Monday, December 11, 2017

Masendav maailm

Täna, 11. detsembril aastal 2017 panin ma esimest korda elus ajalehte kaastundeavalduse. Ilmselgelt olen ma piisavalt vana, et peaksin olema ka selliseks asjaks valmis. Tegelikult loomulikult mitte.

Suri Ruudi sõbra väike õde, kes oleks täna saanud üheaastaseks.

Ma ei suuda siiani uskuda, et see päriselt juhtus, tundub täiesti ebareaalne. Ja selle pere valu ei suuda ma ette kujutada, kui juba mina, kes ma neid vaid nende poja kaudu tunnen, olen nii õnnetu.

Midagi ei olegi öelda.

Sunday, November 19, 2017

Lapsesuu

Ruudi pidi koolis sõnastama oma õppetööalase eesmärgi. Oli saanud selline:



Soovin sedasama kõikidele maailma inimestele. Kaasa arvatud ma ise :D

Sunday, October 29, 2017

Sügisvaheaeg

Vaheaeg läks loomulikult kiiresti. Nagu alati. Tööl oli sel korral kaks korraldatud (kohustusliku osalemisega) ettevõtmist - esmaabikoolitus ja maakondlik hariduskonverents. Esmaabikoolitusi tuleb meil iga mingi aja tagant kogu seltskonnaga läbida, nii et teoorias teame vist kõik seda, millal kannatanul jalad üles tõsta, millal külili keerata ja millal alustada südamemassaažiga. Praktikas ... ma kardan, et ei tule nii elegantse kergusega see asi välja.

Hariduskonverent oli üliäge. Sel aastal oli formaadis väike muutus - enam polnud tervet päeva ettekandeid, vaid sissejuhatuseks mõned ettekanded ja päeva teises pooles õpitoad. Ettekandjatest kõige ägedam oli Grete Arro, kelle TEDi etteastet olen vaadanud ja nautinud ja kes taas pani kuulama, kaasa mõtlema ja noogutama. Ma sain küll aru, et päris paljudele ta ei meeldinud (või noh, "ei meeldinud" on vist palju öelda, pigem tekitas kohatist nördimust vist), kuigi ma ei saa päris täpselt aru, mis põhjustel. Vaatasin praegu tema slaidid üle (SIIT) ja miski ei tundu sellisena, millesse ma ei peaks uskuma. Ta räägib võibolla natuke teistmoodi, kui meie praegune ühiskond harjunud on. Õppimine ei pea olema ainult fun, õppimine eeldab teemaga tegelemist, et toimuksid muutused ajus, tagasiside ei pea olema ainult positiivne, õppijal ei tasu keskenduda ainult oma tugevustele, võttes endalt võimalus jõuda kaugemale aladel, mis tulevad raskemalt kätte. Tore oli teda kuulata.

Õpitubasid sai valida kaks, ma käisin ühes, kus arutlesime õpetaja maine küsimuse üle. Oli põnev, kuigi me ei jõudnud mingisuguste tegevusplaanideni. Suurim probleem on vist selles, et õpetajad ise peavad oma mainet halvaks, ülejäänud ühiskonnagrupid pole sugugi nii kriitilised.
Kusjuures ma ei oska isegi enam öelda, millisena ma ise oma ameti mainet tajun. Mu õde, kes on meie kodulinna hariduseluga tihedalt seotud hoolekogude kaudu, oli samuti konverentsil ja mainis, et praegu ei tunne enam õpetajaid tänavapildis nii lihtsalt ära, sest õpetajaid on nii palju erinevaid ja kõik ei ole seda kostüüm-lokisoeng tüüpi õpetajad. Et õpetajad ise ei tunne enam nii palju, et nad peavad kuidagi ka väliselt ja oma käitumisega vastama mingisugusele müstilisele ühiskondlikule arusaamale, milline peab olema õpetaja. Ja mulle näib, et kui õpetajad ise suudaks veelgi enam võtta omaks, et nad on vabad nii oma riietuse kui ka tööalaste valikute puhul, tõuseks maine ka. Lihtsalt, õpetajad peaksid ise veel rohkem uskuma, et nii on.

Teine õpituba oli pealkirjaga "Kas poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt?" ja läksime sinna oma seltskonnaga, kus just sel sügisel oleme pikalt arutlenud sel teemal. Oleme püüdnud leida argumente, mis tõestaksid, et meeste ja naiste mõtlemises on bioloogiliselt erinevus sees. Me ei ole seda veel leidnud :D Kõik on kultuuriline :D Kahjuks õpituba oli ainult sellest, kuidas poisid õpivad teistmoodi ja me õpetajatena peaksime neile vastu tulema. Sellel loengul oli nii palju hädasid, et ma ei viitsinud isegi arutelu tekitada.

