Kleidiproovis

Käisin täna esimest korda elus kleidiproovis. Jah, esimest korda elus lasen õmblejal endale kleidi õmmelda. Sest tõepoolest, esimest korda elus saan minna koolilõpuaktusele lõpuklassi juhatajana ja selline tähelepanuväärne sündmus nõuab ju tähelepanuväärset kleiti :D

Kleit tuleb niiiiiii ilus, et sõnu pole. Juba värv on nii ilus. Ja lõige. Ja siis täna lihtsalt proovimise mõttes sättisime natuke pitsi ja värki ka juurde ja tõesti, kõik hakkab võtma seda vormi, nagu ma vaimusilmas ette kujutasin. Kui  kleit valmis saab, hakkan vastu võtma kõiki kutseid pidulikele üritustele, sest sellest ei tule päris niisama "lähen-kohvikusse-kleit", vaid ikka kraadi võrra pidulikum, nii et ma pean leidma paigad, kus seda kanda. Igatahes õudselt põnev on :D Ja jätkuvalt väga kurb, et ma ise õmblemise osas nõnda äpu olen... Küll ma alles õmbleks endale, kui oskaks... Teistele õmbleks ka :D

Samal ajal on mul käis sidemes, sest minu isiklik (okei, Ruudi siiski) kass hammustas mul käeluu pooleks. Mitte randme :D Meil on siiski väike kass. Käelaba. Ja võibolla päris luud ka katki ei hammustanud, aga TUNNE on selline. Täna saan kätt juba enam-vähem kasutada, aga sõrmed liiguvad üsna väikese amplituudiga. Parema käe sõrmed täpsemalt. Ei mingit söögitegemist, koristamist ega nõudepesu, selleks olen ma lapse sünnitanud. Kusjuures see hammustamissituatsioon nägi välja selline, et pikutasime Triiguga voodis, mina sügasin teda, tema nurrus. Ja järksu möiratas ja lõi hambad sisse. Ma olen olukorda korralikult analüüsinud ja leidnud, et asi oli selles, et ma lugesin sügamise ajal raamatut. Ja Triigule ei sobinud, et ma kogu oma tähelepanu talle ei suunanud. Muidugi võib olla ka see, et ma sügasin hajameelsusest tema kõrva sisemust või silmamune.

Nüüd igatahes vaatan Triigut kahtlustava pilguga ja käsi tõrgub pai tegemast.