Hirm sööb hinge seest

Reedesest teatriõhtust põgusalt.

Üks armastuslugu. Natuke väljaspool piire armastuslugu, kus paari heidavad Euroopa naine ja Maroko mees. Kusjuures naine on mehest üle kolmekümne aasta vanem.

Teema imponeeris mulle väga. Küsimus sallivusest ja piiride lõhkumisest on minu meelest väga huvitav. Mis siis ikkagi juhtub, kui kas sellist inimest otsustavad abielluda, milliseid probleeme neil tekib.

Lugu on üldjoontes hästi lihtne - kui valge naine abiellub musta mehega, siis hakatakse teda põlgama. Ongi kõik. Naise pere, töökaaslased, majanaabrid - kõik keelduvad temaga suhtlemast seni, kuni ta on seotud sellise räpase nähtusega nagu võõramaalane, kes ei räägi riigikeelt puhtalt. Loo sirgjoonelisus oligi see, mis mind isiklikult häiris. Eriti esimeses vaatuses käitusid inimesed erakordselt stereotüüpselt. Aga teises vaatuses hakkas see kuidagi mõjuma. Lihtsus siis. Mingis kummalises mõttes on see näidend nagu "Puhastus" - seal ka üldises plaanis ju aru saada, kes on hea ja kes on paha. Ainult et tegelikult on kõik ikkagi natuke keerulisem. "Puhastuses" natuke rohkem keeruline kui "Hirmus", aga ikkagi.

Ma ausalt öeldes ei suuda ette kujutada, et inimesed võiksid käituda nii nõmedalt, nagu selles lavastuses. Ma mõtlen, et meil siin Eestis ongi olukord praegu natuke teine. Et see lugu on teisest ajast ja teisest kultuurist ja kerge vindi ülekeeramisega. Aga kokkuvõttes (kui liialdus ära võtta) tõstatab väga olulise teema. Ja seepärast on tore, et Ugala seda mängib.

Tanel Ingi meeldis mulle ka väga.

Mida teha Pärnus?

Olen aastatega kõvasti edasi arenenud, sest sel aastal on mul meeles, et peagi on saabumas meie pulma-aastapäev. Mõtlesime, et vahelduseks oleks põnev minna Pärnusse. Nüüd mõtisklen jällegi arvuti taga, millist ööbimispaika valida. Suured spahotellid jäävad kohe välja, sest hr Abikaasa pole suurem asi veesõber. Aga ka kõike muud on Pärnus päris palju ja mul pole õrna aimugi, mis ka tegelikult oleks mõnus. Piltide järgi on ju väga raske otsustada - ka siis, kui ühest toast on tehtud viis erinevat pilti, võib kohale jõudes selguda, et tegemist on siiski pigem riidekapi kui hotellitoaga. Mitte et me vajaks meeletut saali, aga riidekapis ööbimine on pisut rõhuv.

Teine asi on see, mida Pärnus veel teha. Teatrisse? Kinno? Pubisse? Mere äärde jalutama ikka, aga talvisel ajal seal ju väga pikalt ei ole. Seega võiks midagi muud ka juurde leida. Pärnu on minu jaoks täiesti võõras koht, eriti talvine :) Seda toredam muidugi tundub.

Tegelikult tunnen puudust kirjatükkidest "Teejuht Pärnu ööbimispaikades", "Teejuht Pärnu kohvikutes" ja "Teejuht Pärnu vaba aja veetmise kohtades".

Mida teha Brüsselis - vastused :)

Õnnelikult kodumaa pinnal tagasi. Või noh, kui me öösel lennukiaknast lund nägime, siis me nii õnnelikud polnud. Brüsselis sai päeval ikka jakiga ringi kõndida.

