Kuna sel aastal suutsin lõpuks ometi FB Lugemise väljakutse grupi suure väljakutse kõik punktid täita, oleks paslik raamatutest ka eraldi kirjutada.
Ära märkimist väärib ka asjaolu, et sel kevadel kogesin esimest korda lugemiskrampi, mis tähendas, et ma lihtsalt ei suutnud raamatuid lugeda. Ma kardan, et see oli seotud asjaoluga, et mul oli lihtsalt füüsiliselt võimatu paigal istuda ja tegeleda millegi nii palju süvenemist eeldavaga :D Ma ei tea, kui palju erinevaid raamatuid ma sel ajal katsetasin. Kahjuks ei ole ma neid üles kirjutanud.
Küll aga kirjutasin üles raamtud, mis said vähemalt enam-vähem läbi loetud. Neid kogunes sel aastal 70, mis on päris kena number. Aga selles on päris palju väga õhukesi raamatud, nii et võibolla on informatiivsem see, et loetud lehekülgi tuli kokku suurusjärgus 19 000. Lugemise väljakutse grupp on suurepärane, aga teatud mõttes ka heidutav, sest sealsed lugemisnumbrid on mitu korda suuremad. Mitu korda, eksole.
Kui nüüd pisut kokkuvõtlikumalt rääkida, siis ...
... lugesin võibolla pisut rohkem klassikat kui tavaliselt. Lõpuks ometi lugesin läbi "Hea uue ilma", mis mul siiani lugemata oli. Orwell meelib mulle siiski rohkem, aga päris hea oli :D Kross ja Tammsaare oli vapustavad, Camus ja Tšehhov toredad, Sophokles jätkuvalt hea, aga siiski meeldib mulle lugu rohkem kui tekst.
... krimilugemist suutsin pisut ohjeldada. Angela Marsons meeldib mulle täitsa hästi, kuigi mulle üldse ei meeldi, kui autor kirjutab esimese osa sarjast krimina ja siis teise põnevusloona. Neid ma üldse ei viitsi tegelikult lugeda. Täiega suur pettumus oli näiteks Bryndza "Varitseja öös". Hargla ja Läckberg on ikka kindla peale minek :)
.... sattusin päris mitme noorteka peale. Positiivse poole pealt juba mainitud "Simon vs homo sapiensi vandenõu", mis on maailma kõige nummim geiromaan, ja "Ütle mulle kolme asja", sest ... ma ei teagi, oli ka nummi. Üldse ei meeldinud mulle Eia Uusi "Kuu külm kuma", selles oli KÕIK valesti. Alustades kohutavast sinavormist kuni tegelasteni, kes kõik olid minu jaoks ebausutavad. Seda veidram, et tema "Tüdrukune" meeldis mulle väga-väga. Klassikaliselt halb oli Beverly Hillsi raamat :D
... selgus, et mitteilukirjandus mulle üldiselt ei meeldi :D Välja arvatud kaks graafilist romaani (Arvo Pärdi elu ja feminismi ajalugu). Kõik teised olid igavad, ei vastanud mu ootustele või olid lihtsalt suvalised. Suurim pettumus oligi vist teise maailmasõja kurioosumite raamat, milles polnud üldse põnevaid lugusid;
... lisaks Beverly Hillsile lugesin veel mõnda tõeliselt halba raamatut. Ma arvan, et kõige hullem oli siiski Tohvri "Sõbrad ja hallikirju koerake", kus lugu nagu polnudki ja taaskord, tegelased oli nii ebausutavad. Lugesin selle läbi vaid selle pärast, et väljakutse oli ja seda ei saanud ka millegi muuga asendada, sest lugema pidi koduraamatukogu eelmise aasta kõige populaarsemat raamatut. Ja just selle mulle meie kohalik raamatukoguhoidja selle küsimuse peale andis. Teine hirmus oli mu oma raamaturiiulis olnud "Veidrad voodikaaslased". niivõrd nilbe naistekas, et siiani tuleb kurb peale, kui mõelda, kuidas puid maha raiuti ja nii. Ma täiega hindan kena romantilist lugu, aga mitte sellist, kus kõik on nii ebausutav ja juba teab mitmendat korda maandutakse klaveri peale sugu tegema.
... vastukaaluks oli ka suurepäraseid raamatuid. Lisan siia kõik, mis said mu käest viie või nelja. "Alistumine", "Apteeker Melchior", "Väikesed võililled", "Hea põhjatuule vastu", "Migreenimaffia", "Hea uus ilm", "Monigrammimõrvad", "Kehade mets", "Kui me olime orvud", "Loomade farm", "1984", "Kui raske see olla saab?", "Vaikne karje", "Simon ja homo sapiensi vandenüu", "Keisri hull", "Kaotuse pärand", "Evelyn Hardcastle´i seitse surma", "Elu mõttetusest", "Pariis 6.41", "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud", "Tüdrukune", "Minu armsad luud", "Juudit", "Ütle mulle kolme asja", "Britt-Mari puistab südant", "Kahe heli vahel", "Naiste võitlus", "Paigad, kus olen avalikult nutnud", Võõras, "Inglitegija", "Minu sünge Vanessa", "Köök", "French ja Koulu", "Kes kardab Sveta Grigorjevat".
... ja kui ma neist raamatutest peaks valima kolm, mida kõigile soovitada, siis ma ütleksin"Hea põhjatuule vastu", sest see on näide sellest, et raamatute puhul on siiski väga oluline see, kuidas need on kirja pandud (ja ka tõlgitud), sest lugu kui selline on siin ju napp. Aga kui haarav! Siis "Minu sünge Vanessa", mis on täiega haige lugu ühe tüdruku suhtest oma õpetajaga. Mingis mõttes äraspidine vaatenurk, aga siiani ebamugavaid mõtteid tekitav. Ja kolmandaks Tammsaare "Juudit". Sest see on lihtsalt nii suur lugu ja nii delikaatselt kirja pandud.
... neist raamatutest, mis mulle väga meeldisid, on siiski mõni, mis avaneb pisut pikaldaselt. Näiteks raamat "Paigad, kus olen avalikult nutnud" oleks kindlasti pooleli jäänud, kui mul oleks olnud parajasti käeulatuses midagi muud. Aga õnneks polnud, sest see on vapustav sissevaade vaimse vägivalla suhtesse. Ka "Köök" on selline. Lugesin seda paar aastat tagasi ja nüüd uuesti. Oli kordades parem. Ja kõige pikaldasem avaneja oli Kivirähki "Sinine sarvedega loom". Jummel kuidas ma oigasin seda lugedes. Ja siis järsku plaksust läks suurepäraseks. Sellest alates, kui Oskar tolle manalaneiuga kohtuma hakkab. Ma lihtsalt istusin ja nautisin.
Kõige-kõigem raamat siiski on ja jääb Joonas Sildre "Kahe heli vahel". Ma arvan, et sain religioosse kogemuse seda lugedes, sest see oli midagi nii võimast.
Selle aasta väljakutse täielik lugemisnimekiri ja minu valikud olid sellised
Punasega siis raamatud, mis meeldisid
Rohelised need, mis ei meeldinud
Ja sinisned sellised suvalisemad