Tuesday, September 18, 2018

Sügisesse

18. september aastal 2018 jääb igaveseks maailma ajalukku kui päev, mil ma panin esimest korda ilma spikrita kokku Rubiku kuubiku :D Veel paar nädalat tagasi ei uskunud ma, et see on üldse võimalik, kuigi olin endale kuubiku kokkupaneku selle aasta eesmärgiks pannud. Ma ei saanud valemilehtedestki aru :D Aga siis hakkasin keerutama ja keerutama, kuniks sain aru, mida tähendab, et esimene kiht on koos. Ja pärast seda hakkas mineama. Esialgu tundus ka uskumatu, et ilma valemileheta on võimalik seda teha, aga noh, hr H lubas mind ühel hetkel hullumajja puhkusele saata sundkäitumise pärast, sest ma kogu aeg keerutasin oma kuubikut. Ja pähe jäid valemid. Hetkel on olukord küll selline, et põhimõtteliselt ma oskan, aga igakord ei tule meelde, mis valem mida teeb. Nii ma siis keerutan... kuni jõuan selleni, mida mul parajasti vaja on :D

Nii et sõbrad, kõik on võimalik, kui sõnastada oma eesmärk ja selle nimel tööd teha.

Muus osas kobistame ikka sama moodi nagu varem. Töö ja kool. Ruudi vahetas küll spordiala, olles nüüd noor aerutaja. Eeskujulikult on ta igal trennikorral ka oma süsta tagurpidi saanud, nii et ta on saanud anda meile informatsiooni, kuidas järvevee temperatuuriga lood on. Nüüd loomulikult köhib ja nohutab nagu hobune, aga mulle tundub, et see käib lihtsalt konkreetse spordialaga kaasa. 

Mina ise olen vanem ja targem. Ja ei viitsi enam nii kena olla, mis kulmineerus alles hiljuti, kui ma lihtsalt enam ei suutnud taluda ühe kolleegi pidevat negatiivsust. Lihtsalt. Ei. Suuda. Ma ei suuda taluda ei tema häält, sõnu, näoilmet ega isegi seda, kuidas ta kõnnib. Pärast oli endal ka natuke piinlik ja kõik tegid näo, et midagi ei juhtunud, aga samas on nüüd natuke hea ka olla, sai auru välja lastud. Garderoobi minnes siiski vaatan esmalt, ega toda konkreetset kolleegi üksi seal nagide vahel pole. Nii igaks juhuks...

Tööl on üldse palju muudatusi. Üks väga tore inimene läks üldse ära, vahetas karjääri. Teine väga oluline inimene otsustas, et tema tahab last saada..., mille õnnestumise üle on mul muidugi kohutavalt hea meel ja pidin end tagasi hoidma, et mitte kohe tormata imearmsaid bodisid ostma... Aga ikkagi. Meie väljakutsetiimi neljas liige õnneks enam lapsi ei taha ja nagu me oleme arutanud - meie haridusega on raske leida töökohta, kus sama head palka saaks :D, nii et tema ehk jääb. Ja lisaks on meil terve hulk uusi noori kolleege, aga nende suhtes näitame üles küll sõbralikku huvi, kuid samas oleme valvsad. Nii igaks juhuks. 

Uus klass on nõus minuga Poola ekskursioonile tulema. Või vähemalt ei vaidle nad vastu, vaid on nõus minuga, et muidu nad vist sinna tõesti ei läheks. Nii ehk näevad ka minu silmad Auschwitzi ära. Ja Krakowi. 

Ja lõpetuseks üks meelolupilt.

Käisin poes endale nalle ostmas. Selles, kus igasuguseid juukse- ja muidu iluasju müüakse. Samal ajal oli poes ka ema kahe pojaga, sellised... 6-8 aastat vanad ehk. Üks poistest sobras hoolega sõrmuste hulgas, kuniks leidis eriti uhke liblikaga sõrmuse ja näitas seda emale, ise hullult rõõmus. Ema oli ka siiralt vaimustunud, oligi tore sõrmus :D Aga siis tuli emale Elu meelde: "Aga kooli sa sellega minna ei saa." Ja poiss noogutas arusaavalt: "Muidugi." 

Ma ei tea, aga ma läksin nii kurvaks. Mis maailmas me ikkagi elama peame, et kaheksaaastane poiss ei saa isegi liblikaga sõrmusega kooli minna, sest ... nii lihtsalt ei tehta. 

Kui keegi ütleks, et ma peaks uuesti sünnitama - vabalt, uuesti sõidueksamit tegema, ebameeldiv, aga okei, rase olema, võtaks mõtlema, aga no hüva. Aga põhikooli ei läheks ma muidu tagasi, kui keegi ähvardaks Ruudile midagi teha. Ja minul oli okei põhikool ja klass. 

Monday, August 13, 2018

Kuidas me päriselt sooja sisse saime

Tagasitulek Eesti reaalsusesse oli paras šokk. Lahkusime Küproselt keset ööd 30kraadises soojuses, et kell seitse hommikul tervitada Riias 13 soojakraadi ja pilvi koos vihmaga... See oli päris valus üleminek :D

Muidu aga - täiseti jumalik reis oli. Ütleme nii, et kuigi Eestis oli sel aastal peaaegu et sajandi suvi, ei anna seda kuidagi võrrelda Küprosel valitsenud kuumusega. Tõesõna, ka öösel ei langenud temperatuur suurt alla 30, päeval oli võimalik olla ainult vees, varjus või mägedes. Mitte et me ei oleks üritanud natuke ka kultuuripärandiga tutvuda selles leitsakus, aga tuleb tunnistada, et see oli üsna keeruline. 

Meie peatusime Küprose kagurannikul (Protarases, see on Ayia Napa juures), kus on heleda liivaga rannad. Meil oli üüritud basseiniga villa ja ma ütlen, et kui keegi plaanib puhkusereisi soojale maale, siis iskliku basseiniga elamine annab puhkusele niiiiii palju juurde, et ma kindlasti soovitan see valik teha. Varahommikul (kui on juba nii palav, et tegelikult väljas hommikust süüa väga ei kannata) on erakordselt meeliülendav kargesse vette näkki hüpata. Karge vesi on iseenesest võrdluse küsimus, sest ei meres ega basseinis polnud võimalik nii kaua järjest vees olla, et oleks jahe hakanud. Lihtsalt ühel hetkel enam nagu ei viitsi vees hullata. 

Meie kodurand oli Viigipuulehe rand, mis on nagu teisedki selle kandi rannad - lamamistoolid koos varjudega (2.50 ühe asja eest ehk 7.50 kogu komplekt kahele terveks päevaks), veelõbustused, laevasõidud, baarid. Esimesel päeval jõudsime randa pool seitse hommikul :D See oli puhtalt selle pärast, et me saabusime öise lennuga, aga meie maja polnud veel korras. Kuna kuskile mujale polnud nagu minna, läksime randa. Ja minu meelest oli kõige humoorikam see, et me polnud üldse mitte esimesed. Lapsed läksid kohe vette, suured heitsid pikali lamamistoolidele ja lasid vahepeal silma looja. Ma kahtlustan, et just sel esimesel hommikul suutis Ruudi kella seitsmest poole üheksani vees hullates oma kõrvalestad ära põletada, nii et kuskil kolmandal päeval hakkas nahka kooruma. 

Saabumine koduvillasse oli väga tore üllatus. Netis kohti valides ei tea ju, mis piltide taga tegelikult on. Kirjas oli küll, et on konditsioneer ja isiklik välibassein aias, aga olime valmis ka selleks, et konditsioneer on ainult elutoas ja bassein on põlvekõrgune. Tegelikult olid sees kolm korralikku magamistuba oma isikliku puhujaga ning bassein oli selline, et hommikul (kui lapsi ees polnud :D), sai ikka täitsa ujuda, ja sügavust oli nii palju, et prl Vaprake õpetas mulle (taas)selgeks peaka hüppamise. Ta ise sai selle selgeks viimasel gümnaasiumiaastal ujumistundides, nii et kooliharidusest on ikka kasu. Ma nii elegantse kaarega nagu tema hüpatud ei saanud, aga kaheksal juhul kümnest tuli ikka peakas, mitte kõhukas. Ruudi hüppab üldse veidralt, nagu saltoga? või nagu ta ise ütleb - seljakat. 

