Wednesday, August 24, 2016

Tants vetsuuksel

Mul on tunne, et ma olen sel aastal augusti kuu jooksul rohkem Tartus käinud kui muidu kolme aastaga kokku :D Välja arvatud see aeg, kui ma seal elasin. Ja rasedus vist ka, sest ma olin Toomemäel arvel ja lõpus pidi vist tihedamalt käima, ma nagu mäletaks.

Aga nüüd viimasel kuul olen usinasti Naiivi mälumängul käinud. Ja mida kord edasi, seda rohkem ma nagu teaks :D Kuigi on suured-suured valdkonnad, millest mul absoluutselt igasugune aimdus ka puudub. Nii et olen palju uusi teadmisi saanud, millest ma küll suurema osa olen ära unustanud, aga midagi ehk jääb. Võibolla. 

Põhitiim selles seltskonnas, kus ma mängimas käin, on priima. Kui ma esimest korda käisin, tundus mulle, et ma olen sattunud "Suure paugu teooriasse". Päriselt. Aga mida kord edasi, seda vähem sellist tunnet on. Ja eile tekkis näiteks liblikaküsimusega (mida üks meesliblikas pärast suguühet naisliblikaga teeb) eriti palju kelmikaid mõtteid. 

Aga eile tekkis mul tunne, et lisaks teadmistele sain ma mälumängul näha ka Notsut. Ja mitte ainult näha, vaid vetsuuksel tantsida ka klassikalist tantsu "Astume koos, seisame koos, astume koos" tantsu :D Kuna eile oli minu kord autoroolis olla, siis ma (alkoholiga) õlut ei joonud ja olin häbelik maatüdruk ega julgenud tantsuhoos küsida, kas tegemist oli Notsuga, sest see tundus natuke veider küsimus, mida peaaegu päise päeva ajal võhivõõralt küsida :D

Igatahes, Notsu, kui see olid sina, siis tervitused sulle :)

Wednesday, August 17, 2016

Kui palju kulub lapse teise klassi saatmiseks?

Eelmisel aastal tähendasin üles, kui palju raha kulub lapse esimesse klassi saatmiseks. Kuna täna ostsin toidupoest läbi käies ära (loodetavasti) kogu puuduoleva kontoritarvete tavaari, saab ehk selleaastase kokkuvõtte ka ära teha.

Esiteks võiks muidugi püüda mõelda, kui palju kulus aasta jooksul kooliskäimisele, aga see ei ole vist võimalik :D Mõned uued pluusid, kevadel oli vaja uusi tossusid. Ja no siis lugematu hulk kustutuskumme, harilikke pliiatseid, teritajaid, valget guaššvärvi, värvilisi pabereid. Vahel ma tõesti mõtlesin, MIDA nad seal koolis teevad, et seda kõike nii palju kulub :D Aga noh, kui vaja, siis vaja. Kusjuures mingeid kooliväliseid rahalisi üritusi neil väga palju polnud, kuigi nad käisid mõned korrad õppekäikudel, paar korda teatris ja jõulupidu oli ka. Aga minu meelest oli rahakogumisi kaks ja mõlemal korral jäi summa alla 20 euro. Nii et midagi väga meeldejäävat polnud. Aaaaa, meelde tuli. Talvel tuli suusad muretseda, mis oli kõige nõmedam väljaminek üldse, sest suuskade ühe korra kasutushind tuli ilgelt kõrge. Sel aastal vaatasime üle ja on selge, et poiss saab kasutada ämma suusasaapaid ja suuski, nii et vähemalt see väljaminek jääb seekord ära. Jätkuvalt on minu meelest suusatunnid koolis küsitava väärtusega ettevõtmine.

Aga selle õppeaasta alguse kulud:

Kontoritarbed
Osta oli vaja harilikke pliiatseid (võtsin kohe rohkem, et neid oleks jooksvalt sahtlist juurde saada), kustutuskumme (sama), värvilisi pabereid, joonistuspaberit, plastiliini (müstika on see, mis juhtus eelmise aasta komplektiga. Seda arutasime juba kevadisel arenguvestlusel, et plastiliin ei peaks ju nagu otsa saama, aga miskipärast esimeses klassis saab :D), uued käärid, üks rull raamatupaberit (eelmisest aastast jäi veel alles rullide lõppe, aga kaks värvi oli puudu. Ruudil on kõik ained erineva paberiga).
Puuduvad veel kilekaaned õpikutele (pole kindel, mis suuruses õpikud on) ja päevikukaaned (sest ma ei viitsinud minna sinna poodi, kus neid kaasi müüakse) ja vihikud, sest ma pole kindel, kas neid on vaja või mitte.

Kulu kokku umbes 20 eurot.

Spordiriided ja -jalanõud 
Uued pikad dressid (püksid ja dressikas)(20 eurot), lühkarid (sel aastal läks valik suht valutult, kuigi poiss mõtles mõnda aega, kas taskutega püksid ikka sobivad või mitte, lõpuks ikka sobisid) (5 eurot)  ja tossud (taas üks paar, saab hakkama küll niiviisi), kusjuures pidime ostma nr 37, mis pani mind peaaegu minestama (25 eurot). Riided olid H&Mist (vist), tossud minu meelest NS Kingast.

