My first Jamie

Kui inimene on ikkagi endale kaaluka kokaraamatu ostnud, siis peaks ta seda tõepoolest kasutama. Nii ärkasin ma täna hommikul paistes ja pahurana (meil on magamistoas jätkuvalt 33 kraadi, mis on võrreldes meie talvise 14 VÄGA suur vahe, magada on muuseas talvel parem. Ülestõusmisest siinkohal ei räägi.) üles ja otsustasin kohe härjal sarvist haarata.

Külmkapist avastasin enda üllatuseks paki šašlõkki. Ei kujuta ette, mis romantilised grilliplaanid hr H peas olid seda ostes, sest näen teda üldjoontes öösel kella ühe ja viie vahel, muul ajal on ta "asju ajamas". Ja siis kui ma teda näen, on ta surnud, sest tal on nii palav. Nii et romantilise grilli toimumise hetke ei suuda ma välja mõelda. Võibolla tõigi ta šašlõki mulle lihtsalt üllatuseks - lilled oleks ju olnud liiga imalalt romantiline. Tema praktilist meelelaadi arvestades ei saa seda täielikult välistada.

Igatahes võtsin šašlõki aluseks. Ei saa ju lasta väärt kraamil raisku minna. Sirvisin raamatut üht- ja teistpidi, kummalisel kombel polnud seal ühtki retsepti ootamatult külmkappi sattunud šašlõki jaoks. Nii olin sunnitud valima mõnusa hautise, kus peab kasutama väikseid lihatükke. Seda ju šašlõkk ometi on, eksole.

Kui nüüd päris aus olla, siis retsepti osas vaatasin lihtsalt pilte. Ja hautisesse panin niisama häid asju - liha, porgandid, sibulad, kikerherned, oma aia tomatid. Okei, see, et ma sinna otsa siidri valasin, on Jamie´ süü.

Kokkuvõttes tuli välimuselt küll samasugune nagu kokaraamatus. Maitselt ka suurepärane. Võibolla ühel päeval katsetan ka Jamie´ varianti.

Igatahes pole ost täiesti asjatu olnud.