Lahe lauamäng

Mul tuli nüüd meelde, milles ma tegelikult kirjutada tahtsin :D Need kommi-pommi tüdrukud ajasid mind korraks segadusse :D

Et siis tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, kuidas ma käisin eile külas oma õel (ja tema teistel pereliikmetel) ja me mängisime Dixitit.

Maailmas kiiresti suurt populaarsust kogunud lauamängus Dixit on kordamööda üks mängijatest "jutustaja", kes vaatab oma käes olevaid erinevate piltidega kaarte ning ütleb neist ühe kohta seda kaarti iseloomustava lause (ilma kaarti näitamata). Ülejäänud mängijad valivad seejärel oma käest samuti ühe sellise pildiga kaardi, mis kõige paremini iseloomustab öeldud lauset. Peale seda segatakse kõik valitud kaardid kokku ja asetatakse lauale - ning nüüd tuleb kõigil mängijail ära arvata, milline oli algne "jutustaja" kaart. 

Ma olin kultuurse inimesena muidugi kuulnud, et selline mäng on olemas, aga oma silmaga näinud polnud. Aga see on tõeliselt hämmastav mäng!

Kõigepealt hämmastab muidugi piltide ilu. Ja teiseks see, kui sügavmõtteline ja lõbus see mäng korraga olla saab. Ma naersin kahel korral pisarad silma :D Siiamaani ajab naerma see, kuidas Ruudi käis välja vihje "puhkpill" :D Vihje ise ei ole naljakas, aga kuna ainult Ruudi endal oli käes kaart, millel oli puhkpilliga mingigi seos, olid ülejäänute pildid suurepäraseks huumoriallikaks.

Meie mängisime ilma mängulaua ja punktideta, lihtsalt nii kaua, kui kaardid otsa said. Sobis hästi nii vanema põlvkonnale (mina ja mu õde) kui ka päris uutele (Ruudi ja noorim õetütar).

Et siis mängima :)

Kollitamine

Pikutasin rahulikult voodis, kui järsku kuulsin koputust. Kell hakkas kümme saama ja vaatamata sellele, et on laupäev, ei osanud kedagi oodata. Alguses mõtlesin, et kuulsin valesti, äkki naabrid laamendasid või miskit. Aga siiski mitte, sest uuesti koputati. Võtsin südame rindu, vedasin ennast ukseni ja mis ma näen, kaks pisikest tüdrukut, näod täis joonistatud, suured kotid üle õla, endal suud kõrvuni, hüüavad koos: "Komm või pomm!" Mul pidi süda täiega seisma jääma :D

Ma ei tea, mis ma siis veel teinud oleks, kui Ruudi sõbrad poleks enne samasuguse hüüatusega ukse taga käinud, pärast mida Ruudi oma näo arme täis maalis ja koos kahe teise semuga samamoodi uste taha läks. Samas nemad tegid seda kella poole seitsmest õhtul ning käisid ainult tuttavate juures. Kusjuures tuttavaidki valiti, näiteks semukate naabritädi juurde ei mindud, sest "ta on umbes 70 aastat vana ja oleks kindlasti infarkti saanud, kui oleks meid näinud."

Tegelikult on halloween minu jaoks täiesti võõras ja hoomamatu nähtus. Ma ikka mõnda aega üritasin Ruudit veenda, et kui ta tõesti niiii väga tahab kollitada, mingu ja kollitagu siis mõnda sõpra ja pärast võib natukeseks külla jääda või sõbra enda juurde kutsuda. Aga Ruudi armid olid nii inspireerivad, et mindi siiski väiksele tiirule.

Aga niiviisi puhta öö ajal täitsa võõraste uste taga... ma mõtlesin, et ma olen tänapäeva mõttes üsna p-tähega ema, sest Ruudi võib päris palju vabalt ringi käia. Aga sedasi ei oleks mina kindlasti lubanud. Kuigi ega ei tea, äkki neil tüdrukutel oli keegi vanem ja tugevam tänaval ootamas? Igatahes said nad endale viimased kommid Ruudi sünnipäevast (ei venitanud siiski jõuludeni välja, nagu ma alguses arvasin) ja meie juurest lahkusid igatahes rõõmsalt ja rõõsalt. Mardipäevaks peab vist igaks juhuks miskit varuma, tundub, et kolm aastat tühjust võõraste mardisantide osas võib otsa saada, kui juba täna meie uks üles leiti.

