Friday, January 20, 2017

Meie viktoriin

Sel nädalal oli meie tiimi kord korraldada muusikaviktoriin. Alustasime planeerimisega juba sügisel, siis kui tuli üldse uuendus, et tiimid ise teevad viktoriine. Kuna oma esimesel viktoriinil panime albumilahtrisse vaheldumisi nimeks "Love songs" või "Summer Hits", otsustasime enda oma läbivaks teemaks valida Love, lootuses leida albumeid, mille nimi oleks ka päriselt "Love Songs" on. Neid siiski polnud :D

Läksime siis seda teed, et sõna love/armastus pidi olema kas laulu pealkirjas või albuminimes. Päris lõbus oli. Põhikolmikuinimesed (s.h mina) said valida neli lugu oma valikul, kaks väiksema staažiga kaaslast olid esindatud kahe looga.

Tulemused oli päris head - alla 20 punkti ei saanud keegi, mis näitab, et päris üle pea polnud kellelegi. Üle 30 punkti sai ka päris mitu võistkonda. Nii mõnigi ütles pärast, et oli mõnus viktoriin, ei läinud liiga diibiks ära :D Nende tiimide endi korraldatud viktoriinidega on tõesti olnud see häda, et kohati läheb väga nišitooteks ära. Kui Mihkel liste kokku pani, oli ka alati mõni lugu selline, mida tõesti polnud mitte kunagi keegi kuulnud, aga pigem olid lood sellised, et tead küll, et selline lugu on maailmas olemas, aga kes laulab ja mis aastal - no tuleb lihtsalt välja mõelda. Albumid muidugi nagunii :D Välja arvatud need mälestusväärsed korrad, kui on mängitud Killersi "Somebody Told Me" (albumilt Hot Fuss) ja Brainstormi "My Stari" (Among the Suns). Tiimide korraldatud õhtutel on sellisedi möh-hetki oluliselt tihedamalt olnud.

Aga meie nimekiri oli selline:

1Backstreet BoysAs Long As You Love Me
2Marylin MansonThe Love Song
3Must QPraktiline armastus
4MarioLet Me Love You
5Philip Bailey ja Phil CollinsEasy Lover
6GossipLove Long Distance
7Ewert and the Two DragonsThere´s Only Love
8Wolf AliceYou're A Germ
9Anderson .PaakLuh You
10TotoStop Loving You
11John GrantWhy Don't You Love Me Anymore?
12KinoLyubov' eto ne shutka
13N.R.G.I Need Your Loving
14WingsSilly Love Songs
15VennaskondValguse võimendamine ergutatud kiirguse abil
16Def LeppardLove Bites

Võite siis mõtiskleda, millised neli lugu on minu valitud :D

Friday, January 6, 2017

Jumalik märk (ja vaheajast)

Mõni võib ehk mõelda, miks ma oma eelmises postituses nii toredasti käima läinud arutelu oma ignorantsusega soiku lasin. Te oleksite võinud muidugi ka minuta jätkata, aga ma olen märganud, et minu juures üldiselt ilma minuta vestlused pikalt ei kesta (kui just notsu ja Kaur hoogu ei satu, aga sedapuhku olid nad vist ühte meelt :D). Aga miks ma siis rohkem seda teemat ei kommenteerinud?

Ma sain jumaliku märgi :D

Väga reaalse kusjuures. Nimelt oli mul kolmapäeva hommikul postkasti Eesti Kirik :D Umbes nii et "naine, loe ja õpi! Ja siis võta sõna!"

Ma ei tea, kust see tuli, meie aadress oli kenasti peale kirjutatud, nii et päris juhuslik leht nagu ka ei ole. Igatahes ma siis nüüd loen ja õpin.

