Aasta 2012 (osa 2)

Jätkan siis oma meenutusi lõppeva aasta kohta.

Teater, muusika kino
Edasiminek on olnud nähtav :D

Teatris sai käidud seitse korda, mis on ses suhtes OK, et reaalselt sain teatriharrastuse taastada pärast kolimist, mis teeb siis viis kuud, mis tähendab, et keskmiselt korra kuus sai kunsti vaadatud. Suurim elamus oli ikkagi "Idioot", kuigi "Boulgakoff" meeldis ka. No Tjorven on mõneti teisest kategooriast ja jääb ka kindlasti meelde.

Mulle meeldis ka see, et olen jõudnud selleni, et lähen üksi teatrisse. Ma olen ikka seda lahedaks pidanud, meeldivalt sõltumatu. Samas ei õnnestunud see mul väga hästi, sest iga kord kui ma teatrisse läksin, oli seal siiski mõni tuttav. Üldiselt rohkem kui üks. Viimasel korral läks peaaegu õnneks, aga kui vaheajal maha istusin, et võtta kotist raamat, ilmus mu kõrvale pioneeriks maskeerunud hr Peatoimetaja, nii et ma ei saanudki üksildast kunstihuvilist edasi mängida. Mitte et mul selle vastu midagi oli, muidugi mitte.

Kontserte oli kolm - RockRamp, folk ja Muse. On vist selge, mis mulle kõige rohkem meeldis :D

Ja kinos käisin ka, ei meeldinud. Lisaks vaatasin sel aastal enda kohta üsna palju filme, nt "Nipernaadit" ja "Sügisballi". :D "Libahunti" ja "Põrgupõhja uut Vanapaganat" vaatasin ka. Ja muidugi seda poppi filmi, kus Julia Roberts läheb Itaaliasse ja Balile. Huvitav igatahes on see, et mul on tekkinud põgus mõte erinevate filmide vaatamisest. Näiteks tahaks ma üle vaadata "Surnud poeetide ühingu" ja "Siberi habemeajaja" Mõlemad on netis ka täiesti olemas, nii vabandusi nagu poleks.

Uued teadmised

• kringel maitseb palju paremini, kui talle võid peale määrida (aitäh, Mihkel)
• how come? tähendab kui ´s nii? No tegelikult puudutab see punkt kogu mu arenevat inglise keelt, mida ma viimased 5 aastat pole aktiivselt kasutanud, kuid nüüd pean vähemalt kaks korda nädalas.

Sotsiaalne elu

Paraku tuleb tunnistada, et ka aasta 2012 ei toonud selles vallas tohutut arenguhüpet. Jätkuvalt suhtun lähedastesse suhetesse üsna tõrksalt. Ja jätkuvalt ei suuda ma tuua ühtki ratsionaalselt põhjendust, miks ma seda teen. Mida sellest aastast välja tuua:

• korralikke kohtumisi prl Luisa Lottaga - 3 (juuni alguses Tartus, millalgi suvel mu vanemate saunas, detsembris minu kodus. Sünnipäev ei lähe täiskorrana arvesse. Paranda mind, kui milleski eksin)
• leitud uued tuttavad, kellega teatris käia (jah, need on mu kolleegid)
• leitud uus tuttav, kellega tantsuõhtutel käia :D

Ruudi

Midagi pole parata, aga see aasta ikkagi jääb paljuski Ruudi-aastaks. Ma ei hakka siin rohkem sellele tähelepanu pöörama, olen juba varemgi halanud, lihtsalt mainin ära. Ma nii loodan, et üks kümne aasta pärast meenutan ma seda siira muigega, kuidas Ruudi ei suvatsenud suusatada või magas vannitoas. Kui see juhtuks kellegi teise lapsega, siis see oleks ju natuke naljakas. 

Majanduslik seis

Kuna mu eelmise aasta kokkuvõte sisaldas väga palju hala ka raha teemadel, toon selle kategooria sisse ka nüüd. Tuleb tunnistada, et seis on oluliselt parem. Vahel tunnen, et isegi muretsema panevalt parem, kuna kohati tundub mulle, et rahataju kui selline on kadumas. Ja tegelikult on minu meelest siiski nõme ohjeldamatult tarbida. Mitte et mind häiriks väga see, et ma saan endale lubada rohkemat kui esmatarbekaup. Näiteks täna hommikul mõtlesin, et mul on siiski fööni vaja, ja läksin poodi ja ostsin. Õnneks on mul vist tähemärgiga kaasa sündinud suundumus pigem säästa kui laristada. Ja kogumahus suurim kuluartikkel on ikkagi olnud teater ja raamatud, mis on vähemalt mu hingele kosutust andnud. 

***

Kokkuvõtteks siis. Mõneti üles-alla aasta on olnud, aga üldises toonis selgelt positiivne. Suuremad asjad on paigas või liikumas suunas, mis mulle meeldib. Igapäevaelus oli endassesüüvimist rohkem kui kunagi varem, eks see käib suurte muutustega ikka kaasas. Ja kohati näib mulle, et minu "mõõnaperioodid" on mind ümbritsevatele inimestele raskemini talutavad kui mulle endale. 

Nii et kui ma nüüd eelmise aasta lõpetasin rõõmuga, sest järgnev pidi ju ometi parem tulema, siis seekord jätan lõppeva aastaga siiski südamlikult hüvasti ja jään ootama, mis siis edasi. 

Aasta 2012 (osa 1)

Mulle meeldivad kokkuvõtted ja refleksioonid. Tagasisided ja analüüsid. Sestap meeldivad mulle tegelikult ka sellised kokkuvõtted mingist ajaperioodist, on need siis kooliaasta ja või minu isiklik aasta. Ja kuna mitte keegi sellist kokkuvõtet minult ei nõua, kirjutan seda ülima mõnuga :D Eriti niiviisi mõnusalt struktureeritult ja puha.

Elumuutvaid sündmuseid
Ilmselgelt neid jagus sellesse aastasse:

• elukohavahetus
• töökohavahetus
• lokkide tegemine

Ma ei olegi päris kindel, milline neist kõige olulisem oli. Inimesed ikka kolivad, ikka vahetatakse asutust, kus töötada, aga see, et inimese sisemine mina saab lõpuks kooskõlla tema välise minaga ... maailmamastaabis tundub see isegi tähtsam. Kuigi ma ei tahaks kindlasti vähendada kolimise ja koolivahetuse tähtsust. 

Reisid

• Jeruusalemma
• Norra
• Hiiumaa

Esimesed olid suhteliselt ootamatud. Jeruusalemm oli muidugi täiesti uskumatu, ja ka reisina äärmiselt super. Mul on isegi kahju, et sellest kõigest suhteliselt vähe jaksasin kirjutada, Surnumere-retk on täiesti märkimata jäänud. Ja see, kuidas Iisraeli piirivalve mu läbi otsis. Norra kohta on vähem teravaid elamusi, kuna see oli ikkagi tööreis, kus lõõgastuseks ja muuks põnevaks väga hetke polnud. Oma silmaga fjordid üle vaadata on muidugi tore, aga keel ikkagi ei kipu painduma sõnadeks: "Olen käinud Norras." Pigem olen seal läbi sõitnud või miskit. Samas reisid on oma olemuselt väga lahedad asjad - lennujaama õhkkond on juba superäge. Ja see, et ma tean, et pean oma saapad enne kontrolli ära võtma on ka tore. Teatav haritus siiski, eksole. 

Panin siia loetellu ka Hiiumaa, kuigi Eesti-siseseid reise vist väga eriliseks ei loeta. Aga see oli väga-väga tore retk, Hiiumaa oli meeletult mõnus ja mu on nendest päevadest just selline hea puhkusemeeleolu meeles. 

Tegevused, mida tegin esimest korda aastal 2012

Neid on tegelikult kindlasti palju rohkem, aga mõningad meeldejäävamad siis

• võõrkeeles eesti keele õpetamine
• filosoofiakursuse andmine
• riigieksamitööde parandamine
• nõustaja juures käimine
• fokstroti ja džaivi tantsimine

Esimesed kolm olid ilmselgelt tööalased väljakutsed. Ma ei teagi, milline neist kõige raskem oli - riigieksamitega kaasnes muidugi kõige suurem vastutuskoorem. Samas oli see äärmiselt põnev, valgustav ja ka üsna tasuv ettevõtmine. Teised kaks on sellised jätkuprojektid, millest ehk järgmisel aastal on rohkem rääkida. Üldises plaanis väga positiivsed projektid. 

Nõustaja juures käimine on nüüd ka jätkuprojekt, aga see esimene kogemus oli ... teataval määral mõtlema panev. Ja ma pole päris kindel, kas ma suudan temaga uuesti kohtudes kogu seda värki tõsiselt võtta. Sest ka ilma nõustamata on olukord oluliselt paremaks läinud ja kui jälle tuleb jutt, et meil on pereelu korrast ära, siis saab sellest jätkuprojektist siiski lõpetatud projekt. 

Tantsimine oli lihtsalt nii naljakas. Esiteks tantsukursus (või mis kursus, kaks korda poolteist tundi pole mingi tantsukursus), kuhu hr Peatoimetaja absoluutselt ilma igasuguste ähvardustega mulle partneriks tuli. Tegelikult ma pidin lihtsalt mainima, et kursused toimuvad, ta ise pakkus välja, et tuleb mulle partneriks. Vist. Teiseks see, et ma tantsuõhtul ei suutnud astuda ühtki sammu peale rumba ja valsi. Tegelikult fokstroti sammu suutsin astuda, ma isegi sain muusika järgi aru, millal algas fokstrott, aga ma ei suutnud saada lahti tundest, et me seisame valepidi ja liigume sellega seoses .... kuidagi vales suunas. Kusjuures siiani olen ma kindel, et me oleks pidanud teistpidi olema :D 

Aastal 2012 loetud raamatud

Minu listi leidis tee 41 raamatut kokku 14 769 leheküljel, mis teeb kolm ja pool raamatut kuus ning 40,4 lehekülge päevas. Seda pole just palju. Samas tuleks siia juurde lisada osa kohustuslikust kirjandusest, mida ma valdan nii piisavalt hästi, et ei hakanud enam lugemisena kirja panema, kuid millest silmadega siiski üle lasin (nt "Meister ja Margarita", Heinsaare novellid, "Libahunt", "Faust" ja kindlasti midagi veel, mis mul kohe ei meenu), ja teiseks päris kõva annus filosoofiaalast kirjandust (ma arvan, et ma ei liialda, kui ma silma järgi oma raamaturiiulit hinnates pakun lehekülgedeks kuskil seitsesada. See pole muidugi rida realt loetud ilukirjandus, sest laias laastus ma tean, mida ülevaated endas sisaldavad).

Samas lugemise mõttes kehv aasta, et mulle ei sattunud teele ühtegi elu muutvat raamatut. Ju oli siis muu elu sel aastal nii põnev, et siin valdkonnas enam ei jaksanud. Ehk uus aasta toob parema tulemuse. 

To be continued...

Mõningaid ilusaid hetki selleaastasest jõulust. 

Näiteks algas kõik juba erakordselt huvitavalt, kui ma kuskil 12 paiku voodis lamades tõsiselt mõtlesin, kas ma julgen silmad avada või mitte. Pudel veini ja mõned siidrid eelmisel ööl olid mõningal määral siiski mõjunud. Jumal tänatud, et öösel jäin endale kindlaks ja vaatamata hr H torinale istusin see pool tunnikest veel üleval ja larpisin kohusetundlikult vett sisse. Ja jumal tänatud, et viimane FB log sisaldas mõtet sellest, et parem on vaikida. 

Edasi läks kõik suhteliselt sellist rada, mida ikka, ehk tekkis paratamatult tunne, et kuskil kellelgi on ajakava, mida peab surmkindlalt jälgima. Ja nagu ikka olin ma suutnud just sel hetkel tähelepanematu olla, kui ajakavad välja jagati. Ma ei saa tegelikult siiani aru, miks pidi lauda istuma ja esimese šampuse avama enne, kui hr H kohale jõudis. 

Järgmine meeleolukas hetk oli siis, kui istusime ümber laua, kalkun lahti lõigatud ja mõningal määral isegi söödud, ning pajatasime oma aastast. Kellel siis paremad, kellel kurvemad mälestused. Ja siis minu armas isa, kindlasti mitte enam poisikeseohtu meesterahva, purskus pisaraisse. Ausalt, see oli üsna ehmatav - mis ometi juhtus temaga sel aastal, mis niiviisi nutma paneb? Ja siis selgus tõsiasi - tema olulisim kogemus möödunud aastast oli kaks päeva koos oma lapselapsega Prahas. See oli nii ootamatult ilus, et löristasime  kogu seltskonnaga natuke aega. 

Ja siis tuli jõuluvana. Nagu alati viimased 19 aastat. Ma sain:

• punase kohvri
• roosa pidžaama
• kaks kalendrit - üks impressionistide, teine tšehhi kunstniku oma
• piibli-teemalise memoriini
• jõuluteemalise soojaveekoti
• termomeetri
• Siiditee raamatu
• Positivuse pileti (ok, seda ma tegelikult ei saanud, aga hr H saii kaks, nii et ma eeldan, et mina sain ka :D)
• teed ja šokolaadi ja seepi 

Ma kahtlustan, et midagi sain äkki veel. Igatahes sain ma uskumatult vähe komme ja šokolaade. Täna hr H vanavanemate juurest tulles tahtsin isegi poest komme osta, aga hr H ei lubanud. Nii et ma olen sunnitud nüüd Ruudi maiustusi hävitama. 

Ja telekast ikkagi tuleb Harry Potter. Elagu jõulud. 

