Vähemalt mitte mõistlikud vanainimesed

See aasta on mulle rängalt mõjunud. Näiteks unustasin üks päev tundi minna. Täpsemalt arvasin, et ma pean hiljem minema ja panin kodus rahulikult juukseid patsi, kui meie raamatukogujuhataja helistas: "Kuuule, Eliisabet, teine aasta ootab sind tundi."

Vana perse, eksole :D

Terve päeva läks kõigil kolleegidel tuju heaks, kui nad mind nägid. Asi seegi.

Siis olen ma seisnud klassi ees ja täiesti tõsiselt juurelnud tunni alguses, mida paganat ma nendega peale pidin hakkama. Mingi tekst lugeda? Kirjutamine? Rühmatöö? Nii palju ma ennast tean, et ilma plaanita ma ühtki päeva ei alusta. Mõnikord lihtsalt läheb plaan meelest ära :D

See, et ma terve päeva jooksul ei jõua aru saada, mis nädalapäev parajasti käes on, on tavaline. Selles süüdistan iseenesest sooja ilma, sest tegelikult oleks väljas nagu suvi ja tööl käimine lihtsalt õpetajate toas riiulite koristamine.

Igatahes, nädalavahetusel lugesin riigieksamitele vahelduseks üht magistritööd. Tegin seda tööl, sest esiteks pole mul kodus suurt lauaarvutit, on vaid hunnik läpakaid igale maitsele. Ja teiseks ei tule tööl keegi hiilides minu juurde, et sosistades midagi küsida. Ilmselgelt olen suutnud kodus kõigile selgeks teha, et töötavat ema/naist ei tohi segada. Hiilimine ja sosistamine ei sega kedagi.

Nojah, lugesin tööd, lisasin vajadusel komasid ja kuulasin klappidest Nine Inch Nails. Puhtalt prokrastineerimise mõttes guugeldasin, kas NIN kuskil lähiriikides lähiajal esinema ka satub.

Ja jõudsin sellise festivalini: Aerodrome festival Prahas. Et nagu...  ma otsin võimalust, kuidas näha NINi, ja leian festivali, kus on nemad JA Lana Del Rey, keda ma olen väga tükk aega tahtnud näha laivis ja tunda, kuidas ta mind ära tinistab. Ja see toimub Tšehhis, kuhu on võimalik põhimõtteliselt täiesti viisakalt kohale saada. Ja festivalipass maksab täiesti normaalse hinna. Ja üldse... Tommy Cash on ka kohal :D

Nii et pärast poolt ööpäeva kurvastamist, et enam ei saa sellele festivalile pileteid, tunnikest närvikulu, kuna kõik digitaalsed vahendid otsustasid lõpetada minuga koostöö. Ja rohkem midagi ei olnudki, mul ja prl Lumivalgekesl (+1) on piletid selle suve kõige toredamale muusikasündmusele.

Kokkuvõttes siis prl Lumivalgekese rahulolevate sõnadega: "Vähemalt mitte mõistlikud vanainimesed."

Riigieksamist ikka ka

Iseenesest oleks pidanud juba eelmine postitus olema riigieksamist, sest see oli järjekorras. Aga Ristsiku teema oli põnevam.

Siiski oleks vaja ära märkida ka seekordse eksami muljed.

Üldjoontes - ii-gaav. Jah, ma olen nüüd saanud natuke piiluda eksami koostamise telgitagustesse ja saan aru, et see ongi keeruline. Aga ikkagi. Alustekste oli nagu ikka neli - katkend Muti "Eesti ümberlõikajast" (eurooplaseks saamise teema), siis W. Drechsleri tekst innovatsioonist ja leiutamisest ("Mis on innovatsioon?"), kolmandaks Rein Aahse tekst sellest, kuidas maailm on nii väikseks muutunud ("Rännata maailmas, kus kõik jääb hiirekliki kaugusele"), ja siis eesti teaduskeele teema (kolm teksti - Niitsoo, Lõhmus ja Nemvalts eesti teaduskeelest. Novaatoris olemas).  Lugemisosa ülesanded ei tundunud üheski variandis ülemäära keerulised, aga ma ütlen ausalt, et ega ma väga ei süvenenud, sest ma lugesin kirjutamisteemasid ja hakkasin kohe kurvastama.
Teemad olid siis umbes nii:
1. Kuidas jääda iseendaks tänapäevases kiirelt muutuvas maailmas.
2. Kultuuri ja majanduse seosed.
3. Miks inimesed lahkuvad kodumaalt (näidete valdkond ühsikond, ajalugu ja reisikirjad)
4. Mis saab eesti keelest.

Mul ei oleks olnud mitte ühelgi neist teemadest mitte midagi öelda. Minu meelest on meie eesti keele eksam niivõrd kaldus tugevate teaduste poole, et mul tekib küsimus, miks on meil eesti keele ja kirjanduse ainevaldkond, mille eksam eesti keele eksam nagu olema peaks. Klassikaliste kirjandusteostega pole neis igatahes midagi suurt peale hakata. Ma mõtlen, et "Meister ja Margarita". Või "Franny ja Zooey". Või "Toomas Niprnaadi". Või "Keisri hull". Ehk siis teosed, mis mind ennast gümnasiumis tugevalt puudutasid ja millest ma oleks tahtnud kirjutada.

Okei, praegu ma suudaks juba seoseid tekitada, aga ikkagi.

Mu tundeid võib loomulikult mõjutada ka see, et sel aastal on mu oma klass lõpetav, nii teemadega on isiklikum suhe. Lisaks on ka prl Vaprake lõpetaja. Temalgi polnud ühtki valikut peale esimese teema, sest ta tahtis "Keisri hullust" kirjutada :D Eks 19. sajandil toimusid ka kiired muutused.