Aga vaheajast.
Sel korral külastasime veel vana aasta sees Tallinna linna ja Lennusadamat, mille kohta mul midagi väga erilist polegi öelda, nagunii on kõik inimesed seal juba käinud. Ruudile meeldis Lembit väga. Samuti lennusimulatsioon (või ma ei tea, kuidas seda atraktsiooni nimetama peaks) ja paatidega sõitmine. Koos hr Hga vaatasid nad ka paatide ajalugu. Muidu möllas hr H viikingite näitusel (see oli ka põhjus, miks me sel korral kindlasti Lennusadamasse pidime jõudma. Hr H jumaldab viikingeid. Ta sellele teisele näitusele ei hakanud üldse minemagi, sest aega oli ainult kaks tundi. Arvas, et tuleb kunagi kevadel üksi, et rahulikult nautida :D)

Õhtul kondasime mööda Telliskivit ja vanalinna (esialgu söögikoha leidmise eesmärgil. Ja pärast hotelli leidmise eesmärgil, sest ma ütlesin ühel tänavanurgal, et "oh, lähme sinna" ja siis me sattusime vanalinnatänavatele, kus isegi hr H polnud varem käinud :D)

Hotell oli sel korral St Olav ja lühidalt öeldes ei soovita ma seda kohta. Mitte et see oleks otseselt halb või nõme olnud, aga ... mina ütlen selle kohta viisakalt "slaaviliku hõnguga", hr H, kes vahetevahel unustab poliitkorrektsuse, kirjeldas kohta kui "tiblalikku". Mis ses osas on täpsem, et slaavilik oleks nagu pigem positiivne määratlus, aga ma otseselt ei tahaks õhustikule positiivset hinnangut anda. Lisaks tekkis meil esimest korda booking.com-i kaudu broneerimisega tõrge. See tulenes sellest, et ma muutsin broneeringut (alustuseks võtsin madalama tasemega toa, pärast mõtlesin ümber), aga see ei jõudnud kuidagi hotellini. Lõpuks lahenes olukord normaalselt, näitasin lihtsalt oma telefonist broneeringut ja mida ma siis broneerisin ja millise hinna eest. Ja täpselt selle me ka saime. Mis on väga hea, sest muidu oleks me pidanud 64 euro asemel 120 maksma, mis oleks mind (natuke) kurvaks teinud, sest mulle ei meeldinud see hotell nii palju.

Tuba oli suht suvaline (natuke kivimüüri seinas ei muuda veel tuba "keskaegselt romantiliseks"), aga parim oli see, kui hommikusöögil esimese asjana hapukapsas silma (ja ninna) kargas. Ma saan aru, et see pole kaugeltki nii hull kui mu vanematel, kes ööbisid ka Tallinna kesklinnas ja hommikuks keedumakarone ja eelmisel päeval valmis tehtud kohvi said :D Seisnud kohv oli ka St Olavis.

Igatahes on nii hotell Bern kui ka St Barbara Tallinna kesklinnas palju mõnusamad.

Tallinnas jõudsime veel ka kinos "Laulat" vaatamas käia, mis on täitsa armas multikas.

Uuel aastal käisime Tartus Ahaas uut näitust kaemas. Seda ma küll soovitan :) Meil jäi tegelikult päris palju veel läbi tegematagi, nii et seekord ei pea mitu aastat ootama, et uuesti Ahaasse minna, vaid saab ka vahepeal minna ja uusi asju katsetada. Ma kahtlustan, et me oleme Ruudiga seal nüüdseks kuus korda käinud, mis tähendab, et püsinäitusel on meil oma lemmikud välja kujunenud ja liiga palju aega me seal enam ei veeda.

Kuna võtsime seekord Tartusse kaasa ka proua Ämma, jätsin nemad kahekesi elektriauto järjekorda seisma ja rühkisin läbi külma ja tuule Wernerisse Luisa Lottaga kohtuma. Me istusime seal nii kaua, et mu uus, jõuludeks saadud aktiivsust mõõtev kell andis juba teada "it´s time to move", mida ta varem polnud mulle öelnudki :D

Sedasi ta meil läkski. Ma ei ole kindel, et ma olen valmis uuesti tööle minema, aga kaks päeva on aega veel selle mõttega harjuda.

Monday, January 2, 2017

Ja ongi uus aasta.

Tänane päev oli tõeline pühapäev, kus ma ei võtnudki pidžaamat seljast ära. Mõnevõrra häirib mind metsik köha, mis ühelegi ravivõttele alluda ei taha, aga muidu on uus aasta toredasti alanud.

