Tuesday, June 30, 2015

Esimest korda

Et mul aasta lõpus oleks ikka meeles, milliste uute kogemuste võrra ma rikkamaks sain, raiun mälestustekivisse ka selle, kuidas ma eile esimest korda elus Wiiga mängisin ja 7D kino vaatasin.

Me nimelt käisime ühel sünnipäeval. Väikese preili sünnipäeval, mis toimus meie linna uues mängutoas, mis Facebookis asub siin. Päris tore koht on - pallimeri, elektriautod, nukunurgad, batuut, lauamängud, see asi, et saab nagu autoga rallit sõita. Ja loomulikult Wii ja 7D kino ka. A, nurga taga on suur laud ka, mille ümber täiskasvanud saavad kohvi juua ja teeselda, et nad ei kuule, et lapsed on tõelised möirapullid. Meie väikelinna kohta väga asjalik asutus. Hind oli okei, nädala sees kolmeks tunniks 60 eurot, ja lapsed olid vaimustuses.

Ma ei tea, kuidas see niiviisi on läinud, et ma varem pole Wii-pulti käes hoidnud. Ega ma muidugi seda võimalust otsinud ka pole. Aga see oli väga cool. Põhiliselt mängisin bowlingut, tennis ajas mind segadusse, sest minu arust mängis Wii seda minu eest (ei, ma ei üritanud õpetuse ajal mängida :D), golf oli liiga staatiline. Mingeid muid mänge peale spordi ma ei proovinud. Ma veeretasin neid palle nii pühendunult, et täna annab tuharalihas kükkide tegemisest tunda. Nii et väga kasulik.

7D oli ka päris lahe. Võtsime Ameerika raudtee, mis põhimõtteliselt oli siis ... Ameerika raudtee. Vahepeal oli üks jõle karvane ämblik ka. Tuul puhus ja toolid liikusid, prillid olid ka ees, et 3D efekt oleks. Kui aus olla, siis kõhu alt õõnsaks siiski ei võtnud, kuigi suhteliselt selline tunne siiski oli, nagu oleks liikunud. Minu jaoks oli kümme minutit natuke liiga pikk aeg, aga Ruudi oleks kohe järgmisele seansile läinud.

Millest ma jätkuvalt aru ei saa, on see, kuidas neid dimensioone kokku seitse on. Kuigi nagu prl Lumivalgeke märkis väga õigesti, et väga hea, et lõhna polnud :D Aga ikkagi ei saa ma kokku seitset. Ühest loobusime muidugi ka minu nõudmisel - oleks olnud võimalik sõidu ajal ka püssi lasta, aga mina keelasin ära. Ma saan aru, et lapsed mängivad tulistamismänge ja kui neil püsse pole, siis võtavad harjavarre, aga minu meelest võiksidki nad harjavarte juurde jääda.

Monday, June 29, 2015

Anarhia!!!

Ohsaissand :D

Tänane Ugala korraldatud ettevõtmine oli oluliselt tegevuslikum kui eilne "Vereliin".

Kui me kümme minutit pärast teatri inventari müügi algust remonti minevale teatrihoonele lähenesime, oli kesklinn juba autodest ummistunud. Autod parkisid kõikides mõeldavates ja mitte mõeldavates paikades, igalt poolt lähenes majale inimesi, kes olid auto kaugemale parkinud. Teatri ees oli püsti pandud kohvikuputka.

Majas sees toimus tõsine möll - kõik pimedad käigud olid täis inimesi, käes lambid, serviisid, kardinapuud, puhvetilauad, inglitiivad, seinakellad, sahtlid, jalgrattad, plakatid... Ühesõnaga mida iganes :D

Ühes pimedas toas kruvis keegi noormees nii mõnusa näoga seinalt lampe maha, et ma ei saanud jätta mainimata, kui vabastav üritus parajasti toimumas on. "Täitsa nagu anarhia," noogutas noormees õnnelikult naerdes vastu.

Meie suurt midagi ei ostnud, ma võtsin ühe sildi, nii mälestuseks. Aga äärmiselt tore ettevõtmine oli ikkagi.

Road movie Iiri moodi ehk "Vereliin"

Tjahh.

Pärast esimest vaatust läksime puhvetisse, et kohvi ja lihupirukaga hinge kosutada. Kõrvallauas jagas üks võõras mees sõbralikult muljeid: "Nii palju tegevust on, et ei jõua ära jälgida." Kõik naersid südamlikult.

Ugala on võrreldes Vargamäega oluliselt inimlikuma suvelavastuse korraldanud - selle asemel, et panna inimesed istuma pikkadele pinkidele, müües samal ajal pileteid arvestusega, et vaatajad on kõik umbes 20 sentimeetrit laiad, on Olustvere küüni toodud mugavad korvtoolid. Seega saab selga toetada ja keegi ei istu sul ühe jala peal. Tõeline luksus.

Tükk ise on parajalt jabur :D Nii jabur, et ühel hetkel hakkab see paeluma.

Laias laastus on nõnda, et 100-aastane poeg läheb koos oma isaga otsima oma poega, kelle ta arvatavasti 70 aastat tagasi eostas. Kusjuures teadmata on nii võimaliku lapse kui ka ema nimi. On lihtsalt kindel usk, et laps on olemas ja et see laps on poeglaps, sest muidu ju vereliin katkeks. Ja ükskõik kui lootusetu selline otsimine ka oleks - üks iirlane ei anna alla. Ja ühel õigel iirlasel on usku. Sest üks õige iirlane on on tugeva iiri verega.

Mu lemmiktegelane on mees, kellest ainult räägiti, aga too oli nii töökas, et kui ta jäsemed suure töötamise käigus ära kulusid, liikus ta põldu mööda edasi silmalaugude abil, samal ajal keele otsa monteeritud väikese adraga põldu kündes. See oli koht, kus ma tõesti naersin, siiani naeran, kui mõtlen. Varem oli ikka Ivan Orava isa kõige töökam mees - ta jõudis 6. jaanuariks nii kaugele, et võttis juba kartulit üles. Aga see iiri mees tundub olevat tugev konkurent.

Lugu liigub väga mõõdukas tempos. Nii mõõdukas, et korduvalt tabasin end sellelt, et olin mõnest etenduses mainitud lausejupist pikemalt mõtlema jäänud, seega tegevuse käik jäi korraks jälgimata. Samas ei olnud need mõtted igavusest, sest mõlemad vaatused kestsid tund aega (teine vist isegi kauem), aga kella ei tikkunud vaatama.

Tegelikult ei saa ma öelda, et "Vereliini" probleemid - vereliini katkematus, isa ja poja suhted, vereliini puhtus - mind väga palju puudutaks. Võibolla kõige rohkem see isade-poegade värk, mis seostub praegu mu mõtteid haaranud Kevini-raamatu temaatikaga. Aga midagi siiski kõnetas, oma rahulikul iiri moel.

