Saturday, March 25, 2017

Mis motiveeriks abiturienti?

Kui ma mõnda aega tagasi otsisin filmi, mis inspireeriks abiturienti, siis sel nädalal kerkis üles küsimus, kuidas motiveerida abiturienti andma endast viimast.

Kodanikud hakkasid kirjutama üht viimastest suurematest töödest. Enne algust kerkis üles küsimus - kas töö eest saab ka hinde?

Mina: "Kas sa tahaksid hinnet saada?"

Õpilane (kurtvalt): "Ma võin hinde ka saada, aga kui ma tean, et ma saan hinde, siis ma vaatan ülesannet hoopis teistmoodi."

Mina: "Kas see paneb sind rohkem pingutama? Mulle meeldiks, kui sa pingutaksid mitte hinde pärast."

Õpilane (murelikult): "Mulle ka üldse ei meeldi hinde pärast pingutada. Aga kui ma tean, et ma saan hinde, siis ma pingutan selle pärast ja ma ei taha seda üldse."

Mina: "A ma siis ei pane hinnet? Saate kursusehinde proovieksami põhjal ja polegi probleemi."

Õpilane (arutlevalt): "Aga mille pärast ma siis pingutada võiksin?"

Mõttekoht.

Mina: "Sa proovi nii hästi kirjutada, et mina oleksin lugedes jahmunud."

Õpilasel nägu naerul ja tööind silmades :D

Mina aga jätkuvalt ei tea, kas peaks hinded ka panema või mitte.

Sunday, March 19, 2017

emakeel

Ka mina tegin emakeelenädala raames kõiki pakutud teste, et kinnitada endale, et ma siiski oskan eesti keelt. Selgus, et peaaegu oskan.

Selles kuulsas learningappsi killertestis eksisin loomulikult sõnaga privilegeerima, kirjutada võin seda edaspidi õigesti, rääkides ütlen rahumeeli priviligeerima, sest see on suupärasem :D Ma millegagi eksisin seal veel, aga ma ei mäleta millega, sest kui ma nüüd uuesti tegin, sain kõik õiged.

Etteütlust vihtusin ka kirjutada. Sel aastal oli üsna normaalne tekst, laused olid arusaadavad (ka see, et kotis oli tušipott, mitte dušikott :D), aga see, et eesti keeles on sõna plüüs, mitte plüüš, oli paras šokk. Aru ma ei saa, kuidas kõik teised seda teavad. Nii palju kui ma lugenud-kuulnud olen, sai inimestele saatuslikuks reka või 8.b või "olgugi et", aga keegi ei imesta plüüsi üle. Ma jätkuvat imestan.

Kõige rohkem hämmastas mind lõppenud nädalal aga hoopis see, kui lugesin oma kümnendike lugemisülesande vastuseid. See oli üks keeleteemaline tekst (vastavalt nädalale, eksole), kus üks ülesanne oli umbes nii, et "leia teksist kaks argumenti selle poolt, et inglise keel on parem kui eesti keel, ja kaks vastuargumenti ka. Ja anna oma hinnang, kuidas sellega on". Argumentide leidmisega oli nagu ikka, mõni leidis ja mõni ei leidnud, see osa mind ei hämmastanud. Küll aga kerkisid mu kulmud pealaele, kui järjest hakkas tulema laste siiraid mõtteavaldusi, kumb nende meelest siis parem on. Ja on kuidagi kummastav lugeda lauseid "inglise keel on parem, sest selles leian rohkem sõnu." "Kui ma inglise keeles kirjandit kirjutan, pole mul kunagi sünonüümide leidmisega raskusi." Või siis "ka mina mõtlen tihti inglise keeles". Erinevas sõnastuses erinevatelt inimestelt, aga mõte ikka seesama - inglise keel on nende jaoks loomulikum kui eesti keel.

