LINK "Ringvaate" videole.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Meeletu julgus ja vastutus nii kooliperel kui lapsevanematel. Midagi sinnakanti, mis vastab minu ideaalile külakoolist. Äkki oligi tarvis neid väikeseid maakoole massiliselt sulgeda, et need tekiksid taas uues kvaliteedis?
ReplyDeleteMina, vastupidi olin šokis. Ma olen ikka ülikonservatiivne inimene, Ma lihtsalt ei kujuta ette neid lapsi tulevasel tööturul- ei töövõtja ega ka tööandjana.
ReplyDelete" Täna mul lihtsalt ei tulnud tahtmist seda koormat teele panna ja tellimust esitada"
?????
Kust õpivad lapsed rutiinitalumist, ebameeldivate ja vastikute asjade ärategemise vajadust, oskust end kokku võtta ja seda seda vahel "lihtsalt on vaja":
Oma lapsi nad ilmselt tunnevad. Ja ülitore, et neil on lapsed, kes " on loomulikult uudishimuga ja õppimistahtega". Aga kui mina oleks õpilane selles koolis, siis ma valiksin iga päev pikutamise ja niisama metsas ringi jalutamise. Minu isikliku edu taga on ainult suur suur töö.
Vanemate ees, muidugi, müts maja, väga-väga julged. Aga lastest on mul küll siiralt kahju.
Miks lastest kahju on? Selline lause tekitab minus alati trotsi, sest ütleja paneks end nagu jumalikku positsiooni, kes teab, kuidas asjad maailmas õigesti käivad.
DeleteMa usun, et kõik lapsed on loomult uudishimulikud ja õppimistahtega, see pole külakooli tulnute eripära. Küsimus on selles, kuidas seda loomupärast tahet suunata, kas traditsioonilise kooli vormis või mitte. Ja see sõltub sellest, mida me usume.
Pere enda lapsed õppisid ka eelmisel aastal sama õppekava järgi ning päris kindlasti ei eelistanud nad pidevalt pikutamist või niisama jalutamist, sest õppida oli nii palju huvitavam. Rutiinseid tegevusi tehti ka, sest need olid vajalikud, et jõuda selleni, mis päriselt huvitab.
Vahel tundub mulle, et ma elan mingis paralleelmaailmas, sest minu elu ei koosne asjadest, mida mulle ei meeldi teha. Pigem vastupidi, teen asju rõõmuga ja nii, nagu mulle meeldib neid teha, ja siiani tundub, et ühiskond aktsepteerib seda. Vahel peab ennast ületama, aga see kõik on eesmärgistatud. Ja mitte abstraktse eesmärgiga, vaid millegi nii konkreetsega, et muudab igavamad asjad vähemalt arusaadavaks.
Loomulikult ma tean, kuidas asjad MINU maailmas käima peavad:) kas see pole siis normaalne ja õige?
DeleteSee selleks.
Ma ei tea selle kooli tausta ja teen kõik järeldused ainult selle Ringvaate klipi põhjal. Ning mulle jäi just selline mulje. Kui ma eksin, siis loomulikult vabandan:
Sa oled ilmselt õnnelik inimene, kel on elus vedanud.
Aga mul on väga raske välja mõelda kasvõi 3 (tava/massi)elukutset, kus poleks vaja distsipliini- ajast, lubadustest kinnipidamiseoskust; enesekontrollioskust- toime tulla oma emotsioonidega; rutiinitaluvust ning arusaamist, et peab tegema ka vastikuid, igavaid ja tüütuid asju, et jõuda eesmärgini. Ja vahel lihtsalt peab. Ka siis, kui ei viitsi; toimetulek konkurentsiga jne jne.
Juba täna on sellised noored tööturul- puutun selle probleemiga reaalselt iga päev kokku ja see on masendav. Selmet, et seda kõike õppida koolis, hakkavad nad seda omandama täiskasvanueas.
Me võime ju teoretiseerida, et tulevikus on "hoopis teised erialad ja me ei vaja tehasetöölisi jne". Aga samu omadusi oodatakse ka disainerilt, programmeerijalt, äpiloojalt ja heliloojatelt.
Mulle väga meeldib, et lapsed saavad rohkem liikuda kui istuda ja et nad saavad rohkem mänguliselt asju omandada. See on suurepärane ja nii peabki olema.
Aga mulle jäi MULJE, et täiskasvanud on lükanud oma rolli- vanema, targema, kes peab seadma piire ning vastutama, osaliselt laste kaela.
