Saturday, September 24, 2016

Vana vs uus

Ma mõtlesin, et pole meie uuest kodust peaaegu mitte midagi siia üles märkinud. Ja siis mõtlesin, et peaks selle kohe ära tegema, enne kui päris külmaks läheb .. juhuks kui siin hullult külm on, nii et ma enam mitte millestki muust mõelda ei suuda :D

Igatahes, me oleme siin nüüd kaks kuud elanud, mis tähendab, et suht kodune on juba olla. Algus ei olnud eriti roosiline, alustades sellest, kuidas omanik ei suutnud ära otsustada, kas on okei, kui me siia kolime, lõpetades kahe paari proteeside ja kassikakaga. Proteesid valasime mingisse karpi, kassivärki pesin umbes miljon korda ja lõpuks värvisime põranda üle. Asi võis olla psühholoogiline, aga minu meelest ei aidanud pesemine haisu vastu. Värv aitas.

Kui maja seisukord ja vastuvõtt välja jätta, meeldib mulle uue kodu juures päris palju asju. Esiteks on täiesti jumalik elada kohas, kus on uksed. Vanas kodus oli uks ainult Ruudi toal. Noh, välisuks oli ka muidugi. Ja vannitoal. Aga kõik muu oli voolav avatud ruum ja seda kahe korruse jagu. Põhimõtteliselt tähendas see seda, et ruutmeetreid oli palju, aga olla nagu ikka kuskil polnud. Nüüd on uksed kõikidel ruumidel. See on üks väga suur pluss uue kodu poole.

Teine asi, mis mulle meeldib, on köök. Meil on nüüd nii suur köök, kuhu mahub ära suur ümmargune laud, nii et me saame päriselt normaalselt laua taga kolmekesi süüa. Lisaks on köögis puupliit, mis mulle ka väga-väga meeldib. See teeb kaks lisaplussi uuele.

Kolmandaks meeldib mulle uue kodu asukoht üldises plaanis natuke rohkem kui vana. Eelmine oli ka muidugi tore, hunnitu vaatega ja kesklinnale väga lähedal. Uue vaade pole nii uhke, aga kesklinn ja minu töökoht on veelgi lähemal, lisaks ei pea aiast välja astudes kohe püstloodis üles või alla minema :D Ja Eesti parimat kohvi pakkuv kohvik on veelgi lähemal.

Miinuseks on jätkuvalt automajandus, sest aeda on võimalik parkida korraga üht masinat, teine peab tänaval seisma. Ja kuna meie maja ees on suisa peatumist keelavad märgid üleval, ei saa teine auto isegi mitte akna all seista.

Lisaks on mul natuke kurb meel sellepärast, et meil pole enam sauna. Ma olen suur saunasõber ja viimastel aastatel tegime stabiilselt kaks korda nädalas sauna. Siin on põhimõtteliselt saun kui selline olemas, aga see pole hetkel töökorras. H küll tasapisi tegeleb teemaga, aga praegu oleme täitsa saunatud :(

Hetkel selliseid põhimõttelisi asju meelde ei tule. Nii et kui suhtumise pool välja jätta, on uuel kodul vana ees rohkem eeliseid. Praegu igatahes võib üsna rahul olla :)

Sunday, September 18, 2016

Vaatasin teatris ja kinos

Ma ei saa ise ka aru, mis mu blogi toimub. Miks siia üldse postitusi ei ilmu? Aaa, ma ei ise ei kirjuta? Võibolla tõesti on asi selles :D

Igatahes leidsin, et vähemalt mõned käigud tuleks üles märkida. Noh, nii et ma ise saaksin aasta lõpus vaadata ja mõelda, näe, sai ikka midagi tehtud ka, mitte ainult "My Kitchen Rules" vaadatud ja teiste blogisid loetud.

Enne veel, kui september kätte jõudis, käisin kaks korda Tallinna Linnateatris. Esimene oli "Sügise unenägu", mis oli paras jauramine, kui lõpuni aus olla. See paganama narratiiv ja selle puudumine ikka...Pärast kodus töötasin kavalehe korralikult läbi ja sain teada, et tegemist on ühe Euroopa ägedaima näitekirjaniku tekstiga, norrakaga, keda võrreldakse Ibseniga. Ma olen Ibsenilt laval näinud ainult "Norat", lugenud olen rohkem. Ja Ibsen mulle meeldib, tema teemad lihtsalt kõnetavad mind (mis värk sellega on, et mõnele inimesele ei meeldi sõna "kõnetama"? Ma tõesti ei tea teist eestikeelset sõna, mis sama tähendust nii hästi edasi annaks, seega jagan asju tihtipeale selle alusel, kas nad kõnetavad mind või mitte), Jon Fosse nagu ei kõnetanud, kuigi põhimõtteliselt teema kui selline polnud ju halb ega igav. Vist liiga ninnu-nännu puust-ja-punaseks minu jaoks. SIRBIs ilmunud arvustus (Alvar Loog) võtab mu meelest asja päris kenasti kokku :D

