Veeretan siis vaikselt mõtet sellest, et võiks sügisest ikkagi mingisuguse treeninggrupiga liituda. Ma olen seda oma elus varem ka proovinud, aga midagi püsivat pole leidnud. Samamoodi pole ma elus kunagi tundnud treeningujärgset energiapuhangut. Olen mõelnud, et äkki minu organism ei toodagi füüsilise pingutuse peale serotoniini. Või on asi ikka selles, et ma pole leidnud endale õiget spordiala. Sellega seoses olen tänaseks kõrvale heitnud plaani ühineda aeroobikatrupiga. Pump mulle täitsa meeldis, aga seda heaolutunnet ma ikkagi ei saanud. Ainus hea osa oli see, et ma suutsin end veenda tegema midagi, mida ma esimese valikuna ei teeks. Aga täpselt sama tunne on ka siis, kui ma toad ära koristan. Viimase eeliseks on fakt, et erinevalt trennis käimisest saavad nõnda ka toad korda.
Mõtlesin siis, et võiks katsetada joogat. Et ihule ja hingele korraga. Septembrist algavad algajate treeningud ka, nii et plaanil on potentsiaali! Samas vaatasin hindu ja mõtlesin, kas ma ikka tahan :) Ma saan aru, et kõrge hind peaks mind motiveerima kohal käima - ei taha ju raha tuulde lasta, kui juba raha olen välja käinud. Kahjuks toimib see minu puhul vastupidi ehk ma jätan raha üldse välja käimata. Samas oma tervise eest hoolitsemine peaks olema prioriteet ja ega need summad nüüd nii üüratud ka pole.
Mõtleb veel selle plaani peale. See on minu kohta juba üsna sportlik tegevus.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Oi, siis on küll väga sobimatud trennid olnud, kui sa treeningujärgset energiapuhangut pole tundnud. Äkki mingid rahulikumad asjad sobivad sulle- bodybalance, pilates vms?
ReplyDeleteMinu soovitused oleks mõelda kahes suunas. 1 - mingi väljas tehtav sport, suusatrenn näiteks. 2 - võitluskunst. Gruppides on alati naisterahvaid ka ja nad on sama fännilt asja kallal kui mehed; ja kui ala meeldib, siis lähed trenni himu ja rõõmuga. Alasid on erinevaid, capoeirast poksini. Näiteks käisin ma wing tsun-is, mida promoti just naiste võitluskunstna. (Ja see oli ikka päris asi, mitte lisame-aeroobikale-jalaga-vehkimise laadne toode.) Nii et ära piparda ja proovi mõni aikido või shotokani või tai chi võitluslikuma poole trenn ära, kõik grupid võtavad sügisel algajaid trenniks-kaheks vaatama või proovima.
ReplyDeleteJoogas olen ma konkreetselt magama jäänud. Aeroobikat pole proovinud.
Mulle näiteks üleni meeldis pilates. Kohe pärast esimest trenni tundsin, et olen sellest üha parem ilusam tervem inimene.
ReplyDeleteOdavam ja rõõmsam variant, võrreldes spordiklubidega, on hakata tegema tempokaid jalutuskäike koduümbrusse. Paraja pikkusega teekond välja valida, hea muss või audioraamat või sõbranje kaasa ja ongi. Mul on tavaliselt fotokas ka siis juba ühtlasi.
Ja mina mõtlesin, et ma olen ainus! Ei mingit serotoniini või muud ainet, mis tekitaks tunde, et vohhhhh see on õige asi. Kehas vallandub vaid aine nimega piin.
ReplyDeleteMinu seni kõige lemmikumaks trenniks on olnud spinning (ratta seljas nühkimine). Valisin selle, et siis ei pea väga hullult rassima ja saab sadulas istuda ja ei pea tantsima. Selline oli loogika igatahes. Sattusin väga hea treeneri peale ja tema suutis sellest trennist väga mõnusa ürituse teha. Aga teised treenerid seevastu üldse mitte. Aga ühe toreda treeneri juures korra nädalas tunnis käia - 65 eurot kuus see väärt ei ole (umbes sellised on meie spordiklubide hinnad Tallinnas, mis on muidugi pornograafiline).
Olen teinud BodyCombatit ka prooviks - liiga raske ja jõle piinlik on suures saalis valele poole ajama panna, kui kõigil teisel sammud ammu selged ja minul mitte. Seal on sarnaselt aeroobikaga omajagu kombinatsioone. Et minul koordinatsioon täielikult puudub, ei tuleks ka aeroobika kõne allagi.
BodyBalance - proovitud. Ei ole minust nähtamatute energiapallide käe vahel veeretajat. Naerma ajas, füüsilist pingutust kui sellist ei pakkunud. Kuna ma olen ka nagu puunukk ja ei paindu, tekitasid igasugused painutused ja venitused seda enam trotsi, et kõik teised trennilised võiks suurema vaevata nii kenasti kokku pakkida, et mahutaks sokisahtlisse ära, aga mina...nojah...
Lisaks kõigele ei meeldi mulle ka veel absoluutselt võõrad inimesed ja nendega koos duši all käimine. No ei meeldi! Tahan oma kodus pesta ja paljas olla.
Kõike eelnevat arvestades käin ma paar korda aastas jooksmas. Omas tempos, oma kodu lähedal, pesen end oma kodus oma duši all. Ma ei pea mitte kuhugi ekstra minema, et trenni teha. Ma ei pea kuskilt tagasi tulema, et koju jõuda. Mis aga kõige olulisem - ma ei pea kellelegi maksma, et nahk higiseks saada.
Vot siuksed lood. Suusatama ajada pole mind võimalik ka relva ähvardusel.
"jõle piinlik on suures saalis valele poole ajama panna"
DeleteSelle lause peale meenub mulle see, kuidas ma sattusin stepaeroobika tundi. Ma tõesti ei tea enam, millesse ma peaaegu ära surin - oli see füüsiline kurnatus (seal käis ikka tõsine andmine, ma arvan, et minu pulss oli 200+ stabiilselt) või alaväärsus, sest pool aega ei saanud ma üldse aru, mis toimub, ja teise poole koperdasin pidevalt teistele otsa :D
Kristallkuulile lihtsalt info mõttes. Suusatrenn ei ole suusatamine. Suusatada võib igaüks ise. Suusatrenn on suusa-harjutuste tegemine. Seisab oktoobrikuu õhtul grupp inimesi Pirita metsas, ühel jalal, ja vehid kätega edasi-tagasi. Vihma sajab, igal pool on muda, on jõle külm, teised inimesed jooksevad mööda ja itsitavad. Ja sul endal on kõigest ümbritsevast suva ja on nii hea, nii hea!!! Sest, noh, saab ühel jalal seistes kätega edasi-tagasi vehkida :)
ReplyDeleteMul on nii hea meel, et te soovitusi ja kogemusi jagate, mu spordimõtted intensiivistusid vähemalt kaks korda :D Plaan midagi tegema hakata võtab järjest selgemeid piirjooni.
ReplyDelete