Thursday, December 8, 2016

Aastalõpu väljakutse (7) - kõige halvem asi

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma lihtsalt keeldun halbu asju mäletamast, või selles, et pärast prl Vaprakese haigusesaagat ja Ruudi sisseelamisprobleeme ei tundu igapäevased väljakutsed enam kuigi olulistena. Maja, millesse kavatsesime kolida, müüakse maha? Eks leiame uue.

Mõtlik paus.

Kavatsesin siia kirjutada nimekirja asjadest, mida võiks nimetada halvaks, aga mis pole üldises plaanis nii olulised. Ja mul ei tulnud midagi meelde peale majasaaga. Kindlasti oli 2016. aastal hetki, kui ma olin kurb. Kui ma olin hirmul. Kui ma olin pettunud. Veel märtsis oli Ruudiga probleeme (see oli see aeg, kui ta sai märkuse, et ladus matemaatikatunnis endale kõik laual olevad asjad pähe. Tõeline rõõm lugeda igale emale), möllasime muusikakooliga, Ruudi omaette möllas oma suhetega.
Siiski polnud need probleemid nii hullud kui 2015. aasta omad.

Tuleb vist õnneks tõdeda, et midagi tõeliselt jõledat sel aastal polnud.

Wednesday, December 7, 2016

Aastalõpu väljakutse (6) - kõige jaburam asi

Ma arvan, et selle aasta kõige jaburam osa oli kolimine. See käis umbes nii.

Panime kuulutuse lehte ja hr H hakkas kohti läbi käima. Käis päris paljudes kohtades, aga praakis need kõik erinevatel põhjustel välja. Lõpuks ühe maja kohta arvas, et seda võiksin mina ka vaatama tulla. Võtsime siis käest kinni ja jalad selga ning vaatasime. Maja ise oli räämas. No ikka väga räämas - must ja koledaid asju täis. Aga koht oli tore, üür okeika ning maja enda planeering meile vägagi sobilik. Juba samal kohtumisel lõime käed ja saime võtmed.

Kaks päeva hiljem helistas omanik, vabandas ette ja taha ning teatas, et nad leidsid majale ostja. Kurvastasime natuke ja hakkasime alternatiivide peale mõtlema.

Umbes nädal hiljem helistas omanik uuesti ja uuris ettevaatlikult, et kuidas meil elukohaga on, neil kadus ostja ära.

Imestasime natuke, aga kuna üüriturg on siinkandis selline, nagu ta on, rõõmustasime, et kuuse alla kolima ei pea, ja asusime maja prahist tühjaks tassima.

Kuniks...

... loomulikult helistas omanik, et nad on majale ostja leidnud :D

Kurvastasime natuke rohkem, sest nüüdseks olime oma peas juba hakanud ette kujutama, kuidas me just selles majas elame. Jäime kurvalt vaatama, kuidas elu mailmas edasi läheb.

Elu läks edasi täpselt nii, nagu arvata oli. Ehk omanik helistas jälle ja uuris ääri-veeri, kuidas meil elukohaga on, sest neil kadus ostja ära. Lubas üüri veel alla lasta ja mitte ühestki majaostjast meie kuuldes rääkida, kui me ainult nende majja koliks.

Kolisimegi. Sanitaarremondi ajal sattus meie juurde ka maja müügiga tegelev maakler (koos võimalike ostjatega :D), kellest me ennast üldse häirida ei lasknud. Ära kadusid.

Aaaa, koristamise käigus leitud proteesid ja kasutatud tampoon on ka päris head kandidaadid kõige jaburama asja tiitlile.

Nii me siis elamegi. Koos ustega :D

Tuesday, December 6, 2016

Aastalõpu väljakutse (5) - uued kogemused

Kuigi see aasta ei tundu mulle praegu järele mõeldes väga seikluslik või miskit, on päris mitu asja, mida ma sel aastal esimest korda kogesin.

Esiteks käisin ma esimest korda rahvaspordiüritusel. Nimelt ümber Viljandi järve kepikõnnil. Meil töökoht sponsoreeris üritust ja nii me kambakesi kohal olimegi. Mõned meie hulgast olid eriti võitlusjanused ja kõndisid kiiresti eest ära, meie kamraadiga võtsime sihiks saada ring tehtud alla kahe tunni, mis väga napilt ka õnnestus.