Teisena käisime vaatamas "Indrekut ja Karinit", mis oli absoluutselt fantastiline. Mulle "Tõe ja õiguse" neljas osa üldse väga meeldib. Ja kui sellesse meeldimisse on veel lisatud kaks nii ilusat inimest nagu Indrek Sammul ja Hele Kõrve, siis möödusidki kaks korda kaks tundi niiviisi, et ma üldse ei tundud oma tagumikku. Üldiselt olen ma seda meelt, et 75 minutit on piir, mil inimene suudab passiivselt keskenduda ühele tegevusele. Aga see lavastus oli midagi enamat. Ma kahtlustan, et viimati sain sellise teatrilaksu umbes 15aastaselt "Kolme õde" vaadates. Tegelikult tuleb praegu meelde ka "Onu Vanja" Olustvere lossis ja "Enigma variatsioonid" Tõnis Mäe ja Mikk Mikiveriga. Rohkem hetkel niiii tugevaid tundeid ei meenu.

Ja et mitte liiga diibilt lõpetada, mainin ära ka selle, et käisime vaatamas viimast Bridget Jones´i, mille kõige suurem üllatus oli see, milline nägi välja R. Zellweger. Ma saan aru, et ta oli lasknud oma nägu kohendada, aga midagi oli selle käigus väga viltu läinud, sest ta nägi välja ühtaegu õudselt ebaloomulik ja väga vana, mis ei saanud ju eesmärk olla :D Muidu film oli täitsa tore, mulle on Bridget tegelasena alati meeldinud, raamatu esimest osa loen tihtipeale uneraamatuna, sest see on mõnusalt jabur. Teine osa on minu jaoks vindi liiga üle keeranud, kolmas raamat on selline nii ja naa, päris sama vahva pole kui esimene, aga usutavam kui teine. Ja nüüd see beebiga film oli jälle päris muhe. Kohati naersin ikka täitsa südamest. Ma isiklikult oleksin lõpu teistsugusena teinud (laps oleks võinud olla mitte selle mehe oma, kelle oma ta siis oli, siis oleks too tingimusteta armastus veel paremini esile tulnud, aga mis seals ikka).

Isiklikus plaanis oli minu jaoks päris suur üllatus, et too Norra reis, mis mind peagi ootab, kestab nädal aega, mis muudab logistika seoses Ruudi sünnipäevaga palju põnevamaks, kui ma alguses arvasin. Aga loodetavasti on tulemas tore reis :D

Friday, September 2, 2016

Segadus võlusilmaga

Loeme praegu poisiga Harry Potteri viiendat osa. See tähendab, et mina loen, tema kuulab. Ja vahepeal kommenteerib või küsib.

Lugesime siis mingil õhtul ja järsku (peaaegu nagu poole lause pealt) küsib ta:
"See Moody silm näeb kõigest läbi?"
Mina: "Jjjjahhh." (Mul on raskusi keset lugemist ja erilist sisseelamist koos häälte ja asjadega ümber lülituda)
"Aga siis näeb ta ju tühjust," mõtiskleb Ruudi edasi.
"Eii," sisistan mina läbi hammaste, "ta..." Ja saan aru, et tal on õigus :D

Kui Moody võlusilm näeb kõigest läbi, siis näeb ta ju KÕIGEST läbi ehk lõpuks jõuab ta pilk... ma ei tea... tema enda silma tagumisse poolde?

Thursday, September 1, 2016

Targemaks?

Tänasel teadmistepäeval on paslik kirjutada sellest, kuidas me kodulinnas viktoriinil käisime. Tegemist oli üsna omapärase kogemusega.

Eks mingil määral mõjutab mind see, et olen korduvalt Tartu viktoriinil käinud ja sealse süsteemiga harjunud. Aga mõned asjad ongi Tartus minu meelest paremad. Näiteks oli meie omal küsimustele aega vastata (vist) kaks minutit. Kui lisada siia fakt, et küsimused esitati kirjalikult (lauda asetati paberileht küsimusega) ning võistkond oli neljaliikmeline, kulus selleks, et kõik tiimiliikmed saaksid küsimusest õieti sotti, päris palju aega. Nii et sellist arutelu või vastuste tuletamist tegelikult ei olnud, sest juba tuli midagi kirja panna. Sellest oli tõsiselt kahju, sest arutlus on mälumängu juures vaat et kõige mõnusam osa.