Kulu kokku umbes 50 eurot

Niisama riided ja jalanõud
Pidime ostma uued teksad (pakun 12.90 :D) , kaks pikkade käistega pluusi igapäevaseks käimiseks (2*4.99), viisakamad kevad-sügisesed jalanõud kooli minemiseks ja sealt tulemiseks (9.99) ning ühe kapuutsiga dressika, aga kuna see oli kolm kahe hinna eest pakkumine, ei pidanud selle eest maksma. Rohkem vist ei ostnudki. Jalanõude osas tean ma oma pea üheksa-aastase kooselamise kogemuse põhjal, et kui vähegi võimalik, kannab ta nagunii kummikuid, seega neisse pole ma nõus väga investeerima :D

Kulu kokku umbes 33 eurot (kui pikkade käistega pluusid oli ikka nii odavad, nagu ma mõtlen. Võibolla oli 40 eurot)

Pidulikud riided
Nii nagu spordiriietestki oli poiss kõikidest oma pidulikest riietest välja kasvanud. Nii et ostsime piduliku triiksärgi (üks lõunaka pood, mille nime ma ei tea, hinnaks 12.99), pintsaku (arvatavasti H&M, 24.99), pidulikud püksid (tellisin Emma&Theost ja need on niiii ilusad, et iga senti oma hinnast väärt. Ma käin neid vahepeal oma kapis silitamas, sest need on niiiiii mõnusast materjalist. Ja lisaks istusid Ruudi jalas nii meeletult kaunilt, et hakka või nutma. Maksid 35 eurot.) No ja kuna me olime šoppamisest juba hullumas ja ostsime valimatult igasugu kraami, sai Ruudi endale ka kikilipsu (Tartu Kaubamaja, hinnaks pakun 5.50). Kõige lõpuks ostsin ka pidulik kingad (Perekooli laadalt, 7 eurot)

Kokku kulu enam-vähem 85 eurot (mis tähendab, et Ruudi hakkab järgneva aasta jooksul hästi palju teatris ja klassikalise muusika kontsertidel käima, et komplekt ennast ikka ära tasuks :D)

Kõik kokku teeb see siis kuluks ütleme mingi 190 eurot. Hea, et koolikotti ei pidanud uut ostma. Kusjuures selles osas ei tekkinud kordagi küsimust ka, kott on aus ja piisavalt mitte titelik :) Samamoodi on olemas kooli vahetusjalanõud ja talvejope. Suurematest asjadest peab üle veel vaatama talvesaapad, aga see pole enam kooliga seotud.

Ma ei tea ... ühe lapsega saab nagu hakkama. Aga kui neid kolm oleks? Kindlasti saaks kuidagi soodsamalt ka, kuigi minu meelest oleme me suht tagasihoidlikud olnud. Saaks palju hullemini :D

Wednesday, August 10, 2016

Miks me ostmise asemel üürime

Seoses koduvahetamisega on taas saanud jututeemaks see, miks me ometi üürikas elame. Vahepeal püsisime lihtsalt nii kaua ühes kohas, et inimestel läks vist meelest ära, et see maja meie oma pole :D

Mulle hakkab tunduma, et see on nagu Pavlovi refleks: mina ütlen: "Elan üürikas." ja vestluskaaslane ütleb: "Oma maja on majandsulikult kasulikum." Jättes nüüd kõrvale selle, et minu meelest on sellised kommentaarid lihtsalt kohatud. Ses mõttes, et kui inimene lihtsalt tunneks huvi: "Miks te olete valinud üürika, mitte ei osta?" (rohkem midagi ei lisandu), siis poleks mul midagi selle vastu, et arutleda, miks meie jaoks see nii must-valge ei tundu. Samamoodi nagu ma ise ei lähe taimetoitlaste juurde ega ütle: "Miks sa liha ei söö? Liha on palju maitsvam ja kasulikum kui juurviljad." Küll aga meeldib mulle küsida vegede käest, miks nad on sellise otsuse teinud. Põhjuseid võib ju olla nii palju erinevaid ja see tundub mulle hullult põnev. Kahjuks on vist hulk taimetoitlasi igasuguste hinnangutega ära hirmutatud, nii et ma olen mitu korda saanud vastuseks väga tõrjuva: "Ma ei taha ennast õigustada/ see on isiklik asi, ma ei tunne, et peaksin selgitama." Millest on kahju, sest taimetoitlasele jäi mulje, nagu mina oleksin tahtnud teda rünnata, ja minul jäi mulje, et taimetoitlased on ülbed. Kuigi ma lihtsalt tahtsin teada, kas inimene ei söö liha, sest loomatööstus kulutab hullult palju ressursse või sellepärast, et lihaloomade elutingimused on jõledad.

Tagasi majade juurde. Meie ümber olevad inimesed on niisiis erakordselt hea majandusliku mõtlemisega, mis tähendab, et nad ei suuda uskuda, et keegi teeb nii ebaratsionaalse otsuse, et ostmise asemel üürib elukohta. Ma olen ka selgeks saanud, miks üürida pole mõttekas - kui sa nagunii maksad, siis laenuga maja ostes on sul maksmise lõppedes maja, üürilepingu lõppedes maja pole. Sellega olen ma muidugi nõus :D Lihtsalt meie jaoks on siin mõned konksud.

Esiteks on meil viimastel aastatel olnud täpselt nii madal üür, et sellist maja, mille ostmiseks vajamineva laenusumma tagasimakse kuus oleks enam-vähemgi sinnakanti ja kuhu ma ka elama tahaksin minna, mina veel näinud pole. Mõnes väiksemas asulas saaks loomulikult paneelmajja suure korteri ka nii osta, et me ei peaks isegi säästuarvelt raha võtma :D, aga seda ma ei taha. Teiseks on laenuga see jama, et sa võtad ju ühe summa, aga tagasi maksad hoopis teise. Kolmandaks on laen väga pikaajaline otsus, vähemalt viisteist aastat. Üldiselt pikemgi. Seega mingisugune kakskümmend aastat vähemalt oleks mõistlik selles ostetud majas ka elada, tegelikult muidugi pikemalt, sest milleks muidu kogu see ettevõtmine. Siit sujuvalt neljanda punkti juurde - mida ma teen majaga, kui ma seda tegelikult enam ei taha? Me oleme praeguses linnas elanud neli aastat. Ja ma kujutan end siin veel ikka mõned aastad ette. Mulle meeldib see linn, minu meelest on tegemist hullult ilusa linnaga. Mul on siin töökoht, mis mulle väga meeldib. Siin elavad mu vanemad, kellele on tore külla jalutada. Ja pärast oma koju tagasi jalutada. Samas ei ole ma sugugi kindel, et ma kümne aasta pärast samamoodi tunnen.