Eelkõige veetsimegi aega lõbutsedes. Ja mitte sellepärast, et olime lastega, vaid seepärast, et see oligi lõbus :D Ma Ruudile lugesin sõnad peale enne reisi, et on väga-väga palav, kõndima peab palju ja vaatama peab igasuguseid kive ja maju. Ja viriseda ei tohi. Isegi mitte poole sõnaga. Kokkuvõttes isegi natuke kõndisime kuumas ja vaatasime maju. Näiteks vaatasime iidset Amathousi, aga ka iidset Kourioni amfiteatrit (mõtleks vaid, väiksemad lapsed polnud ju vanaaegset amfiteatrit näinudki) ja kuningate hauakambreid Paphoses. Ühes kindluses käisime ka, aga tee või tina, nimi ei tule meelde. Igatahes olid seal käinud ka põllega mehed ja oma märgid maha jätnud. Tahtsime külastada ka kristlaste katakombe, aga selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, olid katakombid juba suletud. Ja need poleks nagunii lõõskava päikese käes olnud :D Larnaca imeilusat rannapromenaadi ja suurt mošeed piilusime õhtusumeduses. Sellises koguses kive oli täitsa hallatav ka pea 40kraadises kuumuses. Seda ka tänu sellele, et keset päeva käisime vaatamas paika, kus merevahust tuli välja Aphrodite. Ja muidugi tulime ka ise samamoodi merevahust välja. 

Muudest meelelahutustest käisime WaterWorldis, mis oli nii täiega lahe asi. Me jõudsime sinna umbes kell 11 ja ühel atraktsioonil olime meie Ruudiga kell kuus õhtul sõna otseses mõttes viimased külalised. Minu lemmikud oli Ikarose lend



ja kaarikute võiduajamine



Praegugu neid videoid vaadates läheb meel nii kurvaks, et kuum suvi ongi jälle läbi...

WaterWorldi veepark reklaamib end kui Euroopa suurim. Ma ei tea, kas see nii on, sest ma pole mujal käinud :D, aga igatahes on see õudselt tore ja iga piletile kulutatud senti väärt. Kusjuures söömine on seal ka suht normaalne, variante on erinevaid ja hinnad ei ole sellised, mis panevad mõtlema, et ma parem joon basseinis salaja vett. 

Teine asi, mis oli sama lahe kui veepark, oli meie oma rannas pakutud Twisteri-sõit. See oli selline korralik ootused vs tegelikkus case :D Twister oli ilus triibuline ümmargune kummipaat/tuub, kuhu me kuuekesi kenasti sisse mahtusime. Ootus oli selline, et mootorpaat veab meid mööda merd, meie tunneme sooja meretuult juukseid paitamas ja naudime vaadet rannale. Selle põhjal tundus nõutud 12 eurot inimese eest ühelt sõidult ausalt öeldes päris krõbe hind. Tegelikkus ... ütleme nii, et Ikarose lend oli selle kõrval memmekatele :D Põhimõtteliselt oli tõesti nii, et paat vedas meid enda järel mööda merd. Isegi soe meretuul oli. Aga randa küll ei jõudnud vaadata, sest see Twister keerutas meeletu kiirusega ühte- ja teistpidi. Lisaks ka üles ja alla. Ja küljele :D Ühel hetkel ma tundsin, et füüsiliselt ei pea mu kõhulihased vastu sellele naermisele, kiljumisele ja meeleheitlikule kinnihoidmisele. Kokkuvõttes - võrratu kogemus. 

Kolmas veega seotud meelelahutus oli laevasõit merel, kus näidati Famagusta linna, koopaid ja helesinist laguuni. Selles viimases sai ka ujuda, mis oli samuti väga huvitav kogemus, sest see oli ju sügav. Ruudile ostsime Küprose-kingituseks mõnusa snorgelduskomplekti, mis osutus tõeliselt asjalikust asjaks. Ja selgus, et mulle väga meeldib snorgelada, sest sellega ei pea olema olukorras, kus su peal on palju vett. Laguunis oli väga tore snorgeldada. Lisaks sai seal laeva pealt vette hüpata, mida mina küll ei teinud, aga hr Lokk ja Ruudi küll. Meie sõitsime Aphroditega, aga seal oli erinevaid laevu. 

Ilma veeta meelelahutustest oli väga lahe meie retk Troodose mäestikku, kus vaatasime koske (või noh, juga...), peaaegu vallutasime Küprose kõrgeima tipu Olümpose ja ostsime kilo värskeid viigimarju, mitu kilo ploome, virsikuid ja melonit ning 11 kilo arbuusi. Seal on täitsa toredad matkarajad ÜMBER mäetipi, aga miskipärast mitte mäetippu. Nii meil päris viimane kõrgus vallutamata jäigi, aga jalutuskäik oli sellele vaatamata äge. Ja tuleb tunnistada, et hingatav õhk, mis kõrgetes mägedes oli, pakkus samuti meeldivat vaheldust. Tipud on seal nii kõrged, et talvel suusatatakse. 

Eraldi meelelahutusena võiks käsitleda ka õhtusööke, sest teate, need küproslased on hullud :D Neil pole aimugi, kui vähesest söögist tegelikult kõhu täis saab, sest meie jaoks olid nende portsud kolossaalsed. Sellega seoses tuli mul praegu meelde, et vabamüürlaste märgiga kindlus kandis Kolossi nime :D 

Igatahes. Meil ei jäänud õõvastavates kogusetes toitu järele vaid mõnel üksikul korral. Ühe korra suutsime kelnerit veenda, et me päriselt ka tahame kuue peale kaheinimese meze´t. Too kelner pidas meid hulludeks, aga meie olime rõõmsad, et saime lõpuks ka magustoite tellida. Ja ühe korra võtsime prl Vaprakesega kahe peale kalmaarirõngad. Sellega saime ka hakkama, kusjuures kõht ei jäänud tühjaks. Aga ühel päeval võtsime kiireks lõunasnäkiks Caesari salati, mida oli nii palju, et see toodi kohale sama suurtes kaussides kui ma kodus pesu õue kuivama viin. No ja see Ruudi cod fish oli ka suht muljet avaldav. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et kodus on meil selline söök pere peale. Terve suur paneeritud kala ja pool kilo kartuleid pluss salat. Aga mu lemmik oli viimasest õhtust, kui õde tellis kalmaari. Küsib üle - ega see portsjon liiga suur pole. Ei, ei, kinnitab teeninadaja. Kolm kalmaari on. Ja näitab sõrmega, kuidas on sellised väiksed armsad rõngad. Lisaks kartulid ja salat. Kui ma õe sööki lõpuks nägin, naersin päriselt nii, et pisarad voolasid. See oli hiiglaslik. Sest need kolm väikest armast rõngast polnud rõngad, vaid kalmaari läbimõõt. Ja neid paneeritud kalmaare oli kolm sellel vaagnal, mida küproslased miskipärast taldrikuks nimetavad. 

Mis meil tegemata jäi - ööelu ei käinud nautimas. Viimasel õhtul astusime küll kokteilibaarist läbi ja see oli väga tsill asi. Aga sellega tuleb arvestada, et kokteilidesse armastavad nad üllatuseks lisada siirupit :D Ja üldiselt oli meie seltskond selliseks meelelahutuseks suuremalt osalt vales vanuses. Ka Põhja-Küprosel ei käinud, sest esiteks me ei saanudki aru, kas rendiautoga siis üldse saaks või mitte. Teiseks pikk sõit üle mägede. Ja kolmandaks - polnud nagu õieti aegagi kõige muu kõrvalt. Kõik suuremad linnad - Limassol, Nikosia, Larnaca, Paphos - jäid suuresti avastamata. Kahte esimesse ei jõudnud üldse, kahte viimasesse põgusalt. Me üritasime sättida niiviisi, et igasse päeva jääks üks väljasõit või lõbustusasi ja ülejäänud aeg siis ujumiseks ja puhkamiseks. Ja sellise tempoga tegelikult ühel nädalasel puhkusel rohkem ei jõuagi, sest tegelikult ei taha, et pärast puhkust peaks veel nädal aega puhkama, et puhkuseväsimus kontidest välja saaks. Ja pikemalt poleks ka jaksanud. Esiteks palavus. See on ikka sõnuseletamatu. Ja teiseks ikkagi see pidevalt koos olemine, mis ka väsitab. 

