Thursday, February 1, 2024

Mõnusa Beebi 1. kuu

Täiesti hullumeelne lugu, aga juba terve kuu on meil olnud üks Mõnus Beebi. Ma pole siiani otsustanud, kuidas teda blogis nimetada, sest miskipärast ei tahaks pärisnime siia kirjutada. Sildina on ta Matilda, mis on nimi, mida mõtlesime panna, aga jäi kasutamata, sest mõned siin ei suutnud üle saada Matilda kõlalisest sarnasusest sõnaga dildo. Sellised probleemid siis. 

Igatahes. Esimene kuu. I-me-li-ne. Mul on täiega kahju, et see möödas on. Juba praegu igatsen esimeste nädalate beebimullis olemise õnnetunnet. Praegu on ka õnn. Ja nii-nii suur armastus, kui ma teda süles hoian või vaatan magamas või imetan või vannitan või ... mida iganes teen. Aga see täielik immuunsus välismaailma suhtes pluss kõigutamatu õnnetunne on vähenenud. Asemele on natuke tulnud seda hormoonide osa, kus kõik ajab nutma. Näiteks imetasin üks päev siin Matildat ja nutsin samal ajal, sest ma lihtsalt ei suutnud lõpetada mõtlemist sellest, et äkki juhtub temaga midagi ja ma jään temast ilma. See ehk ilmestab mu meeleseisundit kõige paremini.

Sellest, et sünnitus oli tore, ma juba kirjutasin. Sealt edasi läks ka vahvasti. Saime peretoa, kuigi alguses öeldi, et pole ühtegi vaba. Õnneks siiski oli ja järgmised kolm päeva nautisime TÜKi võlusid. Mulle ausalt öeldes väga meeldis haiglas olla. Kolm korda päevas toodi süüa ja pärast viidi nõud ära, koristama ei pidanud, lapsega tegelesid profesionaalid (hommikune silmapesu ja nabapuhastus näiteks), mõnna oli. Kolmapäeval (see on siis teisel elupäeval? Sünd oli esmaspäeva hilisõhtul) hakkas küll kaalumine pihta, sest kuigi mingi maani on kaalukaotus ju beebidel loomulik, siis Matilda oma läks paljuks ja muudkui langes. Esimeste kaalumistega selgus, et ta oli pärast söömist kergem kui enne söömist :D Ehk siis tuli pudel. Minu jaoks polnud see probleem. Esiteks ma usun sellesse, et beebidele tegelt meeldib üldjuhul nagunii tiss rohkem kui pudel, et ma ei pelga, et pudeli maitse suhu saanud laps põlgab rinnast imemise ära. Ja teiseks oli minu jaoks täiesti ok võimalus, et mul ongi pudelibeebi. Jepp, ma eelistan rinnapiima, sest see on a) mugavam, b) odavam. Aga emotsionaalselt pole see minu jaoks nii hirmutav. Igatahes võttis Matilda rõõmuga nii rinda kui ka pudelit ja kui mul veel piim ka rindadesse tuli, läks eriti lõbusaks. Neljapäeval saime koju koos tutika beebiga, kel küll oli silmas kerge põletik, aga ei miskit hullu. Ja pärast herr Keemiku töölt läbikäimist saimegi koju suure venna juurde :P

Kui ma haiglas olles natuke muretsesin, kuidas kodune elu, kus kõige eest ise peab hoolitsema, kulgema hakkab, siis kodus olles selgus, et samasugune chill elu jätkus. Sünnitusest taastusin hästi kiiresti, mul polnud ühtki hetke, kus ma poleks saanud kahel kannil istuda või oleks mingi nõrkus peale tulnud või mis iganes olla võiks pärast sünnitust. Lippasin ringi nagu nõtke gasell, herr Keemik tassis toitu mulle ette ja beebi pmts magas (ja suure palumise peale sõi). Mul oli füüsiliselt nii hea olla (mitte mingisugust iiveldust! Mitte mingisugust raskust pissimisel! Mitte mingisugust seljavalu!), öösel sai magada 3+ tunni rütmis, päeaval lisaks, kui soovi oli, aga mul üldsielt polnud. Ma olin nii mõnusas seisus, et tegin terve esimese kuu täiega palju tööd. Näiteks läheb mul nüüd järgmisel nädalal 5 minu juhendatud uurimistööd kaitsmisele, sest mul oli aega lõpuks ometi kogu aeg kaikaga taga ajada õpilasi pluss väga põhjalikku ja kiiret tagasisidet anda. Veel detsembris oli esimesele kaitsmisele jõudmas 1 töö. Lisaks olid mul veebitunnid mu IB õpilastega ja Harno tööde lõpetamine. Et iga päev sai tööd tehtud, aga see on olnud nii mõnus, sest mul on olnud aega ja vaimset võimekust, et seda kõike rahulikult teha. Matilda üldiselt on maganud sel ajal.

Magamisest rääkides. Kui ma oleks eile selle postituse kirjutanud, siis ma oleks öelnud, et see laps on imemagaja. Aga juhtumisi just täna öösel oli ta üleval kella kolmeni ja sõna otseses mõttes röökis. Aga mitte valust, vaid pigem kokkuvõttes väsimusest. Ja no lõpuks kella kolmest edasi magas kokkuvõttes 7 tundi hambad laiali, vahepeal oli 5 minutit söögipausi ja lõpuks ma ikka äratasin ta üles, sest muidu oleks päevakava väga kummaliseks läinud. Ise olen suht väss, aga minu mure, sest ma ärkasin kaheksaks üles, et Ruudiga olla hommikul (see on minu lähenemine vanema lapsega kvaliteetaja veetmise osas) ja praegu nt kirjutan blogi, mitte ei maga. See vanema lapse teema on kusjuures suht keeruline minu jaoks ikkagi. Ja mul on 16-aastane vägagi mõistlik tüüp kodus. Aga ikkagi tunnen ma, et ma pean teadlikult panustama sellesse, et ta ei tunneks, et tema on nüüd vähem tähtis. Ma ei saagi aru, kuidas saavutada seda nooremate lastega, ausalt. Sest üsna alguses oli meie juures herr Keemiku tütreke ja see oli minu jaoks tõesti keerukas, mul oli võrdselt kahju nii endast kui temast. Mina vajasin oma rutiini ja puhkust, tema vajas minu tähelepanu. Ma saan aru, et igapäevaselt perena koos elades loksub asi kiiremini paika, aga väga palju kurnavam tundub küll kahe lapsega. 

Aga magamisest. Üldiselt magab beebi kenasti. Isegi mingi teatav rütm on hetkel olemas. Ööuni kui selline on kuskil keskööst poole üheksani hommikul, selle sisse jääb kaks söögipausi. Ja päeval magab 2,5-3 tundi, on tunnikese üleval ja magab jälle, õhtuti on natuke pikemalt ka üleval. Mulle tundub, et ta magab väga palju, aga samas tegin kahel päeval unede jälgimist ja selgus, et ta magab ööpäevas umbes 16 tundi. Mis on n-ö miinimumprogramm, sest 0-2kuused titad magavad keskmiselt 16-20 tundi ööpäevas. Ma ei suuda aru saada, kuidas on võimalik veel rohkem magada :D Ma jõuan praegu kohati hädavaevu mähkmed ära vahetada ja sööta. 

Magab ta omaette kas diivaninurgas või oma korvis meie voodi ees. Selle diivaninurgas magamisega on mitu korda natuke nalja saanud, sest inimesed ei märka, et ta seal magab tunde. Kahel ööl on ta ka meie voodis maganud, aga vähemalt praegu ei sobi see mulle üldse, ma magasin mõlemal korral nii kehvasti. Lisaks ei ole seekord lamades imetamine eriti mugav, ma kahtlustan, et mu rinnad on liiga suured nii väikese inimese jaoks. Ja kuna ta tegelikult magab kenasti enda asemel, hoiame seda joont. 

Kehvemat hetke on tal olnud esimese kuu jooksul 3 korda, siis on olnud sellist arusaamatut ja pikka röökimist (ma ei ütle nutmist, sest sest seda oskab ta nüüdseks ka teha, aga ma mõtlengi sellist hingetuks tegevat karjumist, mis kestab tunde). Kõigil kolmel korral on see olnud nii, et istun, pambuke süles, ja endal ka pisarad voolavad. Aga lõpuks on need möödunud ja õnneks siiski on neid harva ette tulnud. 

Arengu osas ei oska ma midagi väga kirjutada. Ta naeratab nüüd ka ärkvel olles ja tundub, et teadlikult. Näiteks naeratab mind nähes. Või jänest. Või tigu. Sensoorne tundlikkus (teadlikkus?) on kõvasti kasvanud. Eile pärastlõunal pikutas ta 30 minutit tegeluskaare all ja vestles jänesega. Ma pidin vahepeal käima jänest õigetpidi tõstmas, samal ajal sain söögi pannile valmima. Mustvalget raamatut, kus on tigu ja liblikas ja koaala ja veel mingid tegelased, meeldib talle ka vaadata. Siis võibolla mitte nii mugava arenguna on paremaks läinud ka kuulmine, mis tähendab, et mingitel hetkedel (suikumise faasis, unetsükli vahetumise ajal 45 minuti paiku) on võimlaik koduste helidega tema magamist segada. Me elame ju elutoas, ainult öösel oleme magamistoas. Igatahes ei maksa tema uinumise ajal asju maha pillata, ootamatult karjatada, uksega prõmmida. Magamise ajal need helid õnneks teda ei sega veel. Selle esimese kuu jooksul on ta õppinud eelistama mind, mida ma tahaks paremaks saada, sest no lapsel on ikkagi isa ka ja ma eelistaks, et nad ikkagi koos kahekesi hängivad vahetevahel. Praegu on see hängimine natukene nutune pahatihti. Lutti on ta ka õppinud imema, aga see on pigem harva kasutusel, üldiselt sülitab välja ja jääb solvunult magama. 

Igasuguste ettevalmistuste osas võib nüüd tõdeda, et murtsesin täiesti asjatult. Ma ju mõtlesin, et oleks pidanud tegema üht või teist, aga kokkuvõttes - toimis ka nii. Näiteks seesama haiglakott, mille ma panin kokku hommikul, kui hakkasime haiglasse sõitma. Ma polnud ju isegi alustanud pakkimisega, aga ma küll ei arva, et midagi puudu jäi. Tegelikult kasutasingi kaasavõetud asjadest hambaharja ja -pastat, juuksekumme ja siis kojuminekuriideid nii endale kui ka beebile. Kusjuures enda riiete osas tegelikult piisas puhtast t-särgist. Asjad, mida mul kaasas polnud, aga mis oleks võinud olla, sest neid läks vaja. "Hügieenisidemed" mulle, sest TÜKis neid juurde ei taheta anda. Õnneks meie beebigrupis oli üks naine juba sünnitanud ja soovitas, et kõige paremad on täiskasvanute mähkmed. Ja tõsi ta on, absoluutselt ebaseksikad, aga ikkagi inimlikumad kui need hirmsad sidemed + võrkaluskad. Kaitsevad ka paremini. Ja smuutisid läks ka päris palju. Aga neid mõlemaid sai herr Keemik tuua, nii et mul otseselt probleemi polnud. 

Kokkuvõttes oligi nii, nagu ütles mu kriisinõustaja - kõikidest asjadest on tõeliselt vaja ainult turvahälli, sest muidu ei saa haiglast koju. Ja arvestades, kui näljane ma esimesed päevad olin, siis võibolla on müslibatoonid ka üsna vajalikud. 

Aga kogu selle esimese kuu üldistuseks tahaksin kogu aeg kõigi ees uhkustada oma imelise beebiga, käin temaga kogu aeg igal pool, kus vähegi võimalik. Et kõik ikka näeks, kui tore väike tita mul on :D Et kui siit edasi läheb ka deemon-beebiks ja ma järgmised kolm aastat magada ei saa ega julge avalikes kohtades viibida, siis esimene kuu on olnud väga-väga tore. 

Kasvamise osa lisan uuel nädalal, kui oleme arsti juures ülevaatusel ära käinud. 
Edited Ametlikud mõõdud olid 3850 grammi ja 53 cm. Et selline keskmine vastsündinu 😏


Tuesday, January 30, 2024

Kuidas ma pretsedendi lõin ehk lugu rahanõutamisest

Enne veel, kui Imelise Beebi esimene elukuu täitub (jah, võib kahtlustada, et see blogi muutub nüüd puhtalt beebiblogiks), püüan visandada ka raseduse teise poole. 

Viimati kirjutasin oma rasedusest juuli keskel. See oli aeg, kus mulle tundus, et iiveldus hakkab järele andma ja tunneli lõpus hakkas vaikselt valgust paistma. 

Noh, tegemist oli läheneva rongiga :S

Tegelikult juulis ja augustis ma ikka elasin, mul ju pikk puhkus. Lebotasin ja käisime hästi palju spaades. Vees oli hea olla. Iiveldus oli foonina kogu aeg olemas, kuid talutav. Mingil hetkel tekkis küsimus, millal ma töölt koju jään. Ja see oli mõttekoht, sest tähtaja järgi oleksin saanud olla tööl detsembri keskpaigani, aga ma hakkasin mõtlema, et ma siiski tahan enne sünnitust ja enne jõule natuke puhata, nii et andsin teada, et ma olen olemas detsembri alguseni. Kooli seisukohalt mitte kõige mugavam variant, sest niiviisi jäi paar nädalat ripakile, aga tegime kokkuleppe, et mängime natuke tundide jaotusega ja saab hakkama. 