Ja siis oleks meil maja, mille ostmiseks võetud laenu me alles maksaksime. "Siis saab maja maha müüa," teavad inimesed. Eks tulge ja müüge :D See ei ole päris nii, et helistan maaklerile ja järgmisel päeval on ta koos ostjaga ukse taga. Eriti kui see maja asub väikelinnas, mille tulevikuväljavaated on teadmata suurus.

Seepärast me elamegi üürikates. Ja see ei ole üldse nii hirmus, kui inimesed ette kujutavad. üürikodu leidmisega on probleeme vaid siis, kui sul on suured nõudmised nagu meil :D Sest tõesti, suve alguses oli seis korra selline, et hakka või ostma, sest me tahtsime maja (või vähemalt kolmetoalist korterit) kesklinnas, kus oleks ahjuküte või isiklik katlamaja. Selliseid maju on meie linnas rohkem kui üks, aga need seisavad. Need on olnud kellegi kodud, mida on hoole ja armastusega ehitatud, remonditud, aga mille omanikud on surnud ja pärijatel on täiesti ükskõik nendest majadest. Nii nad seisavad tühjalt ja ootavad ... midagi.

Otsi kokku tõmbama hakates - ma ei arva, et maja ostmine oleks majanduslikult ebaratsionaalne otsus, meie praegune valik endale oma elamist mitte osta johtub eelkõige sellest, et emotsionaalsed argumendid kaaluvad hetkel praktilistest rohkem. Kaaluvad nii palju rohkem, et emotsionaalsed argumendid muutuvad lausa praktilisteks.

Ja mul oleks väga hea meel, kui Eestis muutuks üürikodudes elamine normaalsuseks mitte ainult tudengite ja vaeste alustavate noorpaaride jaoks, vaid ka tavaliste inimeste jaoks. Ja et rohkem inimesi tihkaks oma tühjalt seisvat kinnisvara välja üürida.

Monday, August 8, 2016

Kadunud rattad ja telefonid

Praegu paaris blogis esile kerkinud aususe teema tuletas mulle meelde, et ma olen unustanud kirjutada meie jalgrattaloost. Ja Ruudi telefoniloost ka.

Juuli alguses, kui me laiendatud perega Pepsi-äärsete looduskaunite paikadega tutvusime, avastas Ruudi koju naastes jalgrattaga sõitma minnes, et ratas polnud enam seal, kus ta olema oleks pidanud. Kõigepealt näägutasime tema kallal, et ta on hajameelselt ratta jälle vanaema-vanaisa või sõprade juurde jätnud, aga siis hakkasime mõtlema, et kiiver oli ju kodus. Ja Ruudi sõidab alati kiivriga, sest ta teab, et kui me näeme kiivrita sõitu, läheb ratas puhkusele. Lisaks on ta nüüd hakanud aru saama, et kiiver ongi mõistlik kaitsevahend, kui sõites kukkuma juhtud. Nüüd oli aga olukord selline, et kiiver oli, aga ratast mitte. Võimaluse, et ta mõnel õhtul pani kiivri pähe ja tuli jalutades koju, välistasime, sest tegemist on inimesega, kes võimalusel ei astuks mitte ühtegi sammu jala. Nii et vaagisime seda asja ühtepidi ja teistpidi ja lõpuks hakkas ikkagi tekkima tunne, et keegi on käinud ja tema ratta lihtsalt ära varastanud. Kusjuures minu elektrilise jalgratta kõrvalt, mis tundus kuidagi väga tobe. Ruudi ratas on suhteliselt vana isend, kuigi käikudega. Ma kahtlustan, et maha müüa kannataks seda praegu umbes 50 euroga, mis ei tundu varastamiseks üldse mõistlik.

Aga mõistlik või mitte, ratas oli läinud ja pärast mõningasi vaatlusi ja meenutusi tuli tõdeda, et kadunud oli ka hr H ratas, mis kunagi üle kümne aasta tagasi oli kindlasti väga hea ratas, aga mille praegune suurim tunnusmärk on katkine sadul. Varaste hingeelu on ikka täiesti hoomamatu.

Kurvastasime mõnda aega, sest kui mina kasutan ratas selleks, et kuskile kiiremini jõuda, on Ruudi jaoks ratas üks ihuliikmetest, seega oli tal tunne, nagu oleks temalt käis või jalg varastatud. Lõpuks tegin politseisse avalduse. Mitte et ma oleks väga lootnud, et kohalik politseiüksus täies koosseisus meie rattaid hakkab taga ajama, aga nii ... statistika mõttes. Asjaga tegelenud ametnik polnud ülemäära entusiastlik, sest meil polnud ratastest isegi mitte pilte :D

Avalduse tegemisest läks mööda nädal, kui ühel hommikul helistas mull taas ametnik PPAst. Patrull oli meie rattad üles leidnud! Asi oligi nii, nagu hr H oli algusest saadik arvanud - keegi kasutas meie rattaid lihtsalt huumori mõttes ja jättis siis teepervele vedelema. Kuna meie rataste kirjeldused olid andmebaasis olemas, saimegi oma velod tagasi.

Teine aususega seotud lugu on telefonist. Ruudi käis sõpradega ujumas ja kaotas oma telefoni ära. Üsna kiiresti said nad sellest ka aru ja hakkasid maniakaalselt helistama, lootes helina järgi telefoni üles leida. Ei leidnud, sest enne neid oli keegi inimene telefoni maast juba üles korjanud. Omavahel said Ruudi ja leidja kokkuleppele nii, et mina lähen telefonile järele. Ja kõige nunnum oli see, et kui me telefoni teel üleandmispaika kokku leppisime, ütles leidja: "Me käisime seal Kuuse 1, Oks 2 ka, aga kuigi uks oli lahti, ei julgenud me telefoni sinna jätta." Ruudi nimelt jookseb telefoni lukustatud olekus ekraanil tekst telefoniomaniku nime ja aadressiga.

