RIP jaanuar

Ma küll mõtlesin, et tore oleks jaanuariga postitus purki saada, aga no ei saanud, mis teha. Aga jaanuar ise tuleb küll purki saada, vähemalt natuke.

Esiteks tegin ma jaanuari päris alguses avastuse, et me kulutame kohutavalt palju raha niiviisi, et ma isegi ei tea, mille peale. Ses mõttes, et kui mina isiklikult jätan toidupoodi igal kuul 400 eurot, siis seda on arusaamatult palju. Meid on kolm pluss Triigu. Ja mina ei osta praktiliselt mitte kunagi ühtki lihatoodet ega võilevamaterjali. Tekib ju küsimus, mida ma sealt poest koju vean. Okei, üks päev ostsime Ruudiga Selverist allahinnatud jõulukalendri :D Aga see maksis ainult 25 senti ja toob meile palju rõõmu. Ruudil näiteks pole mitte kunagi elus jõulukalendrit olnud.

Ühesõnaga, loogilise sammuna liitusin FBs Kogumispäeviku grupiga, mis on olnud väga kasulik koht. Jepp, ka minul on kohati tekkinud tunne, et seal käib natuke võistlus selle nimel, kes rohkem säästa oskab. Ja need näägutamised selle kallal, mida ja kuidas süüa... ei ole iga kord ilusad. Ma otseselt mingeid eesmärke ei pannud (10% kulusid vähendada), aga teadlikumalt vaatasin asja küll. Ja tänu sellele oleme tohutult vähendanud aegunud söögi äraviskamist. Varem oli ikka leiba ja vorsti ja (üle)eelmise õhtu toitu vaja prügikasti lükata, nüüd praktiliselt enam mitte. Ja raha kulus kindlasti vähem. Hr H suhtub teemasse sõbraliku irooniaga, aga vastu ei tööta.

Nojah, säästmisega läks väga kenasti, nii et suht jaanuari alguses läksin ...

... salongi ja ostsin endale auto :D

Okei, erinevatel välistel põhjustel oli ette aimata, et varsti need sammud ma tegema pean. Ja ostmise asemel liisisin, aga täpselt sama põnev oli ikkagi. Nüüd olen ka popp eestlane, kes sõidab Škodaga, mille pagassi mahub kenasti nii suur koer kui ka kaksikute käru. Juhuks kui meil kunagi peaks üks või teine olema. Ainus probleem on see, et Škoda ei pakkunud roolisoojendust, mis tegi mind alguses natuke kurvaks, aga nüüd olen nii võlutud soojenevast istmest, et enam pole väga lugugi.

Selline tore säästukuu oli siis.

Aastalõopu väljakutse (4) - suurim muutus

Suurima muutuse osas ei ole väga palju konkurente, vaieldamatult kõige rohkem muutus mu elus see, et me kolisime. Mitte küll väga kaugele ja eelnevast väga erineva standardiga elukohta, aga fakt on see, et aadress on uus. Ja uksed on ka.

Muudest asjadest võib mainida ehk seda, et kasvatasin lokid välja ja olen nüüd siis täiesti pulksirgete juustega üle mitme aasta. Niiskusega tuleb kruss siiski veel sisse, aga kammides muutuvad juuksed sirgeks tagasi. Pidevast lokitamisest olid juuksed lihtsalt suht pekkis. Nüüd on üldmulje juba päris kena, nii et mängin mõttega uuesti lambaks hakata.

Oi,üks suur asi tuli veel meelde. Meil on nüüd ümbrelai voodi. Eelmises majas magasime lihtsalt madratsil, sest voodiraami teisele korrusele saamiseks oleks pidanud maha lammutama kas trepi või katuse. Ega siingi olukord parem olnud, aga Hr H ostis kokkupandava voodi, mis on nii lai, et mahume sinna isegi kolmekesi, kui vaja on. Ausalt öeldes on tõesti parem magada. Mitte ainult sellepärast, et ruumi on rohkem, vaid ka seetõttu, et vanad madratsid hakkasid juba oma elu lõppu jõudma.

Potentsiaalsetest muudatustest rääkides. Nädalavahetusel helistas Hr H sõber, et esiteks väljendada oma hämmingut. Ja teiseks soovida meile õnne uue beebi sünni puhul. Hr H väljendas vastu hämmingut ning vandus, et tema küll pole tähele pannud, et ta naine vahepeal rase oleks olnud. Segadus tulenes sõnumist, mille sõber oli saanud, ja mis kõlas umbes nii: "Täna öösel sai Ruudi endale vennakese. Kaalus teine 4217 ja oli 53 cm pikk. Nimeks sai vahva jõmm Kusti." Kuna sõber ühtki teist Ruudit ei tea, tegi ta loogilise järelduse, et ju need meie pidime olema :D

Kellega tegelikult tegemist oli, pole siiani teada. Number oli võõras ja sõber minu meelest sõnumit vastu ei saatnud. Igatahes õnnitlused tollele uuele Kustile sündimise puhul :)

Unistuse täitumine

Tikker kirjutab igapäevaselt asjadest, mis talle rõõmu teevad (väljakutsetest ka iseenesest). Ma ei hakka isegi unistama, et ma millegi  sama intensiivsega hakkama saaksin, aga täna mõtlesin, et mul kaks (tehniliselt võttes isegi kolm) übertoredat uut asja, mille eest ma universumile väga tänulik olen.

Ma isegi ei mäleta enam, millal mul tekkis idee sellest, et KUNAGI pean ma endale punased Dr Martensid saama. Mingi kümme aastat tagasi? :D Võibolla mitte just nii kaua aega tagasi, aga siiski üsna ammu. See pole kunagi olnud selline pean-nüüd-kohe-saama mõte, vaid just selline kindel teadmine, et ühel päeval nad mul on. Seniks olen muudkui oma tavaliste mustade Alpi3ga ringi käinud. Viimased 11 ja pool aastat muuseas. Vahepealsete libastumistega tavaliste talvesaabastega, aga alati vanade heade alpide juurde tagasi jõudes.

Ja nüüd on mul mu punased martensid :) Öelge veel, et asjad ei tee õnnelikuks :D

Teine asi, mis mulle viimase aasta ostudest tõelist rõõmu valmistab, on Norrast ostetud parka. Ma tõsisel ei saa aru, kuidas on üldse võimalik väljas liikuda sellise riideesemega, millel pole suurt karvase äärega kapuutsi ning mis ei kata peput. Ma armusin oma parkasse juba siis, kui teda riidepuul nägin, aga kui ma ta selga panin, tundsin, nagu oleksin voodis, seega keeldusin seljast võtmast.

Siia lõppu sobib kenasti ka muusikapala, mida ma viiamastel aegadel muudkui kuulan, sest see on nii ilus. Hr H küll küsis juba, kas ta kaevab mulle aeda kaevu, sest ilmselgelt on tegemist kaevuhüppamise looga. Tegelikult ei ole. Päris tegelikult on see hoopis lihtsalt üks ... sõltuvust tekitav lugu.

