Saturday, November 12, 2016

Unistuse täitumine

Tikker kirjutab igapäevaselt asjadest, mis talle rõõmu teevad (väljakutsetest ka iseenesest). Ma ei hakka isegi unistama, et ma millegi  sama intensiivsega hakkama saaksin, aga täna mõtlesin, et mul kaks (tehniliselt võttes isegi kolm) übertoredat uut asja, mille eest ma universumile väga tänulik olen.

Ma isegi ei mäleta enam, millal mul tekkis idee sellest, et KUNAGI pean ma endale punased Dr Martensid saama. Mingi kümme aastat tagasi? :D Võibolla mitte just nii kaua aega tagasi, aga siiski üsna ammu. See pole kunagi olnud selline pean-nüüd-kohe-saama mõte, vaid just selline kindel teadmine, et ühel päeval nad mul on. Seniks olen muudkui oma tavaliste mustade Alpi3ga ringi käinud. Viimased 11 ja pool aastat muuseas. Vahepealsete libastumistega tavaliste talvesaabastega, aga alati vanade heade alpide juurde tagasi jõudes.

Ja nüüd on mul mu punased martensid :) Öelge veel, et asjad ei tee õnnelikuks :D

Teine asi, mis mulle viimase aasta ostudest tõelist rõõmu valmistab, on Norrast ostetud parka. Ma tõsisel ei saa aru, kuidas on üldse võimalik väljas liikuda sellise riideesemega, millel pole suurt karvase äärega kapuutsi ning mis ei kata peput. Ma armusin oma parkasse juba siis, kui teda riidepuul nägin, aga kui ma ta selga panin, tundsin, nagu oleksin voodis, seega keeldusin seljast võtmast.

Siia lõppu sobib kenasti ka muusikapala, mida ma viiamastel aegadel muudkui kuulan, sest see on nii ilus. Hr H küll küsis juba, kas ta kaevab mulle aeda kaevu, sest ilmselgelt on tegemist kaevuhüppamise looga. Tegelikult ei ole. Päris tegelikult on see hoopis lihtsalt üks ... sõltuvust tekitav lugu.

2 comments:

  1. Ma liiguks praeguse ilmaga kõige parema meelega t-särgiga. Et tänaval ühiskondliku arvamuse käest mitte noomida saada, kannan ma tegelikult pikkade var(r)ukatega särki ja selle peal vestikest. Ja siis mõnikord pimedas hiilin oma üle-tee-poodi lühikeses särgis ja olen rahul.

    Kapuuts ja/või vööst alla ulatuv üleriie - ei mingil juhul.

    ReplyDelete