Vana aasta ärasaatmine oli ka tore. Olime õe juures, kus oli täitsa peen õhtusöök, mitu pudelit vahuveini, tina(või nagu me nüüd teame plii)valamine, mille käigus sain ma uueks aastaks õnne, mille olemust pole veel suutnud lahti mõtestada, päris kõvasti ilutulestikku ja muidu mõnusat olemist.

Õhtu kõige kirglikuma osa algatasin juhuslikult ma ise, kui täiesti suvaliselt mainisin, et mulle meeldib uue presidendi juures see, et ta kirikusse ei läinud. Kui nüüd aus olla, siis pole ma siiani kulutanud kolme minutit ka, et selle fakti peale pikemalt mõelda, sest minu meelest on see täiesti normaalne, et Eesti riigis ei ole kiriklikku tänujumalateenistust riigipea ametisse astumiseks. Ma reaalselt ei osanud aimatagi, et esiteks on see teema, mis meie vana aasta ärasaatmisseltskonnas tundeid tekitab. Eh, seda ma muidugi teadsin, et mu õde kirglik on :D Lihtsalt seda ei teadnud, et ta selle poole peal on. Ja teiseks tänasel rahuliku kulgemisega päeva võtsin endale need veerand tundi, et üle vaadata, mida internetis kirjutatakse selle otsuse kohta, ja avastasin, et see on olnud üks ... kirglik teema :D

Ma lihtsalt ei saa aru.

Okei, Meri käis. Aga Päts ju ei käinud, kuigi siis oli kirik oluliselt tähtsamal kohal meie riigis kui praegu. 90ndate alguses oli võibolla tähtsam, sest enne ei tohtinud ja siis sai vaba inimese kombel rahulikult kirikus käia, ilma et see vastuhakuakt oleks olnud. Aga praegu... Ma olen mõelnud tänasel laisal päeval, kas ma oleks pigem selle poolt, et president peaks selliseid tseremooniaid läbi tegema, kui mul pole üht õõvastavat kogemust meie linna kirikuõpetajaga, kes tekitas olukorra, kus noored (minu õpilased) sattusid pahaaimamatult altari ette palvetama. Põlvitama ei pidanud. Aga see juhtus just selle pärast, et kõik olid viisakad (kirikuõpetaja vastu, kes ei mõelnud selle peale, et ta pani mitu noort väga ebamugavasse olukorda, rääkimata minust, kes ma tundsin väga häbi nii enda kui ka kristliku kiriku pärast). Kui ma selle kogemuse peale mõtlen, siis tunnen ma kohe, et igasugused viisakused, traditsioonid ja kombed, mis on seotud kirikuga, ei saa olla mitte üheski ametikohas eeldatavad.

Ja ma reaalselt olen ateistiks olemisest päris mitu sammu eemal. Ses mõttes et ma oskan siiani peast laulda kõiki vastuseid jumalateenitusel :D Ja ma tunnistan kristlikku kultuuriruumi ja religiooni rolli hariduse arengus ja ... kindlasti veel paljusid asju, mis samal ajal tegelikult laseb mul rahumeeli uskuda näiteks seda, et abielu on suht mõttetu institutsioon, mille ülistamine on ... isegi ebaviisakas. Selles mõttes, et abielu on nagu usk, kui tahad, siis abiellu, loomulikult, aga eeldada, et abiellumine teeb "naisest ausa naise", on mu meelest räme.

Tjahh, lisaks selle, et ma tahan ainult sellistes muuseumides käia, kus kõike näppida saab, olen ma y-põlvkonna esindaja ka selles osas, et ma austan ainult selliseid traditsioone, mis mulle meeldivad, mitte traditsioone traditsiooni pärast. Jõuluvana mulle näiteks meeldib.