Sportlik mina vol 8 ehk uued jooksutossud

Lisaks juba mõnele mainitud asjale sain sünnipäevaks ka uued papud, jookuspapud. Kellelt muult ikka kui mitte vanematelt :)

Empsiga koos käisime ostmas, mis oli väga hea, sest tema aitas mul säilitada kainet meelt ning meenutas, et jookusjalanõude juures on oluline ikka see, et oleks mugav ja mõnus, mitte see, et oleks ilus. Tänu sellele sai valituks säherdune tossupaar.

Erakordselt mõnusad on. Seepärast ongi vist hea, et nad nõnda hullumeelsed välja näevad, sest muidu tekiks kiusatus neid kogu aeg jalas hoida. Tegemist on mudeliga  Asics Gel Phoenix 6 ja geeli on seal tõepoolest. Õudselt mõnus ja pehme on joosta. Ma ju 98% ajast lippan asfaldi peal, mis tegelikult ei ole jalgadele kasulik. Ausalt öeldes jookseks hea meelega metsas, aga tundub jabur kuskile sõita selle jaoks, et hakata jooksma. Olen mänginud mõttega sõita jalgrattaga metsa, aga kuigi ma olen täiesti võimeline parkima oma ratast poe ette ilma lukustuseta, tundub ratast üks metsa jätta liiga riskantne. Ja noh, rattaga koos ma ka jooksma ei hakka :)

Igatahes käisin muidugi kohe katsetamas ja tegin uue rekordi, mis võis natuke tulla ka sellest, et ma olin juba kostüümis, kui mulle tuli meelde, et ma unustasin pulsivöö peale panna, nii et jooksin ilma, mis tähendab, et pulss oli kindlasti kõrgem, kui ma tavaliselt luban. Ma ju muidu hoian seda üsna madalal, mis tähendab suhteliselt aeglast tempot. Eh, ma näen joostes kindlasti suht tobe välja - uhked tossud, trennipüksid- ja pluus, pulsikell. Ja siis selline jalutav tempo :D Olen mõtisklenud, kas äkki hakata jooksma maskiga, aga siis mõtlen, et tegelikult on ju äge, et ma teen tervisesporti ja mis seal ikka, et ma nagu tuul ei lippa, vaid niiviisi omas tempos hängin.

Igatahes olen jätkuvalt tegudel :)

Minu esimene OOTD :D

Võtsin ennast siis täna kokku ja panin lõpukleidi uuesti selga koos sinna juurde kuuluvate atribuutidega (sukapüksid ja kõrged kontsad), et lõpuks ometi pildid ära teha.

Alustuseks natuke ka kleidi saamisloost. Nagu vist juba mainitud, jõudsin ma sel aastal esimest korda niikaugele, et lõpetada klassijuhatajana. Selline tähtis sündmus vajas loomulikult erakordseid meetmeid, nii et kui prl Vaprake otsustas lasta endale lõpukleit õmbleja juures valmis teha, sain aru, et just see ongi erakordsus, millega märkida seda olulist verstaposti minu elus.

Meie mõlema kleidid valmisid Vingeratsis, mis on hästi tore õmblustöökoda. Esiteks näeb see väga hubane välja ja teiseks on õmbleja Kristina hästi armas. Ma ei läinud kohale kindla pildiga, mida ma tahan, teadsin, et seelikuosa olgu lai nagu 50ndatel, käised pidid kindlasti olema ja pitsi tahtsin ka. Kõike seda ma ka sain.

Piltidega on nii, nagu on. Kindlasti ei saa siinkohal süüdistada ei fotograafi ega ka mind väheses püüdlikkuses :D Pilte sai palju ja mõni on naljakam kui teine. Seda siis loomuliukult tänu minule. Mõnda aega mõtisklesin, kuidas seda olukorda lahendada - panna kõige tobedamad pildid? Asendada oma nägu piltidel George Clooney omaga? Lõigata oma nägu lihtsalt välja? Kokkuvõttes valisin siiski võimalikult neutraalsed ja loobusin George Clooneyst. Ma pidin piltidel natuke kontrasti ja teravust muutma, sest... kuidas see oli? Prl Lumivalgekese fotokas ei suutnud selles valguses ISO 800 välja mängida? Midagi taolist :D Püüdsin võimalikult vähe teha, aga noh, hullult lõbus on mängida iseenesest.

Siit aga siis lõpuks ka pildid.

Esimene otsevaates, et oleks ikkagi näha ka, milline mu kleit on:

Ehk siis käistega, alt kahar ja rinnas on pits koos väikeste nööpidega. Käiste küljes on ka pits. Materjal on enam-vähem seesama, millest tehakse telke. Neid odavaid telke :D Aga see murdub hästi ja seljas ei ole üldse nii ebamugav, kui võiks arvata ühe telgi kohta. 

Teine pilt on istumisest:

See pilt oli fotokas eriti naljakas, sest mul oleks nagu ainult üks eriti suur jalg. Kompuutris vaadates piilub siiski ka teine jalg, kui hoolega vaadata. 

Kolmas pilt on küljelt:

Selle pildi (ja sama seeria teiste piltide) üle naeris prl Lumivalgeke väga, sest need näevad välja nagu ma teeksin pilti "Mina teist kuud rasedana", käsi õrnalt toetamas kõhukest, mida tegelikult veel pole. (See on see pilt, kus ma pidin teravuse maha keerama, sest muidu oli väga granuaalne)

Ja lõpuks prl Lumivalgekese lemmikpilt:

Mina seksikiisuna laubes, kõrval laibastunud aiapäkapikk ning laube vahelt piiluv prl Baleriin :D

Et siis selline printsessikleit :)

Värvilised läätsed vol 2

Aprillis jagasin siin oma kogemusi värviliste läätsedega, kusjuures olen lõpetanud oma postituse mõtisklusega, kas katsetada pruunidega või veel mõne sinise tooniga... ja nende mõtiskluste tulemusena tellisin endale sellised läätsed :D

Tooteinfol olev pilt siis selline, minu omad olid Jade Green. Ütleme nii, et kui mu esimesed sinised tekitasid olukorra, kus inimesed kaotasid minuga rääkides hetkeks mõttelõnga, siis nende läätsedega jäid nad lõplikult vait. Igaveseks :D Igapäevaseks kandmiseks ma neid ei soovitaks, sest nad polnud mitte jõhkralt värvilised, vaid ka eriti tehislikult värvilised. Teiseks tekkis nendega mingi kummaline 3D efekt - pupill oleks olnud nagu sügava toru sees, mis muutis pilgu veel umbes kümme korda veidramaks.

Vähemalt sain ma rohelised silmad, mis tõepoolest olid ka rohelised. Nii nagu nende soovidega ikka on, need kipuvad täide minema, aga kas me siis ka rahul oleme....


Pärast sellist mõneti traumaatilist kogemust otsustasin rohelise teemale joone alla tõmmata ja siiski sinise tooniga edasi minna. Seekordseks valikuks ostusid ColourVUE BigEyes toon Cool Blue , mis minu silmas olid sellised:

Ja need on läätsed, millega ma lõpuks tõesti rahul olen :D Nad on päriselt sinised (eeee, pildi peal nii hästi polegi näha, aga tegelikult on küll), aga mitte nii karjuval moel nagu mu esimesed sinised (mis olid siiski ka lahedad), samas pole nad nii tagasihoidlikud, nagu olid rohelised nr 2. Nad on silmas täpselt nii loomulikud (ja kaunid), et Prahas küsis üks prl Lumivalgekese sõber (with benefits?), miks preilil pole selliseid silmi nagu minul, kui me sugulased oleme.

