Tööl

Nagu võis ka kahtlustada, kadus koos tööaasta algusega ära pidev soov blogida. Mõtted on pigem igapäevaste asjade juures ja niisama päevakirjeldused ei paku mulle endalegi huvi. Kuigi ajastu dokumenteerimiseks võiks see ju kasulik olla. Näiteks kui keegi tahab kahesaja aasta pärast anda välja raamatu "Postmodernismi inimene" ja kirjutada sinna peatüki õpetaja kohta. Aga kuna selle väljavaate võimalikkus on üsna kesine, pole ka see piisavaks motivatsiooniks.

Elan vaikselt. Üritan kõigi oma uute õpilaste nimesid meelde jätta. Ja kuna neid on kokku 90, on see päris suur ülesanne. Tutvun oma uute kolleegidega, keda on kokku kolm. Kahega neist olen ka juttu rääkinud. Ühel on nii palju tunde, et ta elab klassis, seega teda pole väga näinud. Intriigid ja probleemid on tööl täpselt samasugused nagu eelmisel aastal, kohati on jätkuvalt tunne, et töötan koos lasteaialastega. Kuigi nemad on palju siiramad ega keera kuskil nurga taga vaikselt sussadi-vussadi midagi pahatahtlikku kokku. Lapsed teevad nurga taga rõõmsaid pahandusi. Mõnikord ma mõtlen, kuidas on see nii läinud, et meie parajalt suures kollektiivis on nii normaalsed inimesed ja siis on üks selline intrigant ja manipulaator, et kui väljaspool olevatele inimestele temast rääkida, siis keegi ei usu, et see inimene on päriselt olemas. Mina mõnikord kahtlen tema terves mõistuses.

Aga muidu on tore tööl käia. Režiim on palju tervislikum kui puhkuse ajal, sest magan siis, kui on öö, ja söön hommikuti korralikult putru (välja arvatud need hommikud, kui manna- või riisipuder, siis söön puuviljasalatit). Pudruga oligi ühel hommikul armas lugu: tellisin juba portsu ära, aga maksma hakates selgus, et mul on sularaha ainult 20 senti. Vaja oleks olnud 40. Kurvastasin selle üle valjusti ja võtsin juba pangakaardi välja, et nõnda oma pudru eest tasutud saada, kui nägin, et meie puhvetipidaja lõi kassaaparaati rõõmsalt hinnaks 0.20 ja sõnas rahumeeli: "No kui rohkem ei ole..." Tasakaalu mõttes tellisin ühel teisel hommikul pool putru ja maksin täishinna. Ütle siis veel, et suur ja anonüümne asutus, kus inimlikku lähenemist pole. On küll :)