Ja seetõttu oli mul neist kahju. Vanemad vähendavad nende laste konkurentsivõimet ja lapsed ei saa seda muuta, ega ise valida.
Jah. Ma olen konservatiivne inimene, kes usub, et lastel, kellel on raske lapsepõlv (loe: peavad õppima, tööd tegema) on õnnelik täiskasvanupõlv ja vastupidi.
Ma olen meie hariduse üle palju mõelnud. Ikka kuuleb, et ülikooli lähevad õpioskuste ja teadmisteta noored, tööturule lähevad tööharjumuseta noored..., et kas see ei näita, et meie praeguses süsteemis on midagi viltu läinud. Koolis on hästi palju seda, et kõik on paigas, inimene teab täpselt, mida peab tegema ja mis juhtub ühe või teise tegevuse tagajärjel. Aga mingis mõttes on juba tööturg muutunud ja eeldab mingisuguseid uusi oskusi. Näiteks ka oskust oma sisemistest ressurssidest motivatsiooni leida. Seda oskust tavapärane hindele orienteeritud kool ei toeta. Või oma tegevuste pikema perspektiivi nägemist, mis aitab kaasa sellele, et ka igavad, rutiinsed tegevused saaksid tehtud.
DeleteJa ega minagi niii täpselt seda kooli asja ei jaga, mulle lihtsalt näib see heana ja seega näen selles positiivset poolt rohkem.
ma võin oma kunagisest töötama hakkamise kogemusest öelda, et seda distsipliini, mida mul vaja hakkas minema, ma koolist küll ei saanud. Vastupidi. Koolis võis loota, et raamistik on ette antud, ma ei pea oma tegutsemist eriti planeerima ega kavandama - st just _enese_kontrollioskust eriti proovile ei panda, kontrollifunktsioon on rahus teistele jäetud. Töötama hakates tuli mul ise otsustada, millal ma maha istun ja x või y ülesandega tegelema hakkan. Nii, et keegi mulle seda ei ütle, v.a seda, millal ma valmis töö üle pean andma.
DeleteSelleks valmistas paremini ette hoopis ülikool, kus on samamoodi: kohalkäimise kohustust üldiselt ei ole, tunniplaani koostad võimalikest variantidest ise, aga teatud tärminiks pead need asjad, mis enda peale võetud, tehtud saama, oma asi, kuidas. Ja mingil määral keskkooli viimane ots, kus ma käitusin veidi nagu ülikoolis - ja kus õpetajad vaatasid õnneks läbi sõrmede sellele, kui ma ei käinud tundides, kus ma ei pidanud vajalikuks käia.
pmst sama asi, millest Eliisabet räägib: vajadus ja võime omaenda ressurssidest motti leida. just selline distsipliin, mida vajavad need Indigoaalase mainitud disainerid-äpiloojad-heliloojad: keegi sulle täpset graafikut ette ei anna, vaata ise, kuidas saad.
Kui palju läheb haridust nõudvatel töödel vaja põhikooli-tüüpi distsipliini: istuda koha peal paigal, olenemata sellest, kas reaalselt midagi teha on; kus põhiline on olla nõutud ajal platsis ja vagusi, mitte see, kui palju või hästi tööd tehakse, st sisendi, mitte väljundi hindamine?
kas see, et tööturul on praegu noored, kes ei saa iseenda distsiplineerimisega hakkama, just seda ei näitagi: nad oskavad tegutseda ainult siis, kui seersant on kukil? kuidas peaks see, kui nad on veetnud üksteist-kaksteist aastat keskkonnas, kus nad ei peagi lubadusi andma, sest neile öeldakse täpselt, mida teha, ilma et nad peaks ise omal käel ühtegi kohustust võtma, õpetama neid lubadustest kinni pidama?
mõtlesin veel indigoaalase väite peale, et kui ta võiks teha, mis tahab, siis valiks iga päev pikutamise ja metsas jalutamise - ega see ettekujutus ei tule järsku sellest, et seda valikut ei ole? asjad, mis ei ole kättesaamatud, kaotavad oma ahvatlevuse rutem.
