Kuidas me kontserdielamuse asemel nalja saime

Mul on väga hea meel, et mu isa võttis mind kaasa Balti ketti. Tol hetkel, kui see parajasti toimus, mul nii hea meel ei olnud, sest ma pidin ühel võõral naisel käest kinni hoidma ja minu poolest oleks võinud see kett ka selles kohas katkeda. Aga praegu vaatan ma uhkusega mustvalget pilti, kus mul on jalas ruudulised püksid ja peas täpiline rätik. Ma olen alati moeguru olnud. Mida aastad edasi, seda suurem armastus mul on kodumaa vastu. Mul on endalgi mõnikord imelik, sest vabalt võib juhtuda, et mul tõusevad pisarad silma, kui ma mõtlen meie kodumaa peale. Näiteks kui ma olen Ruudile meie maa ajaloost rääkinud. 

Seega pole üllatav, et nädalavahetusel käisime Balti keti aastapäevale pühendatud kontserdil. Kogu meie grande famiilia oli kohal lootuses kogeda suurt ja võimast kodumaa-armastust. Või siis lihtsalt saada kontserdielamust. Tegelikult saime...

... kõvasti nalja. Esiteks prl Lumivalgekese arvelt, kes suutis kaks jäätist niiviisi ära süüa, et me peaaegu ei näinud, kuhu ta need pani. Teiseks Lukase üle, kes seisis meie ees ja tekitas sellega paratamatult hulga lodevuspagulase nalju. Tegelikult ka potentsiaalse arutluskoha, sest meil oli seltskonnas inimene, kes oli väga pahane teatud väljaütlemise peale, ja inimene, kes leidis, et Lukasel oli õigus. Aga kuna me olime pidumeeolus, siis vaidlema ei hakanud. Ma ei oska siiani seisukohta võtta. Lodevuspagulane on ka minu meelest liiga negatiivse hinnanguga sõna. Mugavuspagulane on natuke parem. Kuigi see hinnanguline pool on samamoodi küsitava väärtusega. Ses mõttes, et kokkuvõttes on see lihtsalt inimese valik, kas ta teeb üht või teist. Ühe jaoks kaalub kodumaa emotsionaalne pool välismaal saadava majandusliku poole üles, teise jaoks ei kaalu. Nagunii on meil neid mugavusjääjaid enamuses. Kolmandaks sai paratamatult (tunnistan häbiga) kohatuid nalju visatud meie presidendi pihta. Tegelikult oli mul Toomas Hendrikust natuke kahju ka. 

Mida me samal ajal ei saanud, oli pühalik tunne isamaalisi kõnesid kuuldes, sest meie paknemispaigal oruveerel lihtsalt polnud sõnagi kuulda. Välja arvatud "Elagu Eesti!" Samal põhjusel ei saanud me ka kontserdielamust, sest kummalisel kombel polnud ka muusikat oruveerel hästi kuulda. Samal ajal olime päeva jooksul kõik oma erinevates elukohtades kuulnud, kuidas koorid harjutasid "Ärgake Baltimaad". Heli liikumine vabas õhus on tõeliselt müstiline nähtus. 

Nii kokkuvõttes oli kontsert suhteliselt suvaline meie jaoks. Millest on tegelikult väga kahju.