Demütologiseeritud Juhan Liiv

Ma olen üle poole oma elust Juhan Liivi armastanud. Kusjuures armastus algas juba enne seda, kui ma üldse Liivi luule või tema elulooga tuttavaks sain, see juhtus pärast "Kasuema" raamatu lugemist. Mäletate seda lugu, kui Kadri klassile andis kirjandustundi asendusõpetaja, kes alustas tundi sellega, et palus tule ära kustutada? Ja siis luges "Lumehelbekest"? No vot, minule mõjus juba selle tunni kirjeldus nii tugevalt, et hakkasin Juhan Liivi armastama.

Edasine elu on seda armastust ainult kasvatanud. Liiv on üks mu lemmikteemasid kirjanduse programmis, sest minu meelest on tema luuletused nii fantastilised. Ja piinatud geeniuse motiiv on mulle ka meeldinud, eriti pärast filmi "Beautiful Mind".

Nõnda võtsin ülima heameelega vastu isa kutse minna vaatama Alatskivile lavastust "Kus sa oled, Juhan Liiv?".

Enne algust umbses rehetares küsisin emalt: "Mis sa arvad, kas on kurb?" Ema arvas, et kindlasti. Huvitav on see, et esimese kümne minuti jooksul naersin ma nii palju ja nii südamest, nagu ma pole ammu ühegi etenduse või filmi üle naernud. Ma pidin lõpuks rusikat hammustama, sest naljakas koht sai mööda, aga kuna nali oli nii hea olnud, ei suutnud ma rahuneda. Minust kaks rida tagapool istuval Contral oli sama mure, aga tema ei hammustanud rusikat, vaid naeris rõõmsalt.

Lugu jätkus lõbusas tempos - Juhani sobimatus isaga, kes ei talunud seda, et jälle üks poiss, keda sööda ja koolita ja kellest lõpuks saab luuletaja; Juhani armulugu noorukese Liisiga; aga ka lähenev vaimuhaigus, kihk asuda Poola poole teele, helin, mis läheb järjest valjemaks, raha, mida polnud, ja inimesed, kes ei saanud aru, et luuletaja ei vajagi raha. Teiseks vaatuseks, kui väljas, ja sellega seoses ka rehetares, läheb järjest pimedamaks, muutub ka lugu järjest tasasemaks ja nukramaks.

Kokkuvõttes mulle meeldis. Isegi väga. Mis sellest, et polnud üldsegi nii kurb, nagu üks Liivi-teemaline asi võiks olla. Aarne Soro mängis Juhani nii mõnusalt inimlikuks, ilma suure paatose või traagikata. Kusjuures
pärast seda, kui Soro mängis olude sunnil Vanaema Weatherwaxi, on ta mulle igas rollis väga meeldinud.

Oli üks ilus ja kurb lugu meie oma geeniusest, kes andis oma saapad ja kuue Eestimaa eest. Ja minu jaoks, kes ma olen Liivi aastaid enda jaoks järjest enam müütiliseks kangelaseks pidanud, lugu inimesest, kes selle müüdi taga elas.

Arvustus Postimehest