Wednesday, August 24, 2016

Tants vetsuuksel

Mul on tunne, et ma olen sel aastal augusti kuu jooksul rohkem Tartus käinud kui muidu kolme aastaga kokku :D Välja arvatud see aeg, kui ma seal elasin. Ja rasedus vist ka, sest ma olin Toomemäel arvel ja lõpus pidi vist tihedamalt käima, ma nagu mäletaks.

Aga nüüd viimasel kuul olen usinasti Naiivi mälumängul käinud. Ja mida kord edasi, seda rohkem ma nagu teaks :D Kuigi on suured-suured valdkonnad, millest mul absoluutselt igasugune aimdus ka puudub. Nii et olen palju uusi teadmisi saanud, millest ma küll suurema osa olen ära unustanud, aga midagi ehk jääb. Võibolla. 

Põhitiim selles seltskonnas, kus ma mängimas käin, on priima. Kui ma esimest korda käisin, tundus mulle, et ma olen sattunud "Suure paugu teooriasse". Päriselt. Aga mida kord edasi, seda vähem sellist tunnet on. Ja eile tekkis näiteks liblikaküsimusega (mida üks meesliblikas pärast suguühet naisliblikaga teeb) eriti palju kelmikaid mõtteid. 

Aga eile tekkis mul tunne, et lisaks teadmistele sain ma mälumängul näha ka Notsut. Ja mitte ainult näha, vaid vetsuuksel tantsida ka klassikalist tantsu "Astume koos, seisame koos, astume koos" tantsu :D Kuna eile oli minu kord autoroolis olla, siis ma (alkoholiga) õlut ei joonud ja olin häbelik maatüdruk ega julgenud tantsuhoos küsida, kas tegemist oli Notsuga, sest see tundus natuke veider küsimus, mida peaaegu päise päeva ajal võhivõõralt küsida :D

Igatahes, Notsu, kui see olid sina, siis tervitused sulle :)

Wednesday, August 17, 2016

Kui palju kulub lapse teise klassi saatmiseks?

Eelmisel aastal tähendasin üles, kui palju raha kulub lapse esimesse klassi saatmiseks. Kuna täna ostsin toidupoest läbi käies ära (loodetavasti) kogu puuduoleva kontoritarvete tavaari, saab ehk selleaastase kokkuvõtte ka ära teha.

Esiteks võiks muidugi püüda mõelda, kui palju kulus aasta jooksul kooliskäimisele, aga see ei ole vist võimalik :D Mõned uued pluusid, kevadel oli vaja uusi tossusid. Ja no siis lugematu hulk kustutuskumme, harilikke pliiatseid, teritajaid, valget guaššvärvi, värvilisi pabereid. Vahel ma tõesti mõtlesin, MIDA nad seal koolis teevad, et seda kõike nii palju kulub :D Aga noh, kui vaja, siis vaja. Kusjuures mingeid kooliväliseid rahalisi üritusi neil väga palju polnud, kuigi nad käisid mõned korrad õppekäikudel, paar korda teatris ja jõulupidu oli ka. Aga minu meelest oli rahakogumisi kaks ja mõlemal korral jäi summa alla 20 euro. Nii et midagi väga meeldejäävat polnud. Aaaaa, meelde tuli. Talvel tuli suusad muretseda, mis oli kõige nõmedam väljaminek üldse, sest suuskade ühe korra kasutushind tuli ilgelt kõrge. Sel aastal vaatasime üle ja on selge, et poiss saab kasutada ämma suusasaapaid ja suuski, nii et vähemalt see väljaminek jääb seekord ära. Jätkuvalt on minu meelest suusatunnid koolis küsitava väärtusega ettevõtmine.