Muljed on üldjoontes positiivsed, kuigi Brüssel linnana väga suurt muljet ei avaldanud. Eelkõige vanalinna osa. Arhitektuuriliselt küll huvitav vaadata, sest stiilide segunemine oli muljetavaldava. Samas üldpilt oli mõnevõrra räpakas ja mõnusat kodust tunnet ei tekitanud. Kummaline oli see, et prügikaste oli tõesti palju, kuid prahti maas ka sama palju. Kultuurilised eripärad?

Kui nüüd ekskursiooninõu jagada, siis hakkan mõistma, miks ma netist eelnevalt väga palju must-do asja ei leidnud - ma ise ei oska ka midagi niiii väga välja tuua, aga mõned asjad siiski:

- pissivad kujud. Esiteks tasub üle vaadata pissiv poiss, sest see on nii naljakalt väike :) Suhteliselt arusaamatu vaatamisväärsus. Natuke rohkem mõtisklemist pakub pissiv tüdruk, mis on peidetud Deliiriumi-nimelise baari juurde trellide taha. Pissivad tüdrukud on oma olemuselt oluliselt veidramad vaatepildid, arvatavasti ei näe me sellist pilti kuigi tihti ja sellest ka hämming. Kolmandaks on Brüsselis ka pissiva koera kuju, mille asukohta ma kirjeldada ei oska. Aga lihtsalt selleks, et komplekt oleks koos, tasub mõne kohalikuga ära käia.

- vahvlid. Neid küpsetatakse terves vanalinnas igal pool. Kuigi soovitused olid, et tasub võtta kõige tavalisem, sest vahvel on nagunii tõsiselt magus, sõin mina näiteks maasikate ja vahukoorega varianti, mis maitses ülihea. Tõsi, kohv selle kõrval kulus marjaks ära.

- baarid. Neid on erakordselt palju ja need on pidevalt täis. Meie käisime näiteks Mart Laari lemmikbaaris ühes kangialuses. Ja mõnes veel, ühes istusime maha ja saime tasuta õlled. Muidu tasub juua kirsiõlut (Kriek), nagu kristallkuul soovitas. Mulle hullupööra maitses, nii et suured tänud soovituse eest.

- kesklinnast eemaldumine. See osa Brüsselist, mis jääb kesklinnast eemale, meeldis mulle oluliselt rohkem. Eks see oleneb muidugi, kuhu täpsemalt satud, aga need, kus meie käisime, andsid linnast hoopis teise pildi. Positiivsema. Parkide ja rahulolevate nägudega inimestega.

- šokolaadipoed. Need on lihtsalt nii armsad. Ja seal pakutakse kogu aeg maitsta seda ülihead šokolaadi.

- eurokant. Oleks muidugi kena, kui keegi kutsuks parlamendimajja sisse ja räägiks, kuidas asjad Euroopas päriselt käivad. Muidu vist pole asjal väga mõtet. Meid kutsuti ja see oli omamoodi lõbus, sest euroametnikud olid klassikaliste hipsterite nägu ja juba see tegi mulle nalja. Me käisime reedel, mis on vaba riietuse päev, muidu nad vist ikka ülikonnastuvad. Aga see hierarhia oli hämmastav - noor praktikant, kes meenutas "Õnne 13" noort Taavi Teplenkovi (hästi püüdlik ja teadlik kõikidest piirangutest, naiivselt maailma muutev), juba ametlikult tööle saanu (ka reedel viisakalt ülikonna ja lipsuga, ülesandeks tuua vett) ja siis vana boss (vana hipster). Ja viimase all ei pea ma silmas Marju Lauristini, kes oli ootamatult Viini sõitnud.

Muuseumidest ei hakka ma väga rääkima, neis tuleb ise käia. Küll aga sattusime Sõjamuuseumis Andrus Ansipi peale. Mina nägin teda eemalt ekspositsiooni vaatama minemas ja noogutasin sõbralikult tuttavale inimesele. Paar minutit hiljem nägi mu kolleeg teda juba majast väljumas ja astus mõned kiiremad sammud, et endist peaministrit tervitada. Selle peale manas Ansip tühjusest välja inimmassi, millest mu kolleeg end kiirelt läbi pressis. Aga Ansip oli juba kadunud. Kusjuures muuseumi ees on ilgel lahmakas plats, mis oli inimtühi. Pärast pahandasime kolleegiga, et ta pilku üles ei viinud, ilmselgelt oli Ansip lahkunud lendava taldrikuga, sest muudmoodi ta nii kiiresti kaduda ei oleks saanud.