Septembris läksin tööle ja selgus, et see paganama iiveldus üksnes tegi näo, et ta on möödumas. Koos vaimse koormusega tuli ta vägagi jõuliselt tagasi. See oli aeg, kus ma kohati täiesti alla andsin oksendamise osas. Ses mõttes, et ma ei hoolinud enam sellest, kus ja kuidas, lihtsalt tegin ära ja elasin edasi. Selleks ajaks oli mu vaimne pool nagunii üsna räbal, mul olid süümekad kogu maailma ees, aga eelkõige pere ees, sest ma ei jõudnud mitte midagi teha. Ja see ajas mind kogu aeg nutma. Mis omakorda tekitas süümekaid. Lisame siia fakti, et mul on nagunii kehatunnetusega lood sellised nibin-nabin ja rasedus ei ole miski, mis aitaks väga palju kaasa, sest muutused on suured ja üsna kiiresti toimuvad. Ja lisame ka selle, et tööl käimine andis võimaluse tunda süüd ka õpilaste ees, sest jepp, seda süüd tundsin ma pidevalt, sest ma ei jaksanud olla selline õpetaja, kes ma olen harjunud olema. Et kokkuvõttes olin räbal paljudes aspektides.

Septembri lõpuks muutus olukord juba väga painavaks. Rääksin küll ämmakale, et raske on, aga ta pigem lohutas, et iiveldus peaks ikka üle minema ja on normaalne, kui olen väsinud. Õnneks kurtsin seda ka sõbrannale, kes ütles, et mingu ma raseduskriisi nõustaja juurde, tal on kontakt. Ja nii ma oktoobri alguses Liisa juurde jõudsin. Ja läks kolm kohtumist, et ma mõistaks, et niiviisi ei saa see asi enam jätkuda ja nii sündiski otsus minna kergemale tööle. 

Eesti vabariik on loonud nimelt väga toetava võimaluse rasedale. Kui olemasolev töö on rasedale liiga raske (kurnav, ohtlik), siis võib ta jääda pmts haiguslehele. Ehk tööl ei käi ja raha saab nagu haiguse eestki 70% eelmise kalendriaasta palgast. Teine varaint on see, et ohtlikke või liigkurnavaid tegevusi ei pea tegema, sel juhul on rasedal vähendatud töökoormus (nt 50%) ja sellega seoses vähendatud palk ning sotsiaalkindlustusamet maksab juurde selle osa, mis puudu jäi eelmise aasta sama perioodi 100%-st. 

Mina valisin teise varaindi, sest päris lõplikult koju ei olnud ma nõus veel jääma. Ja siit edasi hakkas nalja saama.

Ma olen jätkuvalt õpetaja, nii et kui tavaliselt on kergemale tööle üleminek seotud sellega, et inimene ei tõsta enam raskeid asju või ei puutu kokku ohtlike ainetega või ei tööta öösel, siis minu puhul tekkis küsimus, mida see üldse tähendaks. Et ei valmista tunde ette enam? Või ei hinda töid? Kokkuvõttes taandus asi loomulikult sellele, et vähendasime mu koormust. 

Viltu hakkas aga vedama selle asjaga kohe, sest käisin ämmaka juures vaheajal ja ütlesin talle, et mul nüüd vaja sellist paberit. Tal polnud selle vastu midagi ja kirjutas paberi kohe valmis. Mis tähendab, et järgmisel hommikul leidisn oma postkastist teate, et olen edaspidi töövõimetu. See kiri jahmatas mind kahel põhjusel - esiteks ma ei olnud ju täielikult töövõimetu ja teiseks ei pidanud see asi üldsegi mitte kohe nii ametlik olema, sest ma polnud oma tööandjaga sõnagi rääkinud ega mingeid kokkuleppeid teinud. Ütleme nii, et direktor ja õppelaja juhataja olid vägagi ähmi täis sel hommikul. Ka nemad olid saanud samasuguse lakoonilise teate. Ja leida kolme päevaga rohkem kui täiskoormuse jagu õpetajat meie provintsilinna gümnaasiumisse pole kindlasti võimatu, kuid siiski üsna keeruline missioon. 

Pärast telefonivestlusi, ümarlaua vestlust ja kirjavahetust, millesse oli haaratud ka mu ämmakas, sai siiski selgeks, et täielikult ma töölt ära ei jää ja  saime paika plaani  - jätkan 60% ga, minu kõrvale tuleb üks pensonile läinud õpetaja. See osa ei olnudki keeruline. Asi läks käest, kui ma kuu lõpus raha hakkasin tahtma. 

Nimelt olin ma ametlikult ikkagi töövõimetu ehk ei teinud tööd ehk ei saanud palka selle eest, et ma vähem tööd teen. Ja ilmselgelt ei hüvita sotsiaalkindlustusamet inimesele 100% palka, kui ta ametlikult on lihtsalt haige. Ja noh, lisame siia selle nüansi, et ma kaotan kõvasti rahas iga kord, kui mulle maksab mõni terviseamet, mitte ministeerium, sest ... õpetejate palk tõusis päris mitu protsenti 2023. aasta jaanuaris, mul jääb iga toetuse maksmise arvutamise perioodi vähem või rohkme 2022., mis tõmbab summat kõvasti alla. 

Igatahes. Kool mulle ei maksnud kolmandiku oktoobri eest, sotsiaalkindlustusamet ka ei maksnud, sest neil käib arvutus 30 päeva kaupa, mitte kuuarvestuses (lisaks sellele, et neil polnu nagunii põhjust mulle maksta). Ehk siis jäin ma rahatuks. Mul ei olnud VAJA seda raha kohe, sest ma olen ju kõrgepalgaline ega pea enam elama palgapäevast palgapäevani, aga nagu natuke veider oli. Ja lisaks - igasugune statistika väidab, et Eestis on päris palju leibkondi, kus puudub rahapuhver. Et see oleks võinud olla täitsa paha lugu. Mina vidutasin silmi, hingasin sügavalt sisse, ületasin oma hirme telefeoniga rääkimise osas ja muudkui ajasin oma raha jälgi. Suht absurd - ma läksin lihtsamale tööle üle, et vähendada stressi, ja sain kõvasti rohkem stressi :D Ja tööandja vabandus oli - sellist asja pole meie personali- ja palgaarvestaja varem näinud. 

Jepp, arusaadav. Aga see nägematus ei takista tal pidevalt tegemast mingeid otsuseid, mis osutuvad minu jaoks üsna ebamugavaks. Äkki siis küsiks kellegi käest. Sest kui ikka mõnda aega sulle juba räägitakse, et see ei ole lihtsalt töövõimetusleht, mis on mulle avataud, siis äkki ongi see nii, mis sellest et sa pole varem midagi sellist näinud. Ma olin väga lähedal sellele, et esitada kaebus. Sest ühel hetkel tekkis jõuetus, et miks mina pean nii palju tegema, sest keegi teine ei saa oma tööülesannetega hakkama. Aga siis tundus asi jonksu minevat ja ma ei teinud kaebust, sest tegelikult inimlikult oli mul natuke kahju meie arvestajast. 

Kokkuvõttes sain ma mingil hetkel novembris siiski hüvitatud summa ja oktoobris saamata jäänud palga sain detsembris ikkagi kätte. Sellesse aega jäi ka mitu kõnet teemal "kuidas sel perioodil lisatasusid saada", sest ma tegin suvel-sügisel Harnole erinevaid ampse ja nad tahtsid detsembris summad välja maksta. Seda võib, aga nagu tädi telefonis soovitas, siis ülekande selgitus peabki olema "tasu varem tehtud töö eest". No ja siis jäi siia perioodi ka minu preemiatrauma. 

Ma läksin 4. detsmbril emapuhkusele. Mingi nt 10. detsembril maksti töötajatele preemiat, mida mina ei saanud. Ja vana tuss kuidas ma solvusin. Jälle - mul ei ole vaja-vaja seda raha, aga küsimus oli austuses. Ma olin pea terve aasta tööl (pmts oli detsembrisse jäänud 1 nädal õppetööd), nagunii tegin detsmbris tööd, sest kahjuks ei saa õpilastega laksust joont alla tõmmata, nagunii tegelesin sellega, et toetasin veel oma järeltulijat, sest selgus, et tegelikult polnudki keegi temaga kokku leppinud, mis kursuseid ta andma hakkab, ja kõige krooniks oled sa tööandajana sõlminud minuga kokkuleppe, et ma täidangi mõningaid ülesandeid detsembris-jaanuaris, lihtsalt palka saan selle eest märtsis. Ja kõike seda teades tundub aus mulle preemiat mitte maksta! Preemiat kusjuures võib maksta ka emapuhkuse ajal, sest see on taas kord "tasu varem tehtud töö eest". Emapuhkuse ajal ei tohi tööd teha!

Aga ma ka küsisin, miks ma ei saanud, mille peale direktor helistas mulle, vabandas ja ütles, et tal polnud kavas mind preemiast välja jätta, vaid maksta seda märtsis, sest praegu ju ei tohi. Noh, näis. Märts pole kaugel. Samas. Mul armas kolleeg sai detsembris lapse, preemiat ei saanud ja talle pole keegi maininud, et kunagi hiljem saaks. 

Aga see kõik oli niisama taustaks. Muidu käisin tööl ja sain aru, et paganas - poole kohaga on ikka päris okei õpetaja olla. Siis tulid jõulud ja uusaasta ja sünnitus ja ... Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, ma vist ei ole saanud novembri kolmandiku eest sotsiaalkindlustusametilt hüvitist. Ja kontrollisin, tõepoolest pole. Mis veel hullem, amet oli teinud ka otsuse "seda summat ei hüvitata". Vidutasin jälle silmi, vandusin end maa põhja, et asju telefoni teel ajasin, sest kahtlustasin, et hüvitamist ei toimu Harno tasude pärast ja mul oli vaid telefoni teel saadud kinnitus, et seda võis. Aga lõpuks ikkagi palusin selgitust, seekord kirja teel :P Vastuseks sain telefonikõne :D

Ja üllatus-üllatus! Probleem tekkis jälle meie arvestaja poolelt, sest nende andmete põhjal, mis sotsiaalkindlustusse jõudsid, sain ma jõhkralt palju palka. Esialgu kirjutasin meie sekretärile, siis täpsemalt arvestajale, siis rääkisin telefoni teel mõlemaga :D Ja kui ma ei oleks olnud oma õndsas beebimullis parajasti, oleksin ma ikka päris pahane olnud, et täiskasvanud inimesed ei oska isegi küsimust välja mõelda, vaid ma pean ette ütlema, mida peab paluma selgitada. Aga ma olin oma mulles, nii et kogu asi tegi mulle vaid nalja. Ja oma raha sain ka suht kiiresti kätte. 

Ehk siis pikk lugu lühidalt kokku - Eesti riik annab suurepärase võimaluse rasedatele vähem tööd teha. Igal juhul soovitan seda varianti kaaluda, sest minu vaimne tervis sai kordi parem (mitte hea, aga parem). Ja edaspidi peaks vähemalt riigikoolides kogu see dokumentatsiooni pool ka ladusamalt minema, sest ei saa öelda "aga kunagi varem pole mitte keegi midagi sellist teinud". 

Tuesday, January 16, 2024

Vastakas aasta 2023

Kuigi jaanuarist on juba pool kulunud, lõpetan oma aasta kokkuvõtte ära. Need on nii toredad mälestused hiljem :) 

Mida sa tegid aastal 2023, mida sa varem teinud pole?

Läbisin IVFi täistsükli. Tulemusteta iseenesest. 

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Lubasin maja ainuomanikuks saada ja need õnnetud Aafrika riigid ära õppida. Maja ostsin välja juba jaanuaris, aga Aafrika riigid ausõna lihtsalt unustasin :(

Sel aastal lubasin, et sünnitan aastal 2024. Ütleme nii, et suht napikalt läks :D Aga vähemalt sai uusaastalubadus kohe 1. jaanuaril täidetud. 

Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Jaa, sündis üks Herman ja üks Sander.

Kas keegi su lähedastest suri?

Ei, aga leinan küll siiani sõpra, kes kolis Eestist ära. Jepp, ma saan aru, et ta ikka olemas ja suhelda saab ja külas käia saab ja ... Aga see ei ole ikka see :( 

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2024, mida sul 2023. aastal ei olnud?

Siia on vist paslik vastata "laps", kuigi täpsem vist isegi oleks "rasedusvaba organism" :P Tegelikult kokkuvõttes ikkagi soovin rahulikumat meelt ja vähem meeleheidet. Praegu olen nii mõnusas sünnitusjärgses mullis, kus kõik ainult imeliselt armastust täis, see tunne võiks igavesti kesta. Ma olen mõelnud, et kas ma tunnengi praegu nii suurt õnne tänu sellele, et enne tundsin nii suurt meeleheidet?

Milliseid riike sa külastasid?

Hea, et ma Tallinnasse jõudsin :D 

Milline 2023. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

23. november. Sest ... see on tähtis kuupäev 

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Äkki siis see, et ma oktoobrist alates läksin kergemale tööle üle. See oli psühholoogiliselt keeruline, sest ma olin ju LUBANUD, et olen detsembrini tööl. Süütunne nii tööandja, aga eelkõige õpilaste altvedamise pärast oli päris paha. Aga saavutus oli see, et seadsin enda, oma tulevase lapse, oma paarisuhte ja oma olemsaoleva lapse olulisemaks kui mu töö. Ma arvan, et seda võib lugeda edulooks. 

