Friday, September 26, 2014

Kiusamisest

Astusin täna raamatupoest läbi ja ostsin endale allahinnatud raamatute letist "Klassi".Niiviisi spontaanselt. Õhtul olen nüüd vaheldumisi lugenud ja öökinud. Mitte et see lugu mulle võõras oleks, aga oma ereduses nii tõetruu, et valus hakkab. Kusjuures selle rõvedama osa juurde pole ma veel jõudnud. Vist ei jõuagi, niigi teeb haiget.

Kümnendikud lugesid esimesel kursusel noortekaid ja nagu selgus, räägivad paljud noortele mõeldud raamatud sellest, kuidas kedagi kiusatakse ja abi on ikka sellest, kui koos kiusajatele vastu hakatakse. Juba tunnis tõstatasin teema, kui palju õpilased ise on näinud, et keegi kõrvalseisja hakkaks terrorile vastu. Ootuspäraselt polnud keegi näinud. Nii et iseenesest on tore küll, et meil on positiivse ja õpetliku sõnumiga noortekad, aga elu on ikka nagu "Klassis". Ja see ajabki öökima.

Septembris nägin (ja kuulsin Ruudilt), et meie uues rühmas kiustakse üht poissi. Saate aru, lasteaias on täiesti klassikaline kiusamisolukord. Ma sattusin seda nägema tänu asjaolule, et kui ma esimesse tundi minema ei pea (need õndsad kaks päeva nädalas), jõuame Ruudiga lasteaeda nii nibin-nabin, et lapsed on juba sööklasse hommikusöögile läinud. See tähendab, et õpetaja abi on sööklas lauda katmas, õpetaja liigub laste ees. Ja siis on mõned tüübid, kes jäävad kätepesemisega natuke hiljaks ja kasutavad vaba silmapilku, et narrida ja norida. Sel õnnetul poisil olid silmad kogu aeg märjad. Loomulikult sekkusin iga kord, kui seda nägin. See tõi minu meelest kaasa üksnes selle, et poisid said aru - selle muti juuresolekul tuleb madalat profiili hoida. Loomulikult rääkisin ka õpetajaga, kes ütles, et nad teavad ja tegelevad probleemiga. Aga see õrna hinge ja suurte helesiniste silmadega poiss käis ikka nutetud silmadega ringi.

Mul oli valus. Ruudi on samamoodi kiusajatele magus saak, sest ta erutub kergesti. Eelmisel aastal oli sellega päris karm teema juba. Kuidas see lahenes? Klassikaliselt. Ruudi näitas pavika taga muskleid. Kakluseks ei läinud, piisas teadaandest, et võib minna, ja rohkem ei olnud mingit teemat. Ma ei tea siiani, kuidas sellesse suhtuda. Jumal küll, see on lasteaed. Samas olime enne rääkimisega proovinud. Ja mitte vähe.

Kartsin tegelikult, et ka Ruudi on kiusamisega seotud. Et nüüd, kui tal endal probleemi pole, läheb ta kohe "tugevamate" poole üle. Suur oli minu rõõm, kui ühel hommikul kohtasime lasteaeda jõudes rõõmsalt erutunud sinisilmset poissi, kes Ruudile sünnipäevakutse pihku pistis. Ja natuke lapsikult suurendasid mu rõõmu kiusajate pettunud näod, sest nemad ei saanud kutseid.

Ruudi väidab, et nüüd olevat norimist vähemaks jäänud. Mängivad kõik koos liivakastis.

Aga kuidagi kurb on ikkagi.

Wednesday, September 24, 2014

Printsess Lulu ja härra Kere

Teadliku kultuuritarbija kasvatamise eesmärgil käisime noorhärraga eile teatris vaatamas "Printsess Lulud ja härra Keret". Päris noh,,, tore oli. Lasteetendusi on nii raske hinnata, sest mingis mõttes kehtivad seal reeglid, mida ma enam ei jaga nii hästi. Ruudile meeldis ja see on põhiline. Talle on muidugi kõik meeldinus peale "Suure maalritöö", mida ma talle ka kuidagi pahaks ei pane. Aga printsessi-lugu oli hästi ilusa lavakujundusega, laste rõõmuks lava pöörles ja toad keerati nurga tagant välja. Ja oli saladusi ja hiilimisi ja nalja ja moraal oli ka. Kuigi nagu just täna ühe kolleegiga korraks muljetades leidsime - moraal tuli üsna ootamatult :D Etenduse kulgu arvestades ei oleks osanud arvata, et see kõik just sinna välja viib, kuhu ta siis viis. Aga õpetussõna iseenesest oli väga oluline.

