Blogi statsi juures on kõige toredam see, et saab näha, millised on kõige populaarsemad otsisõnad, mille kaudu on minuni jõutud. Muhelema paneb mind näiteks see, et otsisõnade tipus troonib juba väga kaua aega sõna "kasvuhoone". No anna minna, suur rohenäpp nagu ma olen :D Või siis väljend "nõmme kalju tüdrukud". No ei tunne selliseid, tee mis tahad. Kuigi tundub, et nad on päris populaarsed tegelased. Aja jooksul on läbi jooksnud ka igasugust porri, millest ma ausalt kirjutanud ei ole, aga kahjuks ma enam ei mäleta neid.

Tegelikult tahtsin täna siia kirja panna ka fakti, et ma ei saa aru, miks räägitakse, et Maximas on kehv teenindus. No ei ole ju! Minu kodupood on Maxima ja seal on täiesti fantastiliselt toredad müüjad! Et kui keegi peaks kunagi guugeldama Maxima teenindust, siis oleks olemas ka positiivne arvamus selle kohta.

Elu on mul ikka samasugune, käin tööl ja ... Eesti keele rühma tuleb alates homsest ka meie hiina keele õpetaja, mis on pisut hirmutav, kuigi ma saan aru, et tegelikult peaks minu olukord mõnevõrra lebomaks muutuma. Ma lihtsalt ei taha muutusi :D

Cosmopolitani lugesin ka. Sain teada, et maailma kõige pikem peenis on oma parimas vormis olles 34,5 cm pikk. Selle peale hakkas mul imelik. Lugemine tasub ikka ära, silmaring laieneb ja ....

Lugesin lehest, et "Mitmed rahvusvahelised uuringud on tõdenud, et paarid, kes on olnud seksuaalsuhtes enne abiellumist, on oluliselt suurema lahutusriskiga. Eetik Lewis B. Smedes nendib, et seks ilma eluagse pühendumiseta "rikub selle akti sisemist olemust: see on väär, kuna selle läbi mitte-abielus olevad inimesed osalevad elu-ühendavas aktis ilma elu-ühendava eesmärgita."

Oeh...palju õnne ma ütlen. Huvitav, kas need uurijad seda ei võta arvesse, et abielueelse seksuaalse läbikäimiseta abielluvad tänapäeval siiski ainult inimesed, kes ühtlasi ei pea ka lahutust võimalikuks? Aususe huvides tuleb ära märkida, et eelnevalt osundatud teksti autoriks on baptistikoguduse pastor.

Aga ma käisin eile väljas. Jaa, tarbisin isegi umbes 4,5 ühikut alkoholi. Õpilasi oli vähe, põhimõtteliselt nägin ainult hr Peatoimetajat ja prl Kastekannu (suurepärane nimi, eksole), aga see ei lähe väga arvesse, sest nendega koos me üldse välja läksime :D Kõik ülejäänud põgenesid mu silme alt. Või olid lihtsalt kuskil mujal. Ma ei tea ja väga ei otsinud ka.

Oli väga meeleolukas, uskumatu ainult, et a) müllekas on ikka täpselt samasugune nagu kümme (:minestab:) aastat tagasi; b) inimesed ei tea, et see on müllekas. Rubiin oli hale, keegi isegi ei oksendanud, mis võis tulla sellest, et seal lihtsalt polnud inimesi.

Igatahes on linnuke kirjas ja mõne aja pärast võiks täitsa korrata seda kõike.

Leht sai valmis. No nii valmis, et sai trükikotta ära saata. Mul pole elus nii vähese puhkusega vaheaega olnud.   Vaim on nii väsinud, et ... on väsinud. Lisaks tegin ühe piinlikuvõitu avastuse ja mõtlen nüüd, mis selle avastusega peale hakata. Igatahes on üle saja aasta tõesti selline tunne, et mine või baari. Jama on see, et siin linnas pole ju kellegagi minna. Kui mitte võtta kaalumisele varianti, et kuskile lihtsalt sisse astuda ja imbuda seltskonda, kus on tuttavad. Neid mul ju jagub. Kahjuks on need mu õpilased :D

