Täna koitis siis see kaunis päev, mil Ruudi lasteaeda taas lasteaeda läks. Loomulikult minu entusiastlike sõnade saatel (nii lahe! näed jälle sõpru; saad lasteaia mänguasjadega mängida). Ja sama loomulikult tema vaikse ohkamise saatel (nojah, eks ma siis lähen). Kokkuvõttes oli muidugi kõik väga okei, ta on täpselt nii suur, et mingit nuttu või nurgasistumist või muud jama temaga enam ei kaasne.
Praegu on lasteaias alles suverühmad, sest paljud veel puhkavad. Aga kes on kohal - lapsed vanuses umbes 2-4. Mõtlesin sellele täna päris pikalt. Iseenesest on arusaadav, et on lapsi, kelle vanemad peavad suvel tööl olema. Ei ole ju kõigil sellist puhkust nagu minul. Aga miks on suvel siiski nii vähe suuri lapsi aias? Ka need vanemad tüübid ei ole ju ometi üksi kodus. Britt püstitas oma blogis ka just teema lasteaias käimise kohta (täpsemalt küll selle kohta, kas beebiga kodus olev ema peaks viima oma lapse lasteaeda või mitte). Ja siis mu armas lasteaiaõpetajast sõbranna, kes viimati kirjeldas, kuidas lapsevanemad tulevadki rõõmsalt lasteaia sulgemise ajaks kohale, kuigi väike mudilane on juba mitu tundi oodanud ja oodanud.
See kõik on mind viimastel päevadel pannud mõtlema, mis värk selle lasteaiaga on. Iseenesest on lasteaed haridusasutus, kus on õpetajad ja õppekavad ja mingisugused pädevused, mille saavutamist eeldatakse. Samas pean ma tunnistama, et ma pole kunagi lasteaed päris niimoodi suutnud võtta. Mitte et ma kuidagi alavääristaksin lasteaias töötavate õpetajate tööd, aga ma tõtt öelda ei saa täpselt aru, miks neilt nõutakse nii palju. Mulle sobiks väga hästi, kui Ruudi käiks lihtsalt hoius, nii et ta oleks turvaliselt hoitud sel ajal, kui mina tööl olen. Kahjuks jääb selline variant lihtlabaselt raha taha - riiklik lasteaed on kõige odavam variant oma lapse "hoiustamiseks".
Ma ei ole näinud oma lapse suurt arenguhüpet seoses lasteaiaga. Kogu see rääkimise ja potil käimise ja söömise asi. Minu jaoks oli normaalne, et enne lasteaeda minemist teeb laps seda. Rääkimise osas ma muidugi ei tea, kuidas oleks edasi kulgenud, sest Ruudi oli lasteaeda minnes 2 aastat ja 5 kuud vana, nii et loomulikult ei rääkinud ta nagu täiskasvanu. Aga mingit ootamatut arengut ma selles vallas ei täheldanud, ta üritas juba enne meid surnuks rääkida. Lugemise ja arvutamise sai Ruudi kodus selgeks, see, millega nad näiteks eelmisel kevadel lasteaias tegelesid, oli tal selge juba üle-eelmisel aastal. Ja selle kõigega ei taha ma öelda, et Ruudi on niiiiiii andekas, sest enda ümber ma just selliseid lapsi näengi.
Teine põhjus, miks lapsed peaksid lasteaias käima, on sotsiaalne areng. Selles vallas nägin ma tõesti muutust. Eriti pärast elukohavahetust. Ainult et muutus oli selgelt halvemuse poole. Loomulikult ei olnud selles süüdi lasteaed oma õppekavaga, aga ma arvan siiski, et lasteaed oma olemusega süvendas probleemi. Ruudil pole kunagi olnud probleemi mänguväljakul või rannas või kuskil üritustel endale sõbra leidmisega. Tal on selline lahke nägu peas, et lapsed lihtsalt tulevad temaga mängima. Oma esimeses lasteaias oli tal palju sõpru, tal oli isegi esimene armastus. Ka siis linnas lasteaeda minnes leidis ta endale kohe mängukaaslased, õpetajad kiitsid, et nii mõnus, rahulik ja põnevate mängudega poiss, et ka vanemad lapsed tahavad just temaga mängida.