Asjad, millega Küprosele minnes veel arvestada - tegemist on juba Richard Lõvisüdame ajast Inglismaa huvisfääri kuulunud maaga. Seega inglise-euro adapter tuleb kaasa võtta. Ja autojuht, kes suudab vasakpoolses liikluses ellu jääda. Meil oli väga tubli juht, täpselt ühe korra esimesel hommikul lõpetas ta parempöörde vales sõidureas, aga seal on rendiautodel punased numbrid, nii et kohalikud vehkisid küll kätega, aga said kindlasti aru :D Noh, meie rõõmuks pani meie autojuht hr Lokk mõnel kiiremat reageerimist nõudval hetkel ka kojamehed tööle, selle asemel et suunda näidata :D See oli iga kord lõbus. 

Finantsist ka paari sõnaga - toit poes oli suht sama mis meil. Väljas söömine - sama või nõks kallim, aga kogused on suuremad kui meil. Meie kuueliikmelisel seltskonnal läks õhtusöök koos jookidega üldselt 90 euro kanti. Bensiin samamoodi 1,3 liitri kohta. Õlu ja vein on söögikohtades mõistlikum kui meil, selle eest mulliga vesi on jõhkralt kallis, kui seda üldse on (mitte et me tellinud oleks, aga menüüs oli). Kokkuvõttes on vist nii, nagu mu õde ütles - Euroopa-reisil tuleb arvestada tuhat eurot inimese kohta. Umbes nii ta tuleb. Ja selle eest saab siis tõsiselt mõnusa puhkuse. 

Viimase asjana paar sõna ka lennuhirmust. Ühel meist oli ju esimene lennureis, mis oli esimene just sellepärast, et siiani polnud ta nõus lennukiga sõitma. Ütleme nii, et lennuhirmu käes vaevlevatele inimesetele ei saa soovitada alustada lühikeste otstega, sest need otsad on pahatihti väikeste lennukitega, nii et ka need, kes muidu lendamist ei karda, tunnevad end ebamugavalt, sest see küna väriseb ikka päris hullusti. Ühesõnaga - esimene õhkutõus oli päris hirmus ja me pidime koos täitsa tükk aega tegema "nina kaudu sisse, suu kaudu välja" rahunemist. Kui lennuk juba ilma värisemata õhus püsis, polnud midagi hullu. Riiast edasi polnud enam midagi viga, aga viimasel õhtul enne lendu tõmbas tüüp ennast ikka väga käima, ikka pisarateni. Samas kui ta lõpuks rahunes, siis lennukis polnud enam mingit probleemi. Ja viimase otsa Riiast Tallinna magas noormees õhkutõusmise osas lihtsalt maha, samal ajal kui mina olin täiesti kangestunud, sest see õhkutõus oli ikka VÄGA ebameeldiv. 

Lõpetuseks - kas minna lastega Küprosele? Kindlasti! Kas minna augustis soojale maale? Kui eesmärk on tundide kaupa mere ujuda - kindlasti! Kas teha seda kõike airBaltikuga? Kui saad, siis väldi :D

Friday, August 3, 2018

Paari sõnaga folgist

Minu esimene kogemus majutuse pakkujana oli äärmiselt tore. Esiteks oli isegi natuke ootamatu, et huvi oli. Ma ise mõtlesin, et inimesed, kes tahavad folgi ajal voodis ja puhaste linade vahel magada, on juba ammuilma oma kohad leidnud. Aga ei, leidus ka viimase hetke tulijaid, kes rõõmuga mu vanemate majas peatusid. Kõik viimseni olid äärmiselt toredad inimesed, nii et isegi natuke piinlik oli raha võtta. Ma olin väga hea pakkuja, aga ikkagi olid summad minu meelest veidralt kõrged :D Kuid inimesed tulid ja olid rahul. Ja mina sain ootamatu rahasüsti, mis reisil olles laiaks lüüa.

Ise folkisin sel aastal taas passiga, aga ma ei saa öelda, et ma oleksin olnud väga entusiastlik kontserdikülastaja. Mõned kohad said ikka läbi käidud - Tintura (mis laivis veel? väga hästi ei mõju, aga on muidu tore), Puuluup, kelle kontserdile tahaks kunagi veel minna, aga siis kuskile siseruumidesse, Metsatöll ja Lõõtsavägilased, mis oli viimane kontsert ja päris hea andmine. No ja kõige ägedam oli ikkagi Trad.Attack! Kõigepealt oli muidugi põnev arutleda, kas Sandra tõepoolest on laval. Üldine otsus oli, et Sandra on just seda tüüpi naine, kes sünnitaks ka kartulivao vahel. Ja no muidugi nii oligi. Tähendab, kartulivao osas ma muidugi ei tea, aga kontserdi andi ta küll ära. Mõningaid välisartiste väisasin ka, nt Itaali kõige popimat folkbändi ja ootamatult ka Kanada bändi, mis pidi olema kõige kuulsam folkbänd praegu üldse. Trad.Attacki! vastu ei saanud keegi. Seekord oli tõesti hea laiv, sest vähemalt minu ümber olid inimesed, kes elasid täiega kaasa, mitte nagu eelmisel korral, kui rahvas seisis ühtse müürina. Kuigi mulle tundub ikka, et selliste seisvate kontserdikuulajate osakaal on järjest kasvanud. 

Lõpuks õnnestus mul skoorida ka hundiga pusa, mis on minu suuruses alati otsas, kui ma lõpuks fänniputkasse jõuan. Kusjuures. Õde oli oma tüdrukutele natuke enne mind ostnud samas suuruses pusad, mis maksid a´30 eurot. Minu käest võeti miskipärast 20 :D Ma ei saanud tükk aega aru, miks see nii oli, kui lõpuks plahvatas - see oli instant-karma :D Teel kontserdile märkasin ootamatult maas viitteist eurot. Võtsin üles ja vaatasin ringi ja pakkusin ühele lähemal seisvale naisele: "Kas see on äkki teie raha?" Tema võttis selle tänulikult vastu, ei oska mina öelda, kuidas ta nii äkitselt oskas öelda, et see just tema oma oli :D Aga igatahes mõjus see kohe minu pusaostule, sest mis muu sai see ikka olla?

Siit edasi aga peaks pakkima hakkama. Nüüd, kui Eestisse lubab natuke kuuma ilma leevendust, sõidame meie Küprosele, kuhu järgmisel nädalal lubatakse kenasti 30+ kraadi :) Mulle sobib väga hästi. 

Tuesday, July 24, 2018

Mina ja airbnb

Ma olen olnud selline hotelli-usku tüdruk reisides. No et kui puhkus, siis keegi teine teeb hommikusöögi, koristab. Ja üldse on kuidagi... põnev see hotellivärk. Samamoodi on olnud hotelliusku Ruudi, kes reisib isegi lühikestel retkedel kohvriga ja arvustab hommikusööke karmi kriitiku kombel. 

Poolteist aastat tagasi olin ma Norras ja elasin viis päeva järjest hotellis. Ja teate, pärast seda on vaimustus kadunud. Ega ma jätkuvalt naudin seda, et on hommikusöök ja keegi teeb voodit :D Aga mitte enam sellise innuga. 

Airbnbiga oli mul esimene kokkupuude kolm aastat tagasi Prahas. Ja see oli hullult tore, korter oli väga kaunis kohas, hommikusöögi saime ise endale valida, õhtul koju jalutades võis ette kujutada, et elangi selles piirkonnas. Eelmisel aastal Barcelonas oli isegi veelgi toredam laenukorter, sest see asus nagu veelgi rohkem pärisinimeste elukohas. Selleaastasest Praha-kogemusest olen põgusalt juba ka rääkinud. Seekord oli siis esimest korda see kogemus, et elasime korteris, kus keegi päriselt ka elab. Lihtsalt on reisil. See oli natuke veider :D Ses mõttes, et tegelikult on imelik vaadata teise inimese kappidesse, et leida panni või kohvitasse. 

Välismaistest kogemustest indu saanuna oleme nüüdseks juba päris mitmel korral ka Eestis sama teenust kasutanud. Võibolla kõige suurem takistus on siinkohal see, et kahekesi (või siis kolmekesi, kui seltskonnas on laps) reisides on hotell pahatahti kui mitte odavam, siis samas hinnaklassis, aga hotellides pakutakse ka süüa. See on natuke sama asi, et kui just üksi ei liigu, on autoga odavam kui ühsitranspordiga, mis ei ole üldse tore. Ruudiga kahekesi ringi käies liigume me mõnikord lihtsalt sellepärast bussi või rongiga, et auto poleks risuks kaelas :D

Ühesõnaga. Kui me miskit plaanime, siis nüüd vaatan ma alati üle ka airbnb pakkumised. Teinekord täitsa joppab. 

