RIP 2011

Suht klišee sellist posti siia teha, aga hakkasin mõtlema, et aasta 2011 oli nii mõttetu ja nõme aasta, et kui ma sellest midagi üles ei kirjuta, siis seda nagu polekski olnud. Ja sellest oleks ju kahju, ikkagi tervelt 365 päeva minu väärtuslikust elust :)
Ei viitsi väga pikalt kirjutada, panen lihtsalt punktidena:
Positiivne:

• käisin reisimas - Inglismaal ja Strasbourgis
• käisin folgil, mis sel aastal oli natuke jälle seda nägu, nagu ta kunagi ammu-ammu oli
• mul oli hüperlahe sünnipäev (järgmisel aastal tahaks midagi samalaadset)
• sain proovida teistsugust tööd, mis mulle väga meeldis
• tekkisid uued tulevikuperspektiivid
• Ruudi sai oma esimese sünnipäevakutse :)
• E. kutsus mind oma lemmikõpetajana kaasa parimate lõpetajate üritusele
• ostsime auto
• Getter ostis endale korteri
• Ruudi saab endale kaks nõbu
• käisin üle mitme aja kinos - Harry Potterit vaatamas
• sain oluliselt paremasse kaalu tagasi (puhtalt selle pärast, et mul pole raha:)

Negatiivne

• kroonline rahapuudus aasta teisel poolel (kuigi see vist tuleb ikka sellest, et eelmisel aastal ja aasta esimesel poolel oli ikka suht normalna)
• rahapuudusest tulenevad olme- ja vaimuprobleemid (Kui kukkusid, tõuse üle, said haiget, ära virise...)
• auto vajab stabiilselt kogu aeg remonti -.- (rahateema)
• poes on hinnad nii kõrgeks läinud (rahateema)
• mulle tundus, et minu jõulukingid ei meeldinud teistele (kuigi ma võin muidugi ka lihtsalt tundlik olla, sest mul olid suhteliselt odavad kingid - jõuame taas rahateemani - ja ma ise sain nii peeni asju)
• tunnen, et hakkan manduma, tehes oma igapäevatööd, sära puudub, jääb vaid (tuim) töö ja see muudab mind kurvaks (aga ka sellele paistab lahendus)
• keegi ei loe minu blogi -.-

Tegelikult....päris hea aasta oli ju :D, sest no vaadakem, peaaegu kogu negatiivne list on seotud lihtsalt rahaga. See aga on ju lahendatav probleem, häid asju on oluliselt rohkem. Kurjam, kui te vaid kujutaksite ette, kui rõõmsaks mu süda läks - teinekord on tõesti tarvis ka endale puust ja punaselt ette joonistada, milline õnn on olla olemas.

Eh, et siis uus aasta tooks häid emotsioone, väljakutseid jne!

Tee viib kaugusse

Eelmine postitus lõppes mul mõttega, et küll tahaks, et Ruudi hakkaks raamatuid armastama. Tänase päeva jooksul pöördusin mitu korda selle mõtte juurde tagasi. Ma arvan, et on ikka meeletu tähtsus, millised teosed lapsena pihku satuvad, mis õpetavad, vaimustavad, inspireerivad. Ja mille mõju ei jää pelgalt lapsepõlve, vaid mille salahoovused tegelikult kummitavad ka hiljem.

Ma tean, et minu lapse- ja noorepõlve lugemisvara oli tolle aja kohta üsna veider. Minust kümme ja rohkem aastat vanemate inimeste jaoks normaalne, aga minu põlvkond on ju tegelikult kujunenud juba murrangu- ja vabaduseaastail, seega nõukogude kirjandus, mis on minu jaoks märgilise tähendusega, pole nõnda populaarne, kui mulle meeldiks.