Aga eelnev oli tehniline osa, mis võib olla harjumuse küsimus, mis aga mind tõsiselt hämmastas, oli küsimuste raskus. Tartus on ka raskeid küsimusi ja ma olen nurisenud, et on küsimusi, mida ei annagi isegi umbkaudselt õiges suunas vastata, sest point on selles, kas sa tead või mitte. Mulle meeldivad sellised küsimused, millele on võimalik vastata ka siis, kui sa tegelikult päris täpselt ei tea. Ja kui sa siis isegi vale vastuseni jõuad, on tore emotsioon ikkagi. Kahjuks selliseid küsimusi meie kodulinna viktoriinil peaaegu polnudki. Seda ilmestab hästi fakt, et küsimusi oli 26, millest suurem osa oli vähemalt kaht punkti väärt, mõni ka rohkem. Ja võitjad said 13 punkti :D Meie saime tagasihoidlikud 4.

Lõpuks oli nii, et kui tuli küsimus "Kes jooksis 1924. aastal 10 000 meetri rekordi?" (täpselt selline küsimus oli), kõlas meie vastus nii: "Lenin ei saanud see olla, sest ta suri selle aasta jaanuaris."

Kokkuvõttes ei tekkinud tunnet, et me oleks väga palju targemaks saanud, sest noh, mul ei jäänud vastused meelde :D Muidu see jooksja oli P. Nurmi, keda oleks ju võinud teada, kui see oleks olnud veel sel hetkel, kui me mõelda suvatsesime :D

Wednesday, August 31, 2016

Saad, mida kardad

Kunagi ammu (see tähendab siis poolteist-kaks aastat tagasi) tuli meil langetada otsus, kuhu kooli oma poeg saata. Mõttekohti oli erinevaid. Esiteks polnud ma kindel, kas ma tahan oma poega saata tavasüsteemi. Ma saan aru, et see kõlab minu suust reeturlikuna, aga ega ma jätkuvalt pole kindel, kas ma olen sellega lõpuni rahul. Tollal aga leidsime lõpuks, et kui meil Eesti vabariigis on tasuta haridus, siis kasutame ka meie seda võimalust. Seega üks kool sai kõrvale jäetud ja alles jäi põhimõtteliselt kolm linnakooli (kuigi veeretasime mõtet ka sellest, et poiss võiks minna linnalähedale maale, kus oleksid väiksemad klassid, aga logistiliselt oleks see tobe olnud), millest üks asus meie toonasest elukohast umbes kolme minuti kaugusel. Juhuslikult on see kool meie linna kõige populaarsem kool, kuhu saamiseks tuleb kindlasti õiget sissekirjutust omada. Ma ise olen sama kooli gümnaasiumiosa lõpetanud, preilid Lumivalgeke ja Vaprake on samuti seal käinud, nii palju kui võimalik on (tegemist on nüüdseks ju põhikooliga). Kokkuvõttes tegelikult usun ma, et meie koolidel pole väga suurt vahet, meie kodulähedane tundus ka kõige stabiilsem olevat, ülejäänud kaks heitlesid/heitlevad juhtimisprobleemide käes, aga usun, et koolis õpetatavat see niiii palju ei mõjuta.

Kokkuvõttes oli ainult üks AGA, mis tõsiselt pani mind alternatiividele mõtlema. See on üks konkreetne kehalise kasvatuse õpetaja. Tegemist on meie linnas legendaarse õpetajaga, kes kahjuks pole kuulus selle poolest, et ta oleks tore õpetaja. See on seesama, kes vist 4. klassis katkise käeluuga prl Vaprakese üksi keset suusarada jättis, et osavamate suusatajatega edasi minna. Et selline tore ja hooliv õpetajatüüp. Lohutasin end sellega, et esimestele klassidele ta nagunii tunde ei anna ja edaspidi võtab ühe klassi, nii et on 66,6% tõenäoline, et me ei pea temaga kokku puutuma.

Nojah, 33,3% oli tõenäoline, et puutume. Ja kuigi 33 on väiksem kui 66, ei loe see miskit, sest just meie klassile see õpetaja uuest aastast tunde andma hakkab.

Loomulikult sisendan ma endale, et ei tohi olla ette negatiivne. Poisi kuuldes ei ole ma midagi halvustavat öelnud ega hakkagi ütlema. Aga paganama raske on, kui inimesed meie uuest õpetajast kuuldes näost ära langevad :D Nagu päriselt :D Näiteks käisime täna kehalisse sisetossusid ostma ja väga tore müüja ohkas ja soovis väga tõsise näoga meile edu, kui kuulis kelle käe all nendes tossudes trenni hakatakse tegema.

Ma olen tegelikult hästi kurb ja mul on ka häbi, ei minu kolleegide hulgas on inimesi, keda kardetakse. Ja kardetakse mitte sellepärast, et tegemist on lihtsalt nõudliku õpetajaga, vaid sellepärast, et tegemist on kehalise kasvatuse õpetajaga, kes on paljudelt lastelt võtnud liikumisrõõmu, tehes neile selgeks, et nad on äpud.