Saturday, December 31, 2016

Viimaseks postituseks aastal 2016

1. Mida sa tegid aastal 2016, mida sa polnud varem teinud?
Sellest sai juba kirjutatud ka, aga ravimassaaž ja Positivusel ujumine võiksid siinkohal saada ära märgitud.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Mul oli kolm lubadust - lugeda vähem Dontsovat, panna kokku pusled ja kirjutada rohkem. Kaks lubadust sai täidetud :)
Uusi lubadusi pole. Vist.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Kahjuks mitte.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Seekord siis õnneks mitte. Taat ja memm on küll väikseks jäänud...
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2017, mis puudus aastal 2016?
Järgmise viisaastaku plaan. Niisama kulgeda on ka tore, aga mulle hakkab tunduma, et see toob kaasa teatava mandumise.
6. Mis riike külastasid?
Läti ja Norra. Oleks võinud rohkem olla, aga pole ka väga viga.
7. Mis kuupäev aastast 2016 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Ma ei tea... Nii märgilisi sündmusi sel aastal polnud, et päris meelde jääks.
8. Mis oli su suurim läbikukkumine?Ma ei ütleks, et ma milleski oleks läbi kukkunud. Võibolla on suurim läbikukkumine see, et metsikuid õnnestumisi polnud? (kordan eelmise aasta sõnu. Loe ka vastust küsimusele 5)
9. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Jaaa. Mul oli pitsunud närv ja mittetöötav vasak käsi. 
10. Möödunud aasta parim ost.
Parka, saapad, voodi. Vanaks olen jäänud :D
11. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Luisa Lotta ja peika jalgrattamatk. (Minu jaoks täiesti arusaamatu, kuidas inimesed vabatahtlikult jalgrattamatkale lähevda). Prl Vaprakese toimetamised. 
12. Kuhu läks enamik su raha?
Eks ta toidule kulus. Mõnevõrra ka siseturismile. Riietele (ma pole aastaid nii palju uusi riideid ostnud). Uuele kodule.
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Eeee, Trump? Õnneks mu elus päriselt pole selliseid inimesi. 
14. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Reis Norra. Perepuhkuste planeerimine. Saapad :D
15. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2016 meenutama?
Raske valik. Vist ikka Bon Iveri "Holecene". 
16. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
I õnnelikum või kurvem? Sama seis
II kõhnem või paksem? Vist sama.
III vaesem või rikkam? Rikkam. Ma just avastasin, et mu palk on viimase viie aasta jooksul täpselt kaks korda kasvanud :D Sama amet iseenesest kogu aeg. 
17. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Loomulikult vähem internetis olnud. (Kordan eelmise aasta mõtet)

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Helistanud inimestele ja küsinud, kuidas neil läheb. Hmmm, sellest võiks saada uusaastalubadus. Issand, ma arvan, et inimesed saavad rabanduses, kui ma neile niisama helistama hakkan :D
19. Kas sa armusid aastal 2016?
No niiviisi ülepeakaela ja piire lõhkuvalt mitte.
20. Kui palju üheöösuhteid?
Isegi kui oleks mõni olnud, ei tunnistaks ma seda oma avalikus blogis :D
21. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
"Miranda". "My Kitchen Rules". 
22. Parim raamat, mida lugesid?
Kui nüüd tõesti ainult üks välja valida, siis "Algarvude üksildus"
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ei vihka kedagi, aga olen avastanud, et üks kolleeg käib mulle hullult närvidele. Kui päris aus olla, siis lausa kolm kolleegi. 
24. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Te teate ju, et Cigarette After Sex ja Bon Iver. Ma ei tea, mitu korda ma seda sel aastal kirjutanud juba olen :D
25. Mis oli selle aasta parim film?
Ma arvan, et kõik kolm täiskasvanute filmi, mida ma vaatamas käisin (Dr Strange, Bridget Jones ja Brooklyn),meeldisid mulle :D Multikatest SSH ja Zootroopilis. Viimati Tallinnas vaadatud Laula oli ka päris armas. 
26. Mida sa tahtsid ja said?
Tahtsin muusikaviktoriinil Vennaskonda kuulda ja seda ma sain :D
27. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Sain 32 ja olin koos perega. Taas oli tore. Traditsioonilise viktoriini asemel oli muusikaviktoriin loomulikult :D
28. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Selgem olukord elukohaga. Eh, kui meil oleks oma kodu, siis ei oleks meil üldse sel aastal midagi põnevat sündinud :D Seega vist hea, et selgust polnud. 
29. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Rohkem kleite. Soojem. Jepp, need saavad koos eksisteerida. 
30. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Teadmine, et kõik laabub. Alati laabub. 
31. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Ei meenu kedagi. Kindlasti oli toredaid kuulsusi, ma lihtsalt ei mäleta praegu.
32. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Uued juhid ja kitsed. 
33. Kes oli parim uus tutvus?
Veel ühe kolleegiga (lisaks eelmise aasta kahele) olen tuttavamaks saanud. 
34. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2016 õpetas.
Eelmisel aastal võtsin õppetunniks "Lase vabaks!". Lubasin, et õpin 2016 edasi. Õppisin :D Nüüd ütlen, et uuel aastal võiks juba uuesti kinni haarata :)
Imeilusat uue aasta saabumist meile kõigile :)

