Astusin täna raamatupoest läbi ja ostsin endale allahinnatud raamatute letist "Klassi".Niiviisi spontaanselt. Õhtul olen nüüd vaheldumisi lugenud ja öökinud. Mitte et see lugu mulle võõras oleks, aga oma ereduses nii tõetruu, et valus hakkab. Kusjuures selle rõvedama osa juurde pole ma veel jõudnud. Vist ei jõuagi, niigi teeb haiget.
Kümnendikud lugesid esimesel kursusel noortekaid ja nagu selgus, räägivad paljud noortele mõeldud raamatud sellest, kuidas kedagi kiusatakse ja abi on ikka sellest, kui koos kiusajatele vastu hakatakse. Juba tunnis tõstatasin teema, kui palju õpilased ise on näinud, et keegi kõrvalseisja hakkaks terrorile vastu. Ootuspäraselt polnud keegi näinud. Nii et iseenesest on tore küll, et meil on positiivse ja õpetliku sõnumiga noortekad, aga elu on ikka nagu "Klassis". Ja see ajabki öökima.
Septembris nägin (ja kuulsin Ruudilt), et meie uues rühmas kiustakse üht poissi. Saate aru, lasteaias on täiesti klassikaline kiusamisolukord. Ma sattusin seda nägema tänu asjaolule, et kui ma esimesse tundi minema ei pea (need õndsad kaks päeva nädalas), jõuame Ruudiga lasteaeda nii nibin-nabin, et lapsed on juba sööklasse hommikusöögile läinud. See tähendab, et õpetaja abi on sööklas lauda katmas, õpetaja liigub laste ees. Ja siis on mõned tüübid, kes jäävad kätepesemisega natuke hiljaks ja kasutavad vaba silmapilku, et narrida ja norida. Sel õnnetul poisil olid silmad kogu aeg märjad. Loomulikult sekkusin iga kord, kui seda nägin. See tõi minu meelest kaasa üksnes selle, et poisid said aru - selle muti juuresolekul tuleb madalat profiili hoida. Loomulikult rääkisin ka õpetajaga, kes ütles, et nad teavad ja tegelevad probleemiga. Aga see õrna hinge ja suurte helesiniste silmadega poiss käis ikka nutetud silmadega ringi.
Mul oli valus. Ruudi on samamoodi kiusajatele magus saak, sest ta erutub kergesti. Eelmisel aastal oli sellega päris karm teema juba. Kuidas see lahenes? Klassikaliselt. Ruudi näitas pavika taga muskleid. Kakluseks ei läinud, piisas teadaandest, et võib minna, ja rohkem ei olnud mingit teemat. Ma ei tea siiani, kuidas sellesse suhtuda. Jumal küll, see on lasteaed. Samas olime enne rääkimisega proovinud. Ja mitte vähe.
Kartsin tegelikult, et ka Ruudi on kiusamisega seotud. Et nüüd, kui tal endal probleemi pole, läheb ta kohe "tugevamate" poole üle. Suur oli minu rõõm, kui ühel hommikul kohtasime lasteaeda jõudes rõõmsalt erutunud sinisilmset poissi, kes Ruudile sünnipäevakutse pihku pistis. Ja natuke lapsikult suurendasid mu rõõmu kiusajate pettunud näod, sest nemad ei saanud kutseid.
Ruudi väidab, et nüüd olevat norimist vähemaks jäänud. Mängivad kõik koos liivakastis.
Aga kuidagi kurb on ikkagi.
Tead, ma usun, et sinu sekkumine on tähtsam, kui sa ise arvad. Isegi kui kiusajad saavad aru ainult sellest, et sinu juuresolekul tuleb madalat profiili hoida, on see tollele siniste silmadega poisile sõnum, et kiusamist ei peeta normaalseks; et pmst on keegi tema poolt ka. Ja pagan sedagi teab, kas see kiusajatele nii vähe mõjubki. Eks neile peab keegi kah selle sõnumi läkitama, et Ühiskond sellist asja taunib.