Eks paistab, mis saab. Loodan muidugi parimat.

Wednesday, August 24, 2016

Tants vetsuuksel

Mul on tunne, et ma olen sel aastal augusti kuu jooksul rohkem Tartus käinud kui muidu kolme aastaga kokku :D Välja arvatud see aeg, kui ma seal elasin. Ja rasedus vist ka, sest ma olin Toomemäel arvel ja lõpus pidi vist tihedamalt käima, ma nagu mäletaks.

Aga nüüd viimasel kuul olen usinasti Naiivi mälumängul käinud. Ja mida kord edasi, seda rohkem ma nagu teaks :D Kuigi on suured-suured valdkonnad, millest mul absoluutselt igasugune aimdus ka puudub. Nii et olen palju uusi teadmisi saanud, millest ma küll suurema osa olen ära unustanud, aga midagi ehk jääb. Võibolla. 

Põhitiim selles seltskonnas, kus ma mängimas käin, on priima. Kui ma esimest korda käisin, tundus mulle, et ma olen sattunud "Suure paugu teooriasse". Päriselt. Aga mida kord edasi, seda vähem sellist tunnet on. Ja eile tekkis näiteks liblikaküsimusega (mida üks meesliblikas pärast suguühet naisliblikaga teeb) eriti palju kelmikaid mõtteid. 

Aga eile tekkis mul tunne, et lisaks teadmistele sain ma mälumängul näha ka Notsut. Ja mitte ainult näha, vaid vetsuuksel tantsida ka klassikalist tantsu "Astume koos, seisame koos, astume koos" tantsu :D Kuna eile oli minu kord autoroolis olla, siis ma (alkoholiga) õlut ei joonud ja olin häbelik maatüdruk ega julgenud tantsuhoos küsida, kas tegemist oli Notsuga, sest see tundus natuke veider küsimus, mida peaaegu päise päeva ajal võhivõõralt küsida :D

Igatahes, Notsu, kui see olid sina, siis tervitused sulle :)

Wednesday, August 17, 2016

Kui palju kulub lapse teise klassi saatmiseks?

Eelmisel aastal tähendasin üles, kui palju raha kulub lapse esimesse klassi saatmiseks. Kuna täna ostsin toidupoest läbi käies ära (loodetavasti) kogu puuduoleva kontoritarvete tavaari, saab ehk selleaastase kokkuvõtte ka ära teha.

Esiteks võiks muidugi püüda mõelda, kui palju kulus aasta jooksul kooliskäimisele, aga see ei ole vist võimalik :D Mõned uued pluusid, kevadel oli vaja uusi tossusid. Ja no siis lugematu hulk kustutuskumme, harilikke pliiatseid, teritajaid, valget guaššvärvi, värvilisi pabereid. Vahel ma tõesti mõtlesin, MIDA nad seal koolis teevad, et seda kõike nii palju kulub :D Aga noh, kui vaja, siis vaja. Kusjuures mingeid kooliväliseid rahalisi üritusi neil väga palju polnud, kuigi nad käisid mõned korrad õppekäikudel, paar korda teatris ja jõulupidu oli ka. Aga minu meelest oli rahakogumisi kaks ja mõlemal korral jäi summa alla 20 euro. Nii et midagi väga meeldejäävat polnud. Aaaaa, meelde tuli. Talvel tuli suusad muretseda, mis oli kõige nõmedam väljaminek üldse, sest suuskade ühe korra kasutushind tuli ilgelt kõrge. Sel aastal vaatasime üle ja on selge, et poiss saab kasutada ämma suusasaapaid ja suuski, nii et vähemalt see väljaminek jääb seekord ära. Jätkuvalt on minu meelest suusatunnid koolis küsitava väärtusega ettevõtmine.

Aga selle õppeaasta alguse kulud:

Kontoritarbed
Osta oli vaja harilikke pliiatseid (võtsin kohe rohkem, et neid oleks jooksvalt sahtlist juurde saada), kustutuskumme (sama), värvilisi pabereid, joonistuspaberit, plastiliini (müstika on see, mis juhtus eelmise aasta komplektiga. Seda arutasime juba kevadisel arenguvestlusel, et plastiliin ei peaks ju nagu otsa saama, aga miskipärast esimeses klassis saab :D), uued käärid, üks rull raamatupaberit (eelmisest aastast jäi veel alles rullide lõppe, aga kaks värvi oli puudu. Ruudil on kõik ained erineva paberiga).
Puuduvad veel kilekaaned õpikutele (pole kindel, mis suuruses õpikud on) ja päevikukaaned (sest ma ei viitsinud minna sinna poodi, kus neid kaasi müüakse) ja vihikud, sest ma pole kindel, kas neid on vaja või mitte.

Kulu kokku umbes 20 eurot.

