Aastalõpu väljakutse (16) - reisid

Eile olin ma koolilaste jõulupeol, mis oli väga meeleolukas. Nii suure kooli eeliseks on see, et meil on väga palju andekaid inimesi, kes muidu jaguneksid erinevate koolide vahel ära, aga nüüd on kõik meil ja täidavad aktuseid ja muidu esinemisi. Eeskava kestiski üle pooleteise tunni ja oli täitsa muhe vaadata.

Aga tänane teema on siis reisid.

Reiside alla läheb sel aastal kindlasti see, kui me Norras käisime. Ja teiseks perekondlik Peipsi-veere-retk. Salacgrivas käimine reisi alla ei lähe, sest siis ei läinud me mitte Lätti, vaid festivalile.

Aga Norra oli väga mõnus. Mul on ääretult hea meel, et ma nägin tõeliselt mägist Norrat kogu tema karmis ilus. Nägin esimest korda liustikku. Mägedes sõitmine oli samuti üsna tore, ainult süda kippus pahaks minema. Ostsin endale parka ja kindad. Elasin nädal aega järjest hotellis. Sõin traditsioonilist Norra jõulusööki. Ühesõnaga, oli üks tore reis.

Teine märkimist vääriv reis kulges mööda Peipsi järve kallast alt üles. Selle käigus sõitsime korraks läbi Venemaa, ületasime Emajõge selle toreda alusega, külastasime Piusa koopaid, nägime hr H sugulasi surnuaial (nende hauaplaate siis), imetlesime Alatskivi lossi (Ruudi lemmikatraktsioon, tal on siiani telefoni taustapildiks Alatskivi loss), käisime Voronja galeriis, kus sõime suurepärase lõunasöögi vabas looduses, ujusime öises Peipsis ning olime lihtsalt niisama suguseltsiga koos.

Selline mõnus retk oligi

Nagu päris norrakad

Täna toimus meil väljasõit liustiku juurde. Ilm oli umbes selline:

Ja kui ma siinkohal  liialdan, siis tõesti ainult natukene. Ilm on ausalt öeldes jõle :D Lakkamatu tihe sadu, tugev tuul ja kraade alla kümne. Aga noh, kuna me olime siiski üle elanud bussisõidu mööda neid kohutavaid käänulisi teid, tundus narr ka paar tundi suveniiripoes veeta. Ühesõnaga, läksime poodi, ostsime endale üheskoos vihmakeebid lausega "I love Norway" ja panime aga üles minema.

Ja selgus, et asi ei olnud üldse nii hull. Osalt muidugi sellepärast, et meid ümbritsevad mäed pakkusid hingematvaid vaateid. See oli lihtsalt nii ilus. Ma kahtlustan, et pool ajast olime umbes selliste nägudega:

Meie juuksed ja habemed lehvisid tavalises tuules

Pilte sai ka tehtud, aga need on originaali täiusest kaugel maas.

(Hmmm, praegu just vaatasin, et mõned pildid on päris ägedad, aga kuna ma unustasin oma isikliku usb-i juhtme koju, siis ei saa fotosid nagunii arvutisse tõmmata.)

Ma ei ole kunagi varem näinud nii jõulist vett kui täna mägedes. Samal ajal (kahtlustan ma) pole ma ka nii kõrgeid mägesid nii lähedalt varem näinud. See viimane väide on iseenesest vaieldav. Aga jah, mägijõed on ikka paganama võimsad. Hästi äge oli ka mäejalamil olev järv, sest see oli täiega roheline. Asi on liustikus ja mineraalides, mis jõgede kaudu järve jõuavad.

Minu jaoks oli päris huvitav teadmine (või siis pigem teadvustamine), et see lõhe, mida me sööme, see on kasvanduses sündinud ja ma ei tea, kas nüüd surnud, aga igatahes kinnipüütud. Ja mõnikord (tormide aegu) põgenevad väiksed ja suured lõhed oma puuridest ning hakkavad elama jõgedes, nakatades nõnda oma vangistuses arenenud haigustega vabas looduses elavaid metslõhesid.

