Teejuht Viljandi külastajale

Ritsik küsis kohviku-postituse kommentaariumis, mida võiks peale kohvitamise veel Viljandis teha. Ausalt öeldes pani see küsimus mind pikalt mõtlema, sest ma olen Viljandiga nii ära harjunud, et ei oskagi otseselt midagi välja tuua. Nüüd on mul olnud aega natuke koguda ennast ja püüan oma mõtted ritta seada.

Viljandisse saabumine
Kui vähegi võimalik, siis tasub läheneda autoga ja Tartu poolt. Ma olen ise iga kord vaimustuses, kui ma seda teen, vaade on võrratu! Ja seda igal ajahetkel - suvel, sügisel, talvel, kevadel, hommikul, öösel. Iga kord erinev, kuid hingematvalt kaunis ikkagi. Kui Ruudiga kinost tulime, siis kuulasime parajasti Harry Pottery "Phoenix song"´i ja see kokku oli väga ülev hetk.

Linnaminek
Kel närvi jagub, võiks läheneda linnale Kõrgemäe tänava kaudu. Võibolla talvel olen selle soovitusega ettevaatlik, aga muul ajal kindlasti. Mulle tundub alati natuke võimatu sealt üles sõita. Ükskord libedaga pidi mu isa tagurpidi alla tagasi sõitma, sest auto ei vedanud üles välja. Kes siiski ülesmineku jaoks liiga alalhoidlik on, võiks vähemalt alla sõita.

Jalutuspaigad
Auto tasub rahulikult kuskile parklasse maha jätta, Viljandis on tasuta parkimine. Sellega seoses ei pruugi saada kohta igasse parklasse, aga üldiselt ei ole probleemi. Lähtuvalt minu pakutud plaanist on mõistlik sõita Vabaduse platsi parkima.

Sealt saab kohe mõnusasti jalutada Jaani kiriku juurde. Vastava huvi korral saab ka sisse lipsata, kuigi mulle ei meenu sealt ühtki korralikku vaatamisväärsust. Kui Ruudi oli noorem, siis me ikka käisime niisama vaatamas, ta oli suur kirikusõber. Reedeti on keskpäevapalvused. Kui vähegi aega on, siis tasub astuda sisse ajal, mil võib kuulda orelit mängimas. Jaani kiriku organist Kalev on uskumatu tegelane. Varem kui rohkem kirikus käisin, oli mul väga raske kuulata teiste organistide igavat mängu, sest Kalevis on midagi vembukat. See, et ta siiani elus on, on mu meelest müstika. Temaga palju huvitavaid mälestusi. Ma arvan, et ta oli esimene inimene Viljandis, kes pani paari samast soost inimesed. Minu ja mu sõbranna nimelt.

Edasi tasub jalutada lossimägedesse. Möödudes saab vaadata Pärimusmuusika Aita, aga kui seal parajasti ühtki üritust ei toimu, ei oska ma midagi soovitada, mida seal teha.
Lossikatega on nii, et kõige ilusam vaade on esimese Kirsimäe lõpus. Seal saab natuke mäest alla astangule istuma minna. Ma igaks juhuks soovitan enne istumist nuusutada, sest vähemalt varem oli see ka salapissijate lemmikkoht. Kui lõhna ei ole, siis on see super koht. Järv on sealt vaadates nagu Doonau. Siis tuleb muidugi ülejäänud lossiosa üle vaadata, nt otsida üles ristiga kivi Kaevamäele siseneval teel. Ja üle rippsilla tuleb muidugi ka kõndida ja püüda aimata, kui sügava oru kohal ta ripub. Näiteks kasutada teadmist, et vabalangemise kiirus on 9,8 ja siis näiteks püüda hinnata, kui kiiresti allasüliatud tatt kohale jõuab. Me Ruudiga viimati proovisime.

Siit edasi on kaks varianti - arhitektuurihuvilised võiksid lahkuda lossikatest rippsilla kaudu, et jõuda uue laululava ja gümnaasiumihooneni. Kool on seest kõvasti ägedam, aga sinna niisama kolama ei lasta. Kui juhtub olema mõni tuttav koolitöötaja, siis tasub temaga koos see põige ära teha, sest ma olen isegi siiani vahel üllatunud, kui lahe õhkkond seal on.