Huvitav on see, inglise keele õpetajad ei tundu seda nägu olevat, nagu läheks õppimine väga ladusalt. Pigem kurvastavad nemadki, et õpilased ei suuda selgeks saada aegade kasutamise põhimõtteid või tajuda stiililiselt sobivat/ebasobivat. Aga vähemalt tunnevad noored ise end inglise keeles väljendades mugavamalt. Seda, et eesti (kirja)keel neile raske on, näen isegi nende pikemaid tekste lugedes. Ja ma ei mõtle niivõrd komasid või kokku-lahkukirjutamist (mis on ka häiriv), aga sellist üldist lauseseadmisoskust. Noh see pisiasi, et kuskil võiks tegusõna olla (mingi kummaline trend on moodustada umbes selliseid lauseid: "Olles kooli lõpetanud." Ja ma ei saa kunagi teada, mis siis juhtub, kui keegi on kooli lõpetanud). Või siis see, et tegelikult saaks rahulikult öelda näiteks Mart elab Tallinnas (selle asemel, et jaurata midagi stiilis "Poiss nimega Mart elab linnas, mida kutsutakse Tallinnaks." Komadest ei tasu selliste lausete puhul muidugi unistadagi.)

Et siis ... RIP eesti keel?

Sunday, March 12, 2017

Esimene kinoskäik

Filmilainel jätkates.

Kodulinnas toimus suursündmus - meil avati lõpuks kino. Päris kino kahe saali, mugavate toolide, kaasaegse tehnika ja nachodega. Kava vaadates kratsisin küll kukalt, sest tundus, et kinno minemiseks tuleb tööst looduda :D Ruudi peaks ka koolist loobuma :D

Õnneks täna õhtul mängiti "Moonlighti". Ja kuna hr H ütles kohe, et tema seda filmi vaatama ei tule (ja kui saaks, siis ei laseks mind ka vaatama, aga ta teab, et ei saa), rääkisin ema kaasa.

Esimene elamus oli siis, kui käisin päeval pileteid ostmas. Ma üldiselt ostan piletid ette ära, sest korra olen pidanud kinos esimeses reas istuma ja rohkem ma seda teha ei kavatse. Mitte kunagi :D Muidu Tartu jaoks ostan  netist ja näitan telefonist, sest printimine tundub liiga keeruline ja ka mõttetu. Meie uues kinos on aga piletikontrolliaparaat, mis väidetavalt eelistab paberit. Nii ma igaks juhuks kohale läksingi pileteid ostma. Natuke valel ajal sattusin :D Mingi teine film oli mõne minuti pärast hakkamas, rahvast oli murdu ja üritas maksta oma suupistete ja 3D prillide eest. Miskipärast tuli need prillid endale ise osta. Loomulikult lasin algavale seansile kiirustavad kodanikud endast ette, aga minu meelest jõudsid nad ikka päris tükk aega pärast seansi algust saali. Mina sain oma piletid ka kenasti lõpuks kätte.

Õhtul päriselt kinno minnes oli tühjus, nii et saime empsiga rahulikult krõpsud ja popkorni kaasa osta, kusjuures selgus kurb tõsiasi, et juustukastet meil ei pakuta. Ja salsa meenutas kangesti seljankapõhja :D  Aga ei virise.

Film ise ... nojah, mingil sosistas ema mulle vaikselt: "Meenutab kangesti eesti filmi." Ja pärast seda ei suutnud ma enam tõsiselt vaadata, sest tõesti meenutas :D Vaikus, tähendusrikkad silmad, veel natuke vaikust. Ainult paljast tagumikku polnud. Ma ei saa öelda, et ma oleksin kuidagi vaimselt puhastununa kinost lahkunud. Oma viga kah, ainus, mida ma filmi kohta teadsin, oli see, et see võitis Oscari. Mitte midagi muud. Ma arvan, et ma nüüd edaspidi valin jälle, mida vaadata, sest kuigi positiivseid üllatusi on ka mõnikord, eelisatn ma üldiselt valida, mille taustal oma aeg mööda saata.

Tuesday, March 7, 2017

Mis film inspireeriks abiturienti

Mul on püstatud väike tööalane eesmärk - järgmise pooleteise kuu jooksul peavad minu abiturientidest saada väga laia silmaringiga väga head eesti keelt valdavad noored inimesed. Selline väike armas eesmärk :D

Eks me vaatame-kuulame-loeme (ja nemad kirjutavad) nagunii, aga ma tahan neile soovitada ägedaid filme, mida vaadata. Mis oleksid ilusad vaadata, pakuksid põnevust (kaasaelamist) ja inspireeriks, tekitaks mõtteid (, mida kirjandit kirjutades ära kasutada).