Meie viimane kogemus on aga sellest nädalavahetusest, kui käisime Haapsalus 2CELLOSt vaatamas. See oli jõhkralt äge kontsert muuseas. 2CELLOS oli üks neist bändidest, mida ma ka väga laivis näha olen tahtnud, nii et nende tulek Eestisse oli minu jaoks esialgu täielik hämming ja hiljem väga-väga suur rõõm. Need poisid on ikka täigea toredad. Ja kontsert lõppes sellise ilutulestikuga, mille kohta isegi hr H (tuntud ka kui ilutulestikufanatt) tunnustavalt noogutas. 

Ööbimisega oli vahepeal kergelt kriitiline, sest kui ma mais kohti hakkasin läbi helistama, polnud selleks nädalavahetuseks enam loomulikult ühtki vaba kohta. Ja me olime neljakesi... Õnneks sõprade ja nende tuttavate abil saime siiski ööbimispaiga, mis google street view´st vaadates tundus kahjuks jumalast hüljatud tühermaa. Aadressi järgi kohale jõudes ei saanud ma üldse aru, kus meie ööbimispaik olema peaks, sest kõik oli nii nunnu ja roheline ja korras. Street view on ajast lihtsalt natuke maha jäänud :D Miks ma aga sellest üldse kirjutan - see oli majutusepakkuja, kes elaski samal ajal kodus sees. Seda kogemust mul ju varem pole olnud. Ja ka see oli täitsa tore, hommikuks oli kandikul ootamas kohv ja küpsised ning rätikud olid lipsuga armsaks pakiks seotud :)

Nii. Ja nüüd asjani jõudes.

Pärast Haapsalus käiku külastasin oma vanemaid, kes olid reisule minemas. Arutasime seda majutamise pakkumise värki, kui mul lõi lamp põlema - mu vanemate väga tore ja suur maja on ju terve folgi aja täiesti tühi :D Isa oli kohe plaaniga nõus, luges üle, kui palju inimesi oleks võimalik majja, sauna ja aiamajakesse majutada ning leidsime, et nõndamoodi võiks rahulikult nelja päevaga 1500 eurot teenida :D Okei, nii palju tegelikult ei oleks, aga igatahes olen ma nüüd ise ka majalaenutuse pakkuja ja mul on juba isegi mõni külastaja. Mõtisklen siin, milliseid küpsiseid hommikul pakkuda. Ja millise paelaga rätikuid siduda :D Sest nunnud asjad meeldivad mulle. 

Aga kui keegi tahaks veel ööks või kaheks mu vanemate imeilusas kodus folki nautida, siis andke aga märku. Teie arvelt väga rikkaks ei kavatse saada ja nunnu luban ka olla. Koos küpsistega. 

Tuesday, July 10, 2018

Festivalil

Nüüd siis selle juurde, miks me ikkagi TEGELIKULT Tšehhis käisime. Sest Karli sild on tore küll, aga kas me niisama oleks just uuesti Prahasse läinud. Aga festivalile küll :)

Ehk siis Aerodrome Festival Prahast 50 kilomeetri kaugusel, mille line up mind täiega vaimustas. Kokkuvõttes võib öelda, et see oligi uskumatu lahe line up

Aga kõigest järgemööda. 

Sellel festivalil oli palju häid külgi, tõesti palju. Sinna- ja ärasaamine nende hulka ei kuulunud :D Tegelikult oli käima pandud tasuta otsebuss Prahast, aga kuna me esimeste busside peale ei jõudnud ennast registreerida ja järgmiste bussidega ei oleks jõudnud Tommy Cashi ajaks kohale, otsustasime ühistranspordi kasuks. See tähendas teoorias sutsakat suure rongiga Praha piirkonnast välja, siis kohaliku väikerongiga edasi festivalilähedasse jaama, kuhu buss vastu pidi tulema. 

See oli teooria. Meie läbisime praktika :D

Esimese etapiga läks hästi, ostsime jaamast piletid, küsisime mitu korda üle, kus me olema peame ja sõitsime jaama nimega Kralupy nad Vltavou. Rong kusjuures oli ülitore, kupeedega. Kralupy nad Vltavous tekkis aga tõrge. Tšehhikeelne, mis jättis tõrke iseloomu meie jaoks igavesti saladuseks, aga selle tagajärjega ehk puuduva rongiga tuli meil siiski rinda pista. Ühesõnaga, rong oli asendatud bussiga. Prahast olid festivali poole teele asunud massid. Ja mitte niisama massid - suurte seljakottidega massid. Seega esimesele bussile me ei mahtunud ja uus tuli nii tunni aja pärast. Jätkus tõeline piin - täistuubitud bussis püsti seistes mööda mägiseid külavaheteid. Mul polnud õrna aimugi, et Tšehhi niiii mägine on. See piin kestis terve igaviku, aga ega olukord veel paremaks ei läinud. Buss pani meid täiesti suvalise koha peal maha ja sõitis minema. Reaalselt suvalise :D Õnneks olid mõned meie hulgas taibukamad ja leidsid rongi. Või siis trammi :D
Aus rong lähenemas. Ei ole tramm.

Nii et tegelikult jätkus kõik üsna samamoodi kokkupressitult ilma õhuta, lihtsalt rong sõitis oluliselt aeglasemalt. 

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud - kui me viimasesse jaama jõudsime, polnud seal mingeid busse. Ja neid polnud seal ka veerand tundi hiljem. Ega pool. Ega terve tund :D Siis siiski tulid ja viimane etapp sai läbitud lausa istudes. 

Ühesõnaga pandi meie meelekindlus kõvasti proovile. Või siis katsuti meie väärilisust. Lihtsalt. Tommy Cashile me siiski ei jõudnud.

Tahaks öelda, et sellega vintsutused ka lõppesid, aga kahjuks pidime kuidagi Prahasse tagasi ka saama. See oli juba alustuseks palju lõbusam, sest busse festivalilt rongijaama ei liikunud :D Praha-bussid olid ammu ära bronnitud. Midagi ei olekski olnud väga, kui oleks kuskiltki mingit infot saanud - kas on midagi organiseeritud, mis on organiseeritud, kuidas liigub ühistransport. See osa oli null, mingit infolauda lihtsalt ei olnudki olemas. Õnneks ühe abivalmi teenindaja, google translate´i ja hr Peika telefonikõnesuutlikkusega saime aru, et võime võtta takso rongijaama ja sealt siis tagurpidi kogu rada läbi teha. Kusjuures rongiasendusbussi tagasiteel polnud, seega oli tegemist täiesti idüllilise ettevõtmisega, mille käigus nägime, kui palju avarust ja põlde Tšehhis on.

Täitsa rõõmsalt tagasiteel rongis 

Festivalil kohal olla oli puhas ilu. 

Olme oli väga okei. Loomulikult olid kohal peldikuputkad, aga lisaks oli ka normaalsete WC-de ala, kus olid putkades keraamilised potid, veega äratõmme ja kätedesinfitseerimisvahend. Nagu päriselt. Keegi oli mõelnud, et festivalile tulevad näiteks naised, kes peavad tampoone kasutama ja kes saavad nüüd nii mõnusalt oma käed enne seda protseduuri puhtaks teha. Prl Lumivalgeke leidis, et kui nüüd saaks asja veel nii kaugele, et üks kotiriputusnagi oleks madalamal ka, oleks täiuslik välikäimla olemas. Mõtleks vaid, astud kabiini, see on puhas, ei lõhna pahasti, istud, riputad koti nagisse, otsid mugavalt oma tampooni välja, puhastad käed ja viid toimingu lõpule. Pärast pesed käed seebiga puhtaks. Idüll, eksole :)  Neid (siiski ilma kotiriputusnagita) vetsusid oli palju. Ja need püsisid kogu aeg puhtad, sest neid koristati kogu aeg. Lisaks oli sealsamas mõnus kätepesuala peegliga. 