Pärast töiseid tegevusi käisime ka tiiru Tartus, kus külastasime ERMi (seekord olime targad ja võtsime ainult ajajoone, sattusime kohtadesse, kus mina eelmisel korral üldse ei käinud, nautisime paljusid interaktiivseid asjandusi ja ikka päris lõpuni jaksu ei jagunud, kuigi käisime ka söömas), Tagurpidi Maja (mis on selline on-ei-ole asi. Kohapeal oli mul lihtsalt tunne, et olen ruumis, kus laes pole mitte lambid, vaid näiteks diivanid. Et mul ei tekkinud segadust või ma ei tea, kas see üldse peaks tekkima. Pildid on toredad, kuigi ma avastasin, et kui minu jaoks on loogiline selles majas tehtud pildid panna üles tagurpidi, nii et inimesed on tagurpidi, mööbel õigetpidi, siis tuttavad on sotsiaalmeedias jaganud oma pilte ikka õigetpidi inimestega. Huvitav iseenesest) ja VSpas (Ruudi võttis asja kokku üsna nii nagu minagi oleks seda teinud - "selline keskmine, ei olnud lõbustusasju eriti, aga erilist luksust ka polnud". Ehk siis polnud veepark, kus möllata, aga polnud ka tõeline naudinguoaas. Ma olin saunaosakonnas väga pettunud. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin, aga mitte nii kitsukest ala suht tavaliste saunadega. Tore on see, et Jaapani vann oli olemas, aga no kuulge, kes paigaldab Jaapani vanni - ülima naudingu koha - vaatega lastebasseinile? Pool naudingut läks kaotsi :D Eks me loomulikult ujusime ja mõnulesime ikka oma kolm tundi, oleks kauemgi, aga spaa pandi kinni. Vooluga jõgi oli tore. Võibolla oleks seal mõnusam olnud koolivaheajavälisel ajal, kui inimesi nii palju pole.)

Selline oli siis vaheaeg meie kandis. Ruudi tegi vahepeal ka kärbseseene (mis on hullult naljakas) ja referaadi teemal "Kõrvenõges" ja sai teada, et reuma korral tasub vihelda end kõrvenõgese vihaga või võtta nõgesevanni. See viimane tekitas temas erilist õudu :D

Tuesday, October 24, 2017

Vahelduseks koolilapsest

Koolivaheajal on paslik paari reaga mälestustekivisse raiuda ka ühe kolmandiku eksistentsiaalsed mured ja rõõmud.

Rõõm on muidugi see, et vaheaeg on :D Kuigi vastumeelsus kooli suhtes on oluliselt vähenenud võrreldes varasemate aastatega. Mina panen selle paranenud suhete ja natukene intensiivistunud õppetöö arvele.

Rõõm on ka uued õppeained - arvutiõpetus ja male. Ma ei tea, kas kumbki sisuliset niivõrd põnev on, aga mõlemad tähendavad väljaminekut rutiinist, nii et on väga oodatud.

Rõõm on selles, et kirjutada tohib nüüd suure inimese kombel tintekaga. Ja et kirjutamine on muutunud kiiremaks ja kergemaks.

Mure on jätkuvalt sellega, et matemaatika on igav. Ma olen selle probleemiga tegelenud nii ja naa, aga kuidagi pole õigele otsale saanud. Minu jaoks on oluline, et suhe matemaatikaga oleks positiivne. Olen rääkinud oma kogemusest, hr H on suutnud näidata väga elulisi situatsioone, kus matemaatikast on kasu, oleme igasugu naljakaid ja tobedaid asju arvutanud perega puhtalt selle pärast et näidata - me saame seda teha, sest me oleme õppinud matemaatikat. Olen ostnud talle laste nuputamisülesandeid, näidanud Känguru materjale. Ja kõik, mis me oleme sellega minu meelest saavutanud, on see, et ta suhtub koolis õpitavasse veel suurema mitte vastumeelsuse, aga sellise "okei, ma teen siis ära, kui te nii peale käite"- meelsusega ("see matemaatika, mida sina näitad, on põnev, aga koolis meil ei ole ju selline"). Olen püüdnud ka ratsionaalselt selgitada - praegu tuleb alusasjad (mis paratamatult väga keerulised pole) väga hästi selgeks saada, sest muidu ei saa keerulisemaid asju teha. "Aga ma ju oskan," on tema vastus. Eks ta ole, põhimõtteliselt tõesti, kui oled kirjaliku liitmise ja lahutamise nõksu kätte saanud, siis oluliselt põnevamaks see ei lähe, kui eelnevalt on 20 piires arvutamine korralikult selgeks saanud. Aga harjutama peab. Ja nope, ta ei ole mingi geenius, kes mõtleb numbrite keeles. Tavaline kolmandik, kes on mänginud matemaatikakalakeste mängu. Ja nope, ta ei ole matemaatikas isegi mitte läbi ja lõhki viieline.