Ainus, mis nende läätsede puhul kummaline on, on see, et mul on kohati raskusi nende silma saamisega, ei teki seda n-ö vaakumiplumpsu. Ükskord panin ma vasakut läätse reaalselt pool tundi silma, mis ei ole minu kogemuste juures normaalne. Üldjuhul käituvad nad siiski viisakalt, kandes on mugavad, peeglisse vaadates on tore pilt vastu vaatamas :)

Ma nüüd natuke aega jään neile vist truuks. Kuni tahan jälle midagi särtsakamat ;)

Kleidiproovis

Käisin täna esimest korda elus kleidiproovis. Jah, esimest korda elus lasen õmblejal endale kleidi õmmelda. Sest tõepoolest, esimest korda elus saan minna koolilõpuaktusele lõpuklassi juhatajana ja selline tähelepanuväärne sündmus nõuab ju tähelepanuväärset kleiti :D

Kleit tuleb niiiiiii ilus, et sõnu pole. Juba värv on nii ilus. Ja lõige. Ja siis täna lihtsalt proovimise mõttes sättisime natuke pitsi ja värki ka juurde ja tõesti, kõik hakkab võtma seda vormi, nagu ma vaimusilmas ette kujutasin. Kui  kleit valmis saab, hakkan vastu võtma kõiki kutseid pidulikele üritustele, sest sellest ei tule päris niisama "lähen-kohvikusse-kleit", vaid ikka kraadi võrra pidulikum, nii et ma pean leidma paigad, kus seda kanda. Igatahes õudselt põnev on :D Ja jätkuvalt väga kurb, et ma ise õmblemise osas nõnda äpu olen... Küll ma alles õmbleks endale, kui oskaks... Teistele õmbleks ka :D

Samal ajal on mul käis sidemes, sest minu isiklik (okei, Ruudi siiski) kass hammustas mul käeluu pooleks. Mitte randme :D Meil on siiski väike kass. Käelaba. Ja võibolla päris luud ka katki ei hammustanud, aga TUNNE on selline. Täna saan kätt juba enam-vähem kasutada, aga sõrmed liiguvad üsna väikese amplituudiga. Parema käe sõrmed täpsemalt. Ei mingit söögitegemist, koristamist ega nõudepesu, selleks olen ma lapse sünnitanud. Kusjuures see hammustamissituatsioon nägi välja selline, et pikutasime Triiguga voodis, mina sügasin teda, tema nurrus. Ja järksu möiratas ja lõi hambad sisse. Ma olen olukorda korralikult analüüsinud ja leidnud, et asi oli selles, et ma lugesin sügamise ajal raamatut. Ja Triigule ei sobinud, et ma kogu oma tähelepanu talle ei suunanud. Muidugi võib olla ka see, et ma sügasin hajameelsusest tema kõrva sisemust või silmamune.

Nüüd igatahes vaatan Triigut kahtlustava pilguga ja käsi tõrgub pai tegemast.

Hansategemised ja geniaalne lauamäng

Päris väsitavad päevad on olnud :)

Nagu paljud teisedki, pole ka mina hansapäevadest kunagi väga-väga osa võtnud, nipet-näpet ikka, laadal käinud ja laadasööki söönud. Aga sel aastal oli üritus kordi suurem kui muidu ja seega oli juba lihtsalt linnas ringi jõlkumine põnev, sest rahvast oli nii palju, et rahulikult olla ei saanud, igalt poolt kostis muusikat ja inimesed oli lihtsalt rõõmsate nägudega. Rääkimata sellest, et reede ja laupäev olid ju superilmad ka lisaks. Tänane tuul tõmbas mu tuju mõnevõrra alla.

Aga mida me siis tegime.

Esiteks sõi üks meist meeletus koguses pannkooke. Ma arvan, et me proovisime läbi KÕIK erinevates kohtades pakutud variandid. Neid oli päris palju. Mina ei oska maitse osas kaasa rääkida, aga kõige lapse(vanema)sõbralikumad olid Pannkoogikäru omad, sest need pakiti kokku ja niiviisi ei tilkunud moos pükste peale :)

Teiseks vaatasime üle erinevad kontserdid, eelkõige siis õhtused folgilava omad Svjata Vatra ja Untsakad, aga loomulikult ka avamise ja n-ö vaba lava omad. Ivo Linna soundchecki kuulasime ka, aga kontserti nautisime kodust, kuhu me vahepeal taastuma tulime. Kõige suurema elamuse pakkus küll #KohtumeTammeAll valguse, muusika ja Alliksaarega. See toimus laupäeva öösel ja väga lummav. Öö oli nii soe, rahvas nii armas ja Ruudi sõi jälle pannkooki, sedapuhku maasika toormoosiga.

Kolmandaks kohtusime tuttavatega. Selleks ei pidanud väga palju pingutama, kuigi võib arvata, et päris palju tuttavaid jäi ka kohtamata, sest nad lihtsalt olid teispool rahvamassi. Nagu ka aasta varem umbes samal ajal oli meie kodulinnas taas näha inimest, kes meie teadmist mööda oli idamaades elu nautimas. Just sama ootamatult on aga Eestis tagasi.

Ja neljandaks käisime muidugi laadal, sõime maasikaid šokolaadiga (ma küll hirmutasin Ruudit, et need maasikad on nii suured, päris mutantmaasikad, et need võivad nina otsast kaksata, aga meil siiski õnnestus väljuda laadalt koos ninadega), ahjust tulnud saiakesi ja jõime jääjooki (tõele au andes mina ei joonud) ja otsisime midagi, mida mälestuseks osta. Lõpuks täna jõudis Ruudi otsusele, et tema valib endale ikkagi vibu (sellesama asja, mis tal juba neljapäeval silma jäi), nii et nüüd harjutame kõik Robin Hoodiks olemist, pooltel kordadel kukub küll minu nool potsti jalge ette maha, sest ma unustan vibunöörist lahti lasta :D Aga Ruudil läheb päris hästi.

Minu lemmikostust tuleb eraldi lõik :) Ma nimelt ostsin endale ja Ruudile Korrutus-kalakese mängu, mis on lihtsalt geniaalne :) Me oleme Ruudiga läbi proovinud ja tõesti on tore mäng. Seal tuleb veeretada täringuid, korrutada numbreid, paigutada kalakesed mänguväljale ja lõpuks strateegiat kasutades jõuda selleni, et kalakesed moodustaksid parve. Valikus oli ka erinevaid liitmis-lahutamismänge, aga meil neid enam vaja pole, sest Ruudi arvutab nagunii juba peast. Korrutada ta veel ei oska, aga see ei takista mängimast, sest mängulaud on nõnda üles ehitatud, et mitte oskajad saavad abi. Tõsiselt soovitan seda mängu, see on lapsevanemale ka tore mängida :)

Lasteala tegevused proovisime ka läbi, aga seal midagi väga sellistele tüüpidele polnud. Joonistada-meisterdada Ruudi ei viitsinud, hobust (hr H rõõmuks) pelgas ja miniloomaaed ei pakkunud ka enam pinget (sest karvaseid sigu polnud). A laste seiklusrada oli küll päris hull, seal oli mul endalgi raskusi mõnel kohal :D

