Tuesday, December 30, 2014

Nüüd siis lõplikult lõppenuks kuulutatud aasta 2014

Aasta lõpp on lihtsalt vapustav - mul on õnnestunud endale okseviirus kaela saada. Ja kui tavaliselt kestavad need meie peres ühe öö, siis see on mingi jõhkram variant. Praegu saan ma juba nii palju oldud, et suudan televiisorist saateid jälgida. Kui seal parajasti toidureklaame pole.

Aga ma mõtlesin, et peaks oma aasta kokkuvõtted kuidagi ära lõpetama. Ma küll plaanisin neid jagada mitmesse postitusse, aga aega on vähe, sest vahepeal ei viitsinud kirjutada, ja täna on kehv olla ja.. Ripakile siiski ka ei taha jätta.

Palju on juba öeldud, aasta parimad hetked on samuti välja toodud, aga mõned otsad tuleks veel kokku sõlmida.

Uus teadmine või oskus, mille võtan uude aastasse kaasa:
Noh, esiteks võin öelda, et sokikanna kudumine on a) võimalik; b) arusaamatult segane. Koos hea juhendajaga pole viga, aga iseseisvalt ma sellega siiski hakkama ei saaks. Tegelikult on mul üldse tunne, et minu eas pole sellised... konkreetsed oskused enam nii olulised. Okei, kui ma õpiks traktorit juhtima, siis oleks see suur asi. Või vene keelt rääkima. Aga kõik muud oskused on kas kompenseeritvad või delegeeritavad. Tegelikult on ka traktori juhtimine ja vene keele rääkimine delegeeritav, kui nüüd järele mõelda.
Pigem võtan uude aastasse kaasa teadmise, et minu jõud seisneb stabiilsuses. Ma ei ole see, kes sildu põletades kiirelt edasi liigub, pigem ehitan silla juurde maja ja vaatan, mis edasi saab. Ja just selle tegevusega ma edu saavutangi. Ja pole mõtet endale muid asju ette kujutada.

Raamatud, etendused, filmid ja muusika, mis jäävad sellest aastast meelde
Sel aastal lugesin suurusjärgus 70 raamatut. Püüdsin veel oma nimekirja täiendada, aga ei mäleta enam kõiki. Eks need olid raamatud, mis jälgi jätmata minust läbi läksid. Ja vaadates seda, mis kirja on saanud, pole ka seal midagi väga esiletoomist väärivat. Peaks uuel aastal vähem lugema, aga hoolikamalt valima. (Heh, ma tean, et ma nagunii seda ei tee.) Aga kui nüüd midagi esile tõsta, siis ikkagi "Jacobi kaitsmine", siis kindlasti "Ime", mis on väga nunnu raamat. Ja kõige parem raamat, sel aastal oli vist R. Jacobseni "Imelaps".
Filmidest jääb kindlasti kõige rohkem meelde "Süü on tähtedel", sest see piserdamine lihtsalt väärib äramärkimist. Aga. Mulle väga meeldis ka "1+1" ja "100-aastane, kes hüppas..." 
Nähtud lavastustest jäävad meelde "Mere märgid" ja "Lovesong". Sarnased lood tegelikult.
Muusikast kindlasti Vaiko Eplik. Juba selle pärast, et Ruudi muusikakooli astudes laulis "Soorebaseid".

Keerulised ajad sel aastal
Pigem on keeruline valdkond minu elus. See on mu pere. Täpsemalt see, et ma praktiliselt ei näegi oma abikaasat. Detsember oli reaalselt selline, et ta oli nädala sees kodust eemal tööl ja nädalavahetusel kodulinnas tööl.
No ja see, kui külm oli meie kodu eelmisel talvel, oli ikka päris-päris masendav. Ma loodan, et sel aastal on parem. Igaks juhuks loodan, et uuel aastal ei lange temperatuur kordagi alla kümne kraadi.

Suurim saavutus sel aastl
Loomulikult minu sportlaskarjääri algus, millega kaasnes ka märgatav kaalulangus. Kusjuures kaalulangus on märgatav ainult mulle endale :D Vähemalt pole keegi midagi kommenteerinud. Aga jah, see et ma niiviisi lipata jaksan, on uskumatult äge. Ja noh, minu meelest näitab mu spordiindu hästi see, et ma isegi reisul olles trenni tegin. Ma olen tegija :D
Selline pisike see spordisaal oligi

Uued "asjad"
Huvitava kombel õnnestus mul sel aastal tutvuda uute inimestega, kes on päris toredad. Uued asjad minu elus on nutitelefon ja pulsikell. Ja asi, mida ma varem polnud teinud, oli joosta järjest maha pikem maa kui 1 kilomeeter.

Nüüd pole mul enam tõesti rohkem selle aasta kohta midagi öelda. Uuelt aastalt soovisin muutusi. Kahtlustan, et neid hakkab paratamatult tulema, sest juba meie elukoht on tugeva muutumispotentsiaaliga. Jään huviga ootama :)

Monday, December 29, 2014

Lugesin aastal 2014

  • M.C. Beaton "Kõlvatu naise surm"
  • M.C. Beaton "Snoobi surm"
  • M.C Beaton "Apla naise surm"
  • N. McClintock "Üle ääre"
  • V. Platova "Saatanlik maal"
  • A. Camiller "Vee kuju"
  • A.C. Doyle "Hirmu org. Nelja märk"
  • A.C. Doyle ""Etüüd punases. Baskerville´de koer"
  • Raimond Kaugver "Kas ema südant tunned sa?"
  • G. Kordemets "Klass: elu pärast"
  • V. Pelevin "Tšapajev ja Pustota"
  • M. Raet "Surnud liblikad"
  • J. Green "Otsides Alaskat"
  • G. Forman "Kui ma jään"
  • R. J. Palacio "Ime"
  • G. Kordemets "Klass"
  • Arhimandriit Tihhon "Mittepühad pühakud"
  • M. Lindstrom "Vaikuse päevad"
  • B. Akunin "Pelagia ja valge buldog"
  • R. Jacobsen "Imelaps"
  • M. Frayn "Hommikupooliku lõpupoole"
  • P. Matsin "Sinine kaardivägi"
  • M. Zink "Tulesõõr"
  • W. Landay "Jacobi kaitsmine"
  • M. Zink "Värava vardja"
  • M. Zink "Õdede ettekuulutus"
  • P. Hoffman "Jumala vasak käsi"
  • E. Petrone "Kas süda on ümmargune"
  • S. B. Elfgren ja M. Strandberg "Tuli"
  • S. B. Elfgren ja M. Strandberg "Ring"
  • S. Westerfeld "Ilusad"
  • D. Lamp ja E. Petrone "Meestest, lihtsalt"
  • I. Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika"
  • K-P Wolf "Rok´n´roll ja ridamaja"
  • Loone Ots "Juba kooli"
  • M. Mortimer "Neitsikivi"
  • R. Reinaus "Nahka kriipivad nädalad"
  • K, Gier "Rubiinpunane"
  • J. K. Rowlin "Harry Potter ja tarkade kivi"
  • G. K. Chesterson "Isa Browni lood"
  • A. Kõomägi "Minu Mustamäe"
  • V. Roth "Mässaja"
  • Mare Sabolotny "Peaaegu inimene"
  • V. Roth "Lahkulööja"
  • J. Vaht "Vabanemine"
  • Kaja Sepp "Hetk enne homset"
  • L. Ssayers "Segadus Bellona klubis"
  • J. K. Rowling "Harry Potter ja Azkabani vamg"
  • J. Green "Süü on tähtedel"
  • Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused"
  • Kaugver "Jumalat ei ole kodus"
  • H. Fielding "Bridget Jonesi päevik"
  • Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"
  • Maniakkide Tänav "Mehitamata inimesed"
  • Tammsaare "Tõde ja õigus" I
  • Tõnu Õnnepalu "Mandala"
  • Joao Lopes Marques "Odessa, Vanessa"
  • Kami Garcia ja Margaret Stohl "Ilus pimedus"
  • Salinger "Kuristik rukkis" ja novellid
  • Wilde "Dorian Gray portree"
  • Andra Teede "Käigud"
  • Rowling "Ootamatu võimalus"

Jätsin juuksed vanasse aastasse

Et sellele stabiilsele aastale korralik punkt panna ja uuele muutusterohkele ajajärgule märku anda, et ta võib nüüd tulema hakata, käisin täna juuksuris ja lõikasin juuksed maha. Nii maha, et juuksur küsis kääre käes hoides kõhklevalt: "Kahju ei hakka?" Ei hakanud. Juuksed olid nagunii nii korrast ära, et neil oligi aeg juuste taevasse puhkama minna. Ja see hunnik, mis minust põrandale jäi, oli muljetavaldavalt suur. Ma polegi vist varem nii palju kiharaid korraga kaotanud.

Nüüd on mul... vanaemade soeng :D Või siis Anne Franki oma. Ma pole veel lõplikult otsustanud, kuidas seda kandma peaks. Juuksur muidugi mässas ümmarguste harjade ja fööniga, korra mõtlesin, et ütlen talle, et pole mõtet, sest nagunii ma ise ei viitsi nõnda mässama hakata, aga siis lõin käega ja lugesin ajakirja edasi. Las möllab.

Hea kerge on olla küll. Uuel aastal siis uus inimene :)

Sunday, December 28, 2014

Koolivaheaja meelelahutused

Meil oli Ruudiga juba ammu kokkulepe, et vaheajal lähema ühel päeval kinno ja Ahaasse. Erinevatel põhjustel lükkus minek kogu aeg edasi (näiteks jõuluõhtu jmt), nii otsustasime, et läheme kindlasti sel pühapäeval. Suur oli minu hämming laupäeval ilmaolusid vaadates, sest tõepoolest poleks ma suutnud autot isegi maja juurest minema saada. Kuid plaan oli paigas, nii et leidsime lahenduse ühistranspordis. Ruudi oli väga rahul, üks asi, mida ta praegusele lasteaiale andeks ei anna, on see, et ta ei saa ise bussiga seal käia. Jepp, maal käivad lapsed ise lasteaias. Õpetaja tungival palvel lubasin ka Ruudil õhtuti bussiga koju tulla. Ta oli siis kolmene.

Kinos vaatasime "Madagaskari pingviine", mis on kõige lahedam multikas, mida ma vaatamas olen käinud. Ma pole muidugi väga palju käinud ka, sest ma pole suur multikafänn ja pole tundnud otsest vajadust Ruudist suurt kinosõpra kasvatada. Aga see multikas oli sama jaburalt lõbus vaadata nagu kunagine menufilm "Kiirus", millele mõtlemine mind tänini naerma ajab.