See oli nii südamlik. Keegi leiab telefoni, võtab selle üles, vaatab seda ja püüabki omanikule tagasi toimetada. Et on ikka hea teada, et lisaks inimestele, kes virutavad lastelt jalgrattaid, on maailmas ka ilusaid ja häid tegelasi.

Turistidena Tallinnas

Sel aastal on mul tunne, et olen suvel väga vähe teha jõudnud. Tegelikult ei vasta see tõele, sest esiteks olen ma teinud igasuguseid asju ja teiseks oleme suutnud uude kohta kolida, mis on juba üksinda täielik vägitegu, sest sellist koristamist ja mööbeldamist, mis me selle majaga oleme teinud, pole ma vist kunagi varem tegema sattunud. Järjest suurema heldimusega meenutame oma eelmise kodu omanikku, kes enne võtmete üleandmist põrandad niiske lapiga üle tõmbas, et meil oleks mõnus paljujalu käia... Selle maja omanik pole päris sama masti :D Aga seda suurem on kontrast enne-pärast võrdluses. 

Hotellis 
Uuest kodust kirjutan üks teine kord, sest täna oli mul plaan mälestustesse raiuda see, kuidas me Ruudiga kahekesi Tallinnas minipuhkusel käisime. Tegemist oli suht spontaanse otsusega, mis tähendas, et hotelli kinni pannes polnud mul aega isegi kõiki booking.comi ja tripadvisori arvustusi läbi lugeda, sest toad broneeriti otse mu silme all :D Kokkuvõttes polnud valitud St Barbaral vigagi - tuba oli suur, voodid mõnusad, vetsupaber oli kolmnurgaks volditud ja asukoht Roosikrantsi tänaval väga sobiv. Nuriseda võiks selle üle, et lubatud tasuta wifit jagus meile ainult sissekolimise päeva pärastlõunal, kõikidel muudel aegadel ei saanud netis midagi teha. Ja hommikusöögi üle ma ka liialt ei rõõmustanud, kuigi tehniliselt võttes oli kõik olemas, isegi väikesed pannkoogid, munapudrust rääkimata. Aga Ruudi, kes tahtis kaerahelbeputru süüa, loobus oma portsust pärast kolmandat lusikatäit, sest talle näis, et sedasama putru on vähemalt kolm korda üles soojendatud. Venis tõesti väga veidralt. Ja munapuder maitses kummaliselt. Ma arvan, et kõige rohkem häiris tegelikult mind see, et teenindajatüdrukud olid hullult mornide nägudega. Ja pidevalt oli mingi probleem - tasse ei jagunud, kausid oli mustad, lauad musti nõusid täis... Aga ausalt, muidu on jumala tore hotell :D Suht soodne ka. Vähemalt Tallinna kesklinna kohta.

Algselt oli meil paigas ainult see, et Tallinnas läheme külla prl Lumivalgekesele, kes eluneb nüüd oma korteris. Seda me ka jõudsime ja korter on tõesti tore. Paberite järgi tuba ja köök, aga tegelikult nii normaalse planeeringuga, et mõjub kahetoalisena. Ja üldse tundub mõttetut pinda väga vähe olevat. Meie eelmises majas oli näiteks pool pinnast mõttetu pind :D

Oleviste tornis. Siis kui enam hirmus polnud
Lisaks külakäigule jõudsime esimesel päeval ka kinno (lõpuks nägime ära "SSH", mis on hullusti armas film) ja Oleviste torni, mis oli päris põnev kogemus. Esimese hooga jõudsime ehk kümnendiku trepist ära käia, kui tagasi läksime, sest Ruudi oli enam-vähem endast väljumas. Tal on mingi teema treppidega. Ükskord ammu Hiiumaa tuletornides käies pidin teda sõna otseses mõttes tagant lükkama. Kusjuures kõrgel olemine teda eriti ei hirmuta, just trepid. Igaühel oma hirmud. Igatahes hingasime natuke aega trepijalamil ja ronisime ikka üles ära. Väga tore oli. 

Siis tiirutasime mööda vanalinna tänavaid ja käikusid, mis oli väga vahva. Ma olin kodus googlemapsist kõik tänavad selgeks õppinud, nii et käisime enam-vähem kogu aeg kohtades, kus ma plaanisingi käia :D Kusjuures Tallinna vanalinnas jalutaksin ma veel ja veel. 

Järgmise päeva põhiatraktsioon oli Tervishoiumuuseum, mida ma edaspidi kõigile soovitan. Kui ma kevadel Tartus loodusloomuuseumis käies pidin hullult jälgima, et ma avalikult ei haigutaks, siis sel korral ei tekkinud hetkekski sellist tunnet. Ju ma siis olen ise ka selline uue aja laps, et kõik peab olema katsutav ja liikuv ja näitlik, muidu on igav. No ja Tervishoius oli tõesti peaaegu kõik näpitav. Lapsepõlvest tuttav reaktsioonikiirusemõõtja oli ka olemas :D Ja raku suurendus (aga seda me täpsemalt ei vaadanud, tundus liiga palju). Tõesti tore koht on. Meil läks seal kaks tundi nagu niuhti ära ja tegelikult me ei jõudnudki kõike ära vaadata ja proovida. 

Täiesti plaaniväliselt sattusime sel päeval veel linnamüürile kõndima. Ma ei mäleta, et ma oleksin seda varem teinud, kuigi olen alati tahtnud. Mulle tõesti hullusti meeldib kogu see vanalinnavärk. Katariina käigu leidsime ka juhuslikult üles. 

Üks oluline asi veel see, et koos prl Lumivalgekesega ostsime burritosid ja põnevaid limonaade (mis olid enam-vähem avamatud, sest meil polnud avajat kaasas). Mul on väga kahju, et Eestis pole burritolus eriti levinud. 

