Friday, September 27, 2019

Midagi uut

Vahepeal on möödunud kuu, kui olen teinud vähemalt kaht asja, mida ma varem pole teinud. Esiteks olin tüdrukuteõhtu korraldustiimis ja no loomulikult osalesin ka tollel õhtul. Ettevalmistuste ajal tekkis küll kohati tunne, et sellest asjast küll asja ei saa :) Liiga erinevad inimesed, kes omavahel ei tunne. Ja sünergiat ei teki. Aga kokkuvõttes tuli täitsa südamlik koosviibimine ilma igasuguste piinlike seikadeta. Kui päris aus olla, siis on tüdrukuteõhtu minu jaoks natuke arusaamatu kontseptsioon. Nagu abiellumine suure peoga :D Aga see ei tähenda, et ma ei naudiks teiste ilusaid päevi ja rõõmu. See pidu oli armas. Ja nüüdseks on paar ka ametlikult abielus, mis on väga-väga tore :)

Teiseks tegime Ruudiga ära oma kultuurireisi. Nimelt Londoniss Warner Bros. Harry Potteri filmide stuudiosse. Muu hulgas vaatasime muidugi ka Hyde Parki, Buckinghami paleed, Westminster Abbeyt koos kroonimistooli ja Newtoniga ning eriti pikalt silmitsesime Oxford Streeti. Noh, Big Beni nägime  ka nii, et astusime metroost välja ja seal ta seisis. Ausalt, ma polnud selleks üldse valmis :D Piccadilly circusel seisime ja mõtlesime, mida nad silmas pidasid, kui sellele eraldi nime panid. Ja Tottenham Courtil imestasime, miks filmis Hermione poisse sinna ei viinud, kui surmasööjad Billi ja Fleuri pulma tungisid. Raamatus oli see ju "esimene koht, mis pähe tuli". 

Stuudiod olid muidugi eepilised. Nagu... ma ei oskagi midagi öelda. Inimene, kes armastab "Harry Potterit", saab sealt kindlasti elamuse. Seal ongi kõik kohad olemas - suur saal ja magamistoad, Dumbledore´i kabinet ja Privet Drive 4, platvorm 9 ja kolmveerand ja Rüütlibuss. Ja minu lemmikud Gringotts (seal oli isegi tuldpurskav lohe!!!) ja Diagon Alley. Rääkimata siis kõigist neist detailidest ja selgitustest, kuidas mingi efekt saavutati ja kuidas mõeldi läbi, mis kõik peaks olema. Ja kuidas. Viimases toas oli massiivne Sigatüüka makett, mis oli Ruudi lemmik. See oli ka tõepoolest üliäge. Maketid iseenesest ongi vinged asjad, aga kui see on Sigatüügas ja nii suur, siis on see mitu korda rohkem kui lihtsalt vinge. Igatahes. Mina ei kujuta ette, kuidas on võimalik, et tavaliselt veedetakse seal kolm tundi. Me alustasime kell 10.00 (esimene sats, kes sisse said) ja lahkusime pool seitse :D Vahepeal sõime ka muidugi. Ja jõime võiõlut, mis on väga kummaline. Väga rammus jook, ma ütleks. 

Londonis tegime loomulikult ka korraliku fish and chipsi tiiru ja viimasel hilisel hommikul ka full monty. Mõlemad kohad olid väga toredad, hommikusöök nt oli Breakfast Clubis, mis tähendab, et selles baaris oligi peomusa nagu klubis. Mitte EDM, aga ilmselgelt mitte tavaline hommikusöögimuusika. Esimene hetk oli üllatav, aga hiljem andis päris hea meeleolu. 

Ööbimine oli airbnbiga Elephant and Castle´i metroo lähistel, mis tähendas, et ühistranspordiga saime palju sõita (mulle teeb ikka rõõmu, et nad päriselt kasutavad kahekordseid buss :D Et see pole turistide meelelahutus), aga vähemalt püsisime tsoonis. Koht oli norm. Toad suured, voodid magatavad. Ja vannitoas oli dušš, kus sai valida, kui sooja vett tahad. Erinevalt siis kraanikausist, kus oli ikka klassikaline "vasak käsi kuuma vee all, parem külma all" variant. Vaade aknast ajas küll naerma (see oli tõesti inetu), aga tänav oli kena ja täis söögikohti ja (toidu)poode.