Kui ma ise omal ajal kirjandit kirjutama läksin, teadsin täpselt üht asja - valin teema, kus annab sisse kirjutada "Toomas Nipernaadi". See teema oli kenasti olemas. Vaatasin praegu üle, mis teemad tol aastal olid. Sellised olid:

1. "Otsige iseendas ja te leiate kõik." (Johann Wolfgang von Goethe)
2. Keel kui ühendaja ja eraldaja
3. Ajakirjaniku roll ja vastutus ühiskonnas
4. Kergem on lammutada kui luua
5. Väikerahvas tuleviku Euroopas
6. Tänapäeva inimese jumalad
7. Kunsti kestvuse saladus
8. "Ilus ja hirmus on inime ..." (Friedebert Tuglas)
9. Rahvusliku ühtekuuluvuse vajalikkus
10. Eesti maailmakaardil

Julgelt pooltel annaks "Toomas Nipernaadist" kirjutada :D Ma kirjutasin esimesel (mida ma mäletan tänu sellele, et tean, et Goethe oli teemaga kuidagi seotud. Mida kirjutasin, kahjuks enam ei mäleta.)

Ilmselgelt inspireeris mind abituriendina Toomas Nipernaadi tegelaskuju. Lisaks veel terve hulk raamatuid, aga las need jäävad, neist on juba juttu ka olnud. Aga oli ka mingi number filme, mis mulle tohutult meeldisid. Neist mõnda ma isegi mäletan.

Esimene tõsine elamus oli "La vita e bella", mille soundtrack on samuti meeletult ilus.
See oli film, mis mind tõsiselt raputas. Ja oli samal ajal kohutavalt naljakas, eriti kui esimest korda vaatasin ja lõppu veel ei teadnud. Näiteks see stseen on hullult naljakas



Ja jumal kui palju erinevaid kirjandeid saaks selle põhjal kirjutada :D Riikidevahelistest suhetest fantaasiamaailmani välja, vahepeal inimväärikuse, aususe, peresuhete ja eneseteostuse teemadest rääkimata.

Järgmine film, mis mind raputas, oli "Surnud poeetide ühing". Pärast seda on Robin Williams mulle kangesti meeldinud, sest loomulikult on just tema tegelaskuju ja see, mida ta õpetajana tegi, see osa, mis mind paelus. Raamatust lehekülgede väljarebimine on üks ilusamaid filmistseene üldse :D See siis:

Jällegi võimaldab kirjutada tuhandeid kirjandeid, mis käsitlevad inimestevahelisi suhteid, ausust, haridussüsteemi, eneseotsinguid, iidoleid ja mida iganes veel.


Siis meenub mulle "Beautiful Mind". Sealt on mu lemmikstseen suhteliselt lõpus, kus Nash küsib tudengilt (?), kas too on päris, sest ta on uute inimeste (reaalsuse) osas kahtlustav. Ma usun, et kõik saavad niigi aru, et ka sellest filmist annaks kirjutada miljoneid kirjandeid :D

"Trainspotting" oli ka hullult khuul, kuigi praegu suudan meenutada vaid imeilusat Ewan McGregoryt.

Kindlasti oli neid filme veel, praegu lihtsalt ei meenu.

Huvitav on see, kas sellised filmid võiksid ka tänapäevseid abituriente mõtlema panna. Või mis filmid võiksid neid puudutada? On kellelgi mõtteid? Just mängufilmid, mitte dokid (mis on ka väga head mõnikord, aga ma praegu otsin just seda n-ö ilukirjandust).