Nii et kokkuvõttes oli meil Ruudiga hullusti tore minipuhkus. Arvestades seda, et bastionikäikudes ja Lennusadamas pole me ikka käinud, tuleb sügisesel koolivaheajal vist jälle tulla. Siis juba koos hr H-ga :)

Monday, August 1, 2016

Üle 10 aasta taas Viljandi folgil

Uskumatu lugu, aga ma pole tõesti folgil oma kümme aastat käinud. Sest mõned korrad pärimeetril söömine ja väikse joogi joomine ei kvalifitseeru folkimisena. Mõnel kontserdil olen vist ka käinud, kui isa oma käepaela edasi annetas.

Noh ja sel aastal olid meil passid, hr H sai kutsed. Olin päris rõõmus ja valmis andma folgile uue võimaluse. Kümme-viisteist aastat tagasi oli tegemist aasta tippsündmusega, aga mingil hetkel sain aru, et folk on kõige ägedam vallalisena koos sõpradega kulgedes, nii et abikaasa ja lapsega ei tundunud üldse mõtet kohale minna :D

Mis siis ikkagi kosta selle kõige peale... ilmad olid fantastilised. Neljapäeval käisime päris hoolega, reede jäi täiesti vahele, laupäev oli selline õhtune-öine pidu ja pühapäeval lonkisime Ruudiga veel mõnda aega ringi ja sõime viimast korda mulgiputru.

Kontserte oli, ka täitsa ägedaid. Mul on hea meel, et jõudsin Afganistani neiusid kuulama, sest tahtsin neile lihtsalt moraalset toetust näidata. Ilusad tüdrukud olid, juuksed peaaegu kaetud ja lasid ainsal kaasas olnud mehel enda eest rääkida. Lõpuks jõudsin ka Trad.Attacki  kontserdile, kuhu ma varem pole kunagi mahtunud.

Kummastav oli vaadata, et inimesed ei tantsi. Vanasti, kui ma veel korralikult folgil käisin, olime ikka lava ees ja möllasime. Sel aastal ma lava ette kordagi ei jõudnud, sest ees oli kindel müür kaljuna seisvaid inimesi, kes isegi päid ei liigutanud. Terve hulk paarikesi oli samuti, kes seisid rahva hulgas üksteist kaisutades. Nunnu küll, aga miks peaks seda tegema TradAttacki ja Svjata Vatra kontserdi ajal? Ma pole küll mingi metsik kontserdil käija, aga üldiselt on esinejatel tavaks kiita publikut selle eest, et nad on nii ägedad. Sel korral ei kuulnud ma ühtki esinejat seda tegamas :D Jalmar korra küsis, kas meil on kitsas, et tantsida ei saa. Ei olnud kusjuures.

Veider oli ka see, et ma ei tundnud kordagi, et rahvast oleks olnud meeletult palju. See, et mõnele kontserdile minnes pidi aeglasemalt liikuma, oli ka vanasti tavaline, eriti reede ja laupäeva õhtul. Söögikohtades ei olnud ülemäära pikki järekordi, mis osalt tuleneb arvatavasti pärimeetrist, sest kohalikud ei tule enam nii massiliselt pidu kaema ja festivalitoitu sööma, kui nad peavad juba enne kebabi- ja õlleputkasid raha maksma.

Poiss muidugi nautis täiega :D Mitte et ta oleks kontserte kuulamas käinud. Selle asemel degusteeris tema uusi põnevaid limonaade, sõi Pannkoogikäru pannkooke ja jooksid teiste festivalilastega ringi. Nii et temal oli selline õige folk ilmselt, kus päevad on rutiinivabad, söömine on kaootiline ja muudkui aga tutvud uute inimestega.

Kokkuvõttes siis - jätkuvalt pole ma valmis selle kõige eest päris palju oma isiklikku raha maksma. Ja mitte selle pärast, et peaksin seda raha siis millegi muu arvelt hullusti kokku hoidma, vaid pigem selles mõttes, nagu ma poest kartulisalatit ei osta. See pidu on lihtsalt arenenud sellises suunas, et ma ei leia seal endale päris mugavat kohta. Vanuse poolest võiks olla juba teadlik muusikatarbija, aga seda ma ei viitsi olla. Ja melu, sellist melu, nagu oli siis, kui vaba lava plats oligi igaühele vaba, enam pole. Ja ma päriselt ka püüdsin anda festivalile võimaluse.

Thursday, July 21, 2016

Lahedate Vurrude juures*

Selleaastest Positivusest jääb klassikasse Luisa Lotta lause öösel poole kahe paiku: "Pärast järgmist (veini)klaasi lähen veini peale üle." Ilus, ma ütlen :D

Teiseks muidugi legendaarne kaklus (rusikatega) Luisa Lotta ja Kurja Lätlase vahel, kes süüdistas LL-i ja Pikka Blondi Meest telgivaiavarguses, mis päädis LL-i ootamatult avaldunud inglise keele sõnavaraga (I´ll kill you) ja PBM-i poolt sooritatud dramaatilise tõukamisega, mille käigus Kuri Lätlane sädemeid pildudes ümber läks.

