Üks, kes kõik on...

Eilsele jõulupeole mõeldes tunnen taaskord kerget vajadust koostada list asjadest, mis tekitavad minus erakordselt tugevat ebamugavust (mis kohati võib üle minna ärevushäireks). Sellesse nimekirja kuuluvad nt võõrastelt numbritelt tulevatele kõnedele vastamine (üleüldse telefoniga rääkimine, kui järele mõelda), ilutulestik (see võib üle minna ka paanikaks, kui ma satun kohta, kus on paugutamisse eriti palju panustatud), oma kohvri ootamine lennujaamas (hirm seisneb siis selles, et mu kohver ei tule), vanni astumine (kujutluspilt sellest, kuidas ma kukun kuklaga vastu vanni äärt) ja muu tavaline värk, millega ma olen õppinud elama. Eilse järel saan aru, et jõulupeod võib ka sellesse listi lisada :D Lootuses, et oma hirmuda sõnastamisest on abi, et neid lõpuks seljatada. Kuigi ma arvan, et ilustulestikku kavatsen ma elu lõpuni vaadata nii, et mul on peas jahimeeste kõrvaklapid.

Pidu oli ju tegelikult kena -  vaheldumisi pidulik eeskava ja tants. Ja kui ma kohale jõudes olin veel üsna optimistlik, siis garderoobijärjekorras seistes tundsin järjest rohkem, kui ahistav selline formaat on. Ausõna, ma ei ole põhimõtteline rebel ega arva, et ainus tore ajaviitmisviis on korteriläbu. Aga sajad pidulikes kleitides neiud kõrgetel kontsadel, poisid ülikondades.... Liiga palju oli seda kõike. Ja nii see hakkas kerima ja kerima. Taas Bridgetit meenutades: "Mõte kojuminekust ja munaplekises kampsunis "Pimekohtingu" vaatamisest tundus järjest ahvatlevam." Aga mingi nimetu kohusetunne hoidis mind paigal.

Kuni lõpuks tuli hr Peatoimetaja, kes oli maskeerunud narkoparuniks :D ja leidis, et oleks siiski aeg tantsima hakata. Mina olin selleks hetkeks tegelikult juba täiesti alla andnud, nii et mõte tantsust oli täiesti väljaspool konteksti. Ja nõnda olime sunnitud minu pärast tantsima ainult valssi ja rumbat. Olenemata muusikast :D Õnneks tuli õhtu arenedes järjest rohkem inimesi tantsuplatsile, nii et võib ju loota, et me ei päris kõigi silme all kogu aeg ei olnud. Aga eile õhtul oli mul tegelikult täiesti ükskõik, kuidas see välja võis paista, mul oli vaja midagi, millest kinni hoida, ja hr Peatoimetaja oli ideaalne selleks. Ja kui ta kohati tegi rumalat nalja, et ma võiks kellegi teisega ka tantsida, läksin sisemiselt täiesti närvi. Päriselt ka.

Kuskil viimase tantsu ajal olin suutnud ennast nii palju koguda, et mõte hakkas liikuma. Ja siis tekkis mu peas väike küsimus, kuidas fakt, et me terve õhtu koos veetsime, väljapoole paista võib. Et kas nüüd hakkavad minu kohta liikuma samasugused jutud nagu ühe mu kolleegi kohta. Aga seegi polnud väga terav küsimus, mina ju tean, miks see nii oli. Hr Peatoimetaja teab ka. Ja nagunii on ta gei (sry, ma lihtsalt PIDIN selle ära mainima :D).

Igatahes siis...pärast seda, kui olime kolleegidega alla kugistanud taldrikutäie kartulisalatit ja vorstivõileiva, läksin oma auto juurde ja kogusin ennast tükk aega. Ilus ja soe õhtu oli muuseas.

Ja järgmine jõulupidu on alles aasta pärast. Hea seegi.