Spordiriided ja -jalanõud 
Uued pikad dressid (püksid ja dressikas)(20 eurot), lühkarid (sel aastal läks valik suht valutult, kuigi poiss mõtles mõnda aega, kas taskutega püksid ikka sobivad või mitte, lõpuks ikka sobisid) (5 eurot)  ja tossud (taas üks paar, saab hakkama küll niiviisi), kusjuures pidime ostma nr 37, mis pani mind peaaegu minestama (25 eurot). Riided olid H&Mist (vist), tossud minu meelest NS Kingast.

Kulu kokku umbes 50 eurot

Niisama riided ja jalanõud
Pidime ostma uued teksad (pakun 12.90 :D) , kaks pikkade käistega pluusi igapäevaseks käimiseks (2*4.99), viisakamad kevad-sügisesed jalanõud kooli minemiseks ja sealt tulemiseks (9.99) ning ühe kapuutsiga dressika, aga kuna see oli kolm kahe hinna eest pakkumine, ei pidanud selle eest maksma. Rohkem vist ei ostnudki. Jalanõude osas tean ma oma pea üheksa-aastase kooselamise kogemuse põhjal, et kui vähegi võimalik, kannab ta nagunii kummikuid, seega neisse pole ma nõus väga investeerima :D

Kulu kokku umbes 33 eurot (kui pikkade käistega pluusid oli ikka nii odavad, nagu ma mõtlen. Võibolla oli 40 eurot)

Pidulikud riided
Nii nagu spordiriietestki oli poiss kõikidest oma pidulikest riietest välja kasvanud. Nii et ostsime piduliku triiksärgi (üks lõunaka pood, mille nime ma ei tea, hinnaks 12.99), pintsaku (arvatavasti H&M, 24.99), pidulikud püksid (tellisin Emma&Theost ja need on niiii ilusad, et iga senti oma hinnast väärt. Ma käin neid vahepeal oma kapis silitamas, sest need on niiiiii mõnusast materjalist. Ja lisaks istusid Ruudi jalas nii meeletult kaunilt, et hakka või nutma. Maksid 35 eurot.) No ja kuna me olime šoppamisest juba hullumas ja ostsime valimatult igasugu kraami, sai Ruudi endale ka kikilipsu (Tartu Kaubamaja, hinnaks pakun 5.50). Kõige lõpuks ostsin ka pidulik kingad (Perekooli laadalt, 7 eurot)

Kokku kulu enam-vähem 85 eurot (mis tähendab, et Ruudi hakkab järgneva aasta jooksul hästi palju teatris ja klassikalise muusika kontsertidel käima, et komplekt ennast ikka ära tasuks :D)

Kõik kokku teeb see siis kuluks ütleme mingi 190 eurot. Hea, et koolikotti ei pidanud uut ostma. Kusjuures selles osas ei tekkinud kordagi küsimust ka, kott on aus ja piisavalt mitte titelik :) Samamoodi on olemas kooli vahetusjalanõud ja talvejope. Suurematest asjadest peab üle veel vaatama talvesaapad, aga see pole enam kooliga seotud.

Ma ei tea ... ühe lapsega saab nagu hakkama. Aga kui neid kolm oleks? Kindlasti saaks kuidagi soodsamalt ka, kuigi minu meelest oleme me suht tagasihoidlikud olnud. Saaks palju hullemini :D

Wednesday, August 10, 2016

Miks me ostmise asemel üürime

Seoses koduvahetamisega on taas saanud jututeemaks see, miks me ometi üürikas elame. Vahepeal püsisime lihtsalt nii kaua ühes kohas, et inimestel läks vist meelest ära, et see maja meie oma pole :D

Mulle hakkab tunduma, et see on nagu Pavlovi refleks: mina ütlen: "Elan üürikas." ja vestluskaaslane ütleb: "Oma maja on majandsulikult kasulikum." Jättes nüüd kõrvale selle, et minu meelest on sellised kommentaarid lihtsalt kohatud. Ses mõttes, et kui inimene lihtsalt tunneks huvi: "Miks te olete valinud üürika, mitte ei osta?" (rohkem midagi ei lisandu), siis poleks mul midagi selle vastu, et arutleda, miks meie jaoks see nii must-valge ei tundu. Samamoodi nagu ma ise ei lähe taimetoitlaste juurde ega ütle: "Miks sa liha ei söö? Liha on palju maitsvam ja kasulikum kui juurviljad." Küll aga meeldib mulle küsida vegede käest, miks nad on sellise otsuse teinud. Põhjuseid võib ju olla nii palju erinevaid ja see tundub mulle hullult põnev. Kahjuks on vist hulk taimetoitlasi igasuguste hinnangutega ära hirmutatud, nii et ma olen mitu korda saanud vastuseks väga tõrjuva: "Ma ei taha ennast õigustada/ see on isiklik asi, ma ei tunne, et peaksin selgitama." Millest on kahju, sest taimetoitlasele jäi mulje, nagu mina oleksin tahtnud teda rünnata, ja minul jäi mulje, et taimetoitlased on ülbed. Kuigi ma lihtsalt tahtsin teada, kas inimene ei söö liha, sest loomatööstus kulutab hullult palju ressursse või sellepärast, et lihaloomade elutingimused on jõledad.