Pakkisin just kingitused ära. Nii ilusad tulid, võiks öelda, et olen endaga rahul :D Paar nipet-näpet asja on vaja veel ära teha (nt leida üks osa ühest kingitusest uuesti üles sealt, kuhu ma ta kunagi ammu peitsin. Probleem on selles, et ma pole enam päris kindel, kuhu ma ta peitsin). No ja Ruudi kingitus on nii suur, et ma ei tea, mille sisse seda toppida, mul pole nii suurt paberit.

Muidu aga ... preili Sirkka on tagasi :) Kõhnem kui kunagi varem, aga muidu ikka samasugune. Tema tagasituleku (ja lubatud maailmalõpu) puhul korraldati ka pidu, mille eesmärgiks oli see, et kõik joovad ennast silmini täis (jah, selle peo organisaator oli Sirkka ema :D). Isegi mina tundsin, et tahaks seda teha. Asi päädis hommikul aga sellega, et hr H puhus lõbusalt välja keskmise joobe, samal ajal kui mina suhteliselt kripsult ja krapsult sõitsin jõululaadale verivorste ostma. Nüüd on meie jõululaual 12 kilo kalkunit ja 3 kilo verivorste. Näljasurm ei terenda silme ees. Aga alkoholiga on tõesti kurvad lood, hakka või arvama, et minu organism on nii suures alkoholipuuduses elanud, et nüüd, kui ma ka midagi joon, läheb see nagu kuumale kerisele, jätmata mulle mingit rõõmu.

Muidu elan tõsises jõulumeeleolus juba, Harry Potteriga olen jõudnud juba kolmanda osani. Sama tempoga jätkates jõuan enne uut aastat veel ühe tiiru peale teha.

Eilsele jõulupeole mõeldes tunnen taaskord kerget vajadust koostada list asjadest, mis tekitavad minus erakordselt tugevat ebamugavust (mis kohati võib üle minna ärevushäireks). Sellesse nimekirja kuuluvad nt võõrastelt numbritelt tulevatele kõnedele vastamine (üleüldse telefoniga rääkimine, kui järele mõelda), ilutulestik (see võib üle minna ka paanikaks, kui ma satun kohta, kus on paugutamisse eriti palju panustatud), oma kohvri ootamine lennujaamas (hirm seisneb siis selles, et mu kohver ei tule), vanni astumine (kujutluspilt sellest, kuidas ma kukun kuklaga vastu vanni äärt) ja muu tavaline värk, millega ma olen õppinud elama. Eilse järel saan aru, et jõulupeod võib ka sellesse listi lisada :D Lootuses, et oma hirmuda sõnastamisest on abi, et neid lõpuks seljatada. Kuigi ma arvan, et ilustulestikku kavatsen ma elu lõpuni vaadata nii, et mul on peas jahimeeste kõrvaklapid.

Pidu oli ju tegelikult kena -  vaheldumisi pidulik eeskava ja tants. Ja kui ma kohale jõudes olin veel üsna optimistlik, siis garderoobijärjekorras seistes tundsin järjest rohkem, kui ahistav selline formaat on. Ausõna, ma ei ole põhimõtteline rebel ega arva, et ainus tore ajaviitmisviis on korteriläbu. Aga sajad pidulikes kleitides neiud kõrgetel kontsadel, poisid ülikondades.... Liiga palju oli seda kõike. Ja nii see hakkas kerima ja kerima. Taas Bridgetit meenutades: "Mõte kojuminekust ja munaplekises kampsunis "Pimekohtingu" vaatamisest tundus järjest ahvatlevam." Aga mingi nimetu kohusetunne hoidis mind paigal.

Kuni lõpuks tuli hr Peatoimetaja, kes oli maskeerunud narkoparuniks :D ja leidis, et oleks siiski aeg tantsima hakata. Mina olin selleks hetkeks tegelikult juba täiesti alla andnud, nii et mõte tantsust oli täiesti väljaspool konteksti. Ja nõnda olime sunnitud minu pärast tantsima ainult valssi ja rumbat. Olenemata muusikast :D Õnneks tuli õhtu arenedes järjest rohkem inimesi tantsuplatsile, nii et võib ju loota, et me ei päris kõigi silme all kogu aeg ei olnud. Aga eile õhtul oli mul tegelikult täiesti ükskõik, kuidas see välja võis paista, mul oli vaja midagi, millest kinni hoida, ja hr Peatoimetaja oli ideaalne selleks. Ja kui ta kohati tegi rumalat nalja, et ma võiks kellegi teisega ka tantsida, läksin sisemiselt täiesti närvi. Päriselt ka.

Kuskil viimase tantsu ajal olin suutnud ennast nii palju koguda, et mõte hakkas liikuma. Ja siis tekkis mu peas väike küsimus, kuidas fakt, et me terve õhtu koos veetsime, väljapoole paista võib. Et kas nüüd hakkavad minu kohta liikuma samasugused jutud nagu ühe mu kolleegi kohta. Aga seegi polnud väga terav küsimus, mina ju tean, miks see nii oli. Hr Peatoimetaja teab ka. Ja nagunii on ta gei (sry, ma lihtsalt PIDIN selle ära mainima :D).

Igatahes siis...pärast seda, kui olime kolleegidega alla kugistanud taldrikutäie kartulisalatit ja vorstivõileiva, läksin oma auto juurde ja kogusin ennast tükk aega. Ilus ja soe õhtu oli muuseas.

Ja järgmine jõulupidu on alles aasta pärast. Hea seegi.

Viimastel päevadel enne jõuluvaheaega on üsna raske leida endas motivatsiooni töötegemiseks. Eriti pärast seda, kui kuulsin, et on ametlik luba täna viimased tunnid ära jätta. Aga kuna mind teinekord tabab ikkagi hirm, et ma olen liiga pohhuistlik ega nõua piisavalt palju reeglite järgmist, ajasin ennast härga täis ja alustasin täiesti tavaliste (akadeemiliste) tundidega. Vaatamata näkku isegi faktile, et kaks kolmandikku rühmast oli erinevate esinemistega seoses puudu.

Pärast esimest tundi (mis absoluutsväärtuses oli kolmas) läksin oma pessa raamatukogus ja mind tabas raamatukoguhoidja üllatus: "Sa veel siin?!?"

Saate aru - teised ÕPETAJAD (mitte õpilased) olid juba jalga lasknud.

Tunnen ennast tõelise tropp-maniakk-pedagoogina.

Ma käisin eile õhtul teatris. Ikka meie oma koduses Ugalas, vaatmas VKA diplomilavastust "Idioot". Ja kuigi ma tean, et seda lavastust on suusõnaliselt kiitnud vist küll kõik vaatajad, tuleb mul sedapuhku massidega nõustuda ja öelda: "Inimesed, minge teatrisse Dostojevskit vaatama."

Mulle meeldis seal kõik - lugu loomulikult, näitlejad, muusika, grimm, kostüümid. Viimased meeldisid mulle niivõrd, et nii kolmandik esimesest vaatusest jäi mul korraliku süvenemiseta vaatamata, sest ma imetlesin kleite. Eriti Aglaja oma:

Siin pildil ei tundu see võib-olla nii ilus, aga tegelikult oli jumalik. Siinkohal meenub mulle, et ma polegi oma netikodus veel kurtnud, kuidas mul pole õnnestunud leida endale pidulikku kleiti. Lugesin täna preili Luisa Lotta edukast šopingust, ja ausalt, kade olen. Ma olen uue piduliku kleidi ostmise mõtet veeretanud peas alates sellest hetkest, kui selgus, et meil toimub sel aastal ball. Ma pole üldiselt väga ballitüüpi. Kui aus olla, siis pole ma ka eriti jõulupeo tüüp, aga töökohustused nõuavad. Gümnaasiumiajast on mul meeles ainult üks jõulupidu, aga ma ei hakka siinkohal laskuma selle peo detailidesse :D Meenutan omaette vaikse nostalgiaga kooli vana õpetajate vetsu ja õpetajatetuba ja ... üldse sellist harrast jõulumeeleolu. Igatahes jah, Norras olles mõtlesin päris tõsiselt, et ostan kleidi. Minu indu jahutas tol hetkel siiski pr Inspiraator, kes leidis, et ma peaksin kleiti ostes siiski olema teadlik sellest, milline on hr Peatoimetaja kostüüm. Et kokku kõlada või nii. Pärast seda ei suutnud ma oma kleidiotsingutesse enam täie tõsidusega suhtuda.

Tallinnas käies kõndisime hr H-ga läbi umbes 30 erinevat poodi ja ainsad kleidid, mida ma oleks olnud nõus vähemalt proovima, algasid hinnaklassilt ikka väga kõvasti üle minu pea. Ma tegelikult ei taha kleiti, mida kanda üks kord aastas, ma tahan kleiti, mis vastava tuju korral sobiks ka tööle selga panna. Ehk siis midagi, mis on ilus ja mida saab aksessuaaridega muuta überilusaks. Ma arvasin juba, et sellist kleiti pole maailmas olemas, kuni ma seda siis Ugala lavalt nägin. Balliks ma seda endale ei saa, aga ma arvan, et ühel päeval mul selle kleidi vend või õde kapis ripub.

"Idioodi" juurde tagasi pöördudes tuleb ära mainida muidugi fakt, et ma sain poolkreepsu, kui ma aru sain, et Ganjat mängiv tegelane pole mitte ülimalt sarnane Siim Maateniga, vaid ONGI Siim Maaten. Millest on selles mõttes kahju, et tundub, et ta ongi ikkagi loobunud õpetajakarjäärist, mis on kindlasti kaotus Eesti haridussüsteemile, kus ilusaid noori meesõpetajaid on vähe. Kui mitte öelda, et väga vähe. Siim on nimelt hr H arvates Maailma Kõige Ilusam Mees.

Väga ilus lavastus on, puhas, täpne, värske. Igas mõttes kaasaegne, nii Dostojevski kui meie poolelt vaadatult. Kui esialgu jäin Rogožini suhtes pisut äraolevaks, siis lõpuks hakkas ka tema minu jaoks kõlama. Tegemist on näitlejate jaoks üsna keerulise lavastusega, sest publik on väikeses saalis kahelt poolt nende ümber, mis tähendab ju seda, et iga hetk laval olles on ülima selgusega näha väga paljudele. Mina istusin esimese reas ja mitu korda oleks olnud mul võimalus ühele või teisele jalg ette panna. Kui ma juhuslikult oleksin olnud pahatahtlik.

Et siis kindlad soovitused minu poolt.

blond hetk

Esmaspäeval tulin töölt, väsinud ja näljane. Ja mida mina näen, kapi peal ootab mind väike tort. Nii armas, hr H oli enne äraminekut mulle üllatuse teinud (A) Loomulikult läks tuju kohe paremaks. Hiljem selgus, et ta oleks esmaspäeva hommikul juba tahtnud mind selle tordiga üllatada, aga kuna ma läksin juba öösel (loe: poole kaheksast) tööle, siis ei jõudnud.

Kolmapäeval hr H-ga Tallinnast tagasi sõites hakkasin mõtlema ja meenutama, lugesin näppude peal kuupäevi, kuni jõudsin rõõmustava uudiseni: "Kuule, meil oli esmaspäeval ju pulma-aastapäev." Ise tõsiselt särades, näe kui tore. Paari minuti pärast jõudis mulle kohale veel üks tõik: "SELLEPÄRAST sa siis tõidki mulle tordi."

Hr H tegi miskipärast nägusid.

Sõbralik arutelu (kokkuvõtlikult)
Mina: "Jõle jama, ma olen sel tsüklil ERiga paari pandud, ta tahab ka nagunii audikas tunde teha. Aga ma ei taha ju klassis olla. See pole üldse see."
G (eriti autoriteetselt): "Ei, sa pead ikka auditooriumis olema. Sa ei saa klassis hakkama."

Tänks, Gunn, sa oled nii toetav -.-

Aga Muse´ist siis. See oli tõsiselt lahe. Ma pole teatavasti maailma suurim melomaan või miskit. Aga mulle kangesti meeldib Muse. Nii et kui hr H ütles, et ta kingib mulle sünnipäevaks kontserdipileti(d), siis ei suutnud ma ära oodata, kuni ta need ära ostab, vaid tegin seda ise hästi kiiresti. Et äkki müüakse muidu välja või miskit. Nii et kingituseks sain oma abikaasalt raha :D Sest muidu poleks ju kingitus olnud. Ja kui saal lõpuks pimedaks läks ja Muse lavale tuli, oli mul tunne, et mul tuleb härdusest pisar silma. No nii tore oli. Ma pean küll tunnistama, et ma naudin rohkem vanemat Muse´i ning õnneks olid ka klassikalised hitid kõik kenasti reas. Paari loo puhul olin ma küll üllatunud, miks rahvas nüüd nii pöördesse läheb...Aga eks maitsed on erinevad. Lavašõu peale oli ka mõeldud, mis tähendab, et neil oli kaasas oma kokkuvolditav ekraan (ma jumaldan seda, kui täpselt ja selgelt ma suudan detaile edasi anda, minus tõesti on arvustuse kirjutamise soont, eksole). Laserkiired olid ka saali kohal. Ühesõnaga, kes tahab teada, kuidas oli Muse´i Tallinna kontsert, loeb ajalehti.

Meie minipuhkus jätkus privaatselt lähedalasuvas hotellis, kus järgmisel hommikul pakuti kenasti hommikusööki, kuhu me jäime natuke hiljaks, nii et ma sain ainult ühe pannkoogi. Muid asju ikka ka, neid toodi juurde, aga pannkooke ei toodud.

Tänases tantsutunnis õppisime lisaks eelmise nädala tantsudele ka sambat ja Viini valssi. Olime jätkuvalt väga rebelid, laskmata muusikal end häirida. Tantsimist me küll kahjuks selgeks ei saanud, aga lõbus oli ikkagi. Ühe väikse rumba võib ballil isegi teha, kõigi teiste tantsude jaoks on vaja kottpimedust.