Friday, December 30, 2016

Aastalõpu väljakutse lõpetuseks

Ma ei saa öelda, et väljakutse sajaprotsendiliselt õnnestus, aga päris hea oli ikka. Kokku 17 temaatilist postitust, lisaks 2 niisama postitust detsembris (pluss praegune ja võibolla homne?), mis tähendab, et aasta viimasel kuul kirjutasin rohkem kui kaks korda tihedamini kui teistel "tiheda kirjutamisega kuudel". Oktoobris ilmutasin näiteks ainult kaks teksti :D

Mõned teemad jäid kajastamata. Näiteks suurim üllatus (milleks arvatavasti oleks hr H õe abiellumine), parim film (ei hakka seda piinlikku punnitamist siia tegema), suurim pettumus (ma ei teagi, mis see oli. Praegu ei meenu midagi väga suurt), suurim õppetund (ma ei tea, kas see just õppetund on, võibolla pigem muutus, aga sel aastal olen ma õppinud, et tegelikult ei juhtu midagi hullu, kui ei ole kogu aeg inimestega poliitiliselt korrektne. Ma kuidagi nagu ei viitsi enam) ja suhted inimesed (mis on arenenud, sest ma suhtlen inimestega väljaspool perekonda ja väljaspool tööaega. See pole väga omane mulle olnud mingi viimased kümme aastat).

Sedasi ta siis läkski.

Wednesday, December 28, 2016

Aastalõpu väljakutse (6b) - kõige jaburam olukord

Eile Tallinnas minipuhkuse raames mööda vanalinna ringi traavides oma direktorilt väga ebameeldivat kõnet saades (selle kõnega hoidis ta ära minu jaoks väga nõmeda olukorra, mille eest ma olen talle kohutavalt tänulik, kuid mis samal ajal tekitab minus siiani häbi, et ma oma asju korras pole hoidnud) meenus mulle, et tegelikult oleks 6. väljakutse teema all (kõige jaburam asi), kus ma meie kolimisest rääkisin, võinud kirjutada hoopis ühest teisest loost. Ja kuna lugu on, noh, nii jabur :D, räägin ära.

Asi oli nii, et kord tulime kolleegiga baarist. Eh, tegelikult ei tulnud :D Tavalisest söögikohast täiesti tavalisel varaõhtusel ajal. Mulle meenus, et olime eelmisel päeval Ruudiga talle raamatukokku ühe kohustusliku kirjanduse raamatu tellinud, ning mõtlesin, et toon ära. Ütlesin seda ka kolleegile ja nii me sõbralikult lahku läksimegi.

Raamatukogus selgus, et mul polnud rahakotti kaasas (ärge parem mõtisklege, kuidas ma söögikohast rahakotita ausal kombel tulema sain, ma ise ka ei tea), nii et raamat jäi saamata.

Hakkasin kodu poole kõndima, kui  seesama kolleeg mulle tänaval vastu jalutas. Viisakas smalltalk ka:

Vat kus nali, näemegi jälle
Näeme jah
Said raamatu lapse jaoks?
Jaa, muidugi.
Oh, näita mulle ka seda raamatut.