Nüüd olen ma füüsiliselt täiesti läbi, aga vaim on puhanud küll. Homseks eksamimaratoniks valmis :)

Värvilised läätsed

Ma olen aastakümneid kasutanud kontaktläätsi. Jumalik leiutis. Kui ma neid kasutama hakkasin, müüdi veel terve aasta kehtivaid läätsi. Praegu on sellele naljakas mõelda, tänapäeval on pikimad vist kolm kuud, tavalised on kuuajalised. Tol ammusel ajal kasutasime rõõmsalt aastaseid, sest see oli kõige soodsam. Samas olin/olen ma korralik läätsekasutaja, sest üle öö ei ole ma neid kunagi kandnud. Või noh, mõnikord väga harva, kui tõesti sai kuskile öö peale jäädud nii, et vahendeid polnud kaasas. Seda juhtus aga väga harva. Mul tegelikult meenubki ainult üks kord. Pluss siis need korrad, kus õhtu lõppes alles hommikul.

Kõigi nende aastate jooksul kasutasin kogu aeg täiesti tavalisi läätsi, läbipaistvaid :D Aga sel suvel sain ma sünnipäevaks terve hulga raha ja mõtlesin, et katsetan, kuidas värviliste läätsedega olla oleks. Väga lõbus oli :)

Minu esimeseks valikuks said sinised. Sellised sellised

Minu silmas olid sellised:

Olgem ausad, inimesed kaotasid kõnevõime, kui nad mulle otsa vaatasid :D Korraks ka ei tekkinud kahtlust, et äkki ma ei kasuta läätsi. Aga just selle kreisi efekti pärast nad mulle meeldisid. Kui juba, siis juba!

Teised proovisin rohelisi, selliseid (party green), mis minu silmades nägid välja niimoodi:

Võrreldes sinistega väga tagasihoidlikud. Ma olin ausalt öeldes suisa pettunud, kui nad esimest korda silma panin. Sellist hullumeelset rohelist värvi polnud, nagu ma olin lootnud, samas loomulikud silmad ka ei olnud, sest vikerkest on jõhkralt suur. 

Ma ei jätnud jonni ja proovisin korra veel rohelistega. Nendega, mis reaalis näevad välja sellised:

Ei ole väga rohelised :D Aga samas on need valikus kõige loomulikumad, kuna on kõige pisemad, silmad ei ole enam narkomaani omad, vaid lihtsalt kerge rohelise kumaga. Nii et ma oskagi öelda, kas ma olen rahul või mitte. 

Nüüd ma ei teagi, kuidas edasi toimida. Minna tagasi tavaliste peale? Katsetada pruunidega? Valida veel mõni sinine toon?

Praegu igatahes kannan prille :)

Minu suur rõõm

Eile potsatas mu postkasti selline kiri isalt:

Enne kui täna jooksma lähed, tule minu juures läbi. Mul on Sulle asjakohane kingitus.

Ja kujutate ette, see kingitus oli pulsikell. Polar FT40. Mitte et ma nendest markidest midagi teaksin, aga enda oma ma igatahes armastan. Ta on nii mõnus mu käe peal, vaatab, kas ma püsin õiges pulsivahemikus, rõõmustab mind orienteeruva kalorikuluga. Ma võiksin temaga ujuma ka minna, kui oleks mõni mõnus bassein, kuhu minna. Kindlasti oskab ta veel midagi, lihtsalt mina ei oska kõike veel ära kasutada.

Jooksmine on temaga veel lõbusam, sest pikk sirge läheb palju kiiremini, kui vahepeal saab meelt lahutada numbreid vaadates. Joostes on mul muidugi veel raske pulssi kontrolli all hoida, aga ma treenin edasi ja kindlasti hakkab ka selles osas paremini minema. Igatahes sai kinnitust fakt, et mõistliku pulsiga joostes jaksan ma palju kaugemale joosta, mis sellest, et aeglasemalt.

Tõsiselt vahva asi on, kuigi ma olen teda ainult ühe korra kasutanud. Aga loomulikult kasutan veel ja veel.

Aitäh, isa! Ma olen nii-nii rõõmus.

Kas asjad siis teevad mind õnnelikuks?

Kui me suve alguses Hiiumaal käisime, mängisime "Tõde või tegu". Mina läksin mängu pärast seda, kui ülejäänud pühalikult lubasid, et mängime viisakalt. Korra varem olen seda mängu õpilastega mänginud, tookord oli põhikooliealiste seltskond ja esimene küsimus mulle oli: "Õpetaja, kas te olete oma meest petnud?" Pärast seda olen ma ettevaatlik olnud.

Aga seekordne mäng oli hästi tore, küsimused olid äärmiselt huvitavad. Üks, mis mind siiani mõtlema paneb, oli küsimus selle kohta, milline raha eest saadud ASI (enda ostetud või kingitud) on mind kõige õnnelikumaks teinud. Ma pidin tükk aega mõtlema ja ega ma kohe õiget otsa kätte ei saanudki. Suve jooksul on siit-sealt inimestelt sedasama küsimust küsinud. Ja mulle näib, et kõik on korraks tundnud seda tunnet, et mitte midagi ei oska välja tuua. Mis on tegelikult ju hästi veider. Me ju ostame väga palju asju.

Ühelt poolt äkki tõesti on suurem osa sellest, mida me ostame, suvaline träni. Miski, mis ainult tundub oluline sel hetkel, aga pärast kodus ongi ... suvaline träni. Teiselt poolt olen hakanud mõtlema, kas meile äkki pole liiga palju sisendatud mõtteviisi, et ainult elamused on need, mis tõeliselt loevad. Et asjad on mõeldud neile, kes on stressis ega oska muudmoodi oma tuju tõsta, kui mõttetult koju vedada asju, mida tegelikult vaja pole. Et lahedad inimesed vastavad küsimusele, mis on parim, mida oled raha eest saanud, midagi stiilis langevarjuhüpe või palverännak või annetus koerte varjupaigale.

Pärast paari kuud olen ma meelde tuletanud päris palju ASJU, mille omamise üle ma olen (olnud) väga õnnelik. Esimene selge mälestus on sellest, kui mu õde tõi mulle Saksamaalt mu esimese barbi-laadse toote. Tavaline takkusjuukseline ainult trikood kandev pikajalgne pehmest plastmassist übernaine, aga ma olin täiesti sillas. Ma olin siis seitse aastat vana ja barbie oli midagi, millest ma isegi unistada ei julgenud. Neid müüdi valuutapoodides, kuhu meil asja ei olnud. Ja siis selline õnn.

Siis mäletan oma esimesi altlaienevaid velveteid, punast värvi. Ostsin need oma esimese palga eest, kui olin kolmteist. Kandsin neid truult järgmised neli aastat, kuni need kummalisel kombel mulle lühikeseks jäid ja ma need edasi kinkisin. Need olid superilusad püksid ja ma olin väga ilus, kui neid kandsin.