Nojah. See selleks.

Tegelik probleem eksamiga on aga hoopis selles, et meil on seekord lihtsalt ... uskumatult tuutud lõpetajad. Eestis üldiselt siis :D

Ma hindan viimast ülesannet, mis tähendab, et ma olen korduvalt pidanud lugema, kuidas Alo Lõhmuse arvates oleks mõistlik Eesti ülikoolid kinni panna ja saata meie lõpetajad Oxfordi. Punkt.

Nagu miks. Alustekst on SIIN, viimased viis lõiku olid eksamil.

Ühel hetkel andsin teksti ka hr H-le lugeda, testimiseks. Et äkki ongi mingi ülikeeruline asi, millest ainult üliinimesed aru saavad (nagu mina). Selgus, et on küll võimalik mõista.

Ma ei liialda, kui ma ütlen, et otsesõnu mõistab seda teksti 75% minu kätte sattunud eksaminandidest. Mul ei ole varem mitte ühegi küsimusega sellist tulemust olnud. Jah, mul selgelt nõrgemad koolid seekord ka, väiksed, ühe paralleeliga (hinnanguline väide, lähtub sellest, kui palju töid mul ühe kooli ümbrikus on, vähe on, sellepärast eeldangi, et ka lõpetajaid kokku on vähe). Aga ikkagi.

Hindan ja enam isegi ei nuta. Erit.

RE: milline on kool?

Ritsik tegi oma lastega blogiintervjuu: Milline on kool? , kus tema kolmandat (9. klass) ja neljandat (12. klass) kooliastet lõpetavad lapsed näitavad, milline on kool õplase silmade läbi. Huvitav lugu, nagu nad Ritsikul ikka on.

Ma vastusena tegin intervjuu esimest kooliastet (3. klass) lõpetava inimesega, vanemaid mul hetkel käepärast nimelt pole. Väga loodan, et Ritsik ei pahanda, et tema küsimusi siinkohal ära kasutasin, a ainult nii tekkis võrdlusmomenti nooremate ja vanemate vahel :) Kuskil poole peal mõtlesin, et oleks pidanud ikka diktofoniga ja põhjalikumalt, aga seekord tuli nii, nagu poiss tulistas ja mina üles jõudsin kirjutada.

Iseloomusta kooli kolme sõnaga.

Kräämik: No seal saab sõpradega kohtuda ...
Intervjueerija: aga mingeid omadussõnu? Lõbus või..?

Kräämik: Aaa! Igav. Väsitav. Kuidas öelda ühe sõnaga veidi tore?

Mis on koolielus positiivset?

Kräämik: Sõpradega kohtumine. Muud ei olegi positiivset. Võibolla mõni toredam grupitöö KTÕs (kunsti- ja tööõpetus, kui kellelgi on see lühend ununenud)

Mis on koolielus halvasti?
Kräämik: Minu lobapidamatud. Kool põhjustas selle ilmselt, sest seal ei lubata mul rääkida. Teiste lobapidamatus. Õpetaja veendub, et ta teab asja, kui ta tegelikult ei tea. Lärm ka. Ilge lärm vahetunnis. Oot, see kustuta ära, ma ise ka lärman...

Mida sa direktorina teeksid, et koolis oleks parem elu?
Direktor ainukesena ju midagi teha ei saa? A kui mul oleks oma privaatne kool (seda on ju mõeldud selles küsimuses?), siis see oleks nuti-pool-koduõppekool. Lehekülgedel on tööd, õigel ajal peab kohal olema, kogu klass on koos, räägivad õpetajaga. 

(Sekkub hr H): Kuidas kehalise kasvatuse tunnid käiks siis?

Kräämik: Lapsed peavad ise väljas käima. Lastel on andurid küljes - mõõdavad südamelööke, samme...

Milline on hea õpetaja?
Kräämik: Tore, mitte vihastuv. Kaastundlik, et kui sul midagi juhtub... näiteks kui su ema ära sureb, siis ta lohutaks. Oskuslik, teab palju fakte. Katrin on enam-vähem selline, välja arvatud see faktivärk.

Mida kool sulle on peale teadmiste andnud? Mingeid koostööoskusi, loovust?
Kräämik: Veidi suhtlemisoskust. Veidi saan suurema vaate kastist välja, saan aru, mis toimub.

Mida kool pole õpetanud, aga oleks võinud?
Kräämik: Selliseid sõnu inglise keeles, mida on vaja online gamingus.

Kas õppekavade maht on liiga suur? Kuidas puhata?
(arutame natuke, mida see küsimus tähendab)

Kräämik: Mina ei pea palju õppima, aga tüütu on. Koolipäevad võiksid olla lühemad, aga sisukamad. Õpetajad võiksid rääkida normaalse kiirusega. Nagu mina (demonstreerib vahet). Mitte et teeme tund aega ühte tehet.

Mida teed, kui kool saab läbi?

Kräämik: Sõidan jalgrattaga... Aaa, kui 12. klass läbi saab? Mingit sorti programmeerimine äkki? Ma arvan, et Tallina tehnikasse äkki? Ja kui sisse ei saa, siis võib alati minna prügi vedama. Eks mul ole mingid aastad aega ka. 

Kuigi vastused on erinevad, kumab mu meelest kõigil kolmel läbi see, et kool on midagi stressirohket. Ja mulle tundub, et eelkõige mitte selle pärast, et õppimine oleks meeletult raske, vaid just kõigi nende inimeste pärast, kes terve päeva noort inimest ümbritsevad. Ja õpetajalt ootavad kõik, et ta armastaks oma ainet ja teaks selle kohta palju. Ja et ta oleks inimlik :)