Kahju oli sellest, et saal oli pooltühi. Tegelikult on see lugu vaatamist väärt. Võibolla päevased etendused on populaarsemad koolide ja lasteaedade jaoks. Seekord oli ainult üks kooligrupp kohal ja neid vaadates oli mul õpetajast natuke kahju. Sellised aktiivsed lapsed olid, nii kui nad oli fuajeesse sisse astunud, oli neid IGAL POOL. Sõna otseses mõttes.

Üldse vaatasin teatris olnud lapsi ja leidsin, et pole meie Ruudil häda midagi. Noh, see et ta vahepeal kiljus nagu neiu, oli etenduse süü, inimene elas etendusse nõnda sisse. Aga vähemalt ei hoidnud ta oma jalgu eesseisva tooli seljatoel ega lasknud trepikäsipuudest alla. Ta lihtsalt valas kogemata pool liivakasti teatri garderoobi, kui jalanõusid hakkas vahetama... See oli ausalt öeldes väga piinlik, kuigi teenindaja oli väga sõbralik ja pühkis liiva kenasti kokku. Ma oli täitsa valmis seda ise tegema.

Siia lõppu sobib veel kenasti talletada Ruudi ja vanaema vaheline vestlus laupäevast, kui me käisime rabamatkal.

Vanaema: "Noh, Ruudi, sa käid nüüd muusikakoolis, kelleks sa siis saada tahad? Kitarristiks? Pianistiks? Saksofonistiks?
Ruudi (oma kõige asjalikuma häälega): "Traktoristiks."

Pilli võib ikka mängida.

Tuesday, September 23, 2014

Minu suur rõõm

Eile potsatas mu postkasti selline kiri isalt:

Enne kui täna jooksma lähed, tule minu juures läbi. Mul on Sulle asjakohane kingitus.

Ja kujutate ette, see kingitus oli pulsikell. Polar FT40. Mitte et ma nendest markidest midagi teaksin, aga enda oma ma igatahes armastan. Ta on nii mõnus mu käe peal, vaatab, kas ma püsin õiges pulsivahemikus, rõõmustab mind orienteeruva kalorikuluga. Ma võiksin temaga ujuma ka minna, kui oleks mõni mõnus bassein, kuhu minna. Kindlasti oskab ta veel midagi, lihtsalt mina ei oska kõike veel ära kasutada.

Jooksmine on temaga veel lõbusam, sest pikk sirge läheb palju kiiremini, kui vahepeal saab meelt lahutada numbreid vaadates. Joostes on mul muidugi veel raske pulssi kontrolli all hoida, aga ma treenin edasi ja kindlasti hakkab ka selles osas paremini minema. Igatahes sai kinnitust fakt, et mõistliku pulsiga joostes jaksan ma palju kaugemale joosta, mis sellest, et aeglasemalt.

Tõsiselt vahva asi on, kuigi ma olen teda ainult ühe korra kasutanud. Aga loomulikult kasutan veel ja veel.

Aitäh, isa! Ma olen nii-nii rõõmus.

Monday, September 22, 2014

Uus kool

Kuna mul endal pole ettevõtlikkust midagi kirjutada, pakun lugemiseks ühe mind kõnetanud artikli. Isegi kommentaare ei lisa :)

Kristi Vinter uuest koolist.

Wednesday, September 17, 2014

Sportlik mina vol 2

Täpselt kolm nädalat tagasi tegin postituse, kus veeretasin vaikselt mõtet alustada sportlaskarjääriga. Juba mõnda aega olen kibelenud teema edasisest arengust kirjutama, aga ikka mõelnud, et veel pole aeg küps. Et vaatab veel, kuidas asjalood kulgevad. Aga täna tundsin, et rohkem ma vastu ei pea :D

Ühesõnaga, ma olen nüüd spordipiff.