Kes arhitektuurist ei huvitu, võiks lossikatest lahkuda esimese Kirsimäe ja Varese silla kaudu, et jõuda otse vanalinna. Aga enne veel on kohe Jaani kiriku taga Kondase keskus. Sinna tasub ka sisse astuda, nii püsi- kui ka liikuvaid näitusi vaadata. Muuseas, võimalik on osta kolmikpilet Kondase keskuse, Viljandi muuseumi ja veetorni vaatamiseks. Pärast Kondast tasubki suund võtta kesklinna poole. Vahepeal võib sisse põigata ka Munga tänavale, sest see on selline mõnus munakivine tänav koos lahedate hoovide ja ringilippavate lastega. Siis aga hoogsalt Viljandi muuseumisse põtra vaatama (sedasama, kes Eesti Laulul käis). Ordulinnuse makett paelub mind ka iga kord, kui seal käime. Ruudi on suur muusemisõber :D Minu arust annab muuseum päris korraliku ülevaate olnust. Pärast seda aga kindlasti veetorni (mis asub kohe muuseumi juures) vaadet vaatama.

Pärast kultuuriprogrammi võib korra maha istuda pissiva poisiga purskkaevu (tegelikult küll kalaga poiss) juures, mis on ka sealsamas. Selle kohaga on mu meeldejäävaim elamus see, kui ükskord öösel istusime seal ja jõime õlut. See oli siis, kui ma veel alkoholi vabal ajal tarbisin ja avalikus kohas seda teha ei tohtinud. Ja nagu kiuste lähenesid meile politseinikud. Panime pudelid põlvede vahele ja vestlesime nendega. Kahjuks liiga pikalt, nii et mu kadunud sõbra põlved läksid nõrgaks ja pudel kukkus tuhandeks killuks otse politseinike jalge ette. Praegu aga võib seal kosutuseks õlut võtta küll.

Edasi on kaks võimalust ja ma ausalt ei oska öelda, kumb parem on. Mõlemad viivad lõpuks järve äärde. Üks variant on läheneda paremalt ja jalutada mööda Lutsu tänavat, kus on väga ilusad majad, nt üks väheseid juugendstiilis maju Viljandis. Ja sealt siis edasi minnes jõuda tänavale, mis viib alla järveäärsele jalutusteele, kus võib näha, et viljandlased on ka suured tervisespordisõbrad. Mäest alla tee on jällegi väga ilus. Teine variant on valida vasak pool. Siis saab täpsemalt vaadata raekoda ja raekojaesist parki, Maramaa kuju raekoja kõrval ning minna alla trepimäest. Sealt alla minnes soovitan mõelda, et Viljandis korraldatakse igal aastal jooksuvõistlus, kus sealt täie hooga üles joostakse. Minu jaoks on see puhas müstika. Kord kehalise kasvatuse tunnis pidime sedasama harjutama. Tuleb tunnistada, et meie sõbrannaga ronisime üles ja jäime siis põõsasse piknikku pidama. Rohkem ei tahtnud.

Järve ääres saab soovi korral ujuda. Soovitan kindlasti minna basseinide juurde, sest muud kohad on neid paganama vesikasve nii täis, et ujuda ei saa. Lapsed on kindlasti vaimustuses mänguväljakust, mis on tõesti suur ja tore. Suured inimesed saavad samal ajal treenida täiskasvanute vahenditega või siis Bangalos aega veeta. Selles viimases ei ole ma küll päris kindel, sest ma pole aru saanud, mis tingimustel see koht praegu avatud on.

Ja nüüd saabki hakata valima söögikohta.

Hiljem võib sisse astuda kirbuturu põhimõttel töötavatesse poodidesse (Leiukas Tartu tänaval või Sahtlid, millest üks asub kaubamaja hoovis ja teine kaubamaja parkimisplatsits otse üle minnes Kaalu tänaval), kust võib väga lahedaid riideid (aga ka muud vajalikku kraami) leida.

Ma kahtlustan, et rohkem ei jõuagi. Ja ega mul rohkem midagi otseselt pähe ei tulegi. Kellel tuleb, palun ära märkida :) Hea meelega muljetaks ka Viljandi majutuskohtadest, aga ilmselgetel põhjustel pole mul eriti palju kogemusi. Ainult Aasa külalistemajaga on ja see oli küll tore.