Thursday, June 18, 2020

Riigieksam 2020

Täna lõppes siis eesti keele eksamite parandamisperiood, mis tähendab, et nüüd on mul vaimset võimekust ehk sellest eksamist paar sõna ka kirja panna. 

Hindamine oli seekord õudus. Kui sai selgeks, et riigieksamid siiski toimuvad, kehtis veel Repsi avaldus "15. maist lõpuklassid ja probleemsed lapsed kooli, teised ... jumal teab, mida tegema". Nii et kui Innovest tuli kiri küsimusega, kas ma olen ikka nõus hindama ja kas ma äkki oleks valmis ka rohkem hindama kui tavaliselt, olin mõlemaga nõus. Sest miks mitte, vaba aega oleks pidanud ju vabalt käes olema. 

Ha-haa, ütlen ma selle peale nüüd.

1. juunil sain kätte oma tööd ja ausalt öeldes oli see isegi natuke naljakas. Pärast mõningast arvutamist sain ma selgeks, et töömaht suurenes 212,5%. Samal ajal läksid mul edasi tunnid JA olid need tuutud järelvastajad. Ehk siis viimased kaks nädalat on olnud jõhker andmine. 

Eksam iseenesest mulle sel aastal täitsa meeldis. Teemad on vist küll ajakirjandusest läbi käinud, aga ajaloo huvides siiski.

1. Lugemisülesanne Oksaneni "Puhastuse" põhjal ning kirjutamiseks mineviku olulisus üksikinimese jaoks.

2. Lugemisülesanne Liisi Laineste huumoritraditsiooni artikli põhjal ja kirjutamiseks arutlus, miks on vaja huumorit.

3. Lugemisülesanne Niineste artikli ja Maryliis Teinfeldti (Nullkulu) blogipostituse põhjal veganlusest ning kirjutamisülesandeks analüüs, miks on toitmine/eluviis muutunud aktuaalseks teemaks.

4. Lugemisülesanne sellest, kuidas ungarlasest Barabasi ja eestlasest Aet Annist arutlevad edukuse ja edukultuse üle. Kirjutamiseks edu analüüs (mis on edu olemus ja mis on edu positiivsed ja negatiivsed küljed). 

Ma ütleks, et ma ei oskaks üldse validagi, mida võtta ja mida jätta. On ühiskondlikku, on filosoofilisust, näen juba teoseid, mida saaksin kasutada. Ma isegi tunnetan kerget elevust. 

Õpilased sel aastal elevust ei tundnud. 

Tööd, mida ma hinnata sain, olid päris masendava tasemega. Tavaliselt joonistub lugemisülesandes Gaussi kõver kerge nihkega paremale. Ja kirjutamisülesandes siis üldjuhul kerge nihkega vasakule. Nii et kokku nad tasakaalustavad üksteist kenasti ära. Sel aastal (vähemalt see minu patakas) oli selgelt vasakule nihkunud. Kahjuks ka teistel, keda ma hindjatest tean. Ja lisaks olid kirjutamisosa hindajad täiesti hämmingus, kui nõrgad tööd sel aastal on - hästi pealiskaudsed, argumenteerimata, ka õigekirjaliselt pigem kehvad. 

Ma ei tahaks hästi uskuda, et see on puhtalt sellest, et oli distantsõpe. Sest kui abituriendil juhtub nii, et Mart Niinestest saab Tõnis Niinemets ja Aliide abikaasa Martini sõbrast Voldemarist saab Voldemort. Ja kui õpilased ei teegi vahet, mis on edukus ja mis on edukuse saavutamise vahendid või eetika ja esteetika, siis nagu ... mul polegi sõnu. 

Et sellised muljed siis töödest. Eks mingeid keskmisi arvutatakse sel aastal kindlasti ka, ju sealt paistab, kas mulle sattusid kehvad tööd või oli ikka üldisem häda. 