Tegelikult olid mul mõtted Positivuseks valmistumisel hoopis teise kohapeal (kolimise juures), mis tähendab, et ma olin asju pakkides üsna hajameelne. Seepärast mõtlesin, et oleks mõistlik siiski kirja panna, kuidas meil läks, et järgmisel aastal kas Positivusele või ükskõik kuhu mujale telkima minnes oleks kuskilt meenutada, milline see reaalsus on. Sest äkki me kolime jälle või midagi :D

Esiteks olme
Ma teadsin, et on vaja kaasa võtta vesi, hambahari, niisked salvakad ja vetsupaber. Selle viimase võttis küll prl Lumivalgeke, aga see oli okei. Niiskeid salvakaid pole vaja võtta kolme pakki :D Piisab ühest, isegi kui teistele ka anda. Isegi seepi ei läinud väga vaja.Hambaharja osas muuseas avastasime, et maailmas ongi inimesi (või siis vähemalt üks :D), kes kasutavad meedium tugevuses harju. Minu jaoks täiesti võimatu, sest seda kasutades jooksen ma igemete kaudu verest tühjaks. Softiga seda probleemi pole. Tavaliselt. Raseduse ajal sai see veritsemine alguse ja siiani pole päris korda saanud. Saunalina on ka vajalik, kui kavatsed ujuma minna. Mina olen seda truult igal aastal kaasas kandnud, kuigi siiani polnud vaja läinud.

Teiseks riided
Kusjuures juhuslikult sai sel korral päris hästi. Kaasas olid - kolm lühikeste käistega T-särki, kolm pikkade käistega T-särgi-laadset toodet (üks neist paks dressikas), lühikesed püksid, pikad püksid, jakk, müts, sall, kummikud, kinnised kingad, plätud, ujukad, vihmamantel ja üks kleit. Kasutamata jäi ainult kleit, sest mõtlesin selle pidulikult pühapäeval selga panna, aga hommikul selgus, et ilm oli ootamatult muutunud väga sügiseseks. Mis oli laupäevase ergava kuumuse taustal üsna ootamatu. Igatahes sain esimest korda Salcgrivas ujumas käia! Vesi oli hullult mõnus, esimesel hetkel tundus jahe, aga tegelikult oli väga-väga soe. Ainult mere äär oli paksu adruga kaetud, see oli natuke rõve osa. Ma unustasin villased sokid, mida ma esimesel ööl väga igatsesin, sest külm oli ja hr H ei tahtnud mind üldse kaissu võtta, vaid püüdis läbi telgiseina põgeneda.

Kolmandaks toit
Me läksime kohale oma  väikebussiga, mis tähendas, et meil oli kaasas piisavalt palju vett, gaasipliit ja laud :D Sellega seoses mõtlesime, et teeme korralikult süüa parklas, aga reaalsus oli selline, et sõime enam-vähem ainult hommikust ja snäkke. Kartulipudrud ja kiirnuudlid jäid peaaegu täies mahus üle, nii nagu eelmiselgi aastal :D Kui millegi üle viriseda, siis snäkke oleks võinud rohkem olla, aga samas sõime viimase purgi marineeritud kurke ära alles tagasiteel. Nii et toiduga tegelikult probleemi polnud, küll aga toidunõudega. Esiteks pole mitte mingit mõtet võtta telkimisele kaasa taldrikuid (mis mul olid), vaid hoopis kausse (mille olin sunnitud ostma Kilingi-Nõmme Konsumist). Vajalikud on veel lusikas ja kahvel (mitte plastikust on oluliselt mõnusmad) ning paar nuga, millest üks võiks olla terav ja teine selline, millega saaks võideid leibadele määrida. Muidugi saaks ka ühega hakkama, aga kaks on mugavam. Tee ja kohv on ka mõistlik kaasa võtta, kui on võimalus vett kuumaks ajada (nagu meil oli), sest hommikused järjekorrad CoffeeIn´is on kilomeetrite pikkused.

Neljandaks sularaha
Kuna kaardimakseid festivalil väga pole, tuleb sula kaasa võtta. Ainus täiesti kindel kulu on parklatasu, mis sel aastal oli 15 (!?!) eurot. Eelmisel aastal oli veel 10, nii järgmisel aastal on loota 20 vist. Igatahes oli mul kaasas 165 eurot (Hr H-l veel lisaks, aga ma ei tea, kui palju) ja sellest kulus ära umbes pool. Suht palju jäi alles sellepärast, et festivalialal müüdi õlut hinnaga 3,5 eurot ja siidrit 4 eurot tops (või oli see vastupidi), mida nii mina kui ka prl Lumivalgeke pidasime selgeks röövimiseks ega allunud kordagi provokatsioonidele. Kuna ma suhted alkoholiga on nagunii sellised, nagu nad on (pigem sellised kas kõik või mitte midagi laadis), polnud alkoholita päevad kuigi keerulised. Ma peaks ütlema, et pigem oli mul rohkem energiat, sest peamine põhjus, miks ma alkot väga ei tarbi, on see, et kohe, kui ma lõpetan manustamise, tuleb mul uni peale.

Viiendaks lõuna- ja õhtusöögid festivalil
Positivusel on alati ka üks toidutelk, kus on võimalus valida paljude erinevate pakkujate vahel. Kummaline on see, et ma pole kunagi sealt midagi mõistlikku saanud, seekord isegi ei proovinud. Poisid sõid seakoodiga praadi, mis olevat ülimalt hea olnud. Ja Luisa Lotta võttsi veganburgeri, mis oli kohutav (kahe Tosta kannika vahel olev tomati-kurgi salat koos saepurust kotletiga külm ollus). Meie prl Lumivalgekesega olime juba saabudes pannud silma peale maantee äärde ülesseatud burritoputkale, kuhu me esimesel õhutl kohe läksime. Burritosid (4,5 eurot)  me ei saanud, sest selles rullis, mille me saime, polnud nt ubasidki, aga selle eest oli väga hea kaste ja üldse oli kõik nii mõnusalt värske ja kolm Burrito Brtothersit lihtsalt nii toredad, et ikka maitses hullult hästi. Järgmisel päeval läksime tagasi ja võtsime quesadillad (3 eurot) (kesadijased nagu menüüst sai lugeda) ja need olid sama mõnusa kastme ja rohke juustuga. Lisaks lehtsalatiga. Lisaks sõime ka burrito pannkooke (maksid 4 eurot ja nendes olid oad, aga samas polnud nad rullis ega midagi, nii et me ei suutnudki lõplikult otsustada, kumb toit rohkem burrito oli) ja kebabi (5,5 eurot?). Lisaks jõin ma mõned kohvid Kafe Love´i autolavkast, kus on reaalselt maailma parim kohv. Isegi Rohelise Maja kohv pole nii mõnusalt kohvine ja mahe samaaegselt, kuigi ka seal on superkohv. Lisaks on seal autolavkas kõik töötajad lihtsalt superähedad.