Brüsselise hinnaklassi osas ei oska ma väga midagi rääkida, sest meie enda kulud oli suhteliselt minimaalsed. Õhtusöögid tehti meile välja, kuidagi läks nii, et ka öised baarikülastused tehti välja. Kohv kesklinnas maksis 2 eurot sentidega, nii et ei midagi hingematvat. Ja odava söögi saab kesklinnas "kebabitänavalt", kus saab valida erinevate rahvusköökide vahel. Mina sõin kreeka oma, 5 euroga sai pita gyrose, mis täitis kõhtu piisavalt terveks päevaks. Enne seda olin muidugi hotelli hommikusöögil hävitanud terve mäe munaputru ja šokolaadikreemiga croissante. Ja pärast seda nautisin restoranis eurorahade eest jänesepraadi.

Eks mõtteid kogu selle süsteemi kohta ja eelkõige selle kulukuse kohta muidugi tekkis. Loodan, et mul tekib jaks ka neist kunagi kirjutada.

Ja see asi ka - hotellis oli jõusaal, mida ma rõõmsalt kasutasin. Kahjuks polnud seal jooksulinti, nii et ma ei tea ikkagi, kas see on tapvalt igav või mitte. Aga lahe oli hotellis enne hommikusööki trenni teha :)

Päälinnas

Mul väga meeldib, et vahetevahel korraldatakse meile kenasid silmaringi laiendavaid ettevõtmisi. Täna näiteks käisime koos kolleegidega Tallinnas Kumus (Vilde muuseumis ja Ülemistes iseenesest ka). Kergelt kohatu oli ainult see, et ma ei tundnud suuremat osa oma grupikaaslastest, see-eest nemad näisid mind vägagi hästi tundvat. Kohalik kuulsus nagu ma olen.

Kumu oli tore, meie giid Helena Risthein oli meeldivalt irooniline, isiklik ja väga laialdaste teadmistega. Kohati oli natuke piinlik ka, sest ta alustas tihtipeale oma lauseid sõnadega "nagu te kindlasti teate". Me ei hakanud tema illusioone lõhkuma, et tegelikult ei tea, ja talletasime uue info oma mällu.

Kusjuures selle mitte teadmisega on imelik teema. Elus tuleb ikka ette olukordi, kus selgub, et ma ei tea seda, mida minult eeldatakse või mida mind ümbritsevad inimesed teavad. Iseenesest ei ole minu jaoks väga suurt probleemi seda ka tunnistada. Aru ei saa ma aga sellest, kuidas mõned inimesed on pigem uhked selle üle, et nad mingeid asju ei tea. Viimasel ajal on päris palju kriitikat tehtud näosaate kohta, sest seal olevat kogu aeg artistid, keda ei teata. Esiteks minu meelest pole neid "tundmatuid" tüüpe väga olnud, praegu meenub mulle too Soome naerja, kellest ma varem tõesti midagi ei teadnud. Aga isegi kui ei teaks, siis poleks ju kuigi raske guugeldada ja mingit üldpilti artistist saada? Miks eeldada, et kui mina ei tea, siis ongi tundmatu ja mõttetu tegija? Aga see selleks.

