Sportlik mina vol 2

Täpselt kolm nädalat tagasi tegin postituse, kus veeretasin vaikselt mõtet alustada sportlaskarjääriga. Juba mõnda aega olen kibelenud teema edasisest arengust kirjutama, aga ikka mõelnud, et veel pole aeg küps. Et vaatab veel, kuidas asjalood kulgevad. Aga täna tundsin, et rohkem ma vastu ei pea :D

Ühesõnaga, ma olen nüüd spordipiff.

Aplaus ja lilled.

Ma ei ole liitunud ühegi spordiklubiga, vaid avastanud enda jaoks iseseisva treeningu võlud. Kuna ma olen üsna metoodiline inimene, uurisin enne treenima asumist hoolega erinevad spordisaite, kus soovitusi jagatakse. Lõpuks ometi sain aru, miks mulle pole meeldinud trennis käia - need on alati olnud minu jaoks liiga rasked. Ehk mu keha ongi teistega koos kargamisest alati nii ära väsinud, et heaolutunne, mis peaks füüsilise aktiivsusega kaasnema, on selle varju jäänud. Kuna ma olen selgelt alatreenitud inimene, läheb pulss hoobilt mitte enam lakke, vaid universumisse ära, mis omakorda trenniga alustanud inimest demotiveerib, sest väsimus pole mitte ainult pärast trenni, vaid ka järgmisel päeval. Väiksema intensiivsusega on aga rühmas raske treenida, sest noh, võrdlusmoment tekib. Ja ma ei taha äbarik välja näha.

Eelnevat arvesse võttes, olen ma nüüd...

... jookuspiff.

Veel suurem aplaus ja veel rohkem lilli.

Ma ise ka ei usu, et seda kirjutan, aga hullupööra mõnus on :D Loomulikult ei alustanud ma jooksmisega, sest ma jõudsin seda teha umbes kakssada meetrit järjest. Võibolla oleks jõudnud rohkem ka, aga kuna ma ei taha nõrk välja näha, oleksin kohe alustuseks korraliku tempo võtnud, mis paarisaja meetri pärast oleks mind kraavi vedanud. Nii alustasin ma kõndimisega, mis oli ka päris mõnus, sest kõndida saab väga kiiresti, aga samas ei tapa see ära. Kõndimisega tegelesin seni, kuni minuni jõudsid mu spordirinnakad ja jookuspüksid. Sellest oleks muuseas võinud saada mu sportlakarjääri lõpp, sest ma käisin esialgu spordipoodides riideid vaatamas ja sain seitse kreepsu järjest. Minusuguse harrastaja jaoks olid hinnad ikka meeletud. Aga kui ma esimest korda püksid jalga panin, siis oli ausalt selline tunne, et jalad jooksevad ise. Õnneks jalanõud on mul mingitel segastel põhjustel algusest peale olnud isekõndivad/jooksvad. Nüüd ootan, et minuni jõuaks ka sügisene jooksupluus, sest lühikeste käistega hakkab varsti külm.

Ütleme nii, et vahemaad pole üüratud. Samuti tempo. Aga arvestades seda, et ma alustasin nullist (kui mitte öelda miinusest, sest mu rahuoleku pulss oli stabiilselt 90) on need kaks kilomeetrit, mis ma ära lidun, võimas saavutus. Ja nagu ma ise ütlen - kepikõndijatest jooksen ma mööda. Noorte põtradega, kes minuga samal rajal soojendust teevad, ma muidugi võistelda ei suuda.

Juba selle kolme nädalaga olen palju paremas vormis, pulss on madalam, jõuan ju rohkem joosta. Ja olen oluliselt rahulolevam, sest saan hakkama :)

Nüüd tahaksin ma endale juba pulsikella, et veelgi metoodilisemalt treenida.