Friday, July 31, 2015

Lugemisrindelt

Nagu kirjutatud on, tegelen sel aastal kahe lugemisväljakutsega korraga. Üks on jätkuvalt see 50 raamatuga väljakutse, mille raames ma pean läbi lugema "Mäeküla piimamehe", mida ma siiani olen edasi lükanud :D Teine on tutvumine Euroopa kirjandusega. Aprillis olen põgusalt sellest ka ülevaate andnud.

Eks see Euroopa määratlemine on jätkuvalt keeruline, aga tegelikult tõesti vahet pole, peaasi on minu enda jaoks uute kirjanike ja teostega tutvumine.

Siit aga siis minu isiklikud edetabelid sellest nimekirjast.

Parimad lugemiselamused (top 3)

Kolmas koht - Portugali teos "Jeruusalemm" G. M. Tavareselt

See on üks neist haruldastest teostest, kus ma sain esimese lõigu järel aru, et raamat meeldib mulle. Midagi autori kirjastiilis paelus mind otsekohe. Miks siis ainult kolmas koht? Sest raamatu sisu mind nii väga ei pealunud. Põhimõtteliselt oli see lugu vaimuhaigest naisest, tema mehest ja lapsest. Nipet-näpet teisi tegelasi veel. Näiteks psühhiaater, kes oli negatiivne tegelane. Teema kui selline lihtsalt ei kõnetanud mind. Aga lugemiselamusena väga hea.

Teine koht - Ungari novellide kogumik "Maailma nukraim orkester"

Sellel raamatul on niiiii ilus välimus :) Ja lood ise olid väga kihvtid. Mul on väga kahju, et mul pole raamatut enam käepärast, et kirjutada, kelle lood mulle kõige rohkem meeldisid. Ja eks see valik oleks ka natuke keeruline, sest väga meeldinud novelle oli mitmeid. Maagiline realism on mulle juba aastaid sümpaatne olnud, selles kogumikus sain päris suure annuse kätte. Kõige rohkem meeldisid mulle vist siiski katkendid romaanist, mille nime ma enam ei mäleta, aga kus oli vanaema ja lapselaps, kes oskasid maagiat. Aga raekojatorni salapärane liikumine oli ka lahe.

Esimene koht - Prantsuse teos "Issi, kus me lähme?" Jean-Louis Fournier´lt

Üks puudutavamaid lugemisi üleüldse. Isa lugu elust oma kahe sügava puudega pojaga. Ma reaalselt naersin nii, et samal ajal olid pisarad silmas. Ja mitte naerupisarad, vaid kurbuse omad.


Mitte nii head lugemiselamuse (top 3)

Kolmas koht - Kreeka teos "Õhtukellad" K. Asimakopuloselt

Ega see tegelikult niii kohutav raamat pole, aga mõned asjad hirmsasti häirisid. Näiteks see, et tuleb mingi uus tegelane, kellest räägitakse kui noormehest või neiust. Ja tükk aega räägitakse, kuni äkki, täiesti tühja koha pealt, hakatakse edasi temast rääkima nimega. Ilma mingi kommentaarita. Ma olin korduvalt hämmingus :D Ja teiseks oli see lihtsalt üks jauramine, ma ei saanud lõpuni aru, mida autor teha tahtis - anda ülevaadet Kreeka ajaloost, esitada pildike ühe põlvkonna eluolust või kirjutada psühholoogiliselt pingestatud lugu noorte inimeste arenemisest. Kõige paremini õnnestus minu jaoks ajaloo osa. Tänu sellele ka üksnes kolmas koht selles nimekirjas.

Teine koht - Soome teos "Isamaa nimel" Jenni Linturilt

See oli lihtsalt igav raamat. Teema (soomlased sõjakeerises ja nendest kogemustest välja saamine) võiks ju olla täitsa huvitav. Aga ei olnud :D See oli rohkem hambad ristis läbinärimine (minu poolt siis).

Esimene koht - Itaalia teos "Mina ja sina" N. Ammantinilt

Kui ma selle raamatuga lõpetasin (puhas ajaline kulu umbes kaks tundi) istusin ma diivanil ja tõsiselt mõtlesin, mis värk on. See lugemine jättis sama tühja tunde kui joobnult sooritatud vahekord baaris kohatud võõraga :D Ühtegi head sõna ei tule pähe. Kui just mitte jälle tuua esile mõte (teismeline poiss, kes eelistab üksindust, valetab oma vanematele, et ta läheb koos klassikaaslastega suusareisile, kuhu teda tegelikult ei kutsutud, sest ta pole kuigi populaarne, sest talle ei meeldi teised inimesed. Ja suusatamise asemel redutab ta oma kodus keldris, kuhu ilmub ootamatult tema narkomaanist poolõde.) Aga miks see poiss on selline või miks ta niiviisi käitub - absoluutselt ebaveenev minu jaoks.



Siin ka minu nimekiri Euroopa maadest, läbikriipsutused märgivad siinkohal loomulikult läbitud maid. Jätkuvalt olen avatud soovitustele, kuigi hetkel loen ilma väljakutseta :D

Belgia
Saksamaa
Prantsusmaa 
*Itaalia
Luksemburg
Holland
Taani 
Iirimaa
Suurbritannia 
*Kreeka
Portugal
*Soome
Hispaania
Austria
Rootsi 
Läti
Leedu
Malta
Poola
Slovakkia
Sloveenia
Tšehhi
Ungari
Küpros
Bulgaaria
Rumeenia
Horvaatia
Norra 
Island
Venemaa
Šveits

* võiks lugeda veel mõne teose, et ei jääks kehva tunnet

Wednesday, July 29, 2015

Kott olemas!

Pärast mitut tundi ja lugematuid proovimisi valis härra endale Kõige Parema Koolikoti lõpuks välja ja pääseb sel moel alandusest alustada kooliteed kilekotiga.

Jumal tänatud, et ma loobusin mõttest minna kotijahile kuskile suuremasse linna, sest siis oleksin ma kurnatusest lihtsalt surnuna maha langenud, juba meie väikelinna kaubandusvõrk oli piisavalt väsitav. Proovitud kotte oli mitmetes kümnetes, kuigi üsna kiiresti sai selgeks, et Ruudi süda kuulub ranitsatüüpi kottidele. Ma ise oleksin vist eelistanud seljakotimat varianti, aga noh, ega mina sellega ringi ei pea käima. Ruudi aga valis mugavuse järgi, mis on ju väga mõistlik. Ühe poe abivalmis müüja ladus kotid ka kraami täis, et tunnetada, kuidas päriselt koolis käia oleks, ja selles katses oli üks väga kindel võitja, mille me pärast kõikides teistes poodides käimist lõpuks ka ära ostsime.

Valituks sai ErichKrause rüütliteemaline sinine kott, mille kohta ma praegu kiire guugeldusega pilti ei leidnud ja meie kotiga läks Ruudi ise reisile (sisse pani vahetusriided ja revolvri), aga vahet pole ka - tavaline kott muidu :D See peab olema vanem mudel, sest kaks aastat vanemal sõbrapoisil on täpselt samasugune (Ruudi kinnitas mulle, et valik ei sõltunud ABSOLUUTSELT sellest) ja on kaks aastat hästi vastu pidanud ka.

Kusjuures katsetasime ka Jevasid (ma olin nii kurnatud, et mul polnud enam vahet, mille ja millise raha eest me ostame), aga Ruudi põlgas nad kõik ebamugavaks. Mind ennast hämmastas Jevade raskus, võrreldes meie omaga oli tühja kotti käes hoides väga selge vahe. Nii nad meist poodi jäidki.

Kott maksis mõned sendid alla 60 euro. Poes kotte vaadates mõtlesin, kust üldse odavamaid kotte ostetakse, sest riiulitel alla 45 polnudki. Ma saan aru küll, et pehmendused ja vastupidavus ja sha-la-laa, aga no jumal küll, need on ju laste koolikotid. Taara põhimõtteliselt.

Nüüd on neid dresse ja tosse veel vaja, siis saab äkki koolis ka juba käia.

Tuesday, July 28, 2015

Ühe perekonna lugu

Juba eelmisel aastal lubasin endale, et lisaks oma isapoolsele loole tuleb kirja saada ka emapoolne. Ausalt öeldes on sedakorda kuidagi palju keerulisem, sest lugu ise on niivõrd laialihargnev, niipaljude kõrvaltegelastega, et oma emani ma ei jõuagi :D Põlvkonnad enne teda on lihtsalt nii särtsakad olnud. 

Kõrvaltegelaste paljususe tõttu valisin alguspunktiks Anna, minu ema vanaema ehk siis minu vanavanaema. 

