Printsess Lulu ja härra Kere

Teadliku kultuuritarbija kasvatamise eesmärgil käisime noorhärraga eile teatris vaatamas "Printsess Lulud ja härra Keret". Päris noh,,, tore oli. Lasteetendusi on nii raske hinnata, sest mingis mõttes kehtivad seal reeglid, mida ma enam ei jaga nii hästi. Ruudile meeldis ja see on põhiline. Talle on muidugi kõik meeldinus peale "Suure maalritöö", mida ma talle ka kuidagi pahaks ei pane. Aga printsessi-lugu oli hästi ilusa lavakujundusega, laste rõõmuks lava pöörles ja toad keerati nurga tagant välja. Ja oli saladusi ja hiilimisi ja nalja ja moraal oli ka. Kuigi nagu just täna ühe kolleegiga korraks muljetades leidsime - moraal tuli üsna ootamatult :D Etenduse kulgu arvestades ei oleks osanud arvata, et see kõik just sinna välja viib, kuhu ta siis viis. Aga õpetussõna iseenesest oli väga oluline.

Kahju oli sellest, et saal oli pooltühi. Tegelikult on see lugu vaatamist väärt. Võibolla päevased etendused on populaarsemad koolide ja lasteaedade jaoks. Seekord oli ainult üks kooligrupp kohal ja neid vaadates oli mul õpetajast natuke kahju. Sellised aktiivsed lapsed olid, nii kui nad oli fuajeesse sisse astunud, oli neid IGAL POOL. Sõna otseses mõttes.

Üldse vaatasin teatris olnud lapsi ja leidsin, et pole meie Ruudil häda midagi. Noh, see et ta vahepeal kiljus nagu neiu, oli etenduse süü, inimene elas etendusse nõnda sisse. Aga vähemalt ei hoidnud ta oma jalgu eesseisva tooli seljatoel ega lasknud trepikäsipuudest alla. Ta lihtsalt valas kogemata pool liivakasti teatri garderoobi, kui jalanõusid hakkas vahetama... See oli ausalt öeldes väga piinlik, kuigi teenindaja oli väga sõbralik ja pühkis liiva kenasti kokku. Ma oli täitsa valmis seda ise tegema.

Siia lõppu sobib veel kenasti talletada Ruudi ja vanaema vaheline vestlus laupäevast, kui me käisime rabamatkal.

Vanaema: "Noh, Ruudi, sa käid nüüd muusikakoolis, kelleks sa siis saada tahad? Kitarristiks? Pianistiks? Saksofonistiks?
Ruudi (oma kõige asjalikuma häälega): "Traktoristiks."

Pilli võib ikka mängida.