ARM

Suhteliselt ootamatult sattusin eile õhtul Hallistesse lavastuse "Arm" esietendusele. See, et ma "Armi/u" vaatama sattusin, polnudki nii ootamatu, sest Siim mul vana klassivend ju :) Isegi kleepekad sain temalt, reklaami mõttes või nii. Lihtsalt ma ise polnud pileteid eilseks ostnud.

Igatahes. Läksime siis etendust vaatama ja kõik oli väga tore, väike kook ja kohv puhvetis... ja siis hakkas see suvelavastuste kohustuslik huumorinurk pihta. Saali lasti. Esialgu polnud vigagi, meie kamba entusiastlik teatrikülastaja oli kohad kenasti kinni pannud, nii et kui me ülejäänud viimaseid koogitükke närides saali saime, olid kohad esireas olemas. Vähemalt korraks :D Sest saali valgus veel oma kahe istmerea jagu inimesi, aga kõik kohad olid juba hõivatud. Mis seal ikka, alustuseks klassikaline "nihkume kõik rohkem vasakule" ja "nihkume natuke veel". Seejärel toodi kohale lisapingid, mis pandi meie ette esimeseks, mis tõi kaasa olukorra, kus senine esirida nägi uue esirea selgasid :D Natuke peakratsimist ja kohale toodi kõrgendused, nii et vaade laienes ka lavale. Istuma pidi siiski kerges maleruudustikus, kusjuures mina sain "tagumise" osa, mis tähendas, et tagumik oli istudes üle pingiserva ja jalad maha ei ulatunud. Selg ja kõht said kenasti treenitud, mis pole ju ka halb, sest Ruudi just tegi mulle märkuse, et ma olen paksemaks läinud ja natuke rohkem trenni tegema. Õnneks polnud esimene vaatus väga pikk, sest üle selle 50 minuti poleks ma väga jaksanud enam istuda. Teiseks vaatuseks sättisin end kohe heaga malelaua esimeseks ruuduks :D

Lavastusest ka natuke. See oli ... omapärane :) Mul on raskusi oma tunnete sõnastamisega. Tegemist oli Siim Maateni teksti ja lavastusega, mängisid Katrin Kalma, Madis Mäeorg, Artur Linnus ja natuke ka Rita Raave. Valgust tegi Villu ("Hei, valgustaja, tikuvalgust näita, kui mitu tuhat tuld sa suudad läita"). Lugu oli kahest vennast, kellest üks oli kunstnikuhingega tüüp, kes päästis maailma ja püüdis iseennast üles leida, ja teine oli ärimees, kes lihtsalt üritas ennast üles leida. Vennad armastasid teineteist hirmsasti, aga neile oli lapsepõlvest jäänud kõvasti arme, mis pidid kuidagi haavasalmi peale saama. Selleks et tekiks võimalus vanad asjad korda saada, jäid vennad kahekesi majja lõkus. Ses mõttes, et maja ei lasknud neid enam välja. Kaasaegseid nalju visati ka (EKRE teemal näiteks). Näitlejad olid laheda ja vaatamata ebamugavale asendile ei tekkinud tunnet, et oleks nagu kogu oma nooruse seda lavastust vaadates ära kulutanud. Sellised otsimise lood on mulle ikka meeldinud. A vahepeal näidati videoid ka, neist mõni oli üsna häiriv (loomade piinamine, näiteks ninasarviku sarve eemaldamine), aga mitmekesistas vaatamist küll.

SIIN on ka natuke räägitud asjast.