Anna oli suure talu peretütar. Kõik kulges kenasti, kuni ükskord juhtus nii, et Anna vanaisa (nimi teadmata) mängis kaardimängus maha nende maja. Egas muud, kui koliti varasemast Hüpassaare talukohast edasi Lepakosele. Ka seal elati toredasti, kuni juhtus traagiline lugu - Anna vanemad surid, talukoht läks käest ja Anna pidi minema endale elatist teenima. Aga Anna oli kaunis neiu ja jäi silma vanapoisist Rimmi Mihklile (tegelikult on teadmata, mis selle mehe nimi oli, Mihkel küll, aga kas tegemist oli Mihkel Rimmiga või Mihkliga Rimmi talust, ei tea enam keegi). Asjad läksid nagu ikka ja 1928. aasta detsembris süütalastepäeval sünnitas Anna minu vanaema Rosilda (nimi pärinevat ühest kahest raamatust, mida Anna elu jooksul lugenud oli). 

Rimmi Mihkel elas oma vanatüdrukust õega, kes ei lubanud vennal sellist teenijatüdrukut endale naiseks võtta. nõnda kasvatas Anna oma tütrekest üksi Tääksis. Anna õde Linda olevat öelnud, et parem oleks võinud seapõrsa võtta, kui lapse saada. Ja see maksis talle kurjalt kätte - Linda ja tema mees Alfons ei saanudki lapsi. Küll olevat nad palunud, kas võivad saada Rosilda endale, külvanud ta üle kinkidega, kutsunud Rosildat kogu aeg oma suurde majja külla, aga endale ei saanud. Nii palju uhkust oli Annal küll. 

Nüüd on natuke segane koht, aga fakt on see, et Anna oli õppinud kodumajanduskooli (segane on see koht, millal ta seda teha jõudis, kui ta noore tüdrukuna pidi teenima minema) ja tegeles õmblustöödega. Tänu sellele oli Rosilda alati imeilusasti riides. Rimmi Mihkel neid ei toetanud, kuid pani panka raha Rosilda õpinguteks. See raha aga läks 40ndatel venelaste tulekul kõik rahvale, nii minu vanaema kõrgkooli ei saanudki. 

Umbes kümme aastat pärast Rosilda sündi hakkas Anna elama kokku Jaaniga, kes oli ka isata kasvanud. Tema ema Ano (kusjuures see nimi muutus mingil hetkel Anuks, aga nüüd on tagasi Ano) oli Jaani päris üksi kasvatanud, isast ei teata mitte midagi. Jaan oli lõbus suure suuga veskipoiss, kes oma suure suu tõttu ka vanglas istus koos Harri Haameriga, kes aastaid-aastaid hiljem, kui vanemate kodu maani maha põles, aitas neid nii kosutava sõna kui ka materiaalse abiga. Jaan oli kõrge vanuseni lõbus sell, ta suri natuke pealt kaheksakümmet, kui tegi külgkorviga mootorrattal avarii. Räägitakse, et ta sai roolis insuldi, aga tegelikult ju ei tea?

Nojah, Anna ja Jaan said veel kaks last, poisi ja tüdruku. Kõik vanad pildid sai endale too poiss ja kuna mu ema nendega ei suhtle, siis praegu on need meie jaoks kadunud. Äkki millalgi õnnestub siiski suhted paremaks saada. 

Jaan hoidis ka Rosildat väga, nii et kui 1947. aastal selgus, et ka Rosilda on abielus olemata lapseootele jäänud, toetas ta oma kasutütart. Ema Anna ei olevat väga toetav olnud, aga vähemalt välja Rosildat kodust ei aetud. Rosilda esimese lapse isast on teada, et ta nimi oli Karl. Vist oli kohalik poiss, aga miks ta imeilusat Rosildat naiseks ei võtnud, ei tea. Ema arvas, et äkki oli juba abielus. Tema kohta on meil isegi pilt vanaema fotoalbumis. Aga rohkem ei midagi. Rosilda sünnitas kodus pisikese poja, kellele pandi nimeks Ain. 

Kuna Rosilda ema Anna tööl ei käinud, läks Rosilda ise üsna varsti pärast sünnitust tööle Tääksi vallavalitsusse. Selleks ajaks olid tal tekkinud juba soojemad suhted Elmariga, kes oli rikas ärimees (pood Paides ja auto, mis muidugi ära võeti). Ja 1949. aastal sai Rosilda näha üht nimekirja. Seda nimekirja, kus seisis, kes viiakse 1949. aasta märtis Siberisse. Muidugi seisis seal ka Elmari nimi. Ega muud ei olnudki, kui võeti mõned kompsud kaasa, pandi pisi-Ain rinnale ja põgeneti Kiviõlli Küttejõusse. Seda kohta käisime oma selleaastasel Ida-Viru tripil ka kaemas. 

Ega nad kaua ei pidanudki redus olema - arvatavasti 1950. aasta suvel tuldi tagasi, sest sügisel sündis juba Rosilda ja Elmari esimene ühine laps Rein, kes suri noore mehena südamevea tõttu. Sealt edasi 1952 sündis minu ema ja 1954 pere viimane laps Ene. Nüüd elati juba Sürgaveres, tööl käidi võitööstuses, mis on minu lapsepõlves suurt rolli mänginud, sest minu ajaks seal enam võid ei tehtud, aga suur lahmakas hoone vanaema maja tagaõues pakkus väga palju erinevad mänguvõimalusi. 

1960. aastal otsustasid Rosilda ja Elmar, et aitab küll sellest patuelust ja abiellusid :D Sinnamaani olid lapsed kõik olnud Rosilda nimel, pärast seda said nooremad endale oma isa perekonnanime, ainult Ain jäi truuks Rosilda endisele nimele. Elmari ja Rosilda vanusevahe oli 20 aastat. Ja ma mäletan oma lapsepõlvest, kuidas vanaema manitses, et meie endale nii vana meest ei võtaks. Kuigi tundus, et halvasti nad ju ei elanud, 

Ja loomulikult oli Elmaril kuskil veel üks laps, kellest väga palju ei räägita. 

Kokkuvõttes on lausa kummaline, et meie õdedega oleme nii siivsalt abielus oma laste isadega, sest geneetiline kood näitaks nagu midagi muud. Mu oma emagi oli 1972. aastal abielludes juba viiendat kuud rase :D

Monday, July 27, 2015

Kus on meie kodu?

Täna poole kümne paiku trepialust seina pestes mõtisklesin natuke elu üle järele. Ühest otsast mõtlesin selle peale, et maailmas on inimesed, kes teevad sedasama, mida mina üksnes suure ohu korral, igapäevaselt. Suurkoristust nimelt. Me teeme põhjalikku kraamimist umbes kolm korda aastas - siis kui omanik Eestis on. Mitte et ta kunagi oleks meil külas olles majas ringi käinud. Mõnikord pole ta üldse meie juurde jõudnudki :) Aga endal on hea tunne, kui saab enne tema tulekut asjad viimseni paika. Kaasa arvatud näiteks sahtlid :D

Vanusega olen jõudnud sinnamaani, et üldjuhul võib mulle igal hetkel külla tulla ka ilma karkudeta. Võibolla mitte päris igal hetkel ja mitte igale poole, aga nii üldjoontes. Aga trepialust seina ma tõesti ilma välise surveta ei pese. Tavaliselt ma lihtsalt ei mäleta, et see üldse olemas on. Aga pärast seda, kui ma avastasin enda jaoks kasti- ja karbimaailma, on toad igatahes üldpildis oluliselt paremas seisus. Kõik lahtine on kuskil kindlalt paigas.

Teisest otsast mõtlesin sellele, et nüüd läheb varsti ikkagi jälle kolimiseks. Kusjuures olen alles sellel suvel jõudnud lõpuks sinnamaani, et olen hakanud seda maja vaikselt koduks pidama. Eile näiteks panin meie raamitud fotod seinale. Siiani on see olnud üks peatuspaik. Ja kevadel peame siit jälle edasi liikuma.

Omanik pakkus, et me võime ka mõelda, kas me tahaksime seda maja endale osta. Selles osas oleme selgelt ühel nõul - ei. Selle maja juures on kaks head asja - asukoht ja aed. No ja meie jaoks praegu ka rahalised tingimused. Inimesed ei usu, et me sellise diili oleme saanud. Omalt poolt anname suhteliselt kehva hingusega majale oma positiivset energiat. Aga tõesti - ma pole vist näinudki ebafunktsionaalsemat ehitist kui meie praegune elukoht. Julgelt 60% elamispinnast on siin selline, mida ei saa kasutada. Või noh, selle kasutamine eeldaks suuremahulisi ümberehitustöid. Ja see külm. Ühelt poolt soojustamine, mis aitas mõnevõrra kaasa, aga lihtsalt see, et katel ei küta ära kaht suurt avatud ruumi.

