Ilma igasuguse pikema sissejuhatuseta (kui mitte lugeda mu kaht eelmist postitust eellooks, mille loogiline järg on nüüd siin) - jepp, me peame rääkima sellestsamast klišeelikust "hommikusest öökimisest vetsupoti kohal", mis nii nunnusti annab kõigile märku, et kellegagi on nüüd asjad sedapsi.
Hommikuti ja nunnu, my ass.
Iseenesest võiks ju alustada ka algusest või vähemalt sellest hetkest, kus dr Ehrenberg sisestas mu anamneesi "Patsient rasestus spontaanselt" (mis siiamaani kõlab mu kõrvus väikese pahandusena), aga võibolla kunagi tulevikus, sest see hommikuse iivelduse asi tuleb enne ära klaarida.
Mul on hea meel kõigi teie pärast, kel pole aimugi, millest ma räägin. Ja peaaegu sama suur hea meel teie pärast, kes te küll teate, aga suudate sellest teatava huumorisädemega rääkida. Ma ei näe võimalust, et ma ise seda kunagi natukenegi naljakana näeksin. Või asjade normaalse kuluna. Või talutavana. Ma tegelikult olen ju teist korda elus rase. Ja kui mu kõrval poleks inimesi, kes mäletavad ka 16 aastat tagasi toimunut ja kes väidavad, et mul oli ka esimesel korral kehv olla, siis ma ei usuks seda. Jah, mäletan, et iiveldus oli. Aga see oli minu mälestustes allutatav. Ma lutsusin komme ja sõin kirsijogurtit. Võtsin esimestel kuudel kaalust alla, aga jumala eest, see ei olnud nii halvav kogemus kui seekord.
Mul on kaks vanemat õde, mõlemal kolm last. Ühel oli kolme raseduse jooksul iiveldust ühe korra - siis kui ta sõi heeringat ja jõi limonaadi peale (või oli see mingi teine söök? Limonaad igatahes oli asjasse segatud). Teine õde iiveldas ja oksendas kõigi kolmega lõpuni välja. Tema noorim on 10 aastat vana ja mitte miski pole tal ununenud. Samamoodi ei suuda ma ette kujutada, kuidas ma seda kogemust võiksin unustada.
Alles hiljuti tegi üks instagrammer avalduse, et ta on üle elanud oma elu kõige hullemad 11 nädalat. Ma täiega samastun. Lahkuminek oli selle kõrval ausalt öeldes köki-möki, kuigi elasin seda üle ja välja ikka väga dramaatiliselt.
Rasedusaegse iivelduse tuleks vist rohkem rääkida sellest, et see südamlik hommikune öäkk vetsupotti on midagi, mis absoluutselt elu ei sega. Üldiselt me ärkame hommikuti oma kodus, oma vannitoa ja vetsu lähistel, lähed teed selle rituaali ära ja elad oma elu edasi. Ma ka alustasin sellega, kuigi noh, ma ei piirdunud algusest saadik hommikuga, vaid lisasin vürtsi ka oma lõunatesse ja õhtutesse. Aga point oli sama, ootamatult kerkiv öäkk, mis vajas KOHE väljutamist. Ja pärast seda oli rahu majas. Niiviisi elasin vähem kui nädala ja pidasin seda tüütuks, aga samas andis see mingil määral kinnitust, et rasedusega on kõik hästi, hcg tõuseb kenasti ja nii.
Ja siis sisenesin faasi 2, mis tähendab, et ärkasin hommikul iiveldusega, mis juhtis mind oksendama, aga sellega ei olnud kiiret, võisin rahumeeli kohale loivata, positsiooni sisse võtta ja siis vabalt valitud ajal väljutada endast, mis siis parajasti teemaks oli. Aga mis oli masendav - pärast öökimist ei olnud rahu majas. Iiveldus oli täpselt samas kraadis kui enne, lihtsalt suus oli kehvem mekk... Ja see oli alles faas 2, millele järgnes kõige pikem ja kõige õudsem aeg ehk faas 3.
Selles faasis olnud nädalaid pole mu elus olnud. Mälestus on ainult kõikehaaravast iiveldusest ja pidevast oksendamisest. Põhimõtteliselt on mul tunne, et kogu selle aja ma kas nutsin, oksendasin või magasin. Nutsin jõuetusest, sest ma sain aru, et mitte miski ei saa mind aidata. Kogu mu elu oli mult ära võetud ja asemele antud see iiveldav reaalsus. Ja mul oli nii-nii-nii kahju, et ma ei suutnud kuidagi olla õnnelik oma imebeebi üle. Mul olid süümekad suurema lapse ees, kes pmts kaks kuud pidi ise endaga hakkama saama (nagu see laps poleks juba piisavalt väntsutada saanud). Kodu ja aed olid metsistunud, (sest kuigi mr Keemik on väga osav tolmuimemise alal, puudub tal ajuehituslikel põhjustel võime hoida ja luua korda enda ümber, tema teine nimi võiks olla Kaos :D) Ja selle kõige kõrvalt käisin ma tööl.