Huvitav, kunagi tähendas suvelavastus midagi kerget, naljakat, lõõgastavat, tänapäeval on vist sedasorti suvelavastused moest üsna väljas.

Vaatama minnes soovitan teki kaasa võtta (päriselt, ilma naljata), minul polnud, aga prl Vaprakesel oli ja õudselt mõnus oli pugeda teki alla ja sealt soojusest etendust nautida.

Wednesday, June 24, 2015

Medalid ja riigieksamid

Meil sattus sel aastal olema päris palju medaliga lõpetajaid, nii kuld- kui hõbemedaliga. Meil oli muidugi palju lõpetajaid ka, nii et protsendi järgi kuskil 10%, mis ei olegi väga palju.

Ikka tõstatub küsimus, kas medalid peaksid olema seotud ka riigieksamite tulemusega. Puht tehniliselt oleks seda raske korraldada, sest eksamitulemused saabuvad nii nibin-nabin enne lõpetamist, et lihtsalt ei jõuaks enam kõiki neid medaleid valmis vorpida, aga nii teoreetiliselt.

Konkreetsete inimeste eksamitulemused on pigem salastatud informatsioon. Ka koolides. Neid näeb üldjuhul õppealajuhataja, mõnikord on koolis veel mõni töötaja, kel on ligipääs EHISele, aga üldist tabelit, kus õpetajad näpuga järge ajades välja uurida, millised olid konkreetse inimese tulemused, ei ole. Õnneks õpilased ise seda infot nii konfidentsiaalseks ei pea, seega kui huvi on, siis tegelikult saab pildi kätte küll. Samas kindlasti on pilt, mis mul  sel aastal tekkis, subjektiivne, kallutatud ja kõik need muud sõnad. Aga ikkagi, mis mulle siis tundub.

Mulle näis, et kolmest riigieksamist on kõige ennustatavamate tulemustega inglise keele oma. Võõrkeeli õpitakse tasemerühmades ja tulemused liikusid rühmadega ühes rütmis - kõige tugevama rühma viied olid ka eksamil ütleme 85+ tulemusega (tahaks öelda 90+, aga ma pole päris kindel), kõige nõrgemas rühmas said nelja-viielised B1 (see tähendab siis 50+), kolmelised ei saanud taset, lõpetasid lihtsalt gümnaasiumi.

Matemaatika puhul oli seis natuke segasem, kuigi üldjoontes järgis siiski mingit mustrit, kusjuures seos tundus olevat suunapõhine, reaalis rohkem punkte kui humantitaarias, mis on on ju ka täiesti loogiline, sest reaalsema poole valijad on juba eos rohkem huvitatud matemaatikast ja nende võimed selles vallas on paremad.

Eesti keele eksam aga tundus suhteliselt loteriina :D Siin oleks vaja ehk rohkem andmeid, aga näis, et vahemik, kuhu sattuda, kõikus nii 25 punkti ulatuses. Mis on ju tervelt veerand kogu eksami tulemusest. Nõnda palju kui ma tean õpilaste varasematest tulemustest ja hinnetest, paistis mulle, et inimesed jagunesid kolme gruppi - 40-65 p, 60-85 p ja 70-100 p. Kõrgemate punktide puhul tundus kõikumine kuidagi suurem.

Ja nüüd siis küsimus, kas medaliga lõpetajal peaksid olema kõik eksamid tehtud teatud punktidele. Ja millistele punktidele? Kui ma vaatasin selle aasta eesti keele eksamit, siis pakun, et ma ise oleksin teinud selle 85+ tulemusele. Vähem ehk tõesti mitte, sest nii palju ma endasse usun küll, et õigekirjaga ma punkte ei kaota. Aga muuga - lugemisülesannetes on väga lihtne kaotada 7 punkti puhtalt sellega, et kuigi üldjoontes on küsimusele õige vastus olemas, on mõni nüanss puudu. Samamoodi on kirjandis sisu eest võimalik väga kergelt kaotada 5 punkti, sest hindaja võib (ka pärast pikka kaalumist) otsustada, et tekst pole siiski niiii sügavuti minev ja üldistusjõuline. Seega eesti keele eksamil on nõnda, et tavamõistes väga hästi sooritatud töö - keeleliselt kuni kaks viga, stiililiselt suurepärane - võib saada 88 punkti. Kui aga võtta eelduseks (nagu mõningates arvamustes ikka välja tuleb), et kuldmedalit väärib õpilane, kelle eksamitulemused on 90+, siis vähemalt eesti keele näitel tundub see mulle liiga karm hinnang.

Vaatasingi meie medalistide eksamitulemusi - suurem osa neist "põrus" just eesti keeles, saades kuskil 80 punkti. Kusjuures nende hulgas on mitmeid emakeeleolümpiaadidel, ka riiklikel, väga hästi esinenud õpilasi - kas nad siis ei vääriks oma kuldmedalit, sest sel aastal olid kirjandi teemad nende jaoks sellised, kus nad ei suutnud jõuda maksimaalse tulemuseni?

Okei, olen minagi muianud uudiste peale, kus mõnes väikses gümnaasiumis on neli lõpetajat, neist kolm medaliga. Ei tundu kuidagi reaalne, kui näiteks Treffneris on 150 lõpetaja peale ka kolm medalisti. Aga samas - medal näitab, et õpilane on kolm aastat teinud järjepidevalt tööd. Ta on õppinud, täitnud ülesandeid - kas ta on siis süüdi selles, et mõnes eliitkoolis on hindamine kuidagi rangem?

Riigieksamite funktsioon on üldse üks raskesti tabatav asi. Muidu õppetöös peaks õpetajal hindamise juures kehtima reegel - kontrollin seda, mida olen õpetanud. Riigieksamid kontrollivad seda, mida riiklik õppekava ette näeb. Aga no näiteks gümnaasiumi eesti keele riiklik õppekava ei näe praktiliselt üldse ette eesti keele grammatikat, samas eksamil moodustab õigekiri 22% punktidest. Veel suuremal määral hinnatakse seal üldisi teadmisi maailmast, mis oluliselt rohkem haakub ühiskonnaõpetuse ainekava kui eesti keele omaga. See, et õpilane on näiteks väga hästi (hindele viis) omandanud riiklikus õppekavas ette nähtud keelestruktuuri teemad, mis eksamil kordagi jutuks ei tule, ei kao ju ära, kui seesama õpilane saab lõpueksamil eesti keeles 70 punkti.

Ah, tegelikult tahtsin ma lihtsalt seda öelda, et las need medalid olla, tore ju ikka, kui inimesed on tublid ja kohusetundlikud olnud. Töövõime on ka midagi väärt.