Kokkuvõttes - igas mõttes tasus käik ennast ära. Nüüd tahaks minna veel vähemalt korra Londonisse, et jõuda Tate Modernisse, Victoria ja Alberti muuseumisse, Towerile lähemale ja kõikidesse neisse teistesse kohtadesse, kuhu me ei jõudnud. 

Ja siis jõudis vahepeal kohale meie köök. Mis on väga-väga ilus. Nii ilus, et ma vahetevahel köögis olles lihtsalt heldin. Tegelikult pole päris lõpuni paigas, aga üldjoontes. Ja abiruum on suhtkoht kasutusel, mis on paljud asjad oluliselt mõistlikumaks muutnud. Ja elutoast saime ka suurema osa maailma kõige inetumast mööblist välja ja asendatud riiulitega, mis on need, nagu plaan oli. Et on küll ilusam ja mõnusam juba :) 

***
Muus osas... käib arvestus ikka nii, et praegu on kuu möödas. Kõige painavam äng on leebunud, jäänud on pidevalt kuskil taustal tiksuv ärevus, mis ootamatutel hetkedel välja lööb. Nt kui Ruudi võttis lugemiseks HP 3. osa ja ma tean ju, et sinna on pühenduseks kirjutatud "25. sünnipäevaks K-lt". Või vaatab keegi televiisorist saadet inimesest, kes läheb pikemale reisile. Need on hästi järsud ja tugevad hetked, kus mul puudub igasugune kontroll oma reaktsioonide üle. Muusikat ei suuda ma kuulata, kui olen üksi. Ja ma arvan, et pole olnud ühtki õhtut, kui ma poleks talle mõelnud. Ja hommikut, kus ma seda teinud poleks.  Ja kõige selle kõrval on selline tunne, et ... ma ei tea ... mul pole nagu õigust seda kõike tunda. Et nüüd on nagu aeg, kus võiks olla üle saanud. Ma nägi teda viimati rohkem kui aasta tagasi, ma peaks olema harjunud, et teda pole. Viimased viis aastat nägin teda korra aastas. Enne seda oli mitu aastat, kui ma ei teadnud temast mitte midagi. Et võiks ju olla harjunud eluga ilma temata. Aga mkmm. H keeldub tunnistamast, et asjad on nüüd nii. Ja nii valesti kui see ka ei kõlaks - ma kadestan teda selle võimaluse pärast. Mina ei saa, ma olen näinud kirstu. Ma olen näinud hauaplaati. Ma olen näinud kokkukuivanud mälestust oma sõbrast kirstus. Olen jätnud temaga hüvasti. Öelnud talle, mida ta mulle tähendas. Ja see ei toonud lubatud rahu või tänulikkust või lootust, et toimub paranemine. Ja kuigi ma teoorias tean, et paranemine saab alguse tunnistamisest. Ja matused on vajalikud, et ei jääks lõpetatamata tunnet. On see nii vastuolus mu praeguste tunnetega, et ma lihtsalt ei usu seda. 

Et selles osas läheb raskelt. Palju raskemalt, kui ma üldse oleks osanud arvata pärast uudise saamisest. 

Friday, August 23, 2019

-

Praegu oleks just õige aeg kirjutada postitus viimastest puhkusetegudest, sest ametlikult olen nüüd juba kolm päeva tööl käinud.

Aga täna pole see päev.

Täna on hoopis see päev, kui ma sain teada, et mu Sõber on surnud.

Ta oli olemas mu gümnaasiumi ajal.

Ta oli olemas mu ülikooli ajal.

Ta oli olemas, kui lapse sain.

Hiljem oli ka olemas. Kuigi teisel pool maakera ja tuli külla suvel, vahepealse aja ilma igasuguse suhtluseta. Aga tuli (alati etteteatamiseta, lihtsalt istus meie trepil ja suitsetas) ja kõik oli täpselt nii nagu kümme aastat tagasi, kui Ruudi oli väike ja tema elas mitu kuud järjest meie juures. Ainus inimene maailmas, kelle kohta saame H-ga mõlemad öelda - Sõber.

Sõber, kes tahtis 35-aastaselt pensionile minna ja kes kunagi 35 täis ei saanud.