Ainus, mis mu kinoelamust varjutas, on väikeste laste nõrk põis, mis mind ühel hetkel juba tõsiselt vihastas. Ma saan aru, et püksi pissiv laps oleks ka väga ebameeldiv nähtus kinosaalis, aga kui minust ikkagi neli-viis paar mööda pressib, hakkab närvidele käima. Ma tean, et mul on hea kobiseda, sest mul endal on laps, kes alates teisest eluaastast pissib enam-vähem kaks korda päevas, aga kuskil on siiski piir. Ja see, et inimesed hilinevad kinno, on ka äärmiselt ebameeldiv.

Pärast kino läksime Ahaasse, kus ma tundsin, et vaikselt hakkab see keskus end minu jaoks ammendama. Esimesed kolm korda on lõbus, aga täna viiendal korral istusin vahepeal laua taga ja värvisin lastele mõeldud pilte. Ruudi sõitis ennastunustava rõõmuga tuletõrjeautos. Nagu ikka. Töötuppa ei tahtnud Ruudi minuga tulla, sest teemaks oli tuuleveski (?) meisterdamine, mida ta oma teadusringis on juba teinud. Ja maa-alune lift oli ära kadunud, mis kurvastas meid mõlemaid. See eest oli rändnäituseks dinosauruste elusuuruses kujud ja see oli päris lahe. Ma küll lootsin natuke veel rohkem, aga päris hea oli siiski. Lihtsalt... rohkem oleks võinud olla. Ja teadusetendus "Koogist kakaks" oli just nii meeleolukas, nagu pealkiri lubab.

Hommikul üheksast hakkasime kodust tulema ja õhtul kaheksaks olime tagasi. Nii et päris pikk päev meelelahutusi. Tagasiteel lasin mõttest korra läbi, kui palju see päev rahaliselt maksma läks. Ja ma tõesti ei kujuta ette, kuidas rohkem kui ühe lapsega pered üldse saavad endale selliseid asju lubada. Sest meie olime kahekesi (hr H möllas vapralt lumega), kusjuures Ruudi on eelkooliealine (mida Ahaas üldse uskuda ei tahetud) ja meil läks koos kohvikutega suurusjärgus 60 eurot. Transporti arvestamata. Ja üks kohvikutest oli mäkk, sest meil siin seda pole ja loomulikult pidime minema. Mitte et mul oleks ühestki sendist kulutatud rahast kahju, aga kurb on sellest, et Eestis on ju nii palju inimesi, kes käivad tööl nii 500-eurose brutopalgaga. Ja selliste tulude juures on tegelikult ikka väga raske lastega midagi sellist teha. Eriti kui neid lapsi on rohkem kui üks ja nad juba koolis ka käivad.


Saturday, December 27, 2014

Johannesepäeva loeng

Täna jõudis siis see lubatud lumetorm lõpuks kohale. Kuigi tõesti, tormi kui sellist pole, on ainult jõhkralt palju lund. Minu kodutänav on arvatavasti kevadeni suletud. Natuke jama on ainult see, et auto on mul siiski maja juures. Ära sellega enam sõita ei saa :D

27. detsembri puhul käisime perelõunal. Minu esimese perega seotult ehk mina ise olin laps, mitte lapsevanem. Selle traditsioonilise lõuna eripäraks on see, et alati pakutakse neil lisaks kõhutoidule ka vaimutoitu - igakord on loeng mõnel põneval teemal.

Seekord oli ettekanne kurjuse teemal. Miks lubab Jumal kurjusel olemas olla? See on teema, mida ma olen oma õpilastega palju kordi arutanud ja mina ei saa öelda, et ma oleks lahenduse leidnud. Kõik traditsioonilised selgitused on ikka ja alati aga-ga, sest kokkuvõtteks jääb küsimus, miks üks inimene kannatab rohkem kui teine, siiski vastuseta. Samas ei ole kurjuse olemasolu minu jaoks kindel tõestus selle kohta, et Jumalat ei ole olemas (samamoodi nagu minu jaoks pole ükski jumalatõestus viimne kinnitus tema olemasolu kohta). Üldse näib mulle, et mida rohkem filosoofiaga tegeleda, seda enam selgub jumala kui kontseptsiooni paratamatus. Mitte et jumal lahendaks kõik probleemid, aga ühtki paremat lahendust ka nagu pole. See on natuke nagu demokraatia, millel on ka vead, aga paremat pole välja pakutud.

Igatahes on sellised vahepalad pühade ajal meeldivaks sündmuseks. Tore, et meestel on klubi, kus nad saavad käia oma vaimu virgutamas. Ja et paar korda aastas kutsutakse ka naisinimesi sellest osa saama.

Friday, December 26, 2014

Muutuste aasta 2015?

Meil on igal aastal kombeks jõuluõhtul rääkida, mille poolest viimane aasta silma paistis - mis oli hea, mis halb, millisena see aasta meile meelde jääb. Alates sellest aastast, kui ma ülikooli lõpetasin, võiks aastad meeles pidada umbes selliste märksõnade kaudu:

  • lõpetasin baka ja astusin magistrisse (2006);
  • kolisin maale ja sain lapse (2007);
  • kasvatasin last ja tegin ära praktika, et lõpetada ülikool (2008);
  • läksin tööle (2009);
  • kirjutasin valmis magistritöö, Ruudi läks lasteaeda, lõpetasin ülikooli (2010);
  • aasta, mil ei toimunud midagi, käisin tööl (2011);
  • kolisin, vahetasin töökohta (2012);
  • kolisin, mässasin Ruudiga (2013).
Ja nüüd sel aastal - käsin tööl, reisisin, mässasin mõnevõrra Ruudiga, aga ma ei tegelenud mingite suurte probleemidega, ei lõpetanud ühtki kooli, ei kolinud ega vahetanud töökohta. Ime siis, et sel aastal oli mul mõnevõrra veider oma aastat koos teistega kokku võtta. Sest mõned inimesed nt paranesid surmahaigusest või olid elus esimest korda haiguslehel.

Selle aasta võtab vist siiski kõige paremini kokku see, kui 23. detsembril istusime hr Abikaasaga saunas ja ta küsis: "Kas sa ei taha antidepressante?" (vahemärkusena, hr Abikaasa ise vajaks küll midagi, sest ta on pidevalt nii pinges, et ei suuda magadagi. Rääkimata sellest, et tal oleks aega oma perega tegeleda. Ta käis veel jõululaupäevalgi tööläbirääkimisi pidamas) "oleks selline mõnus bzzzzzz?" Mina hakkasin naerma: "Aga minu elu ongi ju bzzzzzzz!" Selle peale jäi hr Abikaasa mõtlikuks ja leidis: "Tõepoolest...."

Vaadates nüüd seda, et viimati, kui mul oli aasta, mil midagi väga suurt ei toimunud, järgnes sellele kohe aasta, mil muutused olid päris suures, ootan 2015. aastat suure huviga. Tõotab tulla muutustega :)

Tuesday, December 23, 2014

Jõulukingi eri

Käisin täna poes viimaseid kingitusi ära toomas ja pakkepaberit juurde hankimas. Kulus tervelt kolm katset, neist üks seepärast, et olin rahakoti koju unustanud. Möll oli muidugi tore linnas, kuigi kaugeltki mitte nii põnev kui eelmisel aastal, mil ma tõsimeeli muretsesin, et jäängi oma autoga sinna parkimisplatsile. Täna oli selline tavaline möll, eks homme ole lootust rohkemaks.

Ülejäänud pool päeva pakkisin salaja kingitusi ja olin endaga rahul. Mulle väga meeldib kingitusi teha. Vähemalt sama palju meeldib mulle aga ka kingitusi saada. Jõulude ajal on minu meelest eriti tore see pakivärk, sest sa võid saada täiesti ootamatuid asju. Sünnipäevadel ollakse meie kandis praktilisema meelega - raha, kinkekaardid, asjad, mida tõesti on vaja. Aga jõulude ajal võivad inimesed tõelisis üllatusi valmistada. Ja mulle kangesti meeldib see. Näiteks kinkis mu ema mulle eelmisel aastal gootipildiga 1000-tükise pusle. Ma olin seda kunagi jutu sees maininud, ta selle meelde jätnud kui väga hea kingiidee. Ja ma olin tõeliselt üllatanud ja rõõmus seda nähes. Häid kinke oli eelmisel aastal muidugi veel. Kas või mu õe kootud sõrmkindad, mis olid tõelised kunstitööd.

Mitu aastat on mu ema püüdnud vaikselt juttu sinna juhtida, et võiks teha pereringis loosipakke. Hr Abikaasa suguvõsas see nõndaviisi toimibki. Ja see mulle sobib, kuna kohtun nende inimestega üldjuhul sünnipäevadel ja mõnikord mõnel talgul, seega ma ei tunne neid ja väga raske oleks kõigile midagi välja mõelda. Sel aastal polnud isegi loospakke, otsustasime, et igaüks võtab söödavat-joodavat sisaldava paki kaasa ja siis jagame üksteisele. Mõistlik lahendus iseenesest. Aga oma peres ei ole ma sellega mingil juhul nõus.

Käisin just vaatasin oma kirstu, kus pakke peidan - nad on niii ilusad. Mis sellest, et kõik näevad välja nagu mütakad. Mõte sellest, et mul oleks ainult üks mütakas (okei, kaks, sest Ruudile nagunii ka. Ja tegelikult hr Abikaasale ka nagunii), on täiesti vale. Või et ei oleks seda kingikoormat, mille jõuluvana igal aastal sisse tassib. Ja siis pärast kinkide vaatamine ja imetlemine.

Tarbimisühiskonna ohver, mis teha. Ise olen rahul. Nagu ohver ikka :)


Saturday, December 20, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - minu blogid: uued tulijad, vanad lemmikud, meeldejäävad postitused

Ehk mida lugesin mina blogimaailmas 2014. aastal.

Alustuseks pidagem väike vaikuseminut, et meenutada heldimuse ja kurbusega Eveliisi blogi. Mul on ausalt veel pool aastat hiljem ka kahju, et sellesse imeilusasse blogisse enam postitusi ei tule. Inimesed mõtlevad ju mõnikord ümber... Tundub aga, et Eveliis pole see inimene. Ma loodan, et tal läheb hästi :) Et ta teeb praegu neid asju, mis talle hirmsasti meeldivad, ja sellepärast ei tunne üldse vajadust blogida.