Kokkuvõttes tekkis mul vastupandamatu soov osta endale korralik sofshell, sest norrakatel on kõigil nii mõnusad ja, mis pea sama oluline, ilusad joped. Lisaks on neil ka väga ilusad vihmajoped. Kuigi kui aus olla, sai ka minu tuulejope oma ülesannetega väga hästi hakkama, alla tulles ma enam "I love Norway"´t ei kandnud, aga ikka oli mul jope sees soe ja kuiv olla.

Pärast sellist 8,5kilomeetrist mägitrippi pakuti meile traditsioonilisi Norra sööke - lameleiba, siis kastmes härjaliha koos hernepudru, köömnerikka hapukapsa, porgandi ja pohlamoosiga (sel on mingi nimi ka, eelkõige sellel lihaosal, aga muidugi ma ei mäleta) ning magustoiduks mandliküpsiseid, pähkliküpsiseid ja seda kahtlast magustoitu, kus taigna peale on läilat kreemi määritud ja siis tainas kokku volditud. Kusjuures potentsiaalselt väga hea maiustus, aga nii paganama läila :S

Rohkem täna ei jõudnudki.

Kerge kobistamisega siiski kohal

Täna oli siis meie esimene täispikk päev Norras. Ühtlasi on see üle pika aja esimene täispikk laus sajuga päev, mida ma näinud olen. See osa on natuke nukram, kuigi ega mäed sellest sajust kuidagi vähem uhkeks ei muutu. Kahjuks jalutama väga ei tõmba ning tänane grill jäi ka ära, sest vihm on tihe ja lõputu :(

Aga algusest alustades tuleb minna tagasi Oslosse, kuhu me esialgu lendasime, et sealt edasi Alesundi jõuda. Sinna me kokkuvõttes ka jõudsime, lihtsalt kolm tundi plaanitust hiljem, sest me jäime lennust maha. Ja see ei olnud üldse meie süü, sest me jäime maha pagasi pärast, mille me pidime vahepeal kätte saama, aga ei saanud. Lennujaam võttis süü kohe omaks, muutis meie piletid ära ning andis 90 NOKi eest süüa. Aga see hetk, kui me üritasime oma pagasit ära droppida (pärast seda, kui me olime seda kolmveerand tundi taga ajanud) ja saaliteenindaja ütles, et see ei õnnestu, sest me jäime lennult maha, oli päris ... humoorikas tagantjärele meenutades :D Igatahes sain ma siis esimest korda elus lennukist maha jääda, kogemus missugune!

Kui päris aus olla, siis esialgu pole Norra kohta suurt midagi kirjutada. Me oleme läänerannikul ühes orus, mis on ikka täitsa oru mõõtu org, mitte mingi niisama asjake. Saia oleme juba praeguseks liiga palju söönud, isegi sellele vaatamata, et hommikuks sai hotellis munaputru ja tomatit.

Ma ei ole Norras esimest korda, aga mingitel segastel asjaoludel olen ma täiesti unustanud, kus ma eelmisel korral olin :D Ja ikka täielikult ära unustanud. Nii et kui ma täna hommikul blogist kiirelt järele vaatasin, pidin kulmud kuklasse tõstma, kui lugesin, et me olime tookord Trondheimis :D Ma ei olnud hetkekski selle peale tulnud, minu meelest olime nimelt Bergenis... Igatahes tasub blogida, sest inimese mälu on ikka nõrk nähtus.

Homme peaks liustikule minek olema. Loooodame, et vihm annab natuke järele.