Muidu sellised väiksemad õnnestumised oli näiteks see, et ma keset seda kõige hullemat iiveldust suutisn riigieksamid ära hinnata. Või näiteks see, et ma oksendanud kellelegi peale.

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Vist ikka see, et ma ei suutnud rasedusega hakkama saada. Aga see on umbes samasugune ebaõnnestumine nagu see, kui mu abielu lagunes. Et ma nagu otseselt ei näe ka siin oma süüd, sest ma ei saanud rasedusega hakkama eelkõige ikkagi füüsiliste probleemide tõttu. Ja nende vastu tõesti polnud midagi teha. 

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Ha-haa, ainult 8 kuud rasedust. Tegelt, kui järele mõela, siis vähem, sest esimesed 4 nädalat ei osanud ma aimatagi, et olen rase (valmistusin uueks IVFi ringiks), iiveldus hakkas mingi paari nädala pärast alles ja ma ju sünnitasin kaks nädalat enne tähtaega. Ehk siis. 7 kuud rasedust :D

Tegelikult haigestusin kohe esimesel emapuhkuse päeval haigusesse, mis tundus olevat gripp. Või ma ei tea, mis see oli, sest covidi test oli negatiivne, kuigi arvestasin ka sellega, et test on lihtsalt vanaks läinud ega tööta enam. Igatahes laksas palaviku väga kõrgele ja teise sümptomina oli oksendamine :S Köha ega nohu ega lihasvalu ega miskit muud polnud, peale MEELETU jõuetuse. Kui ma juba omal jalal vannituppa jaksasin liibata, jäi Ruudi haigeks. Erinevalt minu koroonatestist näitas tema oma kohe kaht triipu. Ja tal oli ka klassikaline koroona koos kõrge palaviku ja hobuseköhaga. Jõuetu on ta siiani, kuu aega hiljem. 

Igatahes sai nüüd selgeks, et mu esimene haigus ei olnud covid, sest nädal pärast Ruudit jäin ma uuesti haigeks ja seekord sain triibud testile. Ja läks vaid 10 päeva, kui ka hr Keemik oma ihaldatud positiivse testi sai. 

Koroona kulges võrreldes raseduse ja mu esimese haigusega väga leebelt :D

Mis oli parim asi, mille ostsid?

Ma arvan, et kõige mõnusam on mu soe, pahkluudeni ulatuv talvemantel, mida kannatas kanda kuni sünnituseni ja mis on ka praegu väga ilus ja mõnus. Mu uued talvesaapad meeldivad mulle ka väga, ostetud said praktilisest vajadusest - ma sain aru, et mul on vaja lukuga saapaid, sest paelu on palju keerulisem kinni saada :D Aga saapad on ilusad, rohelised. 

Koju ostsime uue külmkapi, oluliselt suurema kui varasem. Mitte et me vana oleksime välja visanud, meil on nüüd lihtsalt kaks külmkappi, mõlemad toitu täis. 

Kelle teod väärisid tunnustust?

Ma ei teagi. Ruudi on vapralt sotsialiseerumisega tegelenud. Ja noh, koolis käib ka enam-vähem (jepp, mul on latt suht madalal selles osas, ma usun, et igasuguste vaimse tervise diagnoosidega laste vanemad mõistavad). Sõber, kes Eestist ära kolis, sest kuigi tema lahkumine teeb mind kurvaks, on super, et tal oli julgust jätta töö ja lahkuda, mitte jätkata oma elu õnnetu ja läbipõlenuna. 

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

See on nii keeruline küsimus, sest tülgastus on päris karm sõna. Aga ütleme siis, et  kurvastust tekitas ja tekitab minus poja isa, kes oleks nagu täiesti unustanud, et tal laps on. Eksi ema on oluliselt rohkem meie eludes, tal käisime sünnipäeval, pidasime jõule, ta käis just külas muhedat beebit vaatamas. Aga jah, tema poeg elab mingit oma elu, kus tal pole järeltulijaid. Ruudi ise võtab seda kuidagi pragmaatiliselt, aga mina olen kurb. 

Teine teema oli tööga. Pean tunnistama, et see, kuidas kooli juhtkonnas on paistnud keegi päriselt mõtlevat, mis siis saab, kui ma ära lähen, tekitab juba tülgastusele lähenevat tunnet. Ma tõesti proovisin rääkida, aga jah, põrkasin vastu seinu. Kuniks ma ära läksin ja mu asendajad said aru, et aaaaa, ongi vähe pekkis. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik sõlmida kellegagi niiviisi tööleping, et tööülesannetest ei räägita. 

Millele kulus enamik su rahast?

Euriborile :D Pere eelarve mõttes ka kütusele, sest hr Keemik käib ju teises llinnas tööl. Autoga.

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?

Positiivne rasedustest loomulikult. Või kui aus olla, siis kõik need 6 testi, mis ma tegin. Ma pidin ju kindel olema, et mulle pole sattunud praaktest, mis näitab valepositiivset. 

Milline laul jääb sulle alati 2023. aastat meenutama?

Mitte miskit ei tule ette. Ma ei kuulanud eriti muusikat sel aastal.

Mis oli su lemmiktelesaade?

Masterchef Eesti oli see, mida ma vaatasin. Kõige hullema iiveldusperioodi ajal jooksid telksis Midsommeri mõrvade varasemad hooajad, hr Keemik tõmbas mulle kõik ja nii ma tiksusin Barnaby saatel. 

Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Mitte et ma oleks väga palju lugenud, aga "Angela tuhk" on saanud mult kõrged punktid. 

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?

"Oppenhaimerit" ja "Barbiet" käisin kinos vaatamas. Ja üht superkangelaste filmi, seda, kus tegelased on naised. Neist viimane on selgelt kõige kehvem, ma ausalt kohati ei suutnud uskuda, et keegi on sellise filmi teinud, mis nagu peaks vist näitama, et tüdrukud-naised võivad ka kangelased olla, aga tegelikult näitavad, et see on päris halb, kui tüdrukud-naised üritvaad kangelased olla. "Barbie" osas olid mul vist ootused liiga kõrged, film iseenesest oli vahva, aga mul jäi kuidagi pealiskaudsuse ja klišeelikkuse tunne siiski sisse. Ja "Oppenhaimer" tekitas minus segadust, sest ma ei saanud aru, mis lugu see film räägib, ma ei saanud isegi sellest aru, kelle lugu ta räägib :D Taas, nautisin filmi, see oli haarav ja puha, aga see katarsis, eksole. 

Siinkohal oleks ehk paslik teha hoopis Ugalale reklaami. Üle tüki aja oli teatrist lahe kogemus Ugala lavastusega "Head lapsed". Selle alus on muuseas ka fimis, "Koerahammas", mis on täitsa auhinnatud film ja puha. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Rõõmustanud, nautinud. Ja vb rohkem selliseid paarikese asju, sest nüüd beebi kõrvalt on mingid asjad keerulisemad. 

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Kas kedagi üllatab, kui vastan siia "Oksendanud"? Noh, nutta oleks ka võinud vähem. 

Kas sa armusid kellessegi 2023. aastal?

Mitte sellises klassikalises mõttes. 

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Ei. 

Mida sa tahtsid ja said?

See on lihtne - tahtsin rasedust ja sain!

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Sain 39 ja mul pole õrna aimugi :D Vist olid kodus pereliikmed külas?  

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Ma ei tea suurt midagi kuulsustest. Siiani hämmastunud nt selle üle, kes kõik meil ministrid on. Ausalt, vaimne võimekus on liiga madal, et kellestki midagi teada.

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Loomulikult ootasin ma, et mul tuleb tõeliselt õilmitsev rasedus, kus ma muutun imeilusaks ja tunnen end jumalannana. Mitte moondunud kehaga oksendava koletisena. Kusjuures vaatan piltidelt, et ma olin raseduse ajal samas mõttes ilus nagu siis, kui ma abikaasast lahku läksin. See silmadest peegelduv äng sobib mulle :D  

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Mu raseduskriisi nõustaja Liisa. 

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sel aastal saan puhtast südamest öelda. et tõepoolest oli hetki, kus ma ei olnud mõistuse juures. Aga ma arvan, et Liisa aitas hästi, ehk siis tunnistamine endale, et ma ei saagi hakkama mõistuse juures olemisega.

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

i) õnnelikum või kurvem? ma olen 2023. aastal olnud nii kurb, et ma arvan, et mitte kunagi varem pole ma sellises olekus olnud. Ma mõtlesin päriselt, et tegelikult oleks nii mul kui ka kõigil teistel mu ümber kergem, kui mind enam ei oleks. Sellist mõtet ei ole minu elus varem mitte kunagi olnud. Praegu selle eest olen miljon korda õnnelikum kui päris paljude aastate jookusl kokku.

ii) kõhnem või paksem? Noh, aasta lõpus olin ma igatahes vatsakam :D Aga muus osas tegelikult ma ei tea, keha on muutunud, aga näiteks tagumik on suht kadunud :S Suure kõhuga oli see päris naljakas vaatepilt, kontrast oli tugev. 

iii) rikkam või vaesem? vaesem, sest ma ei jaksanud nii palju tööd teha ja sellega seoses sain ka vähem raha. Ja kulus teist ikka sama palju või rohkem. 

Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2023. aastal said?

Minu vaimne tervis olgu minu otsuste tegemisel olulisim. Ning oma heaolu eest peangi võtma ise vastutuse. 

Tuesday, January 9, 2024

Ennustus aastaks 2024

Olukord on taas kokkuvõetav tõdemusega "inimne plaanib, Jumal naerab". Mul nimelt oli kena plaan kirjutada postitus oma ülejäänud rasedusest, sellest, kuidas ma ikkagi olin see inimene, kes oksendas täiesti lõpuni välja, ja sellest, kuidas ma lõin pretsedendi kergemale tööle üleviimisega (ja kui krd palju janti sellega siiani on), ja aasta kokkuvõtte mõtlesin ka ära kirjutada. 

Ma ikka loodan need postitused ka ära kirjutada, aga mitte täna, sest täna tahan ma siiski anda aimdust, milline mu uus aasta potentsiaalselt tuleb, arvestades vana tarkust, et see, millega tegeled aasta esimesel päeval, määrab kogu uue aasta.

Mina nimelt tegelesin 1. jaanuaril hommikul kaheksast õhtul poole üheteistkümneni sünnitamisega :D 

(Järgneb ülevaade sellest, kuidas kulges mu sünnitus, eelkõige endale mälestuse talletamiseks, aga kõik teised võivad ka lugeda)

Ei saa öelda, et see oleks päris pauk luuavarrest olnud, sest 31.12 sai täis 38 nädalat, mis tähendab, et aeg sünnituseks oli igati küps. Lihtsalt see, et mingeid muid hoiatusi varem absoluutselt ei olnud, tähendas, et ma ei võtnud asja väga tõsiselt ka siis, kui 1. jaanuari hommikul korralikku terviklikku limakorki kohtasin. Eelmisel korral läks pärast tema kohtamist päris jupp aega veel sünnituseni. Sel korral oli nõks teisiti, sest voodisse tagasi minnes sain ma aru, et toonused, mida olin tundnud viimased 20 nädalat, käisid nüüd koos valuga. Vahed olid küll nii 15 minutit ja valud muidugi poisikesed, aga regulaarsed. Mingil hetkel kolisin teleka ette magama. See õnnestus nii 10 minuti kaupa. Ma oleksin sedasi mõnda aega jätkanud, kui poleks ühel hetkel avastanud, et iga kokkutõmbega eraldub ka verd. See oli miski, mille kohta ma ei teadnud, kas see on normaalne ja hr Keemik helistas TÜKi, et nõu saada. Sealt öeldi, et arvatavasti on kõik hästi, aga tegelikult võiks keegi teadjam inimene üle vaadata. Nii hakkasin ma 1. jaanuaril kell 12 oma haiglakotti pakkima (no ei olnud siiani tunnet tulnud). Mitte et ma tegelikult oleks tahtnud nii vara kohale minna, aga sõit ju ka ja nagu hr Keemik ütles, võime Tartus hotelli ka võtta, kui midagi ei toimu, aga pärast hea lühike maa haiglasse minna. 

(Vahearutlusena. Kas see on mingi üldine meeste värk, et nad eelistavad, et sünnitus toimuks kõrgema etapi haiglas, või lihtsalt mina olen selliste otsa sattunud? Mul on nüüd mõlema sünnitusega olnud lapsel isa, kes läheb pingesse puhtalt selle peale, kui öelda "ma vist ei viitsi Tartusse sünnitama sõita". Ja need tõesti on kaks väga erinevat meest :D)

Igatahes kell kaks TÜKis tuvastas KTG regulaarse emakatöö 5-6 minuti tagant ja ämmaemand mõõtis 4 cm avatust. Nagu päriselt - 4 sentimeetrit ehk pmts kogu sünnituse esimene faas oli mul läbitud nii, et ma ei saanud arugi, et väga ebamugav oleks, ainult puhisema võttis. Ma jõudsin üsna vähe sünnituseks valmistuda, aga nii palju teooriat tean, et I faasis ongi valude välja hingamine. Ja sellele järgneb II faas (5-8 cm avanemine), kus tuleb juba hääle peale üle minna. 

