Imeliselt nurjatu beebi teine poolaasta

Enne veel kui kell kukub ja mul polegi enam pärisbeebit, vaid on juba 1-aastane suur tüdruk, püüan siis visandada selle imenunnu viimaste kuude tähtsündmused ka. 

Ma jäin oma kokkuvõtetega pidama augustisse. Iseenesest on see loogiline, sest septmebrist kolisime ja sealt edasi on siiani olnud mu elu motodeks "On, nagu on" ja "Üks päev korraga". Ehk meie oma kodu alles valmib, meie oleme asenduspinnal, aga kuna keegi ei osanud aimata, et see asenduspinna aeg nii pikalt kestab, üürisime selle ühe vähestest korteritest, mida väga lühikeseks ajaks üürida sai. Ja tehniliselt on see liiga väike meile. Ma tean, et on inimesi, kes elavadki sõbralikult koos ja puha, aga ma olen pmts terve elu elanud kohtades, kus on eraldusvõimalused. Ja samamoodi on elanud Suur Vend. Nii et see elu kahetoalises on olnud mõneti väljakutseid pakkuv. Või noh, mis kahetoaline. Elutuba on koos köögiga, mis tähendab, et tegelikult on siis tegemist ühetoalise korteriga. Aga elus me oleme. 

Beebivälistest asjadest on lisaks korteri ehitamisele teemaks muidugi Suure Venna õpingud, mis kulgevad äärmiselt kenasti. Kui ta esimese kuu oli võibolla natuke ärevil ja üksi nig tundis, et kõik teised on temast targemad ja osavamad, on ta nüüdseks kooli täielikult sisse elanud, võtnud omaks, et ta tõepoolest ei lõpeta medaliga, ning tal on usk, et see on kui mitte terve Eesti, siis vähemalt Lõuna-Eesti parim kool koos parimate õpetajatega. 

Mingitel mõnevõrra segastel asjaoludel alustasin novembris ka mina selles kooli töötamisega. Poole koormusega ja täie teadmisega, et see on suht hull otsus, aga ... on, nagu on. Ja üks päev korraga.

Nüüd siis aga peategelane ise. 

Oi, bljääd, milliseks nurjatuks beebiks Matilda on kasvanud :D Tal on mõnus muie sünnist saati suunurgas olnud, nüüd näeme seda lihtsalt tihedamalt. Ta teab täiega hästi, mida ta teha ei tohiks, vaatab sulle otsa, raputab pead, muigab, ja teeb. Lisaks juhtus see, mida ma ka algusest peale kartsin, ehk magamine ... ei ole kuigi roosiline. Selle nelja kuuga, mis me nüüd ülikoolilinnas elanud oleme, on ta välja kasvanud oma hällist, maganud vahepeal madratsi peal, seejärel komandeeritud beebivoodisse, kus ta siis vahelduva eduga magab. Me mingil hetkel kolisime oma madratsiga tema voodi ette maha. Öösel ärkab ta siiski korduvalt ja tahab uuesti uinumiseks rinda. Ja mul pole südant seda talle keelata, sest mu süümekad seoses sellega, et 10-kuuse beebsi kõrvalt tööle läksin, on nagunii suured. Samas pole see vist siiski nii hull, sest ma ei tunne tapvat füüsilist väismust. Jepp, ma tunnen vaimset väsimust, aga see on hoopis üks teine lugu. Ja üks sõbranna, kel on kuu aega vanem tegelane, tegi vahepeal väikese tööotsa ja ütles nüüd, et ei-ei, ta ei jaksa rohkem, sest ta on nii magamata. Ütleme nii, et magamatuse pärast ma pole mõelnud, et ei tahaks tööd teha. 

Sööb ta jätkuvalt hea meelega kõike, lusikas on selline so-so, kahvel tuleb välja, kui on sobiv söök. Ja no põhiliselt on lihtsalt näputoit. Püreed annan talle ise lusikaga, sest ma lihtsalt ei kannata plädistamist, kui ta seepärast hakkab hiljem iseeseisvalt sööma, siis hakkab. Lemmiksöökidest on ikka klassikalised beebide asjad - banaan, leib, aga ka (frii)kartulid, verivorst ja mida iganes pakutakse. Hambaid on 4 - kaks üleval ja kaks all. Tulid need hambad normilt, põhimõtteliselt sain aru, et hambad on tulemas, aga ei midagi kohutavat.

Arengute poole pealt võib märkida, et aastane Matilda ei käi veel. Seisab ilma toeta ja teeb ka üksikuid samme, aga muidu tahab ikka tuge. Kükitada ja kükist üles tulla oskab ilma toeta. Armastab ronida igale poole - trepist üles, laua peale, aknalauale... Vabal ajal armastabki ronida kõikjale ja siis ringi vaadata, loomulikut sahtleid avada ja tühjendada, viimasel ajal ka täita. Enam-vähem on selge, kuidas mängida nii, et näpud ei jääks sahtli vahele. Oma mänguasjadega mängib ka hea meelega - paneb torni otsa mänguasju, paneb oma kopsikutesse asju ja võtab välja, vaatab raamatuid. Mõnikord joonistab pikalt, kusjuures üsna hästi paberi peale. No siis muidugi peegliga suhtlemine ja pesumasina häkkimine. Muusika üldiselt meeldib ka, plaksutab, ümiseb ja kõigub kaasa, kui head lugu kuuleb.  

Sõnu nagu pole. Lobiseb küll, meist aru saab ja väljendab oma soove üsna selgelt, näiteks kui rohkem süüa ei soovi, tahab, et keegi kanalit vahetaks, või kui mõni inimene talle ei meeldi. Sõnadest on olemas mingi aitähi-laadne asi ja mingi da-daa-laadne ka. Ja siis on mingi ömmm, mis näib tähendavat kõiki usaldusväärseid inimesi ehk mind, issit ja suurt venda. 

Võõraste inimeste osas on see, et ta loomulikult ei ole kohe valmis nendega füüsilisse kontakti astuma, aga minu või abikaasa sülest vaatab hea meelega. Ja kogu see häbelikkus läheb üldiselt nii 10 minutiga üle. Ja siis läheb mölluks üldiselt. Kui ma tööle läksin, siis direktor ütles, et võtad beebi tundi kaasa, meil palju beebisid käinud. Ja kui mul siis ükskord olude sunnil see saatana sigidik kaasas oli, küsis seesama direktor murega "Kuidas te ta ära händlite?!?!". Aus vastus on, et ei händligi :D Mina olen tegelikult suhteliselt harjunud, et kõiki tema tegevusi saadab vali sisekõne, aga isegi herr Keemikul on kohati küsimusi, miks nii häälekas kõik on. Ühesõnaga teda on palju, ta on intensiivne. Samas on juba praeguses vanuses võimeline pikalt keskenduma oma asjadele, ise endale tegevust leidma, proovima-proovima-proovima mõnd rasket (ja keelatud) asja. 

Kokkuvõttes - terve aasta imelist beebit, mis siis et nurjatut.