Monday, June 22, 2015

Miks me üldse Prahas käisime ja muidu nipet-näpet

Paari lausega siis sellest ka, miks me tegelikult üldse Prahas käisime :)

Kõik sai alguse nii umbes kolm aastat tagasi, kui prl Lumivalgeke hakkas gümnaasiumi lõpetama ja otsis kooli, kus edasi õppida. Justnimelt kooli otsis, sest eriala oli tal juba valitud - arhitektuur. Eesti variandid kandis ta kohe maha, sest kuigi meil on võimalus seda ala õppida kahes koolis, on üks selline, kus õpitakse, kuidas majad ilusad välja näevad, ja teine selline, kus õpitakse, kuidas majad koos püsivad. Prl Lumivalgeke tahtis õppida, kuidas kavandada ilusaid maju, mis püsti seisavad. Sestap tuli pilk pöörata kodumaalt kaugemale, aga ega seegi midagi palju ei pakkunud, sest väljaspool Briti saari pole just väga palju ülikoole, mis pakuks võimalust bakalaureuse tasemel inglise keeles arhitektuuri õppida. Õnneks siiski üks oli - Prahas. Nii ta sinna kooli sattuski. Muuseas pidas ta mõnda aega ka BLOGI oma elust, mille baasilt mingil hetkel pidi suisa raamat "Minu Praha" vormuma, aga see viimane jäi ära, kuna ei saanud selgust majja, millistel tingimustel kirjutamine siiski toimuma peaks. See selleks, sest oluline on hoopis see, et sel aastal sai kolm aastat märkamatult mööda ja aeg oli küps lõpuaktuseks. Koondasime väed ja suutsime kokku saada nõnda palju inimesi, et jagasime esikohta ühe lõpetaja külaliste arvu poolest, meid oli kümme. Eelmisel aastal oli ühel lõpetajal olnud 15 külalist, aga meil lihtsalt polnud rohkem (lähi)sugulasi.

Lõpetamine oli väga armas, toimus ühes villas, millel oli suur aed. Ilm oli ilmateatele vaatamata suurepärane, päikeseline ja soe. Lõpetajaid oli kümme ja seega oli aktus ise suhteliselt lühike, mis oli kena, sest miskipärast pidid lõpetajad oma aktusel seisma. Mis oli natukene kohatu, sest meie pere istus suuremalt jaolt esireas ja vähemalt minul oli küll tunne, et peaks püsti tõusma ja kõrgetel kontsadel seisvatele kaunitaridele istet pakkuma. Esirida oli aga ses osas tore, et paistis hästi välja, et me oskasime Gaudeamust kaasa laulda. Kahjuks ma küll kõiki salme enam ei mäleta, õpingutest on liiga pikk aeg möödas, aga midagi ikka tönkasin.

Juba enne aktust avati šampanjad ning pärast diplomite jagamist läks juba päris kultuurseks joomiseks. Mina, kes ma alkoholi tõesti minimaalselt tarbin, olin kella kaheteistkümneks juba toredasti itsitav vanem naisterahvas. Prl Vaprake, kes koos minuga vanemate valvsa pilgu all šampanjat mekkis, itsitas ka. Minu üle :D

Prl Lumivalgekese koolikaaslased olid väga šikid ning rääkisid kõik loomulikult väga ladusalt inglise keeles. Arusaadav, kolm aastat nad ju selles keeles suhtlesidki. Kusjuures prl Lumivalgekes ise on natuke mures, et tema eesti kees pole enam nii tipptasemel, sest tal ei tule kohati õiged eestikeelsed sõnad enam meelde. Minu meelest pole häda midagi, mõned konstruktsioonid on kohati natuke kummalised :D Aga eks ta on ka harjunud kõrgtasemel eesti keelt valdama, ta oli nimelt see inimene, kes sai eesti keele lõpueksamil 90+ punkti (ma enam ei mäleta täpselt) ja arvas, et tegemist oli täieliku läbikukkumisega, sest ainus aktsepteeritav tulemus oleks olnud 100 puntki.

Et siis võrreldes nende lõpuaktustega, kus ma kodumaal käinud olen, oli see aktus oluliselt vabam ja ma ütleks, et ka südamlikum.

Muudest Praha asjadest rääkides ei saa üle ega ümber sellest, et me Kauriga kokku saime. Kusjuures see oli lahe, et mul endal polnud netile juurdepääsu, aga Kauri kommentaar koos telefoninumbriga jõudis sellele vaatamata kenasti minuni, sest ka teistes inimestes tekitas see elevust :) Nüüdsest alates kardan ma Kauri palju vähem :D Ja olen võibolla isegi valmis teiste võõraste inimestega kohtuma, sest tegelikult polnud see üldse nii hirmus.

Ja viimasena veel väike reklaam tšehhi kosmeetikatööstusele. Nimelt mulle kangesti meeldivad Manufaktura asjad. Jõuludeks sain mustsõstralõhanilse šampooni, mis lõhnas niiiiii mõnusasti ja oli niiiii ilusas pakendis. Ja nüüd ise Prahas olles tahtsin kindlasti nende poodi minna, et valida endale ilusaid ja hästilõhnavaid dušikaaslasi. Mustsõstrasari oli kahjuks läbi saanud, aga see-eest oli uus Mojito-sari :) Sealt ostsin kaasa kingituseks lõõgastava jalakreemi, mis turgutab väsinud jalgu ja annab neile hea lõhna :D Endale ostsin viinamarjalõhnalise juuksekreemi. Kõik asjad on nii ilusad.

Jätkuvalt - kõik Prahasse!

Thursday, June 18, 2015

Praha - mõnus linnapuhkus

Meie sugukondlik dessant Praha linna kulges edukalt, kõik jäid ellu, keegi paljaks ei varastatud ja keegi ise kaotsi ka ei läinud. Aga enne veel, kui jõuan selleni, kuidas me prl Lumivalgekese lõpetamisel kõik päeval kella kaheteistkümnest šampanjast parajalt švipsis olime või kuidas ma ühel õhtul Karli sillal Kauri kohtasin, mõningad ülestähendused Praha enda kohta.

Esiteks tuleb ära märkida, et Praha on väga lahe linn. Ma ei saagi aru, miks ma varem pole mõelnud sellele, et Praha on mõnusalt keset Euroopat. Näiteks läheb sealt neli korda päevas buss Berliini. Normaalne, eks :D Prahasse endasse pole ka kuigi keeruline saada, meie läksime AirBalticuga ja lennupiletid olid umbes 150 eurot. Samas sõltusime väga kuupäevadest, suvalistel kuupäevadel varakult ostes saaks ka sajaga. See tähendab küll ainult 8 kilo käsipagasit, aga vähese tavaariga ongi hea liigelda. Oma autoga kohale sõites kulus sugulaste näitel kaks päeva, kui öösel mitte magada, siis saab kiiremini ka.