Ja lõpetuseks ka muusikast :D
Sel aastal polnud ausalt öeldes ühtegi bändi, kes oleks minus ekstaasi tekitanud. Nii nagu mu esimsel Positivusel oli Sigur Ros või eelmisel aastal Placebo. Iseenesest M83 andis päris professionaalse ja ägeda laivi, Wolf Alice oli päris hea andmine, John Newman oli laval hullult äge, Joss Stone´i ajal lamasime prl Lumivalgekesega mändide all ja nautisime täiega, Nöep tõmbas esimest hetkest tunde üles, Carnival Youth oli lihtsalt nii nunnu (ikkagi väiksed Renars Kaupersid, ostsime isegi plaadid). Käisime vaatasime mingeid tüüpe veel, läti bigbandi näiteks ja Kristel Aaslaidu. Charles Bradleyt kuulasime eemalt, arvatavasti oleks ta lähemalt vaadates väga äge olnud. Aga näiteks Air oli selline, et ühel hetkel küsis prl Lumivalgeke minult, kas mulle tundub ka, et bänd ise sureb ka kohe igavusest ära. Tõesti selline mulje jäi. Aaa, Mark Ronson tõmbas ka muidugi rahva käima, aga kuna ma üldse ei haaku tema tegemistega, siis väga pikalt ei hakanud jaurama. Läksime hoopis telklasse oma veini jooma. Üldiselt julgustan ennast järgmisel aastal rohkem erinevatel lavadel käima, eriti kui väljavalitud bänd suurt elamust ei paku. Poisid (hr H sõbraga) käisid ainult n-ö metsalavadel ja nägid igast põnevat kraami. Nende viimane kirjeldus bändist, mis oli lavale valge tiibklaveri kaasa võtnud, tundus lihtsalt nii äge.

See kõik on aga ainult sissejuhatus, sest kõige olulisem kontsert oli see, kus me viibisime umbes 30 sekundit, sest see toimus Palladiumil, mis on telk. Ja mis oli rahvast täiega täis ja ma peaaegu üldse ei ei kuulnud bändi. Aga juba selle pisku järgi sain ma aru, et ma olen vaimustunud. Tegemist on Cigarettes After Sexiga. Ma olen kõik kodus oldud päevad seda kuulanud ja täiega vaimustuses. Jumal õnnistagu Youtube´i!

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli vist mu lemmik-Positivusega. Võibolla oli asi selles, et eelnev jama kolimisega oli mu nii ära väsitanud, et kolm päeva sellest kõigest väljas oli nii vajalik. Võibolla oli asi selles, et ma sain täita oma unistuse ja Salacgriva rannas ujuda. Ja võibolla oli lihtsalt nii hea seltskond :D

*Lätis arutasime seda LisaVarba asja ka. Et miks just LisaVarvas. Meie ettepanek oleks LisaVarvas muuta hoopis Lahedateks Vurrudeks. Palju kelmikam, eksole.

Thursday, July 14, 2016

Seksuaalkasvatus

Näitasin täna poisile ajalehest seda "Kumm on seks" plakatit, millel kaks noormeest üksteise embuses on. Näitasin sellepärast, et kõrval oli artikkel, mis pajatas, et see pilt on väga palju pahameelt tekitanud inimestes, eriti just selle pärast, et koos lapsega on seda ebamugav vaadata. Ma ei olnud kuidagi üldse sattunud neid diskussioone lugema.

Palusin poisil kirjeldada, mida ta näeb. Ega ta midagi eripärast ei märganud - kaks meest kallistavad, hakkavad vist kohe musitama.

"Kas see on okei?" küsin mina. Poiss kehitab õlgu: "Nojah." "Aga kui mees ja naine kallistaks ja hakkaks kohe musitama. Kas see oleks sama okei või rohkem okei?" "Sama okei, lihtsalt tavalisem."

Sealt edasi läks meie vestlus normaalsuse, ebanormaalsuse ja paranormaalsuse peale üle.

Mõnda aega hiljem nägime bussipeatuses sama kampaania teist plakatit, kus ei olnud mehi. Poiss ei suutnud mõista, kuidas saab kaks nii erinevat plakatit tähendada ühesuguseid asju.

Selgitasin siis, et tegelikult pole see kampaania sellest, et mehed võivad koos elada, vaid sellest, et kondoomi peab kasutama.

Sellele järgnes mingi kümme sekundit vaikust, kuni mina enam vastu ei pidanud: "Sa ei küsigi, mis on kondoom?"

Poiss (natuke kohmetult): "Ei..."

"Sa tead siis, mis see on?"

"Mhmmh."

"Ja sa ei taha sellest minuga rääkida?"

"Mkmm."

Ja hommikul, kui poomist mängisime, aga kumbki teist üles puua ei saanud, lõpetas poiss poodu vaba joonistusega. Juuksed, naeratav nägu. Ja teatab ise asjalikult: "See on mees." Mina vastu: "Mis mõttes, ta on paljas ja sa joonistasid talle noku?" Poiss (õudselt rahulolevalt): "Jepp. Oot, ma joonistan tissid ka." Ja joonistaski.

Teemad on õhus.

Wednesday, July 13, 2016

Diip shit

Ükskord ammu kevadel tuli minu juurde Tähetüdruk ja küsis, kas ma tean festivali Notafe. Nime ma teadsin. Ja seda, et Notafe meie kodulinnas toimub. Aga see oli ka kõik.