Uutest tulijates minu blogrollis märgiksin sel aastal ära Indigoaalase, Ritsiku ja Kristallkuuli. Neist kaht  esimest teadsin ma ka varem, aga olin ikka mõelnud, et tegemist on minu jaoks liiga küpsete blogidega. Ju olen siis ise ka küpsemaks saanud, sest loen neid ikka ja alati mõnudega. Ja Ritsiku kommentaarium on hindamatu! Kristallkuuli ma varem ei teadnud, minu meelest kommenteeris ta minu postitust. Või nägin, et keegi on sellelt lehelt mind vaatamas käinud. Kaesin järele ja mulle väga meeldis! Teised uued tulijad on ka toredad, aga vaatame veel :)

Vandest olijatest tahan esile tõsta Marinat ja Hundi Ulgu. Marina tundub lihtsalt nii äge. Mitte et ma mõtleksin ise kuidagi tema moodi olla/tema moodiks saada, aga mulle meeldib lugeda tema maailmast. Nagu ta ise kuskil kirjutas, et ta on oma elus teinud väga kindlaid ja läbimõeldud otsuseid, mis on viinud ta sellesse kohta, kus ta praegu on. Tore on teada, et nii on ka päriselt võimalik. Mina ise olen oma elus pigem sattunud igale poole. Ja olen ka rahul, aga vahel on lahe tutvuda teise maailmaga. Hunt on aga oma ajaloolis-kultuuriliste postitustega lihtsalt võrratu. Samuti on tore teda kohati ükskõik millist blogi kommenteerimas, sest temas on hästi palju väärikust.

Üsna raske on välja valida kõige meeldejäävamaid postitusi, sest väärt kraami on sel aastal palju olnud. Kuid siiski, esiteks meenutan Indigo postitust pealkirjaga "Nostalgianeljapäev: verepidu", mis esmalt oma otsekohesuses silmad suureks ajab, aga see kõik on nii puudutavalt kirja pandud. Teiseks Kristallkuuli hiljutine postitus, kus ta analüüsib oma ebaõnnestumishirmu põhjuseid. Jällegi väga puudutav tekst, loodan väga, et selle kirjutamisest oli abi.

Selline saak siis aastal 2014.

Friday, December 19, 2014

Miks mulle meeldib "puhas gümnaasium"

Oma postitusi läbi sirvides avastasin, et ma ei olegi kirjutanud sel tähtsal teemal, miks mina pooldan põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist. Selle postituse puudumine on minu enda jaoks veider, sest olen selle idee poolt olnud nii kaua, kui ma ennast mäletan (ehk siis nii kaua, kui ma mingitki arvamust selles küsimuses oman), ehk et minu tunded selles teemas pole seotud pelgalt sellega, et ma ühe puhta gümnaasiumi koosseisu kuulun.

Esiteks olen ma veendunud, et põhikool ja gümnaasium oma eesmärkidelt erinevad institutsioonid. See saab alguse juba sellest, et üks neist on kõigile kohustuslik, teine vabatahtlik. Jepp, Eesti on oma "vaimult suureks saamise" unistusega jõudnud ühiskondliku arvamuse järgi situatsiooni, kus ka kõrgharidus tundub olevat inimeseks olemise alus, aga seaduse tasandil on asi siiski nii, et põhikoolis peab käima, gümnaasiumis ei pea. Seega minu jaoks on lihtsalt loogiline, et kaks nii erinevat asutust on ka vormiliselt eraldi. Me ei taha ju, et ka ülikool oleks gümnaasiumiga samas jorus?

Teiseks annab gümnaasiumi äravõtmine ka põhikooli õpilastele võimaluse midagi korda saata. Täistsüklikoolides on pumba juures ikka gümnasistid - õpilasesinduses, kooli ajalehes, ürituste korraldamise juures. Mis iganes siis erinevates koolides on. Paratamatult on gümnasistid vanemad, targemad, julgemad. Loomulikult leidub ka põhikooli omasid, kes suudavad "võimu" juurde saada, aga neid on mõned üksikud. Puhtas põhikoolis saavadki just nemad ise kõike teha, neil on teatav kohustus seda teha.

Siia kõrvale annab puhas gümnaasium võimalusi, mida põhikooliga koos eksisteerides ei saaks olla. Näiteks tundide "voolavuse", mis toimib meie koolis. Pausid ei toimu rangelt kella järgi, sest koolikella ei ole. Põhikoolis oleks seda raske korraldada, sest pisikeste ja ka teismeliste elus on nii palju segadust nagunii, et olgu siis vähemalt koolgi täpselt paigas. Kuigi sisuliselt on selline kokkulepete peal töötav süsteem toimivam. Üldjuhul on ühele ainele antud poolteist tundi, aga kuidas seda kasutada, kus seda kasutada ja milliste pausidega seda kasutada on osalejate otsustada.

 Mulle meeldib see, et pärast põhikooli lõppu saavad kõik võrdse võimaluse uuesti alustada. Kui sa olid põhikoolis pätt, siis ei tule see kuulsus sinuga ilmtingimata kaasa. Samamoodi pole oma kooli õpilastel eelist teisest põhikoolist tulnute ees. Üks torukoolide suuremaid probleeme on minu meelest see, et üleminek põhikoolist gümnaasiumisse on nii formaalne - suurem osa klassikaaslasi on samad, õpetajad on samad, nii et seda kuvandit, mille sa oled endale põhikoolis loonud, on raske murda. Pole nagu motivatsioonigi.

Linna või maakonna haridusvõrgu ümberkorraldamise puhul tuleb ikka jutuks see, et inetu on lõhkuda toimivat süsteemi ning selliste ümberkorralduste käigus kaovad koolid, mis on vanad ja väärikad, oma näo ja traditsioonidega. Selle vastu on mul raske midagi öelda, sest mul on sellistest asjadest alati sügavalt ükskõik olnud. Nii et ma ei mõista seda probleemi, päriselt. Mis on need asjad, mis päriselt on nii väärtuslikud, et neid ei tohi mitte mingil juhul kaotada? Seda enam, et uude kooli võetakse ju ometigi kõik kaasavõtmist vääriv kaasa. Minu kodulinnas läksid kokku väga tugeva reaalsuunitlusega kool ja väga selge humanitaarkallakuga kool, lisaks ka traditsiooniliselt tugeva keelekallakuga kool. Kui varem pidi tegema valiku nendes piirides, siis nüüd saab reaalainetes tugev õpilane valida humanitaarsuuna ning ta saab nii tugeva reaali kui ka humanitaari poole. Sest valikuid on rohkem.

Millest ma aru saan, on see, et ümberkorralduste käigus kipub töökohti kaduma. Seda hirmu ma mõistan. Kuigi mina tean kodulinnast üht õpetajat, kes töökoha kaotas. Ja tema puhul mängisid muud asjad rohkem rolli. Samas tunnistan, et ma võin ka eksida. Mõni võib veel olla. Nii et isikliku heaolu pärast muretsemine on arusaadav, aga kas selle pärast peab kogu süsteemi ründama, on minu jaoks küsitav.

Hiigelgümnaasiumidele heidetakse ette ka anonüümsust. Sellest ma jälle aru ei saa, miks peaks 400-500 õpilasega gümnaasiumis olema rohkem anonüümsust kui 400-500 õpilasega täistsükli omas. Kõiki meie kooli 450 õpilast ma tõesti ei tunne, aga kindlasti ei saa öelda, et ma ei tunneks neid, keda ma õpetan.

Puhtalt emotsiooni pealt võin öelda, et gümnaasiumis on juba sellepärast hea olla, et õhkkond on palju soliidsem. Ja vaiksem. Ja seda hindavad õpilased ise väga.

Erinevaid aspekte on selles loos muidugi veel. Aga kõik nagunii ühte postitusse ei mahu :)

Eile oli lõpuks see päev...

..., mil Ruudi hallide silmade pilk puuris minu omadesse ja ta küsis: "Emme, kas sa lubad mulle, et sina ei ole mitte kunagi päkapiku asemel sussi sisse kommi pannud?"

Ja mina, kes ma ei pea päkapiku- ja jõuluvanajuttu mitte mingis kategoorias valetamiseks, ei suutnud talle öelda ei jaa ega ei. Keerutasin end välja. Üsna edukalt, arvan ise. Aga mure on ikka.

Olukord oli olnud klassikaline - ühe lasteaiasõbra ema oli kommidega vahele jäänud. Ja sõber jagas oma kogemust teistega.

Kas ma peaksin nüüd talle ära rääkima, kuidas nende asjadega on? Sellesse, et päris jõuluvana meil kodus käib, ei usu ta enam aastaid. Jõuluvanal on olnud alati selline pooletoobine habe ees. Aga oleme arutanud, et jõuluvana ei jõua igale poole ja seega saadab oma abilised kinke jagama. Eks järgmine samm saab olema see, et inimesed ise teevad pakke, aga annavad jõuluvana abilise kätte, et need laiali jagada.

Kuidagi ei raatsi päkapikujutust loobuda. Ma ise olin nii seitsmene, kui jõuluvanavärki enam ei uskunud päriselt. Mängisin lihtsalt kaasa. Kusjuures mina sain oma teadmised (nagu suurema osa oma teadmistest üldse) ilukirjandusest, sedapuhku "Bullerby lastest". Päkapiku-usu lõppemist ma aga ei mäletagi enam. Mingit draamat sellega igatahes polnud. Vist seepärast ei näe ma selles muinasloos ka midagi halba.

Aga praegu mõtlen küll, et kuidas siis edasi.

Thursday, December 18, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - parimad hetked aastal 2014

Kui eelnev kokkuvõte oli suuresti bogipõhine, siis natuke ikka sellest ka, mis küll ka blogis kajastust leidis, aga mis on rohkem nii sisulise poole pealt aastast 2014 kaasa võtta.

Võrreldes 2013. aastaga oli varsti lõppev natuke... rahulikum? Lamedam? Igavam? Ma ei oskagi õiget sõna leida. Oluliselt rohkem oli sisekaemust ja enesearengut, mis väljapoole väga ei paista ja vaimustusest kiljuma ei pane. Ja nii olid ka head asjad pigem rahulikumat laadi.

Aga siiski, ilusaid hetki leidus :)

Esiteks muidugi reisid - Strasbourg, Brüssel, aga ka Eesti-sisesed Hiiumaa ja Ida-Virumaa. Raske öelda, milline neist kõige ilusam oli, kõik neli olid oma eesmärgilt juba niivõrd erinevad, et neid on raske võrrelda. Kõige rohkem emotsioone pakkus vist siiski reis Hiiumaale.

Teiseks majanduslik pool, mille tipphetkeks oli kindlasti meie kinnisvaratehing, mis muutis elu oluliselt vabamaks.

Kolmandaks prl Vaprakese paranemine. 2013. aasta kõige halvem osa sai läbi ja praegu on seis stabiilselt hea. Ja selle üle on mul tohutult hea meel.

