Kunagi hästi ammu ostsin endale pileti lavastusele "Amalia". See oli umbes siis, kui oli esietendus. Kuupäeva valisin selle järgi nii kaugele, et mu tunnikoormus oleks piisavalt väike, et tagada ärkvelolek ka väga aeglaselt kulgeva loo puhul.
Tegelikult ma muidugi valisin hoolega, millele pileteid osta, sest seda ma ju teatriga alati teengi. Aga noh, "Hirm sööb hinge seest" kõlas tutvustuses väga põnevalt, aga tegelikult nii põnev ei olnud. "Amalia"on lugu autismist. Ja sellest, kuidas autistlikku last kasvatada, teda ühelt poolt hoida maailma eest, aga samas talle siiski ka elamisväärset keskkonda pakkuda. Selles konkreetses loos oli hoidmist oluliselt rohkem kui elamisväärsust, sest mida ilusat on 17-aastase neiu elus, kui ta tohib kaubanduskeskuses käia ainult kaaslasel käest kinni hoides. Või kui ta arvab, et kord kuus muutub ta viieks päevaks lapseks, kes peab mähet kasutama. Samas uskus Amalia isa siiralt, et ta teeb kõik kõige paremini oma lapse jaoks. Nagu me kõik vist usume...
Mulle väga meeldis. Üldse on mulle viimasel ajal väga meeldinud etendused, mida vaatamas olen käinud. Näiteks "Meie aja kangelana". Või "Mere märgid".
Klaudia Tiitsmaa mängib Amaliat hästi armsalt, muusika on tore. Ja lugu ise on ka selline südamlik. Soovitaks vaatama minna, aga sel hooajal enam ei saa, sest etendused on välja müüdud. Eks teistele meeldib ka :)
Seoses sellega, et me lapsevanematena teeme enda arvates kõik kõige paremini oma lapse jaoks meenus mulle, kuidas me käisime Ruudiga kaasaegse kunsti näitusel. Näitus on üleval raamatukogus ja kuna me käisime Ruudiga jälle raamatujahil (mina, kes ma üritan oma lugemislauda mitmekesistada, lahkusin Bridget Jones´i uue raamatuga. Ja Ruudi laenutas anatoomiat), sõitsime lifitga ka kolmandale korrusele näitusesaali.
Mulle näitus väga meeldis. Aga ma kahtlustan, et mõnevõrra mugavam oleks olnud seal viibida ilma ühe seitsmeaastaseta, sest ma pole siiani päris veendunud, kas ma olin oma ülesannete kõrgusel, kui selgitasin talle prostitutsiooni ja pedofiilia olemust. Samas võiks ju inimene teada, mis maailmas toimub.
Näitust soovitan igatahes vaatama minna. Ise kavatsen uuesti minna koos giidiga. Tegemist on muuseas gümnasistide kureeritud näitusega ja nad ise teevad ka tiire-tuure.
Wednesday, April 29, 2015
Monday, April 27, 2015
Traditsiooniline eksamipostitus
Pärast kolme ja poolt tundi, 35 sisseastumiseksami töö parandamist, üht makaronisalatit, 4 õppetunni ettevalmistust ja kaht banaani hakkan ma tundma, et tuttav õõv hakkab peale tulema. Jälle mõtlen, kui paganama palju lihtsam oleks ise eksamit kirjutada, mitte 6 tundi... olla. Samas, selleaastane töö mulle JÄLLE ei meeldi. Innovel ei õnnestu vist kunagi mulle meelepärane olla. Eelmisel aastal olen kurtnud, et lugemisosa on igav, aga vähemalt kirjutamisosa on meeldivalt mitmekesine. 2013. aastal olin ehmunud lugemisosa raskuse peale, kuigi hiljem siiski redigeerisin seda arvamust ning möönsin, et üks tekst neljast oli okei. Sel aastal hädaldan kirjutamisülesannete üle. Ma ütleks, et suht tropid teemad on :D Ses mõttes, et kultuursel boheemil, keda mina kolm aastat oma käe järgi välja olen koolitanud, polegi õieti valikut. Sest mida kirjutab "Toomas Niperaadi" ja "Isa Goriot´" lõpututesse sügavikesse kaevunud noorboheem rahvusvahelisest olukorrast või väljarändest. Hmmm, mida rohkem ma nendele teemadel mõtlen, seda hullemad nad tunduvad. Ma arvan, et mina oleks käitunud oma uue füüsikaõpetajast kolleegi soovituse järgi: "Ava vihik ja nuta pool tundi." Mulle tundub, et pole mitte ühtegi teemat, mis võiks üht koolilõpetajat päriselt puudutada. Või mis oleks mind puudutanud - eneseotsing, tõe ja õiguse küsimus, moraalsus.
Lugemisülesannetest on luule sel aastal lahe (Rooste "Rahvaloendaja", mis mulle juba ammu meeldib), küsimused on suhtkoht normaalsed, alusteksti uuesti läbi lugemata tundub, et oskaksin vastata küll. Proosa on Kivirähk, kujundliku keele küsimusega hakkab kindlasti huumorit saama. Teadusteksti kohta ütles mu bioloogist kolleeg, et esimeses lauses on faktiviga (inimesed nimelt ei muuda geneetilist koodi, erinevalt tekstis väidetust. Mida iganes see siis ei tähenda, sest selgituse järgi tundus see kõik kangesti geneetilise koodi muutmise moodi).
Ja lõpetuseks tänasel päeval minu enda proovieksamitöö. Et oleks näha, mis siis tegelikult üht noorboheemi kõnetab.
Kogu inimhing on suur ja tume vari tegelikult nii tema enda kui ka tema kaaslaste jaoks. „Ma olen enesele mõistatus,“ laulsid vennad Urbid Artur Alliksaare sõnadega ja tabasid täpselt naelapea pihta. Valgus on nagu tõde, mis tungib välja ka kõige sügavamast padrikust. Sellist vaieldamatut selgust on aga inimeses nii ääretult vähe, et seda peaaegu polegi. Ent just selle pisku pärast ongi mõtet elada.