Teiseks oli jätkuvalt väga kummastavaks uueks kogemuseks see, et kuulsin enda kohta räägitavat kuulujuttu.

Siis käisin sel aastal esimest korda massaažikuuril. Sellega seoses tuleb tunnistada, et esimest korda elus oli mul pitsunud närv kaelas, mis tähendab, et mu vasak käsi polnud alati nagu minuga ühendatud. Ja vahepeal oli ta nagu liiga intensiivselt ühendatud. Massaaž muuseas on päris kallis ettevõtmine. Nüüd on enam-vähem paigas, mõnikord annab natuke tunda. Aga üldiselt, kallid lapsed, ärge köögutage nii palju ekraanide taga, võite saada endale pitsunud närvi. Ja ma räägin seda oma kogemusest.

Kõik eelnevad on väga meeleolukad kogemused, kuid kõige tähtsamaks on ikka loomulikult see, et mul on nüüd hobi, millega ma tegelen väljaspool kodu, ehk muusikaviktoriin. Tartu Naivi viktoriin võiks ka mu hobi olla, aga ma lihtsalt ei jaksa tööpäeva õhtul sõita. Vaimselt siis. Aga muusikaviktoriin on super. Tundub isegi kummaline, et sellest saab veebruaris alles aasta, kui esimest korda viktoriinile läksime. Ajaga olen kuulnud palju sellist muusikat, mida ma varem pole kuulnud. Õudselt palju uute muusikate olemasolust olen ka kuulnud :D Näiteks viimane kord oli täiesti košmaarne kogemus. Juhtumisi oli kamraad just tol päeval oma korteri maha müünud, nii et tähistasime seda. Aga no 9,5 punkti 60 võimalikust on kaine pilguga vaadates päris piinlik. Ja me polnud viimased :D Korraldajatiimis olnud Andres jagab oma muljeid ja lugude tausta ka oma blogis. Tema valitud Cohen oli üks vähesid asju, mida me ära tundsime. Ja seda, et masin matkib biitleid, mõistsime ka. Ja loomulikult siis Valter Ojakäär. Praegu mõtisklen, kust me üldse ülejäänud punktid saime :D Muidu üldtabelis oleme hetkel lausa kolmandad :)

Monday, December 5, 2016

Aastalõopu väljakutse (4) - suurim muutus

Suurima muutuse osas ei ole väga palju konkurente, vaieldamatult kõige rohkem muutus mu elus see, et me kolisime. Mitte küll väga kaugele ja eelnevast väga erineva standardiga elukohta, aga fakt on see, et aadress on uus. Ja uksed on ka.

Muudest asjadest võib mainida ehk seda, et kasvatasin lokid välja ja olen nüüd siis täiesti pulksirgete juustega üle mitme aasta. Niiskusega tuleb kruss siiski veel sisse, aga kammides muutuvad juuksed sirgeks tagasi. Pidevast lokitamisest olid juuksed lihtsalt suht pekkis. Nüüd on üldmulje juba päris kena, nii et mängin mõttega uuesti lambaks hakata.

Oi,üks suur asi tuli veel meelde. Meil on nüüd ümbrelai voodi. Eelmises majas magasime lihtsalt madratsil, sest voodiraami teisele korrusele saamiseks oleks pidanud maha lammutama kas trepi või katuse. Ega siingi olukord parem olnud, aga Hr H ostis kokkupandava voodi, mis on nii lai, et mahume sinna isegi kolmekesi, kui vaja on. Ausalt öeldes on tõesti parem magada. Mitte ainult sellepärast, et ruumi on rohkem, vaid ka seetõttu, et vanad madratsid hakkasid juba oma elu lõppu jõudma.