Tagasi majade juurde. Meie ümber olevad inimesed on niisiis erakordselt hea majandusliku mõtlemisega, mis tähendab, et nad ei suuda uskuda, et keegi teeb nii ebaratsionaalse otsuse, et ostmise asemel üürib elukohta. Ma olen ka selgeks saanud, miks üürida pole mõttekas - kui sa nagunii maksad, siis laenuga maja ostes on sul maksmise lõppedes maja, üürilepingu lõppedes maja pole. Sellega olen ma muidugi nõus :D Lihtsalt meie jaoks on siin mõned konksud.

Esiteks on meil viimastel aastatel olnud täpselt nii madal üür, et sellist maja, mille ostmiseks vajamineva laenusumma tagasimakse kuus oleks enam-vähemgi sinnakanti ja kuhu ma ka elama tahaksin minna, mina veel näinud pole. Mõnes väiksemas asulas saaks loomulikult paneelmajja suure korteri ka nii osta, et me ei peaks isegi säästuarvelt raha võtma :D, aga seda ma ei taha. Teiseks on laenuga see jama, et sa võtad ju ühe summa, aga tagasi maksad hoopis teise. Kolmandaks on laen väga pikaajaline otsus, vähemalt viisteist aastat. Üldiselt pikemgi. Seega mingisugune kakskümmend aastat vähemalt oleks mõistlik selles ostetud majas ka elada, tegelikult muidugi pikemalt, sest milleks muidu kogu see ettevõtmine. Siit sujuvalt neljanda punkti juurde - mida ma teen majaga, kui ma seda tegelikult enam ei taha? Me oleme praeguses linnas elanud neli aastat. Ja ma kujutan end siin veel ikka mõned aastad ette. Mulle meeldib see linn, minu meelest on tegemist hullult ilusa linnaga. Mul on siin töökoht, mis mulle väga meeldib. Siin elavad mu vanemad, kellele on tore külla jalutada. Ja pärast oma koju tagasi jalutada. Samas ei ole ma sugugi kindel, et ma kümne aasta pärast samamoodi tunnen.

Ja siis oleks meil maja, mille ostmiseks võetud laenu me alles maksaksime. "Siis saab maja maha müüa," teavad inimesed. Eks tulge ja müüge :D See ei ole päris nii, et helistan maaklerile ja järgmisel päeval on ta koos ostjaga ukse taga. Eriti kui see maja asub väikelinnas, mille tulevikuväljavaated on teadmata suurus.

Seepärast me elamegi üürikates. Ja see ei ole üldse nii hirmus, kui inimesed ette kujutavad. üürikodu leidmisega on probleeme vaid siis, kui sul on suured nõudmised nagu meil :D Sest tõesti, suve alguses oli seis korra selline, et hakka või ostma, sest me tahtsime maja (või vähemalt kolmetoalist korterit) kesklinnas, kus oleks ahjuküte või isiklik katlamaja. Selliseid maju on meie linnas rohkem kui üks, aga need seisavad. Need on olnud kellegi kodud, mida on hoole ja armastusega ehitatud, remonditud, aga mille omanikud on surnud ja pärijatel on täiesti ükskõik nendest majadest. Nii nad seisavad tühjalt ja ootavad ... midagi.

Otsi kokku tõmbama hakates - ma ei arva, et maja ostmine oleks majanduslikult ebaratsionaalne otsus, meie praegune valik endale oma elamist mitte osta johtub eelkõige sellest, et emotsionaalsed argumendid kaaluvad hetkel praktilistest rohkem. Kaaluvad nii palju rohkem, et emotsionaalsed argumendid muutuvad lausa praktilisteks.

Ja mul oleks väga hea meel, kui Eestis muutuks üürikodudes elamine normaalsuseks mitte ainult tudengite ja vaeste alustavate noorpaaride jaoks, vaid ka tavaliste inimeste jaoks. Ja et rohkem inimesi tihkaks oma tühjalt seisvat kinnisvara välja üürida.

Monday, August 8, 2016

Kadunud rattad ja telefonid

Praegu paaris blogis esile kerkinud aususe teema tuletas mulle meelde, et ma olen unustanud kirjutada meie jalgrattaloost. Ja Ruudi telefoniloost ka.