Samas on selle majaga tekkinud igasuguseid armasid mälestusi. Siit majast alustab Ruudi oma kooliteed. Siin olen õppinud autoga manööverdama. Siin saun ja garaaž ja magusate kirssidega kirsipuu.

Kolida on tore, sest paljust saab lahti. Aga samas on see hullusti tüütu. Ja kõige keerulisem - kuhu kolida :D Sest nüüd tahaks juba natuke stabiilsemat kohta. Mõtteid on, kuigi kohati tundub skvottimine kõige mõistlikum :D

Igatahes on universumisse soov teele saadetud. Lisajõudu annavad mu sünnipäeval soovitud soovid, mis räägivad samast asjast - meie oma kodu meile.

Nüüd tuleb võimalus üles leida ja kinni napsata.

Friday, July 24, 2015

Sportlik mina vol 8 ehk uued jooksutossud

Lisaks juba mõnele mainitud asjale sain sünnipäevaks ka uued papud, jookuspapud. Kellelt muult ikka kui mitte vanematelt :)

Empsiga koos käisime ostmas, mis oli väga hea, sest tema aitas mul säilitada kainet meelt ning meenutas, et jookusjalanõude juures on oluline ikka see, et oleks mugav ja mõnus, mitte see, et oleks ilus. Tänu sellele sai valituks säherdune tossupaar.


Erakordselt mõnusad on. Seepärast ongi vist hea, et nad nõnda hullumeelsed välja näevad, sest muidu tekiks kiusatus neid kogu aeg jalas hoida. Tegemist on mudeliga  Asics Gel Phoenix 6 ja geeli on seal tõepoolest. Õudselt mõnus ja pehme on joosta. Ma ju 98% ajast lippan asfaldi peal, mis tegelikult ei ole jalgadele kasulik. Ausalt öeldes jookseks hea meelega metsas, aga tundub jabur kuskile sõita selle jaoks, et hakata jooksma. Olen mänginud mõttega sõita jalgrattaga metsa, aga kuigi ma olen täiesti võimeline parkima oma ratast poe ette ilma lukustuseta, tundub ratast üks metsa jätta liiga riskantne. Ja noh, rattaga koos ma ka jooksma ei hakka :)

Igatahes käisin muidugi kohe katsetamas ja tegin uue rekordi, mis võis natuke tulla ka sellest, et ma olin juba kostüümis, kui mulle tuli meelde, et ma unustasin pulsivöö peale panna, nii et jooksin ilma, mis tähendab, et pulss oli kindlasti kõrgem, kui ma tavaliselt luban. Ma ju muidu hoian seda üsna madalal, mis tähendab suhteliselt aeglast tempot. Eh, ma näen joostes kindlasti suht tobe välja - uhked tossud, trennipüksid- ja pluus, pulsikell. Ja siis selline jalutav tempo :D Olen mõtisklenud, kas äkki hakata jooksma maskiga, aga siis mõtlen, et tegelikult on ju äge, et ma teen tervisesporti ja mis seal ikka, et ma nagu tuul ei lippa, vaid niiviisi omas tempos hängin.

Igatahes olen jätkuvalt tegudel :)

Thursday, July 23, 2015

Sünnipäevapidu

Eile õhtul saime minu sünnipäevapeo ka ära peetud. Ma ei mäleta, et ma varem oleksin oma perega mitte õigel päeval koos istunud, aga sel korral olid meie hulgas kultuurihuvilised, kes olid just sünnipäeva päeval teatris, nii et kokku saime tulla päevakene hiljem.

Aga sellest ei olnud midagi, pidu oli ikka väga armas. Kingitused olid ka õudselt toredad. Ma kõiki ei hakka üles lugema ega ka pildistama, aga näiteks sain sellised asjad:

Prl Lumivalgeke meisterdas mulle oma 300 raamatumärki. Neid on kahte sorti. Kui ma nüüd raamatuid välja laenan ja keegi neid tagasi ei too, siis nad vähemalt teavad, et need on minu omad :)

Prl Vaprake aga pani mulle purki 148 põhjust õnnelik olla. Tänahommikune põhjus on samuti pildil :)

Tavaliselt olen oma sünnipäeval teinud viktoriini enda kohta, küsides oma põhikooliaegseid pinginaabreid, ülikooliaegset keskmist hinnet ja reieümbermõõtu. Aga kuna ma olen neid viktoriine juba päris mitu aastat teinud, ei tulnud mul enam viisakal hulgal küsimusi pähe. Sestap oli sel korral kaks teistsugust ülesannet. Üks oli selline, kus jaguneti tiimideks ja mõlemad said portsu fotosid, mis on minu jaoks tähtsatel hetkedel või tähtsates kohtades tehtud. Tiimide ülesandeks jäi pilt dateerida, mõista, miks on see tähtis, ja meenutada mõnd lugu, mis neil selle kõigega meelde tuleb. Meeskonnad said ülesandega väga hästi hakkama :)

Teine ülesanne oli jooksev ja seisnes selles, et paberile tuli kirjutada, mis on kirjutaja arvates minu kõige suurem soov, mille täitumist kirjutaja väga mulle sooviks. Ja teiseks tuli kirja panna see, mida me võiksime järgmisel aastal koos ette võtta.

Kõige rohkem sooviti, et me saaksime jälle oma kodu. Väga loodan, et peagi see ka nii läheb. Ja kõige rohkem tehti mulle ettepanekuid minna koos resima. Ka seda loodan ma teha.

Lõpetuseks aga natuke teistsugused soovid :)

Tuesday, July 21, 2015

Monday, July 20, 2015

Positivuselt tagasi

Õnnelikult Lätist tagasi, Positivus on ikka nii ülivinge :) Eriti nii mõnusa seltskonnaga, kes meil oli. Isegi hr H oli rõõmsama tujuga kui eelmine kord. Järgmisel aastal tuleb ta võibolla isegi mõnele kontserdile :D

Aga et rasked asjad kohe hinge pealt saaks ära saada, alustan tõdemusega, et Placebo oli laval tõesti halb. Ma ausalt ei suutnud uskuda, et mõni bänd võib laivis selline olla. Praegu on isegi natuke naljakas juba. Selle kontserdi juures oli kaks head hetke - siis, kui nad alustasid, ja siis, kui nad lõpetasid :D Okei, paar esinemisvälist asja mängis ka kaasa. Esiteks on maailmas mõned inimesed, kellele sobivad lühikesed juuksed. Brian Molko on üks neist. Teiseks kuulsin ma lava ees selgelt liiga palju bassi. Nii palju, et muud nagu ei kuulnudki. Kusjuures Ewertiga oli kahe esimese loo ajal sama, aga pärast läks asi rohkem tasakaalu. Igatahes sai väljend platseebo efekt mõned uued tähendused, mina kavatsen edaspidi kasutada seda tähenduses "asi, mida sa oled kaua aega oodanud, aga mis osutub pettumuseks". Põhimõtteliselt kavatsen selle kogemuse ära unustada (jääb ainult see hetk, kui nad lavale tulid) ja kuulata stuudioversioone.

Teised esinejad olid küll väga lahedad, kokku jõudsime 11 kontserdile, mis on minu meelest päris hea. Siinkohal tuleb teha kummardus prl Lumivalgekesele, kes entusiastlikult meid muusikat nautima utsitas, sest vahel olid nii telkla kui ka parkla väga mõnusad kohad.

Kusjuures parkimine - me üritasime sel korral kenasti varem kohal olla, et saada parkimiskoht telklale lähemale, et oleks vähem tassimist. Ja mille me saime - kõige kaugema koha :D Kusjuures telklapoolne parkla oli tühi, meid lihtsalt paigutati maailma lõppu Viiralti tamme taha. See oli päris valus, eriti ka seetõttu, et me olime just elanud üle uue parkimistasu, mis oli 10 (kümme!) eurot. Tundus liiga palju :D

Kontserdielamustest võiks välja tuua Kasabiani, Basement Jaxxi, Ewert and the Two Dragonsi, East Indian Youthi ja Robert Planti ka, kuigi teda me eriti kaua ei kuulanud, sest me tahtsime enne suuri rahvarahutusi Salacgrivast minema pääseda, et öösel kodus magada.

Söögi osas oli sel aastal kahjuks puudujääke. Huvitaval kombel õnnestus mul tervelt kaks korda süüa külma burksi. Pitsa oli väga hea ja kuuldavasti pakkus Pannkoogimassin ausat sööki. Ja ühes kohas oli väga-väga hea kohv, seda jõin päris mitu korda.