Alustame tankimishooajaga

...ehk siis kui kellelgi on juhuslikult Peugeoti´ bensiililuugi konstrueerija telefoninumber, siis ma paluksin seda, et talle helistada ja öelda kuulsad sõnad, millega kostitas õde K üht Rootsi rahvale kuuluvat suurt finantsasutust ehk siis "Ma nean teid ära." Kusjuures ilma liigse dramaatikata, lihtsalt informeerimise mõttes.

See ei ole ju NORMAALNE - korralikku külma pole veel olnud ja ma olen juba kaks päeva järjest pakkunud kodulinna elanikkonnale performance´it teemal "Paneme bensuka põlema". See käib nii: sõidan bensukasse, pargin tankuri kõrvale, väljun koos võtmetega autost. Üritan avada bensuluuki, esialgu heaga. Ei õnnestu. Siis vihaga. Ikka ei õnnestu. Lõpuks võtan välja tulemasina (OK, aususe huvides tuleb mainida, et esimesel korral ei võtnud, sest mul polnud :D) ja teesklen, et tahan auto põlema pista. See ei õnnestu. Virutan vihaga vastu ratast ja kobin pettunult rooli tagasi. Lõpp.

Huvitav, kas nad müüvad bensuluugikatte katteid, mis tagaksid ka talvisel ajal juurdepääsu tankimisele?

Täna hommikul tabas meid Ruudiga aga rõõm lasteaias, sest Ruudi lemmikneiu oli tagasi jõudnu, jõleda köhaga küll, aga sellest polnud midagi, Ruudi oli täiesti enesest ära ja naeratas ainult omaette. Millega seoses magas ta maha hetke, et tüdrukul käest kinni võtta ja temaga koos sööma minna. Aga see ei morjendanud teda väga, ka tüdruku järel lontsimine tundus nii ahvatlev, et mina oma muside ja kallidega olin puhas õhk. Mis teha, eks tuleb harjuda.

Lisaks panen siia ka stiilinäited, millega tegelevad minu lapsed issandas.

Ja täna, TÄNA, õhtul näengi Euroopa parimat laivbändi oma silmadega.

Lugesin täna Ruudile ette "Garantiimehikesi". Poole lugemise peale tundsin, kuidas mu nägu hakkas krampi tõmbama. Ennast jälgima hakates sain aru, et ma mitte ainult ei tee erinevaid hääli erinevate tegelaskujude jaoks, vaid igakord vahetan ka maski - kortsutan kulmu, ajan huuled torru, teen silmad suureks...Ei tea, kas see aitab ka kaasa varastele kortsudele?

Muuseas, kas olete varem tähele pannud, et sõna "varastele" on eesti keeles mitmetähenduslik?

Tantsutund oli .... meeleolukas :D Õppisime rumbat, fokstrotti ja džaivi. Korra pandi valss ka peale, aga kuna kõik seda oskasid, siis rohkem ei harjutatud. Millest on kahju, sest meie hr Peatoimetajaga jäime edasi-tagasi sammu juurde.  Fokstroti liikumisskeem jäigi mulle häguseks, eriti teine aeglane-aeglane kiire-kiire - kuhu poole ma astuma peaks, et kokkuvõttes toimuks ringjas liikumine? Parim, mille me saavutasime, oli otsejoones üle saali. Kuigi hr Peatoimetaja väitis, et tulime siiski kaarega. Ja jalad on mul valepidi, mis tähendab, et ma ei saa edasi astuda parema jalaga, sest see on parajasti mul tugijalg. Üldse leidsime, et loodetavasti on ballil pime saal ja keegi ei näe, mis toimub. Meil endal iseenesest oli lõbus.

Nüüd jääb mul ainult loota, et hr Peatoimetaja ballikaaslane ei tule kohale, sest muidu pole mul mitte kellegagi tantsida.

uuuuu, kohe läheb tantsimiseks.

Keegi ei hakka mind kõditama, keegi ei hakka mind kõditama, keegi ei hakka mind kõditama, keegi ei hakka mind kõditama....

Tänane päev on pakkunud mulle palju nalja, sest töötegemise ajal leiutasin pidevalt ettekäändeid, et lugeda lehekülge TÕLKEPÄRLID JA KAUNIMAD LINGVISTILISED LEIUD . Ilus, lihtsalt ilus.

Õhtupoolik tõi kehvemaid tuuli, sain teada, et ühel minu klassi tüdrukul on väga raske haigus. Ja see teeb mind väga kurvaks. Teiseks näitas Ruudi täna taaskord oma sisemist deemonit, mis väljendus selles, et ta keeldus suusatamast, sest ta kukkus kogu aeg ümber. Ja siis viskas ta suusad nurka, mis tõi muidugi kaasa loengu teemal asjade hoidmine jne. Kust kurja see laps oma temperamendi on saanud? Kodus tundub täiesti normaalne. Aga me pole ka suusatamist proovinud.

Mõtlen hirmuga järgmise tsükli peale, sest mulle on pandud nii palju tunde, et ma rooman õhtuti koju.

Õnnelikult tagasi :) Lend oli inimlik, välja arvatud see osa, et lennuk ei saanud Eestis valitsevate ilmastikuolude tõttu Tallinnast tulema, nii et meie väljasõit lükati edasi. Ja siis uuesti edasi. Ja siis veel edasi -.-  Jõhkralt tüütu. Trondheimi lennujaama rahvusvaheliste lendude terminali kõrval on Tallinna lennujaam ikka täielik kaubandusmeka. Mitte et mul oleks liiga palju raha, et seda Norra lennujaamas kulutada, aga MINGISUGUNE meelelahutus oleks asjade vaataminegi olnud.

Igatahes saime lõpuks tulema ja lend oli normaalne,pool lennukit oli tühi, mis tähendas, et sain taas nautida üksiistumise mõnusid. Seekordsel lennul tabas mind ootamatu kogemus. Mäletatavasti on mul lennusõiduks täiesti sobimatud kõrvad, mis tähendab, et üks nii kümme minutit enne seda, kui piloot annab teada, et valmistume maandumiseks, tekitab suurem osa mu peast mulle põrgupiina, mis vältab vähemalt maandumiseni, kehvematel päevadel ka hiljem. Eriline piin on see riikides, kus ka sisenemisel dokumente kontrollitakse ja rohkem või vähem huvitavaid küsimusi küsitakse. Õhhh, ma ei taha üldse meenutada nt Iisraeli sisenemist. Igatahes. Sedapuhkugi algas kõrvavalu täiesti õigel ajal (ja ei ole mõtet siinkohal soovitada neelamist, närimist, joomist - uskuge mind, ma olen seda kõike teinud), aga SEE LÄKS ÜLE. Lihtsalt iseenesest, kui mitte arvestada intensiivset peamassaaži, milles ma aegade jooksul vilumuse olen saavutanud, et mitte päris hulluks minna. Nii et esimest korda elus sain ma tõepoolest nautida seda vaadet, mis avaneb maandumisel. Väga kummastav kogemus. Põnev oli ka see, et esimest korda tulin ma lennukiga nii, et ma ei näinud Ülemiste järve. Sellega seoses tekkis mul omakorda kummastav kogemus, et me oleme õigelt teelt eksinud. Õnneks siiski ei olnud.

Autosõit läks normilt, suur maantee oli ju üsna puhas, kõrvalteel tuli meile see lubatud tuisk vastu, mis vähendas meie sõidukiirust küll oluliselt, aga kuna ma olin selleks hetkeks täiesti susspanduu, ei tekitanud see minus väga tugevaid emotsioone.

Täna tööle minna oli küll narr. Jõhkralt oleks tahtnud ühe päeva aklimatiseerumiseks võtta, aga kahjuks seda võimalust mulle ei antud. Ja siis, niigi kergelt emotsionaalselt tasakaalutuna sain ma täiesti juhuslikult teada, et üks minu rühma tüdruk oli reedel paberid koolist välja võtnud. Kui ma olen varem mõelnud mingites situatsioonides, et mismõttttes???, siis nüüd oli TRIPELMISMÕTTES?!?!?! Miks mina seda ei teadnud, miks anti talle dokumendid kätte nii, et ma ei saanud temaga rääkida, talle vähemalt head aegagi öelda?!?!

Ma sain selle uudise vahetunni lõpus, nii et pidin selle emotsiooni pealt tundi minema. Eks kolme aasta jooksul ole varemgi erinevate emotsioonide pealt mindud - homeeriline naer, piinlikkus, ärritus, aga nii löödud pole ma kunagi olnud. Nii juhtuski, et esimest korda elus ei suutnud ma tundi alustada. Lapsed seisavad, vaikivad, ootavad... ja mina tean, et ma peaks midagi tegema, aga lihtsalt EI SUUDA. Ja siis, selles sügavas vaikuses, kostab klassi keskelt kenal seltskondlikul toonil: "Kuidas teil reis läks?" Selle peale hakkasin muidugi naerma ja sain edasi mindud.

Hiljem sain lõpuks ka õppealajuhatajaga rääkida, miks selline situatsioon tekkis. Ta muidugi vabandas nii- ja naapidi ning selgitas, et kõik vajalik sai tehtud ja lihtsalt ... selles dokumentidesaginas unustas ta mulle kirjutada. Selleks ajaks olin ma muidugi juba rahunenud ja tüdruku enda käest teada saanud, et ta on tõepoolest väga kindel oma otsuses ja kõik on hästi ja nii edasi...Aga kergelt ülelaskmise tunne on ikka.

Õhtul aga ostsime Ruudiga terve hunniku jõuluehteid ja kaunistasime elutoa ära :D Ma pole nii süstemaatiliselt seda vist kunagi teinudki. Suur himu on ehteid veel juurde osta/meisterdada.

Viimane õhtu Norras.

Hotell on meil kena, hommikusöögilaud oli rikkalik, wifi on olemas, toas saab kohvi ja teed endale teha - ühesõnaga normaalne lennujaamahotell. Homme hommikul peame kaheksast lennujaamas olema, ses mõttes on muidugi mugav ööbimispaik. Kuigi ümbrus on siin pehmelt öeldes masendav. Ja see, et siin lähebki päike kell kaks päeval looja, on .... tõsiselt masendav. Kella kolme paiku ongi pime. Hullem kui Eesti, ma ütlen.

Riiki nägime me siin muidugi häbiväärselt vähe. Pisut Trondheimi linna, siis maastikku Trondheimi ja Falstadi vahel ja rannikut, nii palju kui me Eknes ringi kõndisime. See kõik oli kena ja puha, aga tõelist Norrat pole nagu tunnetanud. Armas on küll, aga mulle tundub ikka, et vaatamise mõttes oleks suvi kaunim olnud. Või siis päris talv, kui lumi on ka maas.

Viimasest kahest päevast olen mõlemast pool veetnud kaubanduskeskustes. Mis on VÄGA väsitav. Mul on jalad üsna pakud. Siin on ju mõned kaubamajad, mida Eestis pole, nii et iseenesest huvitav - HjaM, KapAhl ja... nojah, ma rohkem ei tea, sest tegelikult ma ei tea kaubamärkidest suurt midagi. Suurema osa ajast võisin vaikselt küll imestada, et kui huvitav maitse on mu kaaslastel. Ma ei ütle midagi halba, lihtsalt naljakas on, et tõepoolest on nii, et mina vaatan ja mõtlen "Oi,oi, kui kole ese," ja samas kõrval haarab teine "appi, ma PEAN selle tupsulise roosa hõlsti endale saama."

Kõht on tühi :D Meil on hotellis ainult hommikusöök hinna sees. Nii et hommikul laadisime kõhud täis, aga ausalt öeldes on see juba ammu kadunud mu maost ja ainult augu asemele jätnud. Vaesed idaeurooplased Norras, eksole. Ei, tegelikult mul ikka midagi on varutud ka, nii et nälga ei kavatse surra. Aga restos on ikka vähe liiga jõhkrad hinnad.

Loodame siis, et meie lend läheb hästi. Ja pärast ma maanteel. Seda viimast peab vist eriti soovima, sest meie autol on suverehvid all.

Hr Peatoimetaja soovitusel

*ma pole päris kindel, millise labeli alla see video peaks minema :D

Seisin duši all ja mõtlesin, et on ikka hullumeelne lugu küll - ma olen Norras :D Näis nii uskumatu kuidagi.

Täna käisime Trondheimis, mis on väga armas ülikoolilinn jõe ja mäeäärse asukohaga. Tegemist on vana kaubandus- ja tööstuslinnaga, sestap on seal üsna kaunis vanalinn (ikka väga vana, linn rajati 10. sajandi lõpus. Keskajal oli see üks Euroopa populaarsemaid turismiobjekte (s.t palverännaku sihtpunkte), kuna kuningas Olav II hakkas pärast oma surma imetegusid korda saatma ja ta kuulutati pühakuks.

Linna keskel on väga uhke gooti katedraal, kuhu sisse me ei saanud, aga väljast oli ka põnev vaadata.

Hmmm, faktide poole pealt ma ei oskagi suurt midagi öelda, linna meeleolu on mõnus. See vist käib ülikoolilinnaks olemisega kaasas. Trondheimis on University of Science and Technology (teadus- ja tehnikaülikool siis eesti keeles?), mis väidatavalt on väga hea ja väga populaarne. Igatahes moodustavat üliõpilased linna elanikkonnast viiendiku.

