Kiusamisest

Astusin täna raamatupoest läbi ja ostsin endale allahinnatud raamatute letist "Klassi".Niiviisi spontaanselt. Õhtul olen nüüd vaheldumisi lugenud ja öökinud. Mitte et see lugu mulle võõras oleks, aga oma ereduses nii tõetruu, et valus hakkab. Kusjuures selle rõvedama osa juurde pole ma veel jõudnud. Vist ei jõuagi, niigi teeb haiget.

Kümnendikud lugesid esimesel kursusel noortekaid ja nagu selgus, räägivad paljud noortele mõeldud raamatud sellest, kuidas kedagi kiusatakse ja abi on ikka sellest, kui koos kiusajatele vastu hakatakse. Juba tunnis tõstatasin teema, kui palju õpilased ise on näinud, et keegi kõrvalseisja hakkaks terrorile vastu. Ootuspäraselt polnud keegi näinud. Nii et iseenesest on tore küll, et meil on positiivse ja õpetliku sõnumiga noortekad, aga elu on ikka nagu "Klassis". Ja see ajabki öökima.

Septembris nägin (ja kuulsin Ruudilt), et meie uues rühmas kiustakse üht poissi. Saate aru, lasteaias on täiesti klassikaline kiusamisolukord. Ma sattusin seda nägema tänu asjaolule, et kui ma esimesse tundi minema ei pea (need õndsad kaks päeva nädalas), jõuame Ruudiga lasteaeda nii nibin-nabin, et lapsed on juba sööklasse hommikusöögile läinud. See tähendab, et õpetaja abi on sööklas lauda katmas, õpetaja liigub laste ees. Ja siis on mõned tüübid, kes jäävad kätepesemisega natuke hiljaks ja kasutavad vaba silmapilku, et narrida ja norida. Sel õnnetul poisil olid silmad kogu aeg märjad. Loomulikult sekkusin iga kord, kui seda nägin. See tõi minu meelest kaasa üksnes selle, et poisid said aru - selle muti juuresolekul tuleb madalat profiili hoida. Loomulikult rääkisin ka õpetajaga, kes ütles, et nad teavad ja tegelevad probleemiga. Aga see õrna hinge ja suurte helesiniste silmadega poiss käis ikka nutetud silmadega ringi.

Mul oli valus. Ruudi on samamoodi kiusajatele magus saak, sest ta erutub kergesti. Eelmisel aastal oli sellega päris karm teema juba. Kuidas see lahenes? Klassikaliselt. Ruudi näitas pavika taga muskleid. Kakluseks ei läinud, piisas teadaandest, et võib minna, ja rohkem ei olnud mingit teemat. Ma ei tea siiani, kuidas sellesse suhtuda. Jumal küll, see on lasteaed. Samas olime enne rääkimisega proovinud. Ja mitte vähe.

Kartsin tegelikult, et ka Ruudi on kiusamisega seotud. Et nüüd, kui tal endal probleemi pole, läheb ta kohe "tugevamate" poole üle. Suur oli minu rõõm, kui ühel hommikul kohtasime lasteaeda jõudes rõõmsalt erutunud sinisilmset poissi, kes Ruudile sünnipäevakutse pihku pistis. Ja natuke lapsikult suurendasid mu rõõmu kiusajate pettunud näod, sest nemad ei saanud kutseid.

Ruudi väidab, et nüüd olevat norimist vähemaks jäänud. Mängivad kõik koos liivakastis.

Aga kuidagi kurb on ikkagi.