Lennujaamast linna pole väga pikk maa, taksoga sõidetav distants. Arvestama peaks 20-30 euroga, natuke oleneb, kuhu sõidad loomulikult. Ja millega maksad, sest Tšehhi on see tore maa, kes pole eurodele üle läinud, seega on neil oma kohalik valuuta, krooninimeline. Kurss on Eestis vahetades üks kahekümne seitsmele, taksos aga üks kahekümnele. Nii et taksos tasub maksta kroonides ;) Taksot saab muuseas tellida numbrilt 14014, need pidavat olema suht normaalsed, sest "töötavad lennujaama heaks ja petvat vähem kui teised" (nagu ütleb prl Lumivalgeke). Meil pretensioone tõesti polnud, kui taksojuht meid ka röövis, siis tema ei saanud sellest rikkaks ja meie ei jäänud vaeseks.

Raha tasub kaasa vahetada, aga seda, kui palju, on väga raske öelda. Kohvikutes ja poodides saab maksta kaardiga, aga ÕlleAias võeti vist ainult kroone vastu. Hinnad ajavad hullusti segadusse, sest tunduvad kangesti suured. Kõige lihtsam on meeles pidada, et 100 krooni on neli eurot, nii saab suurusjärgu enam-vähem kätte. Väljas õhtust süües kulub nii umbes 15 eurot inimese kohta, loomulikult on võimalik ka kallimalt õhtustada, aga näiteks ühel õhtul sõin ma pastat ja panna cottat ja jõin ühe cappucino ning kulu oli 12 eurot. Tippi jäetakse tavaline 10%, ka kaardiga makstes.

Prahas kohapeal tasub liigelda ühistranspordiga, sest see süsteem töötab väga hästi. Ja neil on ju metroo, mis on minusuguse väikeriigi kodaniku jaoks eriti meelitav. Mulle õudselt meeldib metrooga sõita. Poole tunni pilet, millega saab sõita kõikide transpordivahenditega (k.a funikulöör :D ), maksab 24 krooni (1 euro), päevapilet on 100 krooni, kolme päeva oma 300 krooni, kolme kuu oma 270 krooni. Ehk siis pikemalt kohal viibides kulub linnas liiklemiseks tõesti marginaalne summa. Kusjuures ka öösel saab trammiga ringi rallida, metroo paneb keskööl pillid kotti. Metroo on hästi lihtne, kolm liini, ja metroole kohaselt väga kiire.

Ööbimiskohtadest ei oska ma suurt midagi rääkida, meil oli korter Vinogradovis (tegelikult küll mingi tšehhikeelne variant viinamarjadest, Vinohrady näiteks :D), mis on siis praktiliselt kesklinnas (päris tsentrumist paras jalutamismaa). Kui oma autoga Prahasse minna, siis ma ei soovitaks korterit sinna võtta, sest Praha kesklinn ei ole mõeldud autoga liiklemiseks, veel vähem auto parkimiseks. Ma kohati  ikka vaatasin ja mõtlesin, et see ei ole võimalik :D Muidu on see kant väga-väga ilus ja mõnus, suured vanad majad, suured vanad puud. Ja toredad tänavanimed - meie liikusime Frantsuskat pidi Zagrebska kaudu Varšavska peale ja lõpuks oma tänavale, mille nimi oli kahjuks liiga keeruline, et välja hääldada. Aga põhimõtteliselt on head meeldejäävad nimed sealkandis.

Vaatamisväärsustest tuleks kindlasti üle kaeda Karli sild, soovitatavalt mitte nädalavahetusel, sest miskipärast on see õudselt populaarne koht ja väidetavalt saab seal tipptunnil ainult hästi kiiresti paigal seista. Meie liikusime üle silla esmaspäeva lõuna ajal ja siis sai ise tempo valida.

Loomulikult peab vaatama igal täistunnil toimuvat kujude ilmumist raekoja kellal (kestab väga lühikest aega, ma esimesel korral jäin hetkeks mõtlema ega näinundki :D). Hmmm, mul tuli just meelde, et ma pidin välja uurima, KUIDAS seda kella ikkagi sihtotstarbeliselt vaadata, sest pealiskaudne jälgimine ei andnud vastust :D Keegi teab äkki?

Jalutama peaks kindlasti ka kindlusesse, vaatama kirikut, mida ehitati tuhat aastat ja mille peal saab siis testida oma teadmisi arhitektuurist. Sealsamas on ka Kuldne tänav, kus elas kunagi Franz Kafka. Piirkondadest on vaatamisväärsuseks veel juudikvartal juudi surnuaiaga, millest parima ülevaate saab filosoofiateaduskonna naistevetsu aknast.

Rohkem mul konkreetseid vaatamisväärsusi meelde ei tule, aga Prahas tasub niisama ringi jalutada ja näiteks otsida majadelt majamärke, mida kasutati majanumbrite asemel. Ühel majal oli märgiks näiteks Meduusa. Noh, Sigmund Freudi maja Vaclavi platsis tasub muidugi ka vaadata. Praha on arhitektuuriliselt ses mõttes huvitav linn Kesk-Euroopas, et ta jäi II maailmasõjas puutumata. Seal hävitati täpselt üks hoone, sakslased põletasid ära minnes arhiivi maatasa. Kui nad seda ka poleks teinud, siis oleks väga imelik olnud.

Selle kõige olulisema teema juurde jõudes võib kinnitada, et õlut juuakse Tšehhis kõvasti ja see on meeldiva hinnaga. Õllest parem on minu meelest aga Tšehhis siider, sest see on kuiv ja serveeritud jääga, keele viib alla. ÕlleAia siider maksis 45 krooni, õlu 35, nii et pole midagi imestada, kui prl Lumivalgeke, kes elas selles linnas kolm aastat, tunnistas, et tema küll ei tea ühtegi põhjust, miks peaks õlut mitte jooma :D Siinkohal on ehk paslik ka ära märkida, et WC-s saab Prahas käia tavaliselt 10 krooni eest, ÕlleAed saab oma kasumi ilmselt mahu pealt, sest seal saab viiega.

Suhtlemine kohalikega toimub inglise keeles, ei maksa lasta end eksitada tšehhi keele sarnasusest vene keelega (siltidest saab vene keele oskaja väga hästi aru), seda keelt väldivad nad väidetavalt veel rohkem kui meie Eestis. Ma ei tea, sest vene keelt rääkida ma nagunii ei oska.

Kokkuvõttes siis - Praha on väga lahe linn, kus suhteliselt soodsalt saab väga mõnusa linnapuhkuse veeta. Kõik Prahasse!

Sunday, June 14, 2015

Riias

Ei saa ju nii, et lennujaamast jääb postitus tegemata :D Mitte et siit Riiast midagi väga kirjutada oleks, aga ikkagi mu esimene telefoniga kirjutatud postitus. Vist.

