Lilleorus

Et mu aju üksnes arvutimängu mängides lõplikult kängu ei jääks, käin vahetevahel ennast ka harimas-arendamas. Vahel läheb sellega küll kehvasti ja siis ma kahetsen, et ma päev otsa kodus hommikumantlis kohvi ei joonud ning...  nojah... arvutimängu ei mänginud. 

Seekordne reis, mis viis mind Lilleorgu, läks küll asja ette. Esiteks oli sügiseselt ilus ilm, mis tähendab, et puhus vinge tuul, taevas oli pilvine, aga kõige selle kõrvalt oli soe, mis tegi paigaga tutvumise hästi mõnusaks. Teiseks oli lihtsalt huvitav :D Mulle meeldib puutuda kokku inimestega, kes on minust erinevad. Välja arvatud sellisel juhul, kui nad tahavad, et ma oleksin hoobilt nende moodi, aga see viimane ei meeldi ju tegelikult kellelegi, nii et poleks pidanud võtma vaevaks üldse kirja pannagi. Ühesõnaga, Lilleoru perenaine oli väga tore ega üritanud meile selgitada, et me elame valesti. Küll rääkis ta väga armsalt sellest, mille järgi tema ise elab ja kuidas see on tema maailma muutnud. Peaaegu oleksin viimasesse lausesse kirjutanud "mida tema usub", aga seda rõhutati korduvalt - Lilleorus pole usku, seal ei usuta mingisugust õpetust, kõik, mida tehakse, on läbi kogetud ning sellisena praktiline. Või veel selgemalt öelduna: erinevatest traditsioonidest pärit rituaalide algne tähendus pole oluline, tähtis on see, et asi töötab.

Kuulus Elulille park oli üllatuslikult väike, kuigi jah - ega suurus alati ei loe, vaata või Ginnyt :D Lihtsalt kirjeldused ja pildid selle pargi kohta tekitasid mulje, et tegemist on suuuuure maa-alaga. Samamoodi nagu Stonehenge tundub piltidel suurem kui tegelikkuses ning on ikkagi võimas. Objekte oli pargis siiski palju, kuigi meie külalistena pidime leppima parajalt distantsilt vaatamisega, sest meil polnud õiget ettevalmistust, nii et me poleks äkki suutnud ohjeldada oma emotsioone, mida meeletu energia meis oleks tekitanud. 

Mulle kangesti meeldis, et meie võõrusataja suutis hästi lihtsalt ja loomulikult kõigest rääkida, kaasa arvatud näiteks lause "Õpetaja suudab jumalaga suhelda." Lihtne ja selge. Ja kellelgi ei tekkinud küsimust, kas kivid on ikka õigesti paika pandud. Või kas loodusjõud tulevad meile appi või mitte. Ikka tulevad, kui me ilusasti palume.  

Ilusale hommikupoolikule pani suurepärase punkti lõunasöök, mis koosnes kartulist, ubadest ja munakastmest, millele järgnes soe tee ja meeleib. Ja seal soojas ja valges köögis oma meeleiva kõrvale indiaanlaste tarkuste kohta lugedes tundsin küll, et elu on ilus. Kogukonnas elamine oma ideelt meeldib mulle, lahe on see, et inimesed panustavad oma aega ja oskusi üldise hüvangu heaks. Mina ise peaksin selle jaoks veel väga palju arenema, sest kogukonna asemel on minul ego. Ja see ego ei taha kuskile ära minna.

Päeva nali

Päeva nali pärineb taas mine lemmikFB-grupist (huvitav konstruktsioon, eksole):
Piu Pau kirjutab:

Loen hetkel "Absoluutne sõda: tänapäevane käsitlus nõukogude Venemaast teises maalimasõjas" (Chris Bellamy, kirjastus Varrak 2012, tõlkija M. Laane). See on minu jaoks väga huvitav raamat. Kuid trükivigade hulk selles raamatus on... enneolematu. Kuna raamat on siiski huvitav, olen juba leppinud ca igal neljandal leheküljel esinevate trükivigade jms-ga. Jah, nende hulk on kolossaalne, kuid ma pean vastu. Kuid järgnev ületas juba taluvuse piirid: 

"Mõlemal poolel pingutati füüsiliselt ja moraalselt äärmuseni ning võeti kasutusele hämmastavad püpüp." (lk 461)

Oi, ma naersin. See on nali samast kategooriast, kui Nirti raamatu tegelased kirjutavad raamatukogu raamatutesse mõtlema ärgitavaid tsitaate. Või tegelikult sealtsamast pärit lugu, kuidas üks tegelastest värvis oma juuksed kogemata roosaks, sest keegi oli tehases juuksevärvituube vahetanud. Pean küll tunnistama, et viimane lugu on tekitanud minus kerge foobia kodus juuste värvimise suhtes, sest ma kardan, et keegi on pannud minu värvikarpi süsimusta tooni ja ma ei saa seda enam mitte kunagi oma juustest välja. 