Õnnelikult tagasi :) Lend oli inimlik, välja arvatud see osa, et lennuk ei saanud Eestis valitsevate ilmastikuolude tõttu Tallinnast tulema, nii et meie väljasõit lükati edasi. Ja siis uuesti edasi. Ja siis veel edasi -.-  Jõhkralt tüütu. Trondheimi lennujaama rahvusvaheliste lendude terminali kõrval on Tallinna lennujaam ikka täielik kaubandusmeka. Mitte et mul oleks liiga palju raha, et seda Norra lennujaamas kulutada, aga MINGISUGUNE meelelahutus oleks asjade vaataminegi olnud.

Igatahes saime lõpuks tulema ja lend oli normaalne,pool lennukit oli tühi, mis tähendas, et sain taas nautida üksiistumise mõnusid. Seekordsel lennul tabas mind ootamatu kogemus. Mäletatavasti on mul lennusõiduks täiesti sobimatud kõrvad, mis tähendab, et üks nii kümme minutit enne seda, kui piloot annab teada, et valmistume maandumiseks, tekitab suurem osa mu peast mulle põrgupiina, mis vältab vähemalt maandumiseni, kehvematel päevadel ka hiljem. Eriline piin on see riikides, kus ka sisenemisel dokumente kontrollitakse ja rohkem või vähem huvitavaid küsimusi küsitakse. Õhhh, ma ei taha üldse meenutada nt Iisraeli sisenemist. Igatahes. Sedapuhkugi algas kõrvavalu täiesti õigel ajal (ja ei ole mõtet siinkohal soovitada neelamist, närimist, joomist - uskuge mind, ma olen seda kõike teinud), aga SEE LÄKS ÜLE. Lihtsalt iseenesest, kui mitte arvestada intensiivset peamassaaži, milles ma aegade jooksul vilumuse olen saavutanud, et mitte päris hulluks minna. Nii et esimest korda elus sain ma tõepoolest nautida seda vaadet, mis avaneb maandumisel. Väga kummastav kogemus. Põnev oli ka see, et esimest korda tulin ma lennukiga nii, et ma ei näinud Ülemiste järve. Sellega seoses tekkis mul omakorda kummastav kogemus, et me oleme õigelt teelt eksinud. Õnneks siiski ei olnud.

Autosõit läks normilt, suur maantee oli ju üsna puhas, kõrvalteel tuli meile see lubatud tuisk vastu, mis vähendas meie sõidukiirust küll oluliselt, aga kuna ma olin selleks hetkeks täiesti susspanduu, ei tekitanud see minus väga tugevaid emotsioone.

Täna tööle minna oli küll narr. Jõhkralt oleks tahtnud ühe päeva aklimatiseerumiseks võtta, aga kahjuks seda võimalust mulle ei antud. Ja siis, niigi kergelt emotsionaalselt tasakaalutuna sain ma täiesti juhuslikult teada, et üks minu rühma tüdruk oli reedel paberid koolist välja võtnud. Kui ma olen varem mõelnud mingites situatsioonides, et mismõttttes???, siis nüüd oli TRIPELMISMÕTTES?!?!?! Miks mina seda ei teadnud, miks anti talle dokumendid kätte nii, et ma ei saanud temaga rääkida, talle vähemalt head aegagi öelda?!?!

Ma sain selle uudise vahetunni lõpus, nii et pidin selle emotsiooni pealt tundi minema. Eks kolme aasta jooksul ole varemgi erinevate emotsioonide pealt mindud - homeeriline naer, piinlikkus, ärritus, aga nii löödud pole ma kunagi olnud. Nii juhtuski, et esimest korda elus ei suutnud ma tundi alustada. Lapsed seisavad, vaikivad, ootavad... ja mina tean, et ma peaks midagi tegema, aga lihtsalt EI SUUDA. Ja siis, selles sügavas vaikuses, kostab klassi keskelt kenal seltskondlikul toonil: "Kuidas teil reis läks?" Selle peale hakkasin muidugi naerma ja sain edasi mindud.