Muidu võib öelda, et hing on õrn, sest eile, kui prl Vaprake kõnet hakkas pidama, lahmasin pisardada nagu rase :D Täpsemalt lahmanis juba enne kõnet, siis kui prl püsti tõusis ja nii ilus oli. Kõne oli ka nii ilus. Aga noh, perekonnaviga. Mitte see ilus olemine. Või kõnepidamine, mis tegelikult on perekonnaviga, aga praegu mõtlesin pisardamist, sest mu vanemad seisid mu kõrval ja löristasid samamoodi :D

Muud polegi. Hoidke ainult pöialt, et Prahas oleks ikka selline ilm, nagu tänane ilmateade lubab. Mitte selline, nagu ennustas eelmine.

Thursday, June 11, 2015

ARM

Suhteliselt ootamatult sattusin eile õhtul Hallistesse lavastuse "Arm" esietendusele. See, et ma "Armi/u" vaatama sattusin, polnudki nii ootamatu, sest Siim mul vana klassivend ju :) Isegi kleepekad sain temalt, reklaami mõttes või nii. Lihtsalt ma ise polnud pileteid eilseks ostnud.

Igatahes. Läksime siis etendust vaatama ja kõik oli väga tore, väike kook ja kohv puhvetis... ja siis hakkas see suvelavastuste kohustuslik huumorinurk pihta. Saali lasti. Esialgu polnud vigagi, meie kamba entusiastlik teatrikülastaja oli kohad kenasti kinni pannud, nii et kui me ülejäänud viimaseid koogitükke närides saali saime, olid kohad esireas olemas. Vähemalt korraks :D Sest saali valgus veel oma kahe istmerea jagu inimesi, aga kõik kohad olid juba hõivatud. Mis seal ikka, alustuseks klassikaline "nihkume kõik rohkem vasakule" ja "nihkume natuke veel". Seejärel toodi kohale lisapingid, mis pandi meie ette esimeseks, mis tõi kaasa olukorra, kus senine esirida nägi uue esirea selgasid :D Natuke peakratsimist ja kohale toodi kõrgendused, nii et vaade laienes ka lavale. Istuma pidi siiski kerges maleruudustikus, kusjuures mina sain "tagumise" osa, mis tähendas, et tagumik oli istudes üle pingiserva ja jalad maha ei ulatunud. Selg ja kõht said kenasti treenitud, mis pole ju ka halb, sest Ruudi just tegi mulle märkuse, et ma olen paksemaks läinud ja natuke rohkem trenni tegema. Õnneks polnud esimene vaatus väga pikk, sest üle selle 50 minuti poleks ma väga jaksanud enam istuda. Teiseks vaatuseks sättisin end kohe heaga malelaua esimeseks ruuduks :D

Lavastusest ka natuke. See oli ... omapärane :) Mul on raskusi oma tunnete sõnastamisega. Tegemist oli Siim Maateni teksti ja lavastusega, mängisid Katrin Kalma, Madis Mäeorg, Artur Linnus ja natuke ka Rita Raave. Valgust tegi Villu ("Hei, valgustaja, tikuvalgust näita, kui mitu tuhat tuld sa suudad läita"). Lugu oli kahest vennast, kellest üks oli kunstnikuhingega tüüp, kes päästis maailma ja püüdis iseennast üles leida, ja teine oli ärimees, kes lihtsalt üritas ennast üles leida. Vennad armastasid teineteist hirmsasti, aga neile oli lapsepõlvest jäänud kõvasti arme, mis pidid kuidagi haavasalmi peale saama. Selleks et tekiks võimalus vanad asjad korda saada, jäid vennad kahekesi majja lõkus. Ses mõttes, et maja ei lasknud neid enam välja. Kaasaegseid nalju visati ka (EKRE teemal näiteks). Näitlejad olid laheda ja vaatamata ebamugavale asendile ei tekkinud tunnet, et oleks nagu kogu oma nooruse seda lavastust vaadates ära kulutanud. Sellised otsimise lood on mulle ikka meeldinud. A vahepeal näidati videoid ka, neist mõni oli üsna häiriv (loomade piinamine, näiteks ninasarviku sarve eemaldamine), aga mitmekesistas vaatamist küll.

SIIN on ka natuke räägitud asjast.

Wednesday, June 10, 2015

Muusikakool? Muusikakool?!? Muusikakool!

Täna avalikustati muusikakooli vastuvõetute nimekiri ja selles figureeris ka meie kräämiku nimi. Mis on isegi natuke üllatav, sest kui ma kuulasin, mida lapsed katsetel tegema pidid, tundus see nii keeruline. Koputamise osas tundis Ruudi ennast üsna kindlalt, aga see, kui pidi klaveril mängitud viisijuppe järele laulma, olevat ka tema enda meelest keeruline olnud. Lisaks veel viisipidamise kontrollimiseks lauldud laul. Ruudil paluti laulda "Juba linnukesed", mis ei ole tegelikult väga keeruline, aga probleem on selles, et see lugu on juba rahvalaulustunud, nii et ma ei ole päris kindel, kas see viis, mida me kodus kasutame, on see, mis ta algversioonis oli. Kusjuures "Põdra majaga " on minu jaoks sama lugu. Muidu kui ma kuulan teda näiteks oma praeguse lemmiku laule laulmas (LINGI avamine omal vastutusel, siit ei avane midagi väga ilusat :D ), siis peab viisi küll.

Muusikakooliga on meil üldse olnud palju-palju mõtlemist. Sügisene "ma tegelikult ei tahagi laulda" eelastmesse astumisel on meil kõigil eredalt meeles. Lisaks lasteaias pealtkuuldud vestlus sõbraga, kus Ruudi tunnistas nukra häälega: "Minu ema käsib mul muusikakoolis käia..." Samas oli suur õhin, kui oli teisipäevane tund, mis oli noodiõpetus. Reedene laulu- ja pillitund nii palju pinget ei pakkunud. Just õhin teooria osas viis mõtte järjest enam muusikakooli peale, sest pilliringides selle osa peale väga ei panustata. Sellesama asja pärast soovitas ka lasteaia muusikaõpetaja muusikakooli.

Minu enda kõhklused tulenesid ka sellest, et tegemist on siiski teise kooliga tavakooli kõrval. Isegi eelastmes saime korra noomida, et Ruudi puudus, kui mul oli vaheaeg, sest muusikakooli vaheajad liiguvad riikliku süsteemiga, mitte nii nagu minul ja ka Ruudi koolis.

No ja kolmandaks segaseks kohaks oli pillivalik, sest Ruudil on kindel soov saada tipptasemel suupillimängijaks. Kummalisel kombel pole suupilli muusikakoolis õpetatavate pillide hulgas :D Nii et ka siin oli rääkimist ja planeerimist ja lõpuks leidsime kompromissi rahvapillide juures lootuses, et rahvapillide õpetaja oskab anda nõu, kuidas saada suupilluriks.