Mida teha Tšehhoviga?

Mulle väga meeldivad Tšehhovi novellid. No on humoorikad minu meelest. Tema näidendid meeldivad ka, kuigi mitte lugeda. Ses mõttes et klassikutest näiteks "Hamlet" on ka väga head lugemiselamust pakkuv, aga "Kirsiaed" venib käes. Aga nii üldises plaanis siis meeldib mulle Tšehhov.

Kooliprogrammis tuleb Tšehhovit ikka ette. Ja ma hakkan tõsiselt meelt heitma, sest need noored, kellega ma professionaalses  situatsioonis kokku puutun, lihtsalt ei saa aru nendest tekstidest. Te ei kujuta ette, mida ma olen pidanud tegema näiteks "Kameeleoniga". See on see lugu, kus koera süütus/süüdiolek sõltub sellest, kelle oma ta arvatavasti on. Ses mõttes et... see on poolteist lehekülge ilmselget teksti. Minu meelest :D "Naela otsas" (see on see lugu, kus mees tuleb sõpradega koju, aga tema ülemus on ta naisele külla tulnud ja uks on kinni pandud) on täiesti arusaamatu lugu. Kuigi pärast seda, kui ma olin pool tundi pea peal seisnud, leidis üks vene taustaga tüdruk, et tõepoolest, normaalne mees oleks kirve võtnud, mitte sõpradega kõrtsi aega parajaks tegema läinud.

Samas on needsamad noored nii nutikad, laia silmaringi ja korraliku analüüsivõimega.

Asi on vist ikka Tšehhovis.

Kuidas Su päev läks?

Pealkirjas esitatud küsimust küsin ma iga päev Ruudi käest. Ja kuigi ta on ju alles väike laps, teab ta väga hästi, kuidas kõlab õige vastus sellele küsimusel: "Hästi läks!" Vahel ma mõtlen, kui lihtne oleks elu siis, kui ma lepikski selle vastusega. Ma ei saaks kunagi teada, et koolis ka probleeme esineb.

Näiteks täna.

Tulin töölt, Ruudi oli kodus ja vastas mu küsimusele väga entusiastlikult, et läks hästi.

Edasi kulges meie vestlus umbes nii.

Mina: "Oh, tore! Räägi mulle ka, mis vahvat siis toimus."
Ruudi: "Hmmm, ma ei teagi, kõik oli vahva."
Mina: "Aga mingi lugu, et ma ka saaks teada, mis värk teil koolis on."
Ruudi: "Aaaa, pärast kehalise tundi tahtis üks tüüp mind narrima hakata, ma tegin, nagu tahaksin teda lüüa, tema sõber viskas mind tossuga, nii et ma pidin pool tundi arsti juures olema."
Mina (suured silmad): "....?"
Ruudi (jätkab, üsna entusiastlikult): "Ja siis kui mina arsti juures olin, siis klassis üks tüüp võttis teise tüübi paberi ära ja siis tekkis kõigi poiste vahel kaklus ja Parim Sõber tõugati ümber, nii et tal kukkusid prillid maha ja läksid katki."
Mina (suured silmad): "....?!?"
Ruudi: "Aga tegelikult oli väga tore päev."

Kes käskis mul täpsemalt uurida, eksole.

Ja vahel ma mõtlen, et kas need lapsevanemad, kes räägivad, et nende laste koolielu on pingevaba ja mõnus, lihtsalt ei küsi täpsustavaid küsimusi või ongi kuskil koolid, kus sellised juhtumid ei ole igapäevased.

Seminaril

Täiesti juhuslikult käisin ka mina sellelsamal arenguseminaril. Tundub, et ma teengi ainult selliseid asju, millest teised ka blogivad :D See oli üldse selline naljakas olukord, sest seminaril osales ka mu isa, nii et olime nagu peremaffia seal.