Juuli alguses, kui me laiendatud perega Pepsi-äärsete looduskaunite paikadega tutvusime, avastas Ruudi koju naastes jalgrattaga sõitma minnes, et ratas polnud enam seal, kus ta olema oleks pidanud. Kõigepealt näägutasime tema kallal, et ta on hajameelselt ratta jälle vanaema-vanaisa või sõprade juurde jätnud, aga siis hakkasime mõtlema, et kiiver oli ju kodus. Ja Ruudi sõidab alati kiivriga, sest ta teab, et kui me näeme kiivrita sõitu, läheb ratas puhkusele. Lisaks on ta nüüd hakanud aru saama, et kiiver ongi mõistlik kaitsevahend, kui sõites kukkuma juhtud. Nüüd oli aga olukord selline, et kiiver oli, aga ratast mitte. Võimaluse, et ta mõnel õhtul pani kiivri pähe ja tuli jalutades koju, välistasime, sest tegemist on inimesega, kes võimalusel ei astuks mitte ühtegi sammu jala. Nii et vaagisime seda asja ühtepidi ja teistpidi ja lõpuks hakkas ikkagi tekkima tunne, et keegi on käinud ja tema ratta lihtsalt ära varastanud. Kusjuures minu elektrilise jalgratta kõrvalt, mis tundus kuidagi väga tobe. Ruudi ratas on suhteliselt vana isend, kuigi käikudega. Ma kahtlustan, et maha müüa kannataks seda praegu umbes 50 euroga, mis ei tundu varastamiseks üldse mõistlik.

Aga mõistlik või mitte, ratas oli läinud ja pärast mõningasi vaatlusi ja meenutusi tuli tõdeda, et kadunud oli ka hr H ratas, mis kunagi üle kümne aasta tagasi oli kindlasti väga hea ratas, aga mille praegune suurim tunnusmärk on katkine sadul. Varaste hingeelu on ikka täiesti hoomamatu.

Kurvastasime mõnda aega, sest kui mina kasutan ratas selleks, et kuskile kiiremini jõuda, on Ruudi jaoks ratas üks ihuliikmetest, seega oli tal tunne, nagu oleks temalt käis või jalg varastatud. Lõpuks tegin politseisse avalduse. Mitte et ma oleks väga lootnud, et kohalik politseiüksus täies koosseisus meie rattaid hakkab taga ajama, aga nii ... statistika mõttes. Asjaga tegelenud ametnik polnud ülemäära entusiastlik, sest meil polnud ratastest isegi mitte pilte :D

Avalduse tegemisest läks mööda nädal, kui ühel hommikul helistas mull taas ametnik PPAst. Patrull oli meie rattad üles leidnud! Asi oligi nii, nagu hr H oli algusest saadik arvanud - keegi kasutas meie rattaid lihtsalt huumori mõttes ja jättis siis teepervele vedelema. Kuna meie rataste kirjeldused olid andmebaasis olemas, saimegi oma velod tagasi.

Teine aususega seotud lugu on telefonist. Ruudi käis sõpradega ujumas ja kaotas oma telefoni ära. Üsna kiiresti said nad sellest ka aru ja hakkasid maniakaalselt helistama, lootes helina järgi telefoni üles leida. Ei leidnud, sest enne neid oli keegi inimene telefoni maast juba üles korjanud. Omavahel said Ruudi ja leidja kokkuleppele nii, et mina lähen telefonile järele. Ja kõige nunnum oli see, et kui me telefoni teel üleandmispaika kokku leppisime, ütles leidja: "Me käisime seal Kuuse 1, Oks 2 ka, aga kuigi uks oli lahti, ei julgenud me telefoni sinna jätta." Ruudi nimelt jookseb telefoni lukustatud olekus ekraanil tekst telefoniomaniku nime ja aadressiga.

See oli nii südamlik. Keegi leiab telefoni, võtab selle üles, vaatab seda ja püüabki omanikule tagasi toimetada. Et on ikka hea teada, et lisaks inimestele, kes virutavad lastelt jalgrattaid, on maailmas ka ilusaid ja häid tegelasi.

Turistidena Tallinnas

Sel aastal on mul tunne, et olen suvel väga vähe teha jõudnud. Tegelikult ei vasta see tõele, sest esiteks olen ma teinud igasuguseid asju ja teiseks oleme suutnud uude kohta kolida, mis on juba üksinda täielik vägitegu, sest sellist koristamist ja mööbeldamist, mis me selle majaga oleme teinud, pole ma vist kunagi varem tegema sattunud. Järjest suurema heldimusega meenutame oma eelmise kodu omanikku, kes enne võtmete üleandmist põrandad niiske lapiga üle tõmbas, et meil oleks mõnus paljujalu käia... Selle maja omanik pole päris sama masti :D Aga seda suurem on kontrast enne-pärast võrdluses. 