Teine mure pole koolilapse mure, vaid minu ja klassijuhataja. See on konkreetne mõttelaiskus, püüd minimaalse vaevaga läbi ajada, viitsimatus pingutada, kontrollida, üle vaadata oma tööd. Ja see on suur mure. Sest matemaatikat võib ju põhimõtteliselt mitte armastada, aga kui praegu, kolmandas klassis oma mugavustsoonis rahulikult läbi vedada (see pole raske, sest nad pole jätkuvalt jõudnud tegelikult õppimist nõudvate teemadeni), siis ühel hetkel on juba väga raske leida endas jõudu pingutada. Nagu ta lasteaias, kui tuli joonistada 8 mõmmit, joonistas ühe mõmmi ja tõmbas seitse kriipsu, näitamaks, et ta saab aru, mida pidi tegema, on tema praegused tööd täis samasuguseid otseteid. Või näiteks see, kui ta sai eesti keeles kolme. Kui ma seda nägin, tõusid mul kulmud pealaele. Mitte et inimene ei võiks kolmesid saada, kui ta seda tahab, aga kummastav oli küll, nad kordasid parajasti tähestikku :D, mis seal nii keerulist on. Kui ma tööd nägin, sain aru. 12 sõna tuli tähestikulisse järjekorda panna, Ruudil oli 11 ehk siis ta oli ühe vahepeal ära kaotanud. Kolmanda sõna. See tähendab, et õpetaja luges õigeks tal ainult kaks esimest. Suht karm, aga natuke vist pani mõtlema. Töö iseenesest ei olnud kindlasti kolmene, sest võõrsõnade ja vähem levinud sõnade osa oli täiesti korras. Tegelikult oli ju ka tähestiku tundmisega kõik hästi, lihtsalt see üks sõna seal. Ja ma üldse ei heida õpetajale seda ette, häälikühendite märkimine oli samuti lõdva randmega tehtud.

Kõige selle juures võivad teda siiski tabada ka helgemad hetked. Näiteks siis, kui ta ise õpetajatele (klassijuhatajale ja aineõpetajale) kirjutas oma tegemata jäänud koduse töö osas, et ta selle vaheajal ikka ära saaks teha. Või loodusõpetuses ravimtaime referaadi teemat valides püüdis leida taime, mida õpikus pole mainitud, sest "õpikst võtta poleks ju üldse põnev". Nii et ta iseenesest ju tahab ja suudab, lihtsalt mingitel ainult talle arusaadavatel hetkedel.

Muul ajal on ta nagunii lihtsalt kõige ägedam :D

Saturday, October 21, 2017

"Aida"

Kui ma juunis Estonias "La traviatat" vaatamas käisin, pahandas hr H hiljem, miks teda kaasa ei võetud. Tõsi, ta oli varemgi maininud, et talle meeldiks. Ja ta on ainus inimene, keda ma tean, kes võib vabalt poodi õlut ostma minnes klappidest Klassikaraadiot kuulata. Nii et kuna kohe oli tulemas hr H sünnipäev, ostsin talle kingituseks pileti Estoniasse "Aidale". Endale muidugi ka.

Neljapäeval oli siis meie tore väljasõit pealinna, mis sai alguse rongisõiduga, mis ei oleks üldse mainimist väärt, kui Türil poleks rongi sisse sadanud terve klassitäis algklassiealisi lapsi. Kõigepealt tulid lapsed, siis oli eemalt kuulda Kurja Õpetaja häält. Mõnel õpetajal lihtsalt on kuri hääl, selline, mida mina ise siiani kardan. Huvitav, kas nad sünnivad sellisena? Igatahes jõudsin mõelda selle ainsa kurja häälega õpetaja peale, kes viimasel ajal mu ümbruses on figureerinud, kui juba ilmuski mu silme ette Ruudi endine kehalise kasvatuse õpetaja. Ausalt, ma läksin jummala krampi, sest minu kõrval oli vaba koht ja ma kartsin, et ta istub minu kõrvale. Õnneks siiski mitte, selle asemel saime naabriteks kuus neljanda klassi tüdrukut. Ja oi seda draamat, mis rongisõidu ajal lahti hargnes. Oli solvumist ja oli pisaraid, korduvalt mõtlesin, kas peaksin sekkuma. Lõpuks natuke rääkisin ühe tüdrukuga ja loodetavasti jäi ta mind uskuma, et see kõik läheb üle. Vähemalt siis, kui kool läbi saab...