Aga jah, seminar oli üsna huvitav. Moderaator Maria (kelle perekonnanimi mul kunagi meeles pole ja ehk polekski viisakas sedasi avalikult kirjutada) on mulle tuttav juba ammusest ajast. Tõesti, Peipsi-ääre-ajast. Mitte et see oleks kuidagi oluline.

Seminari ajal mõtlesin paarile korralduslikule küsimusele. Näiteks see, et pärast iga grupiarutelu anti igale laudkonnale 1-2 minutit, et oma arutelu kõige olulisemad punktid välja tuua. Arutelude kokkuvõtted tuli niikuinii plakatina vormistada ja need kleebiti seinale. Ja nagu ikka läks põhipunktide tutvustamisele oma kolm korda rohkem aega, sest esinejad lihtsalt rääkisid kogu oma plakati ümber. See õudselt häirib mind, sest see on niii mõttetu, kuna asjast huvitatud inimesed tutvusid plakatitega selleks ette nähtud ajal. Ja need, keda ei huvitanud....ega neid siis jutt rohkem ei huvitanud.

Teine asi, mis mind sellistel seminaridel natuke häirib, on see, et suureks aruteluks tegelikult aega ei jää. Kui õe laudkond sai teemad, mis talle väga meeldisid, siis meie omad ei kõnetanud mind peaaegu üldse. Ma oleks palju parema meelega näiteks hiljem diskuteerinud sellesama motiveerimise ja hinnete teemal, aga selleks aega ei jätkunud (muidu oleks võibolla isegi olnud, aga kuna inimesed lugesid oma plakateid maha, siis....)

Sisulise poole pealt oli minu jaoks põnev kuulata heaolu-uuringu kokkuvõtet. Aga see on vist liiga spetsiifiline, et kedagi teist huvitada. Üldises plaanis sain teada, et ma pole ainus, kes tunneb ennast meie koolis väga hästi. Ja kõvasti nalja tegi meile see, et metoodikavaldamise küsimuses olid õpetajad ja õpilased üsnagi erinevatel arvamustel. Õpetajad nimelt arvasid, et nad on päris osavad, õpilased see-eest leidsid, et asi jätab ikka kõvasti soovida. Tegelikult on see muidugi kurb, aga nõndaviisi slaidil joonise peal seda näha oli lõbus. Eks see õpilaste kriitiline meel tuli ka muudes küsimustes välja.

Ja üks tähelepanek veel - alati on üks-kaks vastajat, kes on ülikriitilised. Sedasama olen märganud ka selles tagasisides, mida õpilased õpetajatele pärast kursuse lõppu annavad. Alguses ma ikka mõtlesin, kas kõik need head vastused on neilt, kes ei viitsi mõelda ja laovad suvaliselt suurepäraseid hinnanguid, ja üks on aus. Või siis vastupidi - et see kriitiline tüüp ei viitsi mõelda. Aga enam ma ei mõtle selle peale.

Kuidas me Tallinnas häid inimesi kohtasime

Koolivaheaja puhul korraldasime kahepäevase minipuhkuse Tallinnas, mis juba algas põnevalt, sest meie Ruudiga alustasime oma teekonda kodulinnast rongiga, mis on ikka ja alati meeleolukas. Rong oli küll lõpuks pilgeni rahvast täis, nii et minu plaan esimesed kaks puhkusetundi maha magada ei läinud päris läbi. Kas siis selle või millegi muu pärast, aga Tallinna kohale jõudes olin ma täpselt nii tuutu, et seisin Viru keskuse ees ja mõtlesin sügavalt järele, kus on Solaris :D Me tahtsime esimese atraktsioonina sinna kinno minna, aga kuna ma ei teadnud, kus me olime, pidime võtma selle päeva esimesed kohvid ja pannkoogid Viru keskuses, et natuke plaani pidada. Pärast seda lõi mu mõistus selgemaks ja ma sain aru küll, kus Solaris asub.

Kinopiirkonda sisenedes toimus ootamatu kohtumine. Meie ette sigines ootamatult üks mees kahe lapsega, kelle kehahoiak tundus mu seljaajule tuttavlik. Ja kui seljast sai teretav nägu, oli selge, et seljaaju ei peta ja just Kaur oligi täies hiilguses meie ees. Ning selles segases hommikupoolikus ei tundunudki see ülemäära kummaline kohtumine.

