Mehed ongi paremad?

Tegelesime soostereotüüpide ja soolise võrdõiguslikkuse teemaga. Natuke ühtepidi ja natuke teistpidi ja lõpuks pidid õpilased rühmades kokku võtma oma arvamuse selle temaatika kohta. Ma ei suuda siiani tulemusi uskuda - kaheksast rühmast kaks leidis, et meie ühiskonnas ei ole probleemi, pigem on püüab meedia meid uskuma panna, et kõik ei ole hästi. Tegelikult ikkagi ongi nii, et mehed on paremad juhid, sest neid on väiksest peale kasvatatud juhtideks, nad on tugevamad, motiveeritumad, suudavad paremini keskenduda tööle, kuna ei pea tegelema lastega. Ja kui mees läheb pere juurest ära, siis võibki olla nii, et ta ei olnud veel valmis peret looma.

Jah, need kaks gruppi olid ainsad, mis koosnesid poistest.

Sünnipäev, mis jääb meelde

Nädalavahetusel oli Auväärt Proua Emal sünnipäev, mida ta otsustas pidada aktiivses võtmes. Nii oligi esimeseks atraktsiooniks uisuväljak ja teiseks saunakülastus.

Uisutamine oli väga tore, ma pole mitu aastat uiske alla saanud, Ruudi pole päris jääle saanudki, oleme ainult Võhmas küünlavaha peal harjutamas käinud. Õnneks on uisutamine nagu rattasõit - kui oled selgeks saanud, siis keha mäletab. kuidas see käib. Nii et liuglesin muusika saatel päris mõnusasti üle väljaku. Ruudi harjutas raamiga sõitu ja lõpuks sai asjale juba pihta ka. Ja oskas ühe koha peal paigal seista ilma et kohe ümber läheks.

Olime vägagi omadega ametis, kui märkasin äkki, et suurem osa meie suguvõsast on kadunud ja prl Vaprake viipab meid enda juurde. Liuglesin kohale ja mida ma kuulsin. Auväärt proua Ema oli otsustanud veel viimase tiiru ümber väljaku teha, et siis hakata saunade poole liikuma. Ja siis tasakaalu kaotanud, pikali kukkunud ja nüüd teel traumapunkti, sest tekkis tugev kahtlus, et ta on oma õlaluu ära murdnud.

Ja nii oligi.

Et siis oma 63. sünnipäeva lauas istus A. Pr. Ema käsi kaelas ja valuvaigistid sees. Aga nagu tema kirurg ütles: "Vähemalt ei ole te nagu mingi vanainimene, kes tänaval libedaga kukkus, vaid siiski uisutades."

Selline tore lisaatraktsioon siis uisutamise ja erinevate saunade juurde :)

Hakkasin modelliks

Ma olen viimasel kolmel nädalal käinud noortele kunstihuvilistele modelliks. Niiviisi kaks tundi järjest paigal istunud ja talunud kissitavaid pilke ja oma näo erinevate detailide lahtiharutamist (vaadake tema laupa - ebatavaliselt kõrge; kontrollige, kas silmad on sümmeetrilised, ei ole? õige! vaadake hoolega näotooni, on kollane? jne)

Tegelikult on lõbus. Loomulikult tüütab mind ära järjest istumine, ajab nihelema, pissihäda tuleb peale, kael väsib ära. Aga samas on uskumatult tore meie kiires maailmas kaks tundi järjest lihtsalt istuda ja mitte midagi peale tobedate kommentaaride teha. Istud ja mõtled. Vaatad noori, kes maalivad. Vaatad seda, kuidas nad pingutavad, kuidas nad pole rahul, kuidas nad mõnikord harva rahulolevalt noogutavad ja uue hooga pintsli haaravad.

Eelmisel korral võtsin sõna, et modelli eest pole piisavalt hästi hoolitsetud - tool on, kohvitass on, aga kus on küpsised?

Ja täna olidki küpsised kohal. Kusjuures mitte juhendaja poolt, vaid hoopis ühe tütarlapse poolt, kes ise maailmas isegi ei käi. Ta niisama juhtus kuulma ma nõudmisi. Istusin, sõin küpsiseid, jõin kohvi ja mõtlesin. Mõnus oli.