Duši all sai ka vabalt käia. Vähemalt siis, kui sa ei põdenud võhivõõrastega koos ihualasti olla :D Ehk siis dušiala oli suur ja suhteliselt avatud hall, aga mehed ja naised olid eraldi ning vähemalt sai asi aetud ilma järjekorra ja tasuta. Kui palju inimesi oli, siis küll sooja vett dušist ei tulnud, aga jumal temaga, saigi värskema olemise. 

Maksmine käis kiibiga, mis oli juba käepeale küljes. Sinna sai raha lisada nii kioskis sulaga kui ka ülekandega, kui sul telefonil akut jagus. Vat see laadimise osa oli neil kehvasti korraldatud, sestap pole meil ka viimasest päevast eriti pilte. 

Mulle meeldis, et oli topsitaarasüsteem ehk siis 50 krounat oli joogitops, mille eest esimesel korral maksid, pärast enam ei maksnud ja öösel pärast viimast toopi andsid topsi ära ja said oma 50 krounat tagasi. Joomise osas oli tegelikult üldse kuidagi mõnus. Ma sellist Positivuse laupäevale omast lauslällamist ei näinudki, inimesed päriselt tulidki muusikat kuulama. 

No ja lõpuks siis muusikast ka. Ma olin ikka mitu korda täiesti vaimustunud. Üks suurepärane asi oli heli. Oli väga ootamatu, et paigas saundi kuulamiseks ei peagi olema helipuldi kõrval, vaid võib olla suvalisel kohal ja ikka nautida. See ei kehtinud küll 100protsendiliselt, aga vahe Positivusega oli taas meeletu.

Bändid, kes oleks võinud vaimustada, aga ei teinud seda

Märgin alustuseks kohe ära, et kaks bändi siiski valmistasid... no võibolla mitte pettumust, aga kellelt oleks oodanud võibolla rohkemat. Esiteks oli Bullet for My Valentine, keda saatis kummaline keskkõrge foon. Ja teiseks Limp Bizkit, mis lihtsalt ei mõjunud lavalt. Või noh, nad mõjusid umbes nii "me oleme suur ja kuri Limp Bizkit ja me oleme õige coolid". Heli oli ka üleelusuuruses, mis ei olnud tore. Ah, tegelikult võis asi olla ka selles, et ma tulin otse NINi juurest ja mõtted olid mujal :D


Ootamatud leiud



Kohe neljapäeval avastasime kohaliku saksoDJ -Saxofrancise, kes tõmbas peo niiviisi käima, et ise ka ei usu. Kui ma peaksin kunagi pulmi pidama, siis ma tahaksin teda õhtuseks tantsuks. Esimesel õhtul mängis ta suhteliselt tühjale lavaesisele, aga teiseks korraks olid inimesed kohal ja möllasid südamest. Saksofon ongi alati meeleolukas, aga Saxofrancis ise oma kabuga andis veel lisameeleolu. Ja siis oli vahepeal laval ka viiuldaja, mis andis oma nüansi. Õudselt tore rannapeo vibe tekkis lõpuks.


Teised kaks ootamatut leidu on ja CHVRCHES, kes ei ole päris võõrad, aga kellele ma pole erilist tähelepanu varem pööranud. Ja kes kumbki ei teinud mingit ekstraägedat lavašõud, aga mõjusid laivis õudselt ehedalt ja ilusalt ja nauditavalt ja kaasatõmbavalt.


Bändid, kellelt oli oodata vinget esinemist ja kes tegid selle ka sajaga ära

Esimese päeva põrutus oli Parkway Drive, mis tegi sellise šõu, et hoia ja keela :D Kõik tuled ja viled, mida ühelt kontserdilt oodata võiks, olid olemas. Kaasa arvatud see, et trummar mängis pea alaspidi. Tegemist on ka prl Lumivalgekese lapsepõlvebändiga, nii et tema tantsis ennastunustavalt. Ma pean tunnistama, et minagi unustasin end :D

Teine hullult tore laiv oli Hollywood Undead, mis on lihtsalt tore ja sõbralik bänd. Nende "kurjade" bändidega on see jama, et nad kipuvadki kogu aeg hästi kurjad olema. Rõhutatult. Fuck-you-bitches värk. Aga see ei mõju kuidagi väga loomulikuna, kui seda teevad vananevad kõhukestega härrasmehed, kes on riides nagu keskkoolipoisid. See kusjuures oli just Bullet for My Valentine´i ja You Me at Sixi probleem. Hollywood Undead mõjus aga nii, et okei, me pole enam 16, aga me teeme ikka seda, mis meile meeldib ja lustime selle juures täiega. Näiteks võtsid nad lavale ühe 6aastase poisikese, kes oli jahmatusest kivistunud, aga kelle vanem õde, kes lavale toeks läks, elas oma elu õnnelikumat päeva :D Natuke jäi mulje, et vanemad käskisid õel venda hoida, aga õde võttis venna festivalile kaasa. Ja nüüd tuli see kõik välja.

Ja parim laiv oli Macklemore´il. See ei olnud vist üllatus, aga see ei vähendanud mõju. See oli kogu festivali viimane kontsert. Ma olin väsinud, oma peas juba mõtlesin, et mis oleks, kui läheks telki puhkama...? Aga siis ikka jäin, sest noh, Macklemore. Ja no tõesti. See. Oli. Niiiii. Äge. Laulda koos kõigi nende tšehhide ja poolakatega "Fuck Donald Trump" oli lihtsalt kaunis. Hästi sooja tundega esinemine.

Esinejad, keda kõige rohkem ootasin

Pole saladus, et ma leidsin selle festivali, kui otsisin, kus võiks sel suvel Nine Inch Nailsi näha. Ja leidsin koha, kus esineb NIN ja Lana Del Rey, keda ma olen samamoodi näha tahtnud, sest esiteks meeldib mulle tohutult tema hääl. Ja no tema muusika ka. Ja teiseks tahtsin ma teada, kas ta tõepoolest suudab oma muusikaga ära tinistada staadionitäie rahavast. Staadionit Tšehhis ei olnud, aga päris palju inimesi küll. Ja mina olin tinistatud, kui ma silmad kinni panin :D Sest selgus, et minu jaoks on tema lavaline olek siiski liiga palju. Ta on tohutult ilus ja seksikas ja oskab seda tohutult ilusasti välja mängida, aga minu jaoks hakkas see natuke varjutama muusika ilu. Laiv iseenesest oli tõesti väga hea ja lauldud sai väga palju lugusid, sest mõnest loost tuli esitamisele vaid refrään.

Nine Inch Nailsi ajal ma ei pidanud silmi kinni panema, kui siis ainult selle tädi pärast, kes alguses mu kõrval seisis, roosat kampsikut ja õlgkaabut kandis ning kohvi jõi. Ausalt, eraldi võttes pole mul neist ühegi vastu mitte midagi :D Aga NINi kontserdil õudselt häiris. Pärast oli minu kõrval üks pikajuukseline tõsiselt pikk mees, kes laulis kogu kontserdi kaasa, mis oli palju mõnusam. Tegelikult oli kogu kontsert fantastiline. Kindlasti ei olnud see midagi sellist, kus toimub pidev vestlus bändi ja rahva vahel ja kus crowd surfitakse, aga see mõjus, sest see lihtsalt oli hea ja aus. Ja kohal olid inimesed, kes armastavad seda muusikat. Mul on natukene kahju, et "Closer" jäi mängimata, sest minu meelest on see kogu muusikaajaloo kõige ... sensuaalsem :D laul. Aga kõik muu ja rohkemgi veel oli olemas. Ma natuke muretsesin, kuidas "Hurt" lahendatud saab, sest see oleks võinud minna ülepaisutatult tundeliseks, aga ei, väga stiilne ja puhas oli. Trent Reznor hakkas laulma viimast lugu, rahvas ühines ja siis tuli ka bänd järele. Kokkuvõttes oli nagu "Ta lendab mesipuu poole", lihtsalt "Hurt" on kurvem. Kui kontsert läbi sai, olin ma ikka mõnda aega endast ära.


Tegelikult käsimime kuulamas palju teisigi bände, nii kuulsamaid kui ka vähem kuulsamaid, aga neist nagu sellist tugevamat sorti emotsiooni ei tekkinud. Milky Chance oli selline tore. Ja Glass Animals muidugi ka.