Eksamitöö enda osas siiski veel. See järgnev on ka põhjus, miks ma natuke isegi kõhklesin kirjutamast, kuigi mingit ratsionaalset põhjust vist kõhkluseks pole. Nimelt. Sel aastal oli eksamil minu koostatud ülesanne. Kusjuures ma ei teadnud seda. Või noh, ma teadsin, et ma ülesande tegin. Ja ma teadsin, et ta käis kolmandas katsetamises ka. Aga ei midagi kindlat. Ja siia ma avasin vihiku ja nägin. Ja see oli tore.

Te võite nüüd mõtiskleda, milline see minu oma oli :)

Wednesday, April 22, 2020

Vaheaeg jee!

Pealkirja rõõmus toon on muidugi iroonia, mu elus ei muutunud midagi paremaks sellega seoses, et algas vaheaeg :D Pigem isegi langes elukvaliteet, sest nüüd pole mu elul nagu üldse enam mõtet. Samas, tõstan mööblit ümber, teen kappe tühjaks (meil on siiski veel paar Eriti Inetut Mööbliesest, mida ei ole saanud välja visata, sest need on meie väärtuslikku kraami täis), käin mööda linna ringi ja sokutan ajalehti paberikonteineritesse, kus veel natuke ruumi on. Mis värk nende konteinerite ja tühjendamisega üldse on? Meie kandi omad (eriti segapakend) on pidevalt kuhjaga täis. Miks neid tihedamalt ei tühjendata, kui on kuidagi näha, et inimesed meeleldi oma prügi sorteerivad? Kord igatahes tuli H töölt ja tormas meie pakendikasti manu "Ma nägin, et poe juures tühjendati konteinerit, saan meie oma nüüd ära viia". No ma ei tea, pakendite äraviimine ei peaks minu meelest olema põnev mäng, vaid normaalne igapäevane tegevus, mille käigus ei pea matkama läbi linna, et leida sobiv anum, millesse oma hoolega pestud prügi poetada. Aga noh, praegusel ajal meelelahutus seegi. 

Kooli osas ma ei saagi aru, kas minu veendumus, et mais saab kooli, osutus tõeks või mitte. Minu meelest on kummaline, et keegi väga enam ei räägi, kui veider see maikuine lahendus on. Ükskõik mis otsast ma vaatan, mina ei näe, kuidas seda normaalselt teha. 18. maist tulevad kooli abituriendid ja need, kes distantsõppega hakkama ei saanud? Esiteks. Meil on umbes 200 abiturienti. Lisame mõne noorema, kes ei saanud hakkama (neid kusjuures on meil vähe, mingi hulk on selliseid, kes väga-väga tahaksid kooli tulla, aga saavad hakkama ka kodust), noh 225 äkki siis kokku. Mis imegraafik see peaks olema, millega nad kooli saavad? Nu ja siis see soovitus, et töö ongi väikestes gruppides... 30+ klasside puhul on see ju neli tundi ühe klassiga:D Rääkimata siis noorematest, kes mai viimased nädalad lihtsalt vabakäigul on ja saavad üldist arendavat tegevust. Jään huviga ootama, kuidas see välja näeb. Perioodõppesüsteemis on see suht kohatu, mul algab uuel perioodil täiesti eraldiseisev kursus, mida on siis ette nähtud 3 nädalat 7 asemel. Ausalt, mul tõesti pole motivatsiooni sellega alustada, sest nagunii kuskile ei jõua, niisama inimeste aega sisustada mulle ka ei meeldi. Meil iseenesest küll on otsus, et pigem teeme tunniplaanijärgselt edasi nii kaua kui vähegi võimalik.

Jah, elame kummalisel ajal.