Kaur, kes oma poegadega küll meie valitud "Hotell Transilvaniat" vaatama ei tulnud, pani ette pärast kino kuskil maha istuda ja natuke kohvitada. Ja nii me leidsimegi pärast rohkemat ja vähemat filmielamust end Kadriorust kohvikust päeva teist kohvi ja pannkooki manustamas. Ja hiljem veel Russalkat vaatamast (mis oli väga tore, sest me ise polnud selle vaatamisväärsust üldse plaani võtnud) ning Ruudi sai Kaurilt kolm väga head nõuannet oma edaspidiseks ronimiskarjääriks:
1. Libedate jalanõudega ei tasu ronida;
2. Põlve ei tohi kunagi kivile toetada;
3. Käed taskus ei tohi ei ronida ega trepist alla kõndida.

Väikese vahelepõikena - "Harry Potteris" oli nii, et pärast traumaatilisi üleelamisi oma petturist roti Siblikuga lasi Ron Konkskäpal oma uue öökulli üle nuusutada, et olla kindel, et tegemist on ikka ausa öökulliga. Mida rohkem ma vaatan Ruudi käitumist, seda enam tekib mul mõte, et äkki võiks teda samal eesmärgil kasutada. Ses mõttes, et varem (kui ma polnud väljaspool oma suguvõsa kasvavaid väikseid lapsi eriti näinud) arvasin ma, et Ruudi on suht suhtlemisisaldis tüüp. Kõik need bussijuhid ja poemüüjad, kes tema lobapidamatust on pidanud taluma. Samas - kõikide inimestega ta ei räägi. Aga no nt prl Vaprake aastaid isegi vaadanud hr H poole :D, nii et Ruudi oma poolvabasuhtlusega tundus väga väga suhtlejana. Nüüd olen ma hakanud aga aru saama, et päris paljud lapsed suhtlevad väga pingevabalt enam-vähem kõigiga, aga Ruudi valib mõned üksikud välja. Ma ei tea veel päris täpselt, mille alusel ta valib, aga loogiline tundub ju, et ta eelistab häid inimesi. Ja sellega seoses võin ma nüüd väita, et ükskõik kui palju blogisabades visatakse nalja selle üle, et Kauri väljaütlemised on natuke hirmutavad, siis tegelikult on ta hea inimene, sest just tema oli üks neist, kellega Ruudi meie Tallinna minipuhkuse ajal vestles :)

Pärast tundeküllast lahkumist Kaurist suundusime Ruudiga hotelli (mis oli osa meie väljasõiduplaanist, sest Ruudi arvas, et see on ikkagi nii ebaõiglane, et tema pole kunagi hotellis ööbinud). Kuna ma Tallinnast mitte midagi ei tea, valisin hotelli pimesi. Sellisel kombel osutus võitjaks hotell Bern, mis minu üllatuseks asus enam-vähem vanalinnas ja oli täitsa muhe koht. Hommikul küll pannkooke ei pakutud, kuid munaputru oli lõppematult. Ruudi sõi kõikide valikute hulgast kuiva müslit (mitte röstitud) ja tomatit :D

Hotellis kohtusime ka teise hea inimesega - poiss hotelli vastuvõtus. Tal oli küll teatav eelis, sest tema käest sai wifi-paroole, mida Ruudi vajas. Aga samas esmaspäeval Energia Avastuskeskuses võttis Ruudi tükk aega hoogu, et osta endale maasika.-rabarberi jäätist, samas hotellipoisi manu jooksis ta mitu korda julgustamist vajamata.

Õhtuhämaruses jõudis kohale ka hr H, kes pärast pikka virisemist (ausalt, kõik, kes mõtlevad, et lastega on tüütu reisil käia, võtke mõnikord hr H endaga kaasa -.- Ta saab meiega käia ainult selle pärast, et ma näen, et ta siiralt pingutab. Ta lihtsalt ei tea, kuidas puhkusel olles käituda. Näiteks et tulebki kohvikuuse maha istuda ja nautida kohvi. Või taksoga sõita. Või mis iganes asju teha :D) oli siiski nõus minema vanalinnatuurile. Me oleksime võinud seda ka Ruudiga kahekesi teha, aga sellisel juhul oleksime saanud minna kas ainult Raekoja platsile ja tagasi või siis väga pikalt jalutada mööda hämaraid alleid, sest noh... ma ei tunne ju neid tänavaid :D Hr H tunneb aga mingitel segastel põhjustel väga hästi, nii et temaga koos oli oluliselt põnevam.

