Monday, July 27, 2015

Kus on meie kodu?

Täna poole kümne paiku trepialust seina pestes mõtisklesin natuke elu üle järele. Ühest otsast mõtlesin selle peale, et maailmas on inimesed, kes teevad sedasama, mida mina üksnes suure ohu korral, igapäevaselt. Suurkoristust nimelt. Me teeme põhjalikku kraamimist umbes kolm korda aastas - siis kui omanik Eestis on. Mitte et ta kunagi oleks meil külas olles majas ringi käinud. Mõnikord pole ta üldse meie juurde jõudnudki :) Aga endal on hea tunne, kui saab enne tema tulekut asjad viimseni paika. Kaasa arvatud näiteks sahtlid :D

Vanusega olen jõudnud sinnamaani, et üldjuhul võib mulle igal hetkel külla tulla ka ilma karkudeta. Võibolla mitte päris igal hetkel ja mitte igale poole, aga nii üldjoontes. Aga trepialust seina ma tõesti ilma välise surveta ei pese. Tavaliselt ma lihtsalt ei mäleta, et see üldse olemas on. Aga pärast seda, kui ma avastasin enda jaoks kasti- ja karbimaailma, on toad igatahes üldpildis oluliselt paremas seisus. Kõik lahtine on kuskil kindlalt paigas.

Teisest otsast mõtlesin sellele, et nüüd läheb varsti ikkagi jälle kolimiseks. Kusjuures olen alles sellel suvel jõudnud lõpuks sinnamaani, et olen hakanud seda maja vaikselt koduks pidama. Eile näiteks panin meie raamitud fotod seinale. Siiani on see olnud üks peatuspaik. Ja kevadel peame siit jälle edasi liikuma.

Omanik pakkus, et me võime ka mõelda, kas me tahaksime seda maja endale osta. Selles osas oleme selgelt ühel nõul - ei. Selle maja juures on kaks head asja - asukoht ja aed. No ja meie jaoks praegu ka rahalised tingimused. Inimesed ei usu, et me sellise diili oleme saanud. Omalt poolt anname suhteliselt kehva hingusega majale oma positiivset energiat. Aga tõesti - ma pole vist näinudki ebafunktsionaalsemat ehitist kui meie praegune elukoht. Julgelt 60% elamispinnast on siin selline, mida ei saa kasutada. Või noh, selle kasutamine eeldaks suuremahulisi ümberehitustöid. Ja see külm. Ühelt poolt soojustamine, mis aitas mõnevõrra kaasa, aga lihtsalt see, et katel ei küta ära kaht suurt avatud ruumi.

Samas on selle majaga tekkinud igasuguseid armasid mälestusi. Siit majast alustab Ruudi oma kooliteed. Siin olen õppinud autoga manööverdama. Siin saun ja garaaž ja magusate kirssidega kirsipuu.

Kolida on tore, sest paljust saab lahti. Aga samas on see hullusti tüütu. Ja kõige keerulisem - kuhu kolida :D Sest nüüd tahaks juba natuke stabiilsemat kohta. Mõtteid on, kuigi kohati tundub skvottimine kõige mõistlikum :D

Igatahes on universumisse soov teele saadetud. Lisajõudu annavad mu sünnipäeval soovitud soovid, mis räägivad samast asjast - meie oma kodu meile.

Nüüd tuleb võimalus üles leida ja kinni napsata.

2 comments:

  1. Replies
    1. Isegi mitte nii suurelt :D Maakonna- , kui mitte linnasiseselt. Nii et ei midagi drastilist, lihtsalt... praegu tunnen, et ei viitsi.

      Delete