Monday, March 6, 2017

Lugesin aastal 2016

S. Grigorjeva "Kes kardab Sveta Grigorjevat?"
J. S. Foer "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
M. Barbery "Siili elegants"
C. Läckberg "Jääprintsess"
C. Läckberg "Kiviraidur"
C. Läckberg "Jutlustaja"
J. Minkina-Taycher "Rehbinderi efekt"
H. Mankell "Viies naine: komissar Kurt Wallanderi lood"
Paša Matšinov "Gogoli disko"
J. Han "P.S Ma armastan sind ikka veel"
G. Flynn "Lõikepind"
H. Lee "Seitsme nimega tüdruk: Põhja-Korea ülejooksiku lugu"
J. Han "Kõigile poistele, keda olen armastanud"
G. Flynn "Paha paik"
M. Zalite "Viienäpu"
P. Giordano "Algarvude üksildus"
Yrsa Sigurdardottir "Kolmas märk"
K. J. Fowler "Me oleme kõik täiesti endast väljas"
G. Flynn "Paha paik"
M. Zalite "Viienäpu"
M. Jungstedt "Silmale nähtamatu"
P. Gardos "Koidupalavik"
R. Galbraith "Siidiuss"
G. Martinez "Märkamatud mõrvad"
M. Kahro "Seal, kus näkid laulavad"
N. Neuhaus "Lumivalgeke peab surema"
J. Andrews "Mina, Earl ja surmasuus tüdruk"
R. Raud "Täiusliku lause surm"
H. Swenseni "Mõrv šokolaadiküpsistega"
J. Picoult "Kadumised"
J. Picoult "Süüdistus"
L. Curnyn "Ekspruudi pihtimused"
J. Picoult "Üheksateist minutit"
I, Knight "Kas sa ei tahaks mind?
A. M Homes "Antagu meile andeks"
R. Seethaler "Tubakapoodnik"
A. Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus"
S. Kinsella "Kas mäletate mind?"
L. Petruševskaja "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last"
D. Dontsova
Jim Ashilevi "Kehade mets"
S. Winman "Kui jumal oli jänes"

Sunday, March 5, 2017

Raksatusega päev

Tänase päeva tipphetk oli see, kui ma oma vasaku jala väikese varba luu ära murdsin. Jooksin, kohvitass käes, ema ipadi manu, et kiiresti Murca postitust lugeda (pühapäevahommikused pannkoogid ema-isa juures), kui käis kõva raks - kohtusid minu varvas ja vanemate diivan. Ma viisakusest isegi ei karjunud eriti kõvasti, sest ema rääkis selsamal äraneetud diivanil istudes telefoniga. Ega ma tegelikult ei arvanud, et päriselt luu katki suutsin lüüa (ega ole selles praegui kindel), aga varvas on ikka veel jõhkralt valus ja peale villaste sokkide ei saa midagi jalga panna. Ja ega sel suurt vahet ju polegi, kas on katki või mitte, kipsi varvast nagunii ei panda. Tänased sammud igatahes 10000ni ei küündi.

Eile vaatasime rõõmsalt Eesti Laulu ja läksime kurvalt magama. Ma olin ausalt juba siis üllatunud, kui see võidulaul poolfinaalist edasi sai, sest minu meelest on see tobe laul. Minu jaoks on sellised lood piinlik vaadata... Kuna mu kõrvad puhtaid-ebapuhtaid toone ei erista, ei loksuta mind ei see, kui keegi hullult hästi laulab. Laura tämber näiteks mulle ei meeldi, aga see ei puutu nagunii laulusse. Nii et kurvastasime. Ruudi oli hullusti Rasmuse poolt.

Vähem või rohkem mõistlike asjade poole pealt pesin veel pesu :D, aitasin Ruudil välja valida uue kohustusliku kirjanduse raamatu sarjast "Saja rahva lood". Ta valis lõpuks Prantsuse muinasjutud, mis olid minu vaieldamatud lemmikud lapsepõlves. Kahtlustan, et piltide pärast, sest selles sarjas on üldiselt ikka päris hirmutavad pildid. Lisaks otsisin välja filmi, mida soovitas mul vaadata üks abiturient ("Candy"), aga vaatamiseni veel ei jõudnud. Vähemalt tean nüüd, et see on täitsa olemas. Umbes 15 liitrit ühepajatoitu keetisme ka Hr Hga kahepeale. Me oleme sellised suure isuga inimesed :D

Tegelikult mõtlesin ka pesu triikida, aga kuna varbaluu on katki, siis parem pikutan, söön küpsiseid ja loen äkki Murca blogi?




Saturday, March 4, 2017

Mida mõistlikku ma täna tegin

Tänase päeva mõistlikuma poole peale kuuluvad tegevused olid.

