Ettenägelik inimene nagu ma olen, tegelen ma iga suve lõpus rõõmsalt talveriiete komplekteerimisega. Muidugi mitte endale, sest mina kannan kümnendat aastat järjest oma talvemantlit, mis IKKA VEEL ei suvatse inetuks minna. Nagu mu saapadki. Kahjuks Ruudiga sama nali läbi ei lähe, sest tema jällegi suvatseb igal aastal järjest pikemaks kasvada.
Ma ei saa aru, kas ma olen sel aastal hiljaks jäänud (?!?!) või mis värk on, aga mulle hakkab tunduma, et ma pean sedasi hakkama oma põhimõtteid murdma. Mulle nimelt tundub, et sama hooaja kaupa poest ostes olen ma hull. Päriselt ka. Ma nagu käiks igapäevaselt tööl. Hr H ka. Aga osta 100 euro eest üheks hooajaks jope ja püksid inimesele, kes seda õieti hinnatagi ei oska, näib mulle totrana. Eriti kui lisame siia asjaolu, et lasteaialapsena oleks vaja kostüümist kaht komplekti. Nii ma olengi ettenägelikult suve lõpus eelmise hooaja kaupa ostnud, mis on ka naeruväärselt kallis, aga ikkagi parem. Mu lemmikolukord on ikkagi see, kui mul õnnestub saada teise ringi kaupa, sest uskumatul kombel on inimesi, kes ostavad oma lapsele linnaskäimiseks uue kostüümi ja kasutavad seda loetud korrad, nii et ka mina saan oma tüübi lasteaeda saata pükstes, millelt tehasevoldid pole veel välja kantud.
Okei, sellest osast, et teise ringi kaupa ma oma 130+ inimesele enam ei leia, sain ma aru juba eelmisel aastal. Kui ta oli alles 120+. Olgem ausad, ka mina ei julge Ruudi eelmise aasta pükse müüki panna, sest need on täiesti räbalad. Mõnele tuttavale veel, koduaias poris möllamiseks, raha eest küll mitte. Aga miks on ka poodides alles ainult suurused kuni 116?
Eks see ole natukene mu enda probleem ka. Sest ma tahan, et tüüp käiks ringi vett ja tuult kinnipidavates ürpides, mis samal ajal näevad ka ilusad välja. Aga süda tilgub verd selliste hindade juures. Saapad ju ka nagunii.
Ma nüüd ei teagi, kuidas olukorda lahendada.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Nii suurtele ei leia jah enam eriti sekkarist asju. Sest poiskesed selles vanuses (ja ka suuremad) ju kõik ribadeks kannavad.
ReplyDeleteMul tekkis hoopis küsimus, mis firma omad on su saapad ja mantel, mis nii vingelt vastu peavad?
Käisin kolistasin kapi kallal ja vaatasin ka ise huviga, mis firma oma mu mantel on. Selgus, et B Young. Ja saapad on mu armsad alpid, mida ükski happevihm ei võta :)
DeleteMa olen seda kiiret asja muudkui edasi lükanud ja isegi ei tea,mis olukord poes on ning loodan, et läheb õnneks ikka kuidagi.
ReplyDeleteLubavat peatselt uut kollektsiooni, nii et paljaks ei jää ükski laps :) Kuigi vahel tundub, et nälga võib küll jääda -.-
DeleteMina pole oma praeguseks pooleteistmeetrisele lapsele, poiss pealegi, juba aastaid uusi riideid ostnud. Kõiki asju saab kaltsukast. Vahel on ajutine ikaldus, siis tuleb lihtsalt kannatust varuda ja paari päeva pärast mõnda muud kaltsukat proovida. Talveni on ju natuke veel aega ka?
ReplyDeleteMul on nõrgad närvid ja kahtlustav meel, mis ei pea võimatuks varianti, et esimesel septembril sajab lumi maha.
DeleteSul endal pole oma pooleteistmeetrisest õuekostüüme alles jäänud?
Hmm. Võib-olla ühed kõrge värvliga mustad õuepüksid eelmisest aastast. Ma üldiselt annan kogu vara, millest ta välja kasvab järelemõtlemata kohe edasi. Aga kui ma ükspäev koristamiseni jõuan ja midagi kõlblikku leian, võin kõrvale panna.
DeleteKui see on okei ja sul pole lähedasi poisse, kellele asju edasi pärandada, siis paneksin meeleldi käpa peale. Tundub vist küll, et kodanikel on kasvus mitte ühe- vaid kaheaastane loks sees.
Delete