Potentsiaalsetest muudatustest rääkides. Nädalavahetusel helistas Hr H sõber, et esiteks väljendada oma hämmingut. Ja teiseks soovida meile õnne uue beebi sünni puhul. Hr H väljendas vastu hämmingut ning vandus, et tema küll pole tähele pannud, et ta naine vahepeal rase oleks olnud. Segadus tulenes sõnumist, mille sõber oli saanud, ja mis kõlas umbes nii: "Täna öösel sai Ruudi endale vennakese. Kaalus teine 4217 ja oli 53 cm pikk. Nimeks sai vahva jõmm Kusti." Kuna sõber ühtki teist Ruudit ei tea, tegi ta loogilise järelduse, et ju need meie pidime olema :D

Kellega tegelikult tegemist oli, pole siiani teada. Number oli võõras ja sõber minu meelest sõnumit vastu ei saatnud. Igatahes õnnitlused tollele uuele Kustile sündimise puhul :)

Sunday, December 4, 2016

Aastalõpu väljakutse (3) - jõulukingid

Ma natuke muretsesin seda teemat kirja pannes, et äkki ei tule see teema mõistlikul ajal, nii et ma ei saagi rääkida, mida ma jõuludeks kingituseks tahaksin. Õnneks mõistis saatus mu muret ja ma ei pidanudki teemade järjekorraga manipuleerima.

Huvitaval kombel pole inimesed minult juba mitu aastat küsinud, mida ma tahaksin. Ma saaks kohe vastata - uut pidžaamat (pikkade pükstega). See on üks asi, mida ma ise ei taha osta, aga kingiks saaduna kannaksin rõõmuga :D

Muidu sellest, et ma täiega fännan (jõulu)kingitusi, on vist kõik aru saanud. Sel aastal on mul nimekiri praeguseks peaaegu täidetud, ainult pakkida on veel vaja. Üldiselt on minu kingid midagi sellist, mida ma ka ise saada tahaksin.

Kellegi blogist lugesin, et sel aastal toimub blogijate vahel loosipakkide jagamine. Kus mina olnud olen? Kunagi, kui Pereklubi veel elas, toimusid seal sellised ettevõtmised. Hullult tore oli :D

Kas on peale minu veel keegi, kes tahaks võõrale inimesele pakki teha? Ma pakun ennast välja. Ja vastu teeksin ka :D

Saturday, December 3, 2016

Aastalõpu väljakutse (2) - vaatasin teatris

Sel aastal käisin teatris 9 korda, mis teeb peaaegu üks kord kuus. Mida on ikka vähevõitu, aga no ehk mitte liiga piinlik. Iseenesest on 9 väga loogiline tulemus, sest ma andsin ju lubaduse, et ma ei lähe vaatama ühtki suvelavastust, ning täitsin seda.

Tegelikult on võimalik, et ma olen ka paar korda rohkem kui 9 teatrisse sattunud, sest blogis on üles märgitud 8, aga üht, millest ma kirjutanud ei ole, mäletan täpselt. Võibolla oli mõni selline veel, mida ma aga kahjuks ei mäleta.

See, mis märkimata jäi, oli "Klaasist loomaaed". Ja fakt, et ma sellest ei kirjutanud, on seda tähelepanuväärsem, et see on üks mõnusamaid asju, mida ma üldse sel aastal vaatamas käisin. Ma ei ole siiani ära otsustanud, mis selles loos kõige masendavam oli, sest masendavat oli selles palju. Esiteks too Ema oma vananevate mälestuste ja unistusetega, ning arusaamaga, et kuidagi tuleb saada keegi, kes tema heaolu eest seisaks. Ja kuna ta ise oli juba vana, pidi seda tegema tema poeg. Või siis õnnetu tütar, kes ei olnud suurem asi seltskonnadaam, aga pidi endale mehe leidma, kes kogu peret ülal peaks. Teine masendav osa oligi poja liin, sest tegelikult on nii kohutavalt kurb, kui inimesed peavad loobuma oma elust, et hoolitseda teiste eest. Ja kolmas asi on minu jaoks kõige segasem. See on see koht, kus tütar tantsib selle tüübiga, kellesse ta juba koolis armunud oli, ja suudleb temaga ja siis lõhuvad nad ükssarviku ära, nii et ükssarvik kaotab oma sarve ja muutub teiste hobustega sarnasemaks. Et kas kõikidel ükssarvikutel tuleks sarved ära murda, et nad hobuste seas kodusemalt end tunneks?