Vari sõnana eeldab midagi halba, varjatakse ju ikka seda, mis on paha. Inimhinge puhul ei saa öelda, et hämaram osa on kurjuse pool. See on lihtsalt miski, mida me päris täpselt ei taju ja mis on seetõttu meile pisut hirmutav. Kõik, mis pole tuttav, seletatav, on võõras ja kuulub seega halvakskuulutamisele. Kui järele mõelda, ei ole meil ju üldse aimu, miks me midagi teeme. On mingisugune jõud sisimas, mis lükkab liikuma ega lase enam seisatada. Aga mis see mootor ikkagi on, me ei tea ega saagi teadma. „Ei vasak käsi tea, mis parem tegi, see teadmine on kolmandamas käes,“ kirjutas suurepärane luuletaja Juhan Viiding. Ja nii see ongi: me ei saa iial teada, miks istusime bussis aknaalusele kohale või keerasime ristteel vasakule, kuigi kodutee oli otse ees. Meie käitumist juhtis varjatud ja hämar alateadvus.
Vari on nagu tee, mis viib meid valguse poole ja kohale jõudes kaob. Hämaruse lõppedes saavad otsa ka küsimused, needsamad, mis elu edasi viivad. See tähendab aga mandumist, ei toimu enam arengut. Nagu Faustilgi polnud lubatud soovida hetke püsimist, ei tohi ka inimene jõuda valguseni. Selle poole peab ainult püüdlema, teades samal ajal, et lõppu ei saa kunagi kätte. Mitte ükski filosoof pole veel leidnud definitsiooni tõele, kuigi seda on üritatud juba tuhandeid aastaid. Ja otsitakse ikka edasi, ka tulevikus, sest kõigil on tung jõuda vääramatu üldistuseni. Aga oleks ju kohutavalt nukker, kui keegi äkitselt avaldaks tõe-aksioomi... Paljudelt meid ümbritsevatelt nähtustelt langeks kate ja elu muutuks selle võrra igavamaks.
Väike valguslaik inimhinges on armastuse tibatillukene alge, mis kõigile sündides kaasa on antud ja mida me oma erinevail viisidel kasvatama hakkame. Meie ühine sihtpunkt on jõuda suure ja ülendava armastuseni, selle valguseni, mis annab kogu elule puhta tooni, muutes värvid kirkamaks ja lõhnad tugevamaks. See ongi see, mida hing otsib! Inimene, kes jõuab selel tundeni, ükskõik kas lapse, jumala või vastassugupoole vastu, on leidnud oma tee varjudest välja. Armastus iseenesest ei anna valmisvastuseid, kuid kingib võime mõista inimest koos tema hämarama poolega. Selline valgustatus pole edasimineku lõpp-punkt, vaid vastupidi – alglähe. Inimene, kes oma arengus on jõudnud armastuseni, jagab seda oma kaaslastele ning, kiirates soojust ka teistele, soodustab headuse ja selguse levikut maailmas. Seda saab jagada kujutava kunsti, kirjanduse, muusika või siira naeratuse ja hea sõna kaudu. Ja sellel protsessil pole kunagi lõppu.
Nii võibki öelda, et põhjuseks, miks inimhing on lõhestatud kaheks – valguseks ja varjuks – on see, et igaüks püüaks leida elus vastuseid oma küsimustele. Ja avastaks viimaks, et kõik saab alguse armastusest. Inimese eksistents maailmas on suur sisevõitlus heleda ja tumeda vahel, lõputu eksimine varjude rägastikus, mis kokkuvõttes peab viima valguseni, mis pesitseb meis eneses. See headuse energia, mis vallandub pärast armastuse äratundmist, on ainus valgus, mis elul edasi aitab minna.
Lugemisülesannetest on luule sel aastal lahe (Rooste "Rahvaloendaja", mis mulle juba ammu meeldib), küsimused on suhtkoht normaalsed, alusteksti uuesti läbi lugemata tundub, et oskaksin vastata küll. Proosa on Kivirähk, kujundliku keele küsimusega hakkab kindlasti huumorit saama. Teadusteksti kohta ütles mu bioloogist kolleeg, et esimeses lauses on faktiviga (inimesed nimelt ei muuda geneetilist koodi, erinevalt tekstis väidetust. Mida iganes see siis ei tähenda, sest selgituse järgi tundus see kõik kangesti geneetilise koodi muutmise moodi).
Ja lõpetuseks tänasel päeval minu enda proovieksamitöö. Et oleks näha, mis siis tegelikult üht noorboheemi kõnetab.
Valgus ja varjud inimhinges
Vari sõnana eeldab midagi halba, varjatakse ju ikka seda, mis on paha. Inimhinge puhul ei saa öelda, et hämaram osa on kurjuse pool. See on lihtsalt miski, mida me päris täpselt ei taju ja mis on seetõttu meile pisut hirmutav. Kõik, mis pole tuttav, seletatav, on võõras ja kuulub seega halvakskuulutamisele. Kui järele mõelda, ei ole meil ju üldse aimu, miks me midagi teeme. On mingisugune jõud sisimas, mis lükkab liikuma ega lase enam seisatada. Aga mis see mootor ikkagi on, me ei tea ega saagi teadma. „Ei vasak käsi tea, mis parem tegi, see teadmine on kolmandamas käes,“ kirjutas suurepärane luuletaja Juhan Viiding. Ja nii see ongi: me ei saa iial teada, miks istusime bussis aknaalusele kohale või keerasime ristteel vasakule, kuigi kodutee oli otse ees. Meie käitumist juhtis varjatud ja hämar alateadvus.