Aga selle õppeaasta alguse kulud:

Kontoritarbed
Osta oli vaja harilikke pliiatseid (võtsin kohe rohkem, et neid oleks jooksvalt sahtlist juurde saada), kustutuskumme (sama), värvilisi pabereid, joonistuspaberit, plastiliini (müstika on see, mis juhtus eelmise aasta komplektiga. Seda arutasime juba kevadisel arenguvestlusel, et plastiliin ei peaks ju nagu otsa saama, aga miskipärast esimeses klassis saab :D), uued käärid, üks rull raamatupaberit (eelmisest aastast jäi veel alles rullide lõppe, aga kaks värvi oli puudu. Ruudil on kõik ained erineva paberiga).
Puuduvad veel kilekaaned õpikutele (pole kindel, mis suuruses õpikud on) ja päevikukaaned (sest ma ei viitsinud minna sinna poodi, kus neid kaasi müüakse) ja vihikud, sest ma pole kindel, kas neid on vaja või mitte.

Kulu kokku umbes 20 eurot.

Spordiriided ja -jalanõud 
Uued pikad dressid (püksid ja dressikas)(20 eurot), lühkarid (sel aastal läks valik suht valutult, kuigi poiss mõtles mõnda aega, kas taskutega püksid ikka sobivad või mitte, lõpuks ikka sobisid) (5 eurot)  ja tossud (taas üks paar, saab hakkama küll niiviisi), kusjuures pidime ostma nr 37, mis pani mind peaaegu minestama (25 eurot). Riided olid H&Mist (vist), tossud minu meelest NS Kingast.

Kulu kokku umbes 50 eurot

Niisama riided ja jalanõud
Pidime ostma uued teksad (pakun 12.90 :D) , kaks pikkade käistega pluusi igapäevaseks käimiseks (2*4.99), viisakamad kevad-sügisesed jalanõud kooli minemiseks ja sealt tulemiseks (9.99) ning ühe kapuutsiga dressika, aga kuna see oli kolm kahe hinna eest pakkumine, ei pidanud selle eest maksma. Rohkem vist ei ostnudki. Jalanõude osas tean ma oma pea üheksa-aastase kooselamise kogemuse põhjal, et kui vähegi võimalik, kannab ta nagunii kummikuid, seega neisse pole ma nõus väga investeerima :D

Kulu kokku umbes 33 eurot (kui pikkade käistega pluusid oli ikka nii odavad, nagu ma mõtlen. Võibolla oli 40 eurot)

Pidulikud riided
Nii nagu spordiriietestki oli poiss kõikidest oma pidulikest riietest välja kasvanud. Nii et ostsime piduliku triiksärgi (üks lõunaka pood, mille nime ma ei tea, hinnaks 12.99), pintsaku (arvatavasti H&M, 24.99), pidulikud püksid (tellisin Emma&Theost ja need on niiii ilusad, et iga senti oma hinnast väärt. Ma käin neid vahepeal oma kapis silitamas, sest need on niiiiii mõnusast materjalist. Ja lisaks istusid Ruudi jalas nii meeletult kaunilt, et hakka või nutma. Maksid 35 eurot.) No ja kuna me olime šoppamisest juba hullumas ja ostsime valimatult igasugu kraami, sai Ruudi endale ka kikilipsu (Tartu Kaubamaja, hinnaks pakun 5.50). Kõige lõpuks ostsin ka pidulik kingad (Perekooli laadalt, 7 eurot)

Kokku kulu enam-vähem 85 eurot (mis tähendab, et Ruudi hakkab järgneva aasta jooksul hästi palju teatris ja klassikalise muusika kontsertidel käima, et komplekt ennast ikka ära tasuks :D)

Kõik kokku teeb see siis kuluks ütleme mingi 190 eurot. Hea, et koolikotti ei pidanud uut ostma. Kusjuures selles osas ei tekkinud kordagi küsimust ka, kott on aus ja piisavalt mitte titelik :) Samamoodi on olemas kooli vahetusjalanõud ja talvejope. Suurematest asjadest peab üle veel vaatama talvesaapad, aga see pole enam kooliga seotud.