Tallinn oli imeilus, päikseline. Hotell kena (olime taas St Barbaras, sel on hinna ja kvaliteedi suhe päris kenasti paigas, eestikeelne teenindus ja hommikusöögiks ei pakuta praekapsast), seekord oli meil deluxe tuba, seega avaram ja peenema kohvimasinaga, mida me küll ei kasutanud.

"Aida" oli suurepärane. Estonia on üldse tore. Õudselt pidulik on sinna minna, maja on nii ilus, inimesed kenasti riides. Kuigi tipp-pidulikkust pole jätkuvalt ka õhtustel ooperietendustel. Ja see hetk, kui dirigent sisse astub on niivõrd vahva.

Praegune "Aida" on moodsas võtmes lavastatud, seega pole lavakujunduses eriti palju püramiide ja kaameleid, kuigi liiva hakkas järjest rohkem ja rohkem sisse imbuma, mida edasi lavastus läks. Näitlejad olid tänapäevastes riietes, kuigi mitte päris teksades, vaid siiski kostüümides. Tegelikult tuleb tunnistada, et ma suuremalt jaolt ei pannud lavakujundust tähele (elevant siiski välja arvatud, tema oli ülitore), see oli kuidagi niivõrd ebaoluline, sest lugu oli ju ikka seesama lugu armastusest ja halbadest valikutest. Kohati tundus mulle, et ilma Egiptuse teemata tuli lugu ise paremini esile. Ma pärast õhtul lugesin muidugi arvustusi ka (oli nii kiitvaid kui ka täitsa laitvaid) ja ossa, kus inimesed (kriitikud) olid näinud sümboleid, peidetud tähendusi ja seoseid. Meie vaatasime lihtsa rõõmuga, kuidas orkester mängib, ja kuulasime imeilusat muusikat. Hea, et sööki saali kaasa ei võtnud :D

Üldse mõtisklesin juba vaatamise ajal, miks peetakse ooperit kuidagi elitaarseks žanriks. Minu meelest on ooper väga meelelahutuslik, igatahes kindlama peale minek kui sõnalavastus, sest viimastel olen ma küll veel kohati igavust tundnud, ooperis on aga nii palju erinevaid asju, mida vaadata ja kuulata.

Ühesõnaga, nagu aru saada, mulle väga meeldis käia abikaasaga ooperis. Nii et kui keegi tahab meile jõulukinki teha, siis loožipiletid Estoniasse oleks täitsa sobilik (kuidas üldse looži pileteid saab?)

Saturday, October 14, 2017

Teine sünnitus läheb ikka kergemini...

Kuna mul oli läinudaastane sünnituskogemuselaadne elamus veel liiga hästi meeles, hakkasin juba suvel mõtlema, mida sel aastal poisi sünnipäevaga pihta hakata. Ja jumal õnnistagu vanemaid õdesid, sest minu oma tuletas mulle meelde, et meie perekonnas on ju praegu üks noorkotkas-noorsoojuhendaja. Ja nii küpses Plaan.

Tegelikult oli Plaan väga lihtne - mina maksan kinni selle, et mu närvid jäävad alles. Etteruttavalt võib öelda, et plaan toimis peaaegu väga hästi. Lihtsalt hr H närvide arvelt :D Aga minu omad... on suht korras.

Niisiis. Reede õhtul kella kuueks oli seltskond kohale kutsutud, taas kujutasin ette, et kõik saabuvad täpselt kell kuus, toimub pidulik kingituste üleandmine, mille järel võetakse mõned (tervislikud) suupisted, kuulatakse muusikat ning vesteldakse loetud raamatutest. Okei, seda viimast ma ei eeldanud. Seejärel riietutatkse soojalt, hr H pakib poisid bussi (tänu millele ei saanud sel aastal olla ootamatuid "aga ma kutsusin ikkagi tema ka, sest me oleme nüüd nii head sõbrad"-külalisi), sõidetakse metsa. Mis seal toimub, on mulle teada vaid üldjoontes, ütlesin õhtut kokku leppides, et vajadusel võib panna poisid kõhuli maha ja käed selja taha väänata. Aga ainult vajadusel. Tegelikult olid eeskavas metsaonnid, lõkke süütamine ilma tikkudeta ning varjumine maastikul (millele annab hoogu juurde pimedus). Mõne tunni pärast saabutakse tagasi meie juurde, kus mina tervitan kõiki lõõgastunult ning toimub tordisöömine. Seejärel tänavad lapsed viisakalt ja lähevad koju.

Enam-vähem nii läkski.