Kõigi nende kõhkluste juures on huvitav see, et pärast katseid on Ruudi üles näidanud väga suurt huvi ikkagi muusikakooli sisse saamiseks. Oli ju terve nädal aega praadida :) Nii et saan teda vähemalt selles osas rõõmustada, et jalg on ukse vahelt sisse susatud. Samal ajal mõtisklen, kuidas serveerida talle, et rahvapillid muundusid siiski üheks konkreetseks rahvapilliks, milleks on paramparaaaa... kannel :D

Nii et meil on kasvamas tulevane Jaan Imelik :D


Tuesday, June 9, 2015

Kleidiproovis

Käisin täna esimest korda elus kleidiproovis. Jah, esimest korda elus lasen õmblejal endale kleidi õmmelda. Sest tõepoolest, esimest korda elus saan minna koolilõpuaktusele lõpuklassi juhatajana ja selline tähelepanuväärne sündmus nõuab ju tähelepanuväärset kleiti :D

Kleit tuleb niiiiiii ilus, et sõnu pole. Juba värv on nii ilus. Ja lõige. Ja siis täna lihtsalt proovimise mõttes sättisime natuke pitsi ja värki ka juurde ja tõesti, kõik hakkab võtma seda vormi, nagu ma vaimusilmas ette kujutasin. Kui  kleit valmis saab, hakkan vastu võtma kõiki kutseid pidulikele üritustele, sest sellest ei tule päris niisama "lähen-kohvikusse-kleit", vaid ikka kraadi võrra pidulikum, nii et ma pean leidma paigad, kus seda kanda. Igatahes õudselt põnev on :D Ja jätkuvalt väga kurb, et ma ise õmblemise osas nõnda äpu olen... Küll ma alles õmbleks endale, kui oskaks... Teistele õmbleks ka :D

Samal ajal on mul käis sidemes, sest minu isiklik (okei, Ruudi siiski) kass hammustas mul käeluu pooleks. Mitte randme :D Meil on siiski väike kass. Käelaba. Ja võibolla päris luud ka katki ei hammustanud, aga TUNNE on selline. Täna saan kätt juba enam-vähem kasutada, aga sõrmed liiguvad üsna väikese amplituudiga. Parema käe sõrmed täpsemalt. Ei mingit söögitegemist, koristamist ega nõudepesu, selleks olen ma lapse sünnitanud. Kusjuures see hammustamissituatsioon nägi välja selline, et pikutasime Triiguga voodis, mina sügasin teda, tema nurrus. Ja järksu möiratas ja lõi hambad sisse. Ma olen olukorda korralikult analüüsinud ja leidnud, et asi oli selles, et ma lugesin sügamise ajal raamatut. Ja Triigule ei sobinud, et ma kogu oma tähelepanu talle ei suunanud. Muidugi võib olla ka see, et ma sügasin hajameelsusest tema kõrva sisemust või silmamune.

Nüüd igatahes vaatan Triigut kahtlustava pilguga ja käsi tõrgub pai tegemast.


Sunday, June 7, 2015

Hansategemised ja geniaalne lauamäng

Päris väsitavad päevad on olnud :)

Nagu paljud teisedki, pole ka mina hansapäevadest kunagi väga-väga osa võtnud, nipet-näpet ikka, laadal käinud ja laadasööki söönud. Aga sel aastal oli üritus kordi suurem kui muidu ja seega oli juba lihtsalt linnas ringi jõlkumine põnev, sest rahvast oli nii palju, et rahulikult olla ei saanud, igalt poolt kostis muusikat ja inimesed oli lihtsalt rõõmsate nägudega. Rääkimata sellest, et reede ja laupäev olid ju superilmad ka lisaks. Tänane tuul tõmbas mu tuju mõnevõrra alla.

Aga mida me siis tegime.

Esiteks sõi üks meist meeletus koguses pannkooke. Ma arvan, et me proovisime läbi KÕIK erinevates kohtades pakutud variandid. Neid oli päris palju. Mina ei oska maitse osas kaasa rääkida, aga kõige lapse(vanema)sõbralikumad olid Pannkoogikäru omad, sest need pakiti kokku ja niiviisi ei tilkunud moos pükste peale :)

Teiseks vaatasime üle erinevad kontserdid, eelkõige siis õhtused folgilava omad Svjata Vatra ja Untsakad, aga loomulikult ka avamise ja n-ö vaba lava omad. Ivo Linna soundchecki kuulasime ka, aga kontserti nautisime kodust, kuhu me vahepeal taastuma tulime. Kõige suurema elamuse pakkus küll #KohtumeTammeAll valguse, muusika ja Alliksaarega. See toimus laupäeva öösel ja väga lummav. Öö oli nii soe, rahvas nii armas ja Ruudi sõi jälle pannkooki, sedapuhku maasika toormoosiga.

Kolmandaks kohtusime tuttavatega. Selleks ei pidanud väga palju pingutama, kuigi võib arvata, et päris palju tuttavaid jäi ka kohtamata, sest nad lihtsalt olid teispool rahvamassi. Nagu ka aasta varem umbes samal ajal oli meie kodulinnas taas näha inimest, kes meie teadmist mööda oli idamaades elu nautimas. Just sama ootamatult on aga Eestis tagasi.

Ja neljandaks käisime muidugi laadal, sõime maasikaid šokolaadiga (ma küll hirmutasin Ruudit, et need maasikad on nii suured, päris mutantmaasikad, et need võivad nina otsast kaksata, aga meil siiski õnnestus väljuda laadalt koos ninadega), ahjust tulnud saiakesi ja jõime jääjooki (tõele au andes mina ei joonud) ja otsisime midagi, mida mälestuseks osta. Lõpuks täna jõudis Ruudi otsusele, et tema valib endale ikkagi vibu (sellesama asja, mis tal juba neljapäeval silma jäi), nii et nüüd harjutame kõik Robin Hoodiks olemist, pooltel kordadel kukub küll minu nool potsti jalge ette maha, sest ma unustan vibunöörist lahti lasta :D Aga Ruudil läheb päris hästi.