Vari on nagu tee, mis viib meid valguse poole ja kohale jõudes kaob. Hämaruse lõppedes saavad otsa ka küsimused, needsamad, mis elu edasi viivad. See tähendab aga mandumist, ei toimu enam arengut. Nagu Faustilgi polnud lubatud soovida hetke püsimist, ei tohi ka inimene jõuda valguseni. Selle poole peab ainult püüdlema, teades samal ajal, et lõppu ei saa kunagi kätte. Mitte ükski filosoof pole veel leidnud definitsiooni tõele, kuigi seda on üritatud juba tuhandeid aastaid. Ja otsitakse ikka edasi, ka tulevikus, sest kõigil on tung jõuda vääramatu üldistuseni. Aga oleks ju kohutavalt nukker, kui keegi äkitselt avaldaks tõe-aksioomi... Paljudelt meid ümbritsevatelt nähtustelt langeks kate ja elu muutuks selle võrra igavamaks.
Väike valguslaik inimhinges on armastuse tibatillukene alge, mis kõigile sündides kaasa on antud ja mida me oma erinevail viisidel kasvatama hakkame. Meie ühine sihtpunkt on jõuda suure ja ülendava armastuseni, selle valguseni, mis annab kogu elule puhta tooni, muutes värvid kirkamaks ja lõhnad tugevamaks. See ongi see, mida hing otsib! Inimene, kes jõuab selel tundeni, ükskõik kas lapse, jumala või vastassugupoole vastu, on leidnud oma tee varjudest välja. Armastus iseenesest ei anna valmisvastuseid, kuid kingib võime mõista inimest koos tema hämarama poolega. Selline valgustatus pole edasimineku lõpp-punkt, vaid vastupidi – alglähe. Inimene, kes oma arengus on jõudnud armastuseni, jagab seda oma kaaslastele ning, kiirates soojust ka teistele, soodustab headuse ja selguse levikut maailmas. Seda saab jagada kujutava kunsti, kirjanduse, muusika või siira naeratuse ja hea sõna kaudu. Ja sellel protsessil pole kunagi lõppu.
Nii võibki öelda, et põhjuseks, miks inimhing on lõhestatud kaheks – valguseks ja varjuks – on see, et igaüks püüaks leida elus vastuseid oma küsimustele. Ja avastaks viimaks, et kõik saab alguse armastusest. Inimese eksistents maailmas on suur sisevõitlus heleda ja tumeda vahel, lõputu eksimine varjude rägastikus, mis kokkuvõttes peab viima valguseni, mis pesitseb meis eneses. See headuse energia, mis vallandub pärast armastuse äratundmist, on ainus valgus, mis elul edasi aitab minna.
Friday, April 24, 2015
Piilupart
Esmaspäeval loeti mulle sõnad peale, et ma oleksin järgmisel hommikul kell seitse triksis ja traksis, valmis tööle minema. Abiturientidel oli tutipäev ja meie linna kombe kohaselt transpordivad lõpuklasside õpilased oma Suure Juhi koolimajja.
Olin aegsasti teada andnud, et minu eelistuseks oleks saabuda limusiinis, kus pakutakse šampanjat ja maasikaid, või äärmisel juhul romantilisel hobukaarikul, nii et kui hommikul poole kaheksast üle poole klassist ilma silmnähtava transpordivahendita meie akna all üle linnaosa kostvalt mu nime skandeeris, mõtlesin küll, et nüüd nad puhtalt huumori mõttes jalutavad mind kooli.
Aga ei :)
Transport lihtsalt keeldus meie tänavale sõitmast, üsnagi objektiivsetel põhjustel, sest ta lihtsalt poleks selleks võimeline olnud. Mu armsad nimelt viisid mind tööle rongiga :D Ja varane lahkumine tulenes sellest, et otseloomulikult pidime tegema kogu linnale tiiru peale, samal ajal meeletult tuututades.
Tegelikult oli muidugi kurb päev, kuigi ma üritasin vapralt rõõmsat nägu teha.
Minu esimesed...
Olin aegsasti teada andnud, et minu eelistuseks oleks saabuda limusiinis, kus pakutakse šampanjat ja maasikaid, või äärmisel juhul romantilisel hobukaarikul, nii et kui hommikul poole kaheksast üle poole klassist ilma silmnähtava transpordivahendita meie akna all üle linnaosa kostvalt mu nime skandeeris, mõtlesin küll, et nüüd nad puhtalt huumori mõttes jalutavad mind kooli.
Aga ei :)
Transport lihtsalt keeldus meie tänavale sõitmast, üsnagi objektiivsetel põhjustel, sest ta lihtsalt poleks selleks võimeline olnud. Mu armsad nimelt viisid mind tööle rongiga :D Ja varane lahkumine tulenes sellest, et otseloomulikult pidime tegema kogu linnale tiiru peale, samal ajal meeletult tuututades.
Tegelikult oli muidugi kurb päev, kuigi ma üritasin vapralt rõõmsat nägu teha.
Minu esimesed...
Sunday, April 19, 2015
Lugemisaruanne
Jaanurist alates olen püüdnud oma lugemislauda mitmekesistada kahe erineva väljakutsega. Üks oli see teistestki blogidest läbi käinud 50 raamatu väljakutse, teise korjasin üles Shamiolt ja see seisneb selles, et tuleb lugeda läbi võimalikult paljude Euroopa riikide autorite raamatuid. Okei, tegelikult võiks igast riigist lugeda, mitte võimalikult palju. Aga esiteks on õudselt raske määratleda, mis on Euroopa. Ja teiseks on õudselt raske leida midagi kõikidest riikidest. Esimest probleemi püüdsin alustuseks lahendada sellega, et võtsin ette Euroopa liidu riigid. Aga siis sain aru, et nõnda ei lähe Island arvesse ja see variant läks käigust välja. Teist ei olegi ma osanud lahendada. Ses mõttes, et otsisin nt Malta kirjanikke - eestikeelne viki pakub ainult kaht autorit, kelle kohta eestikeelseid teoseid ei leidnud ma ühtegi. Ingliskeelne pakub rohkem, aga mul on väga tugev eelistus eesti keeles lugeda. Nii et Malta jääb vist välja. Kui ma nüüd väga aus olen, siis arvatavasti jääb päris palju riike välja, sest no ma lihtsalt ei suuda ikkagi sundida end lugema raamatuid, mis ei kõneta. Iseloomu arendamise mõttes muidugi loen, aga pärast sellist katsumust lähen igaks juhuks tükk aega jälle kindla peale välja. Üht hollandlast siiski ei suutnudki lõpuni lugeda, sest see oli ikka tõsine jauramine. Õnneks ma ei mäleta enam, mis asi see oli.