Selline saak siis sellest aastast :)

Wednesday, December 17, 2014

2014. a ennustus lauludes - kas midagi läks täppi?

Kuna ma olen sattunud mingisse kohutavasse jõulupidudekarusselli, ei jaksa midagi väga meenutada-jäädvustada. Homme on veel kaks pidu, siis peaks korra väike auk olema... vist. 
Nii et ma vaatan nüüd üle, kuidas mu ennustus (mida esialgu ekslikult eelmisel aasta kokkuvõtteks pidasin) täppi läks.
Siit ta tuleb.
1. Kuhu ma olen jõudnud 2015 alguses?  Placebo - In the Cold Light of Morning
Kõlab väga sügavalt. Pärast pikka pidu longin mööda inimtühje linnatänavaid ja mõtlen, mida, wtf, ma küll teen.
(Ka aasta lõpus kõlab see üsna diibilt ja haakumatult minu eluga. Lugesin isegi sõnad üle, et leida peidetud sõnumit, aga näib, et pean veel küpsema.)
2. Aasta oli 2014 põhiülesanne? Bowling for Soup - Punk Rock 101
Haakub hästi esimese punktiga. Et kui aasta läbi punkrokkida, siis uue aasta algus võib tõesti nii välja kukkuda.
(Ma saaks aru, kui see laul oleks olnud kümme aastat tagasi järgmise kümne aasta põhiülesandeks, aga niiviisi üheks aastaks...?)
3. Eneseteostus / minu “mina” aastal 2014?  Passinger - Let Her Go
Sellele pean ma nüüd natuke mõtlema. 
Well you only need the light when it burning low
(Kui see laul oleks tulnud vähemalt siis eelmises punktis, oleks selles mingigi loogika :D Aga eneseteostuseks see, et ma märkaks seda, mis mu elus on? Okei, "hetkes olemine" on sellel aastal oluliseks teemaks tõusnud küll, aga kas just eneseteostus? Siiski, mingi arusaam tekkis)
4. Rahaasjad aastal 2014? Rosa Alchemica - Never you
Sellest on natuke kahju ka ... 
(Ma ei oska nüüd öelda, kuidas see konkreetne lugu mu rahaasjadega seotud on, aga igatahes on rahadega sel aastal umbes seitse korda paremini kui kunagi varem.)
5. Sugulased ja naabrid aastal 2014? Blink 182 - Give Me One Good Reason
He-he-hee 
(Give me one good reason why we need to be like them)
Ma loodan, et sugulased ja naabrid ka muiglevad
(Muiglen edasi, loodetavasti koos sugulaste ja naabritega)
6. Kodu aastal 2014? Avril LAvigne - Complicated
Pealkiri sobib tõesti kenasti. Nii oli.
(Arvestades seda, kui kuradi külm oli meil 2014. a talvel ja kui kuradi palav oli 2014. a suvel, oli olukord tõesti complicated. Muus osa nagu probleeme pole. Kui välja arvata see, et me siiani ei tea, kas saame siin elada kuni uue suveni või pisut kauem. Sest kui ainult uue suveni, siis on küll kurb.)
7. Armastus aastal 2014? Vennaskond - Il pleut
Ma ei tea prantsuse keelest MITTE midagi, aga umbes 11. eluaastast olen pidanud seda laulu kõige romantilisemaks. Ma ei taha teada, millest Trubetsky tegelikult laulab :D
(Las mulle jääb mu romantiline ettekujutus :D)
8. Tervis aastal 2014? Placebo - Special Needs
Oi, see kõlab natuke pahasti.
(See läks nüüd küll täppi. Ma pole elus kunagi varem nii palju tervise pärast muret tundnud kui sel aastal)
9. Partnerlus aastal 2014? The Cure - Inbetween Days
:)
(Partnerlus kellega? Nope, ei sobi)
10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks? Vennaskond - Igaühele oma
Sobib. 
"Võõras raha ei põleta märke su pihku"
(Jään pealkirja juurde ja olen rahul)
11. Reisid aastal 2014? Arcade Fire - Haiti
Väljendab mu unistusi?
(Või siis keskendub sellele, et ma ei tohiks lõbu pärast reisida, kui maailm on nii kehv koht?)
12. Karjäär aastal 2014? The Cure - Friday I´m in Love
Niiii hull see asi ka polnud.
(Ei olnud tõesti :D)
13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2014?The White Stripes - The Nurse
See kuulub jälle pigem fantaasiamaailma.
(Mulle endale järelemõtlemiseks. Kuigi ausalt, mulle endale tundub, et asi ei olnud ka selles punktis nii hull.)
14. Saladused, protsessid alateadvuses aastal 2014? Kent - Det finns inga ord
Mul alateadvuse protsessid on mulle veel mõistetamatud.
(Isegi google translate ei aita mul alateadvuse protsesse mõista :D)

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2014 lõpuks? DND - Flow
Ohoh...
(Ohoh jah)
Nojah, oleks võinud hullem tulla. Mul on playlistis nii mõnigi päris piinlik lugu.
(Kokkuvõttes
Ei olnud väga informatiivne. Aga tore oli lugusid üle kuulata :D Uuel aastal uuesti.)

Monday, December 15, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - blogindusest üldiselt

Püüaks nüüd eelneva kuidagi kokku võtta. 

Kuigi ma olen juba jupp aega oma blogi pidanud, on sel aastal toimunud päris suur muutus. Ühelt poolt just vaatajanumbrite küsimus. Millega haakub küsimus, kui palju üldse midagi kirjutada, kui palju tohiksin kirjutada, sest kui ma enam üksnes oma perele ei kirjuta, siis kas mul on õigus näiteks oma lapsest kirjutada. Tema nimega ei ole palju meie kandis palju  poisse, eriti selliseid, kelle ema on õpetaja. Seega kirjutades temast, on ka tema avalik. Kusjuures ta on tüüp, kes on kaasasündinud alalhoidlikkusega seoses internetiga. Või siis see küsimus, kui palju oma tööst ja kolleegidest kirjutada. Kinnises blogis jauraksin loomulikult palju rohkem neist, sest värvikaid lugusid jagub. 

Miks ma ikka edasi lasen, on see, et mul on tunne, et mu lugejad on niivõrd normaalsed. Et nende jaoks ma olengi blogi-Eliisabet, kes kuskil väikelinnas oma tööd teeb ja last püüab kasvatada. Ei midagi enamat. Ja kommentaarid, mis teinekord ikka tekivad, on äärmiselt toredad. Ma ei ole saanud mitte ühtki negatiivset, lahmivat, ärapanevat kommentaari, sellest ka minu usk lugejatesse :) 

Teine pool muutusest on paljudes blogides jutuks tulnud. Et blogid hakkavad kuidagi devalveeruma, neid on liiga palju. Igaüks arvab, et temal on põhjust jäädvustada oma elu ja/või mõtted internetiavarustesse. Ja sellega seoses on erakordselt palju suvalisi, "mõttetuid" blogisid, mis töötavad paljuski  giveaway´de ja skandaalide peal. Mõnikord ma mõtlen, et minu blogi on veel erakordselt mõttetu, sest ma ei tee isegi mitte kingitusi. Ja skandaalid pole ammugi minu teema. Et milleks üldse? Virtuaalset prahti on nõnda palju ka ilma minu panuseta.

Aga siis ma lugesin oma eelmise aasta postitusi, mida ma olen teinud ja näinud, kuidas on toimunud areng minu töös, arengud seoses Ruudiga. Ja siis ma mõtlesin, et see kõik tasub ikkagi ära. Minu enda jaoks, ükskõik kui banaalselt see kõlab :) Ja sellepärast kavatsen ikka edasi kirjutada. Ja ise lugeda blogisid, mis ei korralda mänge ega tekita skandaale, sest tegelikult mulle just see meeldibki. 

Sunday, December 14, 2014

Kuidas ma noortehostelis ööbisin

Eile oli see pidulik päev, mil me veetsime hr Abikaasaga kvaliteetaega. Nagu mainitud, toimus see Pärnus, kuhu lubati aasta tormi, mis tegelikult haakus meie pulmapäeva ilmaoludega ning oleks olnud kenaks sümboolseks nüansiks. Suur oli aga hr H pettumus, kui Pärnusse jõudes puhus õrn tuuleke ning merel polnud üldse võimsaid laineid. Mina nii pettunud polnud, sest mäslev meri ei tekita minus ülitugevaid tundeid ning tuulega on minu meelest ebameeldiv jalutada.

Kuna me olime arvestanud, et hotellist väga välja ei saa (ikka selle tormi pärast) oli meil terve pärastlõuna vaba. Kasutasime seda aega väga romantiliselt poodides, kus skoorisime terve hulga jõulukinke ja hr H kergelt suri, sest igav oli. Välja arvatud matkapood ja Sportlandi outlet, kus ta suure rõõmuga mulle trenniasju välja valis.

Pärast seda veetsime mõned tunnid kvaliteetaega oma toas, mis oli naljakas. Aeg ei olnud naljakas, tuba oli :D Valisin parema idee puudumisel Villa Wesseti, millel oli bookingus hea tagasiside ja mõnus pakkumine. Kui me tuppa jõudsime, tuli mulle meelde, et tavaliselt oleme sellisteks minipuhkusteks valinud superior või de lux toad, seekordne pakkumine kehtis aga ainult standartile, nii et kuigi ei oleks tohtinud nägusid teha, ajas tuba mind ausalt öeldes naerma. See ei olnud väga ilus. Esiteks oli see reaalselt riidekapi mõõtu. Teiseks oli seal mitte väga ilus põrand. Ja kolmandaks olid seintel täiesti random raamitud pildid. Parim nali oli see, kui avastasime, et voodi kõrval rippuva (kauni mere- ja mäevaatega) foto esiplaanil oli mingi hajuv inimkuju. Nojah. Aga kui voodis pikali olla, siis polnud väga viga. Toa valik oli mu enda viga, tunnistan täielikult. Vannituba oli see-eest suur ja ilus.

Tuba kui selline ei oleks mind tegelikult väga morjendanud, sest hind oli hea ja kaaslane oli ka hea. Aga. Kunagi päris öösel, kui me juba otsast magama hakkasime jääma, saabusid meie naabrid. Mina juba vaikselt unelesin, kui järsku virgeks sain häälte peale, mida ma ei osanud kohe selgitada. Hr H oskas: "Naabrid üritavad oma purjus sõpra toauksest sisse lükata." Tundus, et sõber oli suur ja uks väike, sest see valjuhäälne jauramine kestis pikalt. Hiljem selgus, et selles seltskonnas polnud mitte üks purjus sõber, vaid mitu-mitu. Ja neid kõiki lükati tubadesse. Vahepeal mõtlesin tõsimeeli uksele õiendama minna, aga hr H arvas, et mu alastiolek võib tõsiseltvõetavust vähendada. Toas polnud ka telefoni, et administraatorile kaevata. Tõesti oli tunne, nagu ma oleks mingite õpilastega koos hotellis, kes on kodust kaugel ja joomisoskust ka pole, nii et sai vähe liiale mindud.