Meie projekti raames hakkan aga väsima. Kuigi see pole selline piinav väsimus, mis oli minuga Strasbourgis, kus ma tõesti tundsin, et ma lihtsalt enam ei jaksa mitte ühtegi mõtet mõelda, vaid pigem selline ... tüdimuse moodi väsimus. Teema pole enam nii uudne, pigem tundub, et on pidev kordamine ja seepärast pole enam nii põnev. Ja see koht tegelikult ikkagi ahistab. Kuigi päris kindlasti pole ma seda tüüpi inimene, kes vajaks kogu aeg baare ja kohvikuid ja melu enda ümber, aga olgem ausad, vangilaager on pisut liiga palju teises äärmuses. Hästi kahju on sellest, et meie elupaigaks pole Trondheim, seal oleks õhtuti super ringi jalutada.

A ja kingitusi küll ei maksa oodata. See võib tulla küll suure üllatusena kõigile, aga Norra on päris kallis riik :D

Homme on siis viimane "tööpäev".

Tänasest päevast ka ikka midagi. 

Nimelt tahtsin ära märkida, et ma lihtsalt JUMALDAN seda, kuidas meie Islandi poiss räägib. See on umbes nii, et alustuseks kuulad teda ja mõtled, et kui tore see on, et ta oma emakeeles räägib, et millise huvitava kõlaga ja nii. Ja siis ühel hetkel tabad ennast mõttelt: WTF, ma saan aru islandi keelest?!?!? Ja siis saabub selgus: ta räägib ju inglise keeles.

Ma olen seda varem ka öelnud, aga mulle tõesti meeldib, kui inimesed räägivad võõrkeelt aktsendiga. Minu arust on see a) armas; b) globaliseeruvas maailmas meeldivalt värskendav. 

Muidu aga...oleme suhteliselt loiud. Vangilaagri õhkkond hakkab vist külge. 

Jumal õnnistagu rõõmsaid hobugreife

Ehk tegelikult võiks jumal õnnistada kõiki neid inimesi, kel on oma osa selles, et mul on siin kaasas suusapüksid ja -jope. Neid oli täna hommikul väga vaja, kui me käisime oma kolmetunnisel jalutuskäigul ümbruskonnas. Tuleb tunnistada, et see oli tõeliselt meeldiv jalutuskäik oma olemuselt, väga värskendav. Kahjuks pole mul kaasa mütsi, nii et ma pidin salli pähe siduma, mis tähendab, et ma ei kavatse teiega jagada ühtki pilti, kus ma ise peal olen :D Isiklikku fotokat mul ka loomulikult kaasas pole, aga preili B-l on ja ta teeb palju pilte. Norra loodus on tõepoolest nii fantastiline, nagu räägitakse. On õnn, kui on mäed, see annab väga palju juurde.

Tänase päeva tugevaim elamus oli minu jaoks siiski see, kui üks meie tiimikaaslane teatas vägagi enesekindlal moel, et tema on rassist ja et tema meelest on mõeldamatu, et valge naine võiks saada lapse musta mehega. Tol hetkel oleks ma soovinud, et meie seltskonnas oleks olnud Nigulite perekonna liikmed, oleks kõvasti meeleolukam olnud. Kusjuures kasutusel ei olenud n-sõna, mis tõestab taaskord, et rassismi puhul pole vahet, millist sõnavara me kasutame.

Nojah, oleme siis kohal siin, kus me olema peame. Kesk-Norra, 80 km Trondheimist, 450 kilomeetrit Oslost, 300 kilomeetrit põhjapolaarjoonest.

Kui me eile õhtul hr H-ga kaardilt meie elupaika uurisime, arvas tema, et tegemist on umbes Võhma-taolise asulaga. Tegelikkus nii roosiliseks ei osutunud, pigem on see ikkagi Sürgavere. Rongijaam on 10 minutit taksosõitu ja kohas, kus me oleme on mõned üksikud majad. Ja mets. Ja mäed. Ja meri umbes 200 meetri kaugusel. Nii et PÄRIS Sürgavere see siiski pole, kuigi väga suurt vahet pole.

Hoone, kus me peatuma, on siis tõepoolest endine koonduslaager, mitte küll päris Auschwitz, aga ikkagi. Igatahes on majas terve suur näitus Selle Temaatika kohta ja üllatavalt rikkalik raamatukogu koos filmidega inimestele, kes tahavad täpsemalt aimu saada, mida siis II maailmasõja ajal inimestega tehti. Sümpaatne on iseenesest see, et materjali on ka nt romade genotsiidi kohta. Ma ausalt öeldes ei saa aru, miks on valitud rahvusvahelise seminari läbiviimiseks just selline paik. Oleks see siis vähemalt koht, millel on hea transpordiühendus suuremate (lennujaama omavate) linnadega. Aga ei, ainus buss, mis siit minema sõidab, läheb hommikul 7.17. Tagasituleku kohta ma ei tea. Minu jaoks jääb ikkagi õõvastavaks mõte sellest, et siinsamas majas on läbi viidud neid metsikusi, millest minu mõistus tõrgub aru saamast. Kuigi jah, inimesed elavad ka Kloogal südame rahus (?), nii et mis seals ikka. Aga pisut ebamugav on.

Toad on pehmelt öeldes mitteluksuslikud. Ma pakun kolm korda kolm meetrit ja naridega. Ainult minul on sviit :D See tähendab, et minu tuba on oluliselt suurem, ilma narita ja mul on oma kööginurk. Tore on see, e tubades on tasuta wifi, mis Euroopas ju nii tavaline polegi, nagu me kõik vist oma üllatuseks mingil hetkel avastanud oleme.

Positiivse poole pealt tuleb muidugi tunnistada, et rahvas on sama lõbus, ja süüa antakse ka. Täna näiteks oli traditsiooniline "lihapallisupp", mis tähendas seda, et lauale toodi suured kausid supiga, milles olid AINULT frikadellid. Ja mõne aja pärast lisati vaagnad kartuliga. Tükk aega oli kohmetust, kuidas nüüd täpsemalt seda rooga süüa, aga lõpuks läksime ikka seda teed, et miksisime endale kokku tavalise frikadellisupi. Väga meeldiv oli.

Rohkem poelgi tegelikult midagi öelda, tahtsin eelkõige jagada teiega selle koha hõngu. Ehk kunagi juhtub midagi põnevamat ka.

Kohustuslik lennujaamapost

Jah, ikka seesama lennujaam, ikka seesama kohvik, saapad pidin ka ära võtma - just nagu alati. Erinevus on selles, et varem pole ma kunagi pidanud pool viis üles tõusma, et lennule jõuda. Ja see ärkamine on ikka parajalt jõle.

Ees ootab Norra - lendame Trondheimi ja sealt edasi rongiga Falstadi. Viimane oli muuseas II maailmasõja ajal Sakasa koonduslaager. Mitte küll ahjudega, aga metsaga, kus inimesi maha lasti.

Kaasas on mul suusapüksid (isiklikud, kuid siiani kordagi kandmata) ja suusajope (õelt laenatud), kaks raamatut ja mõned üksikud riietusesemed. Ja no arvuti MUIDUGI ka. Võrreldes reisikaaslastega polegi mul asju, kuigi neil pole isegi mitte suusapükse kaasas.

No eks vaatab, mis saab. Väidetavalt loojub päike seal kell pool kolm päeval, nii et mis iganes ka ei toimuks, kõik jääb pimeduse varju.

Ma ostsin täna endale maailma kõige ilusama rahakoti.  Vaat sellise:

Lisaks ostsin ka sama firma tinteka ja olen ülimalt rahul.

Tegelikult oleksin ma pidanud endale kohvri ostma, aga ma tõesti ei raatsi. Sest mulle tundub, et ma reisin nii harva ja ma saan ju ometi hakkama oma reisukotiga. Nii et pühapäeval lendan jälle ema-isa kohvriga. Sest me läheme Norra, kuhu ma peaks kaasa võtma oma suusapüksid ja need ei mahu kotti ära. Samuti peaks üles otsima oma passi, kuigi välisministeeriumi andmetel saab Norra siseneda ka ID-kaardiga, aga ma alati muretsen, kas ikka saab. Ja stressi vältimiseks võiks ju passi kaasa võtta. Nagunii olen ma Norra pärast stressis, sest ma peame "tänu" Estonian Airi kokkuhoiupoliitikale seal oluliselt pikemalt passima, kui on ette nähtud. Ja mulle tõesti ei meeldi kodust lihtsalt niisama eemal olla, eriti kuna mul on laps, kel on niigi tugevad emotsionaalsed häired. Eks paistab, mis saab. Reisida iseenesest on lahe ja lahe on ka see, et esiteks säilib mu palk ja teiseks makstakse ka päevarahasid nende "üleliigsete" päevade eest, mis on väga hea, sest sööma peame sel ajal omal käel. Tõeliselt kahju on ainult sellest, et meie koolituskeskus on ühes Norra väikelinnas, kus ainsaks meelelahutuseks on suusatamine. Sestap ka suusapüksid minuga kaasa tulevad.

Ruudi oli kahel viimasel päeval lasteaias täiesti tavaline laps, ei mingit andeka lapse sündroomi, mis on vahelduseks väga tore. Täna oli ta küll endast välja läinud, aga see on teataval määral arusaadav (küll mitte heaks kiidetav). Lugu oli selles, et neil käis täna külas prl Kadrisant, kes tegi mänge, ja Ruudi läks pisut hoogu. Mille peale ta taheti saata kapi taha (?) rahunema, aga mis tõi kaasa selle, et ta läks lihtsalt endast välja, sest ta ei tahtnud kapi taga rahuneda, kui teised lõbutsesid. Oeh, ma tegelikult IKKAGI ei tea, mis selle olukorraga peale hakata. Lisaks olen viimastel päevadel saanud ärevaks tegevalt palju tagasisidet selle nõustaja kohta, kellega ka meie koostööd alustasime... ja kahjuks pole saanud ma ühtki lugu, mis oleks olnud õnneliku lahendusega. Ma saan aru, et lapse murede puhul tuleb alustada emast ja isast, aga mulle siiski näib, et minu ja õpetaja variant (töö Ruudiga) annab ka siiski tulemusi. Kusjuures selliseid, mida on ka näha. Täna võtsin poisi igatahes ennetavalt poolest päevast koju ja ta käitus väga kenasti, isegi pangas, kus me veetsime kolmveerand tundi.

Pangas olime nii pikalt sellepärast, et mul oli mure: mulle näis, et pank on minult võtnud liiga vähe raha :D Niiviisi kirja pandult kõlab naljakalt, aga tegelikult oli mure suur. Korra on see Eestis väga levinud krediidiastus keeranud meile sellise käki kokku, et hr H keeldub siiani selle panga nime suhu võtmast. Rääkimata väiksematest segadustest, mida nad seal asutuses lahendada pole suutnud. Üldiselt olen ma selgeks saanud, et nad oskavad tegeleda ainult igapäevaste olukordadega, iga vähegi kõrvalekalle tähendab täielikku k***i (vabandage minu vulgaarust, aga tõsiselt närvi ajab iga kord, kui ma mõtlen, mida ma olen pidanud läbi elama nende pärast). Kuigi seda tuleb tunnistada, et tellerid on neil väga viisakad. Aga asutusesisene info liigub kehvemini kui meil koolis ja meil on sellega SUURI probleem.

Nii et Ruudi rindel on lisaks murele vahel ka positiivsemaid noote näha, loodame, et minu reis algavat süsteemi päris ära ei riku.

Esimest korda nõustaja juures

Kõik loomulikult ootavad kannatamatult ülevaadet sellest, kuidas läks minu vestlus nõustajaga. Palun, siit see tuleb.

Kui ma õigeks ajaks kohale jõudsin, oli kabinetis keegi noor naine, kes ei tahtnud sealt üldse ära tulla. Istusin siis koridori ja hakkas ootama. Väga kaua ei pidanud seina vahtima, kui ta juba nuttes välja tuli. Ütleme nii, et ei olnud just maailma parim algus :D

Aga sisulise poole pealt oli esialgu ikka väga veider. Mulle tehti kohe selgeks, et lapse probleemid tulenevad sellest, et tema vanematel on omavahel suhted sassi. Seega pidin vastama mitmetele küsimustele stiilis "kui tihti te tülitsete", "millal viimati tülitsesite" ja "mitme palli vääriliseks hindate oma suhet". Ja kui viimase küsimuse vastuse peale tuli VÄGA suurt uskumatust väljendav "no võtame siis eelduseks, et see suhe TÕESTI toimib", mõtlesin tõsiselt püsti tõusta ja minema kõndida. Aga siis mõtlesin, et äkki on temaga ka nii, et ta ei oska täiskasvanutele hästi läheneda, kuid lastega saab hästi hakkama...et annaks ikka inimesele võimaluse.

Siis rääkisime Ruudist, aga ega midagi väga uut ja põrutavat välja ei tulnud. Eks see esimene kohtumine oligi planeeritud situatsiooni kaardistamiseks (ehk minu ja hr H suhteprobleemide kaardistamiseks?) ja mingisugust nõksu või arusaamist, kuidas olukorrale läheneda, ei tekkinud. Nõustaja läheb lasteaeda ka vaatlust tegema, mis on väga hea, aga kahjuks toimub alles detsembri keskpaigas.

Ruudi muuseas on leidnud endale lasteaias varjupaiga logopeedi juures, kellel ta nüüd külas käib, kui ta ei ole nõus nt hommikuringis olema, sest ''seal on nii igav."

Ma arvan, et kogu see situatsioon on õpetuseks mulle selle eest, et ma viis aastat veensin ennast, et ma ei tohi olla pettunud, kui selgub, et Ruudil ei ole minu (andke andeks mu ennasttäis olek) teravat mõistust, sest oluline on see, et laps oleks hea suhtleja ja naudiks ennast ja keskkonda, kus ta viibib.

Igasuguste universumisse saadetud soovidega tuleb väga ettevaatlik olla, mitte kunagi ei tohi neid sõnastada tagurpidi.

Ja päeva küsimus on tegelikult selles, mis teeb Fantast Fanta? Et miks on kiivi ja maasika maitseline Fanta, aga mitte Coca-Cola? Ja miks pole olemas arbuusimaitselist Sprite´i?