Aplaus ja lilled.

Ma ei ole liitunud ühegi spordiklubiga, vaid avastanud enda jaoks iseseisva treeningu võlud. Kuna ma olen üsna metoodiline inimene, uurisin enne treenima asumist hoolega erinevad spordisaite, kus soovitusi jagatakse. Lõpuks ometi sain aru, miks mulle pole meeldinud trennis käia - need on alati olnud minu jaoks liiga rasked. Ehk mu keha ongi teistega koos kargamisest alati nii ära väsinud, et heaolutunne, mis peaks füüsilise aktiivsusega kaasnema, on selle varju jäänud. Kuna ma olen selgelt alatreenitud inimene, läheb pulss hoobilt mitte enam lakke, vaid universumisse ära, mis omakorda trenniga alustanud inimest demotiveerib, sest väsimus pole mitte ainult pärast trenni, vaid ka järgmisel päeval. Väiksema intensiivsusega on aga rühmas raske treenida, sest noh, võrdlusmoment tekib. Ja ma ei taha äbarik välja näha.

Eelnevat arvesse võttes, olen ma nüüd...

... jookuspiff.

Veel suurem aplaus ja veel rohkem lilli.

Ma ise ka ei usu, et seda kirjutan, aga hullupööra mõnus on :D Loomulikult ei alustanud ma jooksmisega, sest ma jõudsin seda teha umbes kakssada meetrit järjest. Võibolla oleks jõudnud rohkem ka, aga kuna ma ei taha nõrk välja näha, oleksin kohe alustuseks korraliku tempo võtnud, mis paarisaja meetri pärast oleks mind kraavi vedanud. Nii alustasin ma kõndimisega, mis oli ka päris mõnus, sest kõndida saab väga kiiresti, aga samas ei tapa see ära. Kõndimisega tegelesin seni, kuni minuni jõudsid mu spordirinnakad ja jookuspüksid. Sellest oleks muuseas võinud saada mu sportlakarjääri lõpp, sest ma käisin esialgu spordipoodides riideid vaatamas ja sain seitse kreepsu järjest. Minusuguse harrastaja jaoks olid hinnad ikka meeletud. Aga kui ma esimest korda püksid jalga panin, siis oli ausalt selline tunne, et jalad jooksevad ise. Õnneks jalanõud on mul mingitel segastel põhjustel algusest peale olnud isekõndivad/jooksvad. Nüüd ootan, et minuni jõuaks ka sügisene jooksupluus, sest lühikeste käistega hakkab varsti külm.

Ütleme nii, et vahemaad pole üüratud. Samuti tempo. Aga arvestades seda, et ma alustasin nullist (kui mitte öelda miinusest, sest mu rahuoleku pulss oli stabiilselt 90) on need kaks kilomeetrit, mis ma ära lidun, võimas saavutus. Ja nagu ma ise ütlen - kepikõndijatest jooksen ma mööda. Noorte põtradega, kes minuga samal rajal soojendust teevad, ma muidugi võistelda ei suuda.

Juba selle kolme nädalaga olen palju paremas vormis, pulss on madalam, jõuan ju rohkem joosta. Ja olen oluliselt rahulolevam, sest saan hakkama :)

Nüüd tahaksin ma endale juba pulsikella, et veelgi metoodilisemalt treenida.

Saturday, September 13, 2014

Mure Eesti riigi pärast

Mul on mure. Vahepeal läks meelest ära, aga Hundi postitus tuletas jälle meelde. Nimelt - kes läheb meie riiki kaitsma, kui PÄRISELT ka peaks vaja minema inimesi, kes võtaks püssi kätte ja jookseks vaenlase tankidele vastu. Või ma ei tea, kuidas tänapäeval sõda peetakse. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, et meiesugused tsiviliseeritud inimesed üldse sõda peavad. Sellist püsside ja pommide ja tankidega sõda. Kübersõjast saan ma aru. Või sellisest, kus vaenlase pihta kirjutatakse halbu asju. Näiteks, et eestlased on fašistid. Mitte et see mulle meeldiks, aga see on sõda, mida ma suudan ette kujutada. Terve hulk täiskasvanuid pole suhtlemises narrimis- ja manipuleerimisstaadiumist välja saanud, nii et kindlasti on selliseid ka riigijuhtide hulgas ja nii see läheb. Aga et kedagi tapma hakatakse... see on kuidagi nii... 17. sajand.