Kumus kohtusin tulevase ämmaemandaga, kes jagas oma esimesi muljeid sünnituspraktikast. See on ka maailmas üks kummaline fenomen, et ikka kohtud inimestega täiesti ootamatutes kohtades. Parim oli see, kui ma sattusin kokku ühe inimesega Berliini lennujaamas. See oli ootamatu. Tulevast ämmakat Kumus kohata polnud ses mõttes ootamatu, et ta elab Tallinnas :D

Ülemistes käisin muidugi SportsDirectis ja ostsin endale helkuritega jooksukindad. Ma olen tükk aega mõelnud, et need võiksid mul olemas olla, nüüd siis sain. Muud sealt osta polnud, sest netist saab sama kraami odavamalt. Ja veel ostsin mingile tüübile 1-eurose kõnekaardi. Ta nii kenasti palus ja üldse ei tahtnud raha, vaid just kõnekaarti. Sellest rahast polnud mul üldse kahju. Pärast ostu hakkas ta küll moosima, aga suutsin jääda väärikaks ja minema kõndida.

Selline kena päev oli.

Kohver on ka enam-vähem pakitud. Kangesti tühi on ainult teine. Saab kõvasti kingitusi osta :D

Nostalgialaks

Nädalavahetusel tõmbasin jalga altlaienevad teksad, panin pluusid tagurpidi järjekorras selga, nukrutsesin, et mul pole enam kette, mida ümber kaela ja käte põimida, imestasin endamisi, kuidas on võimalik kanda teksade peal seelikut, panin juuksed tuttidena kõrva kohale ja nautisin seda kõike täiega. Kõike arvesse võttes tundub mulle küll, et me olime gümnaasiumis käies väga ilusad :D

Ja no see laul - olid alles ajad :)

Random

10 ASJA, MIS MULLE MEELDIVAD
1. Magamine
2. Puuviljad (vastavalt hooajale)
3. Raamatud
4. Trenn
5. Kevad
6. Vaiko Epliku plaat
7. Minu roosa pulsikell
8. Mu abikaasa kohatud naljad
9. Ruudiga asju arutada
10. Minu töö

Suurem osa pole asjad, aga mulle tõesti ei meenu esemed, mis mulle nii väga meeldiksid.


9 ASJA, MIS MULLE EI MEELDI
1. Koristamine
2. Varane ärkamine
3. Pimedus
4. Osavõtmatud inimesed
5. Kiirustamine
6. Tülitsemine
7. Õhtul liiga hilja süüa
8. Intriigitsemine


8 ASJA, MIDA TULEVIKUS KINDLASTI TEHA TAHAN
1. Amsterdamis, Napolis ja San Franciscos ära käia
2. Suuta plaksuga kätekõverdusi teha
3. Sokid valmis kududa
4. Osta auto, millel on roolisoojendus
5. Omada säästuarvel piisavalt suurt summat (mul pole ainult aimugi, mis summa see olema peaks - aastapalk?)
6. Oma lapselapsi hoida
7. Rongiga Euroopasse sõita


7 BLOGI, MIDA LOEN
Kristallkuuli oma
Ritsiku oma
Indigoaalase oma
Soodoma ja Gomorra oma
Hundi Ulu oma
Nodsu oma
Marina oma

Tegelikult loen muidugi kõiki oma blogrolli omasid. Ja vahel ka muid. Ja kõik meeldivad mulle.

6 OMADUST, MIS MIND ISELOOMUSTAVAD
1. Stabiilne
2. Enesekeskne
3. Patsutamist vajav
4. Optimistlik
5. Üksindust eelistav
6. Sihikindel


5 KOHTA, KUS MULLE OLLA MEELDIB
1. Lennujaamas (enne reisi)
2. Klassi ees
3. Voodis
4. Saunas
5. Kaisus (kui ma just ei maga, siis mulle ei meeldi kaisus olla...)



