Kas asjad siis teevad mind õnnelikuks?

Kui me suve alguses Hiiumaal käisime, mängisime "Tõde või tegu". Mina läksin mängu pärast seda, kui ülejäänud pühalikult lubasid, et mängime viisakalt. Korra varem olen seda mängu õpilastega mänginud, tookord oli põhikooliealiste seltskond ja esimene küsimus mulle oli: "Õpetaja, kas te olete oma meest petnud?" Pärast seda olen ma ettevaatlik olnud.

Aga seekordne mäng oli hästi tore, küsimused olid äärmiselt huvitavad. Üks, mis mind siiani mõtlema paneb, oli küsimus selle kohta, milline raha eest saadud ASI (enda ostetud või kingitud) on mind kõige õnnelikumaks teinud. Ma pidin tükk aega mõtlema ja ega ma kohe õiget otsa kätte ei saanudki. Suve jooksul on siit-sealt inimestelt sedasama küsimust küsinud. Ja mulle näib, et kõik on korraks tundnud seda tunnet, et mitte midagi ei oska välja tuua. Mis on tegelikult ju hästi veider. Me ju ostame väga palju asju.

Ühelt poolt äkki tõesti on suurem osa sellest, mida me ostame, suvaline träni. Miski, mis ainult tundub oluline sel hetkel, aga pärast kodus ongi ... suvaline träni. Teiselt poolt olen hakanud mõtlema, kas meile äkki pole liiga palju sisendatud mõtteviisi, et ainult elamused on need, mis tõeliselt loevad. Et asjad on mõeldud neile, kes on stressis ega oska muudmoodi oma tuju tõsta, kui mõttetult koju vedada asju, mida tegelikult vaja pole. Et lahedad inimesed vastavad küsimusele, mis on parim, mida oled raha eest saanud, midagi stiilis langevarjuhüpe või palverännak või annetus koerte varjupaigale.

Pärast paari kuud olen ma meelde tuletanud päris palju ASJU, mille omamise üle ma olen (olnud) väga õnnelik. Esimene selge mälestus on sellest, kui mu õde tõi mulle Saksamaalt mu esimese barbi-laadse toote. Tavaline takkusjuukseline ainult trikood kandev pikajalgne pehmest plastmassist übernaine, aga ma olin täiesti sillas. Ma olin siis seitse aastat vana ja barbie oli midagi, millest ma isegi unistada ei julgenud. Neid müüdi valuutapoodides, kuhu meil asja ei olnud. Ja siis selline õnn.

Siis mäletan oma esimesi altlaienevaid velveteid, punast värvi. Ostsin need oma esimese palga eest, kui olin kolmteist. Kandsin neid truult järgmised neli aastat, kuni need kummalisel kombel mulle lühikeseks jäid ja ma need edasi kinkisin. Need olid superilusad püksid ja ma olin väga ilus, kui neid kandsin.

Siis vahepeal on mingi auk, millest mul ei meenu midagi, mis oleks mind erakordselt õnnelikuks teinud. Teismeliste värk vist. Igatahes olin ma väga-väga õnnelik, kui õppelaenu eest oma korterisse laminaatparketi ostsin. Oranži värvi. Sellega oli mingi hullem jama, sest seda värvi parketti pidi kuskilt tellima ja see tuli niiiii kaua aega. Aga kui põrand lõpuks laminaadi all oli, vaatasin ja katsusin seda heldimusega.

Hr H on teinud mulle mitu äärmiselt toredat kingitust. Minu esimene mälupulk (ajal, mil flopid olid veel aktuaalsed), mp3-mängija, millele oli peale pandud hästi palju mulle meeldivat muusikat (kujutan ette, kuidas härra öökis seda jõledat indie´t otsides ja leides), fotokas (mis muuseas oligi esimene asi, mille välja ütlesin toda mängu mängides).

Hästi õnnelik oli ka siis, kui Ruudile tema esimese talvekostüümi ostsin. See oli lihtsalt nii tore, panin komplekti kodus diivanile ja vaatasin ja silitasin imetlusega. Võibolla sellepärast ma praegugi suhtun Ruudi õueriiete valimisse teatava fanaatilisusega.

Aga kõige ilusam asi, mille olen raha eest saanud, on ikkagi mu abielusõrmus. Esiteks on see tõesti ilus sõrmus, kuidagi mulle nii sobilik. Ja teiseks meeldib mulle, et selle tegi Mihkel just minu jaoks. Et see pole poest ostetud või võõra ehtekunstniku tehtud. Vaid ikkagi keegi, kes teab mind ja tegi just mulle minu sõrmuse. Nojah, Mihkli tehtud surma vägiste kaelakee üle olen ma ka jätkuvalt väga õnnelik.

Tegelikult on õnnelikuks tegevaid asju mul veel ja veel. Kas või mu uued varbavahed, mida olen terve suve igapäevaselt kandnud. Iga kord on tore neid jälle jalga panna. Või mu imeilusad läätsed, mis muudavad mind prl Vaprakese sõnul Legolase-sarnaseks :D Kõik mu Harry Potterid. Mõistliku hinnaga head sandaalid Ruudile. Mu rohelised viisakad kottpüksid. Uus seljakott hr H-le. Klaasist salatikauss. Jne jne.

Huvitav, kas minu õnn ongi selline pisike ja piiratud, kui ma tõepoolest armastan neid asju, mida olen ostnud või mis mulle on kingitud. Ma ise kaldun arvama, et asi on ikka õiges tundes, nagu SG ütles.