Eh-hee, avastasin tänasel päeval, et tõepoolest, seltsimehed saavad tagasisidet anda ja ma saan seda juba praegu jälgida. Väga cool.

Aga tänane absurdihuumori annus:

homme on see päev, mil ma lõpuks ometi saan minna nõustaja jutule. Viimase kahe nädala jooksul palusin õpetajatel Ruudi kohta märkmeid teha, et meil oleks nõustajaga rohkem infot. Täna saatis õpetaja mulle pika kirja, kus oli üksipulgi lahti kirjutatud, mida see tegelane lasteaias korraldab. Ma ei hakka seda päris avalikult  siinkohal lahkama, ütleme nii, et ma olen kurb ja tunnen ennast üsna läbikukkununa. 

Absurdihuumori koht oli see, kus pärast mitut lehekülge kirjeldusi nt selle kohta, kuidas Ruudi röögib, keeldub osalemast, häälitseb liikumismängude ajal (ok, see ajas mind lugedes korraks muigama), tuli lause:

Rühmaõpetajate, muusikaõpetaja, logopeedi vaatluste ja internetist loetu põhjal oleme jõudnud järeldusele, et tegu on erivajadusliku- andeka lapsega.

Ma olen alati arvanud, et ma saan hakkama millegi erilisega.

"Seenelkäik"

Eks mul ole nüüd natuke häbi kirjutada ka järgnevat postitust, aga ma mõtlesin, et ehk on kellelgi sellest abi. Noh leiab, et ta pole ainus friik või miskit.

Lugu siis selles, et käisin Tartus. Preili Luisa Lotta sai aasta vanemaks ja sellise tähtsa sündmuse puhul olin ka mina kohal. Enne seda käisime aga hr H-ga kinos. Kuna me käime VÄGA harva kinos (ma arvan, et koos käisime viimati vaatamas nt "Malevat". Või vähemalt midagi sinnakanti, ma omaette olen paar korda vahepeal  ka sattunud. Film pole päris meie meedium.), siis oli sügavalt ükskõik, mida vaadata. Ja pärast mõningaid edutuid katseid minna vaatama Bondi, ostsime piletid "Seenelkäigule". Tundus selline kindla peale minek, kuna kriitika on selle filmi suhtes ju suisa ülistav olnud.

Kahjuks pean ma tunnistama, et ma ei saa absoluutselt aru, miks seda filmi kiidetakse. Päriselt ka. Ma mõtlesin täitsa tõsiselt, et oleks võinud Twilighti vaatama minna, oleks vähemalt selge sott olnud :D Hr H oli oma hinnangutes leebem, kuigi leidis sarnaselt minuga, et tegemist on väga lahja variandiga filmist "Ristumine peateega" ehk siis (minu meelest) on kõik see, mis teeb "Ristumisest peateega" ülikõva filmi, välja võetud ja sellest siis midagi kokku klopsitud. Ma tunnistan, et äkki lihtsalt mina ei saanud muidugi aru, sest noh... nii paljud inimesed ju on tulnud kinost superelamusega. Aga ma ei saanud aru, mida selle filmiga näidata taheti - ... probleem on selles, et ma ei suuda siia praegu isegi välja mõelda, mida oleks võinud tahta selle filmiga näidata. Minu jaoks täiesti arusaamatu. Ja mind kohutavalt häiris see koht, kus nad tolle mehe maja ära läbustasid. See ei olnud naljakas, see ei olnud loogiline, see oli täiesti mõttetu. Ja kui see oligi selle stseeni mõte, siis oli see minu meelest lihtsalt nõme.

Ja filmi lõpust, kus too poliitik "kõne" peab pressikal, ei saanud ma üldse aru. Kas see oli huumor (millena mina seda nägin, aga miskipärast olin ma ainus inimene kinos, kes naeris) või PÄRISELT? See oli ju nii läilalt  ma-ei-tea-mis-asi, et seda ei saanud ju tõsiselt või pühalikult võtta?!?! Või sai?!?!?

Issand, lugesin praegu arvustusi veel ja olen eriti hämmingus. Jääme selle juurde, et ma ei saanud filmist aru. Ja vaatan "Ristumist peateega" ja olen rahul.

Ma pean oma tänase igapäevaelu absurdihuumori valdkonda kuuluva loo ka ajalukku raiuma :D

Olin tööl. Kui keegi pole veel aru saanud, siis minu tööks on olla inimeste ees ja rääkida. Minu ruum, kus ma pärast mõningast võitlust suurema osa ajast viibida saan, on mööblipaigutuselt nõnda, et on minu laud ja selle laua vastas on kohe esimene pingirida õpilastele. Nii et laua taga istudes on minu ja esimese rea inimeste vahel distantsiks äkki meeter maad? Midagi sellist. Tavaliselt jääb see rida tühjaks, sest minu anda on valikkursused, mis tähendab, et grupid on väiksed ja üldiselt inimesed ei taha minuga väga intiimsesse kontakti astuda. Ühes grupis on siiski kaks noormeest, kes optimistlikult otse mu silme all istuvad. Täna oligi siis just nendega tund ja minu istusin ja rääkisin lahti oma esitlust. Ja sedasi silmanurgast näen, et üks tüüpidest esimeses reas vaatab sirgjooneliselt mind. Rääkisin edasi ja silmanurgast näen, et ta ikka vahib. No ausalt, see oli juba jõllitamine, üldse pead ei keera. Ja siis, täiesti masendav, aga ma tundsin, et mina, täiskasvanud naine, ilmas nii mõndagi kogenud, nii mõnegi põletava pilgu vastu pidanud, jah, mina hakkasin vaikselt, aga järjekindlalt punastama. Ja noh, kui punastamine juba tulema hakkab, ega seda siis enam tagasi ei hoia. Jumal tänatud, et klass vähemalt hämar oli :D Järgmine kord, kui nad kirjalikku tööd teevad, jõllitan vastu.

Raamatud, mis on teinust minust minu

Õeke lõi oma listi letti ja tekitas himu ka ise samasugune loetelu kokku seada. Uskumatult raske oli. Püüdsin leida just selliseid raamtuid, mis pole mulle lihtsalt meeldinud, vaid just ... midagi erilisemat. Midagi, mis tekitab tugeva tunde või meenutab eriti tugevat mälestust. Sestap on raamatud ka "vana aja omad". Ma vist olen praeguseks nii palju mina, et uuemast ajast selliseid tohutult mõjutanud raamatuid enam pole. Või on tähtede seis viimased viis aastat selline olnud :D

Igatahes list koos kommentaaridega

• Kitzberg "Libahunt" - esimest korda loetud põhikoolis, siis kui see oli kohustuslik, ja juba siis mõjus väga tugevalt. Neljandas vaatuses olev vanaema monoloog on siiani üks karmimaid ja ahastama ajavamaid kirjanduslikke tekste minu jaoks. 
• Hesse "Stepihunt"- selles raamatus on mõningad supertsitaadid. Aga ma ei jaksa neid praegu välja otsida. 
• Fowles "Maag" - lihtsalt jumalik idee. Miks keegi MULLE sellist asja pole korraldanud?
• Bulgakov "Meister ja Margarita" - ma ei teagi, mis mind selle raamatu juures kõige rohkem võlub - maailma kõige kaunim armastuslugu (kui ma mõtlen naine, siis pean silmas selle all Margaritat); kuratlik absurdihuumor (ootamatu "väljasõit" Jaltasse nt); Ješua lugu. Ma ei tea, aga igatahes maailmatu hea romaan. 
• "Kaks armastajat tormis pagesid" - juba varasemast ajast kirjutatud :)
• Juhan Viidingu luule (mingid osad) - lihtsalt .... ilus.
• "Harry Potterid" - olen hellitanud mõtet kirjutada ka üks postitus, mis sisaldab endas minu lemmikkohti neist raamatutest. nt "Asi on rohkem selles, et ta lihtsalt on." :D Ja no loomulikult on see uskumatult hea eskapisimiraamat oma suurepärase tõlkega.
• Camus "Sisyphose müüt" - see raamat on arvatavasti põhjuseks, miks ma üldse abielus olen.
• Gailit "Toomas Nipernaadi" - mulle nii meeletult meeldib see mõte, et jumal on inimesele andnud fantaasia, et halli argipäeva viletusest üle saada. Sõnastatud on see küll tegelikult "Ekke Mooris", aga mõte on ju "Nipernaadis" sama. See on lihtsalt nii ilus raamat. 
• Lindgren "Vennad Lõvisüdamed" - esimene raamat, millest ma sõltuvuses olin. Ma ei tea siiani, miks. Aga ka näiteks Ruudi armastab seda raamatut väga-väga. 
• Bruštein "Tee viib kaugusse" ja "Kevad" - siit algas minu armastus inimeste vastu, kes armstavad inimesi. Head ja ilusad inimesed, head ja ilusad lood. 
• Kaugver "Disko" - "jõnglastest ei ole võimalik jagu saada, nendega on võimalik kokkuleppeid sõlmida, aga mitte jagu saada." Idealistlik mõte ehk õpetajale, aga usun sellesse siiani. Loodan, et kui lõpetan uskumise, on mul piisavalt tarkust uus amet valida. 
• Iljina "Neljas kõrgus" - juba kribatud.
• Marquez "Sada aastat üksildust" - absurdi tipp. Ideid, mida imetleda, on lõpmata palju. Alustades nt sellest, et mehed on kõik Jose Arcadiod ja Aurelianod. Ja kõigil on nimele vastav iseloom, välja arvatud kaksikud, kes vahetasid end ära.
• Alliksaare luule (ja elulugu) - väga rebel :D
• Helbemäe "Ohvrilaev" - mulle meeldib see mõte, et on hetk, mil lükatakse surma edasi. Jah, ma olen kindel, et Isebel oleks ennast niiehknaa maha lasknud.
• Kross "Keisri hull" ja "Wikmani poisid" - jumaldan Krossi keelekasutust. 
• Heinsaare novellid (mõningad) - taas absurdi ja maagia kaunis näide
• Tšehhov "Kolm õde" ja novellid - "Kolm õde" on lihtsalt nii inimlikult valus, et kohutav. Nii tõsi. Novellid on lihtsalt geniaalsed :D
• "Viimases pingis" - vanaema juures olemise raamat. Kusjuures nüüd enam nii väga enam ei pakugi midagi.
• Rannamaa "Kadri" ja "Kasuema" - raske öelda, mis selles nii head on. See päris elu, mis on raamatus tuntav?
• Truu "Peidus pool" - loe eelnevat kommentaari:)
• Fielding "Bridget Jonesi päevik" - minu meelest on Bridget lihtsalt lahe :D Päriselt ka. 
• Salinger "Franny ja Zooey" - ohh... raske sõnadesse panna. Franny mõtted edust ja aplausist on vist kõige rohkem (ja otsesemalt) mind mõjutanud kirjandustekst. 
• Fynn "Armas jumal, siin Anna" - teistsuguse maailma manifest. Kummaline, et seda nii vähe loetakse. 
• Raud "Tuli pimendatud linnas" - kuidas igaüks saab midagi ära teha, et parem oleks. Kui sul on piisavalt julgust.
• Unt "Hüvasti, kollane kass" - ma arvan, et selle raamatu juures on kõige lahedam see, et Mati Unt oli 18aastane, kui ta selle kirjutas :D
• Durell "Minu pere ja muud loomad" - siit saab alguse minu armastus igapäevaelu absurdihuumori vastu.
• Orwell "1984" - miski, mis aitab taaskord mõista, miks ajaloos on mõnikord olnud lood just sellised, nagu nad olid.
• Remarque "Kolm sõpra" - tükk aega mõtlesin, mida Remarque´ilt siia panna, on ju tema teosed kokkuvõttes üsna ühetaolised. Aga "Kolme sõpra" lugesin vist noorena ikka kõige rohkem. Alkoholi tarbimine on tal nii kaunilt romantiline alati. 
• Preussler "Krabat" - kindlasti kõige õudsem raamat, mida ma lugenud olen. Praegugi ei julge seda kätte võtta, kui üksi kodus olen öösel. 
• Luts "Vaadeldes rändavaid pilvi" - jällegi raske sõnastada, miks see nii oluline raamat on. Oma lüürilisusega? 
• Woolfe "Rock´n´roll ja ridamaja" - see on lihtsalt nii paganama pätt raamat.
• Shakespeare "Hamlet" - mitte et see sisuliselt mulle nüüd niiii meeletult meeldiks. Pigem on see "mõjutamise" kategooriast - ma usun siiralt, et vägivallaga ei saa õiglust jalule seada. Jah, ajad olid teised, aga ikkagi ei pea ma seda heaks kiitma. Mulle ei meeldi see ka, et USA viib sõjaga demokraatiat massidesse. 
• Lumivalgeke - juba enne kooli loetud raamat, millest sa alguse minu paaniline hirm, et mind maetakse elusalt.

Praegu ei tule rohkem meelde, olete lahkesti palutud mu mälu värskendama. Kindlasti olen rohkematest raamatutest rääkinud :D

Lugemised II maailmasõja kohta

Ma pole viimasel ajal üldse kirjutanud, mida ma lugenud olen. Üritasin oma listigi täiendada, aga mul on karvane tunne, et midagi olen unustanud. Aga sellest pole ka hullu, sest midagi uut ja põnevat ei ole ma nagunii ära unustanud, pigem a la "Peotäis tolmu" või muu ajaviitekirjanduse klassika. Ma loen nagunii nii palju meelelahutuslikku kirjandust, et kui sealt ka midagi puudu on, siis pole hullu. Ainult minu enda statistika läheb sassi, muud midagi.