Võtame näiteks "Neljas kõrgus", jummel kui hea raamat, ladus, mõnus lugeda, milline karakter - Gulja - ja milline üllas idee. Samamoodi "Kangelaspioneerid" (siiani pole ma endale seda raamatut leidnud, peaks äkki järgmisel aastal jõuluvanale kirjutama?) või Zoja ja Šura raamat. See pool segatuna Lindgreni helge (maa)eluga, "Kadris" oleva usuga, et igaüks ongi oma õnne sepp...ja me jõuamegi raamatuni, mis on minu agenda. Loomulikult käib jutt raamatust "kus isa on arst" :):) ehk siis "Tee viib kaugusse". Ma arvan, et sellest raamatust on saanud alguse ka minu armastus vene kirjanduse, selles leiduvate tugevate, aga samas lihtsate tüpaažide vastu, eriliste dialoogide ning suurte ja üldiste ideede vastu. "Kui kukkusid, tõuse üles, kui said haiget, ära virise. Tee viib kaugusse, tee viib edasi." See on tsitaat, mis on mind elus vist kõige rohkem edasi aidanud, see usk, et tee viib edasi ja haiget saades ei tasu oma õnnetuse otsa halama jääda - see on suurepärane. Ja mul on nii kahju, et maailmas on nii vähe inimesi, kes on seda raamatut lugenud.

Loodan, et Ruudi leiab üles selle raamatu, mis jääb teda nõndamoodi kummitama, mis mõjutab teda positiivses suunas. Sõpru, klassi- ja koolikaaslasi, õpetajaid - neid ma ei saa talle valida, küll aga saan teda suunata heade raamatute juurde. Oleks ainult oskust seda teha.

Lugesin Cosmopolitani

Et siis jah, lugesin Cosmot (ei ole vaja kõvasti naerda, igal inimesel on oma nõrk koht ja ma tegelikult üldse ei varja, et ma loen igal kuul seda ajakirja, see on mul lausa tellitud :D ) ja sattusin täielikku frustratsiooni. Mitte selle pärast, et see ajakiri kujutab "glamuurset" ja "ägedat" elu, mida mul pole, ausalt, ma tean, milline see on ja et ma enam ei viitsiks seda ise elada. Milles oli siis probleem? Ma jäin täiesti rahuldamata :D Ühesõnaga, võtan mina ette sisukorra ja näen, ohooo, põnevad teemad (proovige jällegi mitte väga kõvasti naerda), nt "Võrguta nagu prantsuse naine", "Pane ülbitseja paika", lisaks lubadus, et on jutt moekunstnik Tiina Talumehest ja sellest, kuidas tema edust eeskuju võtta jne. Ja löön ma siis ajakirja artiklite kohalt lahti ja näen (võtame näiteks Tiina Talumehe loo): talle on pühendatud täpselt üks lehekülg. Sellest leheküljest umbes kolm viiendikku on pilt, üks kolmandik on üleüldine pläma üleüldiste soovitustega ja ülejäänu on siis lugu edukast naisest...Ülbitsejate paikapanemise kohta on samuti üks lehekülg, see jutustab loo, kuidas J. Aniston küsis parkimisplatsil ühe kurja mehe käest, miks ta nii õel on. Võrgutamine on loomulikult väga tähtis teema, sellele on eraldatud kaks lehekülge, üks neist pilt lühikeses seelikus neiust, kes kummardub, teisel leheküljel on kahe viiendiku ulatuses artikli pealkiri. Taaaa-aaah, ma ütlen. Ja küsin: kus on analüüs, kus üldistusjõud, kus on natukenegi midagi intrigeerivat??? OK, ma saan aru, tegemist ongi suvalise naisteajakirjaga, mis on mõeldud meelelahtuseks, aga siiski...106 lehekülge ja ma lugesin ajakirja läbi Ruudit magama pannes. Ja Ruudi on praegu tõbine, seega ei kestnud uinumine pikki tunde...

Lihtsalt kuidagi kurb hakkas. Ei taha hakata siis jaurama teemadel, et maailm on hukas ja "meie ajal" oli ikka süvenemist ja muud diipi kraami kõvasti rohkem. Praegu ongi ju meie aeg, ma elan siin hetkes, ma olen osa sellest ühiskonnast ja mul on ka mingi osa selles, et ümbrus on naasugune, nagu ta on.

Tunnetasin väga sügavuti, kui pikk tee on mul veel minna, kui tahan, et "mu lapsed" oma eksami hästi ära teevad - nad ei saagi ju olla funktsionaalse lugemisoskusega, kui neil väljaspool kooli praktiliselt puudub võimalus seda harjutada.

Selle kõrval (et lõpetada ikkagi positiivse noodiga) tuleb ära märkida, et Ruudi tõepoolest oskab lugeda. Annaks jumal mulle nüüd veel ainult oskust tekitada temas armastus raamatute ja lugemise vastu, siis võiks rahul olla :)

Ja kui keegi siis lugemas käib, jätke kommentaaridesse näiteks bööö või lahe või like vmt.