Siis vahepeal on mingi auk, millest mul ei meenu midagi, mis oleks mind erakordselt õnnelikuks teinud. Teismeliste värk vist. Igatahes olin ma väga-väga õnnelik, kui õppelaenu eest oma korterisse laminaatparketi ostsin. Oranži värvi. Sellega oli mingi hullem jama, sest seda värvi parketti pidi kuskilt tellima ja see tuli niiiii kaua aega. Aga kui põrand lõpuks laminaadi all oli, vaatasin ja katsusin seda heldimusega.

Hr H on teinud mulle mitu äärmiselt toredat kingitust. Minu esimene mälupulk (ajal, mil flopid olid veel aktuaalsed), mp3-mängija, millele oli peale pandud hästi palju mulle meeldivat muusikat (kujutan ette, kuidas härra öökis seda jõledat indie´t otsides ja leides), fotokas (mis muuseas oligi esimene asi, mille välja ütlesin toda mängu mängides).

Hästi õnnelik oli ka siis, kui Ruudile tema esimese talvekostüümi ostsin. See oli lihtsalt nii tore, panin komplekti kodus diivanile ja vaatasin ja silitasin imetlusega. Võibolla sellepärast ma praegugi suhtun Ruudi õueriiete valimisse teatava fanaatilisusega.

Aga kõige ilusam asi, mille olen raha eest saanud, on ikkagi mu abielusõrmus. Esiteks on see tõesti ilus sõrmus, kuidagi mulle nii sobilik. Ja teiseks meeldib mulle, et selle tegi Mihkel just minu jaoks. Et see pole poest ostetud või võõra ehtekunstniku tehtud. Vaid ikkagi keegi, kes teab mind ja tegi just mulle minu sõrmuse. Nojah, Mihkli tehtud surma vägiste kaelakee üle olen ma ka jätkuvalt väga õnnelik.

Tegelikult on õnnelikuks tegevaid asju mul veel ja veel. Kas või mu uued varbavahed, mida olen terve suve igapäevaselt kandnud. Iga kord on tore neid jälle jalga panna. Või mu imeilusad läätsed, mis muudavad mind prl Vaprakese sõnul Legolase-sarnaseks :D Kõik mu Harry Potterid. Mõistliku hinnaga head sandaalid Ruudile. Mu rohelised viisakad kottpüksid. Uus seljakott hr H-le. Klaasist salatikauss. Jne jne.

Huvitav, kas minu õnn ongi selline pisike ja piiratud, kui ma tõepoolest armastan neid asju, mida olen ostnud või mis mulle on kingitud. Ma ise kaldun arvama, et asi on ikka õiges tundes, nagu SG ütles.

Sünnipäevane väljakutse - minu lemmikriided Top 5

Sellele postitusele peaks vist eelnema hoiatus - järgneb hulk ebaprofessionaalseid fotosid. Mitte et ma muidu kohutavalt professionaalseid pilte teeks, aga riideid oli eriti raske pildile saada. Ja tunnistan ausalt, et ma väga ei üritanud ka, sest ma teadsin juba ette, et VÄGA palju paremat tulemust ma nagunii ei saavuta, nii et milleks pingutada?

Niisiis, üldvaade minu stangele:

Mul on tegelikult kapp ka, kust ma hoian maikasid ja dressipluuse ja pükse, aga seda ei hakanud ma üldse pildistama, sest see pilt oleks eriti kole tulnud. Kapp on nii pimedas nurgas ja lisavalgustuse ülespanek oleks ikka tiba liiga kummaline juba olnud :D

Aga üldpildi tegin puhtalt selleks, et näidata, kui kummaliselt võib minna ühe hipiga, kes kandis ainult värvilisi riideid. Nüüd on mul igapäevases kasutuses (nagu näha) mustad ja valged. Ja ma olen selle juures täiega õnnelik. Oleks keegi kümme aastat tagasi seda öelnud, ma oleks kõva häälega naernud. Ma pildil keerasin iseenesest värvid ka maha, sest värvilisena nägi ta eriti jabur välja :D

Nüüd aga riided, mida ma eriti tihedalt kannan ja seega ka kõige rohkem armastan.

Lemmik nr 1 - kardinast seelik

Selle õmbles mulle armas preili Sirkka. Mul on väga kahju, et ta sel suvel haige on ega saa mulle sünnipäevaks uut lemmikut õmmelda, mul olid plaanid kõik juba tehtud ja puha. Eks ma pean nüüd järgmist suve ootama. Seda valget pitsivahtu kannan ülitihti, see on võrdselt ilus nii mu tanksaabaste kui ka roosade baleriinadega, peal kannan tavaliselt musta taljesse triiksärki ja kujutan ette, et olen maailma kõige ilusam.

Lemmik nr 2 - romantiline pluus koos balloonseelikuga

Selle pluusi juures on kõige ilusam osa kaelus, mis on tõeliselt romantiline. Seelik on lihtsalt nii mugav ja praktiline, näiteks kuivab ta sekunditega. Temaga saab rahumeeli viibida viisakal vastuvõtul või murul istudes piknikku pidada - kõikjal tunneb ta end hästi. Teenib mind truult juba viiendat aastat ja väsimuse märke ei ilmuta.

Lemmik nr 3 - lehmakleit

Seda kleiti kannan ma harvem, sest lõige on selline, mis rõhutab seda osa kehast, mida üks pigem siiski noor naisõpetaja tööl olles ehk nii palju rõhutama ei peaks. Kui ta ikka soovib, et ka meessoost gümnasistid tunni teemaga tegeleksid. Väga ilusasti istuv kleit. Kusjuures üks väheseid asju minu garderoobis, mis tõepoolest sobiks ka kõrge kontsaga kanda. Et täielikult 60ndate seksikat koduperenaist välja mängida. Ma ei tea, miks pildil ka riidepuu on. Püüdsin tekitada illusiooni rippuvast kleidist?

Lemmik nr 4 - roosa kevadmantel

Tegelikult kannan seda loomulikult ka sügisel. Aga just kevadel - pärast pimedust ja külma - on suurepärane tunne nööpida eest kinni seda iludust ja uuesti elule ärgata. Sobib nii seelikute kui ka pükstega ideaalselt.

Lemmik nr 5 - tavaline univorm

Sall peab alati kaelas olema. Natukenegi külmema ilmaga ka müts, mitte siis kaelas, vaid peas. Aga jalas on mõistlik kanda plätusid, sest siis saab varbaid liigutada.

57% naine ja elu nagu dr. House´is

Eneselegi ootamatult täiendasin täna oma kingavarusid metallikkingadega. Nii et nüüd on mul selgelt üle poolte "kohustuslikest" kingadest olemas. Mina olen väga rahul. Kingad tegid nurrrrrrr, kui ma nad jalga panin, ega tahtnud enam ära tulla. Nõnda ma nad koju kaasa võtsingi.

Mööda minnes näppisin Michael Korsi kingi ka. Ja ega ikka ei mõistnud küll, miks nad nii hinnatud on. Äkki teevad nemad jalas topeltnurrrrr ja keelduvad veel tungivamalt? Mind igatahes ei kõnetanud. Veel.