Viis minutit enne kella kuut seisin mina närviliselt aknal ja ootasin külalisi. Kuklas tiksus kogu aeg Rein Raua "Rekonstruktsioon". Mäletate seda kohta, kus ema tegi piduliku sünnipäevalaua pojale, aga keegi ei tulnud kohale? Õnneks Ruudi külalised saabusid järgemööda. Täpselt kell kuus oli puudu ainult üks poiss, ülejäänud kuulasid muusikat ja sõid (täiesti ebatervislikke) suupisteid, tantsisid koos rullimisega nagu ühele Lõuna-Eesti peole kohane ning ei tahtnud üldse kirjandusest rääkida. Ega ka sellest, kas Juhan (nimi muudetud) ikka on tulemas. Pärast mõningast ootamist helistasin Juhani emale, kes vabandas hingeldades: "Juhan väitis jumala keeli, et sünnipäev algab kell kaheksa."

Kuna Juhan elab kaugel, otsustas hr H poisid bussi pakkida ning viimase külalise tee pealt kaasa haarata. Mis seal vahepeal toimus, jääbki vist saladuseks, igatahes saabusid kolme tunni pärast meie koju kaheksa üliaktiivset tüüpi, kes müügisid vaimustusest, ning hr H, kes raputas vaikides pead ja läks garaaži.

Toimus pidulik tordisöömine, millele pidi järgnema viisakas tänamine ning kojuminek. Seda ei tulnud. Selle asemel oli muusika taas põhjas ja toimus üleüldine rullimine. Kuna ma toas uka-ukat mängida ei lubanud, liikus sünnipäev tagasi õue. Tühja sest vihmast, eks.

Kell pool üksteist ütlesin ma lõpuks konkreetselt, et nüüd on pidu läbi. Erilist nördimust avaldas selle peale Juhan: "Minu kutse peal oli küll kirjas, et sünnipäev on kaheksast üheteistkümneni." See põnev kutse paluti tal esmaspäeval kooli kaasa võtta.

Nii ta läbi saigi. Pärast külaliste äraminekut oli hr H uuesti valmis meiega rääkima, nii et ma sain teada, et metsas tõepoolest uuriti onnide ehitamise põhimõtteid, tehti lõket ja söödi ära terve päts leiba (mille ma panin kaasa nalja mõttes) ja poolteist kilo vorste (mis ei olnud nalja mõttes kaasas), varjuti ja otsiti ning lasti taevasse terve hulk ilutulestikku.

Ja mis kõige toredam, metsamatkal üksteise taga  kõndides räägiti ka kirjandusest :D

Friday, September 22, 2017

Elulised küsimused

Rebaste juurest tõsisemate probleemide juurde minnes... see uus maksusüsteem. Et uuest aastast tulebki? Et alla 1200 teenijad saavad 500 eurot maksuvaba ja sealt edasi tuleb udupeen arvutuskäik, kui suure osa palgast saab maksuvabalt ja kui suure eest peab maksma?

Põhimõtteliselt saan ma sellest aru. Vist. Aga siis tuli mul peas segadus.

Kui tulumaksuvaba osa sõltub sellest, kui palju ma palka saan, kuidas sobituvad sellesse valemisse need tasud, mis ma saan lisaks oma tavalisele tööle?

Preagu on lihtne - põhitööl kasutan oma tulumaksuvabastuse ära, kõik muu läheb nullist maksustamisele. Aga kui põhitöö tulumaksuvabastuse piir sõltub sellest, kui palju ma ühes kuus palka saan, siis nagu ... mis mõttes? Mitte et ma stabiilselt pidevalt teist palka juurde teeniks, aga vahetevahel natuke ikka.

Ja ma ei taha hakata tuludeklariga raha tagasi maksma.

Vähemalt sel aastal on kõik rahulikult vanamoodi.

Wednesday, September 20, 2017

Hala ja rebased

Lugesin Indigoaalase postitust, mis tegelikult rääkis (vist) sellest, kuidas töötada nullist üles (toidu)blogi, mis lõpuks hakkaks ka kasumist tootma.

Mind aga tabasid kõige rohkem sõnad "Ja varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et milleks see kõik. Kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud.
Ma olen näinud statistikat, kuidas üle poole alustajatest lõpetab esimesel aastal, teine suur hulk murdub kolmandal. Ja väga vähesed jaksavad kauem.
Ma arvan, et vägisi ei peakski. Seesama esimene küsimus. Miks sa seda blogi pead. Kui see on meelelahutus, eneseväljendus, siis... ajad muutuvad ja mingil hetkel leiad teised väljendamisvõimalused ja see ongi okei.
Minu meelest ei peaks sundima ja punnitama. Blogimine ei tohiks muutuda kohustuseks."

Nii veidralt kui see ka ei kõlaks - mul olid pisarad kurgus seda lugedes. Mu blogi sai selle aasta augustis 6 aastat vanaks. Kuus aastat mälestusi, mõtteid, kommentaare, isegi pilte :D Ma nii väga armastan seda kõike.