ReplyDeleteVahel ongi eriti tähtis, et just võõras inimene märku annaks valest käitumisest. Eriti sellistele kiusikutele, kes, ma olen märganud, teavad ülimalt hästi oma õiguseid, aga on kõrvad tugevasti kinni hoidnud, kui neile räägitakse kohustustest (neid on pea igas rühmas ja olen väga hädas olnud sellistega). Nad teavad, et õpetaja ei tohi neile muud teha kui nendega rääkida, aga seda, et ka sina neile midagi teha ei tohi, seda nad ei tea :D
ReplyDeleteräägitakse ka seda, et lapsed alatasa katsetavad, mida neil lubatakse teha. ja siis, kui nad katsetavad mingi sellise jamaga nagu kiusamine, ongi vaja, et keegi ütleks, et see ei ole lubatud.
ReplyDeleteSee teema kohe ärritab mind. Kuulen juba Suveplika käest ka...pagan vōtaks, millest see tuleb?
ReplyDeleteMa loodan ka ise, et igasugune sekkumine on abiks. Et igasugune märguanne ükskõik kellelt annab teada, et tegelikult ei ole selline käitumine aktsepteeritav. Ja samal ajal loodan, et see on lapselik proovimine, mitte puhas õelus.
ReplyDeleteArusaamatu igatahes.
Ma juhtusin äsja leidma dokumenteeritud tõestuse, et probleem on esinenud ka vähemalt 150 aastat tagasi: üks setu laulutüüp räägib justnimelt narrimisest ja selle kirjapanekuid on juba 1870. aastatest. Äkki saab sellist asja ka kuidagi tänapäeva koolilastele mõtlemisaineks anda? Kontekstiks nii palju, et tüdrukutel/naistel ja poistel/meestel olid eri laulud, see siin on tüdrukute oma, mistõttu poisse ei nimetata (mitte et poistel tollal ei võinud sama probleemi olla). Ma ei tea ka, kuidas tänapäeva keskmine koolilaps reageerib jumala/Maarja nimetamisele. Lisan laulule eestikeelse tõlke, allikas on "Leeloantoloogia" II osa, lk võin täpsustada.
ReplyDeleteNeiokõsõq noorõkõsõq,
ärä_ks tõnõtõist naargu-i,
tõnõtõsõ rõivit,
kel iks hamõh halvõb muid,
kirä_ks pääl kehvätsepäq!
Kui ti_ks no keerät ker´kohe,
kui ti_ks no astut alõvahe,
ärä_ks ti tõõnõtõist naargu-i,
tõnõtõsõ rõivit!
Kaegõq ti tuu mõtsa pääle,
noidõ mõtsa puie päälke -
myni om puu pikembi,
myni om kõivu kõvõrappi,
myni om iks ossõst uhkõp,
myni om lehist laebi -
tulõ_ks no tuuli jumalist,
marutuuli Marijist,
ütte_ks nääq kokko kumardasõq,
ütte paika painutasõq,
ekas neeq tõnõtõist naara-i,
tõnõtõsõ ossakõisi!
Nii_ks no mi, neiokõsõq,
mi, meelimar´akõsõq!
Neiukesed, noorukesed
ärge teineteist te naerge,
teineteise rõivaid,
kel on hame teistest halvem,
kirjad peal on kehvemad!
Kui te kõnnit' kirikusse,
kui te astut' alevisse,
ärge teineteist te naerge,
teineteise rõivaid!
Vaadake te metsa peale,
nende metsapuude peale:
mõni puu on teistest pikem,
mõni kask on kõveram,
mõnel oksad on uhkemad,
mõnel lehed on laiemad –
tuleb tuulehoog jumalalt,
marutuul tuleb Maarjalt,
ühtekokku nad kummardavad,
ühte paika painutavad,
ega nad teineteist ei naera,
teineteise oksakesi!
Nii ka meie, neiukesed,
meie, meelimarjakesed!
Väga suur aitäh sulle! Kindlasti kasutan seda oma õpilastega!
Delete