Piltide vaatamine on muidugi omaette meelelahutus :D Üldiselt vaatab pildilt vastu üks kuri vana naine :D

Sportlik mina vol 6

Spordirindelt pole ammu uudiseid tulnud. Mis on ka mõistetav, sest pole olnud väga millestki kirjutada. Enne ei saanud joosta, sest nii külm oli. Tõsi on, et varbad ja sõrmed ei hakka külmetama. Küll teevad seda tagumik ja reied :D Nüüd ei saa joosta, sest niiiii libe on. Ja mingi lobjakas segamini lumekuhjadega vedeleb ka tee peal. Nii et oma välisõhutrennid olen taandanud taas kõndimisele. On ohutum. Ja lisaks on talvekostüümis raske joosta. Aga kõndida on ka tore. Lisaks teen tubaseid jõuharjutusi oma uute keskkonnasõbralike hantlitega, mille jõuluvana mulle tõi. Mingit erakordset muskulatuuri arenenud pole, aga tore on ikka. Võibolla suveks on midagi näha ka :)

Kokkuvõttes - kahtlustan, et võhma osas pole ma nii heas vormis nagu sügisel, aga vähemalt tegutsen vaikselt edasi.

Ühel päeval uurisin meie kehalise kasvatuse õpetajalt paari asja, mis on mulle natuke südamele jäänud. Esiteks plank, mis on praegu väga populaarne. Ma pean tunnistama, et plank on minu jaoks muutunud kergelt kinnisideeks, sest ma ei saa aru, kuidas ma ei jaksa seda teha. Päriselt ka. Uurisin talt, mida ta üldse soovitab selles valdkonnas ja noh, põhiline oli see, et ta soovitab planguga väga ettevaatlik olla :D Plank eeldab, et enne selle tegemist oled üle keskmise heas vormis, sest muidu kipub inimene endale sellega haiget tegema, sest ta ei suuda hoida õiget asendit. Kindlasti peaks seda tegema küünarnukkidel. Ja ei mingeid jala- või käetõsteid. Need tulevad tüki aja pärast. Ja hea oleks, kui keegi kõrvalt hoiaks silma peal, kas asend on õige. Või siis vaatad ise peeglist.

Teine asi oli venitamine. Et uuemad teooriad räägivad, et pärast trenni ei tohiks venitada. Selle kohta ütles mu kolleeg, et TEATAV loogika selles on. Aga kui inimesele ikka venitamine meeldib, siis võib seda südamerahus teha. Ainus asi, mida jälgida, on see, et kui on olnud intensiivne trenn ja lihased on pärast seda kanged, tuleb enne venitamist lihaseid natuke sõtkuda, et nad pehmeks tagasi läheksid.

Nõndapalju siis sellelt rindelt :)

Kingitud hobune

Eile kutsus meie raamatukogu juhataja mind enda juurde: "Tule siia, mul on sulle kingitus."

Läksin kohe jooksuga, põnev ju ikkagi.

Ja mis see kingitus siis oli? 

Eriti jõhkralt koledate piltidega "Mäeküla piimamees" :D

Tegelikult on ikkagi nii armas, et inimesed kuulavad, mida teine räägib, ja peavad meeles. Sest raamatu pühenduseks oli irooniast nõretav kirjake: "Eliisabetile tema lemmikraamat :)"

Päeva vabandus

Täna hommikul hilines esimesse tundi NELI õpilast. Kõigil oli vabandus olemas:
Õpilane 1: Palun vabandust, jäin trepil natuke uimerdama (tund toimub tõesti kõrgel ja kaugel, hilines ta alla minuti, ma lihtsalt olin juba alustanud)
Õpilane 2: Vabandust, väljas oli nii libe, ma ei vaadanud hommikul aknast välja.
Õpilane 3 (tõelise hingepõhjast tuleva hüüatusega): Tee oli nii libe, alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama.
Õpilane 4: Vabandust, tee oli (mõistev noogutus minu poolt) NII KUUM.

Homeeriline naer klassis.

Libe oli tõesti. Ma ei saanud täna töölt autoga minema, sest päevane päike oli õhtusteks miinusteks tekitanud kena liuvälja. Mõnda aega lasin ratastel liikumisest rõõmu tunda, kuni lõpuks lasin autol tagurpidi kallakust alla libiseda, et sel moel minema pääseda. Paras keberniit.