Ja siis on see tunne "kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud".

Kuigi mul on olemas kogemus selle kohta, et kõige väärtuslikumad postitused on hiljem need kõikse tavapärasemad "käisin seal, sõin toda" postitused, tundub nii väärika blogiajaloo taustal narr neid kirjutada. Sest ma olen ju juba endale üles märkinud, et "käisin seal ja sõin seda".

Päris mitu aastat oli blogi väga olulisel kohal minu identiteedis, nüüd ei tule mul enam mõnikord nädal aega meelde, et võiks kirjutada. Kusjuures teiste blogisid loen jätkuvalt kangesti hea meelega.

Ma kahtlustan, et see, mis mul takistab blogiga päris lõplikku lõppu tegemast, ongi see kerge ühtekuuluvustunne teatud blogijate (ja loomulikult kommentaatoritega). Et ma ei tahaks jääda neist (teist) ilma.

***

Kui ma juba kirjutamas olen, siis tegelikult võiks universumisse saata ka mu ahastava karje "Kuradi rebased ja abituriendid!"

Probleem on iga-aastane ristimine, mille juures ma LIHTSALT EI SAA ARU, miks on vaja solki inimestele sisse sööta. Jah, hommikul kell 8 sidrun sinepiga on solk, kell 10 heeringas moosiga on solk, kell 12 piim küüslauguga on solk.

Okei, meil on sel aastal IGASUGUNE rebaste toitmine keelatud (ka täitsa süütu šokolaadikook), aga et see nii palju meeleheidet, viha ja nördimust tekitab, on absurdne. Kogu rebaste ristimise mõte on selles, et saad esimese aasta õpilasele haakristi otsette joonistada ja naerda, kuidas ta püüab toorest maksa ilma öökimata alla neelata? Halloo, sa oled nii vana, et võid ilma vanemate loata abielluda, kandideerida KOVi ja poest õlut osta, ja su elu kaotab mõtte, kui sul palutakse teiste inimeste suhtes austus säilitada?

Friday, September 1, 2017

Uus kuu

Täna hakkas siis tööaeg uuesti peale. Loomulikult pidin juba varem kohati kohal käima - koosolekud, koolitus, õppenõukoda, niisama tuututamine ja vaatamine, et minu rühma õpilased oma võlad korda saaks... Aga see kõik on selline ninnu-nännu, täna oli suisa aktus ja rühmajuhendajatund, mis kurnasid mind nii ära, et pärast koju jõudmist magasin poolteist tundi :D

Ootan huviga, mis saab uuel nädalal, kui ma päriselt tööd ka pean tegema.

August läks natuke rahulikumas tempos kui juuni-juuli, aga külaskäike, sünnipäevi ja kohtumisi oli ikka paras posu. Suvel käisin paar korda isegi kinos, millest võiks natuke pikemaltki kirjutada, kui mul vaim peale tuleks (ma lihtsalt enda jaoks märgin ära, et vaadatud sai "Una", "Klaasloss" ja "Barry Seal: Mees üle Ameerika" Lisaks "Emoji film"). Linnateatri "Köstrit" käisin ka vaatamas, sest tuli koju kätte. Ei olnud suurem asi elamus, Tammearu mulle meeldib (ta võiks pärast Olustvere lossis mängitud "Onu Vanjat" teha ükskõik mida ja ikka meeldiks mulle), aga tekst iseenesest oli igav, kaua sa ikka viitsid kuulata, et lastele tulekski kogu aeg kere peale anda, saati selle üle veel naerda. Oleks Kivirähkist rohkem oodanud. Lisaks käisime ka uisutamas :D

Täna alustas ka Ruudi uut klassi. Hommikul kurtis, et kõik riided hõõruvad ja kingad on ebamugavad ja ... Kusjuures kooli minemise suhtes ta väga sõna ei võtnud, oli pigem selline "teeme-siis-ära-kui-peab". Selleks aastaks ostsime talle ka uue koolikoti, mis pani mind mõtisklema kottide ostmise teemal üldisemalt. Kui laps läheb esimesse klassi, siis internetifoorumeis jagatakse nõu, et kindlasti tuleb osta korralik ja kvaliteetne (sellega seoses ka kallis) koolikott, sest odavamad ei pea kaht aastatki vastu. Kallimatega saab vähemalt neli aastat läbi. Kõik on ilus ja tore (koti seisukohalt), aga ma ei tea, kuidas on teistes peredes, kuid meie juures võiksin sel aastal Ruudi esimese koolikoti sama hästi mina ise selga panna. Ja mitte sellepärast, et Ruudi seda dramaatiliselt teatanud oleks, vaid see näebki tema seljas sama naeruväärne välja kui minu seljas :D Ta on oma 155 cm pikk, jalanumber 38 ja loomulikult sobib talle uus Outlaws-kirjaga hall koolikott oluliselt paremini. Kusjuures vana kott ise on tõesti ikka veel väga korralik :D

