Juukslas

Veel paar korda juuksuri juures käimist ja saangi teha postituse teemal "Teejuht Viljandi ilusalongides". Arvestades küll seda, kui tihti ma juuksuri juurde satun, läheb veel paar aastat, nii et tegelikult tuleb kannatust varuda selle postitusega. 

selfie-meister möllab

Igatahes täna jälle käisin ja olen hullumoodi rahul. Ajakirjad toodi otse tooli kätte, juuksur reaalselt küsis, mida ma tahan (huvitaval kombel on nõnda, et pärast seda, kui ma ütlen, et tahan lokke, haaravad juuksurid teadjal ilmel kohe tarvikud kätte ja asuvad tegustema, nagu nad näeksid, mida ma tegelikult tahan), ja lisaks pakuti ooteajal kohvi koos marmelaadikommiga. Ja lõpuks küsiti raha vähem kui üheski teises selle linna juukslas. Kui päris aus olla, siis oleksin ma olnud vaimustuses juba sellest, kui mulle kohvi pakutakse, mind on lihtne ära osta. Ja mitte ma ei mõista, miks teised salongid seda ei tee, pole eriti kallis, aga emotsiooniga seotakse klient oma koha külge. Vähemalt minusugune klient. Juuksed said ka mõnusad. Esialgne sirge variant oli ju ka vahelduseks natuke aega huvitav, aga tegelikkus oli see, et nende juustega nägin ma ikka nii ludu välja, et ilma sättimata ei tahtnud õue minna. Loki eelis ongi see, et tõused ja lähed. Vähemalt minu stiilis. Värv kulus küll suhteliselt maha, nii et korraks tundus, et saan üle 14 aasta taas proovida blondiini elu, aga hiljem tuli roosa tagasi. Ma ei teagi, kas rõõmustada selle üle või mitte, jõudsin isegi natuke ära harjuda selle mõttega.

Pärast käisime prl Stilliga raamatupoes ja ostsime mõlemad endale Jamie Oliveri "Kokakooli", et saada täiuslikeks perenaisteks. Nüüd istun ja mõtlen, kuidas ma motiveerin end seda raamatut kasutama. Mingisuguse väljakutsega ei saa ma kohe alustada, sest mingitel segastel põhjustel on mul järgnevateks nädalateks kuskilt tekkinud plaanid, mis kokkamisega hästi kokku ei taha sobida. Aga ma hoian raamatut elutoas laual, et vaikselt end selle mõttega harjutada. Võibolla sügisel teen väljakutse "Vähemalt kolm Jamie´ rooga nädalas".