Aga kuuma tee vabandus on ikkagi päeva parim vabandus :D

Maailmale nähtamatud pisarad

Uus teatriaasta sai alguse Linnateatri lavastusega "Maailmale nähtamatud pisarad". See on Tšehhovi novellidest ja lühinäidenditest kokku pandud tükk, kus erinevad lood otseselt omavahel ei haakugi. Rohkem nagu "pildikesi inimeste elust". Ühendavaks jooneks muidugi tšehhovlik naer väikese inimese ja tema väikeste probleemide üle.

Näiteljad on Linnateatris vägevad. Ses mõttes, et lugu (lood) ise olid paras jant :D Ma ise armastan Tšehhovi juures eelkõige näidendeid, hääbuva aristokraatia eneseotsimisi. Novellid meeldivad ka, aga eelkõige sellesama nukruse, mitte huumori pärast. Mõningad erandid välja arvatud.

Lavastus rõhus küll rohkem huumorile, kohati isegi natuke liiga otse, aga nagu öeldud, näitlejad on vägevad ja kõik mõjus vahvalt.

Ainult sellest ei saa ma aru, miks on Linnateatri etendused nii pikad. Kas tõesti selle mõttega, et kui oled kord see õnnelik, kes on pileti saanud ja maksnud selle eest üsna tubli summa, siis saad kogu oma vaeva eest täislaksu? See konkreetne lavastus oleks võinud vabalt olla pool tundi lühem ja mõte oleks ikka kohale jõudnud.

Muid etteheiteid pole :)

Kuidas ma mitu päeva nutsin

Täitsa masendav ikka. Jõuluvana tõi mulle "Lohejooksja", mille lugemise peale ma olen küll mõelnud, aga siiani kuidagi siiski kõrvale hiilinud, sest tegelikult olen ma jõhkralt ninnu-nännu tüüp ja igasugused vähegi karmimad teemad teevad mind väga kurvaks. Lisaks võtan ma raamatuid ikkagi eelkõige eskapismivahendeina, aga miks pageda hirmsasse maailma, kui on olemas Harry Potter.

Kuna "Lohejooksja" sedasi koju kätte tuli, lugesin läbi. Ja tõsiselt pillisin. Kõigepealt raamatut lugedes, siis raamatule mõeldes. Ma ei teagi, mis mind kõige rohkem nutma ajas, vist ikka see üldinimlik süütunne. Või kultuurideülene soov olla oluline. Mitte tekitada pettumust. Olla julge. Nojah, kultuurist tulenev ebaõiglus tegi mind ka kurvaks. Ja kividega surnuks viskamine ajas iiveldama.

Raamat tekstina mulle kohati tegelikult ei meeldinud, meenutas mingis mõttes Minu-sarja võõra kultuuri tutvustamist. Aga raamat kui lugu meeldis väga-väga.

Lugemisplaan aastaks 2015

Blogides ringleb praegu tore lugemis-challenge uueks aastaks. Mõtlesin ka osa võtta, et natuke oma mugavuslugemisest välja tulla. Kaua ma ikka seda Harry Potterit loen, eksole. Samas tekitab see nimekiri minus natuke segadust, sest valikuid, mille alla üks loetud raamat võib kuuluda, on nii palju :D Näiteks lõpetasin just "Käo kukkumise", mis on ühtaegu naise kirjutatud, põnevik, teos autorilt, keda armastan, tegevus toimub mujal, mida mu sõber (õde) soovitas ja see on originaalis kirjutatud võõrkeeles. Teiseks ei meeldi mulle see, et ma pean lugema läbi "Mäeküla piimamehe", sest see on ainus kohustusliku kirjanduse raamat, mida ma ei lugenud. Teised lugesin kõik läbi ja ma ei mäleta, et ühegagi oleks probleeme olnud. "Tõde ja õigus" mulle ei meeldinud, sisuliselt, aga lugeda polnud viga. Memuaarid ei meeldi mulle ka. Ja viimaseks ei saa ma täpselt aru, mida mõeldakse fraasiga a book based entirely on its cover. 

Aga kõige selle kõrval on siin nimekirjas nii mõndagi põnevat, nii et alustagem väljakutsega!