Hommikusöök see-eest oli hea, tipust jäi puudu pannkookide valik, aga ahjuomlett peekoniga, värske kraam ja koogid olid olemas. Samuti kohviautomaat. Mina olin mõõdukalt rahul, hr H, kes pannkooke nagunii ei söö, oli väga rahul.

Õhtul käisime veel kinos vaatamas filmi "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", mis oli väga tore. Kahjuks mu lemmiknalja (praakpiiblite oma) filmis ei olnud, aga naerda sai küll. Ka hr H, kes on filmide suhtes üsna kriitiline, leidis, et väga tore.

Pärnus suutsime muidugi korduvalt ära eksida, nii jala kui ka autoga.

Kokkuvõttes mulle muidugi meeldis, kena vaheldus argipäeva :)

Saturday, December 13, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - november

Ongi aastaring täis. Novembrit mõjutas teatud määral see üks konkreetne sündmus, aga mida edasi, seda mõnusamaks jälle läks. Reis muidugi rõõmustas mu meeli, aga ka lihtne töine elu. Kuigi ma sellest väga palju ei kirjutanud, oli novembris Ruudiga mõnevõrra probleeme, õpetaja kahtlustas stressijärgset sündroomi. Jumal seda teab, äkki oligi, sest lapsed on tundlikud ja minu ameti tõttu puudutas see Ruudit mõnevõrra rohkem kui muidu oleks ehk puudutanud. Aga tänase päeva seisuga saab poiss jälle kiita ja on ka ise endaga rahul. Alles uurisin ta käest, kas ta on ise ka rahul endaga, et jälle lasteaias konflikte pole. Ruudi arvas selle peale, et ta on endaga kogu aeg rahul. Aga tegelikult ma näen küll, kui palju kurbust valmistab talle endale see, kui asjad kuidagi sujuma ei kipu.

Mõnusaks lugemiseks seekord koduste tööde teema. Kusjuures nüüd pole tükk aega midagi teha olnud, ainult luuletus tuli valida ja pähe õppida. Kuidagi tühi tunne on isegi :D

Friday, December 12, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - oktoober

Püüa, kuidas püüad, oktoober oli ikkagi üks masendav kuu. Kuigi pidasime Ruudi sünnipäeva ja saime oma perre oma Triigu, mina käisin jooksmas ja teatris, hakkasin otsapidi jõuludeks valmistuma... aga kokkuvõttes on tõsiseid teemasid liiga palju - perverdi rünnak, matused ja siis see lugu, millest vaikitakse. Ei tahagi oktoobrist midagi pikemalt kirjutada.

Parem grammike eluhuumorit.

Nagu mainitud, oli meil aastapäev. Ja nagu vihjatud, läheme selleks puhuks Pärnusse. Kui koht sai välja valitud ja hakkasin uurima, mida seal suvepealinnas siiski talveõhtul teha saab, pakkus hr H välja: "Sa telli selline mõnus jaanuaritorm meile ka."

Homseid ilmaprognoose olete lugenud?

Thursday, December 11, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - september (soostereotüübid ja sportlik mina vol 5)

Kuigi september oli alles hiljuti ja ma enam-vähem mäletan, mis siis toimus, oli ikka paar üllatust. Näiteks see, kuidas Ruudi kitarristiks saamise asemel hoopis traktoristikarjääri planeerib. Kiusamise teema tegi mind jälle natuke kurvaks ja tuletas meelde ühe sürri olukorra, mille tunnistajaks ükskord lasteaias sattusin. 

Läksin Ruudile õhtul lasteaeda järele ja seni, kuni tema oma mänguasju kokku korjas, jälgisin kõrvalt sellist dialoogi:
Helesiniste silmadega poiss tuleb vannitoast.
Õpetaja (valjul häälel. Lasteaias peabki olema vali hääl, muidu pole kuulda): "Kas sa käisid kakal?"
Helesiniste silmadega poiss (hääletult): "Jah."
Õpetaja (valjul häälel): "Kas sa vett tõmbasid peale?"
Helesiniste silmadega poiss (hääletult): "Jah."
Õpetaja (valjul häälel): "Ühtki rosinat potti ei jäänud?"
Sekkub üks igavesti ninatark tüüp: "Ma lähen vaatan!"
Õpetaja: "Mine jah..."

Ma ausalt ei teadnud, kas nutta või naerda. 

Teadusringi postitus tuletas mulle meelde, et Rents uuris, kuidas on teadusringis poiste ja tüdrukute vahekord. Nüüd saan välja öelda selle kurva tõe, et seis on 20-80 poiste kasuks. Mida ma ausalt öeldes tõesti enne ei uskunud. Lasteaias ei peaks ju olema nii selget eristust, seda enam, et teadusega hakkavad koolis tegelema ka tüdrukud, mitte ainult poisid. See kõik aga tuletab mulle omakorda meelde sellenädalase vahejuhtumi lasteaias.

Jälle on õhtu, aga oleme jõudnud juba garderoobi riietuma. Ruudi kõrval ajab endale talvekostüümi selga üks tema sõpradest ja näitab mulle oma uut lahedat helkurit. Ongi lahe - Bruno-kujuline. Imetleme helkurit ja vestlusega ühineb ka sõbra ema, kes pajatab, et oli selline üritus, kus lastele anti helkureid, poistele Brunosid, tüdrukutele Lottesid. Minul kohe küsimus: "Aga kui mõni poiss tahtis Lottet?" "Ei, siis ei saanud, poistele olid Brunod," on selge vastus. 

Ja jälle ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Imestasin kõva häälega, miks nii, tegemist oli sotsiaalministeeriumi korraldatud üritusega, nii et kõrgemal riiklikul tasemel tegeletakse sooliste stereotüüpide kinnistamisega. Aga mulle tundus, et juuresviibivad täiskasvanud vältisid selle peale mu pilku ja kiirustasid oma lapsi tagant, et igaks juhuks kähku minema saada. 

Eelnevaga seostub ka lugu eilsest poeskäigust. Uurisime Ruudiga erinevaid legokomplekte (jõuluvanad ja värgid on teel, eksole), müüjad aktiivselt abiks. Kuna meil on üsna palju legosid, otsisime spetsiifiliste omadustega variante. Kui müüjad olid enda arvates meile kõik ette näidanud, teatas Ruudi, et tegelikult meeldib talle sari Lego Friends. Kes ei tea, siis Lego Friends on see sari, kus legotükid on valged, helelillad ja roosad. Müüja imestas selle peale südamest: "Sulle meeldib siis tüdrukute legosid kokku panna?" Aga tuleb tunnistada, et ta kogus ennast kiirelt ning jagas kenasti ka tüdrukute legode kohta infot. 

Aga septembris oli kõige olulisem postitus minu sportlaskarjääri algusest. Tähendab, postitus pole oluline, tähtis on see, et ma hakkasin ennast treenima :D Seda teen ka jätkuvalt, kuigi õues väga vähe, eelkõige teen koduseid kavasid, mille otsimine youtube´ist on saanud minu uueks hobiks. Olen muutunud veel tugevamaks, lihaselisemaks (see ei paista küll otseselt välja) ja veel rohkem kahanenud ümbermõõtudega inimeseks. Pükse ei saa enam üldse ilma püksirihmata kanda ja kleidid istuvad seljas nii, nagu peab. Ja mu imeilus pulsikell on jätkuvalt truult minu kaaslane. 

 

Wednesday, December 10, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - august

August oli kultuurne kuu, käisin teatris ja kontsertidel, lugesin raamatut. Arvatavasti lugesin rohkem kui seda üht, aga teistest ei olnud midagi kirjutada. Oma juustega tegelesin, mis tuletab mulle meelde, et saabuvate jõulude puhul peaks pea uuesti roosaks värvima.

Aga jäävatest teemadest tuleb esile tõsta minu esimesi spordimõlgutusi, samuti arutlust lasteaia teemadel, kuid eelkõige siiski  postitust minu isa lapsepõlvest, mida ma nii ammu olin mõelnud kirjalikult fikseerida.

Täna muuseas on mu pulma-aastapäev. Neljandaks aastaks olen jõudnud niikaugele, et jõudsin isegi natuke ettevalmistusi teha :D

Tuesday, December 9, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - juuli

Ma vaatan, et mul käivad need kuud üle ühe - üks kuu madalseis, teine kuu puhtaid pärle täis :D Juuli on siis jälle pärlikuu.

Esiteks kirjutasin juulis läbi aegade kõige populaarsema postituse - kohvikute teejuhi. See on see veider hetk, kui sa näed facebookis oma postitust ringlemas. Ja mitte ühe korra. Teiseks on juulist kõige rohkem kommentaare saanud postitus - õigekeele teemal. Soovitan kindlasti kommentaare lugeda, nodsu on fantastiline nagu ikka!

Kolmandaks, neljandaks ja nii edasi ongi raske eraldi midagi välja tuua, sest minu enda jaoks olulise tähendusega postitusi oli tänu sünnipäevasele väljakutsele väga palju. Esiteks on mul hea meel, et suutsin end kokku võtta ja raiuda mälestustekivisse oma abiellumise- ja sünnitusloo, aga ka parima sõbra, eeskuju ja Ida-Viru tripi. Ennastki ajas naerma lugu veini ja fetajuustuga, aga kõige tähendusrikkam on siiski postitus teemal "Miks on hea olla kolmkümmen". Sest see on lihtsalt nii toredasti mulle endale meeldetuletuseks, kui hea on minu praegune elu.

Monday, December 8, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - juuni

Juuni oli emotsioonidega kuu. Ühelt poolt tohutu rõõm, teisalt jõuetus ja kolmandaks pettumus (iseendas). Ime siis, et mul pärast kõike seda tervis käest ei läinud, ikkagi vanem inimene.

Ja selleks, et maailmas valitseks helgus, panen lugemissoovituseks oma ekskursioonijärgse emotsiooni :)

Sunday, December 7, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - mai

Erakordselt tore kuu! Nii palju postitusi, mida isegi huviga üle lugesin, rääkimata kommentaariumist, kus on samuti mõnusaks aruteluks läinud. Taas saab tõdeda, et väiksem töökoormus tagab meeldiva elu. Ainult et terve aasta väikest koormust ei taga kahjuks meeldivat palka.