Muhelesin sünnitustuppa minnes omaette, et vot milline ürgnaine ma olen, sünnitan lihtsalt mööda minnes lapse. 

Noh, ütleme nii, et Jumal naeris siinkohal. 

Sünnitustuba oli haigla kohta suht õdus, keset tuba olev voodi tekitas kergelt natside eksperimendi vaibi, aga sealsamas olev vann kuidagi mahendas olukorda. Panin kleidi (mitte ei saa aru, miks seda hamet, mis äärmisel juhul öösärgi mõõdu välja annab, järjekindlalt kleidiks kutsuti :D) selga ja jätkasin sünnitamisega.

Nüüd oli mõnda aega selline igav aeg. Hr Keemik pani koledat 90ndate muusikat ja tegi hunniku kompromiteerivaid pilte, tassis sööki ette ja tegi lolle nalju, mina valutasin (kohusetundlikult aaaa-tades), võtsin vanni, sõin, lobisesin valude vahel. Ämmakas käis iga poole tunni tagant vaatamas, mis teeme, pakkus valuvaigisteid ja mingitel aegadel pani KTG masina külge. Mingi nelja paiku tehtud KTG puhul oli ta natuke segaduses, et kas tõesti ei saa ta andureid õigesti külge. Kella kuuest tehtu aga muutis ta juba murelikumaks. Ses mõttes et minu ja lapsega oli kõik korras, lihtsalt masin näitas, et kuigi emakas teeb regulaarset tööd, on kokkutõmbed nõrgad ja lühikesed. Ma olin tegelikult juba pärast eelmist KTG-d mõtlema hakanud, et mul on ikka liiga hea olla, jepp valud on, aga pmts olin ma läbi häda võimeline nende ajal ka liikuma ja rääkima. Igatahes vannist hoidsin nüüd eemale, sest kuum vesi tegi olukorra veel mõnusamaks, aga seda polnud nüüd küll enam vaja. 

Kell seitse (ehk viis tundi pärast eelmist korda) mõõtis ämmakas uuesti avatust. Ja tulemuseks oli 4 cm. 

Nagu päriselt. Ma olin enda meelest 5 tundi tublisti tööd teinud ja tulemus oli null. Ma läksin nii kurvaks. Ämmakas ka. Ütles, et ta läheb räägib valvearstiga, aga arvatavasti annab mulle paracetamoli kätte ja saadab ööseks koju puhkama. Meie hakkasime arutlema, mida me siis teeme, võtamegi hotelli või läheme kellegi juurde külla (eks see näitab, kui väga ma tegelikult ei sünnitanud, sest ma täitsa olin võimeline kaasa arutlema). 

Õnneks valvearst oli pigem selline mõeldud-tehtud aktiivse meelelaadiga naine. Astus meie tuppa, küsis, kas ta võib veed avada, võttis puust grillvarda ja kell pool kaheksa läks mul voodis soojaks ja märjaks. Mina ... hakkasin selle peale sünnitama :D Ehk siis nüüd tõesti tulid korralikud valud, sellised, mis tõid kaasa aaaa-tamise, mille kohta hr Keemik enma ei kommenteerinud, et kõla järgi pole võimalik aru saada, kas siin toimub lapse eostamine või sünnitamine. Valude vahed olid üsna kohe alla kolme minuti, nii et julgesin uuesti vanni minna, sest tundus, et nüüd võib lubada endale mõnusamat olemist. 

Tunni pärast tuli ämmakas mind vaatama, kiitis, et ta kuuleb, et asi toimib, ja uuris, kas soovin midagi. Mina soovisin epiduraali. See soov oli kusjuures peamine põhjus, miks ma üldse olin valmis Tartusse sõitma. Meil siin kohalikus haiglas on mittetäielik epiduraalivõimekus ehk oleneb, kas anesteesiabrigaad on kohal või mitte. Pluss suhtumine kaldub sinnapoole, et tegelikult võiks ikka ilma sünnitada. Ma korra olen juba naturaalselt sünnitanud ja ma tõesti unistasin sellest, et tehakse süst, ma tunnen, kuidas valud vaibuvad, ning ma saan paar tundi puhata ja naltsi visata (jepp, Jumal juba muheleb habemesse).

Ühesõnaga soovisin epiduraali. Selles mõttes on praegu natuke naljakas seda meenutada, et ma nagu vabandasin ämmaka ees, et ma seda tahan. Et jaa, ma saan aru küll, et ma pole eriti pikalt valutanud ja ma olen täie mõistuse juures, aga esimesel korral ma jäin epikast ilma, sest olin saavutanud täisavatuse ja ei taha seekord riskida ilmajäämisega. Ämmakas sai täiega aru, mõõtis avatus, mis oli nüüdseks 6 (ehk siis pärast viit tundi seisakut oli tunniga 2 cm juurde tulnud avatust) ja läks brigaadi kohale kutsuma. Mina pidin edasi voodis olema. Pikutasin, pigistasin hr Keemiku kätt, kuniks ta täis oksendasin. Ta õnneks on kiire reageerimisega poiss, haaras kuskilt mugava neerukujulise kausi, kuhu ma siis jätkasin oksendamist. Ja kui see täis sai, siis andis ka järgmise. Ma olin ju nende esimese viie tunni ajal söönud...

Pealt üheksat jõudis epiduraalibrigaad kohale ja nemad olid ülinunnud tädid. Aga kogu protseduur oli ses mõttes vaevaline, et nad igaks juhuks pidasid iga kord pausi, kui mul tuhu oli (ja tuhud käisid mul tihedalt ja pikalt). Ja kui tundus, et kõik on valmis, selgus, et vist ikka sattus vale koht, nii et kõik algas otsast peale. Ma isegi ei tea, millal omadega lõpuks valmis saime, igatahes ühel hetkel võisin keerata enda selili ja jääda ootama, millal valuvaigisti mõjuma hakkab. Ämmakas vaatas samal ajal avatust. Ega ole vist üllatus, et vahepeal oli asi jõudsalt edasi arenenud, avatuseks oli 8 cm ja ämmakas ütles, et üks väike nukk on veel ees. Mille peale mina tundsin kohe pressi. 

Holy shit, nüüd läks raskeks. Ämmakas ei lubanud ju kaasa pressida, ütles, et hinga üle. Ma tegelikult ei saa aru, mida sellega mõeldakse. Pressi ära hoida ei võimalik, seda teeb keha täiesti autonoomselt. Aga ma siiralt proovisin. Ehk siis lamasin seal voodis, külili (sest mulle tundus, et niiviisi hoian natuke kinni, noh, nagu jalad ristis või nii) ja hoidsin elu eest presse tagasi. Samal ajal iga pressiga tuli umbes ämbri jagu lootevett voodisse. Lisaks sain aru, et tõepoolest käivad lisaks pressidele edasi ka tuhud, aga need ei ole nii valusad kui enne ehk aaaa-tasin vaiksemalt. Üllatus oli see minu jaoks ses mõttes, et esimesest sünnitusest ma mäletan, et pressid olid väga-väga intensiivsed, aga mingit valu nendega ei kaasnenud, seekord olid valud olemas isegi epiduraalile vaatamata. Mitte väga pika aja pärast ütlesin hr Keemikule, et kutsu ämmakas, ma enam ei suuda presse tagasi hoida. Ämmakas tuli, vaatas emakakaela, vabandas, et teeb mulle haiget, aga nii saab üks nurk tuleb ikkagi eest ära saada, pani seejärel endale põlle ette ja ütles, et nüüd kujuta ette, et sul kange kakahäda ja pressid samamoodi, häält ei tee samal ajal, kui õhk saab otsa, siis kiiresti hingad sisse ja surud edasi. 

Tegin seda kolm korda ühe pressi jooksul. Siis oli korraks vaikus. Aga suht valus oli, ämmakas kommenteeris, et jaa, laps on praegu kitsa koha peal, las ta natuke venitab. Ja siis ma sain aru, et nüüd ma päriselt sünnitan. Tuli teine press, jälle jõudsin kolm korda panustada. "Veerand pead on väljas," kommenteeris ämmakas. Ja alles siis sain ma aru, et ma sünnitan päriselt nüüd kohe, mitte tunni või kahe pärast, nagu ma siiani arvasin. See veerand pead oli ka päris valus, aga ootasime kolmekesi kannatlikult. Ja siis see kolmas press tuli ning täpselt nagu kahe esimesega jõudsin kolm korda panustada ja käes ta oligi, meie pisike tütreke. Ja kohe tegi kenasti häält ja oli roosa, Apgar oli 9/10, nii et suurepärane. Ja ma olin hetkega temast vaimustuses :D

Ma ei teagi, kas asi oli epiduraalis või lihtsalt terves kogemuses, aga ma olin kohe pärast sünnitust täiesti ergas. Vaatasin huviga platsentat (ma ei tea, miks, aga mind üllatas, et platsenta on niii suur ja näeb välja nagu mõnus mahlane praetükk) ja nabanööri (mille olemus mind ka üllatas, sest ta on palju paksem, kui ma arvasin, mõnevõrra hallim ja noh, väga limane tundus see ka. Hr Keemik üllatus nabanööri sitkusest). 

Nii umbes pool tundi pärast lapse sündi jõudsin sellesse faasi, kus ütlesin, et ma tean, et see kõlab kummaliselt arvestades seda, milliseid roppe sõnu ma vahepeal kasutasin, aga tegelikult oli täiega äge kogemus see sünnitus. Ja tõepoolest oli. Ma ei tea, kas seekord oligi lihtsam, ma olin vanem ja teadlikum või aitas hr Keemiku kohalolek, aga kui ma pärast suure venna sündi olin kindel, et mitte kunagi enam ei ole ma valmis seda valu üle elama, siis seekord pole mul üldse mälestust valust. Seekord on ahela nõrgim lüli rasedus, sest see õudus on mul ka praegu liiga eredalt meeles. Ja mu keha on nii-nii tänulik, et ta enam rase ei pea olema. 

Ametlikult läks sünnituse pikkuseks kirja 10 tundi ja 48 minutit, mis kõlab nagu pikk ja hirmus sünnitus, aga tegelikult oleks ka ilma epiduraalita olnud oluliselt leebem kui Ruudi-aegne 4 tundi ja 30 minutit. 

Tulemuseks 3136 grammi ja 50 cm puhast armastust. Ja sellist aastat 2024 ma täitsa ootan :)



Friday, July 14, 2023

Me peame rääkima "hommikusest iiveldusest"

Ilma igasuguse pikema sissejuhatuseta (kui mitte lugeda mu kaht eelmist postitust eellooks, mille loogiline järg on nüüd siin) - jepp, me peame rääkima sellestsamast klišeelikust "hommikusest öökimisest vetsupoti kohal", mis nii nunnusti annab kõigile märku, et kellegagi on nüüd asjad sedapsi. 

Hommikuti ja nunnu, my ass. 

Iseenesest võiks ju alustada ka algusest või vähemalt sellest hetkest, kus dr Ehrenberg sisestas mu anamneesi "Patsient rasestus spontaanselt" (mis siiamaani kõlab mu kõrvus väikese pahandusena), aga võibolla kunagi tulevikus, sest see hommikuse iivelduse asi tuleb enne ära klaarida.

Mul on hea meel kõigi teie pärast, kel pole aimugi, millest ma räägin. Ja peaaegu sama suur hea meel teie pärast, kes te küll teate, aga suudate sellest teatava huumorisädemega rääkida. Ma ei näe võimalust, et ma ise seda kunagi natukenegi naljakana näeksin. Või asjade normaalse kuluna. Või talutavana. Ma tegelikult olen ju teist korda elus rase. Ja kui mu kõrval poleks inimesi, kes mäletavad ka 16 aastat tagasi toimunut ja kes väidavad, et mul oli ka esimesel korral kehv olla, siis ma ei usuks seda. Jah, mäletan, et iiveldus oli. Aga see oli minu mälestustes allutatav. Ma lutsusin komme ja sõin kirsijogurtit. Võtsin esimestel kuudel kaalust alla, aga jumala eest, see ei olnud nii halvav kogemus kui seekord. 

Mul on kaks vanemat õde, mõlemal kolm last. Ühel oli kolme raseduse jooksul iiveldust ühe korra - siis kui ta sõi heeringat ja jõi limonaadi peale (või oli see mingi teine söök? Limonaad igatahes oli asjasse segatud). Teine õde iiveldas ja oksendas kõigi kolmega lõpuni välja. Tema noorim on 10 aastat vana ja mitte miski pole tal ununenud. Samamoodi ei suuda ma ette kujutada, kuidas ma seda kogemust võiksin unustada. 

Alles hiljuti tegi üks instagrammer avalduse, et ta on üle elanud oma elu kõige hullemad 11 nädalat. Ma täiega samastun. Lahkuminek oli selle kõrval ausalt öeldes köki-möki, kuigi elasin seda üle ja välja ikka väga dramaatiliselt. 

Rasedusaegse iivelduse tuleks vist rohkem rääkida sellest, et see südamlik hommikune öäkk vetsupotti on midagi, mis absoluutselt elu ei sega. Üldiselt me ärkame hommikuti oma kodus, oma vannitoa ja vetsu lähistel, lähed teed selle rituaali ära ja elad oma elu edasi. Ma ka alustasin sellega, kuigi noh, ma ei piirdunud algusest saadik hommikuga, vaid lisasin vürtsi ka oma lõunatesse ja õhtutesse. Aga point oli sama, ootamatult kerkiv öäkk, mis vajas KOHE väljutamist. Ja pärast seda oli rahu majas. Niiviisi elasin vähem kui nädala ja pidasin seda tüütuks, aga samas andis see mingil määral kinnitust, et rasedusega on kõik hästi, hcg tõuseb kenasti ja nii. 