Ma ei tea ... ühe lapsega saab nagu hakkama. Aga kui neid kolm oleks? Kindlasti saaks kuidagi soodsamalt ka, kuigi minu meelest oleme me suht tagasihoidlikud olnud. Saaks palju hullemini :D

Wednesday, August 10, 2016

Miks me ostmise asemel üürime

Seoses koduvahetamisega on taas saanud jututeemaks see, miks me ometi üürikas elame. Vahepeal püsisime lihtsalt nii kaua ühes kohas, et inimestel läks vist meelest ära, et see maja meie oma pole :D

Mulle hakkab tunduma, et see on nagu Pavlovi refleks: mina ütlen: "Elan üürikas." ja vestluskaaslane ütleb: "Oma maja on majandsulikult kasulikum." Jättes nüüd kõrvale selle, et minu meelest on sellised kommentaarid lihtsalt kohatud. Ses mõttes, et kui inimene lihtsalt tunneks huvi: "Miks te olete valinud üürika, mitte ei osta?" (rohkem midagi ei lisandu), siis poleks mul midagi selle vastu, et arutleda, miks meie jaoks see nii must-valge ei tundu. Samamoodi nagu ma ise ei lähe taimetoitlaste juurde ega ütle: "Miks sa liha ei söö? Liha on palju maitsvam ja kasulikum kui juurviljad." Küll aga meeldib mulle küsida vegede käest, miks nad on sellise otsuse teinud. Põhjuseid võib ju olla nii palju erinevaid ja see tundub mulle hullult põnev. Kahjuks on vist hulk taimetoitlasi igasuguste hinnangutega ära hirmutatud, nii et ma olen mitu korda saanud vastuseks väga tõrjuva: "Ma ei taha ennast õigustada/ see on isiklik asi, ma ei tunne, et peaksin selgitama." Millest on kahju, sest taimetoitlasele jäi mulje, nagu mina oleksin tahtnud teda rünnata, ja minul jäi mulje, et taimetoitlased on ülbed. Kuigi ma lihtsalt tahtsin teada, kas inimene ei söö liha, sest loomatööstus kulutab hullult palju ressursse või sellepärast, et lihaloomade elutingimused on jõledad.

Tagasi majade juurde. Meie ümber olevad inimesed on niisiis erakordselt hea majandusliku mõtlemisega, mis tähendab, et nad ei suuda uskuda, et keegi teeb nii ebaratsionaalse otsuse, et ostmise asemel üürib elukohta. Ma olen ka selgeks saanud, miks üürida pole mõttekas - kui sa nagunii maksad, siis laenuga maja ostes on sul maksmise lõppedes maja, üürilepingu lõppedes maja pole. Sellega olen ma muidugi nõus :D Lihtsalt meie jaoks on siin mõned konksud.

Esiteks on meil viimastel aastatel olnud täpselt nii madal üür, et sellist maja, mille ostmiseks vajamineva laenusumma tagasimakse kuus oleks enam-vähemgi sinnakanti ja kuhu ma ka elama tahaksin minna, mina veel näinud pole. Mõnes väiksemas asulas saaks loomulikult paneelmajja suure korteri ka nii osta, et me ei peaks isegi säästuarvelt raha võtma :D, aga seda ma ei taha. Teiseks on laenuga see jama, et sa võtad ju ühe summa, aga tagasi maksad hoopis teise. Kolmandaks on laen väga pikaajaline otsus, vähemalt viisteist aastat. Üldiselt pikemgi. Seega mingisugune kakskümmend aastat vähemalt oleks mõistlik selles ostetud majas ka elada, tegelikult muidugi pikemalt, sest milleks muidu kogu see ettevõtmine. Siit sujuvalt neljanda punkti juurde - mida ma teen majaga, kui ma seda tegelikult enam ei taha? Me oleme praeguses linnas elanud neli aastat. Ja ma kujutan end siin veel ikka mõned aastad ette. Mulle meeldib see linn, minu meelest on tegemist hullult ilusa linnaga. Mul on siin töökoht, mis mulle väga meeldib. Siin elavad mu vanemad, kellele on tore külla jalutada. Ja pärast oma koju tagasi jalutada. Samas ei ole ma sugugi kindel, et ma kümne aasta pärast samamoodi tunnen.