Aga kui nüüd ikkagi peaks eriti kehvasti minema ja meie põlvkond ikkagi näeb sõda (mulle on lapsepõlvest väga eredalt meelde jäänud isa ütlus, et tema põlvkond on esimene põlvkond, kes pole sõda näinud), siis oleks ju vaja inimesi, kes reaalselt sõtta lähevad. Aga mina ei tea ühtki meessoost isendit, kes ütleks praegu, et nad on valmis seda tegema. Noored ja tugevad poisid, suuremalt jaolt kaitseväe läbi teinud, aga Eesti eest sõtta ei läheks. Otseselt emigreerumise mõtteid ka pole, kõigil tundub olevat plaan varju minna. Metsa, jõe lähedale. Ja sealt vaikselt sissisõda pidada, kui väga vaja on. Mina ise ka, mitte pole plaanis Gulja kombel last suudelda ja koos pannkookidega rindele vastu sõita. Ja mina pole Hundi Ulu viidatud võltspatriotismist rikutud inimene, vaid kogu oma teadliku elu Eesti Vabariigis elanud inimene, kelle rind iga kord hümni lauldes suurest kodumaa-armastusest lõhkeda tahab. Ma mõtlen, et kui juba minusugused pole valmis kodumaad kaitsma, kes siis üldse on.

Loomulikult mõtlen ma samal ajal, et tegelikult pole seda vajagi, sest sõda nagunii ei tule. Ainult mõnikord nõrkushetkel tuleb kõhedus peale, et mis siis, kui ikkagi...

Muidu muul ajal elan rahumeelset elu. Täna näiteks käisime linna uusimas kohvikus. Ma arvan, et mõnes teises seltskonnas polekski see nii naljakas tundnud, aga kuna prl Vaprake ei suutnud lõpuni üle saada sellest, et me oleks nagu kellegi 60. sünnipäevale sattunud, ei saanud mina ka seda kohta tõsiselt võtta. Muidu kikerhernesupp oli päris hea.

Wednesday, September 10, 2014

Teadus on lahe

Ruudi lasteaias hakkab sellest sügisest tegutsema Kolme Põrsakese teadusring. Eile oli näidistund, kus olid kohal asjast huvitatud lapsed koos oma vanematega. Või siis asjad huvitatud lapsevanemad oma lastega. Aga vahet pole, kes algselt asjast huvitatud olid, lõpuks olid kõik täielikus ekstaasis. Eriti muidugi lapsed. Näidistund oli kuiva jääga ja sellega sai palju nalja teha, tossu ja pauku ja lund, mis oli nii külm, et hästi ei saanud katsuda. Jõhkralt lahe oli :D Ma püüdsin end esialgu sündsalt tagasi hoida, aga lõpuks ikka näppisin nii tossu kui lund. Ainult paugud mulle ei meeldinud.

Kogemata ütlesin Ruudile, et sedasama asja saab tellida ka endale näiteks sünnipäevale ja nüüd tundub, et peangi seda tegema, sest Ruudi leidis, et tegemist sajandi parima mõttega. Ma vaatasin pärast hinnakirjast, et sünnipäev maksab 60 eurot ja natukene kahetsesin, et nii ennatlikult jutuks võtsin. Sest mängutuba, mida nagunii sünnipäevaks üürida tahame, on hinda tõstnud ja tahab kolme tunni eest 70 eurot, mis tähendab, et enne sööke ja kingitust tuleks sünnipäeva eest välja käia 130 eurot. Lapsed on meie kalleim vara, eksole.

Iseenesest tegutseb Eestis teine samalaadne asi veel - Teeme Keemiat, aga nende kodulehelt ma hinnakirja ei leidnud. Nende eeliseks on see, et tegemist on ikkagi tuttavate poistega (kuigi jah, ka põrsakeste meie filiaali tüüp on tuttav tüüp, väikelinna rõõmud), nii et nende tegevuse toetamine oleks samal ajal ka kogukonna aitamine.