Teate, suht nilbed ajad on. Oleks ma seda varem teadnud, ma poleks koolilehte üldse enda kanda võtnud, ma oleks sinna hämara aja häälutustesse läinud. Sinna nagunii lapsi ei tulnud. Igatahes olen viimase kahe päeva jooksul ennast seitse korda seaemandaks vihastanud ja selle kõrval pool päeva ebanormaalselt itsitanud. Inimeste vastutustundetus ning see, et tekstid on väga vähesel määral toimetatud, ajab mind hulluks. Järgmise lehe lood peavad kirjutama minu poolt valitud kolm inimest, kelle nimesid ma siinkohal avalikustama ei hakka, sest vähemalt kaks neist on nii egomaniakid, et kindlasti guugeldavad ennast regulaarselt ja siis  saavad nad teada, et mul on selline kaval plaan.

Itsitamine muuseas polnud lehega otseselt seotud, kui nüüd lõpuni aus olla. Ma olin entusiastlikult tänasesse päeva mahutanud ka ühe suuremahulise vestluse tüübiga, kes oli veendunud, et ta on võimeline oma kursusehinnet tõstma. Kuna mul tõepoolest pole midagi selle vastu, kui inimesed saavad paremaid hindeid ja selline formaat on meeldivalt individuaalse lähenemisega, olin selle kõigega nõus.

Asi nägi kokkuvõttes välja nii, et me istusime poolteist tundi (!) ühes söögikohas ja noh .... vestlesime. Nii pikalt sellepärast, et noormehel polnud ju mõistlikke ainealaseid teadmisi, küll aga kuhjaga enesekindlust ja improvisatsioonioskust. Ja ma lõpuks tõesti tahtsin näha, kas ta ühel hetkel murdub. Krt, ei murdnud :D Filosoofia ajalugu antiigist 19. sajandini, kõik võtsime läbi. Sekka ka arutluskäike stiilis "mul on väga kõrge IQ" ja "ma pole seda ainet läbinud, aga ma olen väga haritud". Nõnda kirja pandult ei kõla see üldse toredasti, aga ausalt, see oli äärmiselt võluv :D Selline hunnitu enesekindlus. Ja sellises vanuses poleks mina küll nii julge olnud, et (mees)õpetajale kogu aeg otse silma vaadata. Eriti kui ma oleksin aru saanud, et ma räägin teemast mööda :D

Kokkuvõttes olin MINA pärast seda totaalselt läbi, nii et kui itsitades toimetusse tagasi jõudsin, küsis hr Peatoimetaja ühel hetkel, kas ma jätsin oma joogi vahepeal järelvalvate, käisin ehk vetsus või midagi, ja Härra kasutas seda kurjasti ära. Kusjuures tunne tõesti oligi selline.

Btw, hr H lubas hr Peatoimetajale pudeli teha, kui too ajalehe kinni paneb. Kellelegi käib vist närvidele, et kogu aeg ninutsi arvutis olen. No tegelikult käib mulle ka :D

Lihtsalt ilus

ML: Omfg, ütle mulle, kuidas ma homme hommikul õigel ajal üles ärkan, kui mul telefoni pole 
G: ma olen 8.30 üleval

• helistan sulle???

jeeeehuuuu, esseed ja tööd on läbi loetud, kursusehinded peaaegu kõik väljas, ühesõnaga, tänaseks saab jalad seinale visata ja südame rahus põiepõletikku pidada. Milline õnn, eksole. Selle pagana põie pärast ei saanud ma täna isegi mitte uut beebit vaatama minna, sest ma tundsin, et ma pole suuteline poolteist tundi järjest istuma kohas, mis ei ole WC, vabandage minu proosalisust.

(Edasine tekst on mõeldud eelkõige preili Sirkkale ja tema Armsale Sõbratarile. Lihtsalt hoiatuseks öelduna. Teistele ei ütle see vist suurt midagi)

Aga jah, esseid lugedes tuli mul meelde üks kohtumisõhtu, mis leidis aset veel enne kooli algust ja mille raames preili Sirkka ja tema Armas Sõbratar arutlesid, kas ka mina hakkan armastama üht teatud inimest ühes teatud klassis, nagu kõik teised õpetajadki.

Kuna mul pole teid kumbagi nii käepärast võtta, kommenteerin teemat siin, oma armsas netikodus.