Ajaloo huvides mõtlesin siia üles märkida ka selle, kuidas näeb välja õppetöö (õpetaja poolt vaadatuna) distantsõppe oludes. Kuidas see 5. klassi poolt välja näeb, saan muidugi ka ära märkida - hommikul kümnest üheni päeval, vahepeal kaks 45minutilist vahetundi... Vähemalt nii mulle tundub :D Viimasel nädalal oli veebitunde rohkem, siis läks õppetööle ka rohkem aega. Kuigi jah, korra astusin ühte tundi sisse ja pidin taas tuld purskama, sest kui ühel ekraanil oli tõesti õpetaja, siis teisel oli Minecraft. "Ega ma üksi, Elmar on ka!" 

Aga õpetaja poolt siis. 

Mul oli viimasel perioodil 20 tundi nädalas (mis ongi minu keskmine koormus, ma lihtsalt ei jaksa rohkem tööd teha).

esmaspäev
10.10 veebitund oma klassiga. Räägime Bulgakovist, kellega alustasime eelmisel nädalal. Õpilased jagavad oma kogemusi seoses saatega "Müstiline Venemaa", mida nad kuulama pidid. Selgub, et nii mõnelgi on selle saatega sügavad lapsepõlveseosed, mõni kuulas koos vanematega, sest "Vseviov on nii tore". Mulle ka meeldib. Jagan kätte uue nädala ülesanded - kokkuvõtlik mõistekaart läbitud modernistidest ja artikkel koos küsimustega Sirbist. 

12.20 uus veebitund. Räägin esitluse põhjal barokist ja klassitsismist ja Moliere´ist. Annan kätte uue nädala ülesande, milleks on kuulata raadiosaadet "Vasar", mis räägib valgustusaja mõjust, ning püüda vastata küsimustele. 
Pärast seda teeme soovijatega eesti keele konsultatsiooni. 

17.00 on ainevaldkonna kokkusaamine

teispäev
8.15 n-ö veebitund. Koguneme, tervitame ja jagan kätte kokkuvõtva iseseisva töö koodi. Õpilased hakkavad tegema, mina joon kohvi ja vaatana "Terevisiooni". 

9.15 tund on see, kui õpilased teevad omaette oma mõistekaarte. Või loevad artiklit. Mina kontrollin samal ajal eelmise tunni iseseisvate tööde vastuseid ja panen protsente Stuudiumisse. Alla 50% sai vaid 4 õpilast (imetlen nende ausust, sest vabalt oleksid võinud nad ju küsida sõbra käest õiget vastust. Samas töötlesin neid ka pikalt selles osas, et see EI OLE hindeline, see on ENDA JAOKS. Äkki mõjus?)

10.10 teen põhimõtteliselt sama tundi, mis toimus eile 12.20, paralleelklassid noh. Neile vahelduseks väga meeldib kuulata mind rääkimas. Edasi vaatame üle ka eesti keele ja õpilased asuvad oma tööd tegema. 

12.20 algab tund, kus õpilastel on ülesanne eelmisest nädalast (vaadata oma huvidest lähtuvalt üht dokumentaalfilmi ja riputada oma mõtted padletile. Lisaks oli neil ülesandeks kirjutada kaks arutlevat lõiku, mis inspireeruks kuulatud "Ööülikooli" loengust. Hakkan lõike üle vaatama ja kurvastan natuke, et eesti keeles eksam siiski toimub sel aastal. Olen meeleheitel ja vaatan eelmise tunni tööd üle. Alla 50% sai vaid 1 õpilane. 

15.45 on ainevaldkonna kokkusaamine

kolmapäev 
mul on topelttund, kuid see on mõeldud mõistekaardiks ja artikliks. Vaatamata meeleheitele tegelen abituuriumi lõikudega. Kulub palju aega.

15.45 on ainevaldkonna kokkusaamine

neljapäev 
12.20 veebitund, kus peaksime üle vaatama küsimused, mis olid seotud artikliga. Selle asemel kuulen 30 minutit hädaldamist, KUI raske ja KUI pikk ja KUI segane artikkel oli. Vähemalt on nad üritanud lugeda, asi seegi. Lepime kokku, et kohtume homme uuesti ja selleks ajaks on artikkel KÕIGIL loetud. Jagan välja näpunäited, kuidas praegustes oludes Orwelli "1984" kätte saada. Üks õpilane rõõmustab, et leidis selle Konsumist. 