Ja siis sisenesin faasi 2, mis tähendab, et ärkasin hommikul iiveldusega, mis juhtis mind oksendama, aga sellega ei olnud kiiret, võisin rahumeeli kohale loivata, positsiooni sisse võtta ja siis vabalt valitud ajal väljutada endast, mis siis parajasti teemaks oli. Aga mis oli masendav - pärast öökimist ei olnud rahu majas. Iiveldus oli täpselt samas kraadis kui enne, lihtsalt suus oli kehvem mekk... Ja see oli alles faas 2, millele järgnes kõige pikem ja kõige õudsem aeg ehk faas 3.

Selles faasis olnud nädalaid pole mu elus olnud. Mälestus on ainult kõikehaaravast iiveldusest ja pidevast oksendamisest. Põhimõtteliselt on mul tunne, et kogu selle aja ma kas nutsin, oksendasin või magasin. Nutsin jõuetusest, sest ma sain aru, et mitte miski ei saa mind aidata. Kogu mu elu oli mult ära võetud ja asemele antud see iiveldav reaalsus. Ja mul oli nii-nii-nii kahju, et ma ei suutnud kuidagi olla õnnelik oma imebeebi üle. Mul olid süümekad suurema lapse ees, kes pmts kaks kuud pidi ise endaga hakkama saama (nagu see laps poleks juba piisavalt väntsutada saanud). Kodu ja aed olid metsistunud, (sest kuigi mr Keemik on väga osav tolmuimemise alal, puudub tal ajuehituslikel põhjustel võime hoida ja luua korda enda ümber, tema teine nimi võiks olla Kaos :D) Ja selle kõige kõrvalt käisin ma tööl. 

Ehk siis. On inimesi, kellel on olukord veel hullem, sest nad ei suudagi püsti tõusta. Ja ma ausalt ei tea, kuidas see võimalik on, et on veel halvem. Mu koormus oli mais ja juunis üsna väike, keskmiselt 2 akadeemilist tundi päevas. Lisaks oli päris mitu päeva, kui erinevatel põhjustel tunnid ära jäid. Ja tegelikult ma võtsin siiski ka n-ö tervisepäevi, sest oli päevi, kus ma oksendasin iga veerand tunni tagant ja vahepealse aja ainult magasin. Aga üldiselt  oli vapralt kohal, andsin õpilastele ülesande kätte, ütlesin: "Ma lähen käin korra ära.", läksin diskreetsemasse WCsse ja tulin tundi tagasi, et ülesannet kontrollida. Pärast tunde lasin jalga, et kodus mitte nii diskreetselt öökida. Ma iseenesest õppisin suht vaikselt oksendama, sest polnud tahtmist tööl kuigi suurelt jagada oma uudist. 

Selle oksendamisega on imelik asi, minu jaoks iseenesest ei ole see midagi väga rõvedat. Välja arvatud see, et kui tegemist on pikema hooga või kui vahepeal ei jõua isegi vett juua, siis see sapi oksendamine on ... mõru kogemus. Siis on see tegelikult füüsiliselt karm, sest keha läheb ikkagi võitlusseisundisse ja see on väsitav. Lisaks on oksendamine siiski pigem intiimne tegevus. Ma saan aru küll, et pmts oleks võinud vabalt oksendada prügikastidesse või kaasa võetud kilekotti, aga ma ei tahtnud! Ja see pidev jälgimine, kus on lähim võimalik koht, on psüühiliselt raske. Ja mõnikord neid kohti ju ka polnud, mitte et ma oleks kuskil peale töö ja kodu olnud, aga näiteks oli mul äge vajadus oksendada ka autoroolis olles. Nii palju siis sellest, et roolis olles ei lähe süda pahaks. 

Ühesõnaga, ma tahtsin vist öelda, et oksendamine on ebameeldiv. Seda enam, et sellele tegevusele ei järgne mingit leevendust. Aga samas on siin üks konks - oksendamine on kõrvalseisjate jaoks arusaadav. Niisama iiveldus (mis oma intensiivsuses on halvav kogemus) jääb kaugeks, aga kui teine vaarub WCst pärlendava otsaesisega, siis on see kuidagi hoomatavam, ma ütleks. Mu sõbranna elas jõhkrat iiveludust läbi ilma oksendamiseta ja ta ütles, et ta nuttis vahepeal, et tõsiseltvõetavam välja näha :D Ma löristasin nagunii, sest oksendamine paneb nii silmist kui ninast kõik voolama. 

Praegu on mul rasedus 14+ nädalat ja ma vaikselt hakkan ellu tagasi tulema. Iiveldus ei ole kadunud, aga see on vaiksem. Oksendanud olen viimase nädala jooksul 2 korda. Nii et päris kindlasti on mul parem kui natuke aega tagasi. 

Mida ma tegin, et mul parem oleks? Mul olid ingveritabletid, randmepaelad ja cerucal. Viimane neist on ka ainus, mis tegelikult mingi mõjuga oli, kuigi kahjuks iiveldusevastast mõju tal minu jaoks polnud, aga oksendamisele pani punkti. Kasutasin, kui oli karmimad päevad ja oksendamisest hakkas veepuudus tekkima (paras jant on muidugi sellises olekus jõuda selleni, et tablett sisse jääks), ja kui oli vaja kuskil viibida, kus ma ei tahtnud oksendada. Probleem on selles, et cerucal mõjub (vähemalt mulle) väga uimastavalt, nii et kui ühel korral seda enne tööd võtsin, jäin PÄRISELT tunnis magama. Jepp, ma olen jätkuvalt õpetaja. 

Praktilise poole pealt veel - kui on oht oksendamisele, ärge kummikomme sööge, see on rõve kogemus. Ja ma olin ka väga kurb, kui ma hingehinda maksnud maasikad välja oksendasin, sest see tundus nii suure raiskamisena. 

Kokkuvõttes siis - mul on tunne, et rasedusaegset iiveldust ei võeta tõsiselt. Või noh, suhtumine on selline, et see normaalsus, ise tahtsid rasedaks jääda, kõik on sellega hakkama saanud, 12. nädalaga saab see mööda... Muidugi on inimesed, kes on iiveldaja lähedal ja näevad, et see on raske, aga isegi ühes majas elades on vist lõpuni keeruline aru saada olukorra õudusest. Ja see "12. nädalaga saab mööda" - see tähendab kaht kuud iga päev kõhugrippi või alkoholimürgistust (mida keegi kogenud on :P), tegelikult ei ole see lohutus, kuskil 8+ nädalal (kus üldiselt vist asi koledaks keerab) tähendab see veel nelja nädalat põrgut. Ehk mulle näib, et rohkem oleks vaja ühiskondlikku aktsepteerimist - see on väga räme konditsioon, see ei ole miski, mida "iga normaalne naine suudab läbi teha" (nagu naturaalne sünnitus, sest epiduraal on pussudele), õudustunde valideerimist vist. 

Ja ma ei saa aru, kuidas tänapäeva meditsiin pole olukorrale mingit päriselt töötavat lahendust leidnud. 


Sunday, January 8, 2023

UusElu2022*

Pärast eelmise aasta kokkuvõtte kirjutamist ja eriti pärast kommentaare tundsin, et kirjutamine on ikka nii tuus värk ja ma tahan seda stabiilsemalt teha. Mustandites on isegi poolik tekst pealkirjaga "Tollel ööl", mis üldjoontes visandab, kuidas ma Tollel Ööl kodust lahkusin (jupp, täpselt nii dramaatiliselt, nagu pealkirja järgi arvata võiks :D), aga elu kuidagi tõmbas teises suunas. Ühelt poolt see, et eelmise aasta jaanuaris ma veel ei teadnud, et kõige negatiivsemad emotsioonid on alles ees. Ja samamoodi ei teadnud ma, et aprillis algavad sündmused, mis päädivad sellega, et 2022 juulis mu sünnipäeval naerab sõbranna "Mitte midagi pole muutunud, ainult mees on teine". Mis mingil veidral moel on vist tõsi :D Ehk kui ma 2021 augustis kolis oma kodust ära, jätsin dramaatiliselt maja ja lapse abikaasale, siis 2022 juulis oli mul nii laps kui ka maja. 

Mida sa tegid aastal 2022, mida sa varem teinud pole?
Nii palju uusi asju kui eelmisel aastal ette ei tulnud, küll aga lahutasin esimest korda elus abielu ja sõitsin mäesuuskadega mäest alla. Käisin ka väga korrapäraselt jõusaalis trennis. Mingeid asju tegin arvatavasti veel, aga need ehk põhilisemad. 

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Eelmisel aastal kirjutasin nii:" Uueks aastaks lubasin ära teha inglise keele tasemeeksami ja juua vähem alkoholi. Selle lubasin ka välja mõelda, kes ma olen ja kelleks tahan saada. Lisaks luban ka oma tätoveeringu ära teha. Hetkel tundub juba, et tuleb teha kaks."

Noh, ma päris kindlasti jõin vähem alkoholi. Teiste asjadega ... läks vähe nihu või nii. Aga inglise keele kursusele ma läksin, lihtsalt tunnid jäid kogu aeg ära. Tätoveeringu mõtet veeretan jätkuvalt, ma ei tea lihtsalt, mida ma ikkagi tahan. Ja no see, et ma mõtlen välja, kes ma olen ja kelleks tahan saada, läks puhta pekki, sest mul pole ikkagi õrna aimugi. Nii et jah, ülemäära hästi ei läinud.

Seekord andsin ühe lubaduse - aastal 2023 saab minust mu kodu ainuomanik ehk saame EksAbikaasaga majanduslikud teemad ka lahendatud. Ja need õnnetud Aafrika riigid tahaks ka tegelt ära õppida :D

Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Mõtlen, mis ma mõtlen, aga ei. Aga vähemalt tuli üks rasedus, nii et järgmisel aastal jälle. 

Kas keegi su lähedastest suri?
Õnneks mitte

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2023, mida sul 2022. aastal ei olnud?
Eelmisel aastal tahtsin ma lahutust ja tõepoolest selle ma ka sain. Noh, sel aastal tahan siis maja :D Ülemäära keeruline see ehk pole, sest kokkuvõttes taandub kõik rahale. 

Milliseid riike sa külastasid?
Belgia (või noh, Brüssel tegelikult, ülejäänud riigis ma ei käinud) ja Poola (mis oli tegelikult Varssav), Lätist ja Leedust sõitsin ka läbi. 

Milline 2022. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
Kaks kuupäeva võistlevad. Üks on see, mida saab siis nimeta UusElu2022 alguseks, ja teine minu lahutuse kuupäev. Eks mõlemad on tähtsad. 

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Ma arvan, et oma koju tagasi kolimine. See oli raske, ma ei tahtnud seda, aga see oli hetk, kus Ruudi heaolu oli olulisem. Ja kokkuvõttes (nii kahe kuu pärast) polnudki nii kummastav enam. Üldisemas plaanis on päris äge see, et Eesti Filmi Klubi jõudis lõpuni ehk 26.12 vaatasime üheskoos 100. filmi ("Tõde ja õigus"). 2,5 aastat kestnud teekond sai läbi. 100% osales prl Lumivalgeke, mina ja Õde olime 95%-ga ka väga tublid. 
Ja no suusatasin mäest alla. 

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Nu 25. veebruaril alustasin suurejoonelist meestepaastu. Et isegi ei suhtle enam kellegagi. Ülemäära pikalt see ei kestnud, napp kuu :D

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Selgus, et ma põen. See sai nüüd ravitud, aga tüsistused on kahjuks jäävad. Vigastamises osas. Kevadel sõitsime mr Keemikuga päris palju tõuksiga ringi. Ühe tõuksi peal kahekesi. Kord öösel taas läbi linna kihutades tekkis tal enne tõusu imeliselt džentelmenlik idee - tema hüppab maha, et ratas jaksaks mind mäest üles vedada. Võite vaid arvata, mida füüsikaseadused sellest džentelmenlikkusest arvasid :D Õnneks kukkusin ninuli muru peale, ülemised esihambad kenasti alumises huules, aga vähemalt jäid suhu. 

Mis oli parim asi, mille ostsid?
Mina ei ole väga palju ostnud asju, aga selle eest on nii mõndagi ostnud mr Keemik. Ma arvan, et parim on pelletikamin elutoas, sest nüüd on nii mõnusasti soe. 

Kelle teod väärisid tunnustust?
Ma ei tea. Inimesed on üldiselt tublid olnud :D Vb prl Lumivalgeke, kes vapralt koolis käib, kuigi süsteem annab endast parima, et ta seda ei teeks. 