Ja siis läks lasteaed täie hooga käima, rühmas oli korraga üle kahekümne lapse ja järsku hakkas Ruudi üksi mängima. Või kapi taga olema. Hommikuti tuli nutt, et tema ei taha lasteaeda minna, seal on nii palju lärmi ja tema ei oska neid asju teha, mida peab. Ta keeldus minemast muusikatundi või kui läks, siis lihtsalt istus. Poiss, kes kolmeaastasena laulis solistina ja osales lauluvõistlustel. Tal polnud lasteaias ühtki last, kelle kohta ta oleks öelnud, et see on tema sõber. Ja siis tuli see, kui kuulsin linna pealt, et mul on kasvatamatu laps, kellega õpetajad hakkama ei saa. See muuseas oli juba siis, kui meie esimene nõustaja oli käinud Ruudit rühmas vaatlemas ja leidnud, et tegemist ei ole probleemse lapsega, vaid sellisega, kes vajabki rohkem oma ruumi.
Ma arvan, et nüüd võin ma öelda, et me oleme sellest probleemist üle saanud. Ja ilmselgelt õppis ka Ruudi sellest kõigest väga palju ja arenes sotsiaalse poole pealt kõvasti edasi. Aga minu arvates oli see natuke karmivõitu õppetund, sest enne seda kogemust polnud tal ju vaja nõnda palju areneda.
Kolmandaks peaks lasteaed valmistama last ette koolisituatsiooniks. Et kuidas käituda õppetunnis, kuidas olla kollektiivi osa. Ja ka siin on minu meelest päris mitu probleemkohta. Esiteks see meeletu võistlemine. Kes saab kõige kiiremini riidesse. Kes saab kõige kiiremini söödud. Kes jookseb kõige kiiremini. Kes jääb kõige kiiremini magama. Minu jaoks on arusaamatu, miks peab lasteaia võimlemistunnis mängima võistlusmänge. Eriti selliseid, kus nõrgemad järjest välja langevad (nt rahvaste pall) - nõrgemad saavad ju sellisel juhul vähem mängida, see tähendab vähem harjutada, mis tähendab, et nad jäävadki oma ebaedu kogemusega. Maailmas on olemas sportlikud mängud, mis ei ole üles ehitatud parima väljaselgitamiseks. Samamoodi häirib mind üheks õigeks vastuseks treenimine. Näiteks nagu see huvitav küsimus, mis on kell. Mille õigeks vastuseks oli midagi, mida ka mina ei mõistnud. Ja mille eest Ruudi, kes oskab kella vaadata ja arvutada, kui palju minuteid on mingi asjani aega, sai kohalikus koolivalmidustestis miinuse. Kahjuks on tõepoolest ka koolis samasuguseid situatsioone, aga kas selleks just harjutama peab...
Pika heietuse kokkuvõtteks nõnda palju, et ma tõepoolest ei arva, et lasteaias töötavad tropid (tsau, Getter!), vaid eelkõige seda, et laste kollektiviseerimine pole mingi hullult äge asi. Et minu meelest pole põhjust uskuda, nagu ilma lasteaiata oleks laps harimatu mats, kes oma eluga hakkama ei saa. Minu meelest on lasteaiad meie ühiskonna paratamatus, sest naised ja mehed tahavad tööl käia.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Olen nõus. Ma ei saa aru, mis taevamannat lapsevanemad lasteaialt ootavad, et laps õpiks sööma ja potil käima ja lugema ja joonistama ja arvutama. 24 lapse puhul neid lihtsalt karjatatakse ühest kohast teise, toast õue, õuest tuppa, toast liikumistundi (kusjuures "laps õpib kaotama" on üks liikumistunnis omandatavatest eesmärkidest: õppekavas kirjas) ja karjatamise tulemus on see, et laps on karjatatud. Kõik muud asjad on ka mu laps omandanud kodus ja mängides-suheldes. 24 last õpetada on ka tunne kohati nagu lambakarjusel, et hea on, kui nad lõpuks ühes suunas suudavad joosta, mitte üksteisele otsa ja vastu ja üle ja nii.. keeruline teema selle lasteaiaga.