Pärast aktust käisime pidulikul perelõunal, kusjuures väljavalitud restoran oli just täna suletud. Sellega oli väike nali ka. Koperdasime kolmekesi kohviku aia taha, et näha seal silti "Täna 1.09 on meie asutus suletud". Ruudi oli korraks jumala rõõmus - kell ei ole veel üks läbi, nii et lahti on ju! Kusjuures grammatiliselt oli tal täiesti õigus, lihtsalt praktilise poole pealt polnud midagi kobiseda, sisse me ei saanud :D

Nüüd on mul kotitäis õpikuid-töövihikuid paberdada (mis mulle väga meeldib).

Tuesday, August 8, 2017

Kaks seikluslikku suvekäiku veel (Linnanmäki ja Sajutu parks)

Kõikidest neist toredatest asjadest, mis suve jooksul tehtud on saanud, on vaja kindlasti ära märkida veel kaks kohta, kus ma varem käinud ei olnud.

Esiteks Linnanmäki Helsinkis. Me läksime sinna suht spontaanselt, sest mul hakkas järksu kuidagi nii kahju, et poiss on juba nii suur, aga pole kunagi korralikus lõbustuspargis käinud. Linnanmäki on lähedal ja kui pealinnas on ööbimisvõimalus olemas (nagu meil nüüd õnneks on), ka üsna lihtsasti ärakäidav. Me oleme ju sellised aeglased ja põhjalikud, mis tähendab, et läksime Soome esimese laevaga (väljumisega 7:30) ja saabusime viimasega (väljumisega 23:30). Meiesugustel jäi üle umbes poolteist tundi, kusjuures me ei teinud mitte midagi muud peale tivoli ja poeskäigu :D Ühistranspordi ja ööbimisvõimaluseta me poleks seda teha saanud, sest bussid ja rongid lihtsalt ei liigu nii vara ja nii hilja. Aga me olime siis ööd Tallinnas.

Lõbustusparki soovitangi minna just hommikul. Me jõudsime kohale umbes 20 minutit enne kümmet (mis on avamisaeg), Länsisatamast on Linnanmäkile väga mugav minna. Terminali eest istud trammile nr 9 ja sõidad Kotkankatu peatusesse ja sealt näitab viit juba kenasti tivoli suunas. Mingit ümberistumist 3. liinile ei tasu üldse teha, kui just ei ole kanget tahtmist ümberistumist katsetada. Umbes nii 50 meetrit saab selle lükkega lähemale :D Trammipileteid saab nii automaadist kui ka trammijuhi käest, kui kellelgi peaks siinkohal küsimus tekkima.

Ühesõnaga, olime enne 10 kohal, saime oma käepaelad ostetud (koos Sealife´iga on pilet ühele 47 eurot, 39+8, eraldi ostes on Sealife mõnevõrra kallim) ja hakkasime möllama. Ja esimesed kaks tundi möllasime praktiliselt ilma järjekordadeta. Sellepärast tasubki varakult kohal olla. Pärastlõunal olid järjekorrad vähemalt veerandtunnised, populaarsemates kohtades pikemad.

Tivoli ise oli väga nunnu. Nii sümpaatne oli, et erinevalt meie tivolituuridelaadsetest kohtadest, kus kaasaegne tümpsumuusika kõrvulukustavalt möirgab, oli päristivolis selline malbe vanamoodne leierkastimuusika. Minu lemmikuks oligi kõige vanaaegsem puust konstruktsiooniga ameerika raudtee, mille peale mõned kahtlustavama loomuga inimesed kindlasti poleks istunudki :D Ruudi nautis veega varianti, ma ei tea, mitu korda ta sellel käis. Palju igatahes. Tal olid vahetusriided ka kaasas, sest ilm polnud ülemäära palav, nii et märgade riietega hakkas pisut kõhe.

Valikuid sõitudeks oli palju, me sellistel päris hulludel, kus püstloodis selg ees viiekümne meetri kõrguselt alla tullakse, üldse ei käinudki, sest selliseid mõnusaid kõhtu õõnsaks võtvaid, kuid siiski inimlikke atraktsioone oli piisavalt.