Ilm oli väga normaalne, kuigi reedel festivalile sõites võttis natuke morniks küll, sest hirmsasti kallas. Õnneks selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, oli sadu möödas ja uuesti tuli alles laupäeva pärastlõunal ja ka siis mitte väga hullusti. Pühapäev oli aga nii päikseline, et mul on elus esimest korda tõsine joodikupäevikus ehk mul on käsivarred õudselt päevitunud. Ma ei tulnud selle pealegi, et selleaastasel suvel on võimalik veel päikest võtta.

Festivalikoht on täiesti fantastiline jätkuvalt. See on niiiii puhkus, kõik need männid ja rannad ja laternad puude vahel. Ja rõõmsad inimesed. Isegi peldikud (sest WC-d need ju polnud), olid inimlikud, puhastati ja lisati paberit ikka väga tihti.

Viimasel päeval skoorisime prl Lumivalgekesega endale veel Heavy Mentalist T-särgid ja ühest Läti kaltsukast 1-eurosed kleidid (mina ühe, prl Lumivalgeke rohkem). Pärast tahtsime veel TMW telgist Ewerti T-särgi ka osta, aga nad olid oma kraami juba kokku pakkinud. Selleaastased festivalisärgid mind ei kõnetanud.

Kõigele muule oli meil seltskonnas taas kord sünnipäev (eelmisel korral oli minul :D), mida me rõõmsalt Teherani aja järgi alustasime, sest kell kaksteist pidime juba festivalil olema, aga sinna ei saanud šampanjat kaasa võtta.

Üks müstiline asi veel lõpetuseks. Tundub nimelt, et mingil hetkel läks pidu nii käest ära, et ma suudlesin kirglikult nii Getteri kui ka Peikaga (tuntud ka kui Päikseke ja Pilveke), sest pühapäeval hakkas mu ülahuulele tekkima rammus ohatis, täpselt nagu neil :D Õnneks sain öösel koju ja  ravi peale, nii et hetkel tundub, et väga hulluks asi ei lähe. Mu kõrvad ei tooda jätkuvalt piisavalt palju vaiku, et otsekohe ohatiseraviga alustada.

Thursday, July 16, 2015

Positivus - siit me tuleme!

Kaks päeva perepuhkust Ida-Virus möödus nagu niuhtigi. Jällegi oli väga tore, ega mul rohkemat polegi lisada, kui siin juba kirja pandud on saanud :) Ise pean ennast kokku võtma, et kirja panna oma emapoolse suguvõsa lugu, aga selleks peaks mõnest kohast pilti tegema ja siis lihtsalt maha istuma ja vaatama, mis kohad mul veel segased on. Igatahes saab ka see olema üks põnev lugu, sest ema poolt jookseb meie perre sisse kangete naiste lugu, selliste naiste, kes juba vanal ajal üksi lapsi said.

Aga praegu jääb see veel mu mõtetesse, sest juba homme hommikul alustame teekonda Salcgriva poole, et päikesepasitel kauni männimetsa vahel telkida ja imehead muusikat kuulata. Vihma ei saja. Kõik need kilest tehtud asjad võtsin ma niisama kaasa.

Kui eelmisel korral oli meil minekuga lapsehoidmispaanika, siis sel aastal oli transpordipaanika. Ma püüdsin juba ette kujutada, kuidas me üritame kogu oma kraami Peugeot 206 sisse pressida. Meid on ikkagi kolm väga suurte vajadustega inimest :D Õnneks olukord siiski selgines, nii et päris jalaga takka andma vist ei pea.

Elevus on igatahes hinges :)

Tuesday, July 14, 2015

Õpetajatöö maine

Kuna päris jupp aega tagasi tegin postituse riigikoolide rahastamisest, mille kommnetaariumis kerkis esile terve hulk põnevaid teemasid, mille kohta mõtlesin, et voh! see nõuab küll eraldi postitust. Ja praegu puhkuse ajal tundub just paras hetk olevat mõned mõtted üles tähendada.

Hetkel on mul endal kõige rohkem mõtlemist olnud õpetajaameti mainega, sest kui ühe ameti maine on hea, siis on sinna ka tungi ja see annaks võimaluse koolidel valida oma pedagoogideks neid, kes tõesti tahavad olla õpetajad ja kes on selles ka osavad.

Tegelikult on mul üsna keeruline üldse kuskilt pihta hakata, sest minu meelest on õpetaja olla väga cool. Nagu mu direktor ütleb: "See on kunstnikuamet stabiilse palgaga." Õpetaja töös on õudselt palju vabadust ja loomingulisust, aga iga kuu saad selle eest kindlasti tasu :D Okei, meil on riiklikud õppekavad, mis seavad mingisugused piirid ette, mida õpetama peaks. Samas see, kuidas ja millise rõhuasetusega seda teha, on kõik õpetaja enda valik.

Üks oluline faktor, miks inimesed ei taha kooli tööle tulla, on see, et tegemist on vaimselt väga raske tööga (miks peaks aga raske olema ebamainekas...), sest panna 26 (põhikoolis) või 36 (gümnaasiumis) inimest tegema seda, mida sa tahad (ja mida nemad ei taha :D) on tõepoolest väga raske. Ja raske on ta paljuski just selle tõttu, et kodudes kipub leivama arusaam, et õpetaja on teenindaja, kes tagab selle, et koolist tulevad välja haritud inimesed. Ja hull osa on see, et see suhtumine pole mitte ainult emal-isal, vaid lapsel endal. Kõige hullem on see, kui õpetaja ise võtab selle suhtumise omaks.

Ma ei saagi täpselt aru, kust selline arusaam tuli. Räägitakse sellest, et õpilastel on ainult vabadused, kohustused puuduvad. Kusjuures ma olen absoluutselt seda meelt, et vabadused peavadki olemas olema. Kool ei pea olema sõjaväelise korraga massitootmisüksus. Just vabadus (nii õpilase kui ka õpetaja poolelt) muudab protsessi oluliselt nauditavamaks.

Üks põhjus, miks suhtuda õpetajatesse kehvasti, on klassikaliselt olnud nende palk, selle väiksus siis. Teate ju kindlasti seda, et õpetaja saab olla õpetaja tänu sellele, et tal on rikas mees. Ehk siis õpetaja on naine, kes teenib endale taskuraha. Praegu on õpetaja palga alammäär 900 eurot kuus. Sellele võib juurde tulla lisatasu klassijuhatamise, ainesektsiooni juhatamise või ka selle eest, et sa oled mingisuguse taseme endale saanud (need on need varasemad vanemõpetaja ja õpetaja-metoodik, mida enam formaalselt pole, aga sisuliselt eksisteerivad edasi.) Lisaks on koolides mingi süsteem, et saab ka lisatundide eest tasu, aga seda teemat ma ei valda, sest ma üritan teha nii vähe tööd kui võimalik :D Mis ma öelda tahan, on see, et igatahes saab õpetaja vähemalt 900 eurot miinus maksud palka, väga paljudes koolides ka rohkem, pigem 1000 miinus maksud (Eesti keskmine oli 2015 I kvartalis 1063). Ma kahtlustan, et meie koolis pole vist kedagi, kes alammäära saaks. Pead ei anna muidugi.

Kui ma vaatan neid paljusid inimesi, kes minuga ühes riigis elavad ja teevad igasuguseid erinevaid töid, ka mehed - siis ei ole võimalik, et suurem osa neist teenib rohkem. Okei, võibolla pole need teised tööd ka väga prestiižsed, aga näib siiski, et õpetajatöö madala maine sidumine pelgalt väikese palgaga pole õige.

Milles siis probleem on...?

Mind ennast häirib kõige rohkem õpetajate enesekuvand. Meil on nimelt mingi hulk õpetajaid, kes siin-seal võtavad ikka sõna selles osas, et riiklikud programmid on nii mahukad, õpikud on nii kehvad (eriti tore on see, kui pahandatakse, et ministeerium pole taganud uusi õpikuid, mis vastaksid õppekavale. Ministeerium nimelt juba mõnda aega ei tegele sellega, et vähendada ametnike kontrolli kooli ja õpetajate üle ja suurendada õpetaja vabadust ainesisu üle otsustamise juures) ja palk on selle kõige juures madal. Ehk siis (minu silmis) loovad kuvandi õpetajast, kes järgib täht-tähelt ettekirjutisi ja kellel pole oma töös vabadust. Põhimõtteliselt siis liinitöö. Ja see ei ole ju prestiižne. See ei ole raske. See ei vaja haridust. Ja kõigele lisaks saavad õpetajad aastas nii palju puhata, nii et nad ei tohikski rohkem palka saada.

Et siis minu meelest saab probleem alguse sellest, et õpetajad ei oska ennast ise väärtustada. Me ise näeme ennast tegemas ebaprestiižset liinitööd, mille kvaliteeti pidevalt kontrollitakse tasemetööde ja riigieksamitega.