Hiljem sain lõpuks ka õppealajuhatajaga rääkida, miks selline situatsioon tekkis. Ta muidugi vabandas nii- ja naapidi ning selgitas, et kõik vajalik sai tehtud ja lihtsalt ... selles dokumentidesaginas unustas ta mulle kirjutada. Selleks ajaks olin ma muidugi juba rahunenud ja tüdruku enda käest teada saanud, et ta on tõepoolest väga kindel oma otsuses ja kõik on hästi ja nii edasi...Aga kergelt ülelaskmise tunne on ikka.

Õhtul aga ostsime Ruudiga terve hunniku jõuluehteid ja kaunistasime elutoa ära :D Ma pole nii süstemaatiliselt seda vist kunagi teinudki. Suur himu on ehteid veel juurde osta/meisterdada.

Viimane õhtu Norras.

Hotell on meil kena, hommikusöögilaud oli rikkalik, wifi on olemas, toas saab kohvi ja teed endale teha - ühesõnaga normaalne lennujaamahotell. Homme hommikul peame kaheksast lennujaamas olema, ses mõttes on muidugi mugav ööbimispaik. Kuigi ümbrus on siin pehmelt öeldes masendav. Ja see, et siin lähebki päike kell kaks päeval looja, on .... tõsiselt masendav. Kella kolme paiku ongi pime. Hullem kui Eesti, ma ütlen.

Riiki nägime me siin muidugi häbiväärselt vähe. Pisut Trondheimi linna, siis maastikku Trondheimi ja Falstadi vahel ja rannikut, nii palju kui me Eknes ringi kõndisime. See kõik oli kena ja puha, aga tõelist Norrat pole nagu tunnetanud. Armas on küll, aga mulle tundub ikka, et vaatamise mõttes oleks suvi kaunim olnud. Või siis päris talv, kui lumi on ka maas.

Viimasest kahest päevast olen mõlemast pool veetnud kaubanduskeskustes. Mis on VÄGA väsitav. Mul on jalad üsna pakud. Siin on ju mõned kaubamajad, mida Eestis pole, nii et iseenesest huvitav - HjaM, KapAhl ja... nojah, ma rohkem ei tea, sest tegelikult ma ei tea kaubamärkidest suurt midagi. Suurema osa ajast võisin vaikselt küll imestada, et kui huvitav maitse on mu kaaslastel. Ma ei ütle midagi halba, lihtsalt naljakas on, et tõepoolest on nii, et mina vaatan ja mõtlen "Oi,oi, kui kole ese," ja samas kõrval haarab teine "appi, ma PEAN selle tupsulise roosa hõlsti endale saama."

Kõht on tühi :D Meil on hotellis ainult hommikusöök hinna sees. Nii et hommikul laadisime kõhud täis, aga ausalt öeldes on see juba ammu kadunud mu maost ja ainult augu asemele jätnud. Vaesed idaeurooplased Norras, eksole. Ei, tegelikult mul ikka midagi on varutud ka, nii et nälga ei kavatse surra. Aga restos on ikka vähe liiga jõhkrad hinnad.

Loodame siis, et meie lend läheb hästi. Ja pärast ma maanteel. Seda viimast peab vist eriti soovima, sest meie autol on suverehvid all.

Seisin duši all ja mõtlesin, et on ikka hullumeelne lugu küll - ma olen Norras :D Näis nii uskumatu kuidagi.

Täna käisime Trondheimis, mis on väga armas ülikoolilinn jõe ja mäeäärse asukohaga. Tegemist on vana kaubandus- ja tööstuslinnaga, sestap on seal üsna kaunis vanalinn (ikka väga vana, linn rajati 10. sajandi lõpus. Keskajal oli see üks Euroopa populaarsemaid turismiobjekte (s.t palverännaku sihtpunkte), kuna kuningas Olav II hakkas pärast oma surma imetegusid korda saatma ja ta kuulutati pühakuks.

Linna keskel on väga uhke gooti katedraal, kuhu sisse me ei saanud, aga väljast oli ka põnev vaadata.