Kokkuvõttes muidugi pole oluline, kas Ruudi sünnipäeval saab tossu või mitte, vaid see, et sellised projektid üldse olemas on. Ma pole oma koolielus isegi mitte kartulist elektrit teinud, nii et on väga lahe, kui juba lasteaias saab selgeks, et keemia ja füüsika on tegelikult hullult põnevad asjad.

Igatahes respekt noortele tegijatele.

Tuesday, September 9, 2014

Tööl

Nagu võis ka kahtlustada, kadus koos tööaasta algusega ära pidev soov blogida. Mõtted on pigem igapäevaste asjade juures ja niisama päevakirjeldused ei paku mulle endalegi huvi. Kuigi ajastu dokumenteerimiseks võiks see ju kasulik olla. Näiteks kui keegi tahab kahesaja aasta pärast anda välja raamatu "Postmodernismi inimene" ja kirjutada sinna peatüki õpetaja kohta. Aga kuna selle väljavaate võimalikkus on üsna kesine, pole ka see piisavaks motivatsiooniks.

Elan vaikselt. Üritan kõigi oma uute õpilaste nimesid meelde jätta. Ja kuna neid on kokku 90, on see päris suur ülesanne. Tutvun oma uute kolleegidega, keda on kokku kolm. Kahega neist olen ka juttu rääkinud. Ühel on nii palju tunde, et ta elab klassis, seega teda pole väga näinud. Intriigid ja probleemid on tööl täpselt samasugused nagu eelmisel aastal, kohati on jätkuvalt tunne, et töötan koos lasteaialastega. Kuigi nemad on palju siiramad ega keera kuskil nurga taga vaikselt sussadi-vussadi midagi pahatahtlikku kokku. Lapsed teevad nurga taga rõõmsaid pahandusi. Mõnikord ma mõtlen, kuidas on see nii läinud, et meie parajalt suures kollektiivis on nii normaalsed inimesed ja siis on üks selline intrigant ja manipulaator, et kui väljaspool olevatele inimestele temast rääkida, siis keegi ei usu, et see inimene on päriselt olemas. Mina mõnikord kahtlen tema terves mõistuses.

Aga muidu on tore tööl käia. Režiim on palju tervislikum kui puhkuse ajal, sest magan siis, kui on öö, ja söön hommikuti korralikult putru (välja arvatud need hommikud, kui manna- või riisipuder, siis söön puuviljasalatit). Pudruga oligi ühel hommikul armas lugu: tellisin juba portsu ära, aga maksma hakates selgus, et mul on sularaha ainult 20 senti. Vaja oleks olnud 40. Kurvastasin selle üle valjusti ja võtsin juba pangakaardi välja, et nõnda oma pudru eest tasutud saada, kui nägin, et meie puhvetipidaja lõi kassaaparaati rõõmsalt hinnaks 0.20 ja sõnas rahumeeli: "No kui rohkem ei ole..." Tasakaalu mõttes tellisin ühel teisel hommikul pool putru ja maksin täishinna. Ütle siis veel, et suur ja anonüümne asutus, kus inimlikku lähenemist pole. On küll :)

Friday, September 5, 2014

Lihtsalt elust

Täna palusin ühel oma klassi üliarmsal noormehel, et ta vaataks mu ratta üle, kangesti raskesti liigub teine. Ta on mu rattaga varem ka tegelenud, piduriklotse kohendanud ja õlitanud ja ma ei teagi, mida kõike veel. Selle asemel, et lihtsalt öelda mulle, et loomulikult, viskan pilgu peale, koukis ta oma ülikonnapükste taskust välja pakikese sõnadega: "Me käisime rahvatantsurühmaga suvel Ungaris ja tõin väikese kingituse kaasa." Pakis olid pisikesed kõrvarõngad ja ma olin pool päeva endast ära. Ratas sai muuseas ka korda, tagumised pidurid olidki peale jäänud.