Mais jõudsin käia talgutel, ekskursioonil nii Eestis kui välismaal, vaadata dokke, lahendada füüsikalisi probleeme (nii sisulisi kui ka vormilisi), arutleda iseenda üle, teha lisatööd riigieksamitega - olgem ausad, tavaline palgatöö polekski siia kõrvale väga mahtunud :) Lisaks oli maikuu erakordselt soe, ega ma muidu poleks juba ujumas käinud. Kogu blogiajaloo populaarsuselt teine postitus sai ka just mais kirjutatud (homode ja habemega naiste ja cake smashide teema).

Strasbourgi-postitused tekitasid nostalgilist nukrust, tahaks veel :) Ilusal ajal muidugi sattusime ka sinna, aga ma olen seal ju ka sügisel käinud ja ikka oli mõnus õhkkond. Brüsselis olles arutasime kolleegiga, miks mõni linn rohkem meeldib. Ja meile hakkas tunduma, et asi on veekogu olemasolus. Et kui on, siis on mõnus linn, ja kui ei ole, siis tundub linna ise ka igavam. Teooria vajab veel lisauuringuid, kuid hüpoteesina päris hea.

Kõige toredam postitus oli aga romantiliselt vihmavarju all olemisest. Ma kahjuks pole üldse kuulnud, millega Abivalmis Õpilane praegu tegeleb, aga loodan, et tal läheb kõik väga hästi ja et ta on jätkuvalt sama tore ja abivalmis.


Saturday, December 6, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - aprill. Ja Voldemar Kuslap ka.

Aprillis põdes Ruudi tuulerõugeid. Õnneks suhteliselt kergelt. Ma varusin muidugi kõiksugu kraami ka, sest korraliku netiemana tean hästi, kui ebameedlivalt võivad tuulerõuged lapse jaoks kulgeda. Kas varutud kraami või lihtsalt loodusliku eripära tõttu, seda ma ei tea, kuid haigus oli suhteliselt valutu, kuigi punne oli palju. Õnneks ikka nahal, mitte näiteks suus.

Laias laastus võib vist öelda, et aprill oli mõnus kuu. Lugesin raamatuid, käisin teatris, vaatasin dokfilme. Postitustest õhkub mõnusat rahulolu elu ja iseendaga, tore oli lugeda :)

Kahjuks ei teinud ma ühtki sellist postitust, mida praegu lugeda soovitada. Aga nii positiivse laengu mõttes tasub ikka meeles pidada, et noored ei ole hukas.

Tänase päeva tipphetk oli see, kui ma sattusin Voldemar Kuslapi kontserdile. Ma üldse ei teadnud, et selline oht on olemas. Aga jah, seal ta seisis, keset kaubanduskeskust ja laulis. Üsna arusaamatu nähtus. Ja suusabaasi lugu ma ka ei kuulnud.

Jõulukinkidega hakkab varsti joone peale saama, mõni asi tuleb veel poest ära tuua, mõni asi tuleb ära otsustada, mõni asi tuleb valmis teha, aga üldjoontes on selle asjaga korras. Kodu on ka imekaunilt jõuluvormi saanud, ostsime Ruudiga veel jõulutulesid, nii et nüüd on meil ööpäevaringsel valge. Aga mulle nii meeldib ja üldse ei taha mõelda, et pärast jõule peaks tuled jälle maha võtma. Õnneks on sinna terve kuu veel aega.


Friday, December 5, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - märts 2014

Tundub, et 2014. aasta märts oli mõnusalt soe kuu. Tegelikult oli vist alates jaanuarist soe, sest Ruudi sa jõuludeks rooliga kelgu, aga sõita sellega ei saanud, sest lund polnud. Muus osas suhteliselt tühi kuu, eks siin oli seos suurenenud töökoormusega. Ma ütlen ikka, et ma ei mõista õpetajaid, kes tahavad koormust 25+ tundi nädalas. Koolid vist maksavad lisatundide eest (kuigi ministeerium on astunud samme, et seda ei oleks), nii et palk kindlasti motiveerib. Aga no mingit elu pole ju selle juures. Või vähemalt minul polnud :D Ma olen ka suhteliselt laisk inimene muidugi.

Märtsi kõige olulisem postitus oli koolihirmu teemal. Täna kristallkuuli postitus suurendab seda hirmu veelgi, kuigi muidu olin ma juba natuke rahulikumaks muutunud. Kusjuures kristallkuuli postituse kommentaarides tuleb jutuks lauamängudes võistlemine, mis tundub mulle nüüd nii veider. Lapsena eelistasin ma ikka võita, aga praegu ei saa ma üldse aru, kuidas saavad suured inimesed mängu üldse tõsiselt võtta, see on ju meelelahutus :D Mis vahet seal on, kes võidab :D Ükskord mängisime mingit strateegiamängu ja mul ei läinud eriti hästi. Ja teate, sõpradel oli minust kahju, nad lohutasid mind ja jagasid nippe. Ma ei saanud üldse aru, miks ma peaks pingutama, selle asemel et rahulikult lõõgastudes mängida nii, nagu parajasti tuleb. Ruudi on aga väga selgelt seda tüüpi, et ta peab võitma. Seepärast ma temaga mängides pingutan, et ta ikka õpiks kaotama, sest ta on täpselt nii nutikas, et lasteaias mängib ta esiteks ainult neid mänge, milles ta on tugev. Ja kuna ta on oma tugevates asjades tõepoolest ka tugev, siis võidabki.

Thursday, December 4, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - veebruar 2014

Veebruar oli see kuu, kus mul käis pea ringi :D Oi, see oli õudne aeg. Kõik need hirmsad lood inimestest, kes AASTAID sama probleemi käes vaevlesid, hirmutasid mind väga. Lisaks muidugi depressiooni diagnoosimine. Õnneks läks mul siiski nii hästi, et kuu ajaga sain tänu harjutustele murest lahti. Kõigile labiilse tasakaaluelundi rõõmsatele omanikele soovitan kohe oma perearstilt küsida saatekirja füsioterapeudi juurde. Mõnda aega hiljem tekkis muuseas mu isal samasugune häda ja temagi tegi hoolega harjutusi.

Üks veider tõbi. Huvitav, et see on nii levinud, aga üldse pole kuulda olnud. See on natuke sarnane fenomeniga, et peaaegu igal minu tuttaval on seos Jõgevamaal asuva Torma vallaga. Täiesti arusaamatu, sest seal ei ole ju mitte midagi :D

Veebruari lemmikteema oli koolivalmidustestist, mis tekitab minus ikka vastakaid tundeid. Nii kella kui ka margi osa. Kas tõesti see, kui laps on pärit perest, kus ei saadeta postkaarte ja jõulutervitusi, saab kuidagi viidata sellele, et ta pole veel valmis kooli minema. Sellega seoses meenub mulle, kuidas ma hiljuti seletasin Ruudile, mis asi on CD-pleier, ta ei suutnud uskuda, et midagi sellist olems on. Ja kui ma rääkisin veel kassettpleierist, mõtles ta vist tõesti, et ma olen oma lapsepõlves koos dinosaurustega ringi jooksnud. Muuseas kassett kui selline on tüübile tuttav, kuigi kasseti ja pliiatsi vahelist seost ta kindlasti ei oskaks luua.

Seoses pearinglusega oli veebruar blogis üsna vaikne kuu, ju siis ka muidu elus.

Wednesday, December 3, 2014

Kui mul vari käis

Ma pean tunnistama, et ka mina olen äärmiselt hämmeldunud, et Varro Vooglaiule määrati missioonipreemia. Ma olen hämmeldusest ausalt öeldes sõnatu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Mul oli täna tööl vari :) Prl Vaprake nimelt tuli tutvuma õpetajatööhüvedega. Oli huvitav kogemus :D
Esiteks käitus 11. klass mõnevõrra veidralt. Üks tüüp, kes muidu ei ütle tunnis mitte ühtegi sõna, LOBISES täna, nii et ma pidin teda keelama. Teine tüüp, kes tavaliselt lobiseb, oli nii täielikult vait, et prl Vaprake ei pannud teda isegi tähele :D Tüdrukud olid ka... natuke veidrad. Esialgu arvasin, et asi oli selles, et tunnis oli võõras inimene, aga pärast hakkasin mõtlema, et äkki oli asi hoopis minus. Ok, see üks vaikiv noormees ei olnud minuga seotud, aga äkki oli tal hoopis algav kõhuviirus?

Esialgu ei saanud ma arugi, et ma prl Vaprakese tuleku pärast närvis olin, aga kui ma pärast tunde kohutavalt väsinud olin, hakkasin mõtlema, et asi võis olla selles. Eks ma tahtsin ju prl Vaprakesele näidata, kui lahe on õppida gümnaasiumis ja kui lahedad tunnid seal on. Ja kui kõik ei klappinud minutipealt, ärritusin asjade peale, mis mind tavaliselt üldse ei loksuta. Ja sellepärast tundus mulle, et õpilased on ... kummalised.

Mulle pole tegelikult kunagi meeldinud, kui mu lähedased vaatavad, kuidas ma mingeid asju teen. Võõramad inimesed võivad rahumeeli mul tunnis olla, vähemalt pole ma siiani sellist esinemispinget tundnud. Jälle midagi uut enda kohta õpitud.

Minu oma näitlejapoiss oli loomulikult oma parimas sõiduvees, pildudes prl Vaprakesele komplimente, küsides aadressi ja pakkudes oma telefoninumbrit. Kui järele mõelda, siis seda viimast oleks võinud ta jagada küll, sest mul endalgi pole tema kontakti.


Aastalõpu kokkuvõte - jaanuar 2014

Jaanuar tundus olevat väga töö- ja Ruudi-keskne kuu :D Millestki muust väga kirjutatud polegi.

Siin kuus kirjutasin postituse, mis on siiani üks kõige rohkem arutelu tekitanud teema, kohustusliku kirjanduse oma. Tuleb tunnistada, et midagi väga palju sellel rindel muutunud pole, raamatute lugemine on ikka probleem ja lahendust ei paista  kuskilt.

Blogisse ilmus esimest korda Kaur :D Üldse on huvitav vaadata, kes on olnud vahepeal päris tihedad kommenteerijad, aga nüüd kahjuks ära kadunud, nt homemoma.

Elulise poole pealt oli kindlasti kõige olulisem otsus Ruudi kooliminemist edasi lükata. Või siis tegelikult teda mitte enne kohustuslikku aega kooli saata. Selle otsuse üle olen jätkuvalt õnnelik, kuigi viimane uudis, et lasteaia kohamaks tõuseb jälle üle 10%, on suhteliselt ebameeldiv. Alates meie siia kolimisest on lasteaiamaks tõusnud 39,5%. Ja kuigi ka minu palk on vahepeal tõusnud, ei saa me rääkida päris sama suurest tulude kasvamisest. Ruudi seisukohast oli teda veel aastake lasteaias pidada kindlasti õige, sest kuigi ka see aasta ei ole läinud ilma probleemideta, on areng ilmne.