Minu lemmikostust tuleb eraldi lõik :) Ma nimelt ostsin endale ja Ruudile Korrutus-kalakese mängu, mis on lihtsalt geniaalne :) Me oleme Ruudiga läbi proovinud ja tõesti on tore mäng. Seal tuleb veeretada täringuid, korrutada numbreid, paigutada kalakesed mänguväljale ja lõpuks strateegiat kasutades jõuda selleni, et kalakesed moodustaksid parve. Valikus oli ka erinevaid liitmis-lahutamismänge, aga meil neid enam vaja pole, sest Ruudi arvutab nagunii juba peast. Korrutada ta veel ei oska, aga see ei takista mängimast, sest mängulaud on nõnda üles ehitatud, et mitte oskajad saavad abi. Tõsiselt soovitan seda mängu, see on lapsevanemale ka tore mängida :)

Lasteala tegevused proovisime ka läbi, aga seal midagi väga sellistele tüüpidele polnud. Joonistada-meisterdada Ruudi ei viitsinud, hobust (hr H rõõmuks) pelgas ja miniloomaaed ei pakkunud ka enam pinget (sest karvaseid sigu polnud). A laste seiklusrada oli küll päris hull, seal oli mul endalgi raskusi mõnel kohal :D

Nüüd olen ma füüsiliselt täiesti läbi, aga vaim on puhanud küll. Homseks eksamimaratoniks valmis :)

Friday, June 5, 2015

The Boyfriend Tag

Mul õnnestus ka hr H saada neid küsimusi vastama. Küll suuliselt, mina kirjutasin üles. Kuskil poole peal küsis ta üsna masendunult juba, mis ma internetis midagi kasulikku ei tee. Et tema oli lugenud, et praegu on popp teema teha endast pilt, coca pudel rindade vahel. 

Ma siis tegin nii, et kõigepealt vastasin ise, siis kirjutasin üles härra vastused ja lõpuks kommenteerisin. 

1. Kus me kohtusime?
T: Noortekeskuses.
M: Minu 18. sünnipäeval

Hr H-l on tegelikult õigus. Kuigi ka noortekeskuses kohtumine toimus minu sünnipäeval, me astusime teel kaubandusvõrku sealt läbi. Ja tema mängis mingit täringumängu kolme täringuga (et kiiremini läbi saaks). Hiljem tuli ta ka minu sünnipäevapeole. 

2. Kus oli meie esimene kohting?
T: Suhteline mõiste... Ma ei tea. Mina ei tea, mis see kohting ongi!
M: Minu meelest me polegi käinud kohtingul :D

3. Sinu esmamulje minust?
T: Rõõmustav.
M: Sel tüdrukul on oma tüüp olemas.

Täpsustatud andmetel (meie esmakohtumise paik) seda muljet, mida mina arvasin, tõesti jääda ei saanud :)

4. Kunas sa tutvusid minu perekonnaga?
T: Hommikul :D Mina ei mäleta, aga midagi sellist oli. Tegelikult... kunagi hiljem ikka. 
M: Ma arvan, et üsna ruttu. Tulid külla ja nii oligi.

Igatahes ei olnud mingit pidulikku kohtumisõhtut viiekäigulise õhtusöögiga. 

5. Kas mul on mõni veider komme?
T: Palju. 
M: Ei mitte ühtegi :rolling:

Eks see tõde ole kuskil keskel...

6. Kui kaua me oleme koos olnud?
T: Keegi ei mäleta. Inimesed ei elagi nii kaua.
M:Suvel saab 13 aastat.

Tegelikult ta teab küll, aga ei viitsinud mõelda, sest jah, aastaid on tõesti palju :D

7. Kas meil on mõni traditsioon?
T: Jah, põleva tulega magama minemine.
M:Jõulud ja muud tähtpäevad. Sünnipäevahommikul saab sünnipäevalaps hommikusöögi. Iganädalane saunatamine.

Midagi väga põhimõttelist pole. Mingi aeg juurutas hr H ema traditsiooni pühapäevastest lõunasöökidest tema juures, mis oli oma väikekodanlikkuses jumalast äge :D Aga noh, mingil hetkel hakkas asi ära vajuma ja nüüd ongi nii. 

8. Kuhu oli meie esimene ühine reis?
T: Ei tea... Tartusse võibolla?
M: Jalgrattamatk metsamajja. 

Me välismaal pole koos käinud. Ainult Lätis, festivalil.

9. Mis oli esimene asi, mida sa minu juures märkasid?
T: Ma arvan, et näiteks seda, et sa nii peenike olid?
M. Punaseid juukseid?

Minu vastuse peale jäi ta mõtlema, et äkki tõesti. Aga no eks mõlemad on tõsi - juuksed olid punased ja peenike olin ma ka. 

10. Mis on minu lemmikrestoran?
T: Hesburger :D
M:Mul ei ole sellist asja.

Alatu laim! Ma käin Hesis ainult Ruudiga ja siis ka tavaliselt võtan kohvi ja muffini seniks, kuni Ruudi oma kanaburgerit sööb. Aga selles mõttes muidugi tõsi, et kordade arvu järgi käin arvatavasti kõige tihedamini Hesburgeris, sest üheski teises kohas ma ka ei käi pidevalt :D

11. Mille üle me kõige rohkem vaidleme?
T: Neegrite.
M: Pagulaste :D

Põhimõtteliselt kõik aktuuaalsed poliitilised ja sotsiaalsed teemad. Praegu lihtsalt siis pagulased. Vahel ma ei saagi aru, kas point on arusaamades või vaidlemisrõõmus.

12. Kus ja millal oli meie esimene suudlus?
T: Õige vastus :D
M: Ma tean täpselt, kus ja millal, aga avalik blogi ikkagi :D

Mõlemad teame täpselt, kuidas see käis, aga ei avalikusta. 

13. Mida mulle meeldib telekast vaadata?
T: Krimisarju
M: Krimisarju.

Kuna supermodelle pole :D Aga tegelikult pole ma isegi krimisarju mitu nädalat vaadanud, sest ma vaatan üldiselt ainult ETV laupäevaõhtust sarja ja praegu on seal "Morse", mis mulle väga ei meeldi. 

14. Nimeta üks asi, mis mulle ei maitse
T: maks
M: seened

Eks mõlemad on õiged, aga seeni söön ma veel vähem kui maksa. Ses mõttes, et maksapasteet on väga hea. Ja ma olen võimeline praetud maksa alla neelama, kastmena, tõsi küll, tõesti ei suuda. Seened käivad ikka hullusti suus ringi, kuigi samas - seene maitse on okei. Aga see, millest nad tehtud on... võeh... Libe ja pehme ja krõmps korraga - arusaamatu.

15. Mida ma endale restoranist juua tellin kõige sagedamini?
T: Vett
M: Coca-cola

Hr H vastus näitab mind paremas valguses, aga tõde on siiski selles, et mulle meeldib coca...

16. Mis number jalanõusid ma kannan?
T: 38
M: 38

17. Milline oleks minu lemmikvõileib?
T: kurgi ja suitsuvorstiga. Hapukurgiga. 
M: Ei mul ka sellist asja.

Siinkohal tuleb anda au Hr H-le - ta teab paemini, mis mulle meeldib!

18. Mida ma sööks iga päev?
T: Makarone
M: Mingeid puuvilju (vastavalt hooajale)

Makaronid muuseas on asi, mille üle me ka vaidleme. Hr H-le nimelt üldse ei maitse, mulle aga küll. A no iga päev ei tahaks isegi mina neid süüa. 