Positiivse poole pealt tõstan esile "Elu", mis on saksa raamat ja räägib mehest, kes saab endale uue maksa. Teema on intrigeeriv ja raamatu ülesehitus on... moodne? Hästi tükeldatud, mis annab edasi raskest operatsioonist kosuva inimese olemist. Raamat oli päris lahe, ainult nii umbes 30 lehekülge liiga pikk, lõpuni ei suutnud pinget hoida.
Kokkuvõttes on Euroopast läbi lugemine suhteliselt kesises seisus, sest kokku olen tarbinud 8 riigi kirjanikke, kusjuures olulise osa moodustavad sellest Skandinaavia krimikirjanikud ja üks riikidest on Venemaa, kelle ma ka ikkagi kampa võtsin. Ehk siis loetud on Saksa, Suurbritannia, Soome, Hispaania, Norra, Roosti, Islandi ja Venemaa autorid.
Teine väljakutse kulgeb paremini. Viiekümnest kategooriast on täidetud 20, nii mõnigi (nt põnevuslugude, seni lugemata autori oma) loomulikult korduvalt. Täitmata kategooriatest tekitab küsimusi "Raamat, mis mul on, aga mida ma lugenud pole", sest mul ei ole sellist raamatut. Kui jätta kõrvale hr H raamatud. Temal on raamatud stiilis "Lambakasvataja käsiraamat" aastast 1957. Ja ma ei kavatse seda lugeda isegi mitte väljakutse mõttes :D
Praeguses seisus ei oskagi ma hinnata, kas väljakutsest on kasu olnud või mitte. Natuke vist siiski, sest pisut mitmekesisem mu lugemine siiski on. Aga võiks muidugi parem olla.
Positiivse poole pealt tõstan esile "Elu", mis on saksa raamat ja räägib mehest, kes saab endale uue maksa. Teema on intrigeeriv ja raamatu ülesehitus on... moodne? Hästi tükeldatud, mis annab edasi raskest operatsioonist kosuva inimese olemist. Raamat oli päris lahe, ainult nii umbes 30 lehekülge liiga pikk, lõpuni ei suutnud pinget hoida.
Kokkuvõttes on Euroopast läbi lugemine suhteliselt kesises seisus, sest kokku olen tarbinud 8 riigi kirjanikke, kusjuures olulise osa moodustavad sellest Skandinaavia krimikirjanikud ja üks riikidest on Venemaa, kelle ma ka ikkagi kampa võtsin. Ehk siis loetud on Saksa, Suurbritannia, Soome, Hispaania, Norra, Roosti, Islandi ja Venemaa autorid.
Teine väljakutse kulgeb paremini. Viiekümnest kategooriast on täidetud 20, nii mõnigi (nt põnevuslugude, seni lugemata autori oma) loomulikult korduvalt. Täitmata kategooriatest tekitab küsimusi "Raamat, mis mul on, aga mida ma lugenud pole", sest mul ei ole sellist raamatut. Kui jätta kõrvale hr H raamatud. Temal on raamatud stiilis "Lambakasvataja käsiraamat" aastast 1957. Ja ma ei kavatse seda lugeda isegi mitte väljakutse mõttes :D
Praeguses seisus ei oskagi ma hinnata, kas väljakutsest on kasu olnud või mitte. Natuke vist siiski, sest pisut mitmekesisem mu lugemine siiski on. Aga võiks muidugi parem olla.
Friday, April 17, 2015
Koolikultuurist. Ja natuke arenguvestlusest
Iga kord, kui ma puutun kokku mõne teise kooli ja nende töötajatega, saan ma taas aru, KUI hea töökeskkond mul hetkel on. Ja kui keeruliseks teeb see asjaolu töökohavahetuse, kui see mingil hetkel peaks päevakorda tulema. Sellist loomingulist vabadust, toetavat juhtkonda, avatud meelega kolleege, ühiste visioonide olemasolu pole ma mitte kuskil mujal näinud. Rääkimata tehnilisest ja arhitektuuriliselt baasist. Kindlasti on meil ka mingisugused probleemid, aga üldises raamistikus tunduvad need nii tühised, et praegu ei tule meeldegi.
Kahju on sellest, et ma ei oska täpselt sõnastada, miks meil nii hea on. Muidu paneks punktid kirja ja saadaks igale poole laiale - tehke teie ka nii, sest nii on mõnus. Ma arvan, et üks asi on see, et ma tunnen ennast väärtustatuna. Ma tunnen, et mind usaldatakse. Teisalt on meil väga hea tugisüsteem nii aineõpetajale kui ka rühmajuhendajale. Meie paberimajandus on viidud absoluutse miinimumini, selle jaoks on organisatsioonis inimesed, kes tegelevadki aruandluse ja ma ei teagi, millega veel tegelema peab, sest mina ei pea seda tegema. Õpetaja energia peab olema suunatud ühelt poolt loomulikult õpilastele, see on tema töö fookus, mitte tööplaan paberil. Teiselt poolt peab õpetaja tegelema eneseharimisega, mida meil samamoodi väga tugevalt toetatakse. Ja õpetajal peab olema aega taastumiseks. Kõige selle pärast olengi ma suurema osa ajast rõõmus ja rõõsa ning ei saa aru, mis stressist räägitakse.