  • Magasin hommikul kauem kui kella seitsmeni.
  • Viisin tuha välja.
  • Panin pesu pesema (ja pärast kuivama)
  • Koristasin kodus alumise korruse ära.
  • Vaatasin (lõpuks ometi) ära selle "Plekktrummi" osa, kus on Valdur Mikita. Ülimalt nunnu oli.
  • Käisin emal ja isal külas.
  • Kõndisin täis 10 000 (ja rohkem) sammu 
  • Tööd tegin ka natuke, aga on vaieldav, kas see on mõistlik. Hr H arvab, et ei ole. 
  • Lõpuks ometi jõudsin blogimiseni.

Ülejäänud aja olin meeldivalt ebamõistlik :D

Ma mõtlesin, et prooviks tagasi kirjutamisreele saada. Äkki õnnestub?

Tuesday, February 21, 2017

Kaks korda teatris ja kust keskealisena meest leida

Kuidagi sujuvalt olen vahepeal käinud kaks korda teatris, ühel korral kodulinnas, teine sattus olema suvepealinn.

Esiteks "Sätendav pimedus" kodulinnas, mille pilet jõudis minuni päris mitme juhuse tõttu, aga üldse ei kahetse! Lubati artkilist trillerit ja seda vist sai ka. Aga palju rohkem sai ilusat teksti (Martin Alguse oma), mis polegi nii tavapärane, kui arvata võiks. Monoloogid olid nii kirjanduslikud, et lust kuulata. Ja dialoogid olid loogilised. See on ka päris hea märk :D

Põhiline oli siiski lugu ise, mis paelus mind väga. Koht ja sündmus ise polnudki nii olulised, aga just see osa, mida annab konkreetsest situatsioonist tõsta ka mujale ellu - see oli täiega äge. Lugu oli muidu sellest, kuidas üks mees läks kesk lumiseid välju kaotsi ja teine mees (Märt Avandi mängitud Kryssnar) läks uurima, kuhu too esimene jäi. Ja sealt edasi pole miski enam kindel, sest erinevalt Kryssnari senisest elukogemusest ei ole võimalik alati meetodi ja korra ja täpsusega olukordi hallata, sest inimesed su ümber võivad kas lõbu pärast või pahatahtlikkusest või hullusest sulle vastu mängida. Või vähemalt võib jääda mulje, et nad mängivad vastu. Võibolla nad just aitavad sind? Ja kogu see värk tegigi "Sätendava pimeduse" nii paeluvaks, sest kuigi minu jaoks sai asi suuremalt jaolt mingisuguse selgituse, ei selgita see selgitus kogu selgitamatust (kuigi annab mingil määral tähendust toimuvale), sest noh, see pealispindne probleem (kuhu kadus üks mees) jääb ikka õhku rippuma.

Emps mul arvas, et kõige kohutavam oli selle loo juures just see, kuidas ühe hetkega võib inimene sattuda olukorda, kus ta ei saa ise mitte midagi kontrollida. Minu jaoks oli kõige kohutavam see, kui ma sain aru, et ma olen nii kergeusklik, et usun kohe kõike, mida mulle räägitakse :D

Lisaks on kohutav see, et ma ei saa avalikult arutada, kas see idee, mille õde välja pakkus (ja mis annab teatava tähenduse juhtunule), võiks tõde olla (nagu mulle tundub, sest päris mitu asja etenduses viitaks nagu sellele), sest selle välja pakkumine oleks inimeste jaoks, kes etendust näinud pole, aga kavatsevad seda vaatama minna, sama nõme, kui keegi oleks enne filmi "Others" (kas keegi üldse mäletab veel seda?) ära öelnud, kus kummitused tegelikult on.

***

Teine nähtud etendus oli "Olga, Irina ja mina" ehk siis ilmselgelt midagi Tšehhovi motiividel. Ma olen VÄGA kahtlustav kõige suhtes, mis on võiks olla Tšehhov moodsas võtmes, sest ma ei suuda uskuda, et teda on võimalik moodsas võtmes teha ilma, et see kas muutuks naeruväärseks ja/või kaotaks ära selle imeilusa nostalgia, mis Tšehhovil on. Sest kuigi ta kirjutab oma näidendites manduvast aristokraatiast, mida annaks kenasti ühiskonnakriitiliselt ja naeruvääristavalt tõlgendada, keeldun ma seda tegemast ja jään selle juurde, et "Kolm õde" ja "Kirsiaed" ja "Kajakas" ja... on nagu lood lapsepõlvest, mida ei kritiseerita ega naeruvääristata.