4 ASJA, MIDA MA KARDAN
1. Hommikuti sisse magada
2. Autoavariid
3. Madusid
4. Löömist

3 ASJA, MIDA OOTAN
1. Minipuhkust (stabiilne ootamine)
2. Head füüsilist vormi
3. Valgeid hommikuid

2 HEAD FILMI
1. "Siberi habemeajaja" (Tegelikult pole ma seda aastaid vaadanud, aga minu mälestustes on see esimene film, mida me hr Hga koos vaatasime ja see oli väga lahe. Tegelikult, kui ma järele mõtlen, võis esimene film olla ka "Loss", aga seda ei saa ma kuidagi hea filmina välja tuua. Omapärane küll. Samamoodi nagu "Tšehhovi motiividel", mis kunagi oli PÖFFi kavas ja hiljem ka ETV eetris korduvalt. Iga kord oli vaadates paras hämming.)
2. "Surnud poeetide ühing"

1 ASI, MIDA INIMESED MINU KOHTA EI TEA
Mulle meeldib ajaviiteks matemaatikaülesandeid lahendada. (Tegelikult mõned inimesed seda ikka teavad) 

Kodused tööd lasteaias

Eile õhtul istusime taas Ruudiga laua ääres ja tegime koduseid töid :) Sel korral jälle sugupuud. Kuna minu arvestuste kohaselt teeme seda kolmandat korda (hr H arvates neljandat), tundus tavaline puu Ruudi ja tema vanemate nimedega lati alt läbijooksmisena. Isegi vanavanematega puu tundus nõrk. Sestap istusime ja konstrueerisime laiahaardelise kahe sugupuu põimumise loo. Iseenesest oli huvitav - Ruudi näiteks ei olnud siiani aru saanud, et seal hauas, mida me ikka vahetevahel riisumas olme käinud, puhkavad teiste hulgas ka minu onu ja tädi. Hmmm. just praegu jõudis mulle kohale, et järgmine kord, kui me sugupuud joonistame, tuleks konstrueerida nelja sugupuu põimumine, sest minu isapoolesed sugalased jäid ju välja. Samuti hr H isa omad. Selline matriarhaalne lähenemine siis seekord.

Täna meie plakatit rühma viies viskasin pilgu ka teistele töödele ja sain aru, et me Ruudiga oleme siiski pigem ogarad, sest teistel olid perepuud :) Samas. Kui ma Ruudi käest uurisin, mida nad hommikuringis rääkisid sugulaste ja asjade kohta, siis ta andis kohusetundlikult edasi oma teadmised, et vanaema on ema isa või isa isa, aga lõppu tähendas möödaminnes, et midagi ei õppinud, sest ta teadis seda kõike. See on see kolmas (või neljas) kord... Vähemalt sai siis oma suguvõsa kohta rohkem teada, mis on ka väga hea.

Tegelikult tekkis mul küsimus, kas kõik lapsed teevad lasteaias sellisel päris märgataval hulgal koduseid töid. Meil on igal nädalal mingi ülesanne - eelmisel nädalal oli nt plakat mõnest toredast eesti mehest. Enne seda oli ohutuseteemaline pilt, Siis oli pilt koduteest. Ja nii edasi. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et vahetavahel Ruudiga koos lõikuda, kleepida, voltida, joonistada, infot otsida. Aga vahel võiks olla mõni selline ülesanne ka, et tee koos emaga süüa. Või minge koos jalutama. Või vaadake mõnd harivat saadet. Või minge raamatukokku ja valige lahe raamat. Sest seda me teeme nagunii ja siis ei peaks rohkem pingutama. Ma tõesti pole seda tüüpi ema, kes lapsega joonistada tahab. Kohati tunnen, et need kunstitööd hakkavad mind ahistama :)

Muidu on üldiselt chill, ainult Ruudiga on lasteaias jälle probleeme. Istusime õpetajatega ja arutasime seda asja ning mõistuspäraselt saame isegi aru, miks ta niiviisi käitub. Nagu Ruudi ise oskab ülihästi analüüsida, miks midagi juhtus. Aga mustreid murda on meil kõigil raske. Sellest aga üks teinekord pikemalt.

Filmiõhtu

Eilne ime vajab jäädvustamist - käisin nimelt filmiõhtul :) Ma ei mäleta, millal ma viimati vaatasin kaks filmi järjest, nii et minu jaoks oli tegemist täieliku maratoniga. Minu kaaslane prl Vaprake vaatas aga minu lahkumise järel veel ühe filmi, nii et ilmselgelt olen ma nõrk.