Saate aru, ma olin just mingitel segastel põhjustel valetanud, et ma sain raamatukogust raamatu, mida ma ei saanud. Ja nüüd tahtis vestluspartner seda raamatut näha :D

Mul jooksis reaalselt mitu stsenaariumi korraga peast läbi, kuidas olukorrast väljuda - teeselda kotist otsimist ja karjatada meeleheitlikult "Ma olen raamatu kaotanud!!!!" või lihtsalt ära joosta või teeselda, et ma ei kuulnud.

Õnneks (sest muidu oleks hiljem veel piinlikum olnud) tekitasin lihtsalt väikese pausi ja tunnistasin siis üles, et ma ei saanud raamatut. Ja ega sellest midagi ei olnudki.

Lihtsalt. Ükskord ma ka valetan ja KOHE jään vahele. Mind ajas veel terve nädal itsitama töö juures, kui seda konkreetset kolleegi nägin.

Vähemalt olen saanud nüüd inimestele rääkida õpetliku loo, kuidas ei tasu luisata.

Friday, December 23, 2016

Minu (ja mu ema) jõulumälestused ja -traditsioonid

Täna on täitsa paslik ilma igasuguse väljakutseta jõule meenutada. Nagu nii mõnigi teine on teinud.

Ma olen selle teema peale päris tükk aega mõelnud. Eriti pärast VVN-i kommentaari Ritsiku juures, kus ta loetles erinevaid kingitusi, mis ta lapsena saanud oli. Ma nimelt ei mäleta peaaegu mitte ühtegi.

Ükskord sain vanaemalt "Nils Holgerssoni" raamatu. Sellest, et kingitus vanaemalt oli, sain ma muidugi hiljem aru, raamatusse oli sisse kirjutatud "Jõuluvanalt". Aga vanaema käekirjaga. Ma kahtlustan, et see kingitus pidi olema sel aastal, kui ma esimeses klassis käisin. Võibolla selle pärast on mul "Nils Holgerssonist" suhteliselt õõvastavad mälestused. Kõige eredamalt on mul meeles too kuninga ausammas, kes ellu ärkas. Gustav II Adolf?

Üks kingiks saadud raamat on veel eredalt meeles. Isa kingitud armastuluuletuste kogumik, selline paks ja valgete kaantega. Selle kaudu tutvusin Doris Kareva ja Juhan Viidinguga, kes on siiani väga armsad mulle.

Lapsepõlvest mäletan veel üht kingitust - see oli algklassides ehk 90ndate esimesel poolel. Ja siis oli mingi rootslaste pere, kes saatis mulle ühe barbie-laadse nuku koos riietega. See oli täiega fantastiline kingitus, sest esiteks oli nukk blondide lokkidega, mida kellelgi teisel ei olnud. Ja kleidid olid lihtsalt enneolematud.

Jõuluõhtutest on mul oluliselt rohkem mälestusi. Eriti hästi meenub üks kord, kui olime maal mu vanaema juures ja tädil "läks kõht hullult lahti just siis, kui jõuluvana tuli". Ükskord vedasid isa ja teised mehed jõululaupäeval saepuru (??? need võisid ka lauad olla, kui ma järele mõtlen) meie pööningule. Mäletan seda, et oli juttu, et niiviisi ei tehta, ikkagi püha päev ja puha, et halb enne. Ja mäletan seda arvatavasti sellepärast, et järgmise aasta 1. juunil suri mu tädi.

Täna emaga viimasteks jõululauaostudeks valmistudes uurisin temalt, kuidas neil jõulude ja nääridega oli. Ema sõnul neil jõule ei peetud, mu vanaema ja vanaisa olid võimude poolt liiga ära hirmutatud. Samas ema vanaema Nänn olevat jõuluõhtul alati kirikus käinud. Ka muude pühade puhul. Ja sellest ei tulnud mingit pahandust. Ema rääkis, et ka koolilapsed käisid, aga pärast pidi minema direktorile aru andma. Ema, kes ei olnud kommunistlik noor, ei pidanud minema. Hiljem lahendati olukord lihtsalt ja efektiivselt - jõuluõhtul oli noortel kohustus minna surnuaeda eesti kultuuri suurkuju hauale laulma.

