Kõrvaltegelaste paljususe tõttu valisin alguspunktiks Anna, minu ema vanaema ehk siis minu vanavanaema.
Anna oli suure talu peretütar. Kõik kulges kenasti, kuni ükskord juhtus nii, et Anna vanaisa (nimi teadmata) mängis kaardimängus maha nende maja. Egas muud, kui koliti varasemast Hüpassaare talukohast edasi Lepakosele. Ka seal elati toredasti, kuni juhtus traagiline lugu - Anna vanemad surid, talukoht läks käest ja Anna pidi minema endale elatist teenima. Aga Anna oli kaunis neiu ja jäi silma vanapoisist Rimmi Mihklile (tegelikult on teadmata, mis selle mehe nimi oli, Mihkel küll, aga kas tegemist oli Mihkel Rimmiga või Mihkliga Rimmi talust, ei tea enam keegi). Asjad läksid nagu ikka ja 1928. aasta detsembris süütalastepäeval sünnitas Anna minu vanaema Rosilda (nimi pärinevat ühest kahest raamatust, mida Anna elu jooksul lugenud oli).
Rimmi Mihkel elas oma vanatüdrukust õega, kes ei lubanud vennal sellist teenijatüdrukut endale naiseks võtta. nõnda kasvatas Anna oma tütrekest üksi Tääksis. Anna õde Linda olevat öelnud, et parem oleks võinud seapõrsa võtta, kui lapse saada. Ja see maksis talle kurjalt kätte - Linda ja tema mees Alfons ei saanudki lapsi. Küll olevat nad palunud, kas võivad saada Rosilda endale, külvanud ta üle kinkidega, kutsunud Rosildat kogu aeg oma suurde majja külla, aga endale ei saanud. Nii palju uhkust oli Annal küll.
Nüüd on natuke segane koht, aga fakt on see, et Anna oli õppinud kodumajanduskooli (segane on see koht, millal ta seda teha jõudis, kui ta noore tüdrukuna pidi teenima minema) ja tegeles õmblustöödega. Tänu sellele oli Rosilda alati imeilusasti riides. Rimmi Mihkel neid ei toetanud, kuid pani panka raha Rosilda õpinguteks. See raha aga läks 40ndatel venelaste tulekul kõik rahvale, nii minu vanaema kõrgkooli ei saanudki.
Umbes kümme aastat pärast Rosilda sündi hakkas Anna elama kokku Jaaniga, kes oli ka isata kasvanud. Tema ema Ano (kusjuures see nimi muutus mingil hetkel Anuks, aga nüüd on tagasi Ano) oli Jaani päris üksi kasvatanud, isast ei teata mitte midagi. Jaan oli lõbus suure suuga veskipoiss, kes oma suure suu tõttu ka vanglas istus koos Harri Haameriga, kes aastaid-aastaid hiljem, kui vanemate kodu maani maha põles, aitas neid nii kosutava sõna kui ka materiaalse abiga. Jaan oli kõrge vanuseni lõbus sell, ta suri natuke pealt kaheksakümmet, kui tegi külgkorviga mootorrattal avarii. Räägitakse, et ta sai roolis insuldi, aga tegelikult ju ei tea?
Nojah, Anna ja Jaan said veel kaks last, poisi ja tüdruku. Kõik vanad pildid sai endale too poiss ja kuna mu ema nendega ei suhtle, siis praegu on need meie jaoks kadunud. Äkki millalgi õnnestub siiski suhted paremaks saada.
Jaan hoidis ka Rosildat väga, nii et kui 1947. aastal selgus, et ka Rosilda on abielus olemata lapseootele jäänud, toetas ta oma kasutütart. Ema Anna ei olevat väga toetav olnud, aga vähemalt välja Rosildat kodust ei aetud. Rosilda esimese lapse isast on teada, et ta nimi oli Karl. Vist oli kohalik poiss, aga miks ta imeilusat Rosildat naiseks ei võtnud, ei tea. Ema arvas, et äkki oli juba abielus. Tema kohta on meil isegi pilt vanaema fotoalbumis. Aga rohkem ei midagi. Rosilda sünnitas kodus pisikese poja, kellele pandi nimeks Ain.
Kuna Rosilda ema Anna tööl ei käinud, läks Rosilda ise üsna varsti pärast sünnitust tööle Tääksi vallavalitsusse. Selleks ajaks olid tal tekkinud juba soojemad suhted Elmariga, kes oli rikas ärimees (pood Paides ja auto, mis muidugi ära võeti). Ja 1949. aastal sai Rosilda näha üht nimekirja. Seda nimekirja, kus seisis, kes viiakse 1949. aasta märtis Siberisse. Muidugi seisis seal ka Elmari nimi. Ega muud ei olnudki, kui võeti mõned kompsud kaasa, pandi pisi-Ain rinnale ja põgeneti Kiviõlli Küttejõusse. Seda kohta käisime oma selleaastasel Ida-Viru tripil ka kaemas.
Ega nad kaua ei pidanudki redus olema - arvatavasti 1950. aasta suvel tuldi tagasi, sest sügisel sündis juba Rosilda ja Elmari esimene ühine laps Rein, kes suri noore mehena südamevea tõttu. Sealt edasi 1952 sündis minu ema ja 1954 pere viimane laps Ene. Nüüd elati juba Sürgaveres, tööl käidi võitööstuses, mis on minu lapsepõlves suurt rolli mänginud, sest minu ajaks seal enam võid ei tehtud, aga suur lahmakas hoone vanaema maja tagaõues pakkus väga palju erinevad mänguvõimalusi.
1960. aastal otsustasid Rosilda ja Elmar, et aitab küll sellest patuelust ja abiellusid :D Sinnamaani olid lapsed kõik olnud Rosilda nimel, pärast seda said nooremad endale oma isa perekonnanime, ainult Ain jäi truuks Rosilda endisele nimele. Elmari ja Rosilda vanusevahe oli 20 aastat. Ja ma mäletan oma lapsepõlvest, kuidas vanaema manitses, et meie endale nii vana meest ei võtaks. Kuigi tundus, et halvasti nad ju ei elanud,
Ja loomulikult oli Elmaril kuskil veel üks laps, kellest väga palju ei räägita.
Kokkuvõttes on lausa kummaline, et meie õdedega oleme nii siivsalt abielus oma laste isadega, sest geneetiline kood näitaks nagu midagi muud. Mu oma emagi oli 1972. aastal abielludes juba viiendat kuud rase :D
No comments:
Post a Comment