Ja siis oleks meil maja, mille ostmiseks võetud laenu me alles maksaksime. "Siis saab maja maha müüa," teavad inimesed. Eks tulge ja müüge :D See ei ole päris nii, et helistan maaklerile ja järgmisel päeval on ta koos ostjaga ukse taga. Eriti kui see maja asub väikelinnas, mille tulevikuväljavaated on teadmata suurus.

Seepärast me elamegi üürikates. Ja see ei ole üldse nii hirmus, kui inimesed ette kujutavad. üürikodu leidmisega on probleeme vaid siis, kui sul on suured nõudmised nagu meil :D Sest tõesti, suve alguses oli seis korra selline, et hakka või ostma, sest me tahtsime maja (või vähemalt kolmetoalist korterit) kesklinnas, kus oleks ahjuküte või isiklik katlamaja. Selliseid maju on meie linnas rohkem kui üks, aga need seisavad. Need on olnud kellegi kodud, mida on hoole ja armastusega ehitatud, remonditud, aga mille omanikud on surnud ja pärijatel on täiesti ükskõik nendest majadest. Nii nad seisavad tühjalt ja ootavad ... midagi.

Otsi kokku tõmbama hakates - ma ei arva, et maja ostmine oleks majanduslikult ebaratsionaalne otsus, meie praegune valik endale oma elamist mitte osta johtub eelkõige sellest, et emotsionaalsed argumendid kaaluvad hetkel praktilistest rohkem. Kaaluvad nii palju rohkem, et emotsionaalsed argumendid muutuvad lausa praktilisteks.

Ja mul oleks väga hea meel, kui Eestis muutuks üürikodudes elamine normaalsuseks mitte ainult tudengite ja vaeste alustavate noorpaaride jaoks, vaid ka tavaliste inimeste jaoks. Ja et rohkem inimesi tihkaks oma tühjalt seisvat kinnisvara välja üürida.

Monday, August 8, 2016

Kadunud rattad ja telefonid

Praegu paaris blogis esile kerkinud aususe teema tuletas mulle meelde, et ma olen unustanud kirjutada meie jalgrattaloost. Ja Ruudi telefoniloost ka.

Juuli alguses, kui me laiendatud perega Pepsi-äärsete looduskaunite paikadega tutvusime, avastas Ruudi koju naastes jalgrattaga sõitma minnes, et ratas polnud enam seal, kus ta olema oleks pidanud. Kõigepealt näägutasime tema kallal, et ta on hajameelselt ratta jälle vanaema-vanaisa või sõprade juurde jätnud, aga siis hakkasime mõtlema, et kiiver oli ju kodus. Ja Ruudi sõidab alati kiivriga, sest ta teab, et kui me näeme kiivrita sõitu, läheb ratas puhkusele. Lisaks on ta nüüd hakanud aru saama, et kiiver ongi mõistlik kaitsevahend, kui sõites kukkuma juhtud. Nüüd oli aga olukord selline, et kiiver oli, aga ratast mitte. Võimaluse, et ta mõnel õhtul pani kiivri pähe ja tuli jalutades koju, välistasime, sest tegemist on inimesega, kes võimalusel ei astuks mitte ühtegi sammu jala. Nii et vaagisime seda asja ühtepidi ja teistpidi ja lõpuks hakkas ikkagi tekkima tunne, et keegi on käinud ja tema ratta lihtsalt ära varastanud. Kusjuures minu elektrilise jalgratta kõrvalt, mis tundus kuidagi väga tobe. Ruudi ratas on suhteliselt vana isend, kuigi käikudega. Ma kahtlustan, et maha müüa kannataks seda praegu umbes 50 euroga, mis ei tundu varastamiseks üldse mõistlik.

Aga mõistlik või mitte, ratas oli läinud ja pärast mõningasi vaatlusi ja meenutusi tuli tõdeda, et kadunud oli ka hr H ratas, mis kunagi üle kümne aasta tagasi oli kindlasti väga hea ratas, aga mille praegune suurim tunnusmärk on katkine sadul. Varaste hingeelu on ikka täiesti hoomamatu.