Hmmm, faktide poole pealt ma ei oskagi suurt midagi öelda, linna meeleolu on mõnus. See vist käib ülikoolilinnaks olemisega kaasas. Trondheimis on University of Science and Technology (teadus- ja tehnikaülikool siis eesti keeles?), mis väidatavalt on väga hea ja väga populaarne. Igatahes moodustavat üliõpilased linna elanikkonnast viiendiku.

Meie projekti raames hakkan aga väsima. Kuigi see pole selline piinav väsimus, mis oli minuga Strasbourgis, kus ma tõesti tundsin, et ma lihtsalt enam ei jaksa mitte ühtegi mõtet mõelda, vaid pigem selline ... tüdimuse moodi väsimus. Teema pole enam nii uudne, pigem tundub, et on pidev kordamine ja seepärast pole enam nii põnev. Ja see koht tegelikult ikkagi ahistab. Kuigi päris kindlasti pole ma seda tüüpi inimene, kes vajaks kogu aeg baare ja kohvikuid ja melu enda ümber, aga olgem ausad, vangilaager on pisut liiga palju teises äärmuses. Hästi kahju on sellest, et meie elupaigaks pole Trondheim, seal oleks õhtuti super ringi jalutada.

A ja kingitusi küll ei maksa oodata. See võib tulla küll suure üllatusena kõigile, aga Norra on päris kallis riik :D

Homme on siis viimane "tööpäev".

Tänasest päevast ka ikka midagi. 

Nimelt tahtsin ära märkida, et ma lihtsalt JUMALDAN seda, kuidas meie Islandi poiss räägib. See on umbes nii, et alustuseks kuulad teda ja mõtled, et kui tore see on, et ta oma emakeeles räägib, et millise huvitava kõlaga ja nii. Ja siis ühel hetkel tabad ennast mõttelt: WTF, ma saan aru islandi keelest?!?!? Ja siis saabub selgus: ta räägib ju inglise keeles.

Ma olen seda varem ka öelnud, aga mulle tõesti meeldib, kui inimesed räägivad võõrkeelt aktsendiga. Minu arust on see a) armas; b) globaliseeruvas maailmas meeldivalt värskendav. 

Muidu aga...oleme suhteliselt loiud. Vangilaagri õhkkond hakkab vist külge. 

Jumal õnnistagu rõõmsaid hobugreife

Ehk tegelikult võiks jumal õnnistada kõiki neid inimesi, kel on oma osa selles, et mul on siin kaasas suusapüksid ja -jope. Neid oli täna hommikul väga vaja, kui me käisime oma kolmetunnisel jalutuskäigul ümbruskonnas. Tuleb tunnistada, et see oli tõeliselt meeldiv jalutuskäik oma olemuselt, väga värskendav. Kahjuks pole mul kaasa mütsi, nii et ma pidin salli pähe siduma, mis tähendab, et ma ei kavatse teiega jagada ühtki pilti, kus ma ise peal olen :D Isiklikku fotokat mul ka loomulikult kaasas pole, aga preili B-l on ja ta teeb palju pilte. Norra loodus on tõepoolest nii fantastiline, nagu räägitakse. On õnn, kui on mäed, see annab väga palju juurde.

Tänase päeva tugevaim elamus oli minu jaoks siiski see, kui üks meie tiimikaaslane teatas vägagi enesekindlal moel, et tema on rassist ja et tema meelest on mõeldamatu, et valge naine võiks saada lapse musta mehega. Tol hetkel oleks ma soovinud, et meie seltskonnas oleks olnud Nigulite perekonna liikmed, oleks kõvasti meeleolukam olnud. Kusjuures kasutusel ei olenud n-sõna, mis tõestab taaskord, et rassismi puhul pole vahet, millist sõnavara me kasutame.

Nojah, oleme siis kohal siin, kus me olema peame. Kesk-Norra, 80 km Trondheimist, 450 kilomeetrit Oslost, 300 kilomeetrit põhjapolaarjoonest.