Mul on muidugi äärmiselt vedanud, et mul on direktor, kes annab meile tõesti vabad käed, sest me oleme professionaalid ja väärt usaldust. Samal ajal on väga hästi toimiv toetussüsteem, sest keerulisemaid õpilasi (ja ka terveid klasse) on isegi gümnaasiumis, põhikoolis seda enam. Ehk siis ma tunnen, et ma olen ilus, tark ja osav ning on täiesti okei, kui ma vahel satun hätta, ei saa kõikide probleemidega kohe hakkama, vaid küsin abi.

Proovides nüüd natuke kokku võtta oma mõlgutusi - õpetajad peavad ise ennast rohkem usaldama, nägema ennast ägeda tüübina, kes teeb ägedat tööd. Selle juures aitab kõvasti kaasa, kui on direktor, kes suudab luua sellise koolikeskkonna, kus õpetaja tunneb end väärtustatu ja toetatuna. Ja no eks palk mängib ka teatud rolli, sest ikka tahaks oma töö eest endale midagi peale elukoha ja söögi ka lubada.

Monday, July 13, 2015

Mida vajab koolilaps?

Kuna meil on siin üks inimene, kes hakkab kooli minema ja juulikuu on juba käes, olen leidnud end mõtisklemas teemal, mida kõike meil veel vaja oleks. Okei, koolist saime mingisuguse nimekirja ka, kus olid joonlauad ja värvilised pliiatsid. Õnnetul kombel on see nimekiri mul juba kuskile ära kadunud, aga midagi väga erilist seal polnud. Ühel õhtul poes vihikuid sirvides mõtlesin küll, kas seal vihikud olid, sest minu mäletamist mööda olid alguses eriti laiade joontevahedega vihikud, aga poes selliseid polnud.

Kontorikraam mind tegelikult väga ei erutagi, sest seda saab vajadusel alati ka toidupoest varuda. Aga kõik see muu.

Olemas on:
kirjutuslaud
kirjutuslauatool
gloobus

Ei ole veel olemas
Koolikott - arvestades seda, kui keeruline on valik, jääbki vist olemata. Päriselt ka. Internetis kirjutatakse ainult Jevadest ja nendest teistest kottidest, mille nimi mul meelde ei tule. Et mugavad ja vastupidavad. Mugavust tahaks ma ka oma lapsele, aga vastupidavust ma ausalt öeldes hetkel küll hinnata ei oska. Aasta pärast ehk? :D Ma nagu mäletaks, et mul olid küll algklassides erinevad kotid, vanusega maitse muutus. Seepärast ei näe ma selles, et tolle 80 euro eest, mida need head kotid maksavad, saame koolikoti, mis teenib last viis aastat, midagi enneolematult ihaldusväärset.

Dressid - issand, mu lapsel polegi vist dresse olnud :D Ma ei tea, kust neid üldse ostetakse. Mingid suvalised dressipüksid muidugi on, aga kas nendega käiaksegi siis kehalise tunnis. Tuletagem meelde, et kui mina hakkasin kooli lõpetama, siis avastas mu ema äkitselt, et ta pole juba päris mitu aastat kehalise riideid mulle ostnud. Polnud vaja, noh. Lisaks peavad olema ka lühikesed dressid, mida ma nagu üldse näinud poleks oma elus.

Spordijalanõud - saan aru, et kahed - sisse ja välja?

Vahetusjalanõud - ma vaatan, et gümnasistid kannavad kõige rohkem tenniseid. Aga algklassides? Hingamise mõttes tunduvad lasteaiast sõbraks saanud sandaalid mõnusamad.

Kooliriided - soovitavalt viisakad, aga mugavad. Huvitav, mitu paari selliseid viisakaid, aga mugavaid pükse olema peaks? Kaks paari? Kolm paari? Pluusidega on lihtsam, neid on nagunii palju :D

Suusad ja/või uisud? - ma olen näinud küll, kuidas pudinad suusatamas käivad, aga kas kõigil tõesti on suusad olemas. Ruudil tegelikult isegi on suusad, aga suusasaapad on väiksed. Kaks aastat pole väga teemas olnud ka...

Ja see ongi kõik, mida ma suudan välja mõelda. Telefoni osas näitasid vanavanemad entusiasmi üles, aga palusid aidata valimisel. Selles osas olen ka suhteliselt nõutu, sest minu jaoks on telefon ... telefon. Ma isegi ei tea, mis mark mu enda oma on. Valge :D

Ma kohe tea, kas peaks hakkama korralikult valmistuma või vaataks äkki, kuidas kulgeb.

Saturday, July 11, 2015

Nõks - kuidas vältida bussis iiveldust

Kuna ma käisin Tartus bussiga, tuli mul meelde üks nõks, mida õpetas meile prl Lumivalgeke.

Asi on selles, et mul läheb bussiga sõites süda alati pahaks. Autos tagaistmel läheb ka. Ja Lõuna-Eestis läheb ees kõrvalistmel ka :D Mis teha, labiilne keskkõrv.

Prl Lumivalgeke sõitis viimasel kolmel aastal päris palju bussiga, sest kõige odavam variant Eestist Tšehhi ongi bussiga läbi Euroopa. Buss on eelisolukorras ka inimeste jaoks, kes kaks korda aastas reisivad koos oma elamisega, mis pahatihti ei kipu 20-kilosesse kohvrisse ära mahtuma.

Nii et korralike kogemustega bussireisija soovitus on - võta kingad jalast :D

Kui sul sama labiilne keskkõrv nagu minul, tuleb ka sokid ära võtta.

Ja nii tobe kui see ka tundub, see töötab!

Friday, July 10, 2015

Abikaasaga kohtingul

Kuna me kohtume hr H-ga suhteliselt harva (nii harva, et ükskord helistas ta mulle keset päeva ja küsis, kas ma talle tööle appi ei tahaks tulla, sest "sa ju kurtsid, et me saame nii vähe koos olla" ookei :D See polnud päris see, mida ma mõtlesin koos olemise all), tegime eriti pisikese minipuhkuse Tartus, mis koosnes Roomscape´ist, Unenäopüüdjate kontserdist, Mökust ja Draakoni hotellist. Kui kontserdist ja Mökust pole midagi väga kirjutada, sest need olid lihtsad, aga mõnusad tunnikesed, siis kahest teisest on mul rohkem oma arvamust.

Alustagem heaga ehk põgenimistoast, mille koduleht on siin. Mõte on selles, et seltskond pannakse ruumi kinni ja neil on 60 minutit aega, et toas olevate vihjete abil end välja murda. Seda kõike muidugi eeldusel, et te olete enne mängukoha üles leidnud :D Neil nimelt pole veel maja välisfassaadil silti, nii et õige ukse leidmine on nagu soojendusülesanne.

Mäng on mõeldud kuni neljasele seltskonnal, aga võib ka üksi minna, kui oled väga individualistlik inimene, aga ma kardan, et siis läheb päris keeruliseks. Juba kahekesi jäi n-ö kätest puudu, mida rohkem inimesi, seda kergem on ju korraga mitme vihjega tegeleda. Kui tekib tunne, et oled ummikusse jooksnud, siis saab ka abi paluda. Meie võtsime ainult ühe abivihje, ma sain aru, et tavaliselt võetakse nii viis-kuus. Meil kuidagi oli pidevalt tegemist, et ei tekkinud väga seda hetke, mil vihjet paluda. Aususe huvides tuleb ära märkida, et minu pärast oleks me sinna ruumi lihtsalt jäänudki, sest hr H oli see, kes järjest võtmeid erinevatest kohtades välja tõmbas. Ma isegi ei pannud iga kord tähele, kust ta need kätte sai, nii et ma võiksin vabalt veel korra minna ja hämaras toas hämmingus olla :D Paar asja lahendasin siiski mina ka ära, nii et vähesel määral oli siiski ka kasu sellest, et ma kohal olin.

Pärast näidati meile kõik vihjed ära ka - üks oli selline, et ma ei saa aru, kuidas me seda kohta ei vaadanud, nii ilmne. Ja üks oli selline, mida me arvatavasti ilma lisaabita poleks ära teinud. Kokkuvõttes ütles hr H, et polnudki nii hirmus, kui ta kartis (ta nimelt kardab kõiksugu asju :D) ja minu meelest oli hullusti äge. Ma loodan väga, et poistel õnnestub peagi uus tuba üles panna (nad ütlesid, et sellesuunaline tegevus juba käib), nii et me saaksime veel seda mängu mängida. Järgmisel korral läheb kindlasti natuke ladusamalt, sest sedapuhku me esimesed 10-15 minutit lihtsalt olime natuke kohmetud ega osanud midagi peale hakata peale normaalse tegevuse (sahtlite avamine, käpuli mööda põrandat käimine ning juhtmete ja lülitite näppimine).