14.15 viimane tund abituuriumiga. Räägin viimast korda VÄITEST, milleta ei saa oma arvamust avaldada. Ja et nad võtaksid tõsiselt harjutusi, mida nendega teinud olen. Siis arutleme dokudest, püüdes paika saada, mis on need jõud, mis sunnivad inimesi niiviisi käituma (ehk millistel teemadel saaks neid vaadatud filme kirjandit kirjutades ära kasutada). Jätame südamlikult head aega, sest ametlikult on tunnid läbi. 

15.30 ainevaldkonna kokkusaamine
16.00 õpetajate üldkoosolek

reede
10. 10 veebitund, kus lõpuks räägime artiklist. Tuleb välja, et polnudki nii jube ja keeruline. Täitsa andis rääkida. Jõuame punkti, kus selgub, et vabadus, vastutus ja rumalus on väga keeruliselt omavahel seotud ning on suht keeruline panna paika, milline neist teise välistab. Ka mul on väga põnev. Räägime veel vaheajaplaanidest ja jätame südamlikult head aega.

12.20 veebitund valgutusest. Võrdleme läbitud ajastuid, räägin paari sõnaga Voltaire´ist ja Rousseau´st. Vihjan ka Goethele, keda võtame järgmisel aastal. Saadan õpilased eneseanalüüsi tegema.

13.20 kordan eelmist tundi :D

Edaspidi analüüsin eneseanalüüsi vastuseid, mis on rahuldust pakkuvad. Jätkame samas vaimus. 

15.45 ainevaldkonna koosolek, millel osaleb sedapuhku ka õppealajuhataja, sest uue perioodi koormused seoses abituuriumi pikendatud õppega on naeruväärsed. Saame nõks paremaks asja. 

Ja ongi kõik :)

Sellesse nädalasse ei jäänud ühtki ettevalmistavat tööd, kuna tegin kõik nädalavahetusel ära, mulle meeldib, kui kõik on valmis. Aga jah, pidin tegema valmis eesti keele töö, lugema ise läbi artikli ja koostama küsimusi, mis oleksid keerulised, aga vastatavad, huvipakkuvad, aga ka teemaga seotud. Siis kuulasin "Vasarat" ja koostasin küsimused. Aaa, valgustuse kohta tegin enesekontrollitesti ka. Vaatasin üle dokumenaati Marju Lepajõest, et õpilastele eeskuju anda (mitte vaimselt, vaid selles mõttes, kuidas ma tahtsin, et nad oma mõtted esitaks). 

Igatahes olen ma pisut häiritud sõnavõttudest, et õpetajad pikutavad niisama ja saavad palka. Ja pisut häiritud olen ühest poja õpetajast, kelle panus õppetöösse oli viie nädala vältel Stuudiumisse kirjutada "Õp lk see-ja-see, vastused vihikusse". Mitte kordagi ei tundnud ta huvi, kas keegi a) saab aru, b) üldse midagi teeb. 

Sellistel hetkedel on natuke kahju, et olen sündinud koos vastutustunde ja südametunnistusega. Ja noh, et mulle tegelikult meeldib mu töö :D

Selle popi testi tegin ka ära. Ma see ENFJ tüüp ehk protagonist ikka. Eestikeelne väljend on lihtsalt liiga jabur, et seda kasutada :D Aga jah, mida vanemaks ma saan, seda kindlamaks saab see, et ma pole introvert, vaid lihtsalt suurem osa inimesi on minu meelest tüütud. Aga see tüüp klapib minuga umbes sama palju kui horoskoop, sest lööge või maha, liigne altruism ei ole minu teema. Aga muidu ikka tore. 

