Kultuuri sündmus Peeter Ojaga

"Peeter Oja etendust nimetab kultuurisündmuseks vist tõesti ainult inimene, kes sõna kultuurisündmus kokku kirjutada ei oska."

Ma loodan, et Marina ei pahanda, et tema blogi kommentaariumist selle märkuse näppasin. See võtab kuidagi väga kenasti kokku suhtumise, mida tundsin ise, kui mainis kuskil seltskonnas, et läheme vaatama Peeter Oja monoetenedust "Kui loll võib inimene olla".

Õigluse mõttes märgin ära, et minu sugulased küll midagi ei öelnud. Nad olid lihtsalt vait ja hakkasid rääkima supersoojast suvest või varsti algavast koolist :D Aga nii mõnedki teised tundsid kohe vajadust hakata jagama oma vastumeelsust Peeter Oja suhtes. Või üldse selliste ürituste suhtes. Mille peale tekkis mul iga kord tahtmine hakata seletama, et ma ikka käin päris teatris ka ja kuulan päris head muusikat ja loen päris häid raamatuid. Et lihtsalt kogemuse mõttes võiks ju minna ja et mulle ka tegelt see Oja nii väga ei meeldi ja ... Aga panin iga kord suu klõpsti kinni, sest mõtlesin, et ma võin ju ometi minna oma raha eest (ok, tegelt hr H raha eest) vaatama Peeter Oja, ilma et ma ennast õigustaksin. 

Rahvast oli kohale tulnud hordide kaupa. Kuna me jäime minekuga hilja peale, oli meil auto kaasas. Kohale jõudes hakkasin muretsema, et peame auto saali kaasa võtma, sest kogu kesklinn oli täis pargitud. Õnneks teab hr H ka nurgataguseid kohti, nii et pääsesime vaevast autoga läbi klaasuste sõita. 

Saal oli ka rahvast ääreni täis, nii et mul tekkis isegi natuke hirm, mis siis saaks, kui mul tekib vajadus välja minna (nii suure rahvahulga kohta oli vent kahtlaselt hale. Või vähemalt minu jaoks oli juba saali astudes umbne olla). Õnneks kestis etendus ainult tund ja viisteist minutit, nii et ära ei minestanud ei mina ega keegi teine. 

Kui ma etendust vaatama hakkasin, mõtlesin, kui raske võib ikka niiviisi olla üksi tervet saali naerutada. Kui ma olin etenduse ära vaadanud ja sain aru, et see kestis alla pooleteise tunni, mõtlesin, wtf, ma teen igapäevaselt sedasama, ainult minu naljad on iga kord uued. 

Et siis naerda väga ei saanud, millest mul oli väga kahju, sest mulle tegelikult täitsa meeldivad sellised lihtsad naljad, mida ühelt suviselt standupilt oleks ju võinud oodata. Näiteks olen ma palju naernud "Rahva omakaitset" kuulates. Lootsin midagi sellesarnast, aga mu meelest Oja natuke alahindas publikut ja püüdis visata eriti selget nalja. Ainult et mind näiteks ei aja naerma naljad Urve Palo üle. Kohati oli tunda, et sellest loost võiks üks hea nali tulla, aga lõpp keeras jälle liiga ilmseks ära, nii et muiata sai, aga naerda otseselt mitte. 

Asja võtab kokku hr H arvamus, mille ta laia haigutuse saatel etenduse lõpus ütles: "Nüüd on nähtud, aga rohkem sellist asja vaatama ei viitsi tulla." Nii et kui keegi teine minu seltkonnas kunagi tulevikus paljastab, et ta läheb Peeter Oja vaatama, saan üleolevalt teatada: "MINA küll ei viitsiks midagi sellist vaatama minna."

Tegelikult ma muidugi ei ütleks nii. Minu meelest oleks see kohatu snobism.