Kusjuures sel suvel ta ei käinudki.


  


Friday, August 2, 2019

Suvised märkmed

Postitus lihtsalt endale, et hiljem oleks hea meenutada - küll oli tore suvi. Teised ei pea lugema :D

Juuni algas suure draamaga. Esialgu ei olnud draama, lihtsalt... oli, nagu oli. Ehk siis Ruudolfi koolis on kevaditi n-ö direktori vastuvõtt, kuhu igast klassist kutsutase kaks-kolm õpilast. Ja nüüd, neljanda klassi lõpus, sai ka Ruudi kutse. Sellega seoses väärib äramainimist ka fakt, et R. käis sel aastal esimest korda matemaatikaolümpiaadil (neid vist varem ei korraldata?), kus tal läks hästi. Mis vist koos okei tulemusega Kängurul tõigi kutse. Mis on jätkuvalt veider, sest Ruudi ei suuda leida sõnu, kui igav on matemaatika(tund). Ja veel jätkuvalt - ta ei ole matemaatikageenius, kes matet läbi näeks. Ükskord avastasin, et päev enne kontrolltööd polnud tal aimugi, kuidas käib kirjalik jagamine :D Ülesanded on üldiselt nii lebod lihtsalt, et kui mõnda aega numbritele otsa vaadata, on võimalik pakkumise teel vastus kätte saada. Kontroll korrutamise näol tuleb ju neil suuremal osal ülesannetes nagunii teha... 

Ühesõnaga, meil oli kutse. 

Ja mina leidsin, et see on koht, kuhu tuleb minna kogu perega, mitte et mina olen üksikema. Või et isa on Soomes tööl. Hr H arvas, et ta ükskord juba käis koolis. Jepp, 1. septembril, kui Ruudi kooli läks. Pärast mitut erinevat draamat saime siiski perega kohale kobistatud. Kuigi diplomile järele minemine oli taas nibin-nabin, sest ka Ruudi tõrkus üsna konkreetselt. Aga ta on jätkuvalt minust lühem (kuigi napp 5 sentimeetrit). Pärast seda oli ühel päeval ka Ruudi algklasside lõpetamine ja hüvastijätt esimese õpetajaga, kes viimasel arneguvestlusel päriselt pisarates oli, kui ta Ruudile rääkis, kuidas nad on nii headeks sõpradeks kasvanud. Eks ta üldiselt jääb õpetajatele meelde. 

Pärast seda käisin ma tööl ja valmistusin reisiks. Ja elasin remondis. Sest jah, meil käivad siin suured ümberehitustööd, mis liiguvad täpselt nii aeglaselt, et ma olen õppinud neist mööda vaatama. 

Jaanipäeva veetsime taas hr H sõbra juures maal, kus on alati nii tüüne. Ja kogu see pere on lihtsalt nii tšill. 

Juuni lõppu mahtus veel meie perereis. 

Juuli algas Korful olles. Ja tagasi tulles oli nii külm, et mõned päevad olin lihtsalt kookonis ja üritasin aklimatiseeruda. Pärast seda algasid kodukaunistustööd, sest sünnipäev. Koristamine siin mjasa on täiega Heraklese vägitöö (pmts Augeiase tallide puhastamine, kohati meenutab ka Sisyphose tööd), mis jätkus ka pärast sünnipäeva. Praeguseks olen korda saanud peaaegu kõik meie majas olevad kapid ja sahtlid (riidekapp, kus hoiame talveriideid, on plaanis täna lõpetada) ja prügimäele saatnud väga palju asju (ma ei taha teada, mis summades ma prügimäge toetanud olen). Selle käigus õnnestus välja visata ka elutoa kõige inetum kapp. Peagi saab lahti ka inetuselt teisest. Kaks ilusat suurt riiulit passivad juba elutoas (ja on täiega jalus koos suure peegliga) ja ootavad, et saaksid paika pandud. Aaa, Ruudi sai uue voodi ka, mis oli küll nimekirjas, aga kindlasti mitte esimesel kohal (seal on jätkuvalt köögimööbel, mis on nüüd välja valitud, aga veel ostmata, sest...nagunii ei pole seda kuskile panna enne mõningaid töid, mis ... seisavad jumal teab, mille taga). 