Muud asja siis, mis nähtud said:
"Ooperifantoom" (jaanuaris)
"Faust" (märtsis)
"Arkaadia" (aprillis)
"Sügise unenägu" (augustis)
"Indrek ja Karin" (augustis)
"Oscar ja Roosamamma" (oktoorbris)
"Klaasist loomaaed" (eeldatavasti oktoobris)
"Karlsson" (oktoobris)
"Tasujad" (novembris)

Ütleme nii, et üheksast viis meeldisid mulle väga (2., 3, 5, 6. ja 7.), mis on päris hea tulemus, sest igas teises oli ka midagi, mis mulle meeldis. Kõige magedam oli vist "Sügise unenägu", kuigi Linnateatri näitlejaid on ikka huvitav näha.

Kõige-kõige-kõige rohkem meeldis mulle loomulikult "Indrek ja Karin", aga tegelikult meeldis mulle "Arkaadia" ka väga, mulle lihtsalt hullusti meeldib see tekstina, peaks olema ikka midagi väga hullu tehtud lavastuses, et mulle ei meeldiks.

Mõttekoht

Viimase lausega meenus mulle, et kunagi oli ju Rakvere teatri "Kolm õde" ka mul vaatamisel. Ja see pidi olema kevadel, sest ma kohutusin seal oma lapsevanematega (:D), keda ma enne kevadet ei tundnud. Aga see kogemus oli väga piinav, ju ma sellepärast pole üles kirjutanud.

See oli tõesti väga-väga-väga kurb kogemus mu elus :D

Aga see teeb siis 10 korda teatri aastal 2016, kui ma just ei kavatse detsembris veel mõnd käiku ette võtta, mida arvatavasti ei juhtu.

Uuel aastal kavatsen hoida sama taset, et vähemalt pooled vaadatud asjadest meeldiks mulle eriti palju :)

Friday, December 2, 2016

Aastalõpu väljakutse (1) - vaatasin telekast

Alustagem siis väljakutsega, mis loodetavasti aitab mul kirjutamislainele tagasi saada. Igatahes teemad olen endale valmis pannud ja random.org arvas, et täna oleks mõistlik panna mind rääkima 2016. aasta televiisorist nähtu üle.

Ma olen ses suhtes veel üsna vanamoodne inimene, et ma ei vaata ei saateid ega seriaale netist. Sellega seoses ei vaata ma erinevaid saateid väga palju.

Aga sel aastal oli üks telemaastiku tippsündmusi "My Kitchen Rulesi" viimane hooaeg, mida ma suurte mõnudega vaatasin. Finaali jaoks korraldasime prl Vaprakesega suisa ühisvaatamise koos ahjupardi ja creme brulee´ga.

Teine saade, mida vaatan, on pühapäevaõhtune "Su nägu kõlab tuttavalt".

Suur oli mu rõõm, kui avastasime, et ETV näitab "Minu peret".

Hr H juhtis mu tähelepanu sellele, et mingi kanali pealt saab vaadata "Seksi ja linna" algusest peale, mida ma nädalavahetustel ikka ajupuhkuseks vaatan.

Aga kõige toredam teleavastus sellest aastast on minu jaoks "Miranda", sest see on lihtsalt nii jabur.

Saated, mida oleks võinud sel aastal vaadata, aga mida ma ikkagi ei teinud:
1. "Eesti parim koolikokk" - minu meelest nunnu mõte ja reklaamide järgi tundub, et koolikokad teevad päris vahvaid asju. Kuna saade praegu alles käib, võiks ju vaadata, aga ma olen üsna kindel, et ma ei hakka seda tegema.
2. "Aktuaalne kaamera" - ma tõest olen mõelnud, et korra päevas võiks ju uudiseid vaadata. Aga tavaliselt läheb ikka nii, et kell üheksa õhtul passin netis ja uudiseid kuulen hommikul pudrukeetmise kõrvale "Terevisooni" vaadates või hr H käest.

