Sunday, November 20, 2016

Miks ma kommentaarid kirjutamata jätsin

Natuke aega tagasi kirjutas Indigoaalane ühel väga põneval teemal. Ta kirjutab muidugi tihtipeale põnevatel teemadel :D, aga seekordne oli haridusest ja haridusteemad erutavad mind väga. Ma pole ainus, nii et kommentaarium oli sama erutav kui postitus ise.

Mul on praegu ajajärk, kus ma ei saa täpselt aru, kuidas ma ennast blogimaastikul positsioneerin, mu enda postituste pikkade vahede järgi on see vist ilmselge :D Aga ka teiste blogide lugemisega on asi kuidagi hootine, nii et vahepeal ei loe ma üldse ja siis kõik korraga järele. Ja see ei tulene ajapuudusest, vaid lihtsalt on nii. No ja seekord sattus nii, et enne Indigo haridusteemat oli just lugenud Ritsiku blogi viimast külalispostitust, mida lugedes ma lihtsalt niiviisi pillisin, et ma ei suutnud isegi kommentaari kirjutada, et ma pillin, sest see tundus nii vähe ja mõttetu ja kõik muu selline. Kogu see hirm ja kurbus ja jõuetus, mis selles loos olemas oli, tuletas meelde kolme aasta tagust olukorda. Lisaks süümepiinu tekitav tänu, et meie perel läks kõik palju lihtsamalt - ei olnud alkoholi, ei olnud narkot, ei olnud tablette ega kiirabiga haiglasse sõitmisi. Samas ka ärritus meditsiini suhtes - kuidas on võimalik, et sellises olukorras laps jäi ilma radikaalsest ravist? Jepp, see põhimõtteliselt sundhospidaliseerimine, mille prl Vaprake üle pidi elama, oli kohutav, aga kokkuvõttes tõi see kasu. Või oli see juhus? Äkki aitas miski muu? Okei, seda ei tea ja ausalt öeldes ei ole vaja vist teadagi.

Igatahes pärast selle postituse lugemist jõudsin siis Indigo juurde, kus vanad sõbrad olid juba kohal ja mõnusalt arutlev vestlus juba käis. Jõudsin minagi oma emotsiooni edasi anda (arvatavasti emotsionaalsemalt, kui ma seda oleksin teinud ilma eelneva löristamiseta) ja siinkohal väike täpsustus - Kaur, ma ei mõelnud otseselt seda, et sina arvad, et õpetajad on ajudeta trollid. See on selline põhimõtteline probleem, mis mind kõige rohkem häirib õptejate endi, aga ka koolijutide juures. Jepp, Eestis on olemas riiklik õppekava, mida üldjoontes peaks järgima. Samas pole riikliku õppekava kõige olulisem osa mitte õpisisu, vaid väljund. Ehk siis just see, mida õpilane kogutud teadmistega peale hakkab. See, kuidas klass õpetaja juhtimisel kooliastme (mitte klassi!) lõpuks selleni jõuab, on iga õpetaja otsus. Kui õpetaja ütleb, et ta peab mingit asja tegema, sest ministeerium nõuab seda, siis see ei ole tõsi. Meil ei ole ühtki õpikut, mis tuleb kaanest kaaneni läbi võtta, pole ühtki töövihikut, milles tuleb kõik ülesanded ära lahendada. Riiklikult kinnitatud õppeavara lihtsalt pole enam olemas, on turumajandus, kus kirjastused müüvad koolidele oma komplekte. Ja neid paganama töövihikuid ei pea igal aastal igale õpilasele tellima.

Kunagi ütles Notsu siinsamas mu enda blogis umbes midagi, et tundub, et meil on kool, kus õpetajat väga toetatakse, igalpool see niiviisi pole. Eks ma sõnastamata kujul teadsin seda ise ka. Lihtsalt ei mõelnud nii sügavalt, et minu jaoks ongi igapäevane normaalsus see, kui mu direktor ja õppealajuhataja kinnitavad, et nad usaldavad minu otsuseid õppeprotsessi juures, sest ma olen professionaal, kes teab, mida ta teeb, kuhu tahab jõuda ja olen võimeline ise oma tee valima. Ja selle nelja aastaga olen ma sellise suhtumisega nii ära harjunud, et vahetevahel läheb mul meelest ära, et kõikjal see nii polegi. Et kõikides koolides ei olegi direktoreid, kes usuvad siiralt, et nende meeskonnas on kõige paremad õpetajad. Meie direktor usub. Ja kui ta kaotab usu, siis tähendab see töölepingu lõppemist. Ka seda on kaks korda juhtunud. Aga neist pole vist viisakas avalikus blogis rääkida :D