Selgus, et just sellist inimest olekski vaja :D Festival otsis värskendust ja värskenduseks sobivad väga hästi sellised inimesed, kel pole mingeid teadmisi. Nii ma siis tookord ammu kevadel andsingi Tähetüdrukule nõusoleku osaleda mõnel performance´il ja pärast sellest midagi arvata.

Nojah, toona ammu kevadel tundus see väga kaugel olevat. Nüüd on tegemist juba minevikus aset leidnud sündmusega.

Üllatus oli see, et kui eile supisöömiseks ja plaanide täpsustamise jaoks kell pool üks kokku saime, selgus, et lisaks performance´ile on vaja läbi teha ka ... ma ei tea, kuidas seda nimetada ... vestlusring? Ühesõnaga selline asi, kus meie, külalised (meid oli kokku viis), pidime teistele (üldiselt festivali korraldajad, esinejad või muidu suured huvilised) rääkima midagi. Kuna eilsed külalised sattusid olema just sellised, nagu nad sattusid, sai teemaks kultuur. Mis see on, miks seda vaja on, kellele see mõeldud on. Ja taustaks siis küsimus just sellest, miks on vaja Notafed ja miks me varem sellel festivalil pole käinud. Üllatusele lisas üllatuslikkust veel see, et kõik toimus inglise keeles. Loogiline muidugi, sest enamik osalejaist on ju väljaspoolt Eestit.

Vestlus läks põnevalt, meile oli aega antud kolmkümmend minutit, millest sujuvalt sai viiskümmend. Põhiliselt koorus välja see, et kõrvalolijana on üsna raske n-ö sisse saada sellise nišifestivali (aga ka igasuguste muude ürituste) kogukonda ja meeleollu. Ja sealt edasi küsimus, miks on inimesel raske astuda välja oma mugavustsoonist ja minna kuskile, kus mitte keegi sind tegelikult ei oota. Mitte et kellelgi midagi uue inimese vastu oleks, aga sa oled lihtsalt üksi ja ei saa üldse aru, mis ümberringi toimub.

Teine pool on väljasolijate kõhedus selles osas, et tehtav/nähtav/kuuldav on niivõrd võõras ja arusaamatu, et on kas igav või häiriv või on lihtsalt endal ebamugav, kui su ümber on inimesed, kes naudivad etteastet, aga sina ei saa mitte midagi aru.

Ja see viimane juhtus õhtuse perfonksiga, mida me olime lahkelt vaatama kutsutud ja pärast mida me oleks nähtust midagi arvama pidanud. Tegemist oli videoga, mis näitas mustvalgeid kaadreid New Yorgist, raamatutest ja kindlasti millestki veel. Taustaks luges meeshääl väga peenes inlglise keeles üht päris ägedat novelli. Nii oligi.

Kui video läbi sai, vaatasime külalistega üksteisele hämmingus otsa ega osanud midagi arvata. Diip shit, noh :D Õnneks toimus pärastine arutelu pimedas pikali maas lamades ja kõigil oli võimalus öelda, mida nad tunnevad. Ja väga paljudel oli päris palju tundeid. Nii et tegelikult läks ka see vestlusring väga põnevalt. Pikutasin ja kuulasin ja mõtlesin, kui põnev see on, et inimestel on nii palju mõtteid :)

Igatahes oli see lahe kogemus. Tore, et Tähetüdruk mind kutsus.

Notafe koduleht on ka SIIN, kui kedagi huvitab.



Monday, July 11, 2016

Ei läindki palju aega

Üks Ahhaa-külastus (uus näitus kahjuks ei ole nii äge, kui oli eelmine, spioonide oma. Natuke vähe oli selgitusi, mis ikkagi toimub ja miks toimub. Samas püsinäituse uuendused olid küll ägedad!)...,

... üks kinokülastus (mitte minu valikul vaatasime "Angry Birdsi", mis ei olnudki nii hull, kui ma kartsin :D)...,

... kaks paari proteese ja juuksesalk, lisaks lugematul arvul riideid, nõusid, kangaid ja muud sodi...,

... kümme tundi tapeetimist (mille jooksul said uue kuue kaks tuba. Ei, ma ei kavatse minna Soome ehitajaks, ma sureks lihtsalt nälga, sest ma ei oska teha siseviimistlust)...,

... üks terve Peipsi ääre läbisõit (kahe ööbimisega, üks Värskas, teine Rannamõisas, vahepeal siis Vene Föderatsiooni läbimine, Piusa koopad, Emajõe ületamine käsipraamiga, Alatskivi loss, Voronja suvegalerii, grillimised ja piknikud)...,

... üks hilisõhtune ja üks tugeva vihmaga ujumine...,

... üks jalgpalli EM (meie liigas oli kümme võistkonda, kelle hulgas saavutasin auväärt üheksanda koha. Siinkohale tervitused Urmasele, kes sai minust veel vähem punkte. Ja Tanelile ka, kes lõpuks mind kahe punktiga võitis, aga kes truult koos minuga tabeli lõpuosas figureeris. Lisaks vabandused kõigile tublidele mängumeestele, kes minu valiku tõttu platsil rumalusi tegid. Eriti kahju on mul tollest poolakast, kes ainsana penalti mööda lõi :D Tegelikult oli lahe ettevõtmine. Kuigi ma olen sügavalt pettunud selles, et Portugal võitis.)...,

... üks kaotsiläinud jalgratas (milline inimene varastab lapse jalgratta, kui kõrval on minu mootoriga jalgratas?!?!)...

... üks uus televiisoripult ja ruuter kiiremaks internetiks...

... ja olemegi niikaugel, et täna öösel ööbime esimest korda oma uues kodus. Kõik kohad on kaste täis, elutuba vajab tugevat mööbeldamist, kardinaid pole ja aed näeb välja nagu prügimägi (kuigi mitte eriti palju halvem võrreldes sellaga, mis oli siis, kui me alles majandama hakkasime, aga sellele vaatamata meie uus kodu :)