ReplyDeleteMhmhm, see "karjatatud olema" võtab mu meelest päris kenasti kokku lasteaia. Eks nad möödaminnes omandavad ka igasuguseid oskuseid, aga põhiline võhm läheb karjas olemisele ära.
DeleteÄhh. Ei ole üldse nõus. Aga blogspot sõi mu kilomeetrise kommentaari ära :(
ReplyDeleteEnne avaldamisnupu vajutamist tuleb alati oma jutt kopeerida. Jumal teab, miks b. mõningaid inimesi kiusab.
DeleteMul sõi b. just ära ühe teise kommentaari ühes teises blogis. Mõtlesin veidi ja leidsin, et saigi parem.
DeleteMilline äratundmisrõõm taas kord.
ReplyDeleteMa ei hakkakski midagi enamat lisama, kui et paneksin allkirja alla.
:lehvitab:
DeleteLoodetavasti on mu kogemused ka natuke lootustandvad :)
Priimula, sa laiendad enda spetsiifilised mured kogu süsteemile. Ma saan aru, et kirjutad oma kogemust ja oma vaatepunktist. (Ja kommenteerima tulevad inimesed, kel kogemus & vaatepunkt sarnased.) Aga üldiselt see, mis teie puhul pole toiiminud, siiski toimib.
ReplyDeleteMul on käib nüüd aias kolmas laps.Viimased kaks oleme sõime - küll pisi-rühma - pannud allakaheselt. Laste areng kohe pärast sõime panekut on olnud plahvatuslik. Vanemate laste eeskuju ja õppind pedagoogi suunamine töötavad täiega. Ka päris-lasteaias töötab minu arust nii sotsiaalne pool (koos mängimise ja probleemide lahendamise oskused jne) kui akadeemiline pool (rebimis-oskusest kuni viispidamiseni) täiega, kindlasti paremini kui kodus.
Võistlevad mängud on probleem ja mitte ainult lasteaias. Kooli kehaline käis minu kogemusel samuti nii, et "oskajad mängivad korvpalli, kobad istuvad pingil". Ma ei oska ühtegi pallimängi ja siin süüdistan ma küll "süsteemi". Aga lasteaed on ikkagi palju vähem võistlev keskkond kui kool.
Oma lapse lasteaia-kaaslasi taga rääkivad vanemad on aga vist väikelinna probleem. Võimalik, et mu laste sõprade vanemad kiruvad ka minu lapsi taga; kuid need jutud ei jõua ju minuni.
Aga kas sa arvad tõesti, et ilma lasteaiata oleks areng jäänud tulemata? Ja mis on need kaheaastase potentsiaalsed oskused, mille arendamiseks on vaja pedagoogilist haridust? Mul juhuslikult on pedagoogiline haridus, aga ma tõesti ei näe, kus ma olen seda oma lapsega suheldes kasutanud.
DeleteJah, probleemide lahendamise oskus tuleb kogemusega, aga selle jaoks ei ole vaja lapse ümber 15 samas vanuses probleemilahendamisoskuseta last, et seda õppida. Paljud saavad selle situatsiooniga hakkama, aga minu jaoks jääb küsitavaks, miks peab õppimine sellisel kombel toimuma. Või täpsemalt, miks ma peaks arvama, et selline õppimine on midagi, mis on hea.
Võistlemine on meie haridussüsteemi olemuslik osa. Ja ma saan aru, et kui õpetajal on see kamp tüüpe "karjatada", siis ongi loomulik, et tekib olukord, kus see, kes esimesena saab asjadega valmis, on kõige tublim. Mis soodustabki võistlemist, sest kõik lapsed tahavad kiitust. Ehk siis lasteaed õpetab meie lapsi maast-madalast üksteisega võistlema, mis kandub edasi kooli, mis on veelgi karmim koht, sest selleks ajaks on lapsed juba selgeks õppinud mõningad nõksud.