Sealife oli ka nunnu, mitte nii suur ja võimas kui Barcelona samalaadne asutus, kuid esimeseks korraks siiski piisav. Väikesed haid ja terve hulk klounkalasid - mida veel tahata :D

Praktilise poole pealt - seljakotid sai kappidesse panna, ei pea kaasas tassima. Enne atraktsiooni peale istumist sai veel isiklikumad asjad riiulisse panna, et nendega sõidu ajal midagi ei juhtuks, nii et kõik oli olemas. Söök on muidugi kallis, aga hot doge oli igasuguseid, rebitud lihaga variant oli päris maitsev.

Kokkuvõttes - väga tore päev oli, Ruudi nautis täiel rinnal ja minulgi ei läinud süda nii pahaks, kui ma kartsin. Arvestades seda, et laevapiletid pole ka üldse väga kallid, oli täitsa normaalse eelarvega väljasõit.

Teine tore väljasõit oli veelgi spontaansem, kui laupäeval mõtles ämm, et tahaks väikese tiiru kuskil teha ning kutsus meid Ruudiga Lätti. Meil polnud midagi muud plaanis, nii et muidugi läksime. Midagi suurt me plaani ei võtnudki, kulgesime vaikselt Valmierani, kus vaatasime kiriku kõrvalt vaadet ning suundusime muuseumisse sööma, mis oli väga tore kogemus. Näiteks rääkis meie teenindaja nii vene kui ka inglise keelt ning soovitas siiralt mitte võtta kolme praadi kohaliku retsepti järgi valmistatud liha, vaid kaks praadi ja kolm taldrikut. Mis oli väga hea soovitus, sest kuigi liha oli ülimaitsev, oli seda ka üli palju :D Ruudi valis joogiks kohaliku rabarberilimonaadi, mis oli uskumatul kombel täpselt suhkruga rabarberi maitsega. Nii nagu see asi minu lapsepõlves maitses. Ma ei ole varem nii autentse maitsega limpsi saanud.

No ja pärast söömist läksime loomulikult Sajutu parksi, kus alustuseks läbisime paljajaluraja, mille käigus selgus, et mu ämm on suurepärane pugeja, sest erinevalt minust suutis ta väga osavalt end nööride vahelt läbi vingerdada. Üldse oli tore rada, paljajalu klaaskuulidel oli küll valus, aga muidu väga mõnus kogemus.

Ja lõpuks läksime meie Ruudiga muidugi ka seiklusrajale, mille kuulsaim osa on korduv üle Koiva (Gauja) jõe laskumine, mis oli tõeliselt nauditav kogemus. Üldse ütleks ma, et Valmiera seikluspark on nüüd mu lemmikpark, sest see on jumala hirmus, aga mitte füüsiliselt raske. Kohati ma küll mõtlesin, et need minimaalsed pikkused, millega rajale lastakse, on natuke veidrad. Selles pargis on pikkuseks 120 cm, raskematel elementidel 150. Ruudi on viimaste mõõtmiste järgi 152 ja mõnes kohas tuli tal küll oma isiklikust nahast kinni hoides üle minna. Mina samas kohas sain turvanöörist kinni hoida ja end kindlamalt tunda. Elemendid oli suurelt jaolt just sellised, et jäi mulje, nagu kõiguks 10 meetri kõrgusel ühegi toetuspunktita, lihtsalt selle õnnetu lauajupi peal, millele su üks jalg ära mahub :D Nii et minu jaoks oli lisanöör väga teretulnud, aga kui ei ulatu, siis ei ulatu.

Lastega minnes tasub enne üldse läbi rääkida, et kõik on turvaline ja kontrollitud, sest need pikad laskumised tõid ikka kaasa selle, et mõni laps jäi jõe kohale pidama. Üks väikseke karjus nii hullusti, nagu oleks tal ka midagi kuskile vahele jäänud, aga õnneks vist siiski mitte. Üldiselt reageeriti üsna kiiresti ja lõksujäänud tiriti kindlale maale tagasi. Ühel laskumise lõpus jäi Ruudi ka hätta, hoog ei viinud teda päris lõpuni välja, nii et ta pidi ennast kuidagi võrguni vinnama. Õnneks läks meie ees üks eesti pere, kelle isa Ruudit julgustas, et ta ikka end üles ära tõmbaks. Mina olin ju samal ajal 70 meetri kaugusel teisel pool jõge ja nägin ainult, et ta on hädas.

Kokkuvõttes taas väga tore päev siit meie juurest üldse mitte kaugel. Hinna poolest tavaline (ei mingeid soodsaid Läti hindu :D) - kaks rada lapsele 15 (5+10), täiskasvanule 22 (15+7) eurot. Aga puhtalt laskumiste pärast tasub ära. Möllata võib kolm tundi, meil kulus üheks läbimiseks umbes 50 minutit.

Seuksed toredad kohad siis meie naabrite juures, kus meie veel käinud ei olnud.