Kokkuvõttes, mis ma ütlen - rahvas, minge kontserdile. Minge autoga, lennukiga, laevaga, aga minge ja vaadake üle oma lemmikud. See elamus on täiega väärt kõike, mis selleks kulub. Bändid ei ole igavesed. Ma elasin aastaid kurbusega, et ma ei saa kunagi näha Nirvanat. Alates eelmisest suvest mõistan ma, mis tegelikult kurbus on, sest mul pole kunagi enam võimalust näha päris Linkin Parki. See oli ka kindlasti üks põhjus, miks ma sel aastal kindlasti minna tahtsin. Mul ei ole väga palju bände, keda ma bändina fännaksin, nüüdseks on terve hulk neist vähestest ka nähtud. Bon Iveri kontserdile läheksin väga hea meelega. Ja Sigur Rosile Islandil. Kunagi :)

Friday, July 6, 2018

Praha - mõnus linnapuhkus kolm aastat hiljem

Meie elamusrohke reis Prahasse ja natuke kaugemalegi on nüüd õnneliku lõpuni jõudnud, nii et ma olen juba hommikumantligi tavaliste riiete vastu vahetanud. Mis seal salata, eks ta väsitav oli :D Aga niiiii äge. Mul tuli reisi ajal samamoodi korduvalt ootamatuid rõõmupurskeid selle pärast. Kui ma eelmiste jõulude ajal sain öelda, et sihipäraselt tegutsedes on võimalik jõuda igasuguste uskumatute tulemusteni, siis sel aastal saan öelda, et "miks ka mitte?" on väga hea moodus tegutsemiseks. Miks ka mitte sõita festivalile, et näha korraga ära NIN ja Lana Del Rey? 

Kusjuures mõlemad tegid täiega kõva laivi, mille üle ma olen veel ekstraõnnelik, sest Placebo on mul ikka veel natuke hinges. 

Reis ise oli mugavusstsoonist korralikult väljas. Nädal aega kogu aeg kolmekesi koos, kolm ööd telgis, lisaks teatav ebakindlus selle osas, kuidas asjad ikkagi toimivad. Eks selliseid meie kontrolli alt väljas olukordi (mis isikkoosseisu arvestades kõige keerulisemad olid) ikka tuli ette, aga kokkuvõttes tundus meie seltskond päris hästi toimivat. Ses mõttes et ... kui muusikafesivalile läheb kolm inimest, kes kõik võtavad kaasa hulga raamatuid, sest loomulikult tekib pidevalt olukordi, kus mõnuga raamatuid lugeda, siis see on päris hea eeldus :D Mina näiteks lugesin läbi kaks ja pool raamatut ja siinkohal olgu õnnistatud rõõmsad hobugreifid ja abikaasad, kes kingivad suurepäraseid lugereid. Mul polnud siiani olnud juhust oma lugerit niii sihtotstarbeliselt kasutada, aga nüüd mõistan, kui mugav see on. Väike, kerge, võimaldab igasuguste probleemideta ka lauspäikese käes lugeda. Ja mahutab palju raamatuid. 

Prahast olen ma oma eelmise reisi järel väga hea postituse juba kirjutanud. Põhimõtteliselt on asjad sealkandis üsna samamoodi, aga seoses reisiseltskonna, kestuse, aga ka 20-kilose kohvriga on mõningaid täpsustusi. 

Seekord sõitsime läbi Helsingi, mis andis suurepärase võimaluse tunda lennuhirmu, sest see põkats, mis Tallinnast Helsinkisse läheb, on ... põkats noh :D Nii väike, et tegelikult täiseti vabalt Finnairi käsipagasimõõtudesse mahtuvat kohvrit polnud lennukis nagu kuskile panna. Muus osas möödus lend vahejuhtumiteta. Lennujaamast linna saab jätkuvalt taksoga, aga meie valisime seekord ühsitranspordi, täiesti tavalise bussi (nr 119, kui kedagi huvitab. Ega seal rohkem neid polegi). Olemas on ka otseliin lennujaama ja raudteejaamavahel, mida kasutasime tagasi tulles ja millele tuleb osta eraldi pilet (eelmüügist 44 krooni, bussijuhi käest 60), 119ga saab sõita tavalise ühistranspordipiletiga. 

Ühistransport on Prahas jätkuvalt jumalik, piletihinnad samad, mis kolm aastat tagasi, ja liikumismugavus super. Seda aga eelkõige seetõttu, et trammid ongi Praha kõige bossimad bossid. Korra istusime trammis, millele vilkuritega kiiarabiauto teed andis... See, et tavalised autod end kahele rattale sektorisse tõmbavad, et trammile mitte ette jääda, on täiesti normaalne. Ja jalgrattaga sõidavad kesklinnas ainult hullud. Aga tänu kõigele sellele ei paistnud neil seal ka ummikuid olevat.

Meie enne-fesitvali majutuskoht oli Žižkovis, mille kohta ütles prl Lumivalgeke, et see on nagu Eesti Kalamaja, boheemlaste kogunemispaik, mis algselt oli tööliste elukohaks. Nunnu kant oli, kommunistliku klassika žižkovi torni näol saime ka kerge vaevaga üle vaadata. Selle linnaosa surnuaeda on muuseas maetud Kafka. Pärast festarit olime taas Vinohradys nagu eelminegi kord. Žižkovis oli meil korter viiendal korrusel, kuhu viis lift, mille uksi tuli ise avada ja sulgeda, mis andis asjale kohe mõnusa tunde. Lisaks oli mõlemas korteris gaasiboiler, mis samuti väga meeleolukas, sest kellele ei meeldiks, kui dušši võttes kostab kapist tuldpurskava lohe häält. 

Kuna meiega oli kaasas ka hr Peika, vaatasime alustuseks üle kõik klassikalised vaatamisväärsused (välja arvatud kujudega kell, sest see oli remondis), millest õlleaed oli vist meie kõigi lemmik, sest nagu hr Peika ütles: "Ilus vaade, hea siider ja toredad inimesed." Või midagi umbes nii. Kusjuures õlu ja siider on küll kolme aastaga kallimaks läinud, õlu oli 45 ja siider 55 (kurss on praegu umbes 1:24...), aga siider on jäktuvalt jumalikult kuiv ja jääga ning erakordselt kosutav. 

Pärast fesitavali jõudsime ära käia ka Petrini mäel, kuhu ma eelmisel korral ei jõudnud ja mille otsa sai sõita funikulööriga ("...eee... see on VÄGA madal funikulöör," hoiatas meid prl Lumivalgeke), mis on armastatud jalutuspaik ka kohalike seas. Lisaks on seal üks matsakas Eiffeli torn, panoraamsed vaated Prahale ja lihtsalt uskumatult rahulik ja vaikne olemine. 

Ühel õhtul jõudsime ka mõnusasse õllekasse (mingi...50 meetrit Karli sillast? ühesõnaga täiega kesklinnas), kus valgetes särkides mehed kandsid lauda õlut ja siidrit ja snäkke. Muidugi oleks nad lauda toonud ka praade, kui me oleks tellinud :D Huvi pärast otsisin üles - käisime õllrestoranis nimega Kozlovna Apropos. Kuna minul ja eriti prl Lumivalgekesel on sügav umbusk Tšehhi toitude suhtes, ei hakanud ka seekord leiva sees serveeritud guljašši tellima. Samamoodi jäid tellimata nende klimbid, mis on klimbisoo häbivaäärne haru. Hinnataseme määratlemiseks - suur vaagen õllekõrvast (sobilik kolmele) pluss kaks ringi jooke läks kokku mingi 500 krooni äkki, mis on alla 20 euro. Ja seda siis kohas, kus on väga palju turiste. On need tšehhid muidu, mis nad on, aga röövlid küll mitte :D

Imelikest tšehhidest rääkides. Kui me viimasel päeval oma imetoredast Vinohrady korterist välja hakkasime minema, ei osanud me võtmetega midagi peale hakata. Omanik oli Türgis, meie küsimustele ei vastanud, nii me kohmitsesime mõnda aega, kuniks tegime otsuse visata võtmed postkasti (nagu eelmiseski kohas, kuigi siis juba omaniku palvel) ning edasi liikuda. Mõeldud tehtud. Viskasime võtmed postkasti, haarasime kätte oma neli kohvrit (neist üks 21 kilo kaaluv isend, keda hellitavalt Sõbraks kutsusime), et hetk hiljem mõista: see oli maja, kust VÄLJA saamiseks oli võtmeid vaja. Neidsamu võtmeid, mis meil juba kinnises postkastis olid. 

Minu meelest oli see hüsteeriliselt naljakas :D

Prl Lumivalgekese meelest oli see hüsteeriliselt nõme. 