Kurvastasime mõnda aega, sest kui mina kasutan ratas selleks, et kuskile kiiremini jõuda, on Ruudi jaoks ratas üks ihuliikmetest, seega oli tal tunne, nagu oleks temalt käis või jalg varastatud. Lõpuks tegin politseisse avalduse. Mitte et ma oleks väga lootnud, et kohalik politseiüksus täies koosseisus meie rattaid hakkab taga ajama, aga nii ... statistika mõttes. Asjaga tegelenud ametnik polnud ülemäära entusiastlik, sest meil polnud ratastest isegi mitte pilte :D

Avalduse tegemisest läks mööda nädal, kui ühel hommikul helistas mull taas ametnik PPAst. Patrull oli meie rattad üles leidnud! Asi oligi nii, nagu hr H oli algusest saadik arvanud - keegi kasutas meie rattaid lihtsalt huumori mõttes ja jättis siis teepervele vedelema. Kuna meie rataste kirjeldused olid andmebaasis olemas, saimegi oma velod tagasi.

Teine aususega seotud lugu on telefonist. Ruudi käis sõpradega ujumas ja kaotas oma telefoni ära. Üsna kiiresti said nad sellest ka aru ja hakkasid maniakaalselt helistama, lootes helina järgi telefoni üles leida. Ei leidnud, sest enne neid oli keegi inimene telefoni maast juba üles korjanud. Omavahel said Ruudi ja leidja kokkuleppele nii, et mina lähen telefonile järele. Ja kõige nunnum oli see, et kui me telefoni teel üleandmispaika kokku leppisime, ütles leidja: "Me käisime seal Kuuse 1, Oks 2 ka, aga kuigi uks oli lahti, ei julgenud me telefoni sinna jätta." Ruudi nimelt jookseb telefoni lukustatud olekus ekraanil tekst telefoniomaniku nime ja aadressiga.

See oli nii südamlik. Keegi leiab telefoni, võtab selle üles, vaatab seda ja püüabki omanikule tagasi toimetada. Et on ikka hea teada, et lisaks inimestele, kes virutavad lastelt jalgrattaid, on maailmas ka ilusaid ja häid tegelasi.

Turistidena Tallinnas

Sel aastal on mul tunne, et olen suvel väga vähe teha jõudnud. Tegelikult ei vasta see tõele, sest esiteks olen ma teinud igasuguseid asju ja teiseks oleme suutnud uude kohta kolida, mis on juba üksinda täielik vägitegu, sest sellist koristamist ja mööbeldamist, mis me selle majaga oleme teinud, pole ma vist kunagi varem tegema sattunud. Järjest suurema heldimusega meenutame oma eelmise kodu omanikku, kes enne võtmete üleandmist põrandad niiske lapiga üle tõmbas, et meil oleks mõnus paljujalu käia... Selle maja omanik pole päris sama masti :D Aga seda suurem on kontrast enne-pärast võrdluses. 

Hotellis 
Uuest kodust kirjutan üks teine kord, sest täna oli mul plaan mälestustesse raiuda see, kuidas me Ruudiga kahekesi Tallinnas minipuhkusel käisime. Tegemist oli suht spontaanse otsusega, mis tähendas, et hotelli kinni pannes polnud mul aega isegi kõiki booking.comi ja tripadvisori arvustusi läbi lugeda, sest toad broneeriti otse mu silme all :D Kokkuvõttes polnud valitud St Barbaral vigagi - tuba oli suur, voodid mõnusad, vetsupaber oli kolmnurgaks volditud ja asukoht Roosikrantsi tänaval väga sobiv. Nuriseda võiks selle üle, et lubatud tasuta wifit jagus meile ainult sissekolimise päeva pärastlõunal, kõikidel muudel aegadel ei saanud netis midagi teha. Ja hommikusöögi üle ma ka liialt ei rõõmustanud, kuigi tehniliselt võttes oli kõik olemas, isegi väikesed pannkoogid, munapudrust rääkimata. Aga Ruudi, kes tahtis kaerahelbeputru süüa, loobus oma portsust pärast kolmandat lusikatäit, sest talle näis, et sedasama putru on vähemalt kolm korda üles soojendatud. Venis tõesti väga veidralt. Ja munapuder maitses kummaliselt. Ma arvan, et kõige rohkem häiris tegelikult mind see, et teenindajatüdrukud olid hullult mornide nägudega. Ja pidevalt oli mingi probleem - tasse ei jagunud, kausid oli mustad, lauad musti nõusid täis... Aga ausalt, muidu on jumala tore hotell :D Suht soodne ka. Vähemalt Tallinna kesklinna kohta.