DeleteJa see inimene, kes väitis mu lapse kasvatamatu olevat, oli naaberrühma õpetaja. Tegelikult vist küll õpetaja abi, aga see ei muuda asjaolu väga palju. Ma kirjutasin sellest eelkõige selle nurga alt, et me küll usume, et me anname oma lapse pedagoogilise haridusega empaatiavõimeliste täiskasvanute kätte, aga reaalsest tegelevad nendega inimesed, kellel on väga selge arvamus ja nii mõnigi kord on nad vägagi altid sildistama nii last kui tema peret. Oli juhus, et see arvamus minuni jõudis. Haiget tegi see nii mulle kui ka poja õpetajatele, sest nemad nägid, mida me kodus tegime olukorra parandamiseks. Probleemseid lapsi on lasteaedes palju, usun, et igas rühmas on mõni selline, kõikide emad pole lihtsalt nii nõrga närviga kui mina.
DeleteMinu jaoks on ohumärk tegelikult ka see, et suurem osa lasteaias töötavaid inimesi püüab oma last võimalikult palju lasteaiast eemal hoida. Paratamatult käivad meie lapsed lasteaias, sest elukorraldus nõuab seda, aga ma tõesti usun, et eelkoolieas olevad jubinad arenevad sama kenasti ka ilma lasteaiata.
(Hei, Eliisabet!)
ReplyDeleteIga kord, kui keegi lasteaiast kirjutab, valdab mind kohutav tung sõna sekka öelda, aga ma ei ole tuntud kui kõige diplomaatilisem inimene ja nii on kõik jäänud ütlemata. Sest muidu ma (lasteaiaõpetajana) ütleksin, et olen sinuga ülimalt väga nõus. Kui mul oleks valida, siis mina oma last lasteaeda ei paneks. Pole ma ka kohanud ühtegi teist oma eriala inimest, kes hirmsasti sillas oleks oma laste lasteaeda panemisest. Ja sotsialiseerumise aspekt jääb mulle ka arusaamatuks. Kas väike laps peab ära õppima selle, et iga nurga peal on keegi, kes sult mänguasja ära võtab. Või su pikali lükkab. Või sulle ütleb, et oled kakajunn, samal ajal ise hüsteeriliselt naerdes. Kas lapsele on vaja, et ta ei saa oma mänge lõpuni mängida, sest peale pressivad teised tegevused, mille vastu ta võibolla isegi huvi ei tunne. Jnejnejne.
Lapsevanematel on vist tekkinud selline arusaam, et lasteaias tehakse nende lapsega imesid ja lasteaiaõpetajatel paistab pidevalt tagumikust vikerkaar välja. Kuigi minu meelest juhtuvad imed just kodus, kus on aega, et kuulata ja rääkida ja arutleda ja mängida ja jalutada ja maailma avastada ja kõike seda omas tempos tegutsedes. Ma ei tunne oma rühma lapsi äragi, kui nad suvepuhkuselt naasevad! Nii hea energia ja sisemine rahu.
Maailmas ei tohiks ükski koht olla lapse jaoks arendavam kui tema enda kodu ja ükski õpetaja ei tohiks üle kaaluda lapsevanema enda panustamist lapse heaolusse ja maailmapildi kujunemisesse.
Sotsialiseerumisest. Eriti Getteri kirjelduse järgi - karm värk. Aga see tõstatab paratamatult küsimuse, mis vanuses siis laps on "valmis", et anda ta karmi maailma meelevalda? Mingil hetkel tuleb ju seda paratamatult teha.
ReplyDeleteKõrvalmõttena. Mulle tundub, et tunduvalt rohkem kui me arvame, täidab lasteaed haridusasutuse sildi all sotsiaalasutuse funktsioone. Pakkudes lapsele seda, mis kodus puudu jääb. Kas minu arvamusel on alust, oskavad kommenteerida paremini lasteaedades töötavad.
see küsimus loob omakorda küsimuse, et miks peab lapsi üldse andma mingi sellise karmi maailma meelevalda? selles mõttes, et n.ö "päriselus" üldiselt nii karmi maailma ette ei tule - ma pean silmas maailma, kus iga nurga peal on keegi, kes sult mänguasja ära võtab. Või su pikali lükkab. Või sulle ütleb, et oled kakajunn, samal ajal ise hüsteeriliselt naerdes.