Aga siis...mõningatest raamatutest võiks ikkagi pajatada. Preili Kirke on viimased pool aastat minu meelest olnud (oi ei, kangesti tahaks siia kirjutada sõna obsessed, sest eestikeelset head väljendit pole?!? Midagi tuleks ju ometi leida?!?) obsessitud raamatutest, mis räägivad II maailmasõja aegsetest sündmustest (kas panete ikka tähele, kui kavalasti ma hiilin mööda sellest, et uue reegli järgi peaks kirjutama II maailmasõda väikese tähega :muheleb rahulolevalt: ). Ja nagu ikka, eeskuju on nakkav, nii et jõudsin lõpuks sellesse punkti, et ostsin endalegi ühe selle temaatikaga raamatu - "Poiss triibulises pidžaamas". Praegu küll mõtlen, et peaks kellelegi selle kinkima, sest uuesti lugemiseks on see liiga kurb, mulle piisab ühest ööstki, kus ma stabiilselt üritan Auschwitzist välja murda.

Lugesin siis "Anne Franki päevikut", "Raamatuvarast", "Poissi triiblilises pidžaamas" ning seejärel ka ühe soojaga "Neljandat kõrgust" ja "Jutustust Zojast ja Šurast". Kaks viimast on mu lemmikud olnud rohkem kui viisteist aastat, eriti "Neljas kõrgus", aga ega "Zojal ja Šural" ka midagi häda pole.

Miks need raamatud mulle nii meeldinud on? Ma olen aastaid selle peale mõelnud. Nii palju räägitakse ju, kui õudne kirjandus oli nõukogude ajal, kui idealistlik-poliitiline ja ebareaalne ja mõeldud inimese kasvatamiseks ja ... Ja mulle siiralt meeldivad need teosed :)

Mulle meeldib see maailm, mis neis raamatutes on. Mulle meeldib see, et peategelased on nii andekad, mulle meeldib, et nad suudavad ennast niiviisi kokku võtta. Mulle meeldib, et nad armastavad oma kodumaad nii palju. Jaa, ma saan aru, et need on teosed, mis on kirjutatudki sellises võtmes, aga ma ei saa aru, miks see halb peaks olema. Miks on halb, kui noored inimesed saavad innustust tegeleda heade ja ilusate asjadega, suhtuda oma kohustustesse täie tõsidusega? Nt Rakke prntsessi-raamatute maailma oleks minu meelest kuritegelik noortele peale suruda. Aga selline meeldivalt headeks ja halbadeks jagunev maailm, kus inimesed teevad tööd, et uut maailma üles ehitada... Ja-jaa, ma tean, et Nõukogude Liit oli jõle monstrum, inimõigusi piirav ja üldse üks haige ettevõtmine, aga need kaks konkreetset raamatut väärivad minu meelest küll lugemist.

Sinna kõrvale siis juuditemaatika - kõik kolm esimesena mainitud teost sellest mingi nurga alt räägivad. Anne Franki nukrat lugu teavad ehk kõik; "Raamatuvaras" on lugu Saksa perest, kes varjab oma majas üht juuti - miks nad seda teevad; mis see nende jaoks kaasa toob, et nad seda teevad; mida nad tunnevad, kui nad seda teevad; mida nad tunnevad, kui selgub, et nad enam ei saa seda teha; ja mida nad tunnevad kogu selle süsteemi vastu, mis sunnib juute keldris elama, kui nad üldse elada tahavad.

Huvitav ja kurb raamat, nagu võikski arvata, ega Nendest Sündmustest pajatav raamat ei saagi ju lõpuni lõbus lugemine olla. Mind küll pisut häiris hauakõnet meenutav stiil selle raamatu juures (jutustajaks muuseas on Surm, nii et äkki sellest tulenev), aga see on minu probleem. Mulle tundub, et sellest oleks saanud veel lihtsamate sõnade ja lausetaga kirjutada ja siis oleks minu jaoks veel mõjusam olnud. Igatahes soovituslik lugemine, kel on pisutki tahtmist mõelda neile koledustele, mis on toimunud. Ilukirjandus annab teinekord oluliselt parema selgituse küsimusel "Miks ometi???" kui ajalooraamatud. Nagu "Puhastust", eksole. ("Miks te siis politseid ei kutsunud?")
Kaks väga ilusat videot selle raamatu kohta:

"Poiss triibulises pidžaamas" oli minu jaoks painavam. Keeleliselt küll ... khmmm... arenguruumi oleks, ei olnud kuigi veenev kõneviis kohati. Aga lugu ise oli vastik. See rääkis nüüd veel natuke teise nurga alt ehk sellest perekonnast, kelle isa määrati "Vüüreli" poolt "Ausvitsa" komandandiks. Ja kuigi mingit erilist süžeed keerukate psühholoogiliste tagamaadega selles raamatus pole, andis see kuidagi nii täpselt ja julmalt edasi maailma, mis Nende Sündmuste ajal oli. See väike Saksa poiss ei osanud mõelda ka, mis tegelikult toimub. Ta sõi südame rahus ära toidu, mille ta oli plaaninud oma juudist sõbrale viia, sest tal läks jalutades kõht tühjaks. Ta lobises südame rahus, kui kohutav on elada majas, millel on ainult kolm korrust. Ta tahtis kangesti oma sõbrale külla minna - laagrisse. Kutsus teda puhkama Berliini. Ja samal ajal siis juudi sõber rääkis, et tema vanaisa pole ammu nähtud. Ja isa on kadunud.

Ja kuigi lõpp oli melodramaatiline ja minu jaoks ikka väga ilukirjanduslik ega tekitanud tahtmist valada puhastavaid pisaraid, oli see vastik ja viha tekitavalt kurb. Jällegi, mõistmise seisukohalt kena lugemine.

Selle raamatu põhjal on tehtud ka film, mille treiler tekitas mul klombi kurku...
Link treilerile

Sel nädalal käisime lastega teatris, Tallinna Draamateatris ja vaatasime etendust "Kaevuritest kunstnikud". Kuna ma jätkuvalt häid arvustusi kirjutada ei oska, panen kohe heaga lingid ritta, kust saab lugeda selle ettevõtmise kohta.
Tutvustus teatri kodulehelt
Danzumees

Otsisin isegi veel, aga miskipärast väga põnevaid arvamusi ei leidnud, rohkem ikka sisuülevaated, aga neid pole ju mõtet linkida. Teil tuleb leppida sellega, mis on.

Et siis minu tagasihoidlik arvamus selle kohta on ... selline, et ma polnud tükk aega niiviisi naernud, et tõepoolest enam ei suuda rahuneda. No ikka paar nädalat, kui järele mõelda. Seda viimast siis südamest naermise kohta öelduna, mitte rahunemise kohta :D Kusjuures ka naerda ei lastud mul täiesti pingevabalt, sest nädala alguses olime käinud naistega kohvikus ühe kolleegi sünnipäeva tähistama ja seal jutustas pr Inspiraator lugu sellest, kuidas ta käis lastega teatris ja kuidas kaks tüdrukut olevat NIIVIISI kõva häälega naernud, et oi-oi. Et kas tõesti keegi polnud neile siis öelnud, et teatris ei naerda nii kõva häälega. Ja siis ma istusin seal Draamateatris ja naersin nagu hull, samal ajal kuklas tagumas mõte "nüüd nad räägivad minu kohta samamoodi." Aga vabandagu mind see, et teised naersid ka.

Teiseks on ikka lahe vaadata Selliseid Suuri Näitlejaid päriselt ka paari meetri kauguselt. Mitte et ma oleksin suurem asi näitlejameisterlikkuse asjatundja, aga isegi mina sain aru, et näitlejad mängisid suurepäraselt. Isegi Tõnu Oja, kelle suhtes on mul Pätu-aegadest kerge tõrge.

Ja eks lugu ise oli ju täitsa südamlik, kuigi minu meelest on jutt sellest, et lugu on muuhulgas ka klasside vahelisest võitlusest jne pisut üle pakutud. Tähendab, see teema on loos sees küll, aga suurt rõhku sellele ei panda. Ma isegi ei oska öelda, millele seal rõhku pannakse. Minu jaoks jäi ta pigem olustikuliseks pildiks ühest ajast, ühest keskkonnast, millega paratamatult käib kaasas teatav hulk sotsiaalkriitikat, aga mis oma olemuselt jääb pigem meelelahutuseks, mitte ei muuda kellegi maailmavaadet. Mis ei tähenda, et ma ei hindaks seda teatriskäiku väga kõrgelt. Mulle tõesti meeldis.

Järgmine pilet on mul Ugala "Idioodile" ja silm on peal ka "Helesinisel vagunil", sest ilmnes, et detsembris seda veel mängitakse ja ma pole seda näinud. Peaks laste hulgas ka reklaami tegema, sotsiaali omadele läheb see suht teemasse.

Mr USA õppis eile uusi omadussõnu: noor, vana, erinev, imelik. Viimase sõna juures palusin ta olla ettevaatlik, on olukordi, kus seda on üsna ebaviisakas kasutada (nt öelda hostmamale, et söök oli imelik, eksole). Ta rahustas mind maha, ärgu ma üldse muretsegu, ta saab aru küll, millises olukorras seda sõna kasutada, ja tõi ka kohe näite, kus ta näiteks seda teeks (oma armsas eesti-inglise segukeeles): "The President of the United States is imelik."

oh, ei, ma olen vabariiklast oma rinnal soojendanud.

Tänase päeva lõpp saabub ikka peaga vastu lauda tagudes. Mitte niiviisi hüsteeriliselt, vaid vaikse meeleheitega: "Miks, kallis sõber, miks?" Hoia oma suu kinni (sõrmed klaviatuurist eemal) ja aja lihtsalt oma asja rahulikult edasi. Nalja tehakse seltskonnas, mida tuntakse. Eriti nalja, mis polegi nali, vaid mis on pigem irooniline mõtisklus maailma ja selles toimuva üle. Miks võtavad inimesed ometi kõike nii tõsiselt. Äkki peaks ikkagi igasugusest kirjalikust suhtlusest loobuma. Sest no ei viiiiitsi iga oma sõna ja väljendit kommenteerida. Või peaks välja valima teatud kindla hulga väljendeid, mis on selgelt neutraalsed, ja edasipidi nendega läbi ajama.

Olen pool päeva mõelnud, kas ja (kui jah) kuidas järgnevat postitust siia kirjutada. Ühelt poolt oleks lihtsam teha seda privaatselt, aga sama tundub mulle ahvatlev teha seda just siin, sest nende kirjutiste järgi, mis ma siia üles riputanud olen, küsimus ju tekkiski.

Ehk siis ... järgneb postitus teemal "Mina ja depressiiv-maniakaalne sündroom"

Ma pean tunnistama, et mulle on depressiivne maailmavaade alati mõnevõrra imponeerinud. Kahtlustan, et selle taga on õrnas eas loetud vene kirjandus. No pagan, Onegin on ju cool kirjanduskangelane, või mis? Lisades sinna juurde suurtes kogustes Vennaskonda, mida ma olen armastanud alates 11. eluaastast ja nt see laul ---> http://www.youtube.com/watch?v=oppqjn1voWo , jällegi, kuidas mitte pidada seda ägedaks?!? Õndsas teismeeas läbitud eneselõikumine, (kujuteldav) vaimne ebastabiilsus, igatsus selle järele, et ma oleksin sündinud sügavalt usklikuna - eeee...njah, kohati läks asi ikka käest ära tõesti. Ma pean tunnistama, et mul siiralt kahju nendest noormeestest, kellel oli õnnetus minuga tol ajal kohtuda :D Samas, mis ei tapa, teeb tugevaks, eksole.

Praeguseks on sellest kõigest ilus mälestus, mida mulle teinekord meeldib uuesti läbi elada. VÄGA sügavalt egoistlik suhtumine, miski mida ma endale praegu lubada ei saa. Ja kui aus olla, siis suurema osa ajast ei tahakski. Ma käin nagunii suurema osa ajast maailmas ringi oluliselt isekamalt kui inimesed, keda ma näen enda kõrval. Samas kohati see ikkagi lööb ikka veel välja, arvatavasti on see seotud minu põhimõttelise vastumeelsusega tunnistada oma vanust. Nii palju olen ma siis täiskasvanuks saanud, et luban endale sellist suhtumist ühiskonnas aktsepteeritud moel. Nt siis kui ma olen üksi kodus. Kui ma olen täiesti võõras seltskonnas, mille kohta ma tean, et me ei kohtu enam iial. Siinsamas blogis kirjutades.

Nii et pika sissejuhatuse lõpuks olen jõudnud selleni, millest kirjutama hakkasin. See, kui ma kirjutan siin, et ma olen sügavalt asendustegevuste lainel, kui ma ütlen, et ei taha, ei oska, ei viitsi - see ei tähenda, et ma tegelikult ei tahaks või ei oskaks. Viitsime osa on pahatihti tõsi, sest ma olen üks laisemaid inimesi, keda mul on olnud au kohata. Samas kui ma midagi tegema hakkan, siis teen tõelise innu ja naudinguga. Mulle kangesti meeldib, et nüüd lõpuks on võimalik tegeleda teemadega, mis ei ole riiklikus õppekavas kivvi raiutud, vaid mis jätavad mulle vabaduse valida see, mis mulle endale meeldib. Mulle meeldib elada paigas, kus mind ei peeta ülbeks linnatšikiks, lihtsalt sellepärast et mul on juhtumisi hea haridus, korralik töökoht ja teatavad tingimused eluasemele (pesemisvõimalus peab ometi majas sees olemas olema, see ei ole ju utoopiline soov?!?!)