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Ma ei teagi, kas tülgastus ja kurvastus on õiged sõnad, pigem ärevus ja viha. Aga jah, mu üürikorteri omanik keeras lõpuks ikka täiega ära. Karjus mu peale, nimetas räpaseks ja litsiks, nõudis rahasid, väitis, et ma olengi loll. Kogu selline värk. Ausalt, mul pole mitte kunagi olnud kogemust sellist tüüpi inimesega. Esiteks see suhtlusviis, et ta lihtsalt röögib su peale, nii et sa ei saa mitte midagi vastu öelda. Ja siis täiesti ebareaalsed süüdistused. Nagu näiteks rahaga oli - kõigepealt saatsin mina talle ülevaate makstud ja maksmata arvetest, see talle ei sobinud, siis tegi hr Keemik talle tabeli koos väljavõtetega, mille põhjal oli selge, et summa summarum on tema mulle võlgu. Sellele ta enam vastu ei vaielnud, aga lihtsalt selleks, et kuu aja pärast uuesti hakata mind pommitama kirjade ja sõnumitega, et mina olen talle võlgu. Ja mitte väikse summa, vaid terve kuu eest (ma ei mäleta enam, kas olid need kommunaalid või üür). Ma ei saa niigi telefoniga kuigi hästi hakkama, ütleme nii, et see kogemus ei teinud asja kuidagi paremaks. Blokeerisin ta muidugi kõikides kanalites, aga hirm jäi ikka. Siiani võõrasetelt numbritelt kõnesid vastu ei võta. 

Millele kulus enamik su rahast?
Ma arvan, et söögile. Just väljas söömisele ja boltimisele. 

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?
Sigur Rosi kontsert Varssavis. 

Milline laul jääb sulle alati 2021. aastat meenutama?
Sellist asja tglt ei ole. 

Mis oli su lemmiktelesaade?
Ma elan taas televiisoriga. Või noh, televiisor on selle kohta vist vähe öelda :D Väga Suur Televiisor on. Mitte et ma jätkuvalt seda vaataksin, aga My Kitchen Rules New Zealand on üks asi, mis mulle meeldis. Ja Netflixi Russian Dolli I hooaeg, II vaatasime ka lõpuks ära, aga see enam ei meeldinud. 

Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Ma nii umbes poole aasta pealt hakkasin jälle raamatuid lugema (mis teeb mulle endale väga palju rõõmu). Kokku jõudsin läbi lugeda 26 raamatut, neist ägedaimad olid "Piranesi" (kuigi mulle lõpp nii väga ei meeldinud), "Liiga paks, et olla liblikas" (täiega soome raamat), "Linnade põletamine" (Kai Aareleid lihtsalt kirjutab nii ilusasti), "Elu edetabalid" (ma ei tea, ma kuidagi nii sain aru sellest peategelasest) ja "Ma armastasin teda" (kui on veel keegi, kes pole Anna Gavaldat lugenud, siis parandage see viga). 

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?
Ma käsin üsna vähe kinos ja suuremalt jaolt olid filmid nii igavad, et reaalselt magasin seansi ajal. Selles valguses võib öelda, et mõlemad Melchiori filmid olid suurepärased, sest ma ei maganud. Okei, "Kanad ja mehed" oli ka ülituus film. Ja see teine taani film, kus lapsepõlvetraumaga kuritegelikud tüübid restorani teevad. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Suhelnud sõpradega.  Suhtes olemise juures on tasakaalu leidmine kohati suht keeruline. 

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Krt, tundub, et ma pean jälle vastama, et oleks tahtnud vähem nutta :D Kohati tundus mulle, et olid mingid eriti valusad emotsioonid, mida ma julgesin tundma hakata alles siis, kui tundsin end taas turvaliselt hoituna. Ja see turvalisus ei teinud neid üldsegi vähem valusaks. 

Kas sa armusid kellessegi 2022. aastal?
Oi, ma põkkisin vastu. Ma kord vaatasin vanasid vestlusi ja mõtlesin, et pidi ikka kodanikul huvi olema, sest ma päriselt püüdsin teha kõik endast, et sügavamat kontakti ei tekiks. 

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Mulle tundub ikkagi, et see korteriomanik tekitab minus viha. Just see ebaõiglus tema poolt. 

Mida sa tahtsid ja said?
Mul on praegu selline elu, et ma pean olema vägagi ettevaatlik, mida ma ütlen, et ma tahan. Need soovid kipuvad kohe täide minema ja niiviisi suurejooneliselt. Eriti materiaalsed soovid. Näiteks on mul nüüd mingi 15 paari Victoria´s Secretsi aluskaid. Aga ka palju muud. Kaasa arvatud mittemateriaalsed asjad. 

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Sain 38 ja olin kodus. Peod toimusid nõks hiljem.  

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Tsiteerides iseennast: "Ma tõesti ei tea mitte kedagi." Zelenski siis välja arvatud muidugi. 

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Kui korterisaaga oleks normaalsemalt lõppenud. See häiris kuid mu und. 

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
:P 
Keemik ikka. 

Mis sind mõistuse juures hoidis?
Ma ei tea. Esiteks ma ei tea, kas ma alati ka püsisin mõistuse juures. Teiseks saan järjest enam aru, et see pean ikka mina ise olema, kes hoiab end mõistuse juures. Kohati on raske, aga järjest libedamalt läheb. Aitabki ehk see, et ma tean, et ma suudan. 

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i) õnnelikum või kurvem? aasta teisest poolest alates õnnelikum

ii) kõhnem või paksem? ma võibolla ei taha sellest rääkida :D Okei-okei, ma ei olnud just tervislikus vormis eelmisel aastal samal ajal. Müstilisel kombel hakkas kaal tõusma, kui ma jälle sööma hakkasin :P Tegelikult on kõik väga hästi, detsembris lihtsalt ei käinud trennis ja see annab natuke tunda. 

iii) rikkam või vaesem? ma ei oska öelda. Mingis mõttes kindlasti rikkam, sest ma ei maksa enam üüri, samas... raha kulub ikka kõik ära. Nii et sama siis? 


Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2022. aastal said?

Meie otsustel on mõju. Nii meile kui meid ümbritsevatele inimestele. Ja otsustel on tagajärjed. 

* kui 2021. augustis tööle läksin, pidin arvutiparooli vahetama. See oli nimelt mu pulmakuupäev ja ma ei suutnud seda iga kord tööd alustades tippida. Parooliks sai Lahutus2021 :D Märtsis sain aru, et esiteks ma ei jõudnud 2021. aastal lahutuseni ja teiseks pole mõtet niiviisi negatiivselt manifesteerida. Ja järjekordne uus parool oligi UusElu2022. Nõnda ka läks. 

Sunday, January 2, 2022

Palun mine ära aasta 2021

Viimasest postitusest on nüüd möödas üle aasta. Mõtlesin tegelikult, et blogimisega ongi kõik, polnud enam mingit soovi, sest kõik oleks nagu juba olnud ja midagi põnevat ei toimunud. Eks universum kuulis... ja andis põhjuse kirjutada. Aastakokkuvõtted on mulle alati olulised olnud, loen vahel enda omi üle ja ka teiste omad on alati huvitavad. Nii et siit ta tuleb - eriti fucked up aasta kokkuvõte. 


Mida sa tegid aastal 2021, mida sa varem teinud pole?

Ausalt öeldes olen teinud ikka päris palju uusi asju. Näiteks sattusin elus esimest korda Rootsi kruiisile. Aga mul ei olnud varem Tinderis kontot, pole kunagi varem käinud klassikalistel kohtingutel. Keeleneet on ka uus kogemus (ärge uskuge, kui teile öeldakse, et selle tegemine pole eriti valus) 

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Eelmisel aastal kirjutasin nii:" Uue aasta lubadusi on kaks - jätkata hommikuse päikesetervitusega ja õppida selgeks Aafrika riikide nimed ja asukohad." Kumbagi tegelikult ei täitnud. Päikesetervitusi tegin reaalselt iga päev kuni juuni lõpuni, sealt edasi mitte kordagi. Aafrika riikidest sain selgeks Chadi... Aga lubasime prl Vaprakesega, et teeme selle nüüd ära!

Uueks aastaks lubasin ära teha inglise keele tasemeeksami ja juua vähem alkoholi. Selle lubasin ka välja mõelda, kes ma olen ja kelleks tahan saada. Lisaks luban ka oma tätoveeringu ära teha. Hetkel tundub juba, et tuleb teha kaks.

Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Ooo, jaa. Üks paras ponks neiu praeguseks, keda nii kaua kõik ootasime, sündis juunis, septembris saabus maailma veel üks HM ja nüüd detsembri lõpus sai sündimisenaljaga hakkama ka musavixikaaslase kolmas beebi (kes on tema teine sedasorti kunstliku viljastumise beebi, et tal pole üldse meest majas, nii et vinge naine on selle beebi ema jätkuvalt)

Kas keegi su lähedastest suri?

Seda vähemalt ei juhtunud.

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2022, mida sul 2021. aastal ei olnud?

Phhh, stabiilsust natukenegi rohkem? Või sellist arusaama, kuhu asjad liiguvad. Noh, tegelikult lahutust tahaks ka. Jumal, sa näed, et ma olen proovinud hea ja kurjaga. 

Milliseid riike sa külastasid?

Nuh, kruiisil käies astusime Stockholmist ka läbi. Teate, need rootslased on hullud :D Seal ei olnud MITTE MINGEID piiranguid. Nagu et ei maske ega hajutamist ega koroonapassi.... Väga veider oli, mitte et ma oleks kurtnud. 

Milline 2021. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

Ma mõtlen, et see on vist 6. september ehk päev, mil minu suht igaks juhuks tehtud koroona kiirtest näitas kaht triipu. See oli see udusulg, mis murdis kaameli selgroo. 

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Et ma jäin ellu? Et ma ei jõudnud joobnult tööle? Mõlemad päris head saavutused, kui aus olla. Riigieksam oli sel aastal poole ulatuses minu tehtud, igal teisel aastal oleksin selle üle suht uhke :)

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Võiks vist öelda, et see, et ma ei suutnud oma abielu hoida. Aga see pole nagu otseselt MINU ebaõnnestumine. 

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Nu ma sain täisvaktsineerituna covidi läbi põdeda. Suvel sain esimest korda elus teada, mida tegelikult tähendab, kui sul ärevus. Ütleme nii, et mu tööelus aitab see mind palju rohkem õpilasi mõista. See on asi, millega ei ole võimalik normaalselt elada, see on ainult elu küljes rippumine. 

Mis oli parim asi, mille ostsid?

Ma vaatan, et eelmisel aastal on kirjas, et parim ost on kuivati. Ja ma olen täiesti nõus ikka veel. Sest praegu elan ilma kuivatita ja see olen kohutavalt nõme. Paljud inimesed ütlevad, et nad ei suudaks enam elada ilma nõudepesumasinata. Ma olen sellega elanud, jumala hästi saab ilma :D Aga kuivati, ma ütlen teile, on eluks hädavajalik :D Sellest aastast Egiptuse puuvillast voodipesu. See on imeline. Satiinist voodipesu on ka tore, aga see läheb rohkem kategooriasse "Asjad, mida saad teha, kui ei pea arvestama abikaasaga".

Kelle teod väärisid tunnustust?

Mingil väärastunult äraspidisel moel tegelikult Abikaasa omad (kuigi ta on teinud terve rea tunnustust mitteväärivaid lükkeid), aga eelkõige Ruudi, kellest on kasvanud täiesti imeline 14-aastane inimene, kelle võime normaalselt käituda on täiesti uskumatu. Ja päris kindlasti nägid tema silmad ja kuulsid tema kõrvad sel suvel rohkem, kui ühe tollal 13-aastase inimese silmad ja kõrvad oleks pidanud tajuma. 

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Siia tuleb hästi ilmne vastus. See on abikaasa uus naine. Ja mitte sellepärast, et ta on minu abikaasa uus, sest ma olen jätkuvalt täiesti veendunud, et tema on kogu selle looga tegelikult väga vähe seotud. Lihtsalt. Kogu see lahkuminek on olnud... ütleme tõusude ja mõõnadega. Ja mingil hetkel hakkas minul sellest naisest kahju, sest ilmselgelt uskus tema, et on leidnud oma prints charmingu. Aga noh, mina teadsin, et asjad pole pooltki nii, nagu ta arvab olevat. Ja mul hakkas hale. Ja hakkasin viisakalt käituma. Tema selle asemel kuulutas FB-s, et on suhtes. Minu abikaasaga! Okei, see tekitab kergelt tülgastust ka Abikaasa suhtes, sest pärast MIND lasi ta tekkida midagi kellegagi, kelle EQ on nagu Ron Weasleyl (ehk teelusikal)?!?! Mitte et ma oleks mingi väga sisterhood tüüp, aga no on asju, mida ei tehta lihtsalt. 

Millele kulus enamik su rahast?

Riietele, boltimisele, üürile, baaridele, taksodele ka tglt. 

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?

Kui ma sain kutse olla mälumängutiimis :) Ma olen seda literally aastaid oodanud :D

Milline laul jääb sulle alati 2021. aastat meenutama?

Selle aasta (okei-okei, aasta teise poole) võtab täpselt kokku Smilersi "Ainult unustamiseks"


Kui te päriselt kuulate neid sõnu, siis see täpselt minu seest. 

Mis oli su lemmiktelesaade?

Mul ei ole enam televiisorit, nii et ma ei tea mitte midagi telesaadetest. Ega ma enne ka neist palju teadnud. Kusjuures ainus asi, mida telksi puhul igatsen, on hommikune Terevisioon. Nii et vb mingil hetkel hakkan seda ikkagi vaatama kuidagi.

Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Ma arvan, et see oli enesaabiraamat "Kuidas lahutusest üle saada" vmt. See tõsiselt aitas. 

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?