Aga esiteks vaatasime filmi "1+1" ehk "Intouchables", mida on vist kõik inimesed näinud ja armastama hakanud. Nüüd kuulun ka mina kõikide inimeste hulka. Hullusti tore film - vahepeal saab kõõksumiseni naerda, vahepeal on niii kurb. Lõpuks on mõnusalt helge meelolu, tõeliselt positiivset maailma ehitav film.

Teiseks valisime filmi "Me peame rääkime Kevinist". Aktuaalne teema, eksole. Film oli... häiriv? Esialgu oli raske sisse elada, sest pidev vaheldumine mineviku ja oleviku vahel oli jälgimatult kiire. Võibolla kinos, kus polegi muud varianti, kui vaikselt ekraani vaadata, oleks kergem olnud. Samas oleks kinos film tervikuna kindlasti oluliselt masendavama mõjuga olnud. Õhku jäi väga palju küsimusi - MIKS ometi? Miks ometi oli Kevin beebist peale nii salakavalt halb? Miks ta kiusas oma ema? Miks ta tappis just need inimesed? Miks ema jäi elama kohta, kus kõik teda põlgasid? Miks kogukond ema nii kohutavalt põlgas, kui ka ema kaotas oma lähedased? Miks-miks-miks? Film oli hullusti läbi mõeldud, kõik need paralleelid oleviku ja mineviku vahel, detailid riietes ja muu selline. Vahepeal arutasime prl Vapraksega, kuidas oli neil õnnestunud leida Kevinit mängima nii ühte nägu inimesed - beebist noorukini olid näitlejad kangesti ühtemoodi.

Teine film tekitas rohkem mõtteid, aga uuesti vaataks muidugi esimest :)

Üks teine kord jälle.

Mida teha Brüsselis?

Novembri lõpus olen ma kolm päeva Brüsselis. Neist ühe sisustab ära Marju Lauristin, aga ülejäänu aja oleme vabapidamisel. 

Elu on siiani olnud täpselt selline, et olen suutnud komplekteerida grupi ja organiseerida transpordi lennukile ja tagasi. Aga vaatamisväärsuste osa on täiesti läbi töötamata. Noh, pissivat poissi peaks vist vaatama minema, aga nii põnev see vist siiski pole, et kaks päeva jõllitada.

Surfasin siis täna natuke netis ringi ja leidsin sellise koha BRUSSELS GREETERS. Tundus lahe, aga ma ei saanud ennast ära registreerida, sest ma ei tea veel meie hotelli aadressi :D Aga mõte sellest, et keegi kohalik, kes armastab oma kodulinna, näitab meile selle koha mõnusamaid paiku, tundub vahva. 

Magritte Museum meelitab mind, aga ma natuke kahtlen, kas ka teisi. Ja ma ei lähe päris lõbureisile, nii et pean natuke mõtlema sellele, mida teised tahavad. 

Õlut soovitatakse ka Brüsselis juua, aga johtuvalt grupiliikmetest võib mul tekkida teatav eetiline dilemma :D

Ja muud esimene kiire otsing ei andnudki. Mul läks meelest täna raamatukogust läbi käia, et mõni reisijuht võtta, aga peaks vist siiski seda ka tegema. 

?

Kuna ma depressioon leidis iseenesliku lõpu, olen taas hakanud huvi tundma maailmas toimuva vastu. Ja mis ma avastasin - sel ajal, kui mina iseendaga tegelesin, on toimunud üks skandaal. Okei, skandaal on tugev sõna, seda ei ole toimunud. Aga midagi kulmu kergitama panevat ehk küll. Või vähemalt mõtlema panevat.

Asi on siis selles. Lugu saab alguse mõnevõrra eemalt, aga selles tekstis on alguspunktid viidatud ning lõpptulemus on kohe alustuseks ära öeldud.