Selle kõrvale polegi palju mahtunud. Korra käisin vaarikal. Siis Parika rabarajal, kus ma varem polnudki käinud ja kus oli kohutavalt palju mustikaid. Ämm oli pisarates, sest tal polnud autos kraabitsat. Siis jõudsime Valgeranda, kus vesi oli nii külm, et ujumine oli kangelaslik. Tavaliselt on minu jaoks külm siis, kui sisse minna on rõve. Aga kui juba vees oled, korraks on hing kinni jäänud, siis ujudes on ok. See on minu jaoks külm vesi, mille puhul ma mõtlen, kas tasub ujuda. Valgerannas ei hakanudki ok, ma pmts ujusin värisedes :D Teisel korral sattusime Haapsallu, kus vesi oli kordades soojem, aga ka sogasem, meenutades pigem meie kodujärve, kus ma üldse ujuda ei taha enam. Esimese rannapäeva lõpetas kontsert Pootsi-Kõpu kirikus (Piiskop Platonile pühendatud festivali raames) ja teisel puhul käisime läbi Müüriääre kohvikust ja Dietrichist (kus pakuti uskumatut kohvi. Halba sedapuhku :D Aga nägime õega, et teenindaja jaoks oli olukord nagunii pingeline, seega empaatiliste inimestena jõime kergelt hämmastunult oma kohvid ära). 

Ühe korra jõudsin peaaegu Vennaskonna kontserdile, aga ukse peal pöörasin ümber, sest ülejäänud inimesed ei tundunud okeid olevat. Ja vana Trubetsky on minu jaoks nagunii traumaatiline. Aaa, folgi ajal kohtusime Ruudi sõbrannadega (tegelt isa omadega), kellest üks Ruudile kirja kirjutas, mille isa kindlasti alles hoida soovitas, sest tegemist on arvatavasti tulevase peaministriga (kes selle asemel, et folgil kultuuri nautida, jõi mu vanemate juures veini ja vaatas neli osa järjest kooliõpetaja seriaali :d). Üks väga vinge naine, kelle moodi võiks olla küll, kui ma kunagi suureks saan. 

Selline suvi siis. Ruudi igathes nurrus eile diivanil "Suure paugu teooriat vaadates": "Nii hea suvi on olnud, nii palju on puhata saanud."

Thursday, July 25, 2019

Terve hulk pidusid

Vahepeal on mu elus olnud lühikese aja jooksul rohkem pidusid kui muidu kolme kuu jooksul :)

Enne veel kui mu sünnipäevad pihta hakkasid, jõudsime pulma. Ühte tõelisesse metsapulma, kus olid valgusketid puude vahel, tantsuks tõeline bänd (Svjata Vatra), ühekordsed fotoaparaadid, pulmaviinad (koos pulmasiltidega) ja päris fotograaf, keda me prl Vaprakesega igal hetkel rõõmsalt ära kasutasime, tundes siiski sündsalt muret, kas pruutpaarist on ikka rohkem pilte kui meist kahest. 

Pulm oli väga ilus, sest igast asjast oli näha, et noored abiellujad olid igas etapis ise kohal olnud, et pulm oleks nende nägu. Ja pulmaisa Karu oli väga sümpaatne ja tegi ainult seda, mida temalt palutud oli. Mängudest oli loomulikult viktoriin (pruut on ainus inimene väljaspool meie suguseltsi, keda ma tean, kes usub, et ilma viktoriinita pole õiget pidu. Kehtib KÕIKIDE pidude kohta, elu on mind viinud kokku temaga aastavahetuspeol, vabariigi sünnipäeval ja eurovisioni vaatamisel) ja üks meeste mäng, mis kõlab äärmiselt jaburalt ja isegi tobedalt, aga kuna see oli nii maitsekalt läbi viidud, oli kohutavalt naljakas. Pulmavalsiks oli Just Dance ja "Toy", mis andis päris hea meeleolu :D

Ühesõnaga igati kaunis ettevõtmine oli. Ja kuigi ma jätkuvalt poleks nõus ise midagi sellist läbi elama, oli väga tore jagada seda päeva inimestega, kes olid nii õnnelikud ja ilusad :)

Väljakutse viimane teema oli tegelikult foto minust. See siis pulmafoto, mille tegi prl Vaprake ajal, kui ametlik fotograaf oli ametis kuskil mujal


Hiljem tulid mu sünnipäevad. Esimene oli lähedastele, keda sedapuhku oli rohkem kui mu vanemad ja õde perega. Mõlemad õed olid :D Ja ka parim sõber üldse, kes ka hakkab abielluma, mis on väga-väga vahva ja põnev. 