Ka Hr H viis meid pimedatesse kohtadess

Järgmine päev leidis meid Lennusadamast, mis teile kõigile edasiseks teadmiseks on esmaspäeviti suletud :D Kuna meie esialgne plaan oli sinna jõuda pühapäeval, ei kontrollinud ma esmaspäevast lahtiolekut. Õnneks on neil vägev välinäitus, mille vaatamiseks kulus meil oma kaks tundi. Ilm oli suurepärane. Lõpuks oli mul päris hea meel, et me sisse ei saanud, sest ma olin suht tüdinenud juba. Poisid muidugi olid vaimustunud.

Üks vaimustunud poiss ilusas sügishommikus

Pärast Lennusadamat olid käes aeg astuda sisse Energia Avastuskeskusesse. Ma ei tea siiani, kumb mulle rohkem meeldib, kas too viimati nimetatu või Ahhaa. Vist ikka Ahhaa, kuigi energiakeskus oli ka äge. Mootorite saalis olin ma natuke kurb, sest isegi hr H ei suutnud meile selgitada, miks näiteks vasktraat annab rohkem energiat välja kui vaskplaat. Aga too osakond, kus olid peeglid ja häälemoondajad, oli vahva.

Rohkem ei jõudnudki (välja arvatud erinevad söögikohad), aga ma arvan, et terve hulk vaatamisväärsusi, kaks muuseumi-näitust, kino ja tervelt kaks head inimest on päris hea saak kahe päeva kohta :)

Süsteem on tööle hakanud

Blogidesse ilmunud esimese veerandi lõppemise postitused andsid ka mulle inspiratsiooni kirjutada. Kuidagi üldse ei ole viimasel ajal muidu seda õiget mälestustesse raiumise tunnet tulnud. Aga noh, Ebapärlikarp kirjutas nii kenasti struktureeritult, et mul korraks tekkis silme ette pilt enda postitusest :D

Jättes kõrvale kõik selle, millest ma juba kirjutanud olen, on minu meelest meie koolialgus päris kenasti läinud. (Korraks nautisin seda tunnet, kuidas seda kõike kõrvale jätta :D) Ses mõttes et süsteemid hakkasid suhteliselt hästi tööle. Kuna ma olen juba kolm aastat tööl rääkinud, et mul on selline haigus, et ma ei suuda hommikuti entusiastlik olla, ei sunnita mind üldjuhul kella kaheksast tööl olema, mille üle ma olen surmani tänulik. See annab meie hommikutele palju mõnusama hinguse. Ruudi ärkab alati oma äratuse peale ja toimetab oma toimetused ära. Umbes selleks ajaks ajan ka mina oma väsinud keha voodist välja ja tuletan talle meelde, et tegelikult pole hommik mõeldud mitte ainult selleks, et kilpkonnasid telekast vaadata, vaid ikka selleks, et süüa. Septembri alguses olin ma nii kõva ema, et tegin hommikuti ikka munasaiu ja omletti, aga enam pole palutud. Kooliminekuga on nii, et ma astun koos Ruudiga uksest välja, saadan teda umbes 20 meetrit ja tulen koju tagasi. Väike virgutusvõimlemine siis.

Pärast kooli tuterdab ta koju (meil on reegel, et koolikoti peab koju ära tooma), siis on vaba aeg. Kolm korda nädalas on õhtupoolikul trenn, kaks korda muusikakool. Sinna ja tänna viin ja toon teda üldjuhul mina, välja arvatud üks kord nädalas muusikakool, sest see sindrinahk algab juba kell kaks ja kuna ma hommikuti ei suuda tööd teha, pean ma seda tegema õhtupoolikul.

