Mul on mure. Vahepeal läks meelest ära, aga Hundi postitus tuletas jälle meelde. Nimelt - kes läheb meie riiki kaitsma, kui PÄRISELT ka peaks vaja minema inimesi, kes võtaks püssi kätte ja jookseks vaenlase tankidele vastu. Või ma ei tea, kuidas tänapäeval sõda peetakse. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, et meiesugused tsiviliseeritud inimesed üldse sõda peavad. Sellist püsside ja pommide ja tankidega sõda. Kübersõjast saan ma aru. Või sellisest, kus vaenlase pihta kirjutatakse halbu asju. Näiteks, et eestlased on fašistid. Mitte et see mulle meeldiks, aga see on sõda, mida ma suudan ette kujutada. Terve hulk täiskasvanuid pole suhtlemises narrimis- ja manipuleerimisstaadiumist välja saanud, nii et kindlasti on selliseid ka riigijuhtide hulgas ja nii see läheb. Aga et kedagi tapma hakatakse... see on kuidagi nii... 17. sajand.
Aga kui nüüd ikkagi peaks eriti kehvasti minema ja meie põlvkond ikkagi näeb sõda (mulle on lapsepõlvest väga eredalt meelde jäänud isa ütlus, et tema põlvkond on esimene põlvkond, kes pole sõda näinud), siis oleks ju vaja inimesi, kes reaalselt sõtta lähevad. Aga mina ei tea ühtki meessoost isendit, kes ütleks praegu, et nad on valmis seda tegema. Noored ja tugevad poisid, suuremalt jaolt kaitseväe läbi teinud, aga Eesti eest sõtta ei läheks. Otseselt emigreerumise mõtteid ka pole, kõigil tundub olevat plaan varju minna. Metsa, jõe lähedale. Ja sealt vaikselt sissisõda pidada, kui väga vaja on. Mina ise ka, mitte pole plaanis Gulja kombel last suudelda ja koos pannkookidega rindele vastu sõita. Ja mina pole Hundi Ulu viidatud võltspatriotismist rikutud inimene, vaid kogu oma teadliku elu Eesti Vabariigis elanud inimene, kelle rind iga kord hümni lauldes suurest kodumaa-armastusest lõhkeda tahab. Ma mõtlen, et kui juba minusugused pole valmis kodumaad kaitsma, kes siis üldse on.
Loomulikult mõtlen ma samal ajal, et tegelikult pole seda vajagi, sest sõda nagunii ei tule. Ainult mõnikord nõrkushetkel tuleb kõhedus peale, et mis siis, kui ikkagi...
Muidu muul ajal elan rahumeelset elu. Täna näiteks käisime linna uusimas kohvikus. Ma arvan, et mõnes teises seltskonnas polekski see nii naljakas tundnud, aga kuna prl Vaprake ei suutnud lõpuni üle saada sellest, et me oleks nagu kellegi 60. sünnipäevale sattunud, ei saanud mina ka seda kohta tõsiselt võtta. Muidu kikerhernesupp oli päris hea.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Är' põe, minu tutvus- ja sõpruskonnas enamik mehi läheks.
ReplyDeleteJa mina muidugi ka, medabina.
Pole nagu küsimustki, et kas.
Ma nüüd ei tea, kas tunda rõõmu Eesti riigi või häbi enda pärast... Vähemalt selgus, kus on need inimesed, kes sõtta läheksid.
DeleteMina töötan just selles valdkonnas, kes Eesti julgeolekut tagavad (ma küll ei ole nõus praeguse olukorraga, kus juhid on seda teadlikult ja süsteemselt nõrgestanud, aga see on hoopis teine teema). Ja meie kõik, mehed-naised, läheksime kohe, kui vaid vaja! Ka minu tutvusringkond seisaks minuga koos külge külje kõrval.
ReplyDeleteMinu tutvusringkond (ja suguvõsa) oleks ka minejad. Välja arvatud titeemmed, need katsuksime kuhugi turvakohta toimetada kiiresti...
ReplyDeleteVaikselt hakkab tekkima tunne, et nüüd võiksid need ka kapist välja tulla, kes metsa kavatsevad minna. Ma hakkan ennast juba üksikuna tundma :D Taas saab tõestatud see, et mugavusvalimi alusel ei saa mingeid järeldusi teha :) Samas, keegi oli minu tagasihoidlikku murekirja skeptikus linkinud koos kommentaariga, et see on rumal mure (kui ma ikka õigesti aru sain, ma ei jaga selle kommentaariumi stiili päris hästi), nii et pärast pikka itsitamist mõtlesin, et jätkan siis rahumeeli kohvikus käimisega. Ja nende inimeste otsimisega, kes oleks valmis sõtta minema.
ReplyDeleteMina oma lapsega ilmselgelt sõja poole ei jookseks. Tundsin lausa paanilist hirmu Eestisse jäämisegi eest, kui Putin oma järjekordse tuumapommi ähvardusega lagedale tuli. Seega jah, mina teeks kibekähku Eestist minekut, kui vaid saaks. Mees ilmselt läheks sõtta, aga ma ei lubaks tal mind üksi jätta. Appi, paanika kasvab jälle, sest mina sõda kardan. Väga.
Deletetõsise tuumasõja puhul ei ole vist suurt vahet, kes mida teeb - ei päästa siis Eestit ka see, kui siia sõdima jäädakse - ega põgenejaid mujale põgenemine. siis on hea seegi, kui üldse mingi elu maa peale alles jääb.
ReplyDeleteMa vist ei tea ka ühtegi tsiviilisikut, kes sõja korral suure hurraaga surmale vastu tormaks. Kes elukutselised kaitseväelased, need läheks kindlasti hea meelega.
ReplyDeleteMina ise? No minus ei ole esiteks rinda kummi ajavat patriotismigi. Nii et mina kindlasti ei läheks hangu või labidaga kedagi nottima. Kas ma pageks välismaale? Seda ma isegi ei oska öelda. Kui oleks võimalus, äkki siis läheks ka. Kuigi mulle natuke tundub mõistusevastane, et mu ema ja vanaema näiteks jääksid siia, aga ma läheksin ilma nendeta minema... Ning päris terve suguvõsa ju koos minna ei saa. Nii et ma arvan, et ma pigem jääks lihtsalt siia elama ja lootma, et kuidagi kõik laheneb. Huvitav teema, mille üle mõtiskleda.
Mina ka läheksin sõtta
ReplyDeleteKuigi ma ei oskaks seal mitte midagi teha- granaati viskasin koolis 3 meetrit, pauku ma kardan jne.
Aga ehk saan abiks olla nt haavade sidumisel või midagi staabis teha. Üks on kindel. Ma pole mitte iialgi enam nõus elama Vene võimu all.
Ma olen siis ilmselt nii vana ka juba, et võin vabalt lubada: pigem suren.