Kui ma olen kurb (mõtlen siinkohal päriselt kurb), siis on see alati kellegi teise pärast. Nende inimeste pärast, kellest ma näen, et nad ise ei suuda enda eest seista, kes ei suuda ise oma probleeme lahendada. Nt nagu praegu Ruudiga. Või varasügisel selle teise teema pärast, millest ma kirjutada ikka veel ei söanda. Kui ma näen, et hr H on kurb. Sest ma tean, et kui mina olen õnnetu, siis ma olen võimeline kõike muutma, mina olen kasvanud "Tee viib kaugusse" najal, ma tean, et kui kukkuda, siis tuleb üles tõusta, sest tee viib edasi, tee viib kaugusse. Ja ma tean, et minus on just nii palju jõudu, et seda, mida ma TAHAN, seda ma saan. Universumi direktoriks ma tegelikult ei taha saada :D

Lõpetuseks siis, jah, ma kasutan oma blogi selleks, et elada välja oma väsimust, nördimust - kõike seda, mis paratamatult tekib inimesel, kes üritab korraga käia täiskohaga tööl, olla toetav lapsevanem ja hea abikaasa. Tegelikult juhtub minuga jätkuvalt igasuguseid naljakaid lugusid. Nt täna avastasin pärast kolmandat tundi, et mul on särk pahupidi seljas. Raamatukogutädil oli ka pool päeva hea tuju veel :D Juhtub ka lihtsalt häid lugusid, nt täna pidin kaheksanda tunni lõpus lastele vabandavalt ütlema: "Mul on kahju, aga meil said tunnid läbi." Ja meil kõigil oligi kahju, ma oleks võinud kauemaks ka jääda, aga armsad kolleegid ootasid mind juba viimased tund aega, et ometi ühe sünnipäevaga pihta hakata ja ma olin lubanud, et ma tulen võimalikult kiiresti. Aga kõigest sellest ma räägin, nii et pole karjuvat vajadust kirjutada.

Nii et päriselt ka - asi pole üldse nii hull kui paistab :)

Täna jälle...

...me joome bensiini, peaks siin lõpus nüüd olema, aga mitte seda ei tahtnud ma kirjutada :D Tegelikult peaks kirjutama "Täna jälle mul tuju on kurb." Aga kui tavaliselt on mul lihtsalt irratsionaalne spliin, siis täna on ... põhjust. Mitte otseselt täna, aga täna kuidagi mõjub rohkem.

Järjest enam tekib mul endal küsimusi, kas otsus kolida oli õige. Mul endal pole häda kedagi, töö on töö. Kuigi mulle laias laastus meeldiks teha tööd inimestega, keda ma tunnen, kelle nimesid, eelistusi, tugevusi ja nõrkusi ka vähemalt aiman. Praeguse süsteemi juures, kus iga seitsme nädala tagant tulevad uued inimesed, uued näod, uued mõtted ... ei suuda aru saada. Tõesõna, mulle ei meeldi, kui ma tsükli viimasel nädalal leian end mõtisklemas "Kes, jumal küll, see inimene on?!?!" Mulle meeldib olla inimestega keskmise astmega lähedussuhtes (liiga lähedane pole jällegi kuigi minu teema, kuigi keegi sinna kunagi üldse satub, siis on see... segane kõigi jaoks :D), ses osas nõustun GJS-iga, et "mitteformaalne keskkond nagu tänapäeval kool on" võiks inimeste vahel olla normaalne, üksteist äratundev suhtlus. Aga see võõraste maailmade mass, mis mind pidevalt ründab, et lase sel "mitteformaalsusel" tekkida. See siiski pole suurem asi probleem, mul tuleb lihtsalt ümber orienteeruda ja tegelikult - ega ei olegi ju normaalne, kui õpetajal on stabiilselt kahju, et mingisuguse klassiga on tema koostöö lõppenud. Nagu mul praegu täiesti juhuslikult on :D

Et jah, kui välja arvata minu mõningased orienteerumisraskused, siis on minul kõik hästi. Mulle meeldib mu uus kodu, mulle meeldib elada siin linnas (kui ma parajasti muidugi ametiasutustega kokku ei pea puutuma). Kõrvalt näen aga, et hr H on väsinud ja morn. Hüva, see tuleb paljuski sellest, et ta on kogu aeg tööl. Meie kolimise üheks suureks põhjuseks oli ju ka see, et tal oleks tööd, meie varasemas elus oli see osa üsna kaootline. Kuigi jah, vaikselt hakkan isegi mõtlema, mida selle rahaga peale hakata, kui me kohtume ainult nädalavahetuste öödel. Hea loomulikult et siiski, aga .... Probleem on rohkem selles, et kui me kõik kodus oleme, siis me ikkagi ei mahu siia ära. Tähendab, mina mahun ja Ruudi mahub, aga hr H ei mahu. Eks meil kolmel on tegelikult ka üle keskmise suur ruumivajadus, mis tähendab, et kui mina olen magamistoas ja tegelen oma asjadega, siis sinna ei mahugi mitte kedagi rohkem. Aga hr H on (vähemalt sünniaasta järgi -.-) täiskasvanud inimene ja peaks enam-vähem omadega toime tulema. Nii et tegelik probleem on ....

.... Ruudis. Ja see on suur probleem. Ma poleks eluski uskunud, et temaga võiksid nii suured mured tekkida. Ta on ikka olnud lärmakas, aktiivne, enda õigust nõudev, aga kõige selle juures väga hästi seltsiv, sõbralik ja loov. Nüüd aga ... on tema käitumine lasteaias täiesti kohutav. Meeletu tähelepanuvajadus kombineerituna täieliku allumatusega. Ma saan aru, ta ei taha siin lasteaias käia. See on tal küll sünnist saati olnud - talle ei meeldi lõplikud muutused. Talle on alati meeldinud külas käia, aga mitte kunagi kuskile ööseks jääda. Kodu on tema jaoks püha paik ja praegune koht on küll üsna tore, aga siin pole tal oma tuba, pole oma kassi ja pole oma aeda. Ja eelmises kohas olid tal sõbrad, poisid, kellega mõisteti teineteist poolelt sõnalt (neil oli rühmas vähe poisse ja nad kõik olid üksteisega väga tihedalt seotud), oli tüdruk, keda Ruudi tõepoolest vist armastas. Kes mind teab, see teab ka seda, et ma suhtun sellesse a-sõnasse väga skeptiliselt. Aga kui viieaastane poiss räägib veel viis kuud pärast viimast kohtumist, kuidas ta üht tüdrukut igatseb ... siis see vist ikka on armastus :D

Igatahes oleme jõudnud punkti, kus ei mina ega õpetajad oska enam midagi teha. See pole enam see poiss, kes suve lõpus lasteaeda läks. Pole enam see, kelle kohta öeldi "täielik lasteaiapoiss", "kõigi sõber", "igas grupis oodatud". Nüüd on väike poiss, kes on õnnetu ega oska seda ühiskonnale vastuvõetaval viisil väljendada. Uuel nädalal läheme ja proovime psühholoogi abil sellest sasipuntrast mingisugustki otsa kätte saada.

Kõik see paneb mind aga mõtlema, kas kolimine just nii ja just sel hetkel ... oli ikka õige. Kas ma tõesti unustasin ära selle, et laste tunded ja soovid on sama olulised kui täiskasvanute omad. Ja nemad ei saa aru mõistuspärastest selgitustest. Ma tean ju seda. Ja ikka ... ei hoolinud. Ei pidanud piisavalt tähtsaks. Ei teinud piisavalt palju, et seda olukorda vältida.

Ja nüüd olengi kurb.

Blogi statsi juures on kõige toredam see, et saab näha, millised on kõige populaarsemad otsisõnad, mille kaudu on minuni jõutud. Muhelema paneb mind näiteks see, et otsisõnade tipus troonib juba väga kaua aega sõna "kasvuhoone". No anna minna, suur rohenäpp nagu ma olen :D Või siis väljend "nõmme kalju tüdrukud". No ei tunne selliseid, tee mis tahad. Kuigi tundub, et nad on päris populaarsed tegelased. Aja jooksul on läbi jooksnud ka igasugust porri, millest ma ausalt kirjutanud ei ole, aga kahjuks ma enam ei mäleta neid.

Tegelikult tahtsin täna siia kirja panna ka fakti, et ma ei saa aru, miks räägitakse, et Maximas on kehv teenindus. No ei ole ju! Minu kodupood on Maxima ja seal on täiesti fantastiliselt toredad müüjad! Et kui keegi peaks kunagi guugeldama Maxima teenindust, siis oleks olemas ka positiivne arvamus selle kohta.

Elu on mul ikka samasugune, käin tööl ja ... Eesti keele rühma tuleb alates homsest ka meie hiina keele õpetaja, mis on pisut hirmutav, kuigi ma saan aru, et tegelikult peaks minu olukord mõnevõrra lebomaks muutuma. Ma lihtsalt ei taha muutusi :D

Cosmopolitani lugesin ka. Sain teada, et maailma kõige pikem peenis on oma parimas vormis olles 34,5 cm pikk. Selle peale hakkas mul imelik. Lugemine tasub ikka ära, silmaring laieneb ja ....

Lugesin lehest, et "Mitmed rahvusvahelised uuringud on tõdenud, et paarid, kes on olnud seksuaalsuhtes enne abiellumist, on oluliselt suurema lahutusriskiga. Eetik Lewis B. Smedes nendib, et seks ilma eluagse pühendumiseta "rikub selle akti sisemist olemust: see on väär, kuna selle läbi mitte-abielus olevad inimesed osalevad elu-ühendavas aktis ilma elu-ühendava eesmärgita."

Oeh...palju õnne ma ütlen. Huvitav, kas need uurijad seda ei võta arvesse, et abielueelse seksuaalse läbikäimiseta abielluvad tänapäeval siiski ainult inimesed, kes ühtlasi ei pea ka lahutust võimalikuks? Aususe huvides tuleb ära märkida, et eelnevalt osundatud teksti autoriks on baptistikoguduse pastor.

Aga ma käisin eile väljas. Jaa, tarbisin isegi umbes 4,5 ühikut alkoholi. Õpilasi oli vähe, põhimõtteliselt nägin ainult hr Peatoimetajat ja prl Kastekannu (suurepärane nimi, eksole), aga see ei lähe väga arvesse, sest nendega koos me üldse välja läksime :D Kõik ülejäänud põgenesid mu silme alt. Või olid lihtsalt kuskil mujal. Ma ei tea ja väga ei otsinud ka.

Oli väga meeleolukas, uskumatu ainult, et a) müllekas on ikka täpselt samasugune nagu kümme (:minestab:) aastat tagasi; b) inimesed ei tea, et see on müllekas. Rubiin oli hale, keegi isegi ei oksendanud, mis võis tulla sellest, et seal lihtsalt polnud inimesi.

Igatahes on linnuke kirjas ja mõne aja pärast võiks täitsa korrata seda kõike.

Leht sai valmis. No nii valmis, et sai trükikotta ära saata. Mul pole elus nii vähese puhkusega vaheaega olnud.   Vaim on nii väsinud, et ... on väsinud. Lisaks tegin ühe piinlikuvõitu avastuse ja mõtlen nüüd, mis selle avastusega peale hakata. Igatahes on üle saja aasta tõesti selline tunne, et mine või baari. Jama on see, et siin linnas pole ju kellegagi minna. Kui mitte võtta kaalumisele varianti, et kuskile lihtsalt sisse astuda ja imbuda seltskonda, kus on tuttavad. Neid mul ju jagub. Kahjuks on need mu õpilased :D

Teate, suht nilbed ajad on. Oleks ma seda varem teadnud, ma poleks koolilehte üldse enda kanda võtnud, ma oleks sinna hämara aja häälutustesse läinud. Sinna nagunii lapsi ei tulnud. Igatahes olen viimase kahe päeva jooksul ennast seitse korda seaemandaks vihastanud ja selle kõrval pool päeva ebanormaalselt itsitanud. Inimeste vastutustundetus ning see, et tekstid on väga vähesel määral toimetatud, ajab mind hulluks. Järgmise lehe lood peavad kirjutama minu poolt valitud kolm inimest, kelle nimesid ma siinkohal avalikustama ei hakka, sest vähemalt kaks neist on nii egomaniakid, et kindlasti guugeldavad ennast regulaarselt ja siis  saavad nad teada, et mul on selline kaval plaan.

Itsitamine muuseas polnud lehega otseselt seotud, kui nüüd lõpuni aus olla. Ma olin entusiastlikult tänasesse päeva mahutanud ka ühe suuremahulise vestluse tüübiga, kes oli veendunud, et ta on võimeline oma kursusehinnet tõstma. Kuna mul tõepoolest pole midagi selle vastu, kui inimesed saavad paremaid hindeid ja selline formaat on meeldivalt individuaalse lähenemisega, olin selle kõigega nõus.

Asi nägi kokkuvõttes välja nii, et me istusime poolteist tundi (!) ühes söögikohas ja noh .... vestlesime. Nii pikalt sellepärast, et noormehel polnud ju mõistlikke ainealaseid teadmisi, küll aga kuhjaga enesekindlust ja improvisatsioonioskust. Ja ma lõpuks tõesti tahtsin näha, kas ta ühel hetkel murdub. Krt, ei murdnud :D Filosoofia ajalugu antiigist 19. sajandini, kõik võtsime läbi. Sekka ka arutluskäike stiilis "mul on väga kõrge IQ" ja "ma pole seda ainet läbinud, aga ma olen väga haritud". Nõnda kirja pandult ei kõla see üldse toredasti, aga ausalt, see oli äärmiselt võluv :D Selline hunnitu enesekindlus. Ja sellises vanuses poleks mina küll nii julge olnud, et (mees)õpetajale kogu aeg otse silma vaadata. Eriti kui ma oleksin aru saanud, et ma räägin teemast mööda :D

Kokkuvõttes olin MINA pärast seda totaalselt läbi, nii et kui itsitades toimetusse tagasi jõudsin, küsis hr Peatoimetaja ühel hetkel, kas ma jätsin oma joogi vahepeal järelvalvate, käisin ehk vetsus või midagi, ja Härra kasutas seda kurjasti ära. Kusjuures tunne tõesti oligi selline.

