Üks, kes kõik on...

Õnnelikult tagasi :) Lend oli inimlik, välja arvatud see osa, et lennuk ei saanud Eestis valitsevate ilmastikuolude tõttu Tallinnast tulema, nii et meie väljasõit lükati edasi. Ja siis uuesti edasi. Ja siis veel edasi -.-  Jõhkralt tüütu. Trondheimi lennujaama rahvusvaheliste lendude terminali kõrval on Tallinna lennujaam ikka täielik kaubandusmeka. Mitte et mul oleks liiga palju raha, et seda Norra lennujaamas kulutada, aga MINGISUGUNE meelelahutus oleks asjade vaataminegi olnud.

Igatahes saime lõpuks tulema ja lend oli normaalne,pool lennukit oli tühi, mis tähendas, et sain taas nautida üksiistumise mõnusid. Seekordsel lennul tabas mind ootamatu kogemus. Mäletatavasti on mul lennusõiduks täiesti sobimatud kõrvad, mis tähendab, et üks nii kümme minutit enne seda, kui piloot annab teada, et valmistume maandumiseks, tekitab suurem osa mu peast mulle põrgupiina, mis vältab vähemalt maandumiseni, kehvematel päevadel ka hiljem. Eriline piin on see riikides, kus ka sisenemisel dokumente kontrollitakse ja rohkem või vähem huvitavaid küsimusi küsitakse. Õhhh, ma ei taha üldse meenutada nt Iisraeli sisenemist. Igatahes. Sedapuhkugi algas kõrvavalu täiesti õigel ajal (ja ei ole mõtet siinkohal soovitada neelamist, närimist, joomist - uskuge mind, ma olen seda kõike teinud), aga SEE LÄKS ÜLE. Lihtsalt iseenesest, kui mitte arvestada intensiivset peamassaaži, milles ma aegade jooksul vilumuse olen saavutanud, et mitte päris hulluks minna. Nii et esimest korda elus sain ma tõepoolest nautida seda vaadet, mis avaneb maandumisel. Väga kummastav kogemus. Põnev oli ka see, et esimest korda tulin ma lennukiga nii, et ma ei näinud Ülemiste järve. Sellega seoses tekkis mul omakorda kummastav kogemus, et me oleme õigelt teelt eksinud. Õnneks siiski ei olnud.

Autosõit läks normilt, suur maantee oli ju üsna puhas, kõrvalteel tuli meile see lubatud tuisk vastu, mis vähendas meie sõidukiirust küll oluliselt, aga kuna ma olin selleks hetkeks täiesti susspanduu, ei tekitanud see minus väga tugevaid emotsioone.

Täna tööle minna oli küll narr. Jõhkralt oleks tahtnud ühe päeva aklimatiseerumiseks võtta, aga kahjuks seda võimalust mulle ei antud. Ja siis, niigi kergelt emotsionaalselt tasakaalutuna sain ma täiesti juhuslikult teada, et üks minu rühma tüdruk oli reedel paberid koolist välja võtnud. Kui ma olen varem mõelnud mingites situatsioonides, et mismõttttes???, siis nüüd oli TRIPELMISMÕTTES?!?!?! Miks mina seda ei teadnud, miks anti talle dokumendid kätte nii, et ma ei saanud temaga rääkida, talle vähemalt head aegagi öelda?!?!

Ma sain selle uudise vahetunni lõpus, nii et pidin selle emotsiooni pealt tundi minema. Eks kolme aasta jooksul ole varemgi erinevate emotsioonide pealt mindud - homeeriline naer, piinlikkus, ärritus, aga nii löödud pole ma kunagi olnud. Nii juhtuski, et esimest korda elus ei suutnud ma tundi alustada. Lapsed seisavad, vaikivad, ootavad... ja mina tean, et ma peaks midagi tegema, aga lihtsalt EI SUUDA. Ja siis, selles sügavas vaikuses, kostab klassi keskelt kenal seltskondlikul toonil: "Kuidas teil reis läks?" Selle peale hakkasin muidugi naerma ja sain edasi mindud.

Hiljem sain lõpuks ka õppealajuhatajaga rääkida, miks selline situatsioon tekkis. Ta muidugi vabandas nii- ja naapidi ning selgitas, et kõik vajalik sai tehtud ja lihtsalt ... selles dokumentidesaginas unustas ta mulle kirjutada. Selleks ajaks olin ma muidugi juba rahunenud ja tüdruku enda käest teada saanud, et ta on tõepoolest väga kindel oma otsuses ja kõik on hästi ja nii edasi...Aga kergelt ülelaskmise tunne on ikka.

Õhtul aga ostsime Ruudiga terve hunniku jõuluehteid ja kaunistasime elutoa ära :D Ma pole nii süstemaatiliselt seda vist kunagi teinudki. Suur himu on ehteid veel juurde osta/meisterdada.