Niisiis :D ei oleks ma ostnud pileteid sellele etendusele, kui ma poleks nagunii Pärnus just sel õhtul olnud. Aga olin ja Endlasse tahtsin minna. Ja kokkuvõttes polnud üldse hull. Lugu oli kolmest naisest, kes 20 aastat tagasi olid mänginud "Kolmes ões" kolme õde. Ja kuidas nende elu kujunenud on - üks on kinni oma näiliselt ideaalses abielus, kus mees ja naine tegelikult üksteist ei armasta, teine on alkoholiga kimpus olev vallaline (eks)primadonna, kolmas kohusetundlik töömesilane.

Selline olmedraama, kus on mõningaid lihtsaid naljakohti ja sama palju lihtsaid pisarakiskumiskohti, mis tervikuna mõjus meeldiva meelelahutusena ühte neljapäeva õhtusse. Mind mõneti häiris tegelaskujude ebaloogiline käitumine (ma mõtlen nt seda Mašat - 20 aastat teesklust, et sul on ideaalne elu ja siis prauh, purskan kõik välja inimestele, kes pole mulle väga lähedased. Ja sellele ei eelne mingit erilist dramaatilist sündmust), aga teiste arvates seda polnud, nii et tuleb vist tõdeda, et mina lihtsalt niiviisi ei teeks. Mis ei tähenda, et teised ei võiks seda teha.

Siia lõppu sobib üles tähendada paar olulist nõksu. Nimelt olen ma jõudnud teatavasse vanusesse, kus mul on tekkinud küsimus, kuidas minuealised (ja vanemad) endale mehi leiavad (ja ma ei otsi endale, lihtsalt vaatan kõrvalt teiste otsinguid). Õde andis kaks soovitust, mis väärivad ülesmärkimist, ehk on kellelegi abiks. Esiteks tasub üksi kinno minna, seal olevat terve hulk mehi, kes on üksi kohale tulnud (ei saa muidugi garanteerida, et nad ka vallalised on). Teiseks tasub Margit Kilumetsa soovituse kohaselt minna raamatukogu ajalooraamatute osakonda.

Lihtsalt nii teadmiseks :D

Tuesday, February 14, 2017

Kriiside aeg

Minu elus ja selle ümber on praegu terve hulk kriise. Näiteks oli meil eelmisel nädalal üks väga dramaatiline töösuhte lõpetamine, millest detailselt pole viisakas kirjutada, aga mis näitab, et kuigi ma olen palju kordi oma blogis rõhutanud, et meil on koolis väga palju vabadust ja meie kooli töötajad on professionaalid, kelle otsuseid usaldatakse... et see kõik kehtib, aga mitte lõputult. Riiklikust õppekavast päris mööda ikka ka ei saa minna. Kummaline seis on see, et inimest ei saa päeva pealt vallandada (või on mingeid võimalusi selleks? Meil seda igatahes ei toimunud), nii et inimene peab kaks nädalat tööl käima, mis muudab õhkkonna puhkeruumis mõnevõrra ängistavaks, sest noh, kuidas sa ikka lobised mõttetutel teemadel, kui su kõrval istub nutust paistes näoga (eks)kolleeg. 

Selle olukorra tasandamiseks otsustasime kahe teise kolleegiga homme katsetada, kas me suudame igaüks ära süüa korraga terve Härmatise tordi. Asi sa alguse sellest, et üks kolleegidest jagas meiega oma unistust - süüa ära üksi terve tort. Mõnda aega mõtisklesime teise kolleegiga, kuidas see välja peaks nägema, kuniks otsustasime - laseme tal siis näidata :D Solidaarsuse mõttes ühineme ka oma tortidega :D

Ruudil oli vahepeal kriis sellega, et ta sai eesti keeles nelja miinusega. Alguses oli õpetaja öelnud, et lausa kolme sai. Ruudi tunnistas, et tal olid pisarad voolama hakanud selle peale. Eesti keeles!!! Oleks siis matemaatikas, millesse ta teatava ükskõiksusega suhtub, aga tema lemmikaine... Tegelikult ma ei teagi, mis sellest hindest sai, sest Stuudiumisse seda pandud pole ja kriis on vist ka möödas. Nüüd on kriis seoses sellega, et sõber ei ole enam sõber, sest sõbra pinginaaber ei luba sõbral Ruudiga sõbrustada. Pole tegelikult viimased aasta aega lubanud, aga nüüd on teema jälle aktuaalsem. 