Btw, hr H lubas hr Peatoimetajale pudeli teha, kui too ajalehe kinni paneb. Kellelegi käib vist närvidele, et kogu aeg ninutsi arvutis olen. No tegelikult käib mulle ka :D

Lihtsalt ilus

ML: Omfg, ütle mulle, kuidas ma homme hommikul õigel ajal üles ärkan, kui mul telefoni pole 
G: ma olen 8.30 üleval

• helistan sulle???

jeeeehuuuu, esseed ja tööd on läbi loetud, kursusehinded peaaegu kõik väljas, ühesõnaga, tänaseks saab jalad seinale visata ja südame rahus põiepõletikku pidada. Milline õnn, eksole. Selle pagana põie pärast ei saanud ma täna isegi mitte uut beebit vaatama minna, sest ma tundsin, et ma pole suuteline poolteist tundi järjest istuma kohas, mis ei ole WC, vabandage minu proosalisust.

(Edasine tekst on mõeldud eelkõige preili Sirkkale ja tema Armsale Sõbratarile. Lihtsalt hoiatuseks öelduna. Teistele ei ütle see vist suurt midagi)

Aga jah, esseid lugedes tuli mul meelde üks kohtumisõhtu, mis leidis aset veel enne kooli algust ja mille raames preili Sirkka ja tema Armas Sõbratar arutlesid, kas ka mina hakkan armastama üht teatud inimest ühes teatud klassis, nagu kõik teised õpetajadki.

Kuna mul pole teid kumbagi nii käepärast võtta, kommenteerin teemat siin, oma armsas netikodus.

Ütleme nii, et esimese poole kursusest ei tekitanud see inimene mitte mingisugust emotsiooni, kui ei oleks olnud eelinformatsiooni, siis poleks ma kindlasti nime ja nägu kokku viinud. Kuskil poole pealt hakkasin vaatama, et tegelane vist ikka osalebki tunnis. Kui audikas on pea 40 nägu, siis paratamatult ei ole kõik erakordselt aktiivsed. Siiski jäi kõik väikeste sutsakate tasemele, nii et emotsiooni jätkuvalt ei tekkinud.

Siis tuli seminar ja ma mõistsin, et teatav osa informatsioonist oli tõesti päris teraselt edasi antud. Ühelt poolt suurepärane ettevalmistus, teiselt poolt ... selgelt tajutav arrogantsus vastasleeri suhtes.

Ja siis tulid vestlused ja ma sain aru, et kogu negatiivne informatsioon oli puhas laim :D Millised teadmised, milline analüüsivõime, milline siivas tagasihoidlikkus.

Nii et vastuseks küsimusele, tõepoolest, oleks ma kümme aastat noorem, kohe paneks oma räpased käpad peale :D  Ok, nii hull see asi nüüd pole, aga ma tunnistan, et tegemist on tõeliselt sümpaatse õpilasega.

Säh teile nüüd, olengi õpetaja.

Tänasega algab siis vaheaeg. Iga kord kui jälle vaheaega jõuan, mõtlen kerge õudusega - jälle! Elu lihtsalt kulgeb nii kiiresti, et kohutav. Varsti avastangi, et olen kolmkümmend aastat õpetaja olnud ja plaan saada universumi direktoriks ei lähegi käiku. Esialgu on lootused muidugi veel olemas, eks näis. Mingil päeval rääkisime papsiga õpetajaks olemisest ja ta pajatas mulle esimest korda loo, miks ta üldse loobus õpetaja- ja direktoriametist. Iseenesest lihtne olukord: ta astus ühte ametiasutusse sisse ja tabas end vaatamas, kas keegi on prahti maha visanud. Ja sai siis aru, et NÜÜD ongi ta peast pedagoog. Ja paar kuud hiljem oli koolist läinud.
Vot midagi sellist pelgan ma ise ka. Et ma hakkan tänaval kedagi korrale kutsuma. Või istun alati sirge seljaga. Või kannan rätsepakostüümi. Või naeran nii, et mu hambaid pole näha. Mul on igasuguseid hirme :D Nii et kui te märkate mind istumas tänaval, kostüüm seljas, naermas nii, et mu hambaid pole näha ja samal ajal võõraid inimesi kasvatamas, siis võite rahus juurde astuda ja öelda: "Nüüd, kullake, nüüd."

Üldiselt olen aga hetkel peast väga väsinud, sest olen terve nädala igal võimalikul ja võimatul hetkel arvustustöid lugenud. Ja neid on ikka veel. 12 esseed pluss mingi ports järelarvestusi. Ja siis tuleks abiturientidele hinded välja panna, mida ma ka teha ei viitsi, sest see eeldab, et ma pean oma märkmikust leidma õige lehekülje ja olemasolevad hinded sisse kandma. Lisaks muidugi need järeltööd, eksole.

Rõõmsama poole pealt võin uhkusega teatada, et õde Katjuša sünnitas nädala alguses oma kolmanda lapse. Nüüd juba rutiinselt kodus, mis olevat läinud väga hästi, kuigi ma väga täpselt ei tea, sest ma pole temaga otse rääkinud, ainult sõnumineerinud ja empsel ei huvitu üldse sellistest detailidest. Üldse tundub mulle vahel, et ma olen ainus, kellele tõeliselt meeldib rääkida sünnitusest. Minu arust on see tohutult paeluv teema, aga minu entusiasm leiab harva kaaslasi.

Lõpuks lugu Bellelt ja Sebastianilt, ühelt unustatud lemmikult, kes mulle ootamatult meenus

Nüüd ma tean, kes ma olen

Ma pean selle loo ka ikka ära kirjutama tänasest päevast. Pärineb pr I suust.

Lugu siis selline:
mul oli täna planeeritud üks väga vähestest arvutiklassitundidest, ma üldiselt olen õppinud neist loobuma. Aga tänaseks olin siis korralikult broneerinud ja puha, aga kui enne tunni algust igaks juhuks pea klassi ukse vahelt sisse pistsin, istusid seal mingid tegelased nagu miškad ja polnud üldse seda nägu, et nad sealt ära kavatseksid minna. Uurimise peale selgus, et nad oleksid seal pr I-ga, kes tõepoolest pole kuigi agar broneerija. Igatahes said miškad aru, et nad peavad ära minema ja läksidki.
Aga nad olid pr I-le siiski kurtma läinud, et "neid visati arvutiklassist välja." Mille peale pr I tahtis muidugi teada, kes seda tegi. Miškadel pole aimugi, mis mu nimi on, nõnda üritasid siis selgitada, et "noh, see gootitšikk."

Jaa, sellist iseloomustust pole ma varem saanudki.

Midagi täiesti uut

Tunnis hakkas palav. Tõmbasin kampsuni üle pea. Ootamatult haakis ka alumine pluus end kampsuni külge, seega hetkeks seisin klassi ees pesu väel. Jah, striptiisi pole ma varem tunnis teinud, väga omapärane kogemus.

Elu pärast 7. oktoobrit

Hommikusöök: tort
Lõunasöök: kartulisalat
Õhtusöök: kringel

Homme
Hommikusöök: tort
Lõunasöök: kringel (kartulisalat sai täna otsa)
Õhtusöök: kringel

Eks see kõhn keha ongi mingi üleshaibitud teema ja naisel peab ikka kumerust ka olema.

Ausalt öeldes on tordist muidugi kopp ees.

Pealkirjaga seoses tuli mul meelde, et "Klassi" filmi pärastseriaali tunnuslaul meeldib mulle.

Meenutuseks 7. oktoobrist

Nüüd ma siis olengi staarblogija valmis :D Vähemalt vaadates statistikat. Hr Peatoimetaja juba pakkus, et võiks minust lehte portreeloo teha. Et kui ma nii populaarne olen :D

Aga jah, igaks juhuks tuletan siis ka kõigile uutele lugejatele meelde, et tegmist on minu isikliku blogiga, kus ma tõesti sutheliselt tsensuurita lobisen asjadest. Tsenseerin ainult seda osa, mis väga isiklikult puudutab minu lähedasi. Kõik muu, ka see osa, mis on seotud näiteks ka minu tööga, läheb üles nõnda, nagu ma parajasti tunnen. Kui tuju on kehv, siis ongi lambad. Kui tuju ei ole kehv, siis on armsad lambad. Et palun mitte midagi isiklikult võtta ja eelkõige mitte minu tekstidele juurde lugeda seda, mida neis ei ole. Kuna ma ei ole mõtlen-räägin inimene, vaid pigem kirjutan-mõtlen inimene, siis kohati tuleb siia ju ka arvamusi, mis etiketi järgi ehk poleks minu ametis ette nähtud. Kui miskit silma riivab, on mõistlik kohe märku anda, sest emotsiooni pealt kirjutades ei analüüsi kõiki tõlgendusvõimalusi. Ja üldiselt ma arvan, et olen ikka täitsa viisakas.

Ma vist ikka olengi kehastunud naiivsus. Või siis olen kaotanud absoluutselt kontrolli selle üle, mida on sobilik rääkida ja mida mitte. Täna näiteks tuli ajalehetoimetuse koosolekul jutuks üks tüüp, kellega me ... noh.. hästi ei haaku. Me mõnevõrra töötame üksteisele vastu nimelt: minu nt üritan normaalset tundi läbi viia, tema samal ajal ... eeee .... arvab vist, et kui inimene kannab madrusesärki ja (vabal ajal) tanksaapaid (mis on jätkuvalt kõige praktilisemad jalavarjud Eesti kliimas), siis peaks ta kuskil pargis õlut jooma, mitte klassi ees seisma. Kui ma ei oleks kolleegidega rääkinud ja aru saanud, et sellised põhikooliaegsed tähelepanusaamisvõtted kuuluvadki tema juurde, võiksin oma piiritus egomaniakaalsuses arvata, et ta on minusse armunud ja kümme minutit, mil ma tema nime kõva häälega ei maini, on raisatud minutid. Igatahes, minu meelest on see pigem naljakas, ma tõesti ei viitsi põdeda sellepärast, et keegi kipub kobisema pidevalt. Ma pigem jätkuvalt kurvastan ignorantsuse peale. Aga täna siis porisesin selle teema pihta, mille peale pr A väga siiralt küsis: "Kas sa ennast kehtestada oled püüdnud?" Möh, ütlen ma selle peale :D

Kehtestamisega seoses oli täna veel juttu sellest, et õpilased täidavad (iseseisvaid) ülesandeid ainult sellisel juhul, kui nad saavad hindeid. Ja kuigi mõistuslik pool minust saab aru, et see tõdemus võib tõesti reaalsusele vastata, AJAB SEE MIND OKSELE. Nagu päriselt. Ja ma ei saagi aru, miks see niiviisi peab olema. Ikka ja jälle meenub mulle ülikooli ajal kohatud mr Siim, kes oli õppinud põhikoolis Waldorfkoolis. Ja tema kirjeldus selle kohta, kuidas ta siiralt ei saanud gümnaasiumisse minnes aru, miks inimesed hinnete pärast niiviisi põevad. Sellest järeldan ma, et on võimalik luua selline koolisüsteem, kus õpetajal ei ole vaja ennast hinnete kaudu kehtestada. Et tegelikult võibki olla ka nii, et õpilased ise tahavad midagi teha. Mitte ei ole nii, nagu mu enda klassi laps ütles, et üks ülesanne, mida me tunnis tegime ja mille kohta ma ütlesin, et ma ei võta vihikuid ära, jäigi pooltel lõplikult tegemata. Kusjuures tegemise ajal oli klassis kümme minutit vaikset nohisemist. Mis tähendab siis, et inimesed on valmis kümme minutit oma elus istuma vaikselt ja teesklema, et nad kirjutavad, selle asemel, et midagi luua. Kusjuures tegemist on humanitaaridega, kellest eeldaks, et nad armastavad kirjutamist :D

Ja lõpetuseks veel ka Ruudi-juttu. Nimelt, ühel õhtupoolikul sel nädalal lasteaiast tulles, kui Ruudi vigises, et tema tahab edasi mängida ja kogu see joru, mis ta ikka lased, ütlesin talle, et kui ta niiviisi vingub, siis keegi ei tahagi temaga sõber olla. Mille peale ta läbi pisarate teatas, et teised lapsed nagunii narrivad teda. Esimesel hetkel mõtlesin kohe otsa ümber keerata ja minna uurima, MIS täpselt toimub. Järgmisel hetkel otsustasin siiski enne rohkem infot koguda. Selgus siiski (pärast pikki ja keerulisi teid), et on ikkagi üks konkreetne poiss, kes ütleb Ruudile sellise koleda sõna nagu kakajunn. Järgmisel päeval võtsin õpetajaga selle jutuks ja sellest koorus siis tõepoolest kerge vastasseis Ruudi ja ühe poisi vahel, kes on n-ö koolirühmas, aga kes väga ei ole sellest kõigest huvitatud, nii et Rudolfo oma (jumal teab kust pärit) õpihimuga teeb talle nii mõneski valdkonnas silmad ette. Ta ju nimelt tahab alati koolirühmaga koos harjutusi teha. Ja õpetaja oli küsinud tollelt poisilt, keda ta nüüd siis kooliks ette valmistab, nelja-aastast Ruudit või teda. Ja arvatavasti sealt see probleem alguse sai, sest ega Ruudi on nii süüdimatu ja lollike, et võis seda kas või ise hiljem meelde tuletada. Igatahes rääkisime-rääkisime-rääkisime Ruudiga, kuna ta loodetavasti asjadest aru sai. Ja vähemalt täna õhtul ütles õpetaja, et poiss oli päev otsa väga heas tujus, mis on väga tore.