Ruudiga käisime muusikakooli eelastme vastuvõtul. Sõbralik vanem õpetajanna uurib Ruudilt: "Kas Sul on mõni laul, mis tahab sinu seest välja tulla? Ma tahaksin kuulda." Ruudi teatab selle peale rahulikult: "Tegelikult mulle ei meeldi üldse laulda." Õpetaja oli mõnevõrra üllatunud :D Lõpuks minu tähendusrikka köhatamise peale arvas ka Ruudi, et kui väga tahetakse, võib ta oma soorebased letti lüüa ja nõnda ta ikka kvalifitseerus. Pärast esimest tundi leidis isegi, et polnud väga viga, ainult et nii vanad inimesed nagu see õpetaja ei tohiks enam nii värviliste juustega olla. Muidu aga olevat olnud "täitsa okei" õpetaja.

Kolmapäevane kohtumine mr Obamaga õnnestus samuti väga hästi, pisaraid ei valanud, aga kuidagi tähendusrikas tunne oli küll. Elukutselised aplodeerijad oli ta vist ise kaasa võtnud, sest mina küll kõik korrad aru ei saanud, miks me nõndamoodi plaksutame. Aga ilus nõtke sammuga mees on Obama ikkagi.

Tuesday, September 2, 2014

Monday, September 1, 2014

Pidulikult uude aastasse

Nädalavahetusel käisime maal memme sünnipäeval. Kahjuks ei suuda ma kuidagi meeles pidada, kui vana ta on. Ma ütleks, et kuskil 12. eluaastast alates on suhteliselt võimatu meeles pidada inimeste vanuseid. Need muutuvad lihtsalt liiga kiiresti. Aga taat saab talvel 87, nii ega memm palju maha ei saa jääda. Vaatasin neid ja imetlesin, selline elujõud. Eks tervisemuresid on ka, aga põhimõtteliselt saavad nad kahekesi hakkama.

Sünnipäeva raames toimusid ka kartulivõtutalgud. Me jõudsime kohale kell kümme, siis pakuti kohvi ja kooki ja võileibu ning kella üheteistkümneks oli kartul võetud :D Sedasi on tore tööd teha. Pärast käisime veel metsas seenel ja saime väikse ämbritäie kukekaid ja palju suuri ämbreid muid seeni, mis me kõik ära kinkisime, sest ma ei armasta tegelikult üldse seeni. Aga mulle meeldib neid korjata ja puhastada. Mõlemad on mõnusalt rahustavad tegevused.

Täna oli väga pidulikult kooliaasta algus. Istusin aktusel ja mõtlesin, et kool on ikka üks eriline koht. Ma olen varem ka mõelnud, kui kummalisi asju ma seal teha saan. Ja täna tundus see ka nii sürr, kui pool kaksteist elasime maruliselt kaasa "Tuljakule". Ses mõttes et ei ole eriti praktiline tegevus. Aga väga lõbus.

Edasi pakuti meile meelelahutuseks hr haridusministrit, kes osutus väga meeleolukaks meheks. Ta ütles, et see jutt, mis ta meiega räägib, on tema isiklik seisukoht ega kuulu tsiteerimisele, nii et ma ei tsiteeri. Õnneks olen ma aru saanud, et minu blogi loevad väga toredad inimesed, nii et natukene ikka paotan suud, et mainida, et ka minister ei pea suurt midagi riigieksamitest ega nende põhjal kujunenud eliitkoolidest. Ja ta arvab, et minister olla pole üldse keeruline. See viimane oli ehk väike nali? Ma ei tea, tal oli kogu aeg lõbus nägu ees, nii et võibolla mõtles ta seda tõsiselt. Ma mõtlesin samal ajal oma ministri alluvuses töötava isa peale, kes eelimisel nädalal oli südamerütmihäiretega haiglas.

Igatahes oli positiivne kogemus, õpilased olid ka rahul, sest minister kõnele nendega vahetult ja rõõmsalt. Korra küll avasin suu, et öelda: "Kulla, Jevgeni, vanemaid naisi võiks ikka teietada." Aga jätsin ütlemata :D

Homsest hakkab siis päristöö pihta. Ja mul ei ole üldse sellist tunnet veel. Suvi oli niiii pikk.
Klassijuhatajatöö rõõmud