Mu enda lemmikpositus jaanuarist on aga minu ülestunnistus interneti ja lastekasvatuse teemal. Jätkuvalt aktuaalne, kuigi olen natuke tugevam :)

Tuesday, December 2, 2014

Aastalõpu kokkuvõte - detsember 2013

Sel aastal otsustasin teha blogipõhise kokkuvõtte - mida ma olen aasta jooksul nii oluliseks pidanud, et kirja panna, kes on siin kaasa rääkimas käinud, mis on minu meelest kõige paremad postitused ja muu selline värk. Eks paistab, kuidas õnnestub. Täna on siis igatahes detsembri päev.

2013. aasta detsember oli minu blogiajaloos väga oluline, sest sinnamaani olin ma suhteliselt omaette, oma perele ja tuttavatele kirjutav isend, kes isegi ei mõelnud, et tema tekste võiks väga keegi võõras lugeda. Kuigi ma ise elasin kaasa paljudele kirjutajatele ja paar püsivat võõrkommentaaroit oli. Detsembris aga leidsin endas julguse liituda leheküljega blog.tr.ee, mis suurendas vaatajanumbreid.

Kõik kulges rahulikus tempos, kui detsembri esimeses pooles tegi Indigoaalne postituse headest blogidest, mis ei ole otsa saanud. Üllatuslikult oli seal pehkindpriimula (praegu vaatasin, et issand küll, ma olen seal ühes grupis ikka tõsiste tegijatega, kellega ma ise ei oleks ennast iialgi julgenud ühte seltskonda paigutada). See suurendas omakorda vaatajanumbreid.

Aga asi ei piirdunud sellega. Ühel hetkel avastasin oma blogi malluka blogrollist ja see oli päris juba päris jahmatav :D Vaatjanumbrid tõusid lakke ja ma olin väga segaduses. Ma ei kirjutanud ei siis ega ka praegu väga palju laiatarbekaupa, rohkem selline omaette nokitsemise värk.

Pärast seda ei ole mu blogi enam kunagi päris sama olnud :D Kuigi malluka blogrollis pole mind enam ammu, jättis see pooleaastane episood oma jälje.

Sisulise poole pealt oli terve hulk toredaid postitusi, mida ma üldse ei mäletanud. Väga meeldis mulle uus mõte või arusaam, mis on aastaga ainult süvenenud, naerma ajas Hitler-nunnu postitus, aga kõige olulisem postitus eelmise aasta detsembris oli kindlasti prl Vaprakese haiguslugu. Ka täna, aasta hiljem seda lugedes meenus kogu see kurbus, masendus, jõuetus. Meenus hirm, et see ei lõppegi kunagi, sest kõike oli juba nii palju olnud, nii pikalt - oli olnud lootus, et kõik on möödas, ja siis jälle tagasilangus. Aasta 2014 lõpuks võin vist küll öelda, et see haigus on seljatatav, prl Vaprake käib koolis, toitub normaalselt, käib normaalselt trennis, on üks tavaline teismeline oma suurte probleemidega, mis pärast kõike läbielatut on meeldiv. Vähemalt kõrvaltvaataja jaoks, tema enda jaoks need probleemid kindlasti nii meeldivad pole :D

Ja et lõpetada postitus veelgi positiivsemates toonides - uue aasta lubadus õppida ära sokikanna kudumine on peaaegu täidetud, sest just eile käis mul külas mu ema, kelle valvsa pilgu all ma oma elu teise (või kolmanda? koolis pidi ju ikka kaks sokki kuduma) sokikanna valmis nikerdasin.

Monday, December 1, 2014

Aastalõpu väljakutse

Ja ongi käes aeg alustada aastat kokku võtva väljakutsega. Mul on plaanid juba kenasti tehtud, aga täna ei jaksa alustada, sest üks kodanik ärkas täna öösel kell üks kõhuvalu ja iiveldusega üles. Ja siis me lamasime terve öö kord ühtepidi, siis teistpidi, kuni lõpuks hommikul poole kaheksast hakkas tüüp oksendama ja läks väheke kergemaks. Sest kui oled ära oksendanud, siis korraks on ju parem.

Igatahes on terve päev möödunud kerges vines, nii et täna ei jaksa pärispostitust teha. Ehk alates homsest siis saab end proovile panema hakata.

Vähemalt said jõulutuled eile üles ja esimesed piparkoogid ka tehtud. Ruudi küll palus täna, et ma peidaks need tema eest ära, kuna need ajavat tal südame nii pahaks. Sel aastal võibolla siis rohkem ei teegi piparkooke. Kuna mulle endale ka eriti ei maitse, siis pole väga kahju ka :)

Loodan, et ma endale sedasama tõbe külge ei saa.

Sunday, November 30, 2014

Hirm sööb hinge seest

Reedesest teatriõhtust põgusalt.

Üks armastuslugu. Natuke väljaspool piire armastuslugu, kus paari heidavad Euroopa naine ja Maroko mees. Kusjuures naine on mehest üle kolmekümne aasta vanem.

Teema imponeeris mulle väga. Küsimus sallivusest ja piiride lõhkumisest on minu meelest väga huvitav. Mis siis ikkagi juhtub, kui kas sellist inimest otsustavad abielluda, milliseid probleeme neil tekib.

Lugu on üldjoontes hästi lihtne - kui valge naine abiellub musta mehega, siis hakatakse teda põlgama. Ongi kõik. Naise pere, töökaaslased, majanaabrid - kõik keelduvad temaga suhtlemast seni, kuni ta on seotud sellise räpase nähtusega nagu võõramaalane, kes ei räägi riigikeelt puhtalt. Loo sirgjoonelisus oligi see, mis mind isiklikult häiris. Eriti esimeses vaatuses käitusid inimesed erakordselt stereotüüpselt. Aga teises vaatuses hakkas see kuidagi mõjuma. Lihtsus siis. Mingis kummalises mõttes on see näidend nagu "Puhastus" - seal ka üldises plaanis ju aru saada, kes on hea ja kes on paha. Ainult et tegelikult on kõik ikkagi natuke keerulisem. "Puhastuses" natuke rohkem keeruline kui "Hirmus", aga ikkagi.

Ma ausalt öeldes ei suuda ette kujutada, et inimesed võiksid käituda nii nõmedalt, nagu selles lavastuses. Ma mõtlen, et meil siin Eestis ongi olukord praegu natuke teine. Et see lugu on teisest ajast ja teisest kultuurist ja kerge vindi ülekeeramisega. Aga kokkuvõttes (kui liialdus ära võtta) tõstatab väga olulise teema. Ja seepärast on tore, et Ugala seda mängib.

Tanel Ingi meeldis mulle ka väga.

Thursday, November 27, 2014

Mida teha Pärnus?

Olen aastatega kõvasti edasi arenenud, sest sel aastal on mul meeles, et peagi on saabumas meie pulma-aastapäev. Mõtlesime, et vahelduseks oleks põnev minna Pärnusse. Nüüd mõtisklen jällegi arvuti taga, millist ööbimispaika valida. Suured spahotellid jäävad kohe välja, sest hr Abikaasa pole suurem asi veesõber. Aga ka kõike muud on Pärnus päris palju ja mul pole õrna aimugi, mis ka tegelikult oleks mõnus. Piltide järgi on ju väga raske otsustada - ka siis, kui ühest toast on tehtud viis erinevat pilti, võib kohale jõudes selguda, et tegemist on siiski pigem riidekapi kui hotellitoaga. Mitte et me vajaks meeletut saali, aga riidekapis ööbimine on pisut rõhuv.

Teine asi on see, mida Pärnus veel teha. Teatrisse? Kinno? Pubisse? Mere äärde jalutama ikka, aga talvisel ajal seal ju väga pikalt ei ole. Seega võiks midagi muud ka juurde leida. Pärnu on minu jaoks täiesti võõras koht, eriti talvine :) Seda toredam muidugi tundub.

Tegelikult tunnen puudust kirjatükkidest "Teejuht Pärnu ööbimispaikades", "Teejuht Pärnu kohvikutes" ja "Teejuht Pärnu vaba aja veetmise kohtades".

Monday, November 24, 2014

Mida teha Brüsselis - vastused :)

Õnnelikult kodumaa pinnal tagasi. Või noh, kui me öösel lennukiaknast lund nägime, siis me nii õnnelikud polnud. Brüsselis sai päeval ikka jakiga ringi kõndida.

Muljed on üldjoontes positiivsed, kuigi Brüssel linnana väga suurt muljet ei avaldanud. Eelkõige vanalinna osa. Arhitektuuriliselt küll huvitav vaadata, sest stiilide segunemine oli muljetavaldava. Samas üldpilt oli mõnevõrra räpakas ja mõnusat kodust tunnet ei tekitanud. Kummaline oli see, et prügikaste oli tõesti palju, kuid prahti maas ka sama palju. Kultuurilised eripärad?

Kui nüüd ekskursiooninõu jagada, siis hakkan mõistma, miks ma netist eelnevalt väga palju must-do asja ei leidnud - ma ise ei oska ka midagi niiii väga välja tuua, aga mõned asjad siiski:

- pissivad kujud. Esiteks tasub üle vaadata pissiv poiss, sest see on nii naljakalt väike :) Suhteliselt arusaamatu vaatamisväärsus. Natuke rohkem mõtisklemist pakub pissiv tüdruk, mis on peidetud Deliiriumi-nimelise baari juurde trellide taha. Pissivad tüdrukud on oma olemuselt oluliselt veidramad vaatepildid, arvatavasti ei näe me sellist pilti kuigi tihti ja sellest ka hämming. Kolmandaks on Brüsselis ka pissiva koera kuju, mille asukohta ma kirjeldada ei oska. Aga lihtsalt selleks, et komplekt oleks koos, tasub mõne kohalikuga ära käia.

- vahvlid. Neid küpsetatakse terves vanalinnas igal pool. Kuigi soovitused olid, et tasub võtta kõige tavalisem, sest vahvel on nagunii tõsiselt magus, sõin mina näiteks maasikate ja vahukoorega varianti, mis maitses ülihea. Tõsi, kohv selle kõrval kulus marjaks ära.