Minu soojad soovitused.

Nüüd aga siis minipuhkuse teine pool ehk meie valitud hotell. Oeh. See on esimene kord, kus ma tean kindlalt, et lähima paari aasta jooksul ma sinna tagasi ei lähe. Ja asi pole mitte selles, et see on Tartu Raekoja platsil asuv pigem natuke kallivõitu hotell, kus vähemalt meie toas oli kineskooptelekas. Mul pole selliste telekate vastu mitte midagi, sest hr H ei tunnista nagunii ei ledi ega plasmat. Natuke tegi meile nalja, et telekas oli ilma puldita :D Arvestades asjaolu, et tuba oli paras lahmakas (see oli üks pluss hotelli juures), oli üsna tüütu kanalit vahetada. Pole harjunud, noh. Aga see polnud tegelik probleem, sest telekat me nagunii eriti ei vaadanud. Põhjus, miks sinna mitte tagasi minna, pole ka selles, et enne duši alla minekut pidi laskma puhtal leigel veel kümmekond minutit voolata, et vesi pesemiseks piisava soojakraadi saavutaks. Hr H läks esimesena ja mingil hetkel pistis pea vannitoast välja, et küsida, kas sooja veest peab äkki eraldi maksma. Aga lõpuks soe vesi tuli ja no jumal temaga. Isegi see, et hommikusöögil ei pakutud pannkooke, pole peapõhjus.

See, miks me sinna tagasi ei taha minna, on tunne, et meid lihtsalt ei soovitud sellesse hotelli. Ja see ei ole hea tunne. Kogu hoone jättis külma ja mahajäetud tunde, sest me praktiliselt ei näinud teisi inimesi. Me siiberdasime päris palju hotelli ja tänava vahet, aga peale sissecheckimist ei näinud me isegi vastuvõtulauas mitte kedagi. Tõesti nagu mingis kummituslikus hotellis oleks olnud. Kogu suhtlus, mis meil hotellitöötajatega oli, jättis ebameeldiva mulje. Mitte et oleks olnud midagi otseselt ebaviisakat, aga väike naeratus, sõbralik smalltalk - see oli puudu. Isegi siis, kui ma läksin uurima, kas tõesti peab sooja vee eest eraldi maksma, sain vastuseks lihtsalt, et majas on soe vesi olemas, keeraku me kraan teisele poole ja lasku veel voolata. Väike selgitus, miks vee saabumine nõnda palju aega võtab, oleks täitsa omal kohal olnud. Või kas või empaatiline hüüatus: "Oi, siis on küll pahasti, ma kohe uurin." Näiteks. Isegi kui mingit uurimist ei oleks olnud, oleks ma tundnud, et minu kohalolek (ja see, et ma tunneks end mõnusalt) on kellegi jaoks oluline.

Kokkuvõttes tundub, et Draakoni hotell oli kunagi kümmekond aastat tagasi väga peen koht, sest toad on ilusad (ok, jätame kõrvale selle, et meie toa ventilatsiooniava oli üsna ägedaloomuliselt salvrätte täis topitud :D), voodi oli väga okei (suur, parajalt pehme ega tekitanud tunnet, et laguneb kohe koost), aknad on suurepärased (meie tuba oli Rüütli tänava poole, nii et öösel ei saanud me akent lahti teha, sest lärm oli hirmus, aga kinnisest aknast ei tulnud midagi läbi) ja hommikusöögisaal peen. Aga hommikul pakuti kohvi nõnda, et see pandi köögis termosesse, mis kümmekond aastat tagasi võis väga khuul termos olla, aga tänases päevases ja sellises keskkonnas oleks eeldanud masinat, mis teeb värske kohvi.

Üks väike suhtluskoolitus töötajatele, üks inimene retseptsiooni, kes on kogu aeg olemas, et ei tekiks tunnet, nagu viibiks selvehostelis, puldiga telekad tubadesse, uus kohvimasin ja sellest kohast võib veel asja saada. Seniks aga valin mina mõne teise ööbimispaiga.

A muidu oli meil väga mõnus pisiminipuhkus :D

Wednesday, July 8, 2015

Ema-poja päev

Eile oli meil korralik ema-poja päev. Kusjuures vahepeal, kui oli eriti lõbus, siis mõtlesin, kui kahju on Evast, kes ei saanudki oma Keviniga kunagi nii toredasti aega veeta. Ilmselgelt on mul mingi teema selle raamatuga.

Aga jah, me tegime oma klassikat ehk Ahhaa keskus, kino ja McDonalds. Selle viimase osas hakkab meie ind küll raugema, sest söögielamus ei lähe aastatega paremaks. Ruudi tellis oma tavalise kanaburgeri ja ehmus pärast esimest suutäit pisarateni, sest see oli nii terav. Huvitav, kas see on alati selline olnud? Igatahes vahetasime burksid ära.

Ahhaas oli meil nüüd siis kõigi eelduste kohaselt viimane odav käik, sest sügisest läheb Ruudi kooli ja peab hakkama pileteid ostma. Kuigi Ahhaas on nii normaalne teenindus, et kui tahaks pahalane olla, siis võiks kuni vuntside kasvamiseni öelda, et Ruudi ei käi veel koolis ja tasuta sisse jalutada. Aga just sellepärast, et nad seal nii normaalsed on, ei taha neile niiviiisi teha. Sest headele inimestele lihtsalt niiviisi ei tehta.

Ma ei tea, kas see oli õnnetus või keskuse teadlik valik, aga senised hitttooted (elektriauto ja tuljetõrjeauto) ei töötanud, s.t tegid häält, aga ise nuppusid vajutades midagi väga teha ei saanud (nuppe sai vajutada, aga sellele ei järgnenud muutust), seega ei läinudki mul vaja kaasavõetud raamatut, mida ma muidu olen kasutanud ajaviitmisena, sest Ruudi on tavaliselt neis autodes paar tundi veetnud.

Põhiline, miks me Ahhaasse jälle läksime, oli spioonide näitus. Ja see oli ülišeff, ma arvan, et kõige lahedam näitus läbi aegade nende hulgast, mida meie näinud oleme, ja me oleme päris mitut näinud. Missioon oli äge, kuigi me ei leidnudki üles roosat märkmikku, aga see ei takistanud meil õnneks oma ülesannet edukalt täitmast. Ja kõik muu, mida teha sai - seda oli nii palju, et me ei jõudnudki lõpuks kõike enam täie pingega katsetada. Lennujaama turvakontroll, spiooni profiili ära õppimine ja üle piiri lipsamine, spioonifoto tegemine, häälemoonutamine, erinevad salakirjad (ma sain esimest korda aru, kuidas põhimõtteliselt töötab enigma), kuulide tuvastamine, laserkiirte vahelt läbipugemine, sõrmejälgede võrdlemine, õietolmu uurimine mikroskoobiga, periskoobi kasutamine. Ma kahtlustan, et midagi võisin ka unustada. Hästi lahe oli.

Seekord möllasime ka vee ja pallidega päris kõvasti, nii kõvasti, et Ruudi oli lõpuks väga märg. Aga ka see oli hullusti vahva.

Päeva lõpuks läksime kinno "Käsilasi" vaatama ja hea oli, et Ruudile meeldis, sest minu meelest oli see üle keskmise igav film. Paar kelmikat nalja oli, oli üldiselt... tabasin end korduvalt mõttelt, kui kaua see veel kestab. Mingi lugu oleks nagu isegi olnud, aga... ma tükk aega mõtlesin, miks mind see film nii külmaks jättis, aga ei saanudki aru. Meenutasin klassikalist "Lõvikuningat", mida vaadates ma silmad peast nutsin (ja ma pole ainus :D) või kas või "Madagaskari pingviine", mis mulle ju ka väga meeldis. Okei, selle viimase puhul saan ma aru, mis mulle meeldis - keegi tegelastest polnud päriselt hea või päriselt paha, ka kõige suuremast kurjamist hakkas ju tegelikult kahju. Et see film oli rohkem päris. "Lõvikuningas" on arvatavasti lihtsalt lapsepõlv. Ja seepärast nii hea :)

Vaikselt saan oma tabelis hakata asju maha tõmbama :D

Monday, July 6, 2015

Teadlik filmivaatamine

Jõudsin lõpuks selleni, et panin korralikult ja süstematiseeritult kirja, mida ma tahaksin selle aasta suvel ära teha. Moodustus lausa tabel, kuhu märkisin ka kõik kultuurisündmused, mille piletid me oleme ära ostnud, ja isegi sünnipäevad, kuhu meid kutsutud on. Sai päris tore tabel. Hr H vaatas küll ja küsis, kus on see lahter, kuhu tema saaks kirjutada "kalastamine", aga ma soovitasin tal selle jaoks oma tabeli teha. 