Pidu oli lärmakas ja vahuveinine, loomulikult koos viktoriiniga, mis sedapuhku oli kirjandusteemaline, mille käigus said osalejad hulganisti uusi teadmisi :D

Teine pidu, mis oli kolleegidega, oli veel kaks korda lärmakam ja kaks korda vahuveinisem, mis oli natuke ootamatu, aga väga meeleolukas. 

Igatahes tundub, et sünnipäevade pidamine on täitsa tore tegevus, nii et võibolla ei jää edaspidi kahe sünnipäeva vahele kümmet aastat :)

Saturday, July 20, 2019

Sünnipäevaeelne väljakutse 8 - mis on toimunud viie aastaga ja mis saab edasi

Päris hea teema väljakutse enam-vähem lõpuks :)

Kui ma sain 30, kirjutasin postituse, miks on hea olla 30. Lugeda saab siin.

Lugesin ise ja mõtlesin, et  tõesti kenasti öeldud :) Kirjutan ka praegu sellele kõigele alla. Viimase viie aasta jooksul on muutunud see, et mul on nüüd oma liisinguauto. Poeg, kelle jalad on pikemad kui minu omad. Suudan järjest enam teha oma tööd nii, et õhtud on vabad (mitte küll veel täielikult). Olen aru saanud, et asjade saavutamiseks tuleb kõigepealt sõnastada, mida sa tahad. Ja siis tegutseda. Järjest rohkem tunnen, et olen valmis uuesti seltskonnas viibima. Mitte küll palju ja mitte alati ja mitte igas seltskonnas, aga pisut enam kui viis aastat tagasi.

Tööalaselt on jõudnud noore õpetaja rollist sinna, et minu käest küsitakse nõu. Riigieksamite osas olen jõudnudki püsivaks rühmajuhiks ning kaks aastat olen tegelenud ka osaliselt eksami ettevalmistusega. Siit kaugemale enam väga kuskile minna pole, vähemalt selles liinis, mis mulle huvi pakub.

Järgmise viie aastaga tahaks saavutada seda, et meil oleks oma maja, milles ma ei pea rippuvaid juhtmeid kardinaga varjama :D  Vähem asju tahaks ka. Ja USA reisi. Rohkem esialgu ei palugi :)


Friday, July 19, 2019

Sünnipäevaeelne väljakutse 7 - parim nali

Ma väga vabandan nalja autori ees, et seda siin jagan, aga see lihtsalt on täpselt selline nali, mis mind kohutvalt naerma ajas. Sest see on nii jabur. Kõigil juhtub, aga kui eksida, siis nii, et oleks naljakas :)

Ühesõnaga. Kohalikus lehes ilmus uudis pealkirjaga

"Linnuse parandamine algas eskalaatori kohaletoomisega"

 Tegelikult toodi kohale ekskavaator :D

Ma ei saa, ma IKKA veel naeran, kui kujutan ette, kuidas töömehed endale eskalaatori paigaldasid, et ei peaks treppidest üles-alla käia.

Kõigile murelikele lugejatele võin kinnitada, et nalja autor teab sõnade ekskavaator ja eskalaator tähendust. Ja kõigi eelduste kohaselt teab ka toimetaja, kelle valvsa pilgu alt see nali läbi lipsas :D

Thursday, July 18, 2019

Sünnipäevaleene väljakutse 6 - kas ma olen täiskasvanud

Isa tuletas mulle hommikul meelde, et mõnda aega tagasi õpetas ta oma üliõpilastele, et 35. eluaastast algab keskiga. Ja nagu tervituseks oli täna selline artikkel Sa oled täiskasvanu, kui sul on sellest nimekirjast vähemalt 32 asja.

Nimekiri on selline:

1. Kruvikeeraja - leiab. Kuigi sihipäraselt kasutanud ma küll oma elus seda pole. Aga korduvalt õigesse korvi olen pannud küll.

