Suvi liigub oma vääramatu lõpu poole, nii et isegi mina, kes ma augusti alguses mühatasin pahaselt, kui räägiti varsti algavast kooliajast ja saabuvast sügisest, olen hakanud selle mõttega harjuma. Tehniliselt võttes on mul veel nädal puhkust, aga üliägedad koolitused hakkavad juba pihta, nii et uuel nädalal läheb noormees paariks päevaks juba lasteaeda. Kahju on sellest, et ma ei saanudki tagasi oma poega, kes unistab lasteaeda minekust, nii nagu ta tegi meie vanas elukohas. Ta otseselt ei protesteeri, minu meelest võtab ta lasteaiandust paratamatusena, umbes nagu suurem osa inimesi käib tööl. Peab ju käima, sest muidu ei saa emps ja iss tööl käia, aga mingit rõõmsat ootust ma küll ei näe. Uuest aastast on palju uusi rühmakaaslasi, kusjuures sellest pealt kahekümnesest seltskonnast oma kolmveerand on poisid. Järjest rohkem hakkab tunduma, et universum ikka valmistub komandaks maailmasõjaks, miks muidu neid poisse niiiii palju on.
Tänase õhtu missioon on laps kuidagi puhtaks saada. Ausalt öeldes olen selles osas üsna skeptiline, sest tüüp pole kaks kuud jalanõusid kandnud, nii et jalad on lihtsalt kogu sellest suvisest maapinnast läbi kasvanud. Me vahetevahel oleme neid leotanud, aga minu meelest see enam ei aita. Lohutan end mõttega, et tegemist on päevitusega.
 |
| Kojujäänud Epliku-fännile ostsime plaadi |
Reedel käisime Epliku kontserdil. See on üks erakordselt hea ettevõtmine. Ühitasime selle ka pisikese minipuhkusega ehk siis Ruudi jäi koju ja meie, vanemad inimesed, võtsime endale hotellitoa. Minu suureks pettumuseks ei pakutud hommikul pannkooke, mis on minu jaoks hotellis ööbimise oluline osa. Luksuslik hommikusöök. Aga muidu oli tore ikka. Ja kontsert oli vaatamata heitlikule ilmaolule midagi väga-väga ilusat. Ja hea on olla koos oma abikaasaga täitsa kahekesi. Perega on ka tore olla, aga selles kahekesiolemises on eriline võlu. Eriti seepärast, et seda saab nii harva :)
No comments:
Post a Comment