Härra H-l on vist keskeakriis. Või kui tal seda pole, siis meil abielukriis. Eks meil algas ju seitsmes abieluaasta ka :D Lahutada pole plaanis, pigem vaagin vaikselt siin, kas tegemist pole depressiooninähtudega. Mitte minul. 

Minu kriis on väga praktilist laadi - lugesin enne just Ruudile ette, kui palju töid mul oleks vaja ära hinnata, ja ta reageeris väga adekvaatselt, nimelt teeskles minestamist. Töid on nii palju, et ma isegi ei kavatse nendega alustada, sest ma ei saaks nagunii valmis. Eks ma kunagi ikka jõuan. 

Kriise leevendab natuke see, et mul õnnestus osta-st lõpuks ometi skoorida PS3 Lego Harry Potter 1-4, mis on uskumatult väheliikuv kaup. Mängisime täna Ruudiga mõnust müügides :D

Monday, January 30, 2017

Sinatamine ja teietamine

Selle sinatamise ja teietamise peale olen ma juba kaua aega mõelnud. Näiteks netis ostugruppides või ka FB-s ostukirja saates. Minu jaoks on sellises keskkonnas loogiline sinatamine. Ja näiteks müügikuulutuse all olevad kommentaarid "Kirjutasin Teile kirja." tunduvad mulle ... kohatud? Nagu kõrged kontsad matkal või umbes midagi sellist. Ja ma ei oska isegi selgitada, miks see nii on :D

Päriselus olen ma suht suur teietaja. Oma majaomanikke, kellelt oleme kodu üürinud, olen algusest lõpuni teietanud, kuigi hr H on suht kohe sina peale üle läinud. Tema on jällegi suht suur sinataja.

Aga see, miks ma just täna sellest teemast kirjutada tahtsin, on seotud sellega, et ma veetsin terve päeva kolleegidega meie maakonnast (olümpiaad...:S). Mingit osa neist tean ma, sest nad on olnud mu õpetajad, mõnega olen lihtsalt varem kokku puutunud, mõni on täitsa võõras. Aga üldiselt näib mulle kolleegide puhul sinatamine kohane. Mul on selgelt meeles, kuidas ma sattusin praktikale oma endise klassijuhataja juurde ja kes kohe alguses tegi asjad selgeks: "Nüüd oleme kolleegid ja sinatame." Väga mugav. Ja kuigi ega see sina kohe hästi tulema ei hakanud, on tema lause mulle kenasti meelde jäänud ning sellest ma ka lähtun oma kolleegidega suheledes.

Ja täna sattusin paari ühe õpetajaga, keda ma varasemast üldse ei tea. Iseenesest võib vabalt olla ka nii, et ma olen temaga ennegi koos midagi teinud, aga lihtsalt ei mäleta. Meenub lugu ülikoolist, kus ma audika ees ühe võõra noormehega juttu rääkisin ja siis vabandasin, et ma pean nüüd minema, sest õppejõud tuli. Too noormees vaatas mind pikal pilgul ja tuli samasse loengusse (kus meid oli maksimaalselt kümme, nii et ei mingi Vanemuise ringi laadne massiloeng :D). Aga jah, täna see võõras õpetaja kogu aeg teietas mind. Mul läks pidevalt meelest ära ja tööhoos pöördusin ikka ja jälle tema poole: "Kuule, vaata, mis sa arvad, kas see sobib?" või midagi taolist. Teie ka üle huulte ei tulnud, kuigi tema jäi endale lõpuni kindlaks. Kõikide teistega sinatasime.

Nüüd ma ei saagi aru, kas tema oli metsas kontsadega või mina presidendi vastuvõtul teksades.

P.S Need Tallinna koostatud olümpiaadid on ikka täiega masendavad.

P.P.S võõra kooli sööklatädi selle eest ei kahtlustanud vist hetkekski, et ta võiks mind sinatada, sest ta arvas, et ma olin olümpiaadil osaleja, mitte parandaja. See võis muidugi tulla asjaolust, et ma olin külmakaitseks oma jääkaru Normi kostüümi selga tõmmanud.