Algselt oli meil paigas ainult see, et Tallinnas läheme külla prl Lumivalgekesele, kes eluneb nüüd oma korteris. Seda me ka jõudsime ja korter on tõesti tore. Paberite järgi tuba ja köök, aga tegelikult nii normaalse planeeringuga, et mõjub kahetoalisena. Ja üldse tundub mõttetut pinda väga vähe olevat. Meie eelmises majas oli näiteks pool pinnast mõttetu pind :D

Oleviste tornis. Siis kui enam hirmus polnud
Lisaks külakäigule jõudsime esimesel päeval ka kinno (lõpuks nägime ära "SSH", mis on hullusti armas film) ja Oleviste torni, mis oli päris põnev kogemus. Esimese hooga jõudsime ehk kümnendiku trepist ära käia, kui tagasi läksime, sest Ruudi oli enam-vähem endast väljumas. Tal on mingi teema treppidega. Ükskord ammu Hiiumaa tuletornides käies pidin teda sõna otseses mõttes tagant lükkama. Kusjuures kõrgel olemine teda eriti ei hirmuta, just trepid. Igaühel oma hirmud. Igatahes hingasime natuke aega trepijalamil ja ronisime ikka üles ära. Väga tore oli. 

Siis tiirutasime mööda vanalinna tänavaid ja käikusid, mis oli väga vahva. Ma olin kodus googlemapsist kõik tänavad selgeks õppinud, nii et käisime enam-vähem kogu aeg kohtades, kus ma plaanisingi käia :D Kusjuures Tallinna vanalinnas jalutaksin ma veel ja veel. 

Järgmise päeva põhiatraktsioon oli Tervishoiumuuseum, mida ma edaspidi kõigile soovitan. Kui ma kevadel Tartus loodusloomuuseumis käies pidin hullult jälgima, et ma avalikult ei haigutaks, siis sel korral ei tekkinud hetkekski sellist tunnet. Ju ma siis olen ise ka selline uue aja laps, et kõik peab olema katsutav ja liikuv ja näitlik, muidu on igav. No ja Tervishoius oli tõesti peaaegu kõik näpitav. Lapsepõlvest tuttav reaktsioonikiirusemõõtja oli ka olemas :D Ja raku suurendus (aga seda me täpsemalt ei vaadanud, tundus liiga palju). Tõesti tore koht on. Meil läks seal kaks tundi nagu niuhti ära ja tegelikult me ei jõudnudki kõike ära vaadata ja proovida. 

Täiesti plaaniväliselt sattusime sel päeval veel linnamüürile kõndima. Ma ei mäleta, et ma oleksin seda varem teinud, kuigi olen alati tahtnud. Mulle tõesti hullusti meeldib kogu see vanalinnavärk. Katariina käigu leidsime ka juhuslikult üles. 

Üks oluline asi veel see, et koos prl Lumivalgekesega ostsime burritosid ja põnevaid limonaade (mis olid enam-vähem avamatud, sest meil polnud avajat kaasas). Mul on väga kahju, et Eestis pole burritolus eriti levinud. 

Nii et kokkuvõttes oli meil Ruudiga hullusti tore minipuhkus. Arvestades seda, et bastionikäikudes ja Lennusadamas pole me ikka käinud, tuleb sügisesel koolivaheajal vist jälle tulla. Siis juba koos hr H-ga :)

Monday, August 1, 2016

Üle 10 aasta taas Viljandi folgil

Uskumatu lugu, aga ma pole tõesti folgil oma kümme aastat käinud. Sest mõned korrad pärimeetril söömine ja väikse joogi joomine ei kvalifitseeru folkimisena. Mõnel kontserdil olen vist ka käinud, kui isa oma käepaela edasi annetas.