Poodi sattusin tegelikult sellepärast, et käisime prl S-i vaatamas. On täiesti uskumatu, et meie oma riigis, täpsemalt meie oma peres, võivad toimuda täiesti doktorhausilikud lood, kus inimene on segaste sümptomite käes vaeveldes üle nädala tipparstide käe all, kes ei oska öelda, millega on tegu. Diagnoosid tulevad ja lähevad, "head" diagnoosid hakkavad otsa saama. Kuni lõpuks selgub, et tegemist on millegagi, mille mõistmiseks ka mu arstiharidusega õde on sunnitud manuali lahti lööma ja järele uurima.

Nüüd vähemalt algas ravi, mille tulemusena muutusid armsad karvased kääbikujalad armsateks neiujalgadeks. Karvad muidugi nii kergesti ei kao, aga ka selle vastu  rohtu - Selveri laadapäevadel müüakse nimelt hea hinnaga raseerijaid. Hulgi.

Päev oli tegelikult vaatamata meie kurvatoonilisele eesmärgile väga tore. Ma pole ammu oma õega nõnda rahulikult ja mõnusalt aega veetnud.

Sünnipäevane väljakutse ehk kuidas ma peaaegu üldse naine ei ole

Tegelikult mul sellist teemat algselt plaanis ei olnud, aga inimene peab suutma kohaneda uute oludega ja oskama plaane ümber teha. Ja see kingateema tundus nii intrigeeriv, et võtan hoopis selle.

Ehk siis: 14 paari kingi, mida iga naine peaks omama.

Esiteks ei saa ma mainimata jätta, et ma ei saa aru, miks ometi peab ennast niiviisi väljendama. Eesti keeles on see omama-konstruktsioon niivõrd kohmakas, et masendav lihtsalt, et seda nii palju kasutatakse. Miks ei võiks öelda otse: 14 paari kingi, mis igal naisel peaks (olemas) olema? Teiseks ei saa ma aru, kust tulid kaks paari kingi juurde, sest originaaltekst, millele Õhtuleht ka viitab, räägib 12 paarist.

Aga noh, sellised on minu jalanõud.

1. Klassikalised mustad kontsaga kingad.
Iseenesest võin kohe alustuseks üles tunnistada, et mul pole ühtki paari kontsaga kingi. Kusjuures ma ei näe selliseid klassikalisi kingi veel lähima viie aasta jooksul enda juurde tulemas. Kuhu ma nendega läheks? Tööle? Selliste kingadega ei saaks ma teha kõike seda, mida ma tunnis teen. Nendega peaks ma siivsalt seisma või seksikalt toolil istuma. Ja nagunii näeksid need kõikide mu riietega lõbusalt kohatud välja :)

2. Pahkluurihmaga kinnised kingad. 
Panete tähele - kontsa pole mainutud? Nii et võin ausalt öelda, mul on selliseid kingi lausa kaks paari. Ühed klassikalised mustad (klassikat lisavad needid) ja teised punased, ka väga klassikalised. Kenad ümmargused ninad mõlemal küljes.

3. Pahkluurihmaga lahtised kingad.
Nope, selliseid mul jälle pole. Ma ei saa täpselt aru, mis olukorras nad asendamatud on?

4. Poolsaapad.
Loomulikult olemas. Eelmisel aastal olid veel eriti ilusad, aga kandsin need nii läbi, et ka kingsepp ei saanud enam aidata. See oli väga kurb lugu. Nüüd on mul tavalised mustad, nööride ja pannaldega. Pole küll täiuslikud, aga enam-vähem.

5. Kontsaga poolsaapad.
Kuna kontsa on mainitud, siis loomulikult pole. Taas - ma ei kujuta ette, miks üldse peaks?

6. Baleriinad.
Need on mul olemas. Mitte küll päris tavalised, sest mul on nii kitsas jalg, et tavalised baleriinad näevad minu jalas välja nagu paadid. Kusjuures ma pole ainus inimene maailmas, kellel see probleem on, aga need ülejäänud kannavad oma paate päris rahulolevate nägudega... Minu omad näevad välja nagu päris balletisussid, sest neil on peal risti-rästi kummid, mis hoiavad kinga igas asendis jala küljes. Ilusad roosad on ka:)

7. Loomaprindi-mustriga kontsakingad.
Ei. Tule. Minu. Koju. Mitte. Kunagi.

8. Metalsed kingad. 
Kui tegemist oleks metalsete baleriinadega, võiks isegi mõelda. Pildil on muidugi kontsadega. Aga ei, hetkel mul selliseid pole ja soetamisplaani ka pole, sest jätkuvalt pole mul sellistega kuskile minna.

9. Madala kontsaga kingad.
Konts on konts :D

10. Platvormid.
Vt kommnetaar nr 7.

11. Mugavad tossud või tennised.
Kusjuures tavalisi tenniseid mul praegu polegi, nii mu ruudulised kui ka mustad said jällegi totaalselt läbi kantud. Kuid plaan on otsa, kui ma lõpuks ennast õigesse kohta viitsin vedada. Seniks kannan oma üliilusaid Vanse.

12. Madalad sandaalid.
Loomulikult olemas. Nii pidulikult sädelevad kui ka igapäevased varbavahed. Olen väga rahul! Sups jalga ja minek. Eriti head on need autoga sõites, sest kui vähegi võimalik, sõidan paljajalu ja selliseid jalanõusid on hea lihtne jalast lükata.

13. Kõrge säärega madalad saapad.
Täiesti eksisteerivad. Mugavuse mõttes isegi lukuga. Aga tuleb tunnistada, et neid ma väga tihti ei kanna, kuigi nad on mugavad ja ilusad.

14. Kirsad.
Siin jäin ma pisut mõtlikuks. Miks peaks ühel naisel olema midagi sellist:

Aga usun, et silmas peetakse rohmakaid sõdurisaapaid. Ja nüüd lõpuks oleme jõudnud selleni, miks mul nii vähe kingi on. Sest ma kannan suurema osa aastast oma armsaid Alpi 3. Juba viimased üheksa aastat. Kulumise märke pole, jalad on kuivad ja soojad. Ja midagi pole parata, minu meelest on nad nii ilusad :)

Kokkuvõttes on mul kohustuslikest naiseks olemise jalanõudest olemas 43%, mööndustega isegi 50%. Nii et päris mees ei ole :)

Ja kõige naljakam on see, et tegelikult tunnen ma end päris naiseliku olevat ;)

Raamatupoes

Käisin täna raamatupoes ja sattusin täiesti eufooriasse. Mul pole ammu olnud sellist mõnusat elevust, kus kõhus hakkaksid nagu liblikad lendama ja tuju on ilma nähtava põhjuseta nii hea. Aga täna see tekkis. Kõndisin sihitult riiulite vahel, peatudes ja sirvides juhuslikke raamatuid, mis millegagi mind kõnetasid. Juba mõnda aega olen käinud raamatuid vaatamas nii, et pole olnud tahtmist ühtki teost kätte võtta. Täna hüüdsid nad peaaegu kõik: "Vaata mind, ma olen nii ilus, ma lõhnan nii hästi, ma olen huvitav, lahutan Su meelt ja annan inspiratsiooni!" Ja nii ma muudkui katsusin ja vaatasin neid. Uuemat kirjandust ja klassikat, eesti omasid ja välismaa omasid, lastekaid ja õppekirjandust. Soodushinnaga leti vaatasin eriti põhjalikult üle.