Nojah, miks ma seda kõike kommentaariumisse ei kirjutanud? Esiteks tundus see miski, mida ma olen öelnud ja mis ei anna mingit lisandväärtust. Teiseks (palju olulisemaks) põhjuseks oli see, et ma süvenesin ka teistesse kommentaaridesse, k.a sellesse kommentaari, mis viitas SELLELE loole. Ja siis alles pillimine algas. Ja pärast sellist lugu tundus täiesti kohatu rääkida õpetajate hindamisest ja sellest, et nad on professionaalid ja nad suudavad iseseisvalt mõelda ja ... üldse kõigest. Waldorfkool ütleb, et nad ei saa hakkama käitumusliku eripäraga? Süsteem, mis enam-vähem sunni korras saadab 8-aastase lapse, kes ei kohandu, eriinternaatkooli? Selle kõrval on kõik probleemid väikesed.

Ja nii need kommenataarid kirjutamata jäidki.

11 comments:

  1. Huvitav. Kas see on sellest, et on november. Hingedeaeg. Ka mul läheb ja ma võtan kõike praegu väga hinge.
    Ja ka kogu maailm on praegu väga kirglik.
    Aga see on vist hea ?

    ReplyDelete
  2. Minu viimane sissekanne ajaveebis on samuti üliemotsionaalne ja seepärast väga lakooniline. Just nüüd tundub mulle, et kaasaegses riiklikus koolisüsteemis hirmsasti ülitähtsustatakse aineõpet ja tahaplaanile on jäänud kõik see, milleks üldse õpetajaks õpitakse. Üha rohkem vihkan seda viljelevat ja levivat "klienditeenindaja" kontseptsiooni ning mentaliteeti.

    P.S. Eliisabet, jutt pole Sinust.

    ReplyDelete
  3. ma nutsin samuti nende mõlema postituse peale.

    a sellest, mis sa muidu üldisemalt kirjutad - ja sellest, mida too minu tuttav õpetaja räägib (kellel on samuti vedanud hea õhkkonnaga kooliga), paistabki, et jube palju loeb kooli enda juhtimine.

    ReplyDelete
    Replies
    1. (võta või need waldorfikadki: Tallinna omast olen mujaltki imelikke lugusid kuulnud, Tartu omast räägitakse enamjaolt ainult head. nii et "ametlik" metoodika või pedagoogika ei määra üldse nii palju kui see, kes seal koolis õieti töötavad.)

      Delete
    2. Mhmhm, mul tõesti igapäevaselt ei ole meeles, et meie kool on tegelikult nii mitmeski mõttes eristaatuses, millega kaasnevad mõningased hüved. Pluss tõesti hästi õnnestunud direktorivalik, kes esimesed kolm aastat tegeles väga intensiivselt oma meeskonna kujundamisega.

      Delete
  4. Eh, aitäh :)

    Haridusest. Selgeks on saanud see, et inimeste kogemused on väga erinevad. Seetõttu võime me lõputult jaurata kokkuleppele jõudmata. Minu jaoks on üllatus, et kõik inimesed ei teagi Tallinna haridus-oiukorda, ja veel rohkem olen ma üllatunud selle üle, kui vähe tean ma ise ülejäänud Eestist.

    Mina näen Tallinna mammutkoole, mida juhivad endised Haridusameti ametnikud ja mille kohta on Perekoolis pidevalt üleval aktiivsed lõimed ("mis seal 21. koolis siis nii pekkis on?"). Samas on personaliga hästi ning õpetajad on kõvasti paremad kui metoodika ja õpikud, millega nad töötama peavad.

    ReplyDelete
  5. Õpetaja osast õpetamise kujundamisel, ehk õpikutest ja metoodikast:

    Tore, kui ta viitsib ja jaksab teha asju nii, nagu ta ise paremaks peab. Aga mu arust on täiesti normaalne ka see, kui inimene kasutab tööandja poolt antud vahendeid ja võimalusi. Selleks need ju on, et õpetaja tööd kergemaks teha. Seega ei saa ka taunida, kui õpetatakse kooli antud õpiku ja muude vahendite järgi. Ning õpikut ei vali ju õpetaja. Lisamaterjale võib ta hankida, aga see on juba ekstra töö.

    Õppekavad ja kontroll:
    Mismõttes ei ole õppekavu!!!
    Minu laste kooli põhikooli õppekava, palun, on siin:
    http://21k.ee/wp-content/uploads/2010/08/Tallinna-21.-Kooli-p%C3%B5hikooli-%C3%B5ppekava-2015.pdf
    461 lehekülge.
    Ette on antud nii õpetuse sisu kui tulemused (ning mitte kooliastmete, vaid ikka klasside kaupa), kasutatav materjal (st õpikud) ja no üldse üsna kõik. Ja no kui kool ütleb käskkirjaga, et õpik on vot see ja töövihik too, siis.. no siis nii ongi.