DeleteOkei, jah, koolis on samamoodi ja hullemgi. Aga kui paljudel tuleb sellise eluga täiskasvanust peast kokku puutuda? Päriselus, kui just ei ole sõda või kodusõda või ei elata päris läbikukkunud riigis, ei võeta üldiselt üksteiselt asju ära ega minda üksteisele kätega kallale. Tähendab - vahel nii tehakse, aga siis on see kuritegu, mitte mingi normaalse elu osa, ja kannatanul on õigused, mida ta saab taga nõuda. Ma ei tea, kas lapsed ikka peaks kuskil asutuses ekstra õppima, et nii käibki, et üksteist sõimatakse, lükatakse ja pekstakse ja võetakse teiste asju ära ja et kehtib ainult tugevama õigus. Äkki selline õppimine toodab seda lausa juurde.
Teile on mingid veidrad lasteaiad. Meie omas (mul kõik kolm last samas aias) selgelt tegeletakse laste omavaheliste nägelustega. Lapsed mitte ei õpi mänguasjade äravõtu, vaid nende jagamisega. Sõimu, kaklusi ja narrimist ei ole ja kui on, siis tehakse nende lastega tööd, et ei oleks.
DeleteJulgen seda öelda, sest olen lasteaias veetnud keskmisest lapsevanemast kindlasti rohkem aega. Aed on mu kodust ümber nurga, mul on lapsi sealt ära tuues enamasti küllalt aega ja ma olen seal lihtsalt pingi peal istunud ja vaadanud, mis toimub. Ja mul ei ole mingid superlapsed; tütar oli väga uje, poisid nõudliku-võitu ja hirmus hajameelsed.
Kas lapsed kasvaks ka kodus suureks? Muidugi. Ma lihtsalt ütlen, et lasteaed on mulle, keskmisele vanemale, väga hea alternatiiv. Mitte hädalahendus, kuhu ma viin oma jõmpsikad vastu tahtmist.
diskleimer: mul endal oli suht-koht talutav lasteaed, mingit erilist vägivalda ei mäleta, v.a ühe kasvataja poolt, kellel oli lihtsalt "kurja kasvataja" kuulsus, teda võeti kui loodusnähtust ja erilisi traumasid ta ei tekitanud. ja mu väikevennal oli väga hea lasteaed, kus samuti õpiti koostööd ja jagamist. ilmselt oleneb väga palju juba sellest, kui palju lapsi rühmas on: teatud hulgast alates ei suuda kasvataja enam lapsi suunata ja siis tekivad kõik need probleemid, mis ühes kohas olema sunnitud, kuid mõtestatud tegevuseta mitmepäisel inimkarjal ikka.
Deletemu kommentaar oli puhtalt Hundi Ulu jutu peale, et millal peaks lapsed karmi maailma laskma.
Ma siiralt usun, et kõik õpetajad üle kogu Eesti tegelevad lastega ja püüavad nendevahelisi konflikte ära hoida või siluda :) Ka meie omas. Pigem on minu meelest süsteem kui selline küsitava väärtusega. Nagu Nodsu Hundile vastates kirjutas - pärismaailmas ei toimu ju asjad niiviisi. Kõik see, mida lasteaias omandatakse, tuleb lapsel nii või naa. Ja siiski tundub mulle, et lasteaias omandatakse nii mõnigi kord ka selliseid asju, mida hiljem peab kodus kõvasti siluma.
ReplyDeleteJa puhtpraktilise poole pealt - lasteaias on meeletu lärm. Kui 20 inimest korraga mängib, siis on see isegi rahuliku meeleolu korral kõvasti kuulda. Ma suhtuks lasteaedadesse palju paremini, kui rühmad oleksid väiksemad. See vähendaks kohe ka silmapaistmisvajadust, sest konkurente oleks nii palju vähem. Üks täiskasvanu sellise seltskonna kohta ei suuda kõike näha, isegi koolis, kus õpilased istuvad paigal, on klassis terved piirkonnad, mis on õpetaja jaoks pimedad nurgad. Saati siis selliste igiliikurite puhul.
Ma mõtlesin nõusid pestes järele. Tegelikult ei suhtu ma ka praegu lasteaedadesse halvasti. Kohati on lihtsalt kurb kõige selle pärast. Ja eelkõige sellepärast, et meil on suhtumine, et maailm ongi karm paik ja seepärast on vaja last varakult harjutama hakata. Päriselt ei ole ju?