Kokkuvõttes tegingi väikese ostu, kuigi läksin poodi lihtsalt kontrollima, kas tekib tunne või mitte, polnud mul ühtki selget plaani. Aga nüüd on mul kaks uut raamatut ja uus järjehoidja. Ma ei saanud ju ostmata jätta Rubyga järjehoidjat ;)

Ja ma ei saa jätkuvalt mainimata jätta, kuidas mulle meeldib meie raamatupoe teenindus. See on nii delikaatselt sõbralik, et ma jätaks neile kas või tippi, sest lisaks ilusatele asjadele saan alati kaasa ilusad sõnad ja naeratuse ja üldse sellise emotsiooni, et kõik inimesed on ilusad ja head ja armastavad raamatuid.

Aasta 2013 - parim ost

Ma ei ole viimastel aastatel tegelikult üldse eriti palju asju ostnud, elu on läinud niiviiisi, et väga palju kraami on juba nagunii, kaks kolimist kahe aasta jooksul näitas samuti, et suhtumine "Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju" on tõepoolest totter. Mul on muidugi ka säärane isiksuslik omapära, et mul pole mitte midagi teiste vanade asjade vastu. Vastupidi - kui mul tekib uus äge asi väga hea või olematu hinna eest, siis muutub see asi minu jaoks kohe kaks korda ägedamaks. Teiste poolt kasutatud asjadega on veel see eelis, et üldiselt on nood juba läbi proovitud, seega tavaliselt ei purune nad lähima kuu aja jooksul. Näiteks oli meil veekeetja, mis enne meid teenis aastaid üht meie (endist?) sõpra ja elas meie juures veel 7 aastat. Siis tuli plastmassi auk sisse. Hr H nägi pikalt vaeva, et leida samasugust mudelit. Leidis ja töötab jälle juba pikemat aega väga hästi.

Riietega on näiteks see lugu, et isegi kui ma vahetevahel lähen kaubandusvõrku, et soetada endale uusi riideid, siis üldjuhul lahkun uue paari aluspükstega, sest ma lihtsalt ei leia midagi muud. Aluskaid läheb ikka vaja. Suuremad riideostud on kõik seotud Ruudiga, kellele ma üritan igaks talveks ja kevad-sügisperioodiks tagada ühe komplekti õueriideid ja jalanõusid, mis on uued. See on väljaminek, mille vajalikkusest ma saan aru, sest poiss on nii suur, et kasutatud kraam kipub olema minetanud oma kõige paremad omadused, s.t veepidavuse eelkõige. Välimuse järgi saab ka eelkoolikule väga häid asju. Minu enda õueriietega on see jama, et mul on kõik olemas, kusjuures sellised asjad, mis ei KAVATSEGI kulumise märke üle näidata, nii et mul lihtsalt pole südant uusi asju osta. Kuigi jah, Alpidest on kopp tõsiselt ees :D

Aga midagi ma siiski ostnud olen ja läbisaavast aastast saab esile tõsta kaks väga suurepärast ostu.

Esiteks avasin oma pensionifondi ehk investeerisin eesti kunsti ja ostsin varase Kaarma töö. See tähendab, lasin Mihklil teha endale maailma kõige ägedama kaelaehte. Mul ei ole praegu fotokat, et siia pilti panna, aga mul on olemas kavand, mille Mihkel tegi.

Kaela ümber on lai must pits ja see näeb lihtsalt suurepärane välja.Lisaks annab selle keega kerge vaevaga üles leida tõelised fännid ;) Tuleb tunnistada, et siiani olen kohanud küll ainult üht inimest, kes küsinud: "Kas see on ....?"

Mihkel on ka minu abielusõrmuse autor. Sellest on mul pilt, aga mitte eriti hea, ma ei oska ei pilte teha ega ka neid töödelda. Minu töötlemisoskus küündib kõige lihtsama väljalõikamiseni :D

Teiseks ostsin endale üliägedad kevad-sügis saapad. Aga nendega juhtus see, et ma kandsin neid nii palju (ja need oli kasutatud) kogu aeg ja raatsinud isegi kingsepa juurde viia, sest ma pidin neid ju iga päev kandma... Ühesõnaga, kui ma lõpuks kingsepa juurde jõudsin, siis ei olnud enam midagi teha. Vedasin neid veel paar nädalat endaga kaasas, sest polnud südant ära visata, kuni siis ühel päeval võtsin end siiski kokku ja jätsin nendega hüvasti. Ja mul pole isegi mitte pilti neist kaunitaridest. Aga on mälestus ajast, mil me koos olime, käisime ju koos ka nt Positivusel.

Ma olen kasvanud pere, kus lugemine igas asendis ja igal ajahetkel on täiesti normaalne nähtus. Ses mõttes et tõesti - söögilauas, vetsus, varasel hommikutunnil enne tööle/kooli minekut. Reisil on loomulikult alati raamat kaasas, minul üldjuhul ka lihtsalt linna või külla minnes - jumal teab, millal tekib võimalus lugeda. Ma saan aru küll, et söömise ajal pole viisakas lugeda, aga - eriti üksi süües - on mõnu seda suurem, mida mõnusam raamat kõrval on.

Selle kõige juures on üsna kummaline, et meie peres pole järjehoidjate traditsiooni. Üle kahekümne aasta oma elus olen järje märkimiseks kasutanud kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid - suvalistest paberilehtedest sallini. Viimastel aegadel (seoses töökohaga) ka märkmepabereid, et kirjutada üles häid lauseid, põnevaid fakte (et neid hiljem lugemiskontrollides ära kasutada, õel nagu ma olen) ja muud sellist, mida ma ka tõepoolest pole kunagi teinud. Ma pole nimelt ka kunagi vabatahtlikult lugemispäevikut pidanud, ja kui koolis seda tegema pidi, siis oli see "tegemine tegemise pärast". Kirjutamise tõsisem tuum jäi mulle hoomamatuks.

"Bullerby lastes" koguvad tüdrukud järjehoidjaid. Ma tõesti ei viitsi praegu minna raamaturiiuli juurde, et kontrollida, kui palju oli neid Liisal, küll mäletan, et tal oli 20 sellist järjehoidjat, mida ta kunagi ei vahetanud, sest need olid liiga ilusad. Küll mina juurdlesin lapsepõlves, mis mõttes kogub inimene järjehoidjaid, nii mõttetud vidinad tundusid. Nagu need kuulsad udukad, mida meie kogusime, oleks mõttekad olnud, eksole.

Ja nüüd, oma elu kolmanda kümnendi lõpul (kõlab mõnevõrra hirmsasti see väljend) olen tõeliselt armunud järjehoidjatesse. Mul on neid igasuguseid erinevaid, sest pahatihti loen väga mitut raamatut korraga ja siis on ikka vaja jälle uut. Vahel on mõni kadunud ka, siis on jälle kena haarata mõni varudest ja susata õigesse kohta. Aga lemmikjärjehoidjaid on mul neli.

1. Minu esimene päris järjehoidja pärineb Inglismaalt. Selle ostis mulle ema mälestuseks meie ühisest reisist (kusjuures ma olen jätkuvalt hämmingus, et ma sain sellest reisist osas, see oli nii lahe. Välja arvatud siis need kultuuriinimesed, sellest reisist alates kadus mu usk, et kultuuritegelastel on ilmtingimata ka kultuursus alati kaasas. Ja üldse arvamus, et kultuursus on midagi paremat kui mittekultuursus. Või vähemalt selline elitaarne kultuursus, mis kõike ülejäänut pisendab). See sai ostetud kuningas Arthuri elukohast :D ja pikka aega oli mu ainus päris järjehoidja.