Ehh, filmiklubis sai vaadatud terve hulk filme, aga mulle ei meenu midagi nii erilist. Huvitav, millal me "Idiooti" vaatasime? See oli küll täiega elamus. Sel hooajal jõudsin ka Kogukonnaakinno, sealt kindlasti Dupieux´i "Kärbes", mis tegi mulle palju nalja, aga ka islandlaste "Lambuke", mis ka tegi nalja. Niisama vaatamisest jõudis minuni lõpuks "Departures", mis oli väga ilus. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Ma ei oska siia mitte midagi kirjutada. Lugeda äkki, aga ma saan aru, et see on utoopiline pakkumine. Kevadel lugesin ma normaalselt, pärast ei suutnud ma lihtsalt piisavalt pikalt ühele asjale keskenduda. 

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Loomulikult oleksin ma tahtnud vähem nutta. Vähem valu käes voodis, põrandal, seina ääres väänelda. Vähem alkoholi tarvitada. Vähem suitsetada. Aga ma saan aru, et tänu sellele, et ma seda kõike nii intensiivselt tegin, olen päris hästi välja tulemas sellest asjast. 

Kas sa armusid kellessegi 2021. aastal?

Deem, ma siiralt loodan, et ma üldse ikka olen võimeline kunagi uuesti armuma. Mina, sariarmuja -.-

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

No ma natuke olin vahepeal pahane universumi peale. Aga üldiselt siiski mitte. 

Mida sa tahtsid ja said?

Eee, ma tahtsin peenisekujulist piparkoogivormi ja sain :D (ja ärge tulge mulle ütlema, et kui teile tehakse pakkumine saada ükskõik mis kujuga vorm, siis vähemalt teiste kõrval te ei tahaks peenisekujult. Kui see nii pole, siis palun ärge öelge :D)

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Olin parajasti selle suvel reisil (seitse päeva järjest kodust ära, mis peaaegu õnnestus) ja ärkasin sünnipäevahommikul Hiiumaal telgis. Õhtune koosviibimine oli juba Saaremaal. 37 sain iseenesest. 

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Ma tõesti ei tea mitte kedagi ...

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

-.- äkki see, kui mu abikaasa poleks teatanud, et tahaks lahku minna? :D  

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Hmm, tundub, et me saime Sõbranna Abikaasat näha just eelmise aasta jaanuaris, ta on suht hea uus tutvus. Mu koera ja 3D-printeriga Sõber on ka päris oluline. Mitte et ma ikkagi täpselt aru saaks, miks ta mu elus on, aga ju siis on vaja. 

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Siit järgneb nüüd Oscari-võitja kõne. Ma olen tänulik oma perele ja sõpradele, tänu kellele ma enam-vähem mõistuse juures püsisin. Ja täiega siiralt. Alustades sellest, et ma olen tänulik oma vanematele, kes kuidagimoodi on suutnud mulle anda ellu kaasa eneseusu ja siiski stabiilse närvikava; Abikaasale, kes 15 aastat mind armastusega on üle valanud ning jätkab seda siiani, lihtsalt mitte mu partnerina ja tänu millele pole ma pidanud kogu selle masendava olukorra juures tegelema selle teemaga, et ma tunneks end väärtusetu või läbikukkununa, lihtsalt õnnetuna; õele, kelle koju ma läksin, kui tundsin, et enam ei suuda ja kes ütles, et loomulikult, ole siin täpselt nii kaua kui vaja, ja kes (ma kardan, et tegelikult täielikult ise veel teadmata, kui sõna otseses mõttes) hiljem, kui covidiga isolatsioonis olin, mu elu päästis, sest käis iga päev koos Lasnamäe Poisiga minu juures jalutamas; teisele õele, kes nüüd jõulude ajal ütles mulle "Tead, sa oled nii ilus, sest sinust kiirgab välja nii suurt kurbust" ja see oli nii ilusasti kokku võetud; prl Lumivalgekesele, kes esiteks võttis mu vastu mu Tol Ööl ja jõi koos minuga eepilistes kogustes vahuveini ja kes hiljem on alati olnud käpp, ükskõik mis ajal mul on olnud vaja rääkida adekvaatse täiskasvanuga (ja et keegi ütleks mulle, et isegi kui mu teod on kahtlase väärtusega, ei tähenda see, et ma ise oleks kahtlase väärtusega, ja endale tuleb andeks anda); prl Vaprakesele, kellega samamoodi terve sügise teisipäeviti veebis kokku saime, nii et mul oli, mida oodata ja kellele rääkida oma tobedatest seiklustest; ja loomulikult kogu sellele kambale mu töö juurest, kes on vaatamata keerulistele aegadele leidnud hetki korraldada kokkusaamisi, kellega koos olime 10. detsembril (ehk siis mu pulmaaastapäeval) koos Rootsi kruiisil, kes on mind kuulanud, küsinud õigeid küsimusi; ja eriline tänu muidugi Sõbranna Abikaasale, kes vist kõige rohkem on seda hullumeelset sõitu kaasa teinud ja kuigi tal on omad hetked, on ta ses mõttes imeline, et ta on algusest peale hoidunud mind lohutamast või nunnutamast, vaid on saatnud lolle meeme või lihtsalt võtnud pintsakutaskust hansa välja. Ja lõpuks siis ka muidugi Kulmudega Tädile, kes on mu terapeut ja kes on samuti kogu oma veidruses väga suureks toeks olnud. 

Olgem ausad, minu mõistuse juures hoidmiseks läks sel aastal vaja päris palju inimesi :D

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

i) õnnelikum või kurvem? Hetkel ikka veel kurvem

ii) kõhnem või paksem? Ütleme nii, et kõik teie, kes te maadlete kaaluga, mul on teile hea soovitus, kuidas kiirelt asjaga ühele poole saada - minge püsisuhtest lahku. Ma võtsin ilma igasuguse plaanita alla 12 kg. See oli suurusjärgus 20% mu kehakaalust, et oleks arusaadavam. 

iii) rikkam või vaesem? Vaesem kahjuks. Ja rikkust ei paista ka kuskilt. 


Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2021. aastal said?

Ära. Mitte. Kunagi. Jama. Universumiga. (Tema huumorisoon on uskumatult tume)

Thursday, December 31, 2020

Lugemisaasta 2020

 Kuna sel aastal suutsin lõpuks ometi FB Lugemise väljakutse grupi suure väljakutse kõik punktid täita, oleks paslik raamatutest ka eraldi kirjutada. 

Ära märkimist väärib ka asjaolu, et sel kevadel kogesin esimest korda lugemiskrampi, mis tähendas, et ma lihtsalt ei suutnud raamatuid lugeda. Ma kardan, et see oli seotud asjaoluga, et mul oli lihtsalt füüsiliselt võimatu paigal istuda ja tegeleda millegi nii palju süvenemist eeldavaga :D Ma ei tea, kui palju erinevaid raamatuid ma sel ajal katsetasin. Kahjuks ei ole ma neid üles kirjutanud. 

Küll aga kirjutasin üles raamtud, mis said vähemalt enam-vähem läbi loetud. Neid kogunes sel aastal 70, mis on päris kena number. Aga selles on päris palju väga õhukesi raamatud, nii et võibolla on informatiivsem see, et loetud lehekülgi tuli kokku suurusjärgus 19 000. Lugemise väljakutse grupp on suurepärane, aga teatud mõttes ka heidutav, sest sealsed lugemisnumbrid on mitu korda suuremad. Mitu korda, eksole. 

Kui nüüd pisut kokkuvõtlikumalt rääkida, siis ...

... lugesin võibolla pisut rohkem klassikat kui tavaliselt. Lõpuks ometi lugesin läbi "Hea uue ilma", mis mul siiani lugemata oli. Orwell meelib mulle siiski rohkem, aga päris hea oli :D Kross ja Tammsaare oli vapustavad, Camus ja Tšehhov toredad, Sophokles jätkuvalt hea, aga siiski meeldib mulle lugu rohkem kui tekst. 

... krimilugemist suutsin pisut ohjeldada. Angela Marsons meeldib mulle täitsa hästi, kuigi mulle üldse ei meeldi, kui autor kirjutab esimese osa sarjast krimina ja siis teise põnevusloona. Neid ma üldse ei viitsi tegelikult lugeda. Täiega suur pettumus oli näiteks Bryndza "Varitseja öös".  Hargla ja Läckberg on ikka kindla peale minek :) 

.... sattusin päris mitme noorteka peale. Positiivse poole pealt juba mainitud "Simon vs homo sapiensi vandenõu", mis on maailma kõige nummim geiromaan, ja "Ütle mulle kolme asja", sest ... ma ei teagi, oli ka nummi. Üldse ei meeldinud mulle Eia Uusi "Kuu külm kuma", selles oli KÕIK valesti. Alustades kohutavast sinavormist kuni tegelasteni, kes kõik olid minu jaoks ebausutavad. Seda veidram, et tema "Tüdrukune" meeldis mulle väga-väga. Klassikaliselt halb oli Beverly Hillsi raamat :D 

... selgus, et mitteilukirjandus mulle üldiselt ei meeldi :D Välja arvatud kaks graafilist romaani (Arvo Pärdi elu ja feminismi ajalugu). Kõik teised olid igavad, ei vastanud mu ootustele või olid lihtsalt suvalised. Suurim pettumus oligi vist teise maailmasõja kurioosumite raamat, milles polnud üldse põnevaid lugusid;

... lisaks Beverly Hillsile lugesin veel mõnda tõeliselt halba raamatut. Ma arvan, et kõige hullem oli siiski Tohvri "Sõbrad ja hallikirju koerake", kus lugu nagu polnudki ja taaskord, tegelased oli nii ebausutavad. Lugesin selle läbi vaid selle pärast, et väljakutse oli ja seda ei saanud ka millegi muuga asendada, sest lugema pidi koduraamatukogu eelmise aasta kõige populaarsemat raamatut. Ja just selle mulle meie kohalik raamatukoguhoidja selle küsimuse peale andis. Teine hirmus oli mu oma raamaturiiulis olnud "Veidrad voodikaaslased". niivõrd nilbe naistekas, et siiani tuleb kurb peale, kui mõelda, kuidas puid maha raiuti ja nii. Ma täiega hindan kena romantilist lugu, aga mitte sellist, kus kõik on nii ebausutav ja juba teab mitmendat korda maandutakse klaveri peale sugu tegema. 

... vastukaaluks oli ka suurepäraseid raamatuid. Lisan siia kõik, mis said mu käest viie või nelja. "Alistumine", "Apteeker Melchior", "Väikesed võililled", "Hea põhjatuule vastu", "Migreenimaffia", "Hea uus ilm", "Monigrammimõrvad", "Kehade mets", "Kui me olime orvud", "Loomade farm", "1984", "Kui raske see olla saab?", "Vaikne karje", "Simon ja homo sapiensi vandenüu", "Keisri hull", "Kaotuse pärand", "Evelyn Hardcastle´i seitse surma", "Elu mõttetusest", "Pariis 6.41", "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud", "Tüdrukune", "Minu armsad luud", "Juudit", "Ütle mulle kolme asja", "Britt-Mari puistab südant", "Kahe heli vahel", "Naiste võitlus", "Paigad, kus olen avalikult nutnud", Võõras, "Inglitegija", "Minu sünge Vanessa", "Köök", "French ja Koulu", "Kes kardab Sveta Grigorjevat". 

... ja kui ma neist raamatutest peaks valima kolm, mida kõigile soovitada, siis ma ütleksin"Hea põhjatuule vastu", sest see on näide sellest, et raamatute puhul on siiski väga oluline see, kuidas need on kirja pandud (ja ka tõlgitud), sest lugu kui selline on siin ju napp. Aga kui haarav! Siis "Minu sünge Vanessa", mis on täiega haige lugu ühe tüdruku suhtest oma õpetajaga. Mingis mõttes äraspidine vaatenurk, aga siiani ebamugavaid mõtteid tekitav. Ja kolmandaks Tammsaare "Juudit". Sest see on lihtsalt nii suur lugu ja nii delikaatselt kirja pandud. 

... neist raamatutest, mis mulle väga meeldisid, on siiski mõni, mis avaneb pisut pikaldaselt. Näiteks raamat "Paigad, kus olen avalikult nutnud" oleks kindlasti pooleli jäänud, kui mul oleks olnud parajasti käeulatuses midagi muud. Aga õnneks polnud, sest see on vapustav sissevaade vaimse vägivalla suhtesse. Ka "Köök" on selline. Lugesin seda paar aastat tagasi ja nüüd uuesti. Oli kordades parem. Ja kõige pikaldasem avaneja oli Kivirähki "Sinine sarvedega loom". Jummel kuidas ma oigasin seda lugedes. Ja siis järsku plaksust läks suurepäraseks. Sellest alates, kui Oskar tolle manalaneiuga kohtuma hakkab. Ma lihtsalt istusin ja nautisin. 


Kõige-kõigem raamat siiski on ja jääb Joonas Sildre "Kahe heli vahel". Ma arvan, et sain religioosse kogemuse seda lugedes, sest see oli midagi nii võimast. 