Inimestele, kel lingile klikata ei viitsi või siis klikkavad, aga lugeda ei viitsi - Mikk Pärnits oli kutsutud ühte viimasel ajal pildil olnud väikelinna lugejatega kohtuma, aga kohtumine öeldi ära pärast seda, kui selgus, et hr Pärnits on kirjutanud väga emotsionaalse arvamuse koolitulistamise kohta.

Esimese lugemise järel mõtlesin, et ma ei saanud äkki õigesti aru. Igasuguseid nussimisi oli ses tekstis minu maitse jaoks selgelt liiga palju. Aga kui ma ka pärast teist lugemist ei saanud aru, miks peab sellise asja peale inimese politseisse viima või takistama tal inimestega kohtumast, olin segaduses. Okei, sellest saan ka aru, et siinkohal mängib teatud rolli ka see, kes kirjutas, mitte ainult see, mida ja kuidas oli kirjutatud. Aga ikkagi.

Igatahes koolis, kuhu ta esialgu kutsutud oli, härra käis. Ja tulistamisest ei rääkinud.

Kuidas ma endale depressiooni diagnoosisin

Eile õhtul kurtsin hr Abikaasale, et mul depressioon - tuju on põhjendamatult halb, endised tegevused ei paku enam huvi (näiteks blogimine), võibolla oli midagi veel, mul ei tule enam meelde. Noh, et klassikaline depressioon. Ma tean ju küll, olen internetist lugenud.

Esiteks pakkus hr H mulle välja, et peaksin töökohta vahetama. Ta nimelt on jätkuvalt veendunud, et ma võtan oma tööd liiga tõsiselt. Tema pärast polevat küll ükski klassijuhataja ega muu õpetaja nii palju muretsenud kui mina omade pärast. Samamoodi ei usu ta, et õpetajad peaksid nii palju tegelema tundide ettevalmistamisega. Mina arvasin, et tegelikult ma ikkagi ei tahaks oma tööst loobuda - mulle meeldib see :) Jah, praegu on tõesti natuke raskem, mul on nimelt kerged keskendumisraskused, mis tähendab, et mõnikord ei jookse pikad laused päris nõndaviisi kokku, nagu ma alguses plaanisin. Aga ma olen kaval ka - räägin lühikeste lausetega.

Igatahes kui sai selgeks, et ma tööst ei loobu, tegi hr H mulle nalja. Ja siis ma naersin. Ja depressioon läks üle. Hommikul ärkasin puhanuna, laused tulid välja ja tuju oli hea. Lõunasöök oli üle pika aja maitsev.

Ja näed, isegi blogimise tuju tuli tagasi :)

Nõnda palju siis sellest, et ma olen osav diagnoosija.

Nullnädal

Terve see nädal on kehv olnud. Alates sellest uudisest siis. Ja see oli esmaspäva pärastlõunal. Kusjuures enne seda olin ma just väga heas tujus - mul olid toredad tunnid olnud, oli lõbus, aga mõnusalt töine õhkkond.

Ja edasised päevad on kõik olnud täielikud nullpäevad.

Ma ei teagi, kas asi on ikka alateadlikult tulistamises või lihtsalt selles, et unustasin d-vitamiini võtta. Trenni tegin ka terve nädala toas, mis ei olnud füüsilise poole pealt lihtsam kui õues, aga värsket õhku sain vähem. Päikest ei oleks iseenesest nagunii ma saanud kinni püüda, sest pime on.

Igatahes järgnes nulltöönädalale nullnädalavahetus ja nüüd mõtlen hirmuga uuele nädalale. Seda pole ammu juhtunud. Üldiselt olen ma töönädala alguses mures üksnes seepärast, et varakult peab ärkama.

Homme nõustaja juurde, sest olen selles klassis õpetaja. Äkki selgub, et mul ongi traumajärgne stress või kuidas iganes seda nimetatakse?