Hotellis 
Uuest kodust kirjutan üks teine kord, sest täna oli mul plaan mälestustesse raiuda see, kuidas me Ruudiga kahekesi Tallinnas minipuhkusel käisime. Tegemist oli suht spontaanse otsusega, mis tähendas, et hotelli kinni pannes polnud mul aega isegi kõiki booking.comi ja tripadvisori arvustusi läbi lugeda, sest toad broneeriti otse mu silme all :D Kokkuvõttes polnud valitud St Barbaral vigagi - tuba oli suur, voodid mõnusad, vetsupaber oli kolmnurgaks volditud ja asukoht Roosikrantsi tänaval väga sobiv. Nuriseda võiks selle üle, et lubatud tasuta wifit jagus meile ainult sissekolimise päeva pärastlõunal, kõikidel muudel aegadel ei saanud netis midagi teha. Ja hommikusöögi üle ma ka liialt ei rõõmustanud, kuigi tehniliselt võttes oli kõik olemas, isegi väikesed pannkoogid, munapudrust rääkimata. Aga Ruudi, kes tahtis kaerahelbeputru süüa, loobus oma portsust pärast kolmandat lusikatäit, sest talle näis, et sedasama putru on vähemalt kolm korda üles soojendatud. Venis tõesti väga veidralt. Ja munapuder maitses kummaliselt. Ma arvan, et kõige rohkem häiris tegelikult mind see, et teenindajatüdrukud olid hullult mornide nägudega. Ja pidevalt oli mingi probleem - tasse ei jagunud, kausid oli mustad, lauad musti nõusid täis... Aga ausalt, muidu on jumala tore hotell :D Suht soodne ka. Vähemalt Tallinna kesklinna kohta.

Algselt oli meil paigas ainult see, et Tallinnas läheme külla prl Lumivalgekesele, kes eluneb nüüd oma korteris. Seda me ka jõudsime ja korter on tõesti tore. Paberite järgi tuba ja köök, aga tegelikult nii normaalse planeeringuga, et mõjub kahetoalisena. Ja üldse tundub mõttetut pinda väga vähe olevat. Meie eelmises majas oli näiteks pool pinnast mõttetu pind :D

Oleviste tornis. Siis kui enam hirmus polnud
Lisaks külakäigule jõudsime esimesel päeval ka kinno (lõpuks nägime ära "SSH", mis on hullusti armas film) ja Oleviste torni, mis oli päris põnev kogemus. Esimese hooga jõudsime ehk kümnendiku trepist ära käia, kui tagasi läksime, sest Ruudi oli enam-vähem endast väljumas. Tal on mingi teema treppidega. Ükskord ammu Hiiumaa tuletornides käies pidin teda sõna otseses mõttes tagant lükkama. Kusjuures kõrgel olemine teda eriti ei hirmuta, just trepid. Igaühel oma hirmud. Igatahes hingasime natuke aega trepijalamil ja ronisime ikka üles ära. Väga tore oli. 

Siis tiirutasime mööda vanalinna tänavaid ja käikusid, mis oli väga vahva. Ma olin kodus googlemapsist kõik tänavad selgeks õppinud, nii et käisime enam-vähem kogu aeg kohtades, kus ma plaanisingi käia :D Kusjuures Tallinna vanalinnas jalutaksin ma veel ja veel. 

Järgmise päeva põhiatraktsioon oli Tervishoiumuuseum, mida ma edaspidi kõigile soovitan. Kui ma kevadel Tartus loodusloomuuseumis käies pidin hullult jälgima, et ma avalikult ei haigutaks, siis sel korral ei tekkinud hetkekski sellist tunnet. Ju ma siis olen ise ka selline uue aja laps, et kõik peab olema katsutav ja liikuv ja näitlik, muidu on igav. No ja Tervishoius oli tõesti peaaegu kõik näpitav. Lapsepõlvest tuttav reaktsioonikiirusemõõtja oli ka olemas :D Ja raku suurendus (aga seda me täpsemalt ei vaadanud, tundus liiga palju). Tõesti tore koht on. Meil läks seal kaks tundi nagu niuhti ära ja tegelikult me ei jõudnudki kõike ära vaadata ja proovida. 

Täiesti plaaniväliselt sattusime sel päeval veel linnamüürile kõndima. Ma ei mäleta, et ma oleksin seda varem teinud, kuigi olen alati tahtnud. Mulle tõesti hullusti meeldib kogu see vanalinnavärk. Katariina käigu leidsime ka juhuslikult üles. 

Üks oluline asi veel see, et koos prl Lumivalgekesega ostsime burritosid ja põnevaid limonaade (mis olid enam-vähem avamatud, sest meil polnud avajat kaasas). Mul on väga kahju, et Eestis pole burritolus eriti levinud. 

Nii et kokkuvõttes oli meil Ruudiga hullusti tore minipuhkus. Arvestades seda, et bastionikäikudes ja Lennusadamas pole me ikka käinud, tuleb sügisesel koolivaheajal vist jälle tulla. Siis juba koos hr H-ga :)