Wednesday, April 8, 2020

Valik vabandusi (distantsõppe aegu)

Palun vabandust, ma ei saanud tunnis osaleda, sest
... mul läks meelest ära;
... jäin pärast eelmist tundi nii sügavalt magama, et jõudnud tundi;
... jäin eelmise tunni ülesannet tegema ja ei jõudnud järgmisesse tundi
... ma ei teadnud, et tund toimub;
... ma ei teadnud, kus tund toimub;
... ma ei saa aru, millal Teie tunnid toimuvad (vahemärkusena: need on alati tunniplaani järgi)
... pidin tegelema väikevennaga;
... torm viis elektri ja interneti ära;
... samal ajal toimus meie külas vähemalt neli veebitundi ja internetti ei jagunud;
... kass näris internetijuhtme läbi;
... pidin tegelema oma papagoiga, kes lendas jalgupidi mu kuuma kohvi tassi.


Mu lemmik on muidugi see papagoi oma :D Ja kusjuures üht poissi olen kahel korral väikevennaga koos tunnis näinud, istuvad kahekesi arvuti taga ja on nii nunnud (L)

Hetkel olen peaaegu päris kindel, et mais saab kooli tagasi. Ja ma ei saa aru, kas rõõmustab või kurvastab mind.




Saturday, April 4, 2020

Distantsõppe aegu

See oli sellesina koroonaisolatsiooni kolmanda nädala kolmapäev, kui mõni kuud tagasi ostetud telefon otsustas pärast uuenduste allalaadimist restardi teha. Ja pärast seda telefoni pin-koodi küsida.

Ja ma sain aru, et mul pole õrna aimu ka, mis see olla võiks, sest kodus olles ta mu käest avamisel koodi ei küsi. Ja suurema osa ajast väljaspool kodu lepib näotuvastusega. Siiski, ma tean, et olen seda koodi vajutanud. Sellepärast esialgu väga ei muretsenud, vaid proovisin erinevadi variante. 5 korda sai täis ja pidin hakkama 30 sekundit ootama. Kokku jõudsin proovimistega 22 korrani, kui lõpuks tunnistasin, et olen suutnud oma telefoni väga korralikult ära turvata.

Pikk lugu lühidalt - telefonil tuli taastada tehaseseaded. Sellega seoses kaotsin Cnady Crushis kõik elud ja boosterid -.-

Sellesama kolmanda nädala kolmapäeval sain kaks kirja õpilastelt, kellele olin määranud neljapäevaks tunniplaanijärgsel eesti keele tunni ajal toimuva veebikohtumise: "Õpeteja, Te olete pannud meile kohtumise Google Meeti, aga kas me sel nädalal võiksime teha seda meie tundide ajal, meil on samal ajal inglise keele kontrolltöö." Jupp, ma eeldasin kolmandat nädalat järjest, et meil on tund kaks tundi varem kui tegelikult. Siiani polnud lihtsalt kedagi seganud.

Poes käime kord nädalas (mis on okei, sest ma olen juba ammu hoogu võtnud, et seda teha :D). Laps õpib üldjuhul ise (pisut möirgamist siiski leidub, sest vahetunnid kipuvad pikaks venima). Tehnoloogia ülesnade (vurri tegemine) juures sai küll abi - hr H andis talle ilusa pika kruvi ja mina aitasin pärast vurritamist filmida. Igatahes oluliselt vähem kui tuttavad, kelle lapsed käivad 6. klassis ja kelle tehnoloogia ülesanne oli Goldbergi masin ehitada. Isad veetsid pikki tunde põrandal.

Aeg ... vist seisab. Ma olen väga segaduses, mitmes koolinädal meil käsil ja kui mitu veel enne vaheaega tuleb.