19. Mis värvi on mu silmad?
T: pole õrna aimugi. Hallid. 
M: Hallikas-sinised

Enam-vähem :)

20. Kes avaldas esimesena armastust?
T: mina
M: Sina. SMSiga

Mäletan selgelt seda hetke. Tulin just õppesõidult. 

21. Milline SINU tegevus MIND kõige rohkem häirib?
T: Neegritest rääkimine.
M: Norskamine. Ja see, et sulle ei meeldi tulega magama jääda. 

Neegritest suudan ma tegelikult üle olla, sest ma saan aru kül, millal asi narrimiseks läheb. Aga see, et ta viriseb, kui ma tahan õhtul raamatut lugeda, on palju hullem. Ma loen ju igal õhtul - võiks juba aru saada :D

22. Milline on sinu lemmikmälestus minust?
T: pole õrna aimugi
M: ?

23. Mida ma kõige meelsamini hommikuti söön?
T: Võileiba ja kohvi.
M: Saiakesi.

24. Kas sa oled pannud mulle mõne hüüdnime? Ja vastupidi.
T: mina küll ei ole pannud, teised panid enne ära.
M: Minu tavaline hüüdnimi on kasutusel.

25. Kui ma oleksin üksikul saarel, mis oleks üks n-ö luksuslik asi, mille kaasa võtaksin?

T: Raamatu tõenäoliselt.
M: Arvuti koos internetiga. 

Taas on härral minust parem arvamus kui mul endal :)

26. Kui sa peaksid mulle sünnipäevaks tordi küpsetama, siis milline see oleks? 
T: Biskviittort maasikatega (ma muud ei oska, a see on jumala hea tort ka) 
M: Klassikaline vahukooretort

Ma mõtlesin sedasama torti.

27. Mis loom ma oleks? Miks?
T: Kass. Selline, nagu meil on.  Kes omaette hoiab.
M: Kass

Ma iseenesest vihjasin rohkem suurele magamisharjumusele, aga härra variant on ka sobiv.

Suht poleviga tulemus ;)



Thursday, June 4, 2015

Tunnid läbi :)

Täna olid mul selle õppeaasta viimased tunnid. Tähtsa päeva puhul panin ennast pidulikult riidesse, tekitades sellega oma kolleegides suisa elevust. Ma enda arvates nüüd nii boheemilt ka igapäevaselt ringi ei hängi, et must seelik ja pitspluus koos valgete sukkadega nii palju komplimente vääriks. Või noh, ma ei tea, kas just nüüd komplimente, sest üks kolleegidest itsitas rõõmsalt, et näen nüüd peaaegu nagu õpetaja välja.

Nüüd on jäänud veel viimased sabad - üks suuline eksam (õõõõh, kuus tundi umbes), mõningad isikud, kes õigel ajal oma asjadega valmis pole jõudnud (igal aastal luban endale, et ei tekita endale suvetöölisi, aga no ma ei taha päris sooja õhu eest ka hinnet välja kirjutada. Pealegi, 180 isikust, kes mu käe alt läbi käisid, peavad minuga kokku puutuma veel ainult 7, mis ei ole ju väga halb protsent), sisseastumiskomisjoni töö. Ja olekski nagu kõik. Igasugused aruanded puuduvad, mis on täielik õnn :)

Tavaliselt on mu juuniks juba paras suvetunne peale tulnud, aga sel aastal on selle tundega küll natuke probleeme. ühelt poolt on ilmad muidugi kehvad olnud, mäletan, kuidas ma üle-eelmisel aastal käisin ühel hommikul varavalges tööl ära, et mere äärde sõita. Õhtupoolikul jõudsin tööle tagasi. Ja eelmisel aastal käisin ma juba mais ujumas, mis on väga eriline, sest ma ujun ainult soojas vees. Nii et ilm pole väga kaasa mänginud. Teine asi on kindlasti ka see, et tavaliselt on juuni algus juba õppetöö lõppu tähendanud, sel aastal aga toimetame praegu ju veel üsna agarasti seoses lisavaheajaga. Kas ma nüüd eelistaksin tavalist vaheaegade süsteemi? Kindlasti mitte :D Mäletan liiga selgelt väsimust, mis muidu maiks oli, mida aga sel aastal nii tugevalt ei tundnud. Nii et minu meelest on tegemist väga inimsõbraliku uuendusega.

Igatahes täna jõudis läheneva puhkuse tunne ka peale - ilm oli ilus (mis sest et jõhkralt tuuline), linn on nii piduselt ehitud ja igasuguseid liikumispiiranguid täis, tunde enam pole. Rõõmu kui palju :)

Tuesday, June 2, 2015

Täiesti võõras

Blogiauhindade jagamine on praegu päris popp teema. Või noh, paar päeva tagasi oli, ma olen ajast natuke maas :D Mingi hullem kleidijama oli. Ja üldse smart casuali teema. Mind elus ühe korra varem kutsutud üritusele, kus on ka dresscode olnud. Erinevad stiilipeod siis välja arvatud. Ja presidendi vastuvõtt, kus arvatavasti oli ka mingisugune eeldamine, kuidas sinna kohale peaks ilmuma, kuigi ma ei mäleta, et kutsel seda mainitud oleks. Aga see ükskord oli Iisraelis, kus ma sattusin black tie üritusel kokku mehega, kes meenutas südamlikult, kuidas me eelmisel ööl sandwichi tegime. Igatahes meenus mulle kohe, kuidas ma alles eelmisel nädalal sadasin sisse direktori vastuvõtule, kus kõik olid smart casualis või veel peenemalt, ainult mina oli mõelnud, et kui üritus toimub meie linna vanimas (on vist nii?) kohvikus, mis minu arvates ei ole eriti peen koht, siis kõlbab teksades kohale ilmuda. Mitte viisakates, vaid ikka kergete rebendustega :D A ma istusin kähku maha ja siis ei paistnud need välja.

Tegelikult mõtlesin ma kirjutada hoopis seda, et mul pole ka kellegagi sellele peenele üritusele minna. Ja ei lähe ka. Mitte selle pärast, et mul poleks midagi selga panna, sest mul on isegi päris mitu erinevat komplekti viisakaid riideid. Tundub kuidagi väga heidutav hüpata sisse mingisugusesse väga suurde rahvamassi, kus sa kedagi ei tunne. Ja kus ülejäänud kõik omavahel tunnevad. Selles osas jäin täitsa mõtlema - kuidas blogijad omavahel tunnevad? Kas nad on juba varem tuttavad või ongi nii, et loetakse, meeldib ja siis kirjutatakse, et võiks kokku saada?

Ja noh, kuna ma lemmikblogi auhinda nagunii ei saa, siis ei tasu vaeva näha, eksole.