Minu alajaotuse alla sai kirja ka "filmiõhtud", sest ma olen äärmiselt mahajäänud nii tänapäevase kui ka varasema filmikunsti osas. Esimene filmiõhtu toimus meil juba eile. Vaatasime ära lasusa kaks teost, mis on minu treenimata oleku kohta väga hea tulemus. 

Filmiõhtust võttis peale minu osa ka prl Lumivalgeke, kelle heakskiidul läksid DVD mängijasse "Südaöö Pariisis" ja "Grand Budabest Hotel".

Hotellifilm oli äärmiselt tore. Ma oli vist naaatuke liiga väsinud, et niiviisi naerda möirata, nagu see film vääriks, aga põhimõtteliselt oli ka vaikne kõkutamine vahva. 

"Südaöö Pariisis" oli ka tore. Ma mõtlesin, et seda võiks oma II aasta õpilastele näidata, nemad tutvuvad programmi järgi nii Heminway kui ka Fitzgeraldiga. Selle filmi puhul oli raamjutustuse osa lihtsalt niivõrd jabur, et tõmbas muidu toreda idee natuke maha. Ses mõttes, et kuidas sai neil kahel inimesel üldse korrakski tulla mõte abielluda? 

Vaatasime Pariisi-filmi ja ühel hetkel palusin prl Lumivalgekesel tuua läpakas, et googeldada neid inimesi, keda me kahepeale ei teadnud. See oli täitsa hariv, natuke saime naerda Picasso kujutamise üle, sest minu jaoks on Picassi Anthony Hopkinsi nägu ("Picasso - looja ja hävitaja", film, mis mulle väga-väga meeldib), aga Pariisis oli ta hoopis teise näoga (oma autoportree nägu). 

Ma lihtsalt pärast mõtlesin, et selline komme hakata kohe asja üle kontrollima on niii minu pere asi. Ma mäletan lapsepõlvest pidevalt seda, kuidas ikka haarati teatmeteose järele, et mõnda küsimusele alla sattunud fakti kontrollida. Mingil ajal sai helistada infotelefonile. Ja no praegu on väga lihtne, internet on kogu aeg olema. Mul endal on maakaart pidevalt käepärast, sest ma olen geograafias üsna nõrk, nii et eneseharimise mõttes vaatan näiteks raamatuid lugedes ikka üle, kus miski asub. Mitte et ma ikkagi oleksin meelde suutnud jätta, kas California ja ida- või läänerannikul. 

Loodan, et Ruudil on kunagi samasugune mälestus info otsimisest ja samamoodi tahe asju välja uurida. Arvestades seda, et hr H sulandub selles osas väga orgaaniliselt meie perre, on lootus ehk õigustatud. 

Saturday, July 4, 2015

Suvi ja puhkus on nüüd alanud

Lõpuks ometi sai mere äärde! Ilma selleta poleks suvi nagu ikka see päris, kuigi me peesitasime juba eile järve ääres. Aga tõeline suve- ja puhkustunne tuleb peale ikka pärast mõnusat rannapäeva Häädemeeste tanklast kohvi kaasa ostes, et jaksaks koduni vastu pidada.

Muidugi ei möödunud päev ilma veidraid inimesi kohtamata. Kõigepealt need inimesed, kes Pärnu poole sõites meist mööda kihutasid. Kohati tekkis tunne, et tegelikult on nii, et ainult sada esimest inimest pääsevad randa. Prl Lumivalgeke oli roolis ja sõitis viisakalt tiba pealt 90, aga kaasliiklejad sõitsid meist mööda nagu postist. Kümme minutit varem randa, jeeee!

Rannas sattusime kõrvuti ühe eriti tigeda emaga. Tõsiselt veider oli. Ta oli randa tulnud koos oma väikese tütrega (kuskil viiene?) ja kogu aeg pahandas (kurjalt) lapsega, sest too tahtis vees olla. Ja natuke kaugemal vees ka. Okei, loomulikult on vesi ohtlik ja selliseid jubinaid ei tohiks oma vaateväljalt kaugele lasta, aga kui sa tuled randa koos lapsega, siis võiks ju eeldada, et ta tahab vees olla. Eriti kuna vesi oli tõsiselt soe. Oluliselt soojem kui järves ja isegi mina möllasin tükk aega lainetes. Ma olen seisukohal, et vesi peab olema vähemalt 25 kraadi, et ma sinna sisse viskuksin. Lisaks olid eriti mõnusad lained ka. Super ujumisilm oli. Ruudi oli reaalselt ainult siis veest väljas, kui ta Kabli pagari imehäid (ja peaaegu et jõuga välja võideldud) saiakesi sõi :D

Igatahes see naine kurjustas pidevalt oma lapsega, nii et lapse vanaema püüdis vahepeal asja siluda. Ühel hetkel tundus mulle, et naine andis lapsele laksu. Selle peale tõusin püsti, et olukorras paremat pilti saada ja vajadusel sekkuda. A pärast seda situatsiooni jäeti laps rahule ja ta võis madalas vees mängida ka. Ma ei tea, mis sellise muutuse põhjustas, võibolla aitas sigaret naisel rahuneda.

Aga et mu usk toredate inimeste olemasolusse säiliks, sain sõnumi ühelt oma õpilaselt (selleltsamalt, kes mulle söögi kõrvale "Fausti" ette luges), et tahaks mulle tuua lugeda üht raamatut, et kus ja millal ta selle üle saaks anda. Mulle väga meeldib, kui keegi niiviisi raamatut lugeda pakub. Eriti kui tegemist pole nagu päris sõbra või sugulasega.

Minu esimene OOTD :D

Võtsin ennast siis täna kokku ja panin lõpukleidi uuesti selga koos sinna juurde kuuluvate atribuutidega (sukapüksid ja kõrged kontsad), et lõpuks ometi pildid ära teha.

Alustuseks natuke ka kleidi saamisloost. Nagu vist juba mainitud, jõudsin ma sel aastal esimest korda niikaugele, et lõpetada klassijuhatajana. Selline tähtis sündmus vajas loomulikult erakordseid meetmeid, nii et kui prl Vaprake otsustas lasta endale lõpukleit õmbleja juures valmis teha, sain aru, et just see ongi erakordsus, millega märkida seda olulist verstaposti minu elus.

Meie mõlema kleidid valmisid Vingeratsis, mis on hästi tore õmblustöökoda. Esiteks näeb see väga hubane välja ja teiseks on õmbleja Kristina hästi armas. Ma ei läinud kohale kindla pildiga, mida ma tahan, teadsin, et seelikuosa olgu lai nagu 50ndatel, käised pidid kindlasti olema ja pitsi tahtsin ka. Kõike seda ma ka sain.

Piltidega on nii, nagu on. Kindlasti ei saa siinkohal süüdistada ei fotograafi ega ka mind väheses püüdlikkuses :D Pilte sai palju ja mõni on naljakam kui teine. Seda siis loomuliukult tänu minule. Mõnda aega mõtisklesin, kuidas seda olukorda lahendada - panna kõige tobedamad pildid? Asendada oma nägu piltidel George Clooney omaga? Lõigata oma nägu lihtsalt välja? Kokkuvõttes valisin siiski võimalikult neutraalsed ja loobusin George Clooneyst. Ma pidin piltidel natuke kontrasti ja teravust muutma, sest... kuidas see oli? Prl Lumivalgekese fotokas ei suutnud selles valguses ISO 800 välja mängida? Midagi taolist :D Püüdsin võimalikult vähe teha, aga noh, hullult lõbus on mängida iseenesest.

Siit aga siis lõpuks ka pildid.

Esimene otsevaates, et oleks ikkagi näha ka, milline mu kleit on:

Ehk siis käistega, alt kahar ja rinnas on pits koos väikeste nööpidega. Käiste küljes on ka pits. Materjal on enam-vähem seesama, millest tehakse telke. Neid odavaid telke :D Aga see murdub hästi ja seljas ei ole üldse nii ebamugav, kui võiks arvata ühe telgi kohta. 

Teine pilt on istumisest:

See pilt oli fotokas eriti naljakas, sest mul oleks nagu ainult üks eriti suur jalg. Kompuutris vaadates piilub siiski ka teine jalg, kui hoolega vaadata. 