Hoopis teine teema on see, et sattusin lugema seda uskumatut artiklit, kus lapsevanem oli šokeeritud, kui kuueaastased pidid lasteaias endale ise putru tõstma. Mul läksid silmad lugedes muudkui suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks jõudsin teiste lastevanemate arvamuseni ja silmad läksid normaalsuurusesse tagasi. On ikka inimestel probleemid :D Lasteaias on sada üks olukorda, mis on potentsiaalselt ohtlikumad kui järelvalve all tehtud toidutõstmine. Ja koolis peavad nad ju igatahes hakkama oma toidutaldrikutega laudade vahel laveerima, kuidas lapsed seda siis niiviisi paugust peaksid selgeks saama?
***
Lasteaias oli viimane arenguvestlus. Akadeemilise poole pealt on kõik väga hästi - loeb, arvutab, arutleb, tunneb maailma üle keskmise hästi. Joonistab muuseas ka väga hästi. Sotsiaalne... on kõvasti arenenud. Selles osas mõtlesin jälle, kuidas oma soove tuleb väga täpselt sõnastada. Beebi-Ruudit vaadates mõtlesin ju kenasti sellele, et ma ei tohi olla pettunud, kui ta ei ole akadeemiliselt nii andekas nagu mina, peaasi et oleks hea inimene... Aga õpetaja ütles, et teised lapsed tegelikult tahavad Ruudiga mängida, sest tema mängud on põnevad. Ta lihtsalt ise on väga valiv, kellega ta oma ideid tahab jagada. Igasuguseid õppeasju eelistab teha teistest eraldi (siin on ka teatav roll õpetajatel, sest tihti pannakse ta asju eraldi tegema, sest esiteks segab teda lärm ja teiseks kippuvat teised piiluma, mis on jällegi õpetajatest tulenev, sest minu meelest on Ruudile liiga palju liiga selgesõnaliselt öeldud, et tema on see, kes oskab), rühmatöödes on otsustaja. Kokkuvõttes võib kooli minna küll, sest nüüd on ta suuteline ennast taltsutama ka nendes situatsioonides, kus tal on igav. Eks näis, kuidas koolis minema hakkab. Kerge see arvatavasti pole, olen neid tagasilööke liiga palju näinud, et optimistlik olla. Aga vähemalt olen saanud kindluse, et koostöös õpetajatega saab palju ära teha.
Kahju on sellest, et ma ei oska täpselt sõnastada, miks meil nii hea on. Muidu paneks punktid kirja ja saadaks igale poole laiale - tehke teie ka nii, sest nii on mõnus. Ma arvan, et üks asi on see, et ma tunnen ennast väärtustatuna. Ma tunnen, et mind usaldatakse. Teisalt on meil väga hea tugisüsteem nii aineõpetajale kui ka rühmajuhendajale. Meie paberimajandus on viidud absoluutse miinimumini, selle jaoks on organisatsioonis inimesed, kes tegelevadki aruandluse ja ma ei teagi, millega veel tegelema peab, sest mina ei pea seda tegema. Õpetaja energia peab olema suunatud ühelt poolt loomulikult õpilastele, see on tema töö fookus, mitte tööplaan paberil. Teiselt poolt peab õpetaja tegelema eneseharimisega, mida meil samamoodi väga tugevalt toetatakse. Ja õpetajal peab olema aega taastumiseks. Kõige selle pärast olengi ma suurema osa ajast rõõmus ja rõõsa ning ei saa aru, mis stressist räägitakse.
Hoopis teine teema on see, et sattusin lugema seda uskumatut artiklit, kus lapsevanem oli šokeeritud, kui kuueaastased pidid lasteaias endale ise putru tõstma. Mul läksid silmad lugedes muudkui suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks jõudsin teiste lastevanemate arvamuseni ja silmad läksid normaalsuurusesse tagasi. On ikka inimestel probleemid :D Lasteaias on sada üks olukorda, mis on potentsiaalselt ohtlikumad kui järelvalve all tehtud toidutõstmine. Ja koolis peavad nad ju igatahes hakkama oma toidutaldrikutega laudade vahel laveerima, kuidas lapsed seda siis niiviisi paugust peaksid selgeks saama?
***
Lasteaias oli viimane arenguvestlus. Akadeemilise poole pealt on kõik väga hästi - loeb, arvutab, arutleb, tunneb maailma üle keskmise hästi. Joonistab muuseas ka väga hästi. Sotsiaalne... on kõvasti arenenud. Selles osas mõtlesin jälle, kuidas oma soove tuleb väga täpselt sõnastada. Beebi-Ruudit vaadates mõtlesin ju kenasti sellele, et ma ei tohi olla pettunud, kui ta ei ole akadeemiliselt nii andekas nagu mina, peaasi et oleks hea inimene... Aga õpetaja ütles, et teised lapsed tegelikult tahavad Ruudiga mängida, sest tema mängud on põnevad. Ta lihtsalt ise on väga valiv, kellega ta oma ideid tahab jagada. Igasuguseid õppeasju eelistab teha teistest eraldi (siin on ka teatav roll õpetajatel, sest tihti pannakse ta asju eraldi tegema, sest esiteks segab teda lärm ja teiseks kippuvat teised piiluma, mis on jällegi õpetajatest tulenev, sest minu meelest on Ruudile liiga palju liiga selgesõnaliselt öeldud, et tema on see, kes oskab), rühmatöödes on otsustaja. Kokkuvõttes võib kooli minna küll, sest nüüd on ta suuteline ennast taltsutama ka nendes situatsioonides, kus tal on igav. Eks näis, kuidas koolis minema hakkab. Kerge see arvatavasti pole, olen neid tagasilööke liiga palju näinud, et optimistlik olla. Aga vähemalt olen saanud kindluse, et koostöös õpetajatega saab palju ära teha.
Thursday, April 16, 2015
Suremisest. Asjalikult
Kui me Ruudiga saunas käime, siis räägime ikka saunajuttu. See mõte on muuseas pärit raamatust "Avali väraval", kus isa kasvatas koos oma õega kaht poega. Saaremaal. Mulle nooremana väga meeldis see raamat, kuigi tuleb tunnistada, et tolle kalapakkimismasina ehitamise osast lasin tavaliselt diagonaalis üle. Ühesõnaga, selles raamatus käiakse saunas rääkimas jutte, mida muidu ei tihka rääkida. Nii on meil ka alati kombeks laval istuda ja uurida, mis on südame. Mõnikord on midagi juhtunud, mõnikord ei ole ka, siis saab niisama maailma asju arutada.