Selle aasta väljakutse täielik lugemisnimekiri ja minu valikud olid sellised

Punasega siis raamatud, mis meeldisid

Rohelised need, mis ei meeldinud

Ja sinisned sellised suvalisemad

1. Üks Jaan Krossi kirjutatud raamat "Keisri hull"
2. Pealkirjas: raamat, raamatupood, raamatukogu,raamatukoguhoidja. "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" P. Bayard
3. BBC 100 raamatut, mida elu jooksul peaks lugema. "1984" G. Orwell
4. Astrid Lindgreni raamat, mida pole varem lugenud või mille sisu enam ei mäleta. "Brit-Mari puistab südant"
5. Sinu raamatukogus 2019.aastal enim laenutatud raamat. "Sõbrad ja hallikirju koer" E. Tohvri
6. Üks raamat: Dostojevski, Turgenev, Tolstoi või Tšehhov. "Onu Vanja"
7. Raamat, mille tegevus toimub ühe päeva jooksul. "Evelyn Hardcastle´i seitse surma" S. Turton
8. Raamat, mille pealkirjas on küsimus. "Kuidas ta seda suudab?"
9. Goodreadsi kasutajate poolt kolme parima hulka valitud raamat. "Kolm sammu sinuni"R. Lippincott
10. Luuleraamat. "Kes kardab Sveta Grigorjevat" Sveta Grigorjeva
11. Hea laste- või noorteraamatu tiitli saanud teos. "Meiega on kõik korras" N. Lacour
12. Raamat, mille tegevus toimub kuningakojas. "Kuningas Oidipus" Sophokles
13. Raamat, mille pealkirjas on mõne Euroopa riigi linn. "Pariis 6.41" J-P Blondel
14. Üks Agatha Christie raamat "Viimane vaimudetund" 
15. Raamat, mille peategelane põeb mingit haigust või on diagnoositud sündroomiga "Migreenimaffai" M. Sepp
16. Raamat, mille tegevus toimub Aasias "Lääne tee" M. Hamid
17. Raamatu autori eesnimi algab sinu perenime esitähega ja perenimi sinu eesnime esitähega. "Laatsaruslaps" R. Mawson
18. Raamat, mis tuleb sinu lugemislauale mõnest loetud raamatust "Minu armsad luud" A. Sebold
19. Raamat kirjastuse Ersen sarjast "Raamat, mida peab lugema" "Romanovite ettekuulutus" S. Berry
20. Raamat mõnest maailma mõjutanud sündmusest või katastroofist "Tšernobol: reporteri pihtimus" Igor Kostin
21. Aafrika kirjaniku raamat "Mõrvade ja armastuse retseptid" S. Andrew
22. James Bondi või Sherlock Holmesi maailma raamat - Ian Fleming, Arthur Conan Doyle ja teised autorid "Sherlock Holmes: Baker Streeti kummitus" V. Andrews
23. Shakespeare - originaal, uusverioon, inspiratsioon. "Hea uus ilm" Huxley
24. Raamat, kus üks tegelastest on kirjanik või toimub tegevus raamatupoes "Inglitegija" C. Läckberg
25. Raamat, mille kaas on “värvita” - must-valge, hall, valge "Alistumine" Houellebecq 
26. Raamat, mille pealkirjas on 4 sõna "Küll hunt hunti tunneb" K. Kessler
27. Raamat, mille pealkirjas mainitakse surma või suremist. "Nukkude surmamäng" A. Marson
28. Nobeli preemia võitnud kirjaniku raamat "Kui me olime orvud" K. Ishiguro
29. Raamat Lugemise väljakutse grupis olevast pildialbumist, kuhu kõik grupiliikmed on lisanud sellise raamatu pildi, mida nemad ei suutnud läbi lugeda. "Tüdrukune" E. Uus
30. Eestikeelne raamat, mille pealkiri algab B, D, või G-tähega. "Beverly Hills 90210"
31. Bookeri auhinna saanud raamat. "Kaotuse pärand" K. Desai
32. Sinu koduse raamaturiiuli alumisel riiulil vasakult viies. "Veidrad voodikaaslased"
33. Poola/tšehhi/ungari kirjaniku raamat. "Budabest noir" V. Kondor
34. Raamatu autori perekonnanimi on mõni puu või põõsas. "Väikesed võililled" Heljo Mänd
35. Graafiline romaan. "Naiste võitlus. 150 aastat vabaduse, võrdsuse ja sõsarluse eest"
36. „Nukitsamehe“ 100. sünnipäeva puhul raamat, kus on sarvilised või muidu riukalikud tegelased. "Sinine sarvedega loom" A. Kivirähk
37. Konkursi "25 Kauneimat raamatut" raamat viimase 2 aasta teose. "Kahe heli vahel" J. Sildre
38. Raamat, mille kaanel on mõni loom "Enne külma" H. Mankell
39. Liida enda telefoninumbri üksikud numbrid ja vali täpselt niimitu aastat tagasi ilmunud raamat "Disco" R. Kaugver
40. Ajakirja Imeline Ajalugu, Imeline Teadus raamatuklubi raamat. "Teise maailmasõja kurioosumid, äpardused ja rekordid" Õun ja Ojalo
41. Raamat, mille tegevus toimub mägedes. "Juudit" A.H. Tammsaare
42. Raamat, mille pealkirjas on arhitektuuriobjekt. "Majakas tähtede all"
43. Raamat Eesti Raamatu sarjast “Eesti romaanivara”. "Improvisatsioon mängutoosis"
44. Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin…ja tahtsin kirjanikku kallistada. "Simon ja homo sapiensi vandenõu"
45. Raamat, mis ilmub eesti keeles 2020. aastal, sinu sünnikuul. "Paigad, kus olen avalikult nutnud" H. Bourne
46. Ajalooline kriminull "Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium" I. Hargla
47. Kaks sarnase kaanega raamatut "Lunastus" ja "Lõpparve" Yrsa Sigurdardottir
48. Raamat, mille eesti keelde tõlkija on saanud tõlkepreemia. "Hea põhjatuule vastu"
49. Raamat õudusulmest (horror) - v.a. Stephen King! "Õuduste kool" G. Oster
50. Raamat füüsilise või vaimse erivajadusega inimesest "Julmad mängud" A. Marsons
51. Stalkeri võitnud teos "French ja Koulu" I. Hargla
52. Raamat selle koha ajaloost, kust pärinevad Su esivanemad. "Hüpassaare" J. Jürisson
53. Loe raamat sellise riigi autorilt, millel on sinuga samas kuus sünnipäev. "Võõras". A. Camus. 






Wednesday, December 30, 2020

RIP 2020

Mida sa tegid aastal 2020, mida sa varem teinud pole?

Tahaks öelda, et ma pole kunagi varem andnud tundi pidžaamapükstes, aga see oleks vale, sest ükskord oli meil koolis tuduriiete stiilipäev. Minu imestuseks oli väga vähe pidžaamasid. Mina nautisin küll kogu südamest.

Ma mõtlen, et maja ostmine (või noh, pangalaenu võtmine) on miskit, mida mina pole teinud. 

Täiskasvanutele mõeldud kunstikursusel käisin ka - akvarellimaali omal. See oli hullult nunnu. 

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Mul oli kaks lubadust - pusled kokku ja rohkem koristada. Nohh. Kaks puslet sai kokku pandud, üks veel ootab. Koristamisega on ka nii ja naa. Kevadel eriolukorra ajal koristasin kõikide nende lõputute veebikoosolekute ajal. Aga see puudutab vaid kööki ja elutuba. Samas need olid tõesti korras :D

Uue aasta lubadusi on kaks - jätkata hommikuse päikesetervitusega ja õppida selgeks Aafrika riikide nimed ja asukohad. 

Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Isegi kaks :) Ja järgmisel aastal on, mida oodata. 

Kas keegi su lähedastest suri?

Kevadise kriisi ajal suri taat. Kuna kevadel oli kõik teistmoodi, siis laiemale ringile matuseid ei olnud. Ja seepärast on kuidagi ebameeldivalt lõpetamata tunne sellega.

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2021, mida sul 2020. aastal ei olnud?

Teadmist, et mu ellu ei seata enam piiranguid. Muusikaviktoriine tahaks ka. 

Milliseid riike sa külastasid?

Hea nali, eksole :D Tegelikult käisin Lätis küll. Korra nende looduspargis matkarajal. Ja teine kord perereisi ajal sõitsime jupi sealt läbi. See polekski mainimist väärt, kui üks ekipaaž poleks Läti politsei huviorbiiti sattunud ning loomulikult oli autos inimesi, kellel polnud dokumenti kaasas. 

Austrias käisin peaaegu :D Sellega läks ses mõttes hästi, et tegime otsuse minemata jätta märtsi alguses, mis tähendas, et õpilased said oma rahad kõik tagasi. 

Eestis käisin mitmes uues kohas. Näiteks Mõisakülas. 

Milline 2020. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

Eks ta 12. märts ole, siis saadeti meid kell 12 koju ja tagasi kooli sain mina kunagi mais. Iseenesest on  on kahju, et just see kuupäev, sest tõepoolest ostsime maja ju veebruaris. Ja ma ei suuda praegu meenutada kuupäeva. 

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Ma arvan, et see, et ma ikkagi kuni lõpuni neid masendavaid veebitunde tegin, mitte ei öelnud, et minge kõik perse. Ja see, et esimest korda suutsingi lõpetada lugemise väljakutse. See on päris suur asi.

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Noh see, et ma siiski ei koristanud rohkem?

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Kevadised keskendumisraskused oli kõige karmimad. 

Mis oli parim asi, mille ostsid?

See on lihtne. Kuivati. Ma täiega jumaldan teda :D Kunstkuusk on ka päris mõnna. Ja lõpuks ometi tuli välja Sveta Griorjeva esimese luulekogu taastrükk, nii et selle ostsin ka. Maja ei ostnud ma päris üksi, nii et see vist ei loe. 

Kelle teod väärisid tunnustust?

Mõni kolleeg ehk? Tanel Kiik oli ka päris tore. 

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

See õpetaja, kes ütles 13 tüdrukust koosnevale grupile, et võtke neljastesse rühmadesse. Nagu... kui sa tõepoolest ei saanud aru, et 13 ei jagu neljaga, siis äkki peaks vähem mõtlemist eeldava ameti valima?

Millele kulus enamik su rahast?

Mul pole õrna aimugi. Kodu remondile äkki?

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?

Üks teatav rasedus. Mitte minu oma :D Tegelikult oli neid oodatud rasedusi isegi kaks, nii et kaks korda rohkem elevust. 

Milline laul jääb sulle alati 2019. aastat meenutama?

No Spotify ütleb, et kõige enam kuulatud laul oli "Gasolina" :D See ütleb nii mõndagi mu aasta kohta.

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

i) õnnelikum või kurvem? Pigem tuimem. 

ii) kõhnem või paksem? näib, et sama. 

iii) rikkam või vaesem? vaikselt ikka koguneb, kuigi uuel aastal ilmselt palk ei tõuse. Maailm on tõepoolest muutunud. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Mõtestatud sporti? Liikusin küll palju, aga trenni kui sellist sai vähe tehtud. Kuigi ma suudan nüüd kätekõverdusi teha, mis on päris hea edasiminek. 

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Lihtsalt tühja punkti jõllitanud. Koroonakevade rõõmud. 

Kas sa armusid kellessegi 2020. aastal?

Ei tulnud ette.

Mis oli su lemmik telesaade?

Ma ei mäleta, et ma üldse oleks midagi teadlikult vaadanud. Ühel õhtul küll nägime uut toredat saadet, kus kutsekoolide inimesed mõõtu võtavad. Ja see oli väga lõbus, aga kardan, et kutsekoolide mainele see kuigivõrd head ei tee...

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Ei.

Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Lugesin terve hulga väga häid raamatuid. Neist peaks tegema eraldi postituse. Esiteks peaksin ma mainima noortekat "Simon vs homo sapiensi vanenõu", sest see aitas mul üle saada kevadisest lugemiskrambist. Aga kõige võimsam kogemus oli "Kahe heli vahel", mis on oma terviklikkuses (sõnad, pildid, kujundus) lihtsalt terviklikult niivõrd lummav.

Mida sa tahtsid ja said?

Vargakindla seljakoti. Ja kodu (või siis pangalaenu :D)

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?

Kuigi ma kinos ei käinud, vaatasin palju filme. Nimelt lõpuks ometi sai käima lükatud filmiklubi "100 eesti filmi" ja augustist alates oleme vaadanud koos ära 23 filmi. Ma mõtlen, et neist minu lemmik oli vist "Hullumeelsus". 

Tegelikult käisin korra isegi kinos. "Tenetit" vaatamas. Ma päris täpselt ei saa aru kogu sellest melust, mis selle filmiga kaasas käib. Eesti osast loomulikult saan aru :D Tõesti oli jabur vaadata Tallinna ja kuulda eesti keelt. Aga muidu sisu... Ma kardan, et ma olen selle imeliseks pidamiseks liiga palju raamatuid lugenud. 

Imeline film aga oli Oscari-võitja "Parasiit". 

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Sain aasta vanemaks :D Ja oli sünnipäevapidu, kus esialgu oli selgelt liiga palju inimesi. Oleks ikka pidanud erinevad peod tegema, sest tegelikult mulle meeldib, kui ma saan oma külalistele öelda rohkem kui tere ja head aega. 

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Ilmselgelt oleks mu elu olnud toredam, kui keegi poleks mulle öelnud, mida kõike ma teha ei saa. 

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Mul pole õrna aimugi. Liikumine looduses? Ma pole kindel, et see mõistuse juures olemine üldse eriti hästi välja tuli. 

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Arkadi Popov. Sest ta on nii muhe. 

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Mul on uus kolleeg. Aga ta on alles kompamise faasis. 

Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2020. aastal said?

Kuigi katsetamine, kui kaugele mingites asjades võib minna, pakub põnevust, tasub meeles pidada, et see katsetamine võib mingil hetkel tagumikust näksama hakata.