2. Pikendusjuhe - loomulikult. Kasutan kogu aeg. Meil on vana maja.

3. Voodiraam - nope. Meil on see jalgadega kušeti laadis voodi :D

4. Niit ja nõel - jepp. Aga ei mäleta, millal viimati kasutusel oli. Arvatavasti siis, kui Ruudi veel lasteaias käis ja oli vaja mütsi külge kõrvu või midagi taolist.

5. Elektritrell - taas leiab. Aga kasutamise jaoks on mul abikaasa ja poeg.

6. Säilituskarbid - muidugi. Mitte küll väga tihedas kasutuses, aga olemas.

7. Vannitoavaip - ma olen viimased kolm aastat käinud pesemas luuakapis :D, loomulikult polnud seal vannitoavaipa. Tegelikult ei ole nüüd ka ja ei tule samuti.

8. Lauahõbe - ma oma eelmiseks sünnipäevaks ostsin samaaria poest mitu "hõbedast" kandikut. Huvitav, kas see loeb.

9. Märkmik/kalender - muidugi. Isegi mitu. Üks on töö oma, mida ma kasutan ... noh, tööasjadeks. Siis on isiklik märkmik, mis on rohkem märkmeraamat ehk sinna kirjutan näiteks, mida reisidele kaasa võtta või mis on olulised asjad, mida ei tasu ära unustada sünnipäeva planeerides. Ja siis on mul seinakalendreid kaks tükki - üks on n-ö töö oma ja teine perekondlik.

10. Lõhnaküünlad - jaaaa! Mulle tõesti meeldivad.

11. Tee - talvel joome palju teed, nii et päris korralik valik on.

12. Potitaim - see on nagu kruvikeeraja ja akutrell :D Põhimõtteliselt on, aga kui oleks minu vastutada, siis küll mitte.

13. Veinipudeliavaja - ikka. Isegi kaks erineva süsteemiga avajat on.

14. Klaaspudeli korgi avaja - leiab ka neid, kuigi ma pole päris kindel, kus nad praegu on. Vajadusel avan pudeleid ka muude vahenditega, olen siiski ülikoolis käinud.

15. Pann - kellel ei oleks?

16. Kohver - jepp. Korfult tulles pidin küll kohvrit ära andes kirjutama alla märkusele, et kohver oli katki enne, kui selle lennufirmale usaldasin :D Kui ma sünnipäevaks uut ei saa, olen sunnitud ise ostma.

17. Käterätikud - tähendab, kas on võimalik, et neid pole?

18. Duširiiul - ei ole. Luuakapis ka ei olnud, oli tavaline riiul.

19. Vaip - isegi mitu tükki. Mulle väga meeldivad kaltsuvaibad.

20. Põrandahari - ka kaks tükki. Siis on alati hea võtta :D

21. Kühvel ja hari - olemas.

22. Pott - kolm tükki erinevas suuruses.

23. Lõikelaud - ka neid on mitu tükki. Kasutan nii lõikelaua kui liuana

24. Joogiklaasid - ei, neid mul küll pole. Aga selle eest on veiniklaase, äkki see loeb?

25. Kardinad - palju! iga akna ees on vähemalt üks kardin. Lisaks on mul neid väikseid heegeldatud kardinajuppe igal pool.

26. Raamitud fotod seinal - juhuslikult tõesti on.

27. Vaakumpump (vetsupotile või kraanikausile) - eee.... vist mitte? Igatahes pole näinud ammu :D

28. Taskulamp - ma arvan, et meil on neid kodus oma paarkümmend tükki. Ise kasutan muidugi telefoni oma :D

29. Äratuskell - kui ma panni, rätiku ja harja juures mõtlesin, kas tõesti on inimese, kellel neid pole, tekib siis küsimus, kes ometi tänapäeval äratuskella kasutab?!? Muidugi mul pole.