Ehk siis. On inimesi, kellel on olukord veel hullem, sest nad ei suudagi püsti tõusta. Ja ma ausalt ei tea, kuidas see võimalik on, et on veel halvem. Mu koormus oli mais ja juunis üsna väike, keskmiselt 2 akadeemilist tundi päevas. Lisaks oli päris mitu päeva, kui erinevatel põhjustel tunnid ära jäid. Ja tegelikult ma võtsin siiski ka n-ö tervisepäevi, sest oli päevi, kus ma oksendasin iga veerand tunni tagant ja vahepealse aja ainult magasin. Aga üldiselt oli vapralt kohal, andsin õpilastele ülesande kätte, ütlesin: "Ma lähen käin korra ära.", läksin diskreetsemasse WCsse ja tulin tundi tagasi, et ülesannet kontrollida. Pärast tunde lasin jalga, et kodus mitte nii diskreetselt öökida. Ma iseenesest õppisin suht vaikselt oksendama, sest polnud tahtmist tööl kuigi suurelt jagada oma uudist.
Selle oksendamisega on imelik asi, minu jaoks iseenesest ei ole see midagi väga rõvedat. Välja arvatud see, et kui tegemist on pikema hooga või kui vahepeal ei jõua isegi vett juua, siis see sapi oksendamine on ... mõru kogemus. Siis on see tegelikult füüsiliselt karm, sest keha läheb ikkagi võitlusseisundisse ja see on väsitav. Lisaks on oksendamine siiski pigem intiimne tegevus. Ma saan aru küll, et pmts oleks võinud vabalt oksendada prügikastidesse või kaasa võetud kilekotti, aga ma ei tahtnud! Ja see pidev jälgimine, kus on lähim võimalik koht, on psüühiliselt raske. Ja mõnikord neid kohti ju ka polnud, mitte et ma oleks kuskil peale töö ja kodu olnud, aga näiteks oli mul äge vajadus oksendada ka autoroolis olles. Nii palju siis sellest, et roolis olles ei lähe süda pahaks.
Ühesõnaga, ma tahtsin vist öelda, et oksendamine on ebameeldiv. Seda enam, et sellele tegevusele ei järgne mingit leevendust. Aga samas on siin üks konks - oksendamine on kõrvalseisjate jaoks arusaadav. Niisama iiveldus (mis oma intensiivsuses on halvav kogemus) jääb kaugeks, aga kui teine vaarub WCst pärlendava otsaesisega, siis on see kuidagi hoomatavam, ma ütleks. Mu sõbranna elas jõhkrat iiveludust läbi ilma oksendamiseta ja ta ütles, et ta nuttis vahepeal, et tõsiseltvõetavam välja näha :D Ma löristasin nagunii, sest oksendamine paneb nii silmist kui ninast kõik voolama.
Praegu on mul rasedus 14+ nädalat ja ma vaikselt hakkan ellu tagasi tulema. Iiveldus ei ole kadunud, aga see on vaiksem. Oksendanud olen viimase nädala jooksul 2 korda. Nii et päris kindlasti on mul parem kui natuke aega tagasi.
Mida ma tegin, et mul parem oleks? Mul olid ingveritabletid, randmepaelad ja cerucal. Viimane neist on ka ainus, mis tegelikult mingi mõjuga oli, kuigi kahjuks iiveldusevastast mõju tal minu jaoks polnud, aga oksendamisele pani punkti. Kasutasin, kui oli karmimad päevad ja oksendamisest hakkas veepuudus tekkima (paras jant on muidugi sellises olekus jõuda selleni, et tablett sisse jääks), ja kui oli vaja kuskil viibida, kus ma ei tahtnud oksendada. Probleem on selles, et cerucal mõjub (vähemalt mulle) väga uimastavalt, nii et kui ühel korral seda enne tööd võtsin, jäin PÄRISELT tunnis magama. Jepp, ma olen jätkuvalt õpetaja.
Praktilise poole pealt veel - kui on oht oksendamisele, ärge kummikomme sööge, see on rõve kogemus. Ja ma olin ka väga kurb, kui ma hingehinda maksnud maasikad välja oksendasin, sest see tundus nii suure raiskamisena.
Kokkuvõttes siis - mul on tunne, et rasedusaegset iiveldust ei võeta tõsiselt. Või noh, suhtumine on selline, et see normaalsus, ise tahtsid rasedaks jääda, kõik on sellega hakkama saanud, 12. nädalaga saab see mööda... Muidugi on inimesed, kes on iiveldaja lähedal ja näevad, et see on raske, aga isegi ühes majas elades on vist lõpuni keeruline aru saada olukorra õudusest. Ja see "12. nädalaga saab mööda" - see tähendab kaht kuud iga päev kõhugrippi või alkoholimürgistust (mida keegi kogenud on :P), tegelikult ei ole see lohutus, kuskil 8+ nädalal (kus üldiselt vist asi koledaks keerab) tähendab see veel nelja nädalat põrgut. Ehk mulle näib, et rohkem oleks vaja ühiskondlikku aktsepteerimist - see on väga räme konditsioon, see ei ole miski, mida "iga normaalne naine suudab läbi teha" (nagu naturaalne sünnitus, sest epiduraal on pussudele), õudustunde valideerimist vist.
Ja ma ei saa aru, kuidas tänapäeva meditsiin pole olukorrale mingit päriselt töötavat lahendust leidnud.