Küll mäletas ema juba varasest lapsepõlvest nääripidusid, mida peeti koolimajas. Just seal saadi kingitusi, kodus neid enam ei jagatud. Kõige ägedam olevat olnud enne tantsu tühjas saalis mööda värskelt vahatatud põrandat joosta.

Praegu on meil jõulukombestik üsna hästi paigas. Ühel aastal oleme jõululaupäeval minu vanemate juures, järgmisel siis hr H vanavanemate juures. Ja kui oleme jõululaupäeval hr H sugulastega, toimub minu suguvõsa jõuluõhtu koos kõigi mu õdede ja nende peredega 25. detsembril. Viimased 23 aastat on meil käinud jõuluvana, kes ei ole keegi meie sugulane. Ka sel aastal on ta tulemas :D Kingitusi on alati kohutavalt palju, sest vaatamata mu ema paarile hädisele katsele võtta jutuks loosipakid pole see siiani käiku läinud. Loodan, et niipea ei lähe ka.

Jõuluõhtul on alati väga palju süüa, soe toit ja lisaks alati kartulisalat ja täidetud munad. Magustoit ka. Kõige olulisem on, et järgmisel päeval oleks võimalik jääke süüa. Enne seda, kui jõuluvana tuleb, sööme ja siis on "milline oli sinu aasta" ring, kus kõik inimesed räägivad, milline aasta oli.

Meie oma pere jõulutraditsioonideks on hästi palju karda, sest Ruudi jumaldab karda. Kusjuures see on vist ainus sõna, mille käänamisega tal tõsiselt palju pusimist on olnud :D Lisaks loomulikult "piparkookide" küpsetamine ja kaunistamine. Jutumärkides sellepärast, et Ruudi ei kannata piparkoogitaigna lõhna ja mina lihtsalt ei armasta piparkooke. Hr H ... sööb üldse ainult liha :D Nii et me küpsetame küpsiseid ja kaunistame neid. Täna just valmis meil lõpuks vaagnatäis päkapikke, südameid, lumehelbekesi ja ringe.

Kuusk on meil ka alati olnud, hr H metsast toob. Sel aastal ei kannatanud me Ruudiga teda ära oodata ja panime ise püsti, mis oli väga naljakas, sest see kuusk oli ... ütleme siis erakordselt äbarik. Kui me ehetega lõpetasime, siis kuusk enam välja ei paistnud. Sest teda oli lihtsalt nii vähe :D

Lõhnaküünlaid on meil sel aastal päris palju. Ruudi näiteks ostis oma jõululaadale kaasa saadud raha eest ühe kukekommi ja karbi mandariinilõhnalisi küünlaid.

Minu isiklikuks traditsiooniks on jõulude ajal "Bridget Jonesi päeviku" lugemine. Peangi välja otsima. Saunas on käidud, mandariinid on ootamas -  pühad on käes :)

Wednesday, December 21, 2016

Aastalõpu väljakutse (16) - reisid

Eile olin ma koolilaste jõulupeol, mis oli väga meeleolukas. Nii suure kooli eeliseks on see, et meil on väga palju andekaid inimesi, kes muidu jaguneksid erinevate koolide vahel ära, aga nüüd on kõik meil ja täidavad aktuseid ja muidu esinemisi. Eeskava kestiski üle pooleteise tunni ja oli täitsa muhe vaadata.

Aga tänane teema on siis reisid.

Reiside alla läheb sel aastal kindlasti see, kui me Norras käisime. Ja teiseks perekondlik Peipsi-veere-retk. Salacgrivas käimine reisi alla ei lähe, sest siis ei läinud me mitte Lätti, vaid festivalile.