Kiidan ametiasutust

Ootamatult oli aeg kerinud end sellesse punkti, kus ma pidin hakkama tegelema oma lubade vahetamisega. Pärast nimemuutust jätsin selle täiesti külma kõhuga tegemata, sest Eestis saab rahumeeli sõita ID-kaardiga, välismaale ma aga sõitma ei sattunud. Ruudi kui hästi kasvatatud kodanik tuletas seda mulle mõnikord meelde, aga rahustasin teda, et ametlike andmete põhjal on mul load olemas ja et ühel päeval ma ikka vahetan nad ära.

Nüüd detsembris läks asi üsna kiireks juba, sest jaanuari esimeses pooles oli juba tähtaeg, mille ületamisel oleks ma pidin hakkama rinda pistma hoopis keerulisemate protseduuridega. Nii ma siis viimasel päeval enne pühi lõpuks ARK-i jõudsin.

Loomulikult oli seal ilgemalt pikk järjekord. Inimesi polnud küll palju, aga iga inimesega läheb seal letis ju miljon aastat. Seda enam et viiest töötajast ainult kaks tegelesid lubadega, teised ootasid muid kliente, keda polnud. Õnneks oli meil kaasas laps, kes näitas üles selgeid tüdimuse märke, nii kutsus üks naine meid järjekorraväliselt enda juurde. Kuulas ära mu mure ja soovitas loomulikult e-teenust kasutada. Seda muuseas oli mulle soovitanud ka mu isa. Muidu poleks probleemi olnudki, aga lubade jaoks on ju vaja ka kehtivat tervisetõendit. Kusjuures seoses oma töökohaga teen ma ju iga kahe aasta tagant tervisetõendi, kus vaadatakse samasid asju, mida on vaja lubade jaoks (silmad, veresuhkur, vererõhk, kõrvad ka põhimõtteliselt, kuigi seda mul tõesti pole kunagi kontrollitud, lisaks veel kopsupilt), aga millegipärast tuleb iga kümne aasta kohta teha korra ka lisatervisetõend. See on asi, millest ma aru ei saa. Tervisetõendi mõte võiks ju olla selles, et vaadatakse üle, kas ma olen terve. Ja kui tõesti on vaja midagi spetsiifilist (näiteks relva jaoks psühhiaatriline ülevaates), siis see JUURDE teha, oleks ju loogiline?

Igatahes, lubade jaoks mul kehtivat tervisetõendit polnud. Või noh, enne kehtinud lubade jaoks oli, aga see ei võimaldanud mul uusi lubasid tellida. Siis aga algasid pühad ja nädalavahetus sinna otsa, nii et tervisetõendi juurde tagasi jõudsin ma 29. detsembril. Siis olin ma juba natuke erutatud, eriti siis, kui selgus, et tõendi saamiseks tahab arst mu päriselt ka üle vaadata. Kuigi ta on seda juba teinud. Vähemalt sain samaks õhtuks aja. Päeval möllasin e-keskkonnas ja vastasin kolmel korral, et mul ei ole kaebusi allergiate, neerude ja akne osas. Miskipärast ei lasknud süsteem mul aga oma allkirja alla panna ja ma muutusin juba kurvaks. Arsti juures selguski, et minu ponnistused ei olnud vilja kandnud ning e-tervisetõendi taotlus ei jõudnud mu arstini. Täitsin siis pabervariandi (vastates uuesti, et mul pole kaebusi allergiate, neerude ja akne osas), arst tõepoolest vaatas kõik üle (välja arvatud kõrvad) ja 29. detsembri õhtul umbes kell kaheksa tegin maanteeameti leheküljel lõpuks oma taotluse ära. Ise raskelt ohates, sest ARK-i tädi oli mulle sõnad peale lugenud, et taotluse tegemine ei taga seda, et mu load pärast esimeste lubade lõppemist kehtiksid, nad peavad ikka valmis ka olema.

Aga mis selgus! 31. detsembril üllatas hr H mind hommikul sellega, et tõi mulle voodisse kaks kirja. Üks neist oli jõulukaart Ruudilt :D Päris margiga ja puha :D Ja teine oli minu juhiluba! Ehk siis juhiluba sai valmis ja jõudis minuni põhimõtteliselt ühe päevaga.

Väga tubli tegutsemine :)