Eelviimasel korral kellelgi murejuttu polnud, nii rääkisime surmast. Asjalikult. Ruudi nimelt ei teadnud väljendi "hinge heitma" tähendust ja selle peale hakkasime meenutama igasuguseid toredaid väljendeid, mida veel saab suremise kohta öelda - parematele jahimaadele minema, susse püsti viskama, silmi igaveseks sulgema, manalateed minema jne. Ruudi lemmikuks oli lusikat nurka viskama, mina arvasin, et susside oma on kõige kelmikam. Jätab suremisest üsna aktiivse mulje. Selle peale selgus, et hr H-l on konkreetse väljendiga lapsepõlvetrauma: tema lapsepõlves juhtus ikka teinekord, et mõni vanema sugulase eluküünal kustus. Ja siis oli vaja surnu kenasti korda panna, kaasa arvatud kenad sussid. Ja väike härra oli see, kes pidi jalgu paigal hoidma, et sussid jalga saada.
Minu suguvõsa on nõnda pisike, et surmasid on väga vähe olnud. Ma olen kokku oma elus kolmel (?) matusel käinud - mu tädi, kui ma olin kümnene, vanaema, kui ma olin viisteist, ja onu, kui ma olin 20+. Ühelgi korral ei puutunud ma lahkunuga enne kokku kui kabelis. Mul on udune arusaam, et surnut pestakse. Ja filmiklassika alusel arvan, et lõug seotakse pea külge kinni, et suu lahti ei vajuks. Ja siis pannakse "kirstu minemise riided" selga.
Selle viimasega seoses rääkis hr H, et just hiljuti oli tema vanaema korraldanud väikestviisi draama, sest tal oli KOHE vaja kirstu minemise riideid. Mindigi suurde linna, lasti õmmelda ja nüüd on vanaema süda palju rahulikum. Ta teab, et on, mis on, vähemalt kleit on sobilik.
Ma ei kujuta ette ka, mis tunne mind valdaks, kui mu vanemad tahaksid koos minuga sellisele šopingutuurile minna. Samas. Vanaema näitel võib ju öelda, et teatud vanuses annab kindel teadmine, et ma olen valmistunud, hingerahu tagasi.
Keeruline värk.
Eelviimasel korral kellelgi murejuttu polnud, nii rääkisime surmast. Asjalikult. Ruudi nimelt ei teadnud väljendi "hinge heitma" tähendust ja selle peale hakkasime meenutama igasuguseid toredaid väljendeid, mida veel saab suremise kohta öelda - parematele jahimaadele minema, susse püsti viskama, silmi igaveseks sulgema, manalateed minema jne. Ruudi lemmikuks oli lusikat nurka viskama, mina arvasin, et susside oma on kõige kelmikam. Jätab suremisest üsna aktiivse mulje. Selle peale selgus, et hr H-l on konkreetse väljendiga lapsepõlvetrauma: tema lapsepõlves juhtus ikka teinekord, et mõni vanema sugulase eluküünal kustus. Ja siis oli vaja surnu kenasti korda panna, kaasa arvatud kenad sussid. Ja väike härra oli see, kes pidi jalgu paigal hoidma, et sussid jalga saada.
Minu suguvõsa on nõnda pisike, et surmasid on väga vähe olnud. Ma olen kokku oma elus kolmel (?) matusel käinud - mu tädi, kui ma olin kümnene, vanaema, kui ma olin viisteist, ja onu, kui ma olin 20+. Ühelgi korral ei puutunud ma lahkunuga enne kokku kui kabelis. Mul on udune arusaam, et surnut pestakse. Ja filmiklassika alusel arvan, et lõug seotakse pea külge kinni, et suu lahti ei vajuks. Ja siis pannakse "kirstu minemise riided" selga.
Selle viimasega seoses rääkis hr H, et just hiljuti oli tema vanaema korraldanud väikestviisi draama, sest tal oli KOHE vaja kirstu minemise riideid. Mindigi suurde linna, lasti õmmelda ja nüüd on vanaema süda palju rahulikum. Ta teab, et on, mis on, vähemalt kleit on sobilik.
Ma ei kujuta ette ka, mis tunne mind valdaks, kui mu vanemad tahaksid koos minuga sellisele šopingutuurile minna. Samas. Vanaema näitel võib ju öelda, et teatud vanuses annab kindel teadmine, et ma olen valmistunud, hingerahu tagasi.
Keeruline värk.
Tuesday, April 14, 2015
Auhinna-värgist
Avastasin, et parimate blogide valimine on jõudnud teise vooruni, ja asusin õhinaga oma lemmikutele hääli andma. Või siis tegelikult asusin oma lemmikuid neist pikkadest nimekirjadest üles otsima. Kurvastavalt vähe oli neid, aga loomulikult on see mu enda süü - oleks pidanud ise asjalikum olema ja oma lemmikud esitama, sest mulle tundub, et kõik kommentaaridest läbikäinud on nominendid.
Alustuseks sain kohe üle libiseda "moe-ja ilublogide" kategooriast, sest neid ma ei tea. Beebi- ja pereblogis oleksin ma hea meelega valinud ritsikublogi, aga seda ei olnud nimekirjas. Mul oli miskipärast jäänud tunne, et teda oli nimetatud, aga eip, ei olnud :( Üldse tundus natuke naljakas, et beebid ja pered on koos, sest mulle tunduvad need blogid niiiii erinevad. Beebiblogisid ma näiteks ei loe üldse. Aga vähemalt oli nimekirjas blogisid, mida ma tean :) Erinevalt järgmisest, kokandusblogide kategooriast. Elustiiliblogi mõistest ei ole ma kunagi aru saanud - on see siis elust või stiilist või...? Kõlab fänsilt, pigem nagu moeblogi, aga need olid juba enne ära, nii et ju on midagi muud. Edasi oli jälle mõnda aega kerimist, sest võõrad nimed virvendasid ekraanil, kuni tuli arvamus- ja huumoriblogi. Selles osas olen ma kindel, et esitamisvoorus keegi tõstatas küsimuse, miks need kaks asja koos peaksid olema. Arvamus ei pruugi ju üldse humoorikas olla, ta ei pea isegi humoorikalt kirja pandud olema, et köitev olla. Näiteks kas või nominent Hundi Ulg, kellel on arvamust küll, aga huumorit alati mitte. Viimased kategooriad lasin ka niisama üle, sest valikuid ei osanud teha.