    (Lugesin seda õppekava arvutiõppe poolt ja tahaks nüüd korraga nii nutta kui vihast ulguda. Mul kõik kolm last, ka kuuene, programmeerivad.. ja üldse... aga no *** külll!!!)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Muidugi võib kasutada õpikuid. Kui see meeldib. Samamoodi võib teha detailseid kooliõppekavu ja neid järgida. Lihtsalt väide, et seda keegi kuskil ministeeriumis nõuab, ei vasta tõele. See on direktori ja õppealajuhataja soov. Omaette küsimus on kontroll - kas tõesti keegi kuskil käib tunde vaatamas ja võrdleb siis, kas reaalsus ja töökava lähevad kokku?

      Minu jaoks jääb arusaamatuks, miks inimesed ei soovi kasutada vabadust, mida neile võimaldatakse. Eks meilgi oli alguses sisseelamist, nt pidid õpilased ostma meeletute summade eest töövihikuid (gümnaasiumis peab ju ise maksma), see paneb õpetaja nii kinni - sa pead selle paganama töövihiku läbi võtma, sest õpilased on selle eest päris raha välja käinud. Kuigi tegelikult on õpetaja ja klassiga sobivaid ülesandeid minu ainevaldkonnas tihtipeale napilt kolmandik töövihikust.

      Delete
    2. Ahh! Tundub, et sinu jaoks on vahe, kas käsulauad tulevad kaugelt või lähedalt. Ma ei ole kunagi ei väitnud ega mõelnud, et ministeerium (või haridusamet) palju ette kirjutaks, vaid ikka oma kooli juhtkond on see regulaator. See 461 lk detailset õppekava on kõik kohapeal, koolis, kokku kirjutatud. Kui sellest võiks lõdvalt mööda minna ja õpetada teiste õpikute moodi või mingil muul meetodil - siis miks see siis olemas on?

      Ma sirvisin teiste koolide õppekavu ka ja need on üsna sarnased. Ära on toodud nii aine põhiõpik kui lisamaterjalid. Vaatasin arvutiõpetust kui enda eriala - detailsus on "õpilane peab oskama luuletust illustreerida" (ma ei tea, mismoodi see on arvutõpetus), "joonte, ristkülikute, ringide ja
      teiste objektide joonistamine, nende piirjoonte stiili valik, täitmine värviga", "tõsteklahvi (shift) kasutamine suurtähe trükkimis eks ja märgistamiseks" jne.

      Sama hästi võiks keeleõppe ainekavas ükshaaval üles lugeda kõik häälikud, mida tunnis käsitlema peaks.

      Kui kooli juhtkond õpetajaid usaldaks, siis milleks sellised paberid?

      Võimalik, et sinu hüpotees - õpetajal on õpetamises valikuvabadus - päris-elus kehtib. Aga pabereid lugedes tundub täpselt vastupidi. Et iga teie liigutus on reguleeritud millimeetri täpsusega.

      Delete
    3. No minu jaoks on üsna arusaamatu, miks kooli juhtkond niiviisi õpetajale detailselt ette kirjutab, mida ta tegema peab. Ja miks õpetaja arvab, et nii peabki tegema. See on natuke nagu see, et vanaema ütleb tüdrukust lapselapsele, et tüdrukud mängivad nukkudega ja teevad süüa. Ja siis tüdrukud usuvad, et nii ongi ja mängivadki nukkudega ja teevad süüa, sest "nii ju peab tegema". Et kui oleks seadus, et tüdrukud peavad nukkudega mängima, siis ma saaks veel aru, miks nad mängivad, aga kui lihtsalt vanaema ütleb...

      Muidu see küsimus "Kui kooli juhtkond õpetajaid usaldaks, siis milleks sellised paberid?" ongi ju see põhiline küsimus. Ma igaks juhuks kontrollisin oma kooli dokumendid ka üle, et äkki mu direktor lihtsalt ei nõua kooli õppekavas kirja pandu järgimist, aga reaalselt meil pole sellist asja. Tähendab, õppekava muidugi on, aga selles pole kirjas, mida ma tunnis tegema pean või millist materjali kasutama. Miks koolides selliste materjalide koostamisega oma aega veedetakse, ma tõesti ei tea :D

      Delete
    4. Ma, khm, olen varsti juba aastakese riigiametis ja näen kogu aeg ja hästi lähedalt, kuidas sellised paberid sünnivad. Ma tegelikult kirjutan siin vist vaid kibestumisest ja kadedusest, et kuidas saab teil olla kool, kus asjad käivad normaalselt, mitte nii, nagu meil pealinnas :)

      Koolide sisekliimat ma tegelikult ei tea ja võib-olla on ka meil kõik hirmus hästi, lihtsalt välja paistab imelik.

      Delete