Ühelt poolt olen ma kohutavalt tüdinenud sellest kõigest. Teiselt poolt hakkan tundma hirmu selle ees, et äkki peabki mais uuesti koolimajja minema ja ma ei kujuta ette, kuidas ma sellega hakkama saan. Aga jah, selgus, et isolatsioon ei sobi mulle, kuigi pealiskaudsel vaatlusel võib jääda mulje, et nii palju mu elu nüüd ka ei muutunud. Asi on vist sunduses. Ja no seda, et ma tegelikult olen ekstravert, olen ma hakanud juba ammu kahtlustama. Lihtsalt ma olen ekstravert, keda inimsed väga ruttu ära tüütavad. Seega on olukord minu joaks praegu eriti raske - ma ei saa suhelda sellisel kombel, nagu ma vajaksin ehk spontaanselt. Väike suhtlus ja minek.

Ja minu jaoks on müstika, et ikka veel leidub inimesi, kes ei ole oma laste õpetajatele märku andnud, et ülesandeid on liiga palju või et lapsed ei saa nendega üksi hakkama. Kuidas kurja see õpetaja peaks aru saama, et kõik pole okei, kui kellelgi midagi tehtud pole või kui keegi ei ütle? No üks õpetaja poja koolis tekitab ausalt öeldes minus kerget hämmastust, sest kolm nädalat järjest on tema panus õppetöösse seisnenud lakoonilise märkusega Stuudiumis "Õpik lk see-ja-see, lugeda ja jutustada". Aga eks ta ise teab, mida ta saavutada tahab...

Aaa,
enne veel, kui koroona kogu tähelepanu endale tõmbas, ostsime maja.

Hr H vaatas mingil päeval mõtlikul pilgul mäekallakut, mille tasandamiseks ta kopa kavatses tellida, ja tõdes "Varsti äkki polegi vaja koppa tellida, aega on nii palju, et tõstan labidaga mäe eest".

Ja sel nädalal suri taat. Ei mingeid koroonatüsistusi, lihtsalt 92 eluaastat ja sellega kaasuvad haigused.

Wednesday, January 1, 2020

Tagasivaade aastale 2019

Mõtlesin, et see kummaline aasta eeldaks siiski ka korralikumat kokkuvõtet kui see lühiküsimuste variant. Aasta 2019 oli siiski erinev eelmistest.

Aasta otsus oli ikka see, et leidsime lõpuks, et maja, kus me elame, vääriks saama meie päris koduks. Sellega seoses olen pool aastat elanud erinevas etapis olevas remondis :D Sellega harjub. Tolmu on olnud palju, tüdimust ja väsimust ka, kuigi mõistusega võttes saan aru, et see on olnud vajalik. Kui nüüd elutoaga ka ühele poole saaks, oleks juba päris hea. Köök koos abiruumi ja vannitoaga on juba enam-vähem, Ruudi toa mööbel sai peaaegu täies mahus välja vahetatud. Kui saaks teise korruse aknad uued, võiks tal ka tapeedi uue panna, mis viiks selle toa remondi lõpuni.

Selle aasta seltsielu on olnud (teadlikult) vilkam kui paljudel varasematel aastatel. Olen käinud paljudel õhtustel koosviibimistel, sünnipäevadel, niisama külas. Pean sellega veel harjuma, praegu on see veel pisut kurnav :) Samas saan aru, et mugavalt kodus kopitades ei juhtu üldse midagi toredat. Saime kaks pulmakutset ja käisime neis mõlemas. Ja need olid mõlemad suurepärased pulmad, üsnagi erinevad, aga südamlikud ja õnnelikud, ilusa meeleoluga.

Muuseumide ja näituste poolelt andis suurima panuse suvine perereis, mis sedapuhku viis Juhan Liivist Tammsaareni. Liivi muuseum on jätkuvalt imearmas :) Londonis loomulikult Westminster Abbey. Noh Auschwitzist ei saa mööda. Ja käisime ka Fotografiskas vaatamas Elisabeth II poti peal ja muinasjutulisi pilte surnud ema mälestuseks. Mõlemad meeldisid väga-väga.