Rohkem ei tule mul meelde isegi selliseid saateid, mida oleks võinud vaadata. "Rakett 69t" sel kevadel vist polnud? Seda vaatan ma ka alati suure mõnuga.

Thursday, December 1, 2016

Sõnatu

Mul oli plaan alustada tänasest suurejoonelist aastalõpu kirjutamisväljakutset, aga igaks juhuks ei kuulutanud seda kõva häälega, sest äkki poleks tuju olnud. Tuju oli tegelikult olemas küll, aga elu murdis vahele.


Ühel päeval tekkis mul oma klassis väike arutelu, millal päkapikud käima hakkavad. Et kas advendiaja algusest või detsembri algusest. Selle arutelu käigus jõudsin mööda minnes mainida, et mul endal pole päkapikud juba mitu aastat käinud.

Ja täna siis...

Tuli üks mu klassi tüdruk, ütles, et ma paneks silmad kinni ja sirutaks käed ette. Ja kui ma olin seda teinud, pani mulle kätte ühe asja.

Sellise asja :D



See on minu jõulukalender.

Ma ei oska siiani piisavalt oma tänulikkust väljendada.

Wednesday, November 30, 2016

Esimese trimestri muljed

Poisi koolis hinnatekse alates teisest klassist eesti keelt ja matemaatikat numbritega. Ja kuna täna sai neil esimene trimester läbi ja esimesed kokkuvõtvad hinded Stuudiumisse üles, siis on paras hetk muljetada.

Esiteks tuleb tunnistada, et minu mõningaseks pettumuseks poisile hinded väga meeldivad. Eks ta on enam-vähem ainult viisi ka saanud. Ja see üks neli, mis eesti keeles kukkus... seda ta ei tunnista. Sellega oli see lugu, et oli iseseisev töö iseseisvate tööde kogumikust. Kõik istusid ja tegid. Ruudi oma pinginaabriga tegid esialgu jumal teab mida. Ja kui said aru, et peab ka tööd hakkama kirjutama, siis lõid kogumikud suvalise koha pealt lahti ja tegid. Loomulikult hoopis midagi muud. Ja kui siis õpetaja tunni lõpus märkas ja õige töö ette andis, tulid vead sisse.

Mina hinnete osas nii rahulolev pole. Hüva, ma saan aru, et need hinded näitavad, et ta on eakohased oskused neis ainetes omandanud, aga mind häirib natuke, et ma ei näe tegelikult, mida ja kuidas ta teeb. Muidu ei olekski see probleem, aga kuna ma mõnda tööd olen näinud, siis kipub ta ikka ja jälle näiteks lauset väikese tähega alustama. Aga kuna tööd on ikkagi viiega hinnatud, ei pea ta ise seda probleemiks. Sest väga hea hinne on ju käes. Et mina lapsevanemana tunnen, et hinne on formaalsem tagasiside küll kui sõnaline hinnang.

Teistes ainetes on ikka sõnaline ja see on kuidagi selgem. Näiteks inglise keeles oskab kasutada neid ja neid sõnu, hääldab korralikult ja püüdlikult. Aga "asjad pilla-palla kogu aeg, kunagi ei saa tundi õigel ajal alustada". See on kusjuures üldse kummaline seik seekordse tunnistuse juures - kõik, need õpetajad, kes Ruudit ka eelmisel aastal õpetasid, hindasid tema käitumist heaks (parim, mis seal koolis antakse), mõlemad uued õpetajad aga rahuldavaks. Mõtisklesime siin, kas asi on selles, et vanade õpetajaga käitubki ta normaalselt, või siis selles, et vanad õpetajad on temaga nii harjunud, et peavad teda normaalseks...

Üldiselt on esimene trimester läinud mingi 120 korda rahulikumalt kui eelmisel aastal, asi seegi. Igatahes saan ilma ärevuseta Stuudiumis käia, eelmisel aastal oli pidevalt pinge - kas täna on midagi nõmedat toimunud või läks õnneks. Paar päris vastikut narrimisjuhtumit on neil klassis olnud, aga ma olen Ruudi jutust aru saanud, et klassijuhataja reageeris neile päris jõuliselt, nii et nüüd pole rohkem kuulda olnud.