2. Oma teise lemmikjärjehoidja ostsin ise Eestist, Apollo raamatupoest. Ma oleks seda muidu isegi märganud, aga juhuslikult oli Apollo oma tootevalikusse võtnud just Modigliani tööga 3D järjehoidjad. Ma isegi kahtlustan, et nad tegid seda juhuslikult, sest pärast seda kui ma ükskord poest endale veel kaks samasugust ostsin (mul ikka juhtub seda, et asjad kaovad lõplikult), pole neid enam näha olnud. Modigliani on üks mu suuri lemmikuid, minu meelest on tema naised meeletult ilusad. Pilt on muidugi superhea, ma ei suutnud ka paremat leida, mulle kuluks üks "Kuidas googlest infot kätte saada" koolitus ära. Minu oma on vasakult kolmas.

3. Minu kolmas praegune lemmik tuli minu juurde jõulupakis. Täiesti võõra inimese poolt (osalesin pimejõulupakisaatmise üritusel) ja olen siiani hämmingus, kuidas keegi oskas mulle nii ilusa kingituse valida. Seda järjehoidjat kasutan eelkõige klassika äramärkimiseks, on ta ju ise ka nii elegantne. Minu oma on vasakult esimene. 

4. Neljas ja viimane järjehoidja sattus minu kätte väga hiljuti. Käisime Ruudiga Apollos, et osta talle ammu ihaldatud "Kättemaksukontori" fänniraamat (nii et jah, selle sarja kõik fännid pole mitte 12-aastased tüdrukud. Ja Ruudile meeldib muuseas kõige rohkem Friida, sest "tema on nagu boss") ja siis vaatasime natuke niisama ka ringi. Raamatute osas on minu meelest meie Apollo ikka häbiväärselt tagasihoidlik. Ja mind kurvastab natuke see, et ma ei tunne selles uues vanglakeskuses üldse mõnusat raamatupoe vaibi, mis Rahva Raamatus mind alati tabab, nii et ma rõõmuga sinna oma raha jätan. Küll aga olin täiesti jahmunud, kui ühelt nurgataguselt riiulilt järjehoidjad leidsin. Ja veel sellised. OK, ülejäänud ei olnud eriti ilusad, aga see üks mitte ei kõnetanud mind, vaid lausa röögatas: "Ma pean sinu omaks saama." Ega ma siis ei hakanud pirtsutama ka, ostsin ära. 

Ja nii ongi mul uus hobi - koguda järjehoidjaid :D Sellega seoses meenub mulle hr H avaldus, et ta kavatseb edaspidi muusikariistu koguma hakata, sest raamatud (mida ta enne kogus) võtavad liiga palju ruumi. Eks ta ole, Balzaci kogutud teosed on tõesti köömes ühe kontrabassi kõrval.

Ma ostsin täna endale maailma kõige ilusama rahakoti.  Vaat sellise:

Lisaks ostsin ka sama firma tinteka ja olen ülimalt rahul.

Tegelikult oleksin ma pidanud endale kohvri ostma, aga ma tõesti ei raatsi. Sest mulle tundub, et ma reisin nii harva ja ma saan ju ometi hakkama oma reisukotiga. Nii et pühapäeval lendan jälle ema-isa kohvriga. Sest me läheme Norra, kuhu ma peaks kaasa võtma oma suusapüksid ja need ei mahu kotti ära. Samuti peaks üles otsima oma passi, kuigi välisministeeriumi andmetel saab Norra siseneda ka ID-kaardiga, aga ma alati muretsen, kas ikka saab. Ja stressi vältimiseks võiks ju passi kaasa võtta. Nagunii olen ma Norra pärast stressis, sest ma peame "tänu" Estonian Airi kokkuhoiupoliitikale seal oluliselt pikemalt passima, kui on ette nähtud. Ja mulle tõesti ei meeldi kodust lihtsalt niisama eemal olla, eriti kuna mul on laps, kel on niigi tugevad emotsionaalsed häired. Eks paistab, mis saab. Reisida iseenesest on lahe ja lahe on ka see, et esiteks säilib mu palk ja teiseks makstakse ka päevarahasid nende "üleliigsete" päevade eest, mis on väga hea, sest sööma peame sel ajal omal käel. Tõeliselt kahju on ainult sellest, et meie koolituskeskus on ühes Norra väikelinnas, kus ainsaks meelelahutuseks on suusatamine. Sestap ka suusapüksid minuga kaasa tulevad.

Ruudi oli kahel viimasel päeval lasteaias täiesti tavaline laps, ei mingit andeka lapse sündroomi, mis on vahelduseks väga tore. Täna oli ta küll endast välja läinud, aga see on teataval määral arusaadav (küll mitte heaks kiidetav). Lugu oli selles, et neil käis täna külas prl Kadrisant, kes tegi mänge, ja Ruudi läks pisut hoogu. Mille peale ta taheti saata kapi taha (?) rahunema, aga mis tõi kaasa selle, et ta läks lihtsalt endast välja, sest ta ei tahtnud kapi taga rahuneda, kui teised lõbutsesid. Oeh, ma tegelikult IKKAGI ei tea, mis selle olukorraga peale hakata. Lisaks olen viimastel päevadel saanud ärevaks tegevalt palju tagasisidet selle nõustaja kohta, kellega ka meie koostööd alustasime... ja kahjuks pole saanud ma ühtki lugu, mis oleks olnud õnneliku lahendusega. Ma saan aru, et lapse murede puhul tuleb alustada emast ja isast, aga mulle siiski näib, et minu ja õpetaja variant (töö Ruudiga) annab ka siiski tulemusi. Kusjuures selliseid, mida on ka näha. Täna võtsin poisi igatahes ennetavalt poolest päevast koju ja ta käitus väga kenasti, isegi pangas, kus me veetsime kolmveerand tundi.

Pangas olime nii pikalt sellepärast, et mul oli mure: mulle näis, et pank on minult võtnud liiga vähe raha :D Niiviisi kirja pandult kõlab naljakalt, aga tegelikult oli mure suur. Korra on see Eestis väga levinud krediidiastus keeranud meile sellise käki kokku, et hr H keeldub siiani selle panga nime suhu võtmast. Rääkimata väiksematest segadustest, mida nad seal asutuses lahendada pole suutnud. Üldiselt olen ma selgeks saanud, et nad oskavad tegeleda ainult igapäevaste olukordadega, iga vähegi kõrvalekalle tähendab täielikku k***i (vabandage minu vulgaarust, aga tõsiselt närvi ajab iga kord, kui ma mõtlen, mida ma olen pidanud läbi elama nende pärast). Kuigi seda tuleb tunnistada, et tellerid on neil väga viisakad. Aga asutusesisene info liigub kehvemini kui meil koolis ja meil on sellega SUURI probleem.

Nii et Ruudi rindel on lisaks murele vahel ka positiivsemaid noote näha, loodame, et minu reis algavat süsteemi päris ära ei riku.