Teatris käisin vähe, aga jätkuvalt olen vaimustuses Ugala lavastuest "Krd loll lind", aga soovitan enne Tšehhovi "Kajaka" üle/läbi lugeda, annab parema raami. Narvas käisime Joalat vaatamas, mis etendusena mulle võibolla niiii suurt elamust ei pakkunud, aga Narva ise, Viktor Tsoi piltidega baar ja ekskursioon Kreenholmi aladel muutis tervikuna selle kogemuse suurepäraseks. Draamateatri "Nora" oli ... okei, aga pigem positiivne.

Nagu ma juba öelnud olen, siis lugesin liiga vähe - kokku 43 raamatut, millest nii mõnigi oli ka täiesti suvaline meelelahutus. Selle eest alustasin väga palju rohkemate raamatutega, aga ma lihtsalt ei suutnud end sundida neid lugema. Poolikuid raamatuid kogunes tõesti (liiga) palju. Esimese poolaasta parimatest ma kirjutasin ("Lillede keel", "Emapiim", "Siiski veel Alice", "Matmisriitused") ja ma ei saa öelda, et teine  poolaasta oleks väga midagi uut ja põnevat andnud. Eredamalt ehk "Palju õnne argipäevaks" ja Heinsaare novellid (mul oli siiani "Ülikond" lugemata :O), aga mõlemaid lugesin seoses oma erinevate töödega. Ja siis "Minu geniaalne sõbranna" ja "Lugu uuest perekonnanimest". Need meeldisid mulle ka väga! Aasta lõikes võiks veel välja tuua ka raamatud "Valgus ookeanide vahel" ja "Guernsy kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts". N-ö dokumentaalidest raputas eelkõige "Naine Berliinis" ehk anonüümse autori päevik päevadest, kui Berliini jäi II maailmasõja lõpus venelaste kätte, mis tähendas räiget maradöörlust. Täiega haige, kuidas naised uuesti kohtudes omavahel kiirelt küsivad "noh, mitu korda", pidades silmas seda, mitu korda sind vägistati. Teisena võiks välja tuua "Hullult õnneliku", mis on lugu depressioonist ja ärevushäirest ja on kohati hullumeelselt naljakas. Krimi ja põnevuse poolelt oli mul suur rõõm lugeda Robert Gailbraithi uut "Surmavat valget" ja loomulikult Sebastian Bergmanni needust, mis ajas kohati suht närvi (Vanja on minu meelest nõme), aga kuidagi hoidis mind oma kütkes. 

Pettumused raamaturindel lähevad eranditult krimi ja põnevuse alla. Esiteks "Vaikiv patisent", mis vb polegi nii halb, aga ootused olid oluliselt kõrgemad. Sama juhtus ka "kultuspõnevikuga" "Naine aknal", mille ootamatud pöörded ma kahjuks kõik enne pöörde paljastamist läbi nägin. Ja viimane Läckberg oli ka suur pettumus, ei meeldi mulle see vaimude teema ja see põhiprobleem on ka juba erinevates raamatutes nähtud. Mingis mõttes sarnane, aga kuidagi palju mõjusam oli "Ema pihtimus".

Filmidest-seriaalidest pole mul midagi rääkida, aga mida kindlasti vaadata tasub, on dokumentaal "Marju Lepajõe. Päevade sõnad". Lepajõe oli andis ka mulle kreeka keelt ja ta oli lihtsalt geniaalne naine, tema surm tabas mind väga häirivalt. Dokumentaal temast on väga ilusasti tehtud. Mul on väga hea meel, et see olemas on.

Tööalaselt oli hea aasta. Tegin palju, oma põhitööl tundsin suhtelist kindlust (mis küll selleks õppeaastaks on natuke kadunud), muudel rinnetel sai täiskasvanuid õpetatud, Singapuriga suhteid tihendatud, Innovega koostööd jätkatud. Samas on selles kõiges teatav küsimus - mida ja kuhu veel? Polegi nagu rohkem midagi ju :D Eks näis.


Kokkuvõttes oli kummaline aasta. Palju asju muutus, nii praktilisi kui ka vaimseid. Siiski loodan aastalt 2020 natuke pehmemat kulgemist.