Põhimõtteliselt saaks meie kolme käitumise alusel edaspidi selgitada temperamenditüüpe. 

Kolm väsinud välismaalast avastavad, et on end kogemata sulgenud vanaaegse kindluse koridori, kust puudub igasugune väljapääs. Tegemist on vaikse kandiga, kus inimesi ei liigu. Kuidas nad reageerivad?
Koleerik (prl Lumivalgeke): neab valjuhäälselt maa põhja tšehhe ja nende lollust saata korda midagi nii idiootset nagu väljapääsu mitte võimaldamine. On veendunud, et sinna me jäämegi, sest kõik inimesed on tööl. 
Flegmaatik (mina): teen kohatu ettepaneku mängida  ajaviiduks kaarte. Oma peas mõtisklen sellest, et lend läheb ju alles õhtul, selleks ajaks keegi ikka koju tuleb ja meid välja laseb.
Sangviinik (hr Peika): hakkab süstemaatiliselt ustele koputama, et leida inimene, kes on kodus ja kes saaks meid välja lasta. 

Umbes viie minuti pärast tuli mingi tädi  ja me ikka saime välja. 

Mis ma siis ikka oskan kokkuvõtteks öelda - hr Peika leidis Prahast vorstid (see päris hot dogi moodi söök - lahtine sai, millel on põrakas vorst sinepiga), prl Lumivalgeke oli õnnelik, et polnud linna veel unustanud. Ja mina... olin jätkuvalt vaimustunud Praha ilust. Ja sellest, et tegelikult tulime ju festivalile. A ma festivalist kirjutan natuke hiljem :D
Nii koos olimegi kogu aeg. Taamal ka matsakas Eiffel.

Tuesday, May 22, 2018

Vähemalt mitte mõistlikud vanainimesed

See aasta on mulle rängalt mõjunud. Näiteks unustasin üks päev tundi minna. Täpsemalt arvasin, et ma pean hiljem minema ja panin kodus rahulikult juukseid patsi, kui meie raamatukogujuhataja helistas: "Kuuule, Eliisabet, teine aasta ootab sind tundi."

Vana perse, eksole :D

Terve päeva läks kõigil kolleegidel tuju heaks, kui nad mind nägid. Asi seegi.

Siis olen ma seisnud klassi ees ja täiesti tõsiselt juurelnud tunni alguses, mida paganat ma nendega peale pidin hakkama. Mingi tekst lugeda? Kirjutamine? Rühmatöö? Nii palju ma ennast tean, et ilma plaanita ma ühtki päeva ei alusta. Mõnikord lihtsalt läheb plaan meelest ära :D

See, et ma terve päeva jooksul ei jõua aru saada, mis nädalapäev parajasti käes on, on tavaline. Selles süüdistan iseenesest sooja ilma, sest tegelikult oleks väljas nagu suvi ja tööl käimine lihtsalt õpetajate toas riiulite koristamine.

Igatahes, nädalavahetusel lugesin riigieksamitele vahelduseks üht magistritööd. Tegin seda tööl, sest esiteks pole mul kodus suurt lauaarvutit, on vaid hunnik läpakaid igale maitsele. Ja teiseks ei tule tööl keegi hiilides minu juurde, et sosistades midagi küsida. Ilmselgelt olen suutnud kodus kõigile selgeks teha, et töötavat ema/naist ei tohi segada. Hiilimine ja sosistamine ei sega kedagi.

Nojah, lugesin tööd, lisasin vajadusel komasid ja kuulasin klappidest Nine Inch Nails. Puhtalt prokrastineerimise mõttes guugeldasin, kas NIN kuskil lähiriikides lähiajal esinema ka satub.

Ja jõudsin sellise festivalini: Aerodrome festival Prahas. Et nagu...  ma otsin võimalust, kuidas näha NINi, ja leian festivali, kus on nemad JA Lana Del Rey, keda ma olen väga tükk aega tahtnud näha laivis ja tunda, kuidas ta mind ära tinistab. Ja see toimub Tšehhis, kuhu on võimalik põhimõtteliselt täiesti viisakalt kohale saada. Ja festivalipass maksab täiesti normaalse hinna. Ja üldse... Tommy Cash on ka kohal :D

Nii et pärast poolt ööpäeva kurvastamist, et enam ei saa sellele festivalile pileteid, tunnikest närvikulu, kuna kõik digitaalsed vahendid otsustasid lõpetada minuga koostöö. Ja rohkem midagi ei olnudki, mul on prl Lumivalgekesl (+1) on piletid selle suve kõige toredamale muusikasündmusele.

Kokkuvõttes siis prl Lumivalgekese rahulolevate sõnadega: "Vähemalt mitte mõistlikud vanainimesed."

Friday, May 4, 2018

Riigieksamist ikka ka

Iseenesest oleks pidanud juba eelmine postitus olema riigieksamist, sest see oli järjekorras. Aga Ristsiku teema oli põnevam.

Siiski oleks vaja ära märkida ka seekordse eksami muljed.

Üldjoontes - ii-gaav. Jah, ma olen nüüd saanud natuke piiluda eksami koostamise telgitagustesse ja saan aru, et see ongi keeruline. Aga ikkagi. Alustekste oli nagu ikka neli - katkend Muti "Eesti ümberlõikajast" (eurooplaseks saamise teema), siis W. Drechsleri tekst innovatsioonist ja leiutamisest ("Mis on innovatsioon?"), kolmandaks Rein Aahse tekst sellest, kuidas maailm on nii väikseks muutunud ("Rännata maailmas, kus kõik jääb hiirekliki kaugusele"), ja siis eesti teaduskeele teema (kolm teksti - Niitsoo, Lõhmus ja Nemvalts eesti teaduskeelest. Novaatoris olemas).  Lugemisosa ülesanded ei tundunud üheski variandis ülemäära keerulised, aga ma ütlen ausalt, et ega ma väga ei süvenenud, sest ma lugesin kirjutamisteemasid ja hakkasin kohe kurvastama.
Teemad olid siis umbes nii:
1. Kuidas jääda iseendaks tänapäevases kiirelt muutuvas maailmas.
2. Kultuuri ja majanduse seosed.
3. Miks inimesed lahkuvad kodumaalt (näidete valdkond ühsikond, ajalugu ja reisikirjad)
4. Mis saab eesti keelest.

Mul ei oleks olnud mitte ühelgi neist teemadest mitte midagi öelda. Minu meelest on meie eesti keele eksam niivõrd kaldus tugevate teaduste poole, et mul tekib küsimus, miks on meil eesti keele ja kirjanduse ainevaldkond, mille eksam eesti keele eksam nagu olema peaks. Klassikaliste kirjandusteostega pole neis igatahes midagi suurt peale hakata. Ma mõtlen, et "Meister ja Margarita". Või "Franny ja Zooey". Või "Toomas Niprnaadi". Või "Keisri hull". Ehk siis teosed, mis mind ennast gümnasiumis tugevalt puudutasid ja millest ma oleks tahtnud kirjutada.

Okei, praegu ma suudaks juba seoseid tekitada, aga ikkagi.

Mu tundeid võib loomulikult mõjutada ka see, et sel aastal on mu oma klass lõpetav, nii teemadega on isiklikum suhe. Lisaks on ka prl Vaprake lõpetaja. Temalgi polnud ühtki valikut peale esimese teema, sest ta tahtis "Keisri hullust" kirjutada :D Eks 19. sajandil toimusid ka kiired muutused.

Nojah. See selleks.

Tegelik probleem eksamiga on aga hoopis selles, et meil on seekord lihtsalt ... uskumatult tuutud lõpetajad. Eestis üldiselt siis :D

Ma hindan viimast ülesannet, mis tähendab, et ma olen korduvalt pidanud lugema, kuidas Alo Lõhmuse arvates oleks mõistlik Eesti ülikoolid kinni panna ja saata meie lõpetajad Oxfordi. Punkt.

Nagu miks. Alustekst on SIIN, viimased viis lõiku olid eksamil.

Ühel hetkel andsin teksti ka hr H-le lugeda, testimiseks. Et äkki ongi mingi ülikeeruline asi, millest ainult üliinimesed aru saavad (nagu mina). Selgus, et on küll võimalik mõista.