Kui me eile õhtul hr H-ga kaardilt meie elupaika uurisime, arvas tema, et tegemist on umbes Võhma-taolise asulaga. Tegelikkus nii roosiliseks ei osutunud, pigem on see ikkagi Sürgavere. Rongijaam on 10 minutit taksosõitu ja kohas, kus me oleme on mõned üksikud majad. Ja mets. Ja mäed. Ja meri umbes 200 meetri kaugusel. Nii et PÄRIS Sürgavere see siiski pole, kuigi väga suurt vahet pole.

Hoone, kus me peatuma, on siis tõepoolest endine koonduslaager, mitte küll päris Auschwitz, aga ikkagi. Igatahes on majas terve suur näitus Selle Temaatika kohta ja üllatavalt rikkalik raamatukogu koos filmidega inimestele, kes tahavad täpsemalt aimu saada, mida siis II maailmasõja ajal inimestega tehti. Sümpaatne on iseenesest see, et materjali on ka nt romade genotsiidi kohta. Ma ausalt öeldes ei saa aru, miks on valitud rahvusvahelise seminari läbiviimiseks just selline paik. Oleks see siis vähemalt koht, millel on hea transpordiühendus suuremate (lennujaama omavate) linnadega. Aga ei, ainus buss, mis siit minema sõidab, läheb hommikul 7.17. Tagasituleku kohta ma ei tea. Minu jaoks jääb ikkagi õõvastavaks mõte sellest, et siinsamas majas on läbi viidud neid metsikusi, millest minu mõistus tõrgub aru saamast. Kuigi jah, inimesed elavad ka Kloogal südame rahus (?), nii et mis seals ikka. Aga pisut ebamugav on.

Toad on pehmelt öeldes mitteluksuslikud. Ma pakun kolm korda kolm meetrit ja naridega. Ainult minul on sviit :D See tähendab, et minu tuba on oluliselt suurem, ilma narita ja mul on oma kööginurk. Tore on see, e tubades on tasuta wifi, mis Euroopas ju nii tavaline polegi, nagu me kõik vist oma üllatuseks mingil hetkel avastanud oleme.

Positiivse poole pealt tuleb muidugi tunnistada, et rahvas on sama lõbus, ja süüa antakse ka. Täna näiteks oli traditsiooniline "lihapallisupp", mis tähendas seda, et lauale toodi suured kausid supiga, milles olid AINULT frikadellid. Ja mõne aja pärast lisati vaagnad kartuliga. Tükk aega oli kohmetust, kuidas nüüd täpsemalt seda rooga süüa, aga lõpuks läksime ikka seda teed, et miksisime endale kokku tavalise frikadellisupi. Väga meeldiv oli.

Rohkem poelgi tegelikult midagi öelda, tahtsin eelkõige jagada teiega selle koha hõngu. Ehk kunagi juhtub midagi põnevamat ka.

Kohustuslik lennujaamapost

Jah, ikka seesama lennujaam, ikka seesama kohvik, saapad pidin ka ära võtma - just nagu alati. Erinevus on selles, et varem pole ma kunagi pidanud pool viis üles tõusma, et lennule jõuda. Ja see ärkamine on ikka parajalt jõle.

Ees ootab Norra - lendame Trondheimi ja sealt edasi rongiga Falstadi. Viimane oli muuseas II maailmasõja ajal Sakasa koonduslaager. Mitte küll ahjudega, aga metsaga, kus inimesi maha lasti.

Kaasas on mul suusapüksid (isiklikud, kuid siiani kordagi kandmata) ja suusajope (õelt laenatud), kaks raamatut ja mõned üksikud riietusesemed. Ja no arvuti MUIDUGI ka. Võrreldes reisikaaslastega polegi mul asju, kuigi neil pole isegi mitte suusapükse kaasas.

No eks vaatab, mis saab. Väidetavalt loojub päike seal kell pool kolm päeval, nii et mis iganes ka ei toimuks, kõik jääb pimeduse varju.