Me ei tohiks ära unustada, et täna on tööturul nö vanad olijad need, kes käisid selles "põhikool- distsipliini" nõudvas koolis. Üks mu klassivend oli isegi skype esimeses meeskonnas. Nii et loovust see ikka väga tappa ei saanud:)
DeleteMa jään ikka selle juurde, et inimesed on väga erinevad. Enese nö sundimine ja motiveerimine pole minu jaoks mitte kunagi olnud teema- ma reguleerin (õnneks!) ise oma tööaega ja keegi ei valva. Mis vaja tuleb lihtsalt ära teha ja töökoormus tuleb ka endal välja mõelda.
Ja samas on ju inimesi, kelle puhul ka sund ei aita.
Need näiteks toodud noored ajavad meid närvi sellega, et ühel päeva lihtsalt ei tule tööle. Helistad, küsid- ja vastab, ei viitsi....
No kuidas saab niimoodi.
Vingub, et palk on väike- aga, palun ütleme. Mine ja õpi. Meil on hädasti vaja hea haridusega nutikat inseneri. Maksame rohkel palka ja muud hüved peale selle.
Ei viitsi.
Ma muidugi nüüd üldistan rämedalt ja panen mitu asja suvaliselt ühte potti. Aga midagi on tänases koolis valesti ja ma pole väga kindel, et suurem vabadus on see, mis asja paremaks teeb.
( või siis on)
kool, kust tulevad need näiteks toodud noored, peaks oma korralduselt enamjaolt - enamikus koolides - olema samasugune kui meie ajal, nii et vaevalt uued probleemid mingitest põhimõttelistest muudatustest tekivad.
Deletema kahtlustan, et üks suur erinevus "vanast ajast" on see, et piirid on rohkem lahti, välismaale on kergem pääseda ja hakkajamad, keda motiveerib palk, liiguvad lihtsalt sinna.
ja üks vahe selle ajaga, mil mina veel laps olin, on see, et toona ei olnud paljudes töökohtades see eriline probleem, kui töötaja vahel nt tsüklisse kukkus ja kohale ei ilmunud. tänapäeval on mõistlik tööandja korralikust töötamisest huvitatum, nii et ehk torkavad jamad sellepärast lihtsalt rohkem silma.
kooliga on tänapäeval küll üks suur häda, nimelt et õpetajaid ei tule eriti peale, kandideerijaid on vähem kui täitmist vajavaid kohti. ma kardan, et see tähendab ühtlasi, et kandideerijate tasemest ei saa palju nõuda, kõik taandub vedamisele, kas konkurentsita kandideerija on ise tark ja võimekas õpetaja või mitte - koolidel endil ei ole võimalik valida, keda tööle võtta. aga see on vähem metoodika ja rohkem palga- ja prestiižiküsimus (vähemalt Soome poole vaadates).
muide, ma ei arvagi, et põhikooli tüüpi distsipliin tingimata loovuse ära tapaks. aga ma kahtlen selle kasulikkuses. üks probleem on ju see, et laste päevas on piiratud arv tunde ja kui osa kooliaega läheb molutamise peale ära, siis on molutatud tundide võrra kohe vähem aega, millal midagi reaalselt õppida. praegu, kus on õppimist vajavaid aineid juurde tulnud (mul näiteks ei olnud informaatikat veel õppekavas) on see suurem probleem kui vanasti.
ma ise ei saa samuti kurta, et põhikool loovuse oleks tapnud, aga põhjalikud neuroosid, millest ma ei ole suutnud vabaneda, tekitas küll (sest distsipliin piirdus sellega, et lapsed oleks kindlal kellaajal kindlas kohas, mitte sellega, mida nad seal teevad, olgu see või vastastikune vägivald), molutamiseprobleem samuti - issand, kogu see mahamolutatud aeg oleks võinud ju midagi kasulikku teha, õppida või magada näiteks (ma olin kogu kooli aeg tõsises unevõlas, ca viietunnise ööune peal).
Sellest klipist muidugi seda infot ei saanud, millised on laste perspektiivid. Nagu näitab aga koduõppe praktika, mingil hetkel suunduvad lapsed siiski "tavakooli". Ju need asjad on kooli asutajatel läbi mõeldud. Ning ka neil, kes andsid koolitus- ja tegevusloa ja kontrollivad õppekava täitmist.. Minu arust on selline õppevorm põhikooli algastmel ikkagi vahva asi. Eriti külakoolis.
ReplyDeleteMa tean niipalju, et algne mõte oli I kooliaste (1.-3. klass), aga nagu näha, tulid kooli ka vanemad lapsed, nii et tuli lisada ka II kooliaste (4.-6. klass).
Deletehttp://leiutajatekylakool.blogspot.com/
ReplyDelete