Koduse õppimise osas ma mingit omavastutust kohanud pole. Ikka olen mina see, kes küsib, kas midagi teha ka jäi. Ja siis mõnikord selgub, et tõepoolest on vaja vihikusse sõnu kirjutada või töövihikust midagi teha. Selle on ta küll selgeks saanud, et kui jutt juba koduste tööde peale läheb, siis on lihtsam kohe ära teha, mitte mingeid arutelusid algatada. Vahel kipub kiirustama, aga selle on ka selgeks saanud, et kui ei ole korralikult tehtud, tuleb uuesti teha. See aga võtab veel rohkem aega, nii et mõistlik on kohe keskenduda.

Raha kulub 30 eurot kuus (spordi- ja muusikakool), ühe korra oli vaja teatriraha. Ja ükskord oli koolis laat, kuhu ka raha kaasa sai.

Stuudiumil hoian igapäevaselt silma peal, käin seal ju nagunii mitu korda päevas, seega viskan ka Ruudi kontole silma peale. Noh, sealt leiab igasugu asju. Näiteks ükskord oli kirjas, et kehalise kasvatuse riided puudusid, kuigi ma teadsin surmkindlalt, et need said kaasa. Ruudi ütles, et ta ei leidnud oma asju garderoobist üles. Mina ei tea, mis seal siis juhtus, õhtupoolikul, kui koolist koos läbi käisime, olid riided igatahes kenasti nagis. Üldiselt on Stuudiumis positiivsed asjad, isegi tookord kui ta eesti keele töövihiku maha unustas, oli märge, et töövihik puudub, aga oli tubli abiõpetaja. Iseenesest õppimisega läheb okeilt. Peale selle laua ümberlükkamise rohkem märkusi pole olnud. Ja ta ise väidab, et tunnis enam kõva häälega vastuseid vahele ei hõika.  

Nii ongi siis. Et süsteemid nagu töötaksid. Kui nüüd sisu ka tööle saaks. Mingi poistevaheline müdistamine käib ikka. Just täna ütlesin Ruudile, et ta võiks rohkem tüdrukutega suhelda, siis ei oleks nii palju maadlemist. Ruudi vaatas mind nagu pooletoobist ja jagas infot, et tüdrukud maadlevat vaat et rohkemgi kui poisid. Eluõied, mis muud.

Morsa-lugu

Kordasime täna kaashäälikuühendi reeglit ja selle erandeid. Ülesanne oli selles, et tuli üles leida valesti kirjutatud sõnad.

Nii, fraas oli selline: "Morski sai otsa."

Ilmselgelt on esimene sõna valesti kirjutatud.

Õpilased lisasid ühe s-tähe - morss sai otsa.

Mina lisasin ühe k-tähe -  morsk sai otsa.

Üks õpilane oli hämmingus - tema meelest oli tegemist õigesti kirjutatud fraasiga - morski (mitm. osastav) sai otsa.

Jumal küll, kui juba üks pisike õigekirjaharjutus võimaldab nii palju tõlgendusvõimalusi, kuidas siis lugemisülesandes eeldada õpilastelt ühtset arusaama?

Paterdame tasapisi

Tänasega peaks viimaste aegade kõige kurnavam osa möödas olema. Eilsest sünnipäevapeost on süüa ka täpselt nii palju üle, et järgmised nädal aega sellega tegelema ei pea. Menüü on küll mõnevõrra veider - kana, võileivatort, marineeritud kurgid, täidetud munad ja krõpsud. Esialgu tundub päris mõnus :D

Sünnipäev kulges tegelikult isegi ... noh mitte rahulikult, aga siiski leebemalt, kui ma kartsin. Hirm tekkis mul siis, kui ma sain aru, et Ruudi on külalisteks kutsunud 10 poissi ja ühe tüdruku. Ja kõik tulid kohale :D Mis tähendab, et kingitusi (loe: kinkekaarte) tuli kokku nii palju, et Ruudi saab endale ühe väga suure lego osta. Ja jõuludeni ei pea me komme ostma. Aga samas tähendas see ka meeletut lärmi, mis vaibus ainult sel hetkel, kui lapsed peitust mängisid. Kahjuks ei tahtnud nad kolm tundi peitust mängida.