Kokkuvõttes ei osanudki mina, kes ma end suureks blogifänniks pean, suurt kellegi poolt hääletada. Kahju oli sellest, et kuigi raamatublogi oli välja pakutud uue kategooriana, valida seda siiski ei saanud.
Ja tegelikult tahtsin ma öelda indigoaalasele, et ma igatepidi kõrvust tõstetud, et ta minu jaoks nii imeilusa kategooria lõi. Kuna mulle konkurente ei tekkinud, loen ennast selles vallas laureaadiks :) Ja Liisbetile muidugi ka tänud :)
Ning lõpetuseks paar pilti, mida eelmise postituse kommentaaris küsiti :D
Alustuseks sain kohe üle libiseda "moe-ja ilublogide" kategooriast, sest neid ma ei tea. Beebi- ja pereblogis oleksin ma hea meelega valinud ritsikublogi, aga seda ei olnud nimekirjas. Mul oli miskipärast jäänud tunne, et teda oli nimetatud, aga eip, ei olnud :( Üldse tundus natuke naljakas, et beebid ja pered on koos, sest mulle tunduvad need blogid niiiii erinevad. Beebiblogisid ma näiteks ei loe üldse. Aga vähemalt oli nimekirjas blogisid, mida ma tean :) Erinevalt järgmisest, kokandusblogide kategooriast. Elustiiliblogi mõistest ei ole ma kunagi aru saanud - on see siis elust või stiilist või...? Kõlab fänsilt, pigem nagu moeblogi, aga need olid juba enne ära, nii et ju on midagi muud. Edasi oli jälle mõnda aega kerimist, sest võõrad nimed virvendasid ekraanil, kuni tuli arvamus- ja huumoriblogi. Selles osas olen ma kindel, et esitamisvoorus keegi tõstatas küsimuse, miks need kaks asja koos peaksid olema. Arvamus ei pruugi ju üldse humoorikas olla, ta ei pea isegi humoorikalt kirja pandud olema, et köitev olla. Näiteks kas või nominent Hundi Ulg, kellel on arvamust küll, aga huumorit alati mitte. Viimased kategooriad lasin ka niisama üle, sest valikuid ei osanud teha.
Kokkuvõttes ei osanudki mina, kes ma end suureks blogifänniks pean, suurt kellegi poolt hääletada. Kahju oli sellest, et kuigi raamatublogi oli välja pakutud uue kategooriana, valida seda siiski ei saanud.
Ja tegelikult tahtsin ma öelda indigoaalasele, et ma igatepidi kõrvust tõstetud, et ta minu jaoks nii imeilusa kategooria lõi. Kuna mulle konkurente ei tekkinud, loen ennast selles vallas laureaadiks :) Ja Liisbetile muidugi ka tänud :)
Ning lõpetuseks paar pilti, mida eelmise postituse kommentaaris küsiti :D
Seda tegelikult ei küsitud, aga sellised on mu silmad niisama |
Ja nõnda käin ma tööl, kui ma pean esimesse tundi minema |
Thursday, April 9, 2015
Värvilised läätsed
Ma olen aastakümneid kasutanud kontaktläätsi. Jumalik leiutis. Kui ma neid kasutama hakkasin, müüdi veel terve aasta kehtivaid läätsi. Praegu on sellele naljakas mõelda, tänapäeval on pikimad vist kolm kuud, tavalised on kuuajalised. Tol ammusel ajal kasutasime rõõmsalt aastaseid, sest see oli kõige soodsam. Samas olin/olen ma korralik läätsekasutaja, sest üle öö ei ole ma neid kunagi kandnud. Või noh, mõnikord väga harva, kui tõesti sai kuskile öö peale jäädud nii, et vahendeid polnud kaasas. Seda juhtus aga väga harva. Mul tegelikult meenubki ainult üks kord. Pluss siis need korrad, kus õhtu lõppes alles hommikul.
Kõigi nende aastate jooksul kasutasin kogu aeg täiesti tavalisi läätsi, läbipaistvaid :D Aga sel suvel sain ma sünnipäevaks terve hulga raha ja mõtlesin, et katsetan, kuidas värviliste läätsedega olla oleks. Väga lõbus oli :)
Minu esimeseks valikuks said sinised. Sellised sellised
Minu silmas olid sellised:
Olgem ausad, inimesed kaotasid kõnevõime, kui nad mulle otsa vaatasid :D Korraks ka ei tekkinud kahtlust, et äkki ma ei kasuta läätsi. Aga just selle kreisi efekti pärast nad mulle meeldisid. Kui juba, siis juba!
Teised proovisin rohelisi, selliseid (party green), mis minu silmades nägid välja niimoodi:
Võrreldes sinistega väga tagasihoidlikud. Ma olin ausalt öeldes suisa pettunud, kui nad esimest korda silma panin. Sellist hullumeelset rohelist värvi polnud, nagu ma olin lootnud, samas loomulikud silmad ka ei olnud, sest vikerkest on jõhkralt suur.
Ma ei jätnud jonni ja proovisin korra veel rohelistega. Nendega, mis reaalis näevad välja sellised:
Ei ole väga rohelised :D Aga samas on need valikus kõige loomulikumad, kuna on kõige pisemad, silmad ei ole enam narkomaani omad, vaid lihtsalt kerge rohelise kumaga. Nii et ma oskagi öelda, kas ma olen rahul või mitte.