Noh ja sel aastal olid meil passid, hr H sai kutsed. Olin päris rõõmus ja valmis andma folgile uue võimaluse. Kümme-viisteist aastat tagasi oli tegemist aasta tippsündmusega, aga mingil hetkel sain aru, et folk on kõige ägedam vallalisena koos sõpradega kulgedes, nii et abikaasa ja lapsega ei tundunud üldse mõtet kohale minna :D

Mis siis ikkagi kosta selle kõige peale... ilmad olid fantastilised. Neljapäeval käisime päris hoolega, reede jäi täiesti vahele, laupäev oli selline õhtune-öine pidu ja pühapäeval lonkisime Ruudiga veel mõnda aega ringi ja sõime viimast korda mulgiputru.

Kontserte oli, ka täitsa ägedaid. Mul on hea meel, et jõudsin Afganistani neiusid kuulama, sest tahtsin neile lihtsalt moraalset toetust näidata. Ilusad tüdrukud olid, juuksed peaaegu kaetud ja lasid ainsal kaasas olnud mehel enda eest rääkida. Lõpuks jõudsin ka Trad.Attacki  kontserdile, kuhu ma varem pole kunagi mahtunud.

Kummastav oli vaadata, et inimesed ei tantsi. Vanasti, kui ma veel korralikult folgil käisin, olime ikka lava ees ja möllasime. Sel aastal ma lava ette kordagi ei jõudnud, sest ees oli kindel müür kaljuna seisvaid inimesi, kes isegi päid ei liigutanud. Terve hulk paarikesi oli samuti, kes seisid rahva hulgas üksteist kaisutades. Nunnu küll, aga miks peaks seda tegema TradAttacki ja Svjata Vatra kontserdi ajal? Ma pole küll mingi metsik kontserdil käija, aga üldiselt on esinejatel tavaks kiita publikut selle eest, et nad on nii ägedad. Sel korral ei kuulnud ma ühtki esinejat seda tegamas :D Jalmar korra küsis, kas meil on kitsas, et tantsida ei saa. Ei olnud kusjuures.

Veider oli ka see, et ma ei tundnud kordagi, et rahvast oleks olnud meeletult palju. See, et mõnele kontserdile minnes pidi aeglasemalt liikuma, oli ka vanasti tavaline, eriti reede ja laupäeva õhtul. Söögikohtades ei olnud ülemäära pikki järekordi, mis osalt tuleneb arvatavasti pärimeetrist, sest kohalikud ei tule enam nii massiliselt pidu kaema ja festivalitoitu sööma, kui nad peavad juba enne kebabi- ja õlleputkasid raha maksma.

Poiss muidugi nautis täiega :D Mitte et ta oleks kontserte kuulamas käinud. Selle asemel degusteeris tema uusi põnevaid limonaade, sõi Pannkoogikäru pannkooke ja jooksid teiste festivalilastega ringi. Nii et temal oli selline õige folk ilmselt, kus päevad on rutiinivabad, söömine on kaootiline ja muudkui aga tutvud uute inimestega.

Kokkuvõttes siis - jätkuvalt pole ma valmis selle kõige eest päris palju oma isiklikku raha maksma. Ja mitte selle pärast, et peaksin seda raha siis millegi muu arvelt hullusti kokku hoidma, vaid pigem selles mõttes, nagu ma poest kartulisalatit ei osta. See pidu on lihtsalt arenenud sellises suunas, et ma ei leia seal endale päris mugavat kohta. Vanuse poolest võiks olla juba teadlik muusikatarbija, aga seda ma ei viitsi olla. Ja melu, sellist melu, nagu oli siis, kui vaba lava plats oligi igaühele vaba, enam pole. Ja ma päriselt ka püüdsin anda festivalile võimaluse.