- baarid. Neid on erakordselt palju ja need on pidevalt täis. Meie käisime näiteks Mart Laari lemmikbaaris ühes kangialuses. Ja mõnes veel, ühes istusime maha ja saime tasuta õlled. Muidu tasub juua kirsiõlut (Kriek), nagu kristallkuul soovitas. Mulle hullupööra maitses, nii et suured tänud soovituse eest.

- kesklinnast eemaldumine. See osa Brüsselist, mis jääb kesklinnast eemale, meeldis mulle oluliselt rohkem. Eks see oleneb muidugi, kuhu täpsemalt satud, aga need, kus meie käisime, andsid linnast hoopis teise pildi. Positiivsema. Parkide ja rahulolevate nägudega inimestega.

- šokolaadipoed. Need on lihtsalt nii armsad. Ja seal pakutakse kogu aeg maitsta seda ülihead šokolaadi.

- eurokant. Oleks muidugi kena, kui keegi kutsuks parlamendimajja sisse ja räägiks, kuidas asjad Euroopas päriselt käivad. Muidu vist pole asjal väga mõtet. Meid kutsuti ja see oli omamoodi lõbus, sest euroametnikud olid klassikaliste hipsterite nägu ja juba see tegi mulle nalja. Me käisime reedel, mis on vaba riietuse päev, muidu nad vist ikka ülikonnastuvad. Aga see hierarhia oli hämmastav - noor praktikant, kes meenutas "Õnne 13" noort Taavi Teplenkovi (hästi püüdlik ja teadlik kõikidest piirangutest, naiivselt maailma muutev), juba ametlikult tööle saanu (ka reedel viisakalt ülikonna ja lipsuga, ülesandeks tuua vett) ja siis vana boss (vana hipster). Ja viimase all ei pea ma silmas Marju Lauristini, kes oli ootamatult Viini sõitnud.

Muuseumidest ei hakka ma väga rääkima, neis tuleb ise käia. Küll aga sattusime Sõjamuuseumis Andrus Ansipi peale. Mina nägin teda eemalt ekspositsiooni vaatama minemas ja noogutasin sõbralikult tuttavale inimesele. Paar minutit hiljem nägi mu kolleeg teda juba majast väljumas ja astus mõned kiiremad sammud, et endist peaministrit tervitada. Selle peale manas Ansip tühjusest välja inimmassi, millest mu kolleeg end kiirelt läbi pressis. Aga Ansip oli juba kadunud. Kusjuures muuseumi ees on ilgel lahmakas plats, mis oli inimtühi. Pärast pahandasime kolleegiga, et ta pilku üles ei viinud, ilmselgelt oli Ansip lahkunud lendava taldrikuga, sest muudmoodi ta nii kiiresti kaduda ei oleks saanud.

Brüsselise hinnaklassi osas ei oska ma väga midagi rääkida, sest meie enda kulud oli suhteliselt minimaalsed. Õhtusöögid tehti meile välja, kuidagi läks nii, et ka öised baarikülastused tehti välja. Kohv kesklinnas maksis 2 eurot sentidega, nii et ei midagi hingematvat. Ja odava söögi saab kesklinnas "kebabitänavalt", kus saab valida erinevate rahvusköökide vahel. Mina sõin kreeka oma, 5 euroga sai pita gyrose, mis täitis kõhtu piisavalt terveks päevaks. Enne seda olin muidugi hotelli hommikusöögil hävitanud terve mäe munaputru ja šokolaadikreemiga croissante. Ja pärast seda nautisin restoranis eurorahade eest jänesepraadi.

Eks mõtteid kogu selle süsteemi kohta ja eelkõige selle kulukuse kohta muidugi tekkis. Loodan, et mul tekib jaks ka neist kunagi kirjutada.

Ja see asi ka - hotellis oli jõusaal, mida ma rõõmsalt kasutasin. Kahjuks polnud seal jooksulinti, nii et ma ei tea ikkagi, kas see on tapvalt igav või mitte. Aga lahe oli hotellis enne hommikusööki trenni teha :)

Wednesday, November 19, 2014

Päälinnas

Mul väga meeldib, et vahetevahel korraldatakse meile kenasid silmaringi laiendavaid ettevõtmisi. Täna näiteks käisime koos kolleegidega Tallinnas Kumus (Vilde muuseumis ja Ülemistes iseenesest ka). Kergelt kohatu oli ainult see, et ma ei tundnud suuremat osa oma grupikaaslastest, see-eest nemad näisid mind vägagi hästi tundvat. Kohalik kuulsus nagu ma olen.

Kumu oli tore, meie giid Helena Risthein oli meeldivalt irooniline, isiklik ja väga laialdaste teadmistega. Kohati oli natuke piinlik ka, sest ta alustas tihtipeale oma lauseid sõnadega "nagu te kindlasti teate". Me ei hakanud tema illusioone lõhkuma, et tegelikult ei tea, ja talletasime uue info oma mällu.

Kusjuures selle mitte teadmisega on imelik teema. Elus tuleb ikka ette olukordi, kus selgub, et ma ei tea seda, mida minult eeldatakse või mida mind ümbritsevad inimesed teavad. Iseenesest ei ole minu jaoks väga suurt probleemi seda ka tunnistada. Aru ei saa ma aga sellest, kuidas mõned inimesed on pigem uhked selle üle, et nad mingeid asju ei tea. Viimasel ajal on päris palju kriitikat tehtud näosaate kohta, sest seal olevat kogu aeg artistid, keda ei teata. Esiteks minu meelest pole neid "tundmatuid" tüüpe väga olnud, praegu meenub mulle too Soome naerja, kellest ma varem tõesti midagi ei teadnud. Aga isegi kui ei teaks, siis poleks ju kuigi raske guugeldada ja mingit üldpilti artistist saada? Miks eeldada, et kui mina ei tea, siis ongi tundmatu ja mõttetu tegija? Aga see selleks.

Kumus kohtusin tulevase ämmaemandaga, kes jagas oma esimesi muljeid sünnituspraktikast. See on ka maailmas üks kummaline fenomen, et ikka kohtud inimestega täiesti ootamatutes kohtades. Parim oli see, kui ma sattusin kokku ühe inimesega Berliini lennujaamas. See oli ootamatu. Tulevast ämmakat Kumus kohata polnud ses mõttes ootamatu, et ta elab Tallinnas :D

Ülemistes käisin muidugi SportsDirectis ja ostsin endale helkuritega jooksukindad. Ma olen tükk aega mõelnud, et need võiksid mul olemas olla, nüüd siis sain. Muud sealt osta polnud, sest netist saab sama kraami odavamalt. Ja veel ostsin mingile tüübile 1-eurose kõnekaardi. Ta nii kenasti palus ja üldse ei tahtnud raha, vaid just kõnekaarti. Sellest rahast polnud mul üldse kahju. Pärast ostu hakkas ta küll moosima, aga suutsin jääda väärikaks ja minema kõndida.

Selline kena päev oli.

Kohver on ka enam-vähem pakitud. Kangesti tühi on ainult teine. Saab kõvasti kingitusi osta :D


Monday, November 17, 2014

Nostalgialaks

Nädalavahetusel tõmbasin jalga altlaienevad teksad, panin pluusid tagurpidi järjekorras selga, nukrutsesin, et mul pole enam kette, mida ümber kaela ja käte põimida, imestasin endamisi, kuidas on võimalik kanda teksade peal seelikut, panin juuksed tuttidena kõrva kohale ja nautisin seda kõike täiega. Kõike arvesse võttes tundub mulle küll, et me olime gümnaasiumis käies väga ilusad :D

Ja no see laul - olid alles ajad :)

Saturday, November 15, 2014

Random

10 ASJA, MIS MULLE MEELDIVAD
1. Magamine
2. Puuviljad (vastavalt hooajale)
3. Raamatud
4. Trenn
5. Kevad
6. Vaiko Epliku plaat
7. Minu roosa pulsikell
8. Mu abikaasa kohatud naljad
9. Ruudiga asju arutada
10. Minu töö

Suurem osa pole asjad, aga mulle tõesti ei meenu esemed, mis mulle nii väga meeldiksid.


9 ASJA, MIS MULLE EI MEELDI
1. Koristamine
2. Varane ärkamine
3. Pimedus
4. Osavõtmatud inimesed
5. Kiirustamine
6. Tülitsemine
7. Õhtul liiga hilja süüa
8. Intriigitsemine


8 ASJA, MIDA TULEVIKUS KINDLASTI TEHA TAHAN
1. Amsterdamis, Napolis ja San Franciscos ära käia
2. Suuta plaksuga kätekõverdusi teha
3. Sokid valmis kududa
4. Osta auto, millel on roolisoojendus
5. Omada säästuarvel piisavalt suurt summat (mul pole ainult aimugi, mis summa see olema peaks - aastapalk?)
6. Oma lapselapsi hoida
7. Rongiga Euroopasse sõita


7 BLOGI, MIDA LOEN
Kristallkuuli oma
Ritsiku oma
Indigoaalase oma
Soodoma ja Gomorra oma
Hundi Ulu oma
Nodsu oma
Marina oma

Tegelikult loen muidugi kõiki oma blogrolli omasid. Ja vahel ka muid. Ja kõik meeldivad mulle.

6 OMADUST, MIS MIND ISELOOMUSTAVAD
1. Stabiilne
2. Enesekeskne
3. Patsutamist vajav
4. Optimistlik
5. Üksindust eelistav
6. Sihikindel


5 KOHTA, KUS MULLE OLLA MEELDIB
1. Lennujaamas (enne reisi)
2. Klassi ees
3. Voodis
4. Saunas
5. Kaisus (kui ma just ei maga, siis mulle ei meeldi kaisus olla...)



4 ASJA, MIDA MA KARDAN
1. Hommikuti sisse magada
2. Autoavariid
3. Madusid
4. Löömist

3 ASJA, MIDA OOTAN
1. Minipuhkust (stabiilne ootamine)
2. Head füüsilist vormi
3. Valgeid hommikuid

2 HEAD FILMI
1. "Siberi habemeajaja" (Tegelikult pole ma seda aastaid vaadanud, aga minu mälestustes on see esimene film, mida me hr Hga koos vaatasime ja see oli väga lahe. Tegelikult, kui ma järele mõtlen, võis esimene film olla ka "Loss", aga seda ei saa ma kuidagi hea filmina välja tuua. Omapärane küll. Samamoodi nagu "Tšehhovi motiividel", mis kunagi oli PÖFFi kavas ja hiljem ka ETV eetris korduvalt. Iga kord oli vaadates paras hämming.)
2. "Surnud poeetide ühing"

1 ASI, MIDA INIMESED MINU KOHTA EI TEA
Mulle meeldib ajaviiteks matemaatikaülesandeid lahendada. (Tegelikult mõned inimesed seda ikka teavad)