Nüüd ma ei teagi, kuidas edasi toimida. Minna tagasi tavaliste peale? Katsetada pruunidega? Valida veel mõni sinine toon?
Praegu igatahes kannan prille :)
Tuesday, April 7, 2015
Ema mure
Ruudi elab meil üsna vabakäiguelu. Tal on ümbruskonnas mõned sõbrad, kellega ta ringi tuuseldab. Mul on enam-vähem olemas ettekujutus, kus nad mängivad, aga üldiselt on nii, et pimeduse saabudes laekub mulle koju üks räpane ja näljane kodanik.
Nii, ühel õhtul, kui ma parajasti pead vastu seina tagusin, nagu viimasel ajal kombeks on, tormas hr H sisse ja möiratas: "Helista kohe kuskile, päästeauto sõitis paadiga järve äärde!"
Deem, mul hakkab siiani seest keerama, kui ma mõtlen sellele hetkele, kui ma sain aru, mida ta mõtleb.
Tükk aega hoidsin telefoni käes ega julgenud helistada, et küsida, kas Ruudi on teiega. Sest kui oleks olnud eitav vastus, oleks olukord veel sada korda hullem.
Lõpuks selgus, et Ruudi oli rahumeeli sõpradega ja järvel oli hädas üks teismeline, aga ikkagi oli terve õhtu natuke hirmus olla.
Ma tean, et Ruudi TEAB, et järve ääres ei käida üksi mängimas. Samamoodi tean ma, et kui ta mingi asja omaks võtnud, siis ta ka selle järgi käitub. Ta oli umbes kolmene, kui koos vanaemaga pikamaabussis turvavööd nõudis, sest teistmoodi ei tohi sõita. Või kui ta alles hiljuti lasteaia sööklas teatas, et viinereid ei tohi süüa, sest neis on liha asemel e-ained. Kusjuures seda viimast ei ole mina talle öelnud, mina ütlen lihtsalt, et liha pole.
Aga ikkagi ei tea ma, kas tal on järvekeeld meeles ka siis, kui kamp poisse otsustab, et see oleks lahe koht mängimiseks. Ja samas ei tahaks ma võtta talt võimalust vabalt mängida, sest minu meelest on lahe, kui lapsed õues möllavad, ehitavad onne ja korraldavad otsimisretki. Meie piirkond on ju üsna normaalne selle kõige jaoks. Ainult see järv...
Ruudist veel rääkides. Või tegelikult lasteaiast. Täna rääkis Ruudi õpetaja põneva loo. Kollektiivis tekib teinekord ikka vajadus rivis olla. Rivi või moodustada erinevatel alustel, pikkuse, vanuse või siis näiteks tarkuse. Just seda Ruudi rühmas tehti. Et siis lastel paluti panna ennast tarkuse alusel järjekorda. Õpetaja rääkis seda lugu mulle küll eelkõige sellest aspektist, et Ruudi ei tahtnud esimeseks minna, kuigi lapsed ise saatsid teda sinna. Tema tahtis "viisakas olla", nagu ta ise olevat hiljem kommenteerinud.
Aga tegelikult on ju selle loo juures kõige olulisem küsimus selles, kes sinna lõppu jäi siis. Kõige lollim?
Nii, ühel õhtul, kui ma parajasti pead vastu seina tagusin, nagu viimasel ajal kombeks on, tormas hr H sisse ja möiratas: "Helista kohe kuskile, päästeauto sõitis paadiga järve äärde!"
Deem, mul hakkab siiani seest keerama, kui ma mõtlen sellele hetkele, kui ma sain aru, mida ta mõtleb.
Tükk aega hoidsin telefoni käes ega julgenud helistada, et küsida, kas Ruudi on teiega. Sest kui oleks olnud eitav vastus, oleks olukord veel sada korda hullem.
Lõpuks selgus, et Ruudi oli rahumeeli sõpradega ja järvel oli hädas üks teismeline, aga ikkagi oli terve õhtu natuke hirmus olla.
Ma tean, et Ruudi TEAB, et järve ääres ei käida üksi mängimas. Samamoodi tean ma, et kui ta mingi asja omaks võtnud, siis ta ka selle järgi käitub. Ta oli umbes kolmene, kui koos vanaemaga pikamaabussis turvavööd nõudis, sest teistmoodi ei tohi sõita. Või kui ta alles hiljuti lasteaia sööklas teatas, et viinereid ei tohi süüa, sest neis on liha asemel e-ained. Kusjuures seda viimast ei ole mina talle öelnud, mina ütlen lihtsalt, et liha pole.
Aga ikkagi ei tea ma, kas tal on järvekeeld meeles ka siis, kui kamp poisse otsustab, et see oleks lahe koht mängimiseks. Ja samas ei tahaks ma võtta talt võimalust vabalt mängida, sest minu meelest on lahe, kui lapsed õues möllavad, ehitavad onne ja korraldavad otsimisretki. Meie piirkond on ju üsna normaalne selle kõige jaoks. Ainult see järv...
Ruudist veel rääkides. Või tegelikult lasteaiast. Täna rääkis Ruudi õpetaja põneva loo. Kollektiivis tekib teinekord ikka vajadus rivis olla. Rivi või moodustada erinevatel alustel, pikkuse, vanuse või siis näiteks tarkuse. Just seda Ruudi rühmas tehti. Et siis lastel paluti panna ennast tarkuse alusel järjekorda. Õpetaja rääkis seda lugu mulle küll eelkõige sellest aspektist, et Ruudi ei tahtnud esimeseks minna, kuigi lapsed ise saatsid teda sinna. Tema tahtis "viisakas olla", nagu ta ise olevat hiljem kommenteerinud.
Aga tegelikult on ju selle loo juures kõige olulisem küsimus selles, kes sinna lõppu jäi siis. Kõige lollim?
Subscribe to:
Posts (Atom)