Üks, kes kõik on...

Ma pean oma tänase igapäevaelu absurdihuumori valdkonda kuuluva loo ka ajalukku raiuma :D

Olin tööl. Kui keegi pole veel aru saanud, siis minu tööks on olla inimeste ees ja rääkida. Minu ruum, kus ma pärast mõningast võitlust suurema osa ajast viibida saan, on mööblipaigutuselt nõnda, et on minu laud ja selle laua vastas on kohe esimene pingirida õpilastele. Nii et laua taga istudes on minu ja esimese rea inimeste vahel distantsiks äkki meeter maad? Midagi sellist. Tavaliselt jääb see rida tühjaks, sest minu anda on valikkursused, mis tähendab, et grupid on väiksed ja üldiselt inimesed ei taha minuga väga intiimsesse kontakti astuda. Ühes grupis on siiski kaks noormeest, kes optimistlikult otse mu silme all istuvad. Täna oligi siis just nendega tund ja minu istusin ja rääkisin lahti oma esitlust. Ja sedasi silmanurgast näen, et üks tüüpidest esimeses reas vaatab sirgjooneliselt mind. Rääkisin edasi ja silmanurgast näen, et ta ikka vahib. No ausalt, see oli juba jõllitamine, üldse pead ei keera. Ja siis, täiesti masendav, aga ma tundsin, et mina, täiskasvanud naine, ilmas nii mõndagi kogenud, nii mõnegi põletava pilgu vastu pidanud, jah, mina hakkasin vaikselt, aga järjekindlalt punastama. Ja noh, kui punastamine juba tulema hakkab, ega seda siis enam tagasi ei hoia. Jumal tänatud, et klass vähemalt hämar oli :D Järgmine kord, kui nad kirjalikku tööd teevad, jõllitan vastu.