Aga Norra oli väga mõnus. Mul on ääretult hea meel, et ma nägin tõeliselt mägist Norrat kogu tema karmis ilus. Nägin esimest korda liustikku. Mägedes sõitmine oli samuti üsna tore, ainult süda kippus pahaks minema. Ostsin endale parka ja kindad. Elasin nädal aega järjest hotellis. Sõin traditsioonilist Norra jõulusööki. Ühesõnaga, oli üks tore reis.

Teine märkimist vääriv reis kulges mööda Peipsi järve kallast alt üles. Selle käigus sõitsime korraks läbi Venemaa, ületasime Emajõge selle toreda alusega, külastasime Piusa koopaid, nägime hr H sugulasi surnuaial (nende hauaplaate siis), imetlesime Alatskivi lossi (Ruudi lemmikatraktsioon, tal on siiani telefoni taustapildiks Alatskivi loss), käisime Voronja galeriis, kus sõime suurepärase lõunasöögi vabas looduses, ujusime öises Peipsis ning olime lihtsalt niisama suguseltsiga koos.
Selline mõnus retk oligi


Monday, December 19, 2016

Aastalõpu väljakutse (15) - suurim õnnestumine

Tööalaselt oli eelmisel aastal vist suurim õnnestumine see, et kolm mu õpilast sooritas eksami maksimumilähedase tulemusega. Mitte et ma enda rolli siinkohal ainumääravaks peaks, aga tore oli ikka. Lisaks oli üle 80 punkti laksutajaid ka päris viisakas hulk.

Teine (samas suurusjärgus) õnnestumine oli see, et ma suutsin järjest 4 minutit ja 30 sekundit plankida. Oleks ehk kaugemalegi jõudnud, aga siis lõpetas mu vasak käsi töötamise.

Huvitav, kas need on omavahel seotud?

Pagan.

Mulle meenus just üks asi, mis jäi tegemata (kuigi ka seda jõuaks veel teha), ehk suurim ebaõnnestumine.

"Mäeküla piimamees" jäi ikka lugemata.




Sunday, December 18, 2016

Aastalõpu väljakutse (14) - mis jäi tegemata

Ma ikka üritan mitte täielikult läbi kukkuda oma väljakutsega ning kindlalt lõpuni jõuda. Mul teemasid nagunii detsembri viimase päevani pole :D

Niisiis, asi, mis jäi tegemata.

Esimesena meenub mulle kohe see, et ma ei jõudnud hambaarsti juurde, mis on natuke paha lugu, sest ma tunnen, et tegelikult oleks parem olnud, kui ma oleks jõudnud sel aastal ära käia. Aga ma lihtsalt ei saanud enam aega, nii et see väga ei loe.

Minu oma laiskusest jäi tegemata rabas ööbimine koos päikesetõusu vaatamisega, Ma ei tea, miks ma selleni ei jõua. Okei, kaks viimast aastat olen suve liiga jahedaks põlanud, aga ma saan ise ka aru, et tegelikult on see ettekääne. Nii et ehk uuel aastal.

Terve hulk potentsiaalselt toredaid raamatuid jäi lugemata.

Käsitöö jäi täiesti tegemata (ma tegelikult ei tea, kas ma ikka tahtsin seda teha. Vist tahtsin)

Joogatrenni ma ka ei jõudnud.

***
Siia lõppu siis ka see, mis sai sel aastal tehtud. Nimelt rääkisime täna hommikul Ruudiga ausalt läbi, mis värk nende jõuluvanade ja päkapikkudega on. Mul polnud südant talle otse silma vaadates valetada: "Oh, pojake, muidugi ei pane meie iss´iga sussi sisse üllatusi." Muidu ma seda jõuluvana-värki valetamisena ei võta, aga nüüd oli seis ikkagi sealmaal, et on valetamine. Kahju oli küll. Poiss ise ei võtnud asja kuigi traagiliselt. Meie jutt sai alguse üldse sellest, et ta mainis, et "jõuluvana pole ikka päris. Ma nägin, kuidas vanaema R. kingitusi kotti pani." ja "keegi saab ka sel aastal kingituseks ilutulestikku". :D

Aga see hämming on tal ikka, kuidas mul on õnnestunud sussi niiviisi täita, et tema pole kunagi näinud. Väike jõuluime seegi ;)