30. Allergiarohud - pole allergiaid ja pole ka rohtu

31. Köögirätik - oo jaaa. Ma heegeldan neile veel pitse ka äärde, et oleks ilusam kasutada.

32. Kummikindad - juhtumisi nägin neid, kui koridorikorve koristasin. Mis eesmärgil muretsetud - pole õrna aimugi :D

33. Kokanuga - ma mõtlen, et äkki on. Kuigi ma ei tea, mida selle all täpselt mõeldakse.

34. Voodipesu - ???

35. Suur peegel - on. Aga ma ei kasuta väga palju.

36. Haamer - kindlasti kuskil on, aga täna just oli mul vaja ja mitte kuskilt ei leidnud.

37. Veiniklaasid - aaa, veiniklaasid on eraldi. Nagu öeldud, olemas.

38. Seinariiulid - mul on seina ääres mõni riiul. Seina peal siiski pole ühtki.

39. Mõõdulint - muidugi. Ja kasutan hoogsalt.

40. Kapisüsteem asjade säilitamiseks - ei. Aga tahaks. Ja loodetavasti saan.

Kui ma arvestan ainult neid asju, mis päris MINUL on, siis olen ma täiskasvanuks olemisest päris kaugel. Aga hr H-ga kahe peale anname täiskasvanu mõõdu välja küll, ta must vanem nagunii :D

Wednesday, July 17, 2019

Sünnipäevaeelne väljakutse 5 - lapsepõlve lemmikraamat

Nagu paljud teised lugesin ka mina lapsena väga palju. Ma vist loen ka praegu keskmise inimesega võrreldes palju, lihtsalt FB lugemisväljakutse grupi inimesetega kõrvutades on mu lugemus ikka väga vähene. Aga seal on ikka elukutselised ka juba :d

Igatahes. Lapsena lugesin kõike ilma suurema pirtsutamiseta. "Tavaliste" raamatute kõrval läks rahumeeli nii luule kui draama. Eriti meeldis mulle näidend sellest poisist, kellele isa tõi kolm sulge ja kelle sõna kõik kuulama hakkasid, kui tal need peas olid. Luuleraamatutest meeldis mulle kõige rohkem üks kõvade kaantega pisut suuremas formaadis hall raamat, mis oli mõne vennasrahva kirjaniku oma, sest piltidel olid peenikeste patsidega tüdrukud söömas tulipunaseid õunu.

Kõige rohkem lugesin siiski "Vendasid Lõvisüdameid" ja vanaema juures olles raamatut"Viimases pingis". Aaa, "Neljas kõrgus" oli ka üsna tihti kavas.

Sellesse aastasse hüpates olen lõpuks ometi suutnud käivitada süsteemi, mille käigus kirjutan üles läbiloetud raamatud, lisan kommentaari ja panen hinde. Ma olen aastaid mõelnud, et tahaks seda teha :D

Nüüd oma märkmikku sirvides tuleb kohe meelde, et mulle väga-väga meeldisid "Lillede keel", "Ikka veel Alice", "Matmisriitused" ja "Emapiim". Tegelikult meeldis "Piiririik" ka väga, aga see pole mul veel märkmikus kirjas. "Piiririik" on mu elus vist esimene raamat, millega ma väga tugevalt tunnen, kuidas kunagine "suht okei" raamat on ootamatult kasvanud "ma ei või kui ilus" raamatuks :)

Mõtiskluse mõttes lisan siia, et loen praegu ka Sebastian Bergmanni needust. Kõik fännid on juba lugenud, nii et raamatukogus pole enam järjekorda, saab rahus järjest lugeda. Ja ma olen kõhkleval seisukohal, kas see mulle meeldib. Ma olen muidu ikka selline tavaline "suletud toa" müsteeriumi mees, selles sarjas on seda tüüpi meenutav ainult esimene osa. Samas on vastuvaidlematult tegemist paeluva sarjaga, ega ma ilmaasjata viiendat osa just ei lõpetanud :D Ja jumal küll, kuidas mulle Vanja närvidele käib. Ma saan aru, et üldiselt on Sebastian see, kes pahameele ära teenib. Kuigi ma tõesti ei saa aru, mispärast kõik tegelased nii erutatud pidevalt on sellepärast, et Sebastian mõne naisega magab. Eriti Vanja. Ja no see, kuidas ta suhteid katkestab armastatud inimestega, sest nad on valetanud. Oleks siis, et midagi pahatahtlikku valetanud. Ei, päriselt, mul on tõe ja vale osas ikka väga teised piirid :) Just hiljuti ütlesin hr H-le, et kui tal peaks mingi teine naine olema, siis mulle küll ärgu pihtima tulgu, põdegu omaette :D

Sellise ülestunnistusega ongi päris hea lõpetada.