Ma ei liialda, kui ma ütlen, et otsesõnu mõistab seda teksti 75% minu kätte sattunud eksaminandidest. Mul ei ole varem mitte ühegi küsimusega sellist tulemust olnud. Jah, mul selgelt nõrgemad koolid seekord ka, väiksed, ühe paralleeliga (hinnanguline väide, lähtub sellest, kui palju töid mul ühe kooli ümbrikus on, vähe on, sellepärast eeldangi, et ka lõpetajaid kokku on vähe). Aga ikkagi.

Hindan ja enam isegi ei nuta. Erit.

Tuesday, May 1, 2018

RE: milline on kool?

Ritsik tegi oma lastega blogiintervjuu: Milline on kool? , kus tema kolmandat (9. klass) ja neljandat (12. klass) kooliastet lõpetavad lapsed näitavad, milline on kool õplase silmade läbi. Huvitav lugu, nagu nad Ritsikul ikka on.

Ma vastusena tegin intervjuu esimest kooliastet (3. klass) lõpetava inimesega, vanemaid mul hetkel käepärast nimelt pole. Väga loodan, et Ritsik ei pahanda, et tema küsimusi siinkohal ära kasutasin, a ainult nii tekkis võrdlusmomenti nooremate ja vanemate vahel :) Kuskil poole peal mõtlesin, et oleks pidanud ikka diktofoniga ja põhjalikumalt, aga seekord tuli nii, nagu poiss tulistas ja mina üles jõudsin kirjutada.

Iseloomusta kooli kolme sõnaga.
Kräämik: No seal saab sõpradega kohtuda ...
Intervjueerija: aga mingeid omadussõnu? Lõbus või..?
Kräämik: Aaa! Igav. Väsitav. Kuidas öelda ühe sõnaga veidi tore?

Mis on koolielus positiivset?
Kräämik: Sõpradega kohtumine. Muud ei olegi positiivset. Võibolla mõni toredam grupitöö KTÕs (kunsti- ja tööõpetus, kui kellelgi on see lühend ununenud)

Mis on koolielus halvasti?
Kräämik: Minu lobapidamatud. Kool põhjustas selle ilmselt, sest seal ei lubata mul rääkida. Teiste lobapidamatus. Õpetaja veendub, et ta teab asja, kui ta tegelikult ei tea. Lärm ka. Ilge lärm vahetunnis. Oot, see kustuta ära, ma ise ka lärman...

Mida sa direktorina teeksid, et koolis oleks parem elu?
Direktor ainukesena ju midagi teha ei saa? A kui mul oleks oma privaatne kool (seda on ju mõeldud selles küsimuses?), siis see oleks nuti-pool-koduõppekool. Lehekülgedel on tööd, õigel ajal peab kohal olema, kogu klass on koos, räägivad õpetajaga. 
(Sekkub hr H): Kuidas kehalise kasvatuse tunnid käiks siis?
Kräämik: Lapsed peavad ise väljas käima. Lastel on andurid küljes - mõõdavad südamelööke, samme...

Milline on hea õpetaja?
Kräämik: Tore, mitte vihastuv. Kaastundlik, et kui sul midagi juhtub... näiteks kui su ema ära sureb, siis ta lohutaks. Oskuslik, teab palju fakte. Katrin on enam-vähem selline, välja arvatud see faktivärk.

Mida kool sulle on peale teadmiste andnud? Mingeid koostööoskusi, loovust?
Kräämik: Veidi suhtlemisoskust. Veidi saan suurema vaate kastist välja, saan aru, mis toimub.

Mida kool pole õpetanud, aga oleks võinud?
Kräämik: Selliseid sõnu inglise keeles, mida on vaja online gamingus.

Kas õppekavade maht on liiga suur? Kuidas puhata?
(arutame natuke, mida see küsimus tähendab)
Kräämik: Mina ei pea palju õppima, aga tüütu on. Koolipäevad võiksid olla lühemad, aga sisukamad. Õpetajad võiksid rääkida normaalse kiirusega. Nagu mina (demonstreerib vahet). Mitte et teeme tund aega ühte tehet.

Mida teed, kui kool saab läbi?
Kräämik: Sõidan jalgrattaga... Aaa, kui 12. klass läbi saab? Mingit sorti programmeerimine äkki? Ma arvan, et Tallina tehnikasse äkki? Ja kui sisse ei saa, siis võib alati minna prügi vedama. Eks mul ole mingid aastad aega ka. 


Kuigi vastused on erinevad, kumab mu meelest kõigil kolmel läbi see, et kool on midagi stressirohket. Ja mulle tundub, et eelkõige mitte selle pärast, et õppimine oleks meeletult raske, vaid just kõigi nende inimeste pärast, kes terve päeva noort inimest ümbritsevad. Ja õpetajalt ootavad kõik, et ta armastaks oma ainet ja teaks selle kohta palju. Ja et ta oleks inimlik :) 

Sunday, April 15, 2018

Professionaalne reisikorraldaja

Märts möödus eelkõige puhkuse tähe all.

Mitte et meist keegi oma palgatööst puhanud oleks :) Suvise puhkuse tähe all.

Aga alustagem algusest ehk eelmise aasta juunist, kui ma Barcelonast tagasi jõudsin. Barcelona meeeldis mulle väga-väga. Rääkisin kodus suure vaimustusega kõigest, kus me käisime ja mida tegime, kuni Ruudi ühel hetkel palus, et ma enam ei räägiks. See oli kergelt jahmatav palve. "Ma ei saa enam kuulata, ma olen nii kade."

Nagu ma ei oleks teda korduvalt kaasa saada püüdnud :D

Ühesõnaga jõudis mu poeg 9 aasta vanusena tõdemuseni, et turvaliselt oma mugavustsoonis elades võib päris paljudest ägedatest asjadest ilma jääda.

Siit edasi kulus veel oma pool aastat, kui lõpuks sai plaan paika - me läheme reisile! Lennukiga ja sellisesse kohta, kus on sinine meri.

Alguses mõtlesime, et läheme kahekesi (hr H arvab, et tema on korra Kreekas sinist vett ja 40kraadist soojust vaatamas käinud, nii et tema on sellest elupäevade lõpuni vabastatud), aga siis selgus, et minu reisisellist õde koos oma perega on samuti just samasugust plaani pidamas, nõnda otsustasime ühineda.

Senini käis asi üsna rahulikult. Eks edasigi polnud mingit rapsimist. Leppisime kokku, et läheme juuni lõpus Rhodosele. Prl Vaprake küll pakkus, et võiks Küprose valida, aga kiire kontroll reisiteenuse pakkujale andis teada, et suvel mingitel segastel asjaoludel Küprose-reise ei pakuta. Nii et jäi Rhodos.

Nalja piirjooned hakkasid kuju võtma, kui hakkasime täpsemaid kuupäevi paika panema. Arvestama pidi kahe põhikoolieaslise lapsega, kes peaksid juunis koolis käima; ühe gümnaasiumilõpetajaga, kes peab enne lõpupidu kleidiproovis käima; ühe juhtivtöötajaga, kes peab olema juuli alguses Madridis; mina olin põhimõtteliselt avatud kõikidele kuupäevadel. Jah noh, optimistlikud nagu me oleme, ei näinud me probleemi, kuniks reisifirma lisas enda poolt lisanüansi sellega, et lennud toimuvad ainult neljapäeviti :D

Nii me siis sättisime seda asja ühte- ja teistpidi, kuni jõudsime tõdemuseni, et juunis vist ikka ei mängi välja. Seega juuli algus. Juhtivtöötaja Madrid jäi jätkuvalt valemisse, lihtsalt teistpidi. Ja vaatama pidi seda, et ei läheks väga kaugele juulisse, sest siis tulevad juba kontserdid ja fesitvalid peale.

Ühel kaunil hetkel saatis õde mulle teate - läheme sel ja sel kuupäeval. Ma ei suutnud uskuda meie õnne - kas tõesti leidsime kõigile sobivad kuupäevad, mil ka lennukid lendavad. Peaaegu :D Õde oli jätnud kahe silma vahele prl Vaprakese erialakatsed ülikooli :D Ma pakkusin küll, et ta võib ju loobuda. Ülikoolist. Õde arvas, et äkki loobub ikka reisist. Prl Vaprake polnud siiski nõus kummastki loobuma.

Ühesõnaga. Saate aru küll, kuidas me jaurasime oma juulikuu ja Rhodosega. Kuniks lõpuks lahenes kõik.

Augustis sõidame Küprosele :D