Lihtsalt elust

Täna palusin ühel oma klassi üliarmsal noormehel, et ta vaataks mu ratta üle, kangesti raskesti liigub teine. Ta on mu rattaga varem ka tegelenud, piduriklotse kohendanud ja õlitanud ja ma ei teagi, mida kõike veel. Selle asemel, et lihtsalt öelda mulle, et loomulikult, viskan pilgu peale, koukis ta oma ülikonnapükste taskust välja pakikese sõnadega: "Me käisime rahvatantsurühmaga suvel Ungaris ja tõin väikese kingituse kaasa." Pakis olid pisikesed kõrvarõngad ja ma olin pool päeva endast ära. Ratas sai muuseas ka korda, tagumised pidurid olidki peale jäänud.

Ruudiga käisime muusikakooli eelastme vastuvõtul. Sõbralik vanem õpetajanna uurib Ruudilt: "Kas Sul on mõni laul, mis tahab sinu seest välja tulla? Ma tahaksin kuulda." Ruudi teatab selle peale rahulikult: "Tegelikult mulle ei meeldi üldse laulda." Õpetaja oli mõnevõrra üllatunud :D Lõpuks minu tähendusrikka köhatamise peale arvas ka Ruudi, et kui väga tahetakse, võib ta oma soorebased letti lüüa ja nõnda ta ikka kvalifitseerus. Pärast esimest tundi leidis isegi, et polnud väga viga, ainult et nii vanad inimesed nagu see õpetaja ei tohiks enam nii värviliste juustega olla. Muidu aga olevat olnud "täitsa okei" õpetaja.

Kolmapäevane kohtumine mr Obamaga õnnestus samuti väga hästi, pisaraid ei valanud, aga kuidagi tähendusrikas tunne oli küll. Elukutselised aplodeerijad oli ta vist ise kaasa võtnud, sest mina küll kõik korrad aru ei saanud, miks me nõndamoodi plaksutame. Aga ilus nõtke sammuga mees on Obama ikkagi.