Ja kõige ilmsem paralleel on muidugi sellise ajaloolise sündmusega nagu meie kooli esimene ajaleht, mille ühte artiklisse ma end sisse kirjutasin sõnadega:

"Ma ei suuda seda lauset normaalseks muuta, äkki keegi suudab."

Siia lõpetuseks ka aususe mõttes tõlkija kommentaar

Ma olen alati suhtunud valimistesse täie tõsidusega. See tähendab, ma olen kasutanud oma õigust öelda, mida ma tahan, isegi siis, kui mul pole olnud mingisugustki seisukohta. Näiteks europarlamendi valimiste aegu. Ka sel aastal on mul olnud raskusi valikuga - erakond, mis maailmavaateliselt mulle kõige sobilikum on, ei tundu enam töötavat. On ehk aeg oma maailmavaadet muuta? Sellest oleks kahju, aga pärast valimisplatvormidega tutvumist (jah, ma lugesin läbi kõikide parteide valmislubadused) on mul siiski tunne, et pean lõpetama oma pikaajalise suhte senise lemmikerakonnaga ja astuma sammukese lähemale stabiilsusele ja konservatiivsusele. Hmmm, viimasest lausest jääb mulje, nagu pooldaksin reformi, sest nende valimisega näitaks ma üle tõelist tahet säilitada kõike täpset nii, nagu on olnud. Kas keegi on mõelnud sellele, et Andrus on olnud meie peaminister viimased kaheksa aastat? Kaheksa!!! (kui ma nüüd õigesti arvutasin muidugi). Mina igatahes ei olnud ja selle teadvustamine muutis mind korraks sama vanaks kui mäed, sest ma mäletan veel aegu, mil Ansip ei olnud peaminister. Ühesõnaga - ma olen muutuste lävel :D

Ma avastasin, et mulle meeldib sügis. Meeletult meeldib. Ma olen siiani alati arvanud, et sügis on vastik-vastik-vastik. Tegelikult pole asi olnud kunagi sügises, vaid minus. Või pigem selles, et viimased jumalteabmitu aastat on septembri algus toonud kaasa hoogsa õppe- või tööelu. Ehk siis äkitselt on otsa saanud igasugune võimalus olla lõõgastunud. Vahetevahel ainult pisut lõõgastuda. Aga sel aastal oli mul väga leebe esimene periood, mis on muuseas kombineeritud väga osava tunniplaaniga, mis jättis mu päevadesse mitmeid pooleteistunniseid hingetõmbepause söömiseks ja jalutamiseks. Ja ma ma tõesti kasutasin neid ka jalutamiseks, sest SÜGIS ON NII ILUS. Ma sain hoida silma peal sellel, kuidas suvest sai sügis, kuidas lehed läksid värviliseks ja kuidas õhk läks kargeks. Sama mõnusalt kargeks nagu kevadhommikul. Ja siis ma saingi aru, et tegelikult on sügis just nii sama ilus aeg kui kevad.

Ja nii ma ei saagi Eestist ära kolida, kuigi Eesti talvele mõeldes tahaksin seda kohe praegu teha. Samas jõulude ajal peaks ikka põhjas olema. Ma suudaksin talved palju paremini üle elada, kui me keeraksime kella niiviisi, et hommikul kell seitse oleks vähemalt hämar, kui päris valge oleks liigne luksus. See hommikune toimetamine, kui loodus ütleb otsesõnu - praegu on aeg magamiseks, on niiiii kurnav. Pealegi olen ma juba ette pinges, kuidas ma talvel suure lumega oma kodust hakkan autoga välja pääsema.

Ma olen mängukunn :D Pärast nädalast kurvastamist, et ma ei saa ka LegoHarryPotteri teist osa lõpuni mängida, sest see paganama Dumbeldore läheb muudkui pooleks, lahendasin olukorra. Ei olnud midagi keerulist, Dumbeldore pidi lihtsalt kogu aeg hüsteeriliselt üles-alla hüppama :)

Viimasel ajal on mul olnud õnne sattuda täiesti kohatutesse olukordadesse, näiteks olin sunnitud pealt kuulama oma direktori ja tema tütre vaheliset telefonivestlust, mille käigus tütar süüdistas meie direktorit muu hulgas ka selles, et too ei ostvat lapsele asju hea meelega. Lause rõhk on kahel viimasel sõnal ehk probleem pole selles, et ei osteta, vaid selles, et ostetakse mitte väga entusiastlikult. Minu jaoks äärmiselt ebamugav olukord.

Väga ilus sügis on. Vahel ma mõtlen, kas mitte sügis pole mu lemmikaastaaeg.