Märts möödus eelkõige puhkuse tähe all.
Mitte et meist keegi oma palgatööst puhanud oleks :) Suvise puhkuse tähe all.
Aga alustagem algusest ehk eelmise aasta juunist, kui ma Barcelonast tagasi jõudsin. Barcelona meeeldis mulle väga-väga. Rääkisin kodus suure vaimustusega kõigest, kus me käisime ja mida tegime, kuni Ruudi ühel hetkel palus, et ma enam ei räägiks. See oli kergelt jahmatav palve. "Ma ei saa enam kuulata, ma olen nii kade."
Nagu ma ei oleks teda korduvalt kaasa saada püüdnud :D
Ühesõnaga jõudis mu poeg 9 aasta vanusena tõdemuseni, et turvaliselt oma mugavustsoonis elades võib päris paljudest ägedatest asjadest ilma jääda.
Siit edasi kulus veel oma pool aastat, kui lõpuks sai plaan paika - me läheme reisile! Lennukiga ja sellisesse kohta, kus on sinine meri.
Alguses mõtlesime, et läheme kahekesi (hr H arvab, et tema on korra Kreekas sinist vett ja 40kraadist soojust vaatamas käinud, nii et tema on sellest elupäevade lõpuni vabastatud), aga siis selgus, et minu reisisellist õde koos oma perega on samuti just samasugust plaani pidamas, nõnda otsustasime ühineda.
Senini käis asi üsna rahulikult. Eks edasigi polnud mingit rapsimist. Leppisime kokku, et läheme juuni lõpus Rhodosele. Prl Vaprake küll pakkus, et võiks Küprose valida, aga kiire kontroll reisiteenuse pakkujale andis teada, et suvel mingitel segastel asjaoludel Küprose-reise ei pakuta. Nii et jäi Rhodos.
Nalja piirjooned hakkasid kuju võtma, kui hakkasime täpsemaid kuupäevi paika panema. Arvestama pidi kahe põhikoolieaslise lapsega, kes peaksid juunis koolis käima; ühe gümnaasiumilõpetajaga, kes peab enne lõpupidu kleidiproovis käima; ühe juhtivtöötajaga, kes peab olema juuli alguses Madridis; mina olin põhimõtteliselt avatud kõikidele kuupäevadel. Jah noh, optimistlikud nagu me oleme, ei näinud me probleemi, kuniks reisifirma lisas enda poolt lisanüansi sellega, et lennud toimuvad ainult neljapäeviti :D
Nii me siis sättisime seda asja ühte- ja teistpidi, kuni jõudsime tõdemuseni, et juunis vist ikka ei mängi välja. Seega juuli algus. Juhtivtöötaja Madrid jäi jätkuvalt valemisse, lihtsalt teistpidi. Ja vaatama pidi seda, et ei läheks väga kaugele juulisse, sest siis tulevad juba kontserdid ja fesitvalid peale.
Ühel kaunil hetkel saatis õde mulle teate - läheme sel ja sel kuupäeval. Ma ei suutnud uskuda meie õnne - kas tõesti leidsime kõigile sobivad kuupäevad, mil ka lennukid lendavad. Peaaegu :D Õde oli jätnud kahe silma vahele prl Vaprakese erialakatsed ülikooli :D Ma pakkusin küll, et ta võib ju loobuda. Ülikoolist. Õde arvas, et äkki loobub ikka reisist. Prl Vaprake polnud siiski nõus kummastki loobuma.
Ühesõnaga. Saate aru küll, kuidas me jaurasime oma juulikuu ja Rhodosega. Kuniks lõpuks lahenes kõik.
Augustis sõidame Küprosele :D