Tuesday, July 16, 2019

Sünnipäevaeelne väljakutse 4 - lemmiklood

Kui ma seda väljakutset tegema hakkasin, siis pidasin silmas, et püüan teemasid sõnadega täita viimasest aastast lähtuvalt. Kuna see viimane aasta on jäänud väga kasinalt kajastatuks. Nii et teemad on üks asi, see, mis ma kirjutan, vähe teine :) (nagu ma üldse peaks kellelegi midagi selgitama, eksole). 

Aga lemmiklugudest ja muusikast rääkides väärib äramärkimist asjaolu, et meie muusikaviktoriiniüritus on ikka väga kokku kuivanud. Siin on kaks asja. Ühelt poolt on need viktoriinid pahatihti ikka täiesti üle võlli rasked. Kui ma ikka 16 loost 14 pole elus mitte kunagi kuulnud, 12 esitatud bändistki mitte, siis on suht lame seal istuda. Ühel viimasel korral tuli küll Placebolt lugu, mida ma eluski kuulnud pole, aga vähemalt tundsin bändi ära. 

Teine asi on see, et pole nagu õiget seltskondagi. M, kellega koos käima hakkasime, sai lapse ja enam ei käi. T, kellega eelmisel sügisel otsustasime sõpradeks hakata ja koos viktol käia, kolis ära. J sai tähtsa töö pealinnas ja ilmus kohale nagu kuuvarjutus (õnneks tal enam seda tööd pole, nii et on lootust). Ootamatu M, kes lihtsalt meie seltskonda sattus, otsustas samuti pealinna kolida, et oleks mingigi lootus tööd leida. No ja siis oli meil veel R, kes polnud ka otseselt kellegi sõber ja seepärast ma ei oska öelda, miks ta enam muusikaviktoriinil ei käi, kui mitte pidada põhjuseks seda, et tegelikult elab ka tema pealinnas.  Lihtsalt varem polnud see probleem. Ta kusjuures oli ainus, kes päriselt ka lugusid teadis. Ja kuuvarjutusena kohal käinud M-i vend S ei lähe ka täie eest arvesse, sest ta on pidevalt reisil.

Nii ma enam polegi käinud. Eks paistab, mis uuel hooajal juhtub. 

Aga et teemasse ka ikka läheks, siis üks lugulaul lõpetuseks.



Monday, July 15, 2019

Sünnipäevaeelne väljakutse 3 - lemmiksöögid (või siis midagi muud)

Kui ma kirjutaks siia päriselt oma lemmiksöökidest, tuleks sellest väga suvaline postitus ka mu enda jaoks. Mulle meeldib kartulipuder ja piimasupp, hakklihakaste ja ühepajatoit. Aga need kõik peavad muidugi õigesi tehtud olema :) Oma kanaklimbisupiarmastusest olen kindlasti juba kirjutanud. Pannkooke armastan. Põhimõtteliselt ei ole mul põnevate toitude vastu ka üldiselt midagi, lihtsalt tavaliselt ei viitsi ma neid teha.

Mis viib mind teemani, mis ka tegelikult vajab jäädvustamist.

Ma olen praeguseks elanud kuu aega ilma normaalse köögita. Tähendab. Mul on pliit ja kraanikauss ja külmkapp ja isegi mõni niisama kapp. Aga see kõik on VÄGA ebamugav, sest põhimõtteliselt on tegemist remondiaegse olukorraga, kus kõik on võimalikult eest ära pandud. Ja remont seisab ja seisab veel mõnda aega.

See on kestnud nii pikka aeaga, et isegi rõõm suuremast ja normaalsemast vannitoast ei suuda enam frustratsiooni täielikult ära võtta.

Ja sellises olukorras planeerin ma üle kümne aasta suuremat sünnipäevapidu.

Ainus lohutus on see, et inimesed ei eeldagi minult ideaalset kodu, nii et vähemalt ei pea nad pettuma. Pidu tuleb kindlasti meeleolukas. Lihtsalt kõik nõud on ühekordsed. Ja toidud tellitud.