DeleteSellega, et lasteaed toimib kohati sotsiaalasutusena, olen nõus. Kool toimib ka.
ReplyDeleteMul tekkiski Kauri juttu lugedes huvi, kui suured rühmad seal tema laste lasteaias on.
ReplyDeleteTavalised rühmad; nagu Tallinnas ikka, 20+ last.
DeleteKära - täiesti nõus. Lapsed õpivad aias ära, et tähelepanu saamiseks PEAB KARJUMA ja siis nad KARJUVAD KOGU AEG KA VÄLJASPOOL LASTEAEDA. Kui on laps üksi, räägib ta vaikselt; kui on laps mõne mitte-aia-sõbraga, räägib ta vaikselt; kui on laps koos samas rühmas käivad sõbraga, siis nad KARJUVAD OMAVAHEL ka siis, kui võiks kasvõi sosistada, ja see on täiega jäle kuulata.
Ma tahtsin oma eelneva kommentaariga pigem öelda seda, et ma saan aru, et töötavad vanemad peavad oma lapse lasteaeda panema. Selle jaoks ju lasteaed tegelikult ongi - koht, kus su laps on hoitud sellel ajal, kui sa ise temaga koos olla ei saa. Ja muud põhjust seal ei olegi - arvutamise ja lugemise õpib laps palju kergemini ja kiiremini ära kodustes tingimustes, looduse ja muu ümbritseva kohta on palju mõnusam õppida jalutuskäikude ja väljasõitude ajal, internet on meisterdamise ja maalimise ideid täis ja kui just koopas ei ela, on võimalik ka mänguväljakul või trennis teisi omasuguseid kohata. Nii et lasteaed kui selline ei ole lapse arengule oluline ja kindlasti ei ole see "etapp, mille iga laps peab läbi tegema", nagu kuskilt kommentaariumist lugesin.
ReplyDeleteMina ise olin lasteaialaps ja mulle on sellest ajast jäänud meelde eelkõige see, kuidas kamp poisse ühele õnnetukesele vihmaussi andsid, väites, et see on lutsukomm ja kui rõõmsaks tegid mind päevad, mil ma ei pidanud lasteaias olema. Või sain poole päeva pealt tulema. Ja kuidas ma vihkasin lasteaias söömist ja kuidas mul üldse uni ei tulnud kui magama pidi. Kuigi kõrvaltvaatajale võis jääda mulje, et mulle väga meeldib lasteaias käia, sest ma ka ikka jooksin ringi ja mängisin sõpradega, mitte ei mossitanud hommikust õhtuni nurgas.
Lasteaiaga on vist natuke see teema ka, et täiskasvanud ikka rõõmsalt küsivad: "Noh, käid lasteaias? On ju lahe, eks?" Ja kuidas sa vastad siis, et tegelikult nagu hästi ikka ei meeldi.
DeleteAga noh, laste hoiukohana pole väga reaalselt alternatiivi. Ja eks lasteaias tehakse ikka ägedaid asju ka. Näiteks politseimajja ekskursioonile poleks ma Ruudiga vist tõesti ise jõudnud.
"Ja kuidas sa vastad siis, et tegelikult nagu hästi ikka ei meeldi. " - minu omad vabalt vastavad. Poiss kurdab, et kogu aeg käsutatakse ja kogu aeg on mingid harivad tegevused, mängida saab liiga vähe. Ühelegi lapsele ei meeldi lõunauni.
DeleteMa ei idealiseeri aea. Ma lihtsalt ütlen, et mina kui lapsevanem ei näe seda "karmust", millest siin paar inimest räägivad. Sõpradega rääkides on nende arvamused erinevad.
Samuti on erinevad arvamused kooli(de) kohta. Kevadel veetsin kaks päeva, uurides inimeste arvamust nende koolidest. Olin tundide ja tundide kaupa telefoni otsas või suhtlesin näost näkku. (Tuli lapse jaoks kool valida.) Järeldus - iga kooli kohta on arvamusi seinast seina; mingit ühist või isegi keskmisena kokku võtavat arvamust ühegi kooli kohta ma ei saanud; mida üks kiidab, seda teine kirub ja vastupidi.