Kolmas pilt on küljelt:
Selle pildi (ja sama seeria teiste piltide) üle naeris prl Lumivalgeke väga, sest need näevad välja nagu ma teeksin pilti "Mina teist kuud rasedana", käsi õrnalt toetamas kõhukest, mida tegelikult veel pole. (See on see pilt, kus ma pidin teravuse maha keerama, sest muidu oli väga granuaalne)

Ja lõpuks prl Lumivalgekese lemmikpilt:
Mina seksikiisuna laubes, kõrval laibastunud aiapäkapikk ning laube vahelt piiluv prl Baleriin :D

Et siis selline printsessikleit :)

Thursday, July 2, 2015

Värvilised läätsed vol 2

Aprillis jagasin siin oma kogemusi värviliste läätsedega, kusjuures olen lõpetanud oma postituse mõtisklusega, kas katsetada pruunidega või veel mõne sinise tooniga... ja nende mõtiskluste tulemusena tellisin endale sellised läätsed :D



Tooteinfol olev pilt siis selline, minu omad olid Jade Green. Ütleme nii, et kui mu esimesed sinised tekitasid olukorra, kus inimesed kaotasid minuga rääkides hetkeks mõttelõnga, siis nende läätsedega jäid nad lõplikult vait. Igaveseks :D Igapäevaseks kandmiseks ma neid ei soovitaks, sest nad polnud mitte jõhkralt värvilised, vaid ka eriti tehislikult värvilised. Teiseks tekkis nendega mingi kummaline 3D efekt - pupill oleks olnud nagu sügava toru sees, mis muutis pilgu veel umbes kümme korda veidramaks.

Vähemalt sain ma rohelised silmad, mis tõepoolest olid ka rohelised. Nii nagu nende soovidega ikka on, need kipuvad täide minema, aga kas me siis ka rahul oleme....


Pärast sellist mõneti traumaatilist kogemust otsustasin rohelise teemale joone alla tõmmata ja siiski sinise tooniga edasi minna. Seekordseks valikuks ostusid ColourVUE BigEyes toon Cool Blue , mis minu silmas olid sellised:

Ja need on läätsed, millega ma lõpuks tõesti rahul olen :D Nad on päriselt sinised (eeee, pildi peal nii hästi polegi näha, aga tegelikult on küll), aga mitte nii karjuval moel nagu mu esimesed sinised (mis olid siiski ka lahedad), samas pole nad nii tagasihoidlikud, nagu olid rohelised nr 2. Nad on silmas täpselt nii loomulikud (ja kaunid), et Prahas küsis üks prl Lumivalgekese sõber (with benefits?), miks preilil pole selliseid silmi nagu minul, kui me sugulased oleme.

Ainus, mis nende läätsede puhul kummaline on, on see, et mul on kohati raskusi nende silma saamisega, ei teki seda n-ö vaakumiplumpsu. Ükskord panin ma vasakut läätse reaalselt pool tundi silma, mis ei ole minu kogemuste juures normaalne. Üldjuhul käituvad nad siiski viisakalt, kandes on mugavad, peeglisse vaadates on tore pilt vastu vaatamas :)

Ma nüüd natuke aega jään neile vist truuks. Kuni tahan jälle midagi särtsakamat ;)

Wednesday, July 1, 2015

Emadest ja lastest ehk "Me peame rääkima Kevinist"

Vahelduseks üks raamat, mis mind kõnetas. Esimesest leheküljest alates. Niiviisi kõnetas, et kui ma sirvisin teiste mõtteid selle raamatu kohta, üllatas mind väide, et väga palju (trüki)vigu oli sees. Mina ei näinud ühtegi, mis tähendab, et loetu mõte paelus mind ikka väga.

Ma kahtlustan, et see on esimene raamat, mille järgi tehtud filmi vaatasin ma enne raamatu lugemist. Tahtsin tegelikult kohe pärast filmi vaatamist ka lugeda, aga tol hetkel oli raamat kogust välja laenutatud ja siis läks juba meelest ja... kuni siis ühel päeval oli "Me peame rääkima Kevinist" raamatukogus ette riiulile pandud.

Raske on öelda, mis mind selle loo juures kõige rohkem haaras. Kõigepealt vist see mõte, et kõik naised ei tahagi lapsi. Et see müstiline bioloogiline kell, mis väidetavalt kuklas tiksub, ei tulegi kõikide naiste kuklasse. Seda, et rasedus ja sünnitus ei pruugi olla iga naise elu parim aeg ja elu tipphetk, kahtlustasin ma juba enne :D Ses mõttes et üks peamisi põhjusi, miks mul ainult üks laps on, ongi see, et mulle ei meeldinud rase olla. Ja see polnud seepärast, et ma oleksin hullusti öökinud (mida ma 7.-12. rasedusnädalani ka tegin) või et ma oleksin kiiresti hiigelsuureks kasvanud ja oleks olnud raskusi liikumisega (nähtav kõht tekkis kaks kuud enne sünnitust ja veel lõpurasedana polnud selja tagant aru saada, et hakkan last saama). Nii et füüsiliselt oli rasedus okei, aga lihtsalt... ütleme nii, et ma ei puhkenud õide oma õnnistatud olekus. Samamoodi ütleksin ma, et sünnitus oli lahe kogemus. Valude pool on mu loomulikult meelest läinud. Nii et võin rahus öelda, et sünnitus oli lahe, aga seda õnnistavat tunnet "Õumaigaad, minu laps, mu süda lõhkeb armastusest" ma ei tundnud, mu esimesed sõnad Ruudile olid ju ka väga pragmaatilised "issand kui suur sa oled" :D Ta oligi muuseas suur :D Õnneks ei eeldanud ma sellist joovastavat tunnet, nii et ma ei tundnud ka pettumust. Aga võin häguselt ette kujutada, et kui ma oleks oodanud, siis oleks kurb olnud. Samamoodi ei läinud ma sünnitama teadmisega, et õiged naised sünnitavad naturaalselt, vaid olin vabalt nõus nii epiduraali kui ka keisriga, see, et sünnitus oli kiire ja kerge, ei muutnud mind enda silmis küll kuidagi paremaks naiseks.

Huvitav, kas see, kui Eva oleks oma rasedusse ja sünnitusse vähemate ideaalidega suhtunud, oleks midagi muutnud? Või üldse kogu lapsekasvatusse? N-ö paberi peal tegi ta ju kõik õigesti - rääkis, naeratas, hoidis süles, mängis, õpetas. Armastas? Või määras suuremalt jaolt asjade käigu see, et ta küll armastas Kevinit (või veenis ennast selles), aga talle ei meeldinud oma poeg? Kusjuures see on mõttekäik, mis kummitab mind - me võibolla ei peakski niivõrd oma lapsi armastama, kui nad võiksid meile meeldida. Ikka räägitakse, et laste ja vanemate vahel on paratamatu armastus. Isegi need lapsed, kelle keha vastu on konisid kustutatud, tahavad olla koos oma vanematega, sest nad noh... armastavad neid, eriti emasid.

Raamatu puhul jääb mõneti küsitavaks, mida tundus Kevini isa oma poja vastu. Kõikide nende ühiste väljasõitude ja koduste mängudega tegi ta ju seda, mida ideaalsetelt isadelt eeldatakse. Eva samas kahtlustas, et see oli üks põhjusi, miks Keviniga läks nii, nagu läks, sest Kevin sai aru, et kõik see ei olegi temaga seotud, vaid pigem ideaalse pildiga isa ja poja suhetest. Mida ta oli (oma julmuses?) valmis kaasa mängima. Ehk siis ka Kevini isa oli oma ideaalpildi lõksus, nagu emagi, mis lõpuks viis jõletu lahenduseni. Sest see, mis Kevinit vist kõige rohkem iseloomustab, on läbinägemine. Kõige mõttetu ja teeskluse läbinägemine. Ja see, et mingit suurt ja põnevat saladust meie eludes polegi. Ja kui seda pole, siis pole tapmine (hävitamine) mingi probleem.

Kokkuvõttes tõstatub muidugi see küsimus, kas mõned inimesed ongi loomu poolest õelad, jõhkardid, tapjad. Eelmine raamat, mida ma lapsmõrvarist lugesin ("Jacobi kaitsmine"), küsis sedasama küsimust. Kusjuures ma ei tea, kumb variantidest (kaasasündinud vs õpitud julmus) hirmsam on. Sest mõte, et mõni inimene sünnib tapjaks, muudab kogu kasvatuse ja usu sellesse, et minul lapsevanemana on mingi point ka, mõttetuks. Kehva geenikombinatsiooni tõttu võiks siis ju minust saada ka mõrvari ema, kusjuures ma ei saaks sinna mitte midagi parata. Teisalt aga oleks ka see mõte, et lapsest saab mõrvar kasvatuse tõttu, hirmus, sest esiteks oleks see lihtsalt hirmus, ja teiseks võtaks see kuidagi vastutuse ära tegude tegelikult toimepanijalt.

Iseenesest oleks kindlasti olnud põnev lugeda seda raamatut lõppu teadmata, aga ka nii oli minu jaoks üks hea lugemine.