Ja seda juttu, et kool on uskumatult mõttetu koht, räägitakse ainult siis, kui tuleb meelde, et niiviisi peaks nagu mõtlema. Muul ajal polegi väga hull koolis käia.

Sunday, November 27, 2016

Minipuhkusel

Sel aastal tegime oma pulma-aastapäeva nädalavahetuse juba novembris ära. Selle kohta, et me tegelikult üldse ei plaaninud abielluda ja ametliku põhjusena lõpuks ühisele nimele üle läksime ainult ühise tuledeklari pärast, oleme päris usinasti oma aastapäeva tähistanud. Välja arvatud too mälestusväärne kord, kui ma alles paar päeva hiljem aru sain, et hr H oli mind just selle puhul tervitanud :D Sealt edasi olen minagi hoolega numbreid peas veeretanud ning lõpuks aru saanud, millal see päev oli.

Miks me sel aastal juba nii varakult tähistamise ette võtsime, ei sõltunud üldse meist. Nimelt saime hr H õe käest kutse pulma, mis täiesti juhuslikult toimub täpselt samal päeval, kui meie pulmgi toimus. No ja teiseks tahtsime kinos "Dr Strange´i" vaadata ja polnud kindel, et see film nii kaua veel kavas on :D

Meie romantilisest minipuhkusest ei hakka lähemalt rääkima, nii palju ehk küll, et Tartu hotell Pallas üllatas mind meeldivalt. Ehk oli asi selles, et mul polnud juba ette kuigi kõrged ootused. Ja need niigi keskpärased ootused langesid veelgi, kui auto parkimisest hotelli parklasse tõeline sündmus sai, sest see paganama parkla oli lihtsalt nii kitsas. Aga hotell oli täitsa meeldiv. Esiteks saimegi toa vaatega kesklinnale ja see andis meie puhkusele suurlinna hõngu. Lisaks oli ka meie täiesti tavaline standardtuba avar, suure vannitoa ja seinamaalinguga. Hommikusöök oli siiski väga keskpärane, pannkooke loomulikult polnud, aga ka puuviljad oli närtsinud ja kohv oli termoskannudes. Samas kõike jagus, nii et oleks võinud ka hullemini minna.

Kinos vaatasime romantiliselt "Dr Strange´i". Eelmisel aastal käisime muuseas ka just Benedict Cumberbatchi vaatamas (toda enigma filmi), loodetavasti tuleb tal ka järgmisel aastal midagi toredat, et me saaksime oma traditsiooni jätkata. "Dr Strange" oli väga tore film, kuigi tõesti, kui mõelda, mis oli lugu, siis võiks kahtlustada, et see on üks mõttetu film. Aga see reaalsuste muutumine oli lihtsalt nii ilus. Ja paar päris head nalja oli ka.

Naljadest rääkides. Panen selle ka kohe kirja, et käisime Ugala uuslavastust "Tasujad" vaatamas. Mõnes mõttes vajaks see lausa omaette postitust, sest kuigi ilmselt ei olnud me kuidagi etenduse sihtrühm, tekkis nii mõnigi mõte. Muidu lavastus ise räägib sellest, kuidas meedia kujundab meie vaenlased ja kangelased. Ja kui sa tead, kuidas meedia inimeste peal toimib, saab neid kangelaslikustamisi juhtida. A kuna teatrisse püütakse vist meelitada nooremat publikut, on kogu lugu suht kummalise soustiga üle valatud, mis kokkuvõttes tekitab nõutu "möh?" reaktsiooni lõpuks. Ma saan aru, mida on püütud saavutada, aga ma kardan, et ilma selge juhendamiseta noored selleni ei jõua. Tegelikult oli päris häid leide. Ja väikseid viipeid täiskasvanud publikule ka (pane valge kampsun selga, kui lähed rahva ette). No ja TEGELIKULT ei jookse mööda külgi maha meenutada endale, et meile valitakse uudiseid (mis paneb mind mõtlema, mis jama selle uue valitsusega on, et need Repinski kitsed nii fookuses on).

Nii oligi. Jõulutuled panime ka esimese advendi puhul üles.