Minu suur rõõm

Eile potsatas mu postkasti selline kiri isalt:

Enne kui täna jooksma lähed, tule minu juures läbi. Mul on Sulle asjakohane kingitus.

Ja kujutate ette, see kingitus oli pulsikell. Polar FT40. Mitte et ma nendest markidest midagi teaksin, aga enda oma ma igatahes armastan. Ta on nii mõnus mu käe peal, vaatab, kas ma püsin õiges pulsivahemikus, rõõmustab mind orienteeruva kalorikuluga. Ma võiksin temaga ujuma ka minna, kui oleks mõni mõnus bassein, kuhu minna. Kindlasti oskab ta veel midagi, lihtsalt mina ei oska kõike veel ära kasutada.

Jooksmine on temaga veel lõbusam, sest pikk sirge läheb palju kiiremini, kui vahepeal saab meelt lahutada numbreid vaadates. Joostes on mul muidugi veel raske pulssi kontrolli all hoida, aga ma treenin edasi ja kindlasti hakkab ka selles osas paremini minema. Igatahes sai kinnitust fakt, et mõistliku pulsiga joostes jaksan ma palju kaugemale joosta, mis sellest, et aeglasemalt.

Tõsiselt vahva asi on, kuigi ma olen teda ainult ühe korra kasutanud. Aga loomulikult kasutan veel ja veel.

Aitäh, isa! Ma olen nii-nii rõõmus.