Kui me eelmisel aastal kinkisime Ruudile kiisu Triigu, siis sel aastal on hoopis teine äärmus ja meie majja ilmus PlayStation. Loomulikult mitte uusim mudel, aga ma pean ausalt tunnistama, et väga vinge on ikka :D Ruudile oli hommikul kinki avades täiesti sõnatu. Sama sõnatu kui Triigu puhul. Kui ma eskapismi kõrgemal tasemel olles olen viimasel ajal ajupuhkuseks Perekooli lugenud, siis seal oli ükskord teema, et üks ema on enda arvates oma lapse ära hellitanud, sest too ei oskavat kingituste üle enam tänulik olla. Vat sellele perele võiksin saata video Ruudist, kes saab aru, et tema eluunistus on täide läinud PS3 näol :D Ta oli pisarateni tänulik :D Ma kahtlustan, et sellesama PS pärast see paganama laud tunnis ümber läkski.

Muidu kooli osas... enne eilset olin ma juba suhteliselt maha rahunenud. Ruudi ei rääkinud enam, et kool on igav ja lärmi on nii palju ja et ta ei suuda ette kujutada, kuidas on võimalik, et koolis tuleb käia 9 aastat (ta nimelt on miskipärast kindel, et ta gümnaasiumisse ei lähe). Isegi kandletunnid ja vibutrenn läksid päris hästi. Vibu osas oli lihtsalt see mure, et varsti hakkavad nad võistlustel käima ja Ruudi muretses, et äkki on ta selles asjas nii meeletult hea, et võidab ära ja siis inimesed teevad temast pilti ja panevad ajalehte. Et äkki saaks niiviisi trennis käia, et võistlused jäävad vahele. Ma ei tea, kust see laps oma geenid saanud on.

Aga jah, pärast eilset ma muidugi võtsin õpetajaga ühendust ja sain teada, et eks selle tunnis käitumisega on probleeme. Tähelepanuvajadus on siiski liiga suur, tüüp kipub kõva häälega vastuseid vahele ütlema. Teine asi pidi olema see, et venitab asjade väljavõtmisega, nii et teised lapsed peavad tunni alguses ootama (ehk jällegi tähelepanu). Selle viimase osas Ruudi küll ise ütleb, et sel nädalal pole seda enam olnud, sest juba eelmisel nädalal rääkis ta mulle ise oma probleemist ja nüüd oleme igale hommikul meelde tuletanud, et selline käitumine ei ole kohane. Tänasest hommikust lisandus siis meeldetuletus, et vastata tohib ainult siis, kui õpetaja lubab. Ma tõesti loodan, et saab selle asja joone peale, lasteaias ju sai...

Mis nüüd puudutab aga Kauri küsimust, kas minu arusaamades on toimunud muutus seoses uue rolliga koolisüsteemis, siis tuleb tunnistada, et tegelikult ei ole. Ma arvan, et vara veel. Meil ei ole siiani midagi väga olnud :) Küll aga on pannud mind mõtlema prl Vaprakese vaatamine. Tema alustas nüüd gümnaasiumiga ja mind tõesti hämmastab, kui palju on koduseid töid. Tegelikult hämmastas see mind juba tema põhikooli ajal, aga nüüd uuesti. Meie direktor on tungivalt seda meelt, et koolitund on aeg, mida tuleb maksimaalselt ära kasutada. Ja koduseid töid sellega seoses minimaalselt. Aga ikka läheb nii, et üks annab natuke ja teine annab natuke ja kolmas annab natuke rohkem kodus teha ja siis ongi kokku hästi palju. Seesama tuli välja ka mu oma rühma lastevanemate koosolekul - korralikel, püüdlikel ja eriti neil õpilastel, kes lennult asju ei haara, kulub õppimisele tunde. Kusjuures ilma kontrolltöödeta. Ma ei tea... eks ma ise jätan ka väikseid asju kodus teha. Lisaks raamatud, mida lugeda. See on vist praegu suurem mõttekoht. Eriti sellepärast, et ma reaalselt ei mäleta, et ma oleks gümnaasiumis õhtuti õppinud, ainult kontrolltöödeks. Ja sedagi ainult bioloogias :D Ju ma siis olin kooliajal geenius. Või põen lihtsalt vanainimese sündroomi :D

Ühesõnaga, elame veel. Ja vaatame lootusrikkalt tulevikku.