Ütleme nii, et esimese poole kursusest ei tekitanud see inimene mitte mingisugust emotsiooni, kui ei oleks olnud eelinformatsiooni, siis poleks ma kindlasti nime ja nägu kokku viinud. Kuskil poole pealt hakkasin vaatama, et tegelane vist ikka osalebki tunnis. Kui audikas on pea 40 nägu, siis paratamatult ei ole kõik erakordselt aktiivsed. Siiski jäi kõik väikeste sutsakate tasemele, nii et emotsiooni jätkuvalt ei tekkinud.

Siis tuli seminar ja ma mõistsin, et teatav osa informatsioonist oli tõesti päris teraselt edasi antud. Ühelt poolt suurepärane ettevalmistus, teiselt poolt ... selgelt tajutav arrogantsus vastasleeri suhtes.

Ja siis tulid vestlused ja ma sain aru, et kogu negatiivne informatsioon oli puhas laim :D Millised teadmised, milline analüüsivõime, milline siivas tagasihoidlikkus.

Nii et vastuseks küsimusele, tõepoolest, oleks ma kümme aastat noorem, kohe paneks oma räpased käpad peale :D  Ok, nii hull see asi nüüd pole, aga ma tunnistan, et tegemist on tõeliselt sümpaatse õpilasega.

Säh teile nüüd, olengi õpetaja.

Tänasega algab siis vaheaeg. Iga kord kui jälle vaheaega jõuan, mõtlen kerge õudusega - jälle! Elu lihtsalt kulgeb nii kiiresti, et kohutav. Varsti avastangi, et olen kolmkümmend aastat õpetaja olnud ja plaan saada universumi direktoriks ei lähegi käiku. Esialgu on lootused muidugi veel olemas, eks näis. Mingil päeval rääkisime papsiga õpetajaks olemisest ja ta pajatas mulle esimest korda loo, miks ta üldse loobus õpetaja- ja direktoriametist. Iseenesest lihtne olukord: ta astus ühte ametiasutusse sisse ja tabas end vaatamas, kas keegi on prahti maha visanud. Ja sai siis aru, et NÜÜD ongi ta peast pedagoog. Ja paar kuud hiljem oli koolist läinud.
Vot midagi sellist pelgan ma ise ka. Et ma hakkan tänaval kedagi korrale kutsuma. Või istun alati sirge seljaga. Või kannan rätsepakostüümi. Või naeran nii, et mu hambaid pole näha. Mul on igasuguseid hirme :D Nii et kui te märkate mind istumas tänaval, kostüüm seljas, naermas nii, et mu hambaid pole näha ja samal ajal võõraid inimesi kasvatamas, siis võite rahus juurde astuda ja öelda: "Nüüd, kullake, nüüd."

Üldiselt olen aga hetkel peast väga väsinud, sest olen terve nädala igal võimalikul ja võimatul hetkel arvustustöid lugenud. Ja neid on ikka veel. 12 esseed pluss mingi ports järelarvestusi. Ja siis tuleks abiturientidele hinded välja panna, mida ma ka teha ei viitsi, sest see eeldab, et ma pean oma märkmikust leidma õige lehekülje ja olemasolevad hinded sisse kandma. Lisaks muidugi need järeltööd, eksole.

Rõõmsama poole pealt võin uhkusega teatada, et õde Katjuša sünnitas nädala alguses oma kolmanda lapse. Nüüd juba rutiinselt kodus, mis olevat läinud väga hästi, kuigi ma väga täpselt ei tea, sest ma pole temaga otse rääkinud, ainult sõnumineerinud ja empsel ei huvitu üldse sellistest detailidest. Üldse tundub mulle vahel, et ma olen ainus, kellele tõeliselt meeldib rääkida sünnitusest. Minu arust on see tohutult paeluv teema, aga minu entusiasm leiab harva kaaslasi.

Lõpuks lugu Bellelt ja Sebastianilt, ühelt unustatud lemmikult, kes mulle ootamatult meenus

Nüüd ma tean, kes ma olen

Ma pean selle loo ka ikka ära kirjutama tänasest päevast. Pärineb pr I suust.

Lugu siis selline:
mul oli täna planeeritud üks väga vähestest arvutiklassitundidest, ma üldiselt olen õppinud neist loobuma. Aga tänaseks olin siis korralikult broneerinud ja puha, aga kui enne tunni algust igaks juhuks pea klassi ukse vahelt sisse pistsin, istusid seal mingid tegelased nagu miškad ja polnud üldse seda nägu, et nad sealt ära kavatseksid minna. Uurimise peale selgus, et nad oleksid seal pr I-ga, kes tõepoolest pole kuigi agar broneerija. Igatahes said miškad aru, et nad peavad ära minema ja läksidki.
Aga nad olid pr I-le siiski kurtma läinud, et "neid visati arvutiklassist välja." Mille peale pr I tahtis muidugi teada, kes seda tegi. Miškadel pole aimugi, mis mu nimi on, nõnda üritasid siis selgitada, et "noh, see gootitšikk."

Jaa, sellist iseloomustust pole ma varem saanudki.

Midagi täiesti uut

Tunnis hakkas palav. Tõmbasin kampsuni üle pea. Ootamatult haakis ka alumine pluus end kampsuni külge, seega hetkeks seisin klassi ees pesu väel. Jah, striptiisi pole ma varem tunnis teinud, väga omapärane kogemus.

Elu pärast 7. oktoobrit

Hommikusöök: tort
Lõunasöök: kartulisalat
Õhtusöök: kringel

Homme
Hommikusöök: tort
Lõunasöök: kringel (kartulisalat sai täna otsa)
Õhtusöök: kringel

Eks see kõhn keha ongi mingi üleshaibitud teema ja naisel peab ikka kumerust ka olema.

Ausalt öeldes on tordist muidugi kopp ees.

Pealkirjaga seoses tuli mul meelde, et "Klassi" filmi pärastseriaali tunnuslaul meeldib mulle.

Meenutuseks 7. oktoobrist

Nüüd ma siis olengi staarblogija valmis :D Vähemalt vaadates statistikat. Hr Peatoimetaja juba pakkus, et võiks minust lehte portreeloo teha. Et kui ma nii populaarne olen :D

Aga jah, igaks juhuks tuletan siis ka kõigile uutele lugejatele meelde, et tegmist on minu isikliku blogiga, kus ma tõesti sutheliselt tsensuurita lobisen asjadest. Tsenseerin ainult seda osa, mis väga isiklikult puudutab minu lähedasi. Kõik muu, ka see osa, mis on seotud näiteks ka minu tööga, läheb üles nõnda, nagu ma parajasti tunnen. Kui tuju on kehv, siis ongi lambad. Kui tuju ei ole kehv, siis on armsad lambad. Et palun mitte midagi isiklikult võtta ja eelkõige mitte minu tekstidele juurde lugeda seda, mida neis ei ole. Kuna ma ei ole mõtlen-räägin inimene, vaid pigem kirjutan-mõtlen inimene, siis kohati tuleb siia ju ka arvamusi, mis etiketi järgi ehk poleks minu ametis ette nähtud. Kui miskit silma riivab, on mõistlik kohe märku anda, sest emotsiooni pealt kirjutades ei analüüsi kõiki tõlgendusvõimalusi. Ja üldiselt ma arvan, et olen ikka täitsa viisakas.

Ma vist ikka olengi kehastunud naiivsus. Või siis olen kaotanud absoluutselt kontrolli selle üle, mida on sobilik rääkida ja mida mitte. Täna näiteks tuli ajalehetoimetuse koosolekul jutuks üks tüüp, kellega me ... noh.. hästi ei haaku. Me mõnevõrra töötame üksteisele vastu nimelt: minu nt üritan normaalset tundi läbi viia, tema samal ajal ... eeee .... arvab vist, et kui inimene kannab madrusesärki ja (vabal ajal) tanksaapaid (mis on jätkuvalt kõige praktilisemad jalavarjud Eesti kliimas), siis peaks ta kuskil pargis õlut jooma, mitte klassi ees seisma. Kui ma ei oleks kolleegidega rääkinud ja aru saanud, et sellised põhikooliaegsed tähelepanusaamisvõtted kuuluvadki tema juurde, võiksin oma piiritus egomaniakaalsuses arvata, et ta on minusse armunud ja kümme minutit, mil ma tema nime kõva häälega ei maini, on raisatud minutid. Igatahes, minu meelest on see pigem naljakas, ma tõesti ei viitsi põdeda sellepärast, et keegi kipub kobisema pidevalt. Ma pigem jätkuvalt kurvastan ignorantsuse peale. Aga täna siis porisesin selle teema pihta, mille peale pr A väga siiralt küsis: "Kas sa ennast kehtestada oled püüdnud?" Möh, ütlen ma selle peale :D

Kehtestamisega seoses oli täna veel juttu sellest, et õpilased täidavad (iseseisvaid) ülesandeid ainult sellisel juhul, kui nad saavad hindeid. Ja kuigi mõistuslik pool minust saab aru, et see tõdemus võib tõesti reaalsusele vastata, AJAB SEE MIND OKSELE. Nagu päriselt. Ja ma ei saagi aru, miks see niiviisi peab olema. Ikka ja jälle meenub mulle ülikooli ajal kohatud mr Siim, kes oli õppinud põhikoolis Waldorfkoolis. Ja tema kirjeldus selle kohta, kuidas ta siiralt ei saanud gümnaasiumisse minnes aru, miks inimesed hinnete pärast niiviisi põevad. Sellest järeldan ma, et on võimalik luua selline koolisüsteem, kus õpetajal ei ole vaja ennast hinnete kaudu kehtestada. Et tegelikult võibki olla ka nii, et õpilased ise tahavad midagi teha. Mitte ei ole nii, nagu mu enda klassi laps ütles, et üks ülesanne, mida me tunnis tegime ja mille kohta ma ütlesin, et ma ei võta vihikuid ära, jäigi pooltel lõplikult tegemata. Kusjuures tegemise ajal oli klassis kümme minutit vaikset nohisemist. Mis tähendab siis, et inimesed on valmis kümme minutit oma elus istuma vaikselt ja teesklema, et nad kirjutavad, selle asemel, et midagi luua. Kusjuures tegemist on humanitaaridega, kellest eeldaks, et nad armastavad kirjutamist :D

Ja lõpetuseks veel ka Ruudi-juttu. Nimelt, ühel õhtupoolikul sel nädalal lasteaiast tulles, kui Ruudi vigises, et tema tahab edasi mängida ja kogu see joru, mis ta ikka lased, ütlesin talle, et kui ta niiviisi vingub, siis keegi ei tahagi temaga sõber olla. Mille peale ta läbi pisarate teatas, et teised lapsed nagunii narrivad teda. Esimesel hetkel mõtlesin kohe otsa ümber keerata ja minna uurima, MIS täpselt toimub. Järgmisel hetkel otsustasin siiski enne rohkem infot koguda. Selgus siiski (pärast pikki ja keerulisi teid), et on ikkagi üks konkreetne poiss, kes ütleb Ruudile sellise koleda sõna nagu kakajunn. Järgmisel päeval võtsin õpetajaga selle jutuks ja sellest koorus siis tõepoolest kerge vastasseis Ruudi ja ühe poisi vahel, kes on n-ö koolirühmas, aga kes väga ei ole sellest kõigest huvitatud, nii et Rudolfo oma (jumal teab kust pärit) õpihimuga teeb talle nii mõneski valdkonnas silmad ette. Ta ju nimelt tahab alati koolirühmaga koos harjutusi teha. Ja õpetaja oli küsinud tollelt poisilt, keda ta nüüd siis kooliks ette valmistab, nelja-aastast Ruudit või teda. Ja arvatavasti sealt see probleem alguse sai, sest ega Ruudi on nii süüdimatu ja lollike, et võis seda kas või ise hiljem meelde tuletada. Igatahes rääkisime-rääkisime-rääkisime Ruudiga, kuna ta loodetavasti asjadest aru sai. Ja vähemalt täna õhtul ütles õpetaja, et poiss oli päev otsa väga heas tujus, mis on väga tore.

Preili Sirkka märkis juba mõnda aega tagasi, et ta ei saa mu elule üldse kaasa elada, kui ma ei kirjuta. Mis on täiesti pädev märkus. Mul lihtsalt mingi nõme periood jälle, kus ainus, mida ma kirjutada tahan,on hala. Aga halada on kuidagi nõme ja nii ma olen muudkui parema tuleviku lootuses kirjutamist edasi lükanud. Aga näib, et paremat homset pole olemas, nii et palun väga, minu hala (korralikult struktueeritud, et oleks hea jälgida ja märkmeid teha):
1. eelmisel reedel selgus, et mina olengi kehastunud naiivsus. Et kui mina arvan, et olen kõik kenasti ära organiseerinud, et saavutada kena väike seminarirühm selle hiiglerühma asemel, mis muidu on, siis tegelikult tähendab see mõne jaoks võimalust omakorda väike organiseering teha ja proovida oma päev lühemaks teha. Muidu poleks asi üldse probleem olnud, aga kus ja kellele ja kuidas seda esitati, oli selline, et ma mõtlesin, et tuleks läbi viia hädatapp. No ei saa lubada, et meie ühiskonnas kosserdaksid ringi nii mõtlematud tegelased. Kuna mina tunnen, et minu südametunnistus on puhas, siis miskit eluaegset sellest ei tekkinud, kannatajaks jääb ikka nõrgem pool ehk õpilased. Kahjuks ikka kogu kollektiiv, kuigi lammas pakkus välja, et tema võiks lasta ennast ära veristada küll. Ma ei pidanud seda enam vajalikuks. Kusjuures mind hämmastav, millise stoilise rahuga klass "karistuse" vastu võttis, mina õpilasena oleks küll igasugu variante proovinud. Misasja, ma õpetajana lootsin, et nad teevad mulle ettepaneku, millest on võimatu keelduda, aga nad ei teinud :D
2. Ruudil läksid sandaalid katki. See ei tekitanud minus alguses üldse väga tugevaid emotsioone, alles siis tekkisid, kui ma sain aru, et siin, Jumalast hüljatud paigas, ei müüda sellises suuruses poistele sobilikke sisejalanõusid. Täiesti null. Tüdrukutele küll. Kusjuures ma pole peps ega mõtle, et poisid peavad käima sinises. Ausõna ei ole. Aga no sätendaivaid lilli ja liblikaid roosal taustal ei paneks Ruudi jalga, sest "suured mehed" tema rühmas sureksid naeru kätte ära. Teine variant oleks olnud osta sandaalid nr 20-21. Neid oli tohutul hulgal. Ma ei saa aru, kes üldse ostab nii väikseid jalanõusid, sellise jalaga lapsed üldjuhul veel ei kõnnigi, nad võiksid südame rahus sokkides ringi lasta. Leidsin kokkuvõttes kahed sandaalid, ühed 25 €, teised 20. Kuna mul tõesti oli neid KOHE vaja, võtsin odavamad ära, aga no mismõttes??? Jõuludeks pean arvatavasti nagunii uued muretsema. Tore on see, et sandaaliotsingute käigus leidsin lipukesed, millega Ruudi sünnipäeval tube ehtida. Hüva seegi.
3. Jätkuvalt on mul ühe grupiga väga suur ja põhimõtteline probleem. Lihtsalt ei saa aru. Mul on ju veel kolm gruppi, kusjuures suuremad, ja nendega ei ole probleemi. Mul on endal huvitav, mul on endal lõbus ja samal ajal tunnen, et me jõuame ka midagi asjalikku ära teha. Nendega on aga nii, et kohe kui tunnen, et võiks minna asjalikuks ja lõbusaks, tekib liigne lõbusus ja käegalöömine. Kuskile jõudmisest ei tasu siis enam unistadagi. Ja see on minu jaoks täielik müstika, sest oma põhiolemuselt olen ma ju igas tunnis ühesugune. Nuta või naera või oota tsükli lõppu, aga lahendust ma ei näe.
4. Mul on klassis kaks probleemsest tegelast, mis iseenesest teeb 5% probleemsust, aga mis on minu meelest liiga palju.
5. Ma olen paks nagu vaal. Okei, see on väike liialdus, aga järjest enam hakkan ma aru saama, et ma olen tagurpidi anorektik ehk siis kui anorektikud näevad ennast paksemana, kui nad on, siis mina näen ennast peenemana, kui ma olen,  ja oi, neid hetki, mil ma ennast päriselt peeglist näen. Trenn ka ei aita, eriti kuna ma sinna ei